Peeter Sauter
Peeter Sauter (1962) – eesti kirjanik, näitleja ja tõlkija.
Kirjanik Peeter Sauter esitles 18. oktoobril 2012 oma uut raamatut “Märkmeid vaeste kirjanike majast”, samuti esilinastub režissöör Manfred Vainokivi uusim dokumentaalfilm “Vaeste kirjanike maja”, mille peategelasteks Sauter ja maja.
Katkend “Must Peeter”, Eesti Keele Sihtasutus 2011, (Suur viin) lk 82-86.
Ei, nii ma ka ei taha, et mina joon ja sina oled pärdikuga. Oli ju kokkulepe. Ja ma olen kokkulepet pidanud. Poolteist aastat. Iga mees nii ei teeks. Ja ega olemisel pold viga, poolteist aastat, kuigi – igavaks läks. Juua on ikka ju täitsa hea. Parasjagu. Kas oskab parasjagu juua. Äkki nüüd?
Vaataks midagi lugeda. Hiilisin tuppa, korjasin riiulilt paar raamatut ja jäin riiulil raamatuselgasid vaatama. Pole enam nii kaua lugenud. Nüüd loeks. Ei tahagi midagi uut. Loeks paari vana asja. Hamsunit, Handket, Hyryt.
Vaatasin raamatuid, tekstid tulid meelde. Võtsin Hyry riiulilt, tegin keskelt lahti. Jah, ongi sama tekst. Ikka siin raamatus alles ja pole kuhugi ära läinud. Ma lihtsalt pole taibanud seda vaadata, aga tema on muudkui aga siin. Aga kui ma suren, kas siis on ta ka siin. Kui keegi teda ei vaata ega loe, kas tekst on siis olemas. On ja ei ole ka. Kas Hyryl oleks hea meel, kui ta teaks, et ma võtan riiulilt Tallinnas ta raamatu ja vaatan teksti ja mul on mingi tunne. Ei tea. Võib-olla olekski. Kuigi Hyry tekste loeb jumal nagunii iga päev ja mis siis sest veel on, kui mina ei loe. Kuigi mine tea. Hyryl võib-olla sama hea meel minu kui jumala lugemisest.
Korjasin raamatuid sülle suure hulga. Tundsin lugemisisu.
Mürts. Jack London plartsatas põrandale koos Hemingwayga. Tegid koos kõva mürtsu. Aga sa ei ärganud. Korjasin nad vaikselt üles, hoidsin tugevasti kaenlas ja hiilisin kööki.
Lõin mitu raamatut keskelt lahti ja panin ülestikku ja lugesin siit ja sealt nagu kunagi väga ammu, kui ma üldse veel ei joonud. Aga lugesin. Kaua ei viitsinud lugeda. Niisama oli huvitavam. Vaadata pimedust ja valgust. Vaadata kööki ja – kustutasin uuesti väikse lambi – raagus puid väljas.
See tüdruk, see Riia tüdruk, kellega oleks kõik võinud olla ja tulla, aga jäi puhtast laiskusest tulemata. Või siis ka tundus, et kenadusest, et ei pressinud peale. Oli see õige või vale. Oleks peale pressind ja kätte saand, aga ehk ei oleks see ilus olnud. Aga ei tea, oleks võinud ka millekski muuks kasvada, kes teab, milleks. Kui ei proovi, ei saa teada.
Rüüpasin väiksest klaasist. Ei, kui ei maitse, ei saa teada, kuhu jõuad. Mis mõtteid tuleb, mis tundeid.
Riia tüdruk ja viinapudel. Ma ei mäletagi Riia tüdrukut enam. Kuidas ta välja nägi. Mis tunne oli. Aga kui nüüd näeks teda, kas siis tuleks meelde see tunne, nagu viina maitse ja viina tunne tuli meelde. Võib-olla ei tuleks, tüdruk on muutunud. Viin on samaks jäänud. Viin toob meelde vana olemise, kui viina jõin. Tüdruk ei pruugiks tuua. Tüdruk on nüüd naine.
Kas ta meeldib mulle üldse? Aga oli nagu kohustus, et tüdruk on siin, miks sa midagi ei tee.
Jah, joomine oli ka nagu kohustus. Keska ajal, kui keegi ette pani, siis tuli juua, alt ära hüppamist ei olnud. Mingi bravaado oli selles. Igatahes joome, miks ei joo siis. Trots ja mäss, mis polnudki õieti trots ja mäss.
Ja Kaire? Mis tast on saand? Kas tema minu peale on mõelnud. Vaevalt. Miks ta peaks. Ta isegi ei joo. Vähemalt siis ei joonud. Mis ta ikka minuga peale oleks hakanud. Tõstsin pea ja kuulatasin – sina küll jõid, kui said. Nagu minagi.
Helistaks kellelegi. Aga kellele? Pole ma tea mis ajast kellegagi suhelnud. Rääkinud ka mitte. Imelik elu. Vanasti küll nii ei olnud. Surnud pereinimene. Varjusurmas. Korraga tuli päris palju inimesi meelde, kellele võik helistada. Rein. Raivo. Marju ja Jaana. Ma ei tea nende numbreidki. Vist ei tea. Tont teab, kas on numbrid telefonis või ei ole.
Ei, mis, kuulaks midagi. Mingit vana musooni.
Hiilisin tuppa.
Nii, kõigepealt musakeskus. Kurat, see on igavene jurakas. Miks ta nii suur peab olema. Et kõik muusikud purki ära mahuksid. Ja mängiksid, kui mina tahan. Vanad joodikud. Tom Waits ja Riho Sibul. Kõlarid, juhtmed. Aga ma saan hakkama. Ma saan nendega veel hakkama. Kurat, ma juba kõigun, päris naljakas. Aga ma tulen toime. Ja näppudega saan veel paar plaati ka ühekorraga kaasa võtta. Missugune kõva transamees. Nii peen transamees saab alati tööd. Ma võin kanda noori neitsisid igas asendis üle halja jõe.
Liikusin hiilides köögi poole, keel hammaste vahel. Nii, sina põõnasid, präänik põõnas, kapil ajalehed, öölamp, akrüülid. Kõik oli korras, kõik oli hästi.
Köögiuks jalaga lahti udida, oi peen varbaliikumine, baleriininõtkus… Kurat, plaat lätsatas põrandale.
Piilusin, sa liigutasid. Sa magasid.
Nii tundlikult lasin plaadil kukkuda! Mitte liiga kõrgelt, mitte liiga madalalt. Väike tervitus sulle läbi une, mu kallis.
Sokutasin muusikakeskuse ja kõlarid ettevaatlikult köögikapile ja võtsin põrandalt plaadi. Sa raisk. Minu ilusa Tom Waitsi plaadi kate on katki läinud. Nuta, Tom, nuta ja hala, nagu oskad. Ma nutan koos sinuga. Ei, mis, mis me ikka nutame. Küll ma panen sulle uue plastkatte ümber. Entel-tentel-trikatrei, uhtsi-kaaru-kommerei. Vaat nii, vana, kommerei.
Vaaljusti, me määngima ei paane, näed, kallis, vaaljusti ei paane, haiget ei tee. Panen sulle üsna vaikselt ja salaja pisitasa läbi une. Ei tea, kui kepiks sind läbi une Waitsi Tomi saatel, kas sa siis näeksid unes, et kepib Tom Waits. A võib-olla oled sa seda nagunii keppimise ajal mõelnud, kujutlenud. Mina küll ei ole Tom Waitsi ette kujutanud, kui ma olen sind keppind, mitte kordagi. Aga keda ma olen? Ah, mis sest. Nii. Suskasin Waitsi masinasse. Mängima ei pannud.
Märkasin aknast kuud. Jah, kuu. Tuli mõte. Jah, aga millega ja kuidas seda teha.
Ma jäin uuesti läbi poikvel ukse vaatama akrüülvärve su pea juures riiulil. Hiilisin, võtsin värvikarbi. Ma ainult natuke kasutan neid. Natukene, sa ju lubad. Ma ei maali sulle vuntse ette. Kuigi ma maaliksin sulle väga ilusad vuntsid. Soovid? Või pärdikule. See oleks sulle kena üllatus. Hiilisin karbiga kööki, lükkasin ukse koomale ja panin aletule põlema. Jah, oli mõte. Üks mõte üle hulga aja. Üle aastate. On see mõttekas mõte või mõttetu mõte.
Võtsin otse pudelist lonksu. Näe, kurask, see hakkab otsa saama. Vaat kuidas viinadega võib minna. On, on ja siis saavad otsa. Justkui ootamatult. Oskavad üllatada. Jaa. Ja Petjale ei pakkunudki. Aga äkki tal on haigusi ka. Ja nüüd me oleme üks. Ilma Pjotrita. Viin on minus, minu mina ja mina viin. Peeter esimene ja Peeter teine. Viinanina. Ja viinamina.
Looming
“Indigo”, Eesti Raamat 1990
“Luus”, Maa 1997
“Kogu moos”, Tuum 1998
“Naise lõhn, raha lõhn”, P. Sauter 2000
“Euroopa hulgus”, P. Sauter 2001
“Pätt ja pihiisa”, P. Sauter 2001
“Pori”, Perioodika LR 2002
“Hispaania saapad ja silmad”, 2005
“Vere jooks”, Tuum 2006
“Laiskade laste raamat”, Huma 2006
“Beibi bluu”, Tuum 2008
“Damoklese mõõk ja leivanuga”, Jumalikud Ilmutused 2011
“Flirt Budaga”, Go Group 2011
“Must Peeter”, Eesti Keele Sihtasutus 2011
“Märkmeid vaeste kirjanike majast”, 2012
Tõlked
Jack Kerouac, “Teel”, Maa 1996
Charles Bukowski, “Naised”, Hotger 2001
Charles Bukowski, “Tavalised ogarused”, Elmatar 2005
Linke
Janar Ala, Vaeste kirjanike maja lood põimuvad raamatus ja ekraanil, ERR uudised, 18.10.2012, http://uudised.err.ee/index.php?06263852
Manfred Vainikivi dokumentaalfilmi treiler, http://www.youtube.com/watch?v=YGq9vPOl4N4.
Peeter Sauter: Joomapäev, Eesti Päevaleht 22.06.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/peeter-sauter-joomapaev.d?id=64578288
Peeter Sauter: skolka možna tavarištš Pullerits?, s etam že vsjo panjatna.*, Postimees, Arvamus, 27.08.2012, http://arvamus.postimees.ee/952568/peeter-sauter-skolka-mozna-tavarists-pullerits-s-etam-ze-vsjo-panjatna/
Üks lugu: Peeter Sauter, http://www.youtube.com/watch?v=ROTSTEOpPB8
Peeter Sauter: väljasureva rahva kirjanik on päris tore olla, delfi.ee 15.10.2009, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/uudised/peeter-sauter-valjasureva-rahva-kirjanik-on-paris-tore-olla.d?id=26242421
Maria Karumets “Tsiklimees Peeter Sauter: äraolek on hea ajuloputus”. Õhtuleht 19.12.2011, http://www.ohtuleht.ee/456726
Peeter Sauter: Napsumehe nukrus, delfi.ee 8.02.2008, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/peeter-sauter-napsumehe-nukrus.d?id=18138343
Peter Handke
Peter Handke (1942) – austria kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Elav klassik, elab Prantsusmaal Pariisi lähedal, algusest peale mässaja kirjanduses. Sai tuntuks vihase kõnega 1966. aastal Gruppe 47 päevadel Princetonis, kus heitis kirjanikele ette nende kirjeldamisimpotentsust.
“Võib öelda, et Handke on kirjanikuna taas muutumas, üks tema viimaseid teoseid, tõlkes umbes ”Üks aasta, nagu öö seda rääkis” 2010 koosneb umbes viiesajast lühikesest lausest: hüüatustest, dialoogidest, miniatuursetest jutustustest. Neil on mõningat sarnasust kirjadega, mida kirjanik “Õhtupoolikus” saab kelleltki tundmatult”. Oma esimese raamatu “Herilased” (1977) kirjutas Handke kirjutusmasinal. Järgmised aga käsitsi, pliiatsi või pastakaga. /…/ Käsitsi kirjutamine võimaldas ka lahkuda läbikostvate seintega hotellitoast ja minna välja loodusse kirjutama, kus mängivad lapsed iseenesest kirjutatu osaks muutusid. Samuti meeldib Handkele joonistada, selle asemel, et fotografeerida, sest nii ollakse kauem asja juures.”
Tiiu Relve (“Kirjaniku Õhtupoolik” järelsõna)
Katkend: “Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/ 2012, lk 40-43.
Väljas tänaval nööpis ja sidus ta endal kõik asjad uuesti kinni, kuuest kuni kingadeni. Oleks ta nüüd, nii nagu ta veel hiljuti oli endale ette kujutanud, oma märkmikku nagu ketast heitnud, siis oleks see talle jalge ette kukkunud. – Lund ei sadanud enam, taevas oli pilvede taga. Lumi oli kõrge ja kõva; tänavalaternate sulamispiisad lõid sellesse vaheaegadega rõugearmilisi mustreid, milles kordus hullumeelse “varemetelinn”. Nagu lapsena vihmajälgede juurde põllutee tolmus, nii kükitas ta nüüd selle kraatritrobikonna juurde; ja kui ta käe sinna sisse torkas, põletas lumi nahka niisama tervistavalt kui kunagi kõrvenõgesed.
Pilk maas, läks ta otseteed linna poole, kuigi tal oli kange tahtmine kõige selle suhtes, mis liikus ühes temaga, vastassuunda valida või vähemasti kiirem või aeglasem olla. See oli nüüd see väikluse hetk, kus töö asemel täitsid tema meeli veel ainult argipäeva tegematajätmised: jälle polnud ta kirjutanud lubatud kirja; ikka veel oli see võõras käsikiri läbi lugemata; jälle polnud ta korrastanud maksudokumente, ikka veel polnud ta seda arvet tasunud, jälle polnud ta ülikonda puhastusse viinud: ikka veel polnud ta seda aiapuud püganud… Ja sedamoodi meenus talle siis, et tal oli südalinas üks kokkusaamine ja jalgsi ei jõua ta enam õigel ajal kohale, isegi mitte taksoga, mille ta otsemaid kinni pidas, jääb ta hiljaks…
See, kes teda ootas, oli välismaalt kohale tulnud tõlkija, kes juba mitu päeva käis ümbruskonnas omaette läbi ühe raamatu radu, mille tegevus leidis aset sealkandis, ja tahtis siis viimaks autorilt paari asja ja sõna küsida. Kohtumispunkt, üks baar, oli ainus, mis kunagisest kinokompleksist alles oli ja kus mahakraapimisjälgedest hoolimata võis välisfassaadilt ikka veel välja lugeda “Kinoteater”. Mees istus seal üksinda ruumi tagumises nurgas – algul üldse mitte tajutav elusa inimesena seinu täitvate filmistaaride fotode ees – juba nagu igavestest aegadest peale, vana mees, keda ootamine ilmselt koguni oli elavdanud, ja vaatas hilinejale vastu nii kelmikalt, nagu teaks ta tema õhtupooliku iga faasi. Nagu alati, tervitas ta tõlkijat mõistukõnega: “Eks ole, metsaserval on rohkelt vilju, mis meelitavad metsa keskele, kus siis midagi pole!?”
Tõlkija küsimused said kiirelt lahendatud (sest vastutav isik suutis ikkagi iga sõna kohta öelda, mida ta seal teinud oli), ja kohe pärast seda tõusis vana mees, kunagise kino pimeda fuajee poole pöördudes, kõneks püsti. Kõne voolas nii loogiliselt ja vaikselt, nagu oleks ta selles linnas, vaid ka Euroopas, kõlas tema hääl läbi baari nagu majaperemehe oma: hetkeks tundus, et elegantne valgejuukseline lokaaliomanik, kes messingleti taga raadiot kuulas, on tema naine. – Nii mõnelegi tõlkija lausele eelnes tõlkija ümin nagu heeroldi kuulutus.
“Sa tead, et minagi olin aastaid kirjanik. Nii rõõmsana näed sa mind täna ka sellepärast, et enam ma seda ei ole. Ja nüüd ma siis räägin sulle oma pingevaba oleku põhjustest. Kuula, mu armas! – Kirjutamise algaegadel pidasin ma maailma enda sees usaldusväärsete piltide seeriaks, mida mul tarvitses vaid vaadata ja üksteise järel kirjeldada. Aja jooksul aga kadus piirjoonte selgus ja endassevaatamisest sai lisaks kuulamine. Minu ettekujutus oli tollal – ja ma kogesin ju ikka ja jälle, kuidas see täide läks -, nagu oleks mulle, minu sisimas, midagi ürgteksti taolist kaasa antud, mis, ajahambast kulumatuna, on veelgi usaldusväärsemalt kui sisepildid pidevalt olemas ja toimub, ja mida ma saan, kui ma kõiges muus vahet pean ja endamisi sellesse süüvin, pikemalt mõtlemata paberile üle kanda. Sel perioodil kujutasin ma kirjutamist puhta ärakuulamise ja kaasakirjutamisena, otsekui tõlkimisena, kus nähtava alusmaterjali asemel on salajane ürgkõne. Aga selle unistusega läks nagu minu kõikide unistustega: tahtes seda mitte ainult aeg-ajalt, spontaanselt, katkena, vaid süstemaatiliselt, päevast päeva üles kirjutada ja omamoodi suureks unistuste raamatuks liita, jäi seda järjest vähemaks ja see ka tähendas järjest vähem; see, mis soodsal võimalusel killuna kõik ära ütles, ei öelnud ettekavatsetud tervikuna enam üldse mitte midagi. Minu katse arvatavat ürgteksti iseendas lahti mõtestada ja nõnda mingit seost välja pigistada tundus mulle otsekui pattulangemisena. Sellega algas hirm. Kord-korralt hakkas mahaistumine ja ootamine minus järjest rohkem kõhedust tekitama. Kõikide minu elukutsega inimeste hulgas, keda ma tundsin, olin mina ainuke, kellel oli kirjutamise ees hirm, ja nimelt päevast päeva. Ja ööst öösse üks ja seesama painajaunenägu: ees ootas ühine, rohke publikuga esinemine, ja kõikidel teistel oli tekst olemas, ainult minul mitte. Kui siis esinemise lõpp kätte jõudis, keset täielikult tunnetamata, ilma kaemuseta, ilma rütmita lauset, tabas see mind nagu kirjutamiskeeld, igaveseks. Mitte midagi enda oma enam! Mäletan, kuidas ma tol päeval õue kõrvetava päikese kätte jõudsin, mitu tundi õitsvate õunapuude all seisin, külm nagu mingi korjus, ja siis ikkagi naersin, mõeldes ühe suurmehe ütlusele: “Tuleb ainult pihku sülitada ja pihta hakata!” Ja pärast tummuse üleminekut sain mina selleks, keda sina tunned. Ainult mitte midagi enda oma enam! Sellest lävest mitte enam üle astuda! Eesõue jääda! Viimaks ometi saan kaasa mängida, selle asemel et olla üksikmängija, ja ainult nõnda, kaasmängijana, tohin ma lõpuks ka oma arvamust ütelda! Ainult tõlkides – usaldatavat teksti – naudin ma oma mõtteerksust ja tunnen ennast targana. Sest teisiti kui varem tunnen ma, et iga probleem on seejuures lahendatav. Aeg-ajalt ma küll piinlen, aga ma ei kannata enam piinade käes ega ka oota piina puhkemist, selleks et tunneksin õigust kirjutada. Tõlkijal on kindel teadmine, et teda vajatakse. Ja nii sain ka mina hirmust lahti. Kui palju aega on juba möödas sellest, kui mul enne tööd pliiatseid teritades, iga kord värisevi käsi, üks süsi teise järel murdus! Ja hommikul ärgates, selles asemel et nagu kauges minevikus pagenduse ees tagasi kohkuda, igatsen ma koju, tõlkimise juurde. Tõlkijana, kes ma olen, ja ei midagi muud, ilma igasuguse tagamõtteta, olen ma täiesti see, kes ma olen: mul on, sellal kui ma omal ajal endale sageli reeturina tundusin, nüüd igapäevane truu-olemise elamus. Tõlkimine viib mind sügavasse rahusse. Kuid vaata, sõber: samaks on jäänud need imed, mida ma kogen – nüüd küll mitte enam ainuisikulises rollis. Ikka ja jälle piisab ühest õigest sõnast, ja kohe saab mu lohisevast kõnnakust minu vanuse juures– jooks! Ja samaks on jäänud too tungiv vajadus – ainult et see ei sunni mind enam juurdlemisse, vaid laseb mul olla kosutavalt pinnapealne. Nõnda, sinu haavu võimalikult ilusasti näidates, varjan ma enda omi. Kirjutuslaua taga surra tahan ma alles sestpeale, kui olen tõlkija.”
Looming
“Kaspar”, Perioodika 1970, Loomingu Raamatukogu 45/1970, näidend, tlk Rita Tasa.
“Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine”, Eesti Raamat 1981, jutustused, tlk Mati Sirkel.
“Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/2012, tlk Tiiu Relve.
Linke
Peter Handke Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Handke
Jaan Undusk “Teisitiütleja Peter Handke”, Sirp 26.05.2006
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3375:teisiti-tleja-peter-handke&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3114
Mati Unt “Vaimueliit sõjakeerises”, Sirp 18.06.1999,
http://www.sirp.ee/archive/1999/18.06.99/sirp.html
Nädala autor 