Isaac Rosa

8. apr. 2024 at 12:52 p.l. (Isaac Rosa, Nädala autor 2024) (, , , , )

Foto: Iván Giméne

Raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil on Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all hispaania kirjaniku Isaac Rosa romaan „Õnnelik lõpp“, mis ilmus käeaoleva aasta alguses kirjastuse Toledo väljaandena Marianne Otsa tõlkes. Külas on tõlkija ja kirjastaja, „Õnneliku lõpu“ toimetaja Mari Laan.

Isaac Rosa on tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Ta esineb festivali keskse sündmuse, Suure Futuroloogilise Kongressi raames 10. mail kell 16.00 TÜ raamatukogu konverentsisaalis, vestluskaaslaseks TÜ külalislektor Francisco Espino.

——————————

Isaac Rosa (Sevilla 1974) sulest on ilmunud kümmekond romaani, aga ka lühijutte ja koomikseid, lisaks on ta ajakirjanik. Tema romaane on tõlgitud eri keeltesse ja nende põhjal on tehtud mitu filmi. Kui oma esimestes romaanides vaatas Rosa minevikku, puudutades Hispaania XX sajandi ajalooga seonduvaid teemasid, siis hiljem on ta käsitlenud meie aja hirme ja inimsuhteid ning nüüd pööranud oma loomingus pilgu tulevikku.

Laiemalt sai Rosa tuntuks teosega „Veel üks neetud kodusõjaromaan!“ ((¡Otra maldita novela sobre la guerra civil!, 2007), ironiseerides Hispaania kirjanduses valitsenud kodusõjatemaatika buumi üle. Järgmine romaan „Tühine eile“ (El vano ayer, 2004) tõi kirjanikule hispaaniakeelse kirjandusruumi prestiižse Rómulo Gallegose auhinna. Eesti keeles ilmunud romaan „Õnnelik lõpp“ (Feliz final, 2018) on romaan armastuse võimalikkusest kaasaegses maailmas, aga ka oma kodu unistusest, vanemlusest, kärgperendusest, seksuaalsusest, truudusest ja majanduslikust ebakindlusest.

„Õnnelik lõpp“ on lugu sellest, kuidas armastavad tavalised inimesed, kelle armastus pole ei täiuslik ega müütiline, samuti mitte võimatu ega traagiline. Lugu on esitatud tagasivaatelisena mehe ja naise dialoogina tagurpidi pööratud kronoloogiaga: alates suhte luhtumisest kuni esimese kohtumiseni, õnneliku lõpuni.

Isaac Rosa viimase romaani „Kindel paik“ (Lugar seguro, 2022) peategelane tegeleb säästupunkrite ehitamisega, et pakkuda madalama sissetulekuga inimestele võimalust luua endale kasvõi illusoorne pelgupaik meie ähvardavas maailmas. Seda lähitulevikku paigutatud romaani on nimetatud antidüstoopiaks, kirjanik on öelnud, et ta on väsinud ümberringi valitsevast düstoopilisest tulevikukujutlusest ning usub, et pole põhjust seada kahtluse alla meie võimet ka kriisiolukordades üksteist usaldada ja koostööd teha.

Rosa on tuntud kui nõudliku kirjandusmaitsega lugejale suunatud ning hea stiiliga autor.

Katkendid: Isaac Rosa „Õnnelik lõpp“, Toledo kirjastus 2024

Lk 9-10.

Me pidime koos vanaks saama. Ütlen selle kõva häälega välja, et oma sõnu kuulda, ja taipan, kui melodramaatiliselt see kõlab: me pidime koos vanaks saama. Kordan valjemini, lootes, et see kajab tühja magamistoa seintelt vastu, lausa hüüan: me pidime koos vanaks saama! Püüan seda lausuda naeratades, nagu telefonimüüja: me pidime koos vanaks saama. Ei miskit. See kõlab ikkagi teatraalselt. Nüüd sügaval häälel, ühele põlvele laskudes, pealuu käes, dramaatiliste pausidega: Me. Pidime. Koos. Vanaks. Saama. Ajan käed laiali, et kopsud õhku täis tõmmata, orkestrimuusika valjeneb, publik väriseb erutusest, parteri kohal laes rippuv lühter kõliseb: me pidimeeeeee koos vanaks saaaaaaaaama. Kukun surnult põrandale, eesriie sulgub, aplaus, kostab nuuksumist. Mitu korda hakkan telefoni trükkima: Me pidim… ja kustutan ära. Me pidime k… ja kustutan kõik ära. Me pidime koos vanaks saama. Kui olen paar sekundit silmitsenud neid sõnu, mis isegi helendaval ekraanil ülespuhutuna tunduvad, kustutan need taas, panen telefoni kinni, kõnnin elutuppa, istun lääbakale diivanile, ainsale mööbliesemele, mis on korterisse jäänud. Hüppan istudes paar korda üles-alla, pannes diivani parketil klobisema. Uus katse: Me pidime koos vanaks saama. Loen seda, loen veel kord. Otsin välja kontaktide nimekirja, valin sinu nime, mis on endiselt kõige esimene, see number, millele haiglast helistataks, kui mind surnuna leitaks. Vaatan sõnumi viimast korda üle ja vajutan viimaks „saada“. Tehtud.

Lk 11.

Loomulikult jõudis see [sõnum]liiga hilja. Sa oleksid võinud selle eile saata. Vahtisin telefoni isegi siis, kui avasin ukse neljale mehele, kes nagu tõhusad termiidid korteri mõne tunniga tühjaks tassisid. Sa oleksid pidanud neid nägema. Nad pakkisid kokku raamatud, riputasid riided pappkastidesse, tühjendasid sahtlid, liikudes viirastustena mu ümber, nagu ei oleks mind näinudki. Nad lammutasid minutitega lahti tüdrukute narivoodi, mille sina omal ajal suure vaevaga kokku panid. Nad kiirustasid varaste kombel kolm korrust alla koos madratsite, külmkapi ja pesumasinaga. Nad pakkisid ükshaaval sisse taldrikud ja klaasid, tõstsid potid ja ülejäänud nõud üksteise sisse nagu matrjoškad. Nad rullisid kokku vaiba, võtsid seintelt maha ja mähkisid kaitsekilesse plakatid ja fotod.

Lk 60.

Jah, minu tulevikunägemuses oleme me koos: me saame koos vanaks. Kõigi nende odüsseialike metafooridega, mis, nagu sa tead, mulle nii meeldivad: oleme jõudnud teekonna lõppu, oleme üle elanud tormid, laevahukud, kaotused ja sireenilaulud, isegi väsimuse, ning me ei läinud enne kaldale jõudmist põhja. Jõudsime maismaale. Meil on oma kodu, korralik elukoht, kust keegi meid välja tõsta ei saa, kus me jääme robinsonidena ellu ka siis, kui väljaspool kodu kõik kiiva kisub. Me armastame teineteist, küllap ei ole me enam armunud, aga me armastame, me ei ihalda teineteist, aga me armastame, me suudaksime teineteiseta elada, aga me armastame, oleme õppinud, et selline rahulik armastus ei ole nõrkus ega läbikukkumine, vastupidi – see on võit. Me oleme koos mitte mingist idiootsest ettemääratusest ega hingesugulusest, isegi mitte majanduslikel põhjustel, vaid sellepärast, et oleme otsustanud koos olla. Oleme õppinud nautima seda, mis meil on, ennekõike oma tütreid.

Lk 71.

Võimalik, et armastasid mind isegi rohkem kui kunagi varem. Aga sa ei olnud minusse enam armunud. Ja sinna ma sihingi. See kõlab hädaldamisena, ma tean, aga noil hetkedel oli mul vaja, et sa oleksid minusse armunud. Et sa ihaldaksid mind. Mul oli kõrini kogu sellest hellusest, armastusest, malbest kiindumusest, mille taga ma pealegi kahtlustasin süütunnet, patukahetsust, hüvitamist. Ma tean, küll see on alles vedamine, kui naine sind veel pärast rohkem kui kümmet aastat niimoodi armastab, nagu sina armastasid mind; iga teise arvates on see loomulik, et tunded vaibuvad, kirg hääbub, tavaline eluring, naise ja mehe kirg ei ole aastate jooksul alati sünkroonis. Iga teine mees lepiks eriliselt melanhoolseks muutumata, et selline see tulevik on. Aga mina ei lepi. Olgugi et ma käisin kõik need argumendid peas veel kord läbi ja üritasin end sinu kiindumuse mõistlikkuses veenda, ikkagi ei. Mina ei lepi. Enam mitte.

Lk 239 -240.

Äkki me ei peakski paljastama kõige sügavamaid kihte, tooma päevavalgele algusaegade portselani, mis võib juba ainuüksi valguse kätte sattumisest puruneda. Teemapargi varemed. Armastuse mütoloogia, ehtsad leiud, mida arheoloog püüab legendiga kokku sobitada.

Kaevamine tähendab hävitamist, ütles meile üks õppejõud. Kaevamine tähendab hävitamist, mõnikord on mõistlikum mitte midagi puutuda, muld sonkimata jätta, jääda ootama paremat tehnikat, mille abil saaks kaevata ilma suuremat hävitustööd tegemata. Kaevamine tähendab võltsimist, illusiooni rekonstrueerimisest, mõne üksiku katkise kapiteeli ja samba põhjal kogu templi üles ehitamisest. Armastust on võimalik ümber jutustades hävitada, võltsida. Armastust ei ole võimalik sõnadesse panna, sellest saab jutustada alles siis, kui see on juba möödas, ja siis me kirjutame seda ümber, kujundame ümber, võib-olla maksame kätte. Armastust ei ole võimalik sõnadesse panna, sest selle tundmise aeg ja sellest jutustamise aeg ei lange kunagi kokku, ning kõik, millest me praegu rääkima hakkame, jääb alati lihtsalt ratsionaalseks ümberjutustuseks tundest, mis juba lõõmamise ajal tuhaks põles. Kõik katsed armastust ümber jutustada on ebaõnnestumisele määratud. Armastus on naeruväärne, arusaamatu, ebaloogiline, petlik, ekslik. Isegi meie tolleaegsed märkmikud, kirjad ega sõnumid ei anna tagasi seda võimsat tunnet, mis on meile võõraks jäänud. See, mida me jutustada saame, on vaid tuhk, kui sedagi: vaid tolm, mis jäi tuhast, enne kui see tuulde lendas.

Lk 244 -245.

Me jalutasime. Otsisime uusi teid, äärelinnamarsruute. Avastasime uuselamurajoone, kus olid värsked kõnniteed ja igerikud puud, ning teerajakesi maantee kõrval. Jalutasime aeglaselt, väga aeglaselt, käest kinni, käsi ümber piha, käsi ümber õlgade, ühes rütmis. Suudlesime iga valgusfoori taga. Peatusime, et imetleda mõnd lagunenud fassaadi, tööstusvaremeid, vanamoodsaid poekesi, linnavaadet, mida keegi möödudes ei märka. Armunute lõputu uitamine, kirjutasid sa ühes nendest kirjadest, mida mulle igal nädal saatsid: uitamine, mis on omane armunutele, kes õpivad jalutades teineteist tundma, aga ka vallutavad ja loovad ühist linnaruumi, jättes maha kire sillerdavad jäljed. Sa rääkisid mulle kireradadest, desire paths, lignes de désir: need on teed, mis me sisse tallame, kui ei kuuletu linnaplaneerijatele ja loome ise endale raja parkides ja tühermaadel, jalajäljed, mis märgivad maha uue otsetee. Kirg käib alati oma rada ja otsustab liikuda kõige otsemat teed pidi, nii sa mulle ütlesid.

Loe ja vaata lisaks:

Mari Laan ja Linda Jahilo

Lisa kommentaar