Ardi Liives

26. jaan. 2009 at 9:25 e.l. (Nädala autor 2007) ()

(31.08.1929-9.12.1992)
Näitekirjanik ja prosaist, sündinud Tallinnas orkestrandi pojana. Lõpetas TRÜ 1953. a õigusteaduskonna juristina. Töötas Õhtulehe toimetuses 1953-62, hiljem kutseline kirjanik Tallinnas. Liives alustas näidendite kirjutamist juba koolipoisina ja sai juba  esimeste tööde eest võistlustel auhindu („Uus elu” 1946 ja lastenäidend „Aastatepikkune tee” 1949). Tuntud on veel libreto operetile „Ainult unistus”, kust on pärit ka populaarne Helend Peebu poolt kuulsaks lauldud „Kerjuse laul”. Juba kunstinõudlikumad oli komöödia ennast imetlevast näitlejast „Robert Suur” 1957 (lav 1957 Vanemuises) ja psühholoogiline draama „Uusaasta öö” 1958.a. Väga menukaks kujunes komöödia „Viini postmark” Draamateatris ja ka filmina 1967. a  Tallinnfilmis. Laiemalt on tuntud jantlik komöödia „Kallimast kallim” 1966. a. ja 1969. a Draamateatris esietendunud „Monolisk”. Ardi Liivese näidendid ja kuuldemängud olid väga edukad tolleaegsetes idablokimaades.

Vaapo Vaher. “Imelaps, kellest ei saanud geeniust. Esseistlik monograafia Ardi Liivesest”.
Eesti Keele Sihtasutus. 2007. Lk 217-218.

„Monolisk”
Kuid Liives oli uskumatult visa frukt. Seitse aastat pärast „Prohveti” fiaskot, olles vahepeal haavu lakkunud ja maailma peale urisenud, kirjutanud nii draamasid kui lustmänge, pöördus ta jonnakalt tagasi groteski juurde. Räägiksin ka selle näitemängu saatuse siin „Kuradi” ja „Prohveti” sabas kohemaid ära. Ardi ise on loo kohta ka lühidalt aru andnud: „”Monolisk” sündis soovist proovida veel kord jõudu satiirilise komöödia kallal. Kahe varasema satiiri saatus /”Kurat seinal” ei jõudnud üldse lavale ja  „Millest vaikis prohvet” läks lavalt ruttu minema)  ei olnud siiski tapnud lootust leida õige käsitlus/—/ ja ka õieti mõistmist. Kaudselt andsid tõuke mõningad ärplemised meie tolleaegses kirjanduselus ja tähelepanekud  isikuist, kes oskasid enda ümber kriitikavälise õhkkonna luua. Idee ausambast, mida Abakus hakkab südamerahuga linna keskväljakule ehitama, tuli nagu välk päise päeva ajal trammipeatuses. Ja kui üks kriitik hiljem väitis, et elava inimese seismine ausambana polevat üldse originaalne, siis tõestab see veel kord, et ei ole midagi uut päikese all. Näidendi esialgne nimi oli „Provints”. Alles hiljem tekkis mõte luua sõnavärdjas, mis iseloomustaks Abakuse loomingut ja otseselt mitte midagi tähendaks. Ja nii tekkiski „monumendi”, „obeliski” ja „mono-„ ristsugutamisel „Monolisk”. Abakuse isevärki nime leidsin juhuslikult “Õigekeelsuse sõnaraamatut” sirvides.”
Lugu ise sujub umbunud väikelinnas, kus valitsevad nürimeelne bürokraatia, kuulujutud, pisikarjerism aj alalhoidlik passiivsus, kus ametnikud väldivad riskantseid iseotsustusi, haaravad õhust kõrgelt läkitatud direktiive ja loovivad ametliku konjunktuursuse ohutus loksvees. Sinna provintsinurka ilmub äkki keegi Abakus, kes lükkab oma töömehekäru keset linnaväljakut ja asub südamerahuga sillutist lõhkuma.  Selgub, et mehel on plaanis sinna püstitada monument – iseendale.
Pealegi, see pole tavaline ausammas, vaid monolisk! Tundmatu novaatorlik kunstitöö. Tüüp nimega Abakus ja ta sanktsioneerimata veider idee löövad kohaliku üksluise rutiini ja inimsuhted pahempidi, sünnitavad peataoleku ja sagimise, linnakese naeruväärsuselt langeb viimanegi hilp.
Õigustatult vedas Sergei Levin ühel Draamateatri aruelul „Monoliskist” kõneldes avaraid paralleele Gogoli „Revidendi” ja Hlestakovi saabumissituatsiooniga. Sünkroonkriitikas meenutati taas Majakovski „Lutikat” ja „Sauna”, ka Sergei Mihhalkovi satiiri „Ausammas iseendale” , mis kümmekond aastat tagasi oli läinud ka Draamateatris. Mõni haistis jälle ka Dürrenmatti, ükski kriitik ei soovinud aga märgata provintsilinna satiirilise kujundi taga üksust nimega – Eesti NSV.  Oma väiksuse ja tublidusega koketeerivat bürokraatlikku  ja tölplaslikku pesa, kus täitmisvalmilt oodatakse telefonitirinaid pealinnast(näidendis mainitakse otsesõnu Moskvat), samas püütakse väljapoole paista avangardsena, olla „suurepäraselt kursis maailma standarditega”. Abakuse avalik avantürism leiab ametnike seas õhevil poolehoidu pärast seda, kui pealinnast olla antud märku – tema tegemistesse suhtuda „täie tõsidusega”. Ehkki varsti selgub, et salapäraseks märguandjaks oli Abakus ise.
Muidugi, sedavõrd totaalset ENSV kriitikat  ei tohtinukski ükski arvustaja näidendist avastada. See pööranuks mitte dramaturgi, vaid kriitiku enda vastu, sest ainuüksi mõte, et sotsialistlik Eesti võimaldabki end seesuguse absoluutsusega kõverpildistada, olnuks vastaline. Näidend oli küllastunud läbinisti eitavast paatosest, sarkasmist ja sapist. Valitsesid groteskne tinglikkus ja karikatuursed skeemtegelased. Reet Reiljan hoiatas publikut: „Ärgem otsigem sellest groteskist positiivse ja negatiivse vastuseadet (näidendi positiivne kuju Tim ei ole esitatud lausa negatiivsete tegelaste vastu võitlema, ta on lihtsalt meenutus, et normaalsed inimesed on ka olemas).”
Ent meenutagem ka Liivese enda tunnistust, et kaudse tõuke näidendi kirjutamiseks andsid talle „mõningad ärplemised meie tolleaegses kirjanduselus”. Üheks selliseks pidas ta näiteks tolmukeerutusi Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu” ümber. Ardi ei arvanud „Tuhkatriinut” geniaalseks teoseks. Sootuks irooniliseks muutis teda aga Tartu sotsioloogide-psühholoogide-filosoofide sügavmõtteline  „Tuhkatriinu” glorifitseerimine, ent ka kunstilähedaste manuliste ja kultuurifilistrite ohkiv püherdamine Rummo näidendi aupaistes. Liives ise ei olnud põlvkonna-inimene, teda ei kergitanud kirjandusse mõttekaasluse lainehari. Generatsioonide ängid jäid talle võõraks. Seepärast ei mõistnud ta ka Tartu teatriuuendajate kirglikku, kollektiivset transi piiril hüsteeriat. Sõnaohter teoreetiline mula selle ümber näis talle silmakirjaliku erudiitse lollitamisena. Tartlaste kehalisus, röökimishimu ja hävitusiha ning mäng hulluse peale tundus talle moetsirkusena.
Ilmar Palli „Kes kasvab läbi kivi…”, Maaleht 12.12.2007
http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=10940

Rein Veidemann „Trükikuum”, Eesti Päevaleht 24.11.2007
http://www.postimees.ee/241107/esileht/ak/297523.php

Veiko Märka „Imelaps bibliograafi raudses haardes” Eesti Ekspress, Areen, 14.12.2007
http://www.postimees.ee/241107/esileht/ak/297523.php

Jan Kaus „Kadunud aega leidmas” Sirp, 07.12.2007

Link loomingule  kataloogiotsingu kaudu:

http://ester.utlib.ee/search*est/aliives+ardi&Submit2=otsi/aliives+ardi/1%2C7%2C111%2CB/browse

Püsiviide Lisa kommentaar

Toomas Jüriado

26. jaan. 2009 at 9:21 e.l. (Nädala autor 2007) ()

28. novembril 2007 kell 17.30 Annelinna raamatukogus (Kaunase pst 23)
Ajakirjanik Toomas Jüriado reisimuljete õhtu „Värviline Island I”
Info tel 746 1040

Toomas Jüriado tegutseb loodusjakirjanikuna, on atesteeritud giid (Tartu Giidide Ühingu liige) ja ajakirja Eesti Loodus sõnumitoimetaja.

Tiit Kändler „Viljandi lossimägedel sündis  linnusõber”
http://www.loodusajakiri.ee/vana_loodus/arhiiv/dets97/viljandi.htm :

Toomas Jüriado tõi looduse juurde margikogumine. Ja keemia.
Viljandi lossimäed kükitavad mulkide pealinna südames nagu tulnukas teisest ajastust. Muinaslinnuse asupaika rajatud ordulinnusest on püsti vaid mõni müürijupp, mida murendanud kas siis Villu võitlused või lihtsalt Aja hammas. Aga mäekünkad ja kraavistik on paigal siiani. Ja kuhu sa ära lähedki, kui siit paistab kätte üks ilusamaid vaateid Eestis. Paistab Viljandi järv all pikas orus, paistab tükike järvetagust ja mäeköks selle jätkuks. Ja paistab taevas pilvedega, mis siin Sakala kõrgustiku keskmes on kuidagi eriti kujundlikud ja vormikad.

Vainurästas oli esimene
“See siin on väga oluline koht,” näitab Toomas Jüriado kukerpuupõõsast pealinnuse hoovil. “Siin põõsas määrasin välimääraja järgi oma esimese linnu.” Paljudele kuulajatele tuntud Jüriado raadiohääl on täis uhkust. Ja naerab seejärel minu imetluse peale: “Olin siis kahekümne seitsme aastane. Ja lind oli vainurästas.” Vaatan seda südasuvist kukerpuupõõsast ja pole selle okaste vahel ei marju, ei linnukesi. “Binoklit polnud, ent see-eest oli mul äsjailmunud Kumari lindude välimääraja taskus,” jätkab Jüriado kõigutamatult. “Ise olin oma saavutuse üle lõpmata uhke.” Tol ajal töötas Tartu ülikooli lõpetanud keemik Toomas Jüriado reaktsioonikiiruste uurija professor Viktor Palmi käe all. “Tegin tööd, mis mulle ei meeldinud,” kohmab Jüriado nüüd ja juhib mu tähelepanu viimasel ajal põlispuudest lagedamaks jäänud lossimägedele. “Ei tea, kas häiris linnaisasid künnivareste koloonia, et iidsed puud maha võeti, või tehti seda Tallinna eeskujul,” ütleb ta kurvalt. “Võiks ju ajas veelgi tagasi minna ja kõik lagedaks teha…”

Linnumargi hind
Puhas Viljandi poiss Jüriado pole, ta vanemad pidid asjaolude sunnil kolm korda elukohta vahetama, enne kui Tooma kolmene olles Viljandisse pidama jäädi. “Olen vaikselt mõelnud, et olen juurteta inimene,” mõtiskleb Jüriado, vaadates all kraaviserval paljanduvaid pajupuu juuri. “Aga eelmisel talvel Rootsis Göteborgis Põhjamaade rahvaakadeemias palus üks õpetaja meil meenutada mõnda pilti lapsepõlvest. Ja siis tuli silme ette, kuidas olen lossimägedes, järsu mäenõlva peal, ja on 13. juuli, minu kaheksas või üheksas sünnipäev elus.” Toomas Jüriado vaatab mäenõlvast alla, järve poole, ja tundub, justkui roniks sealt alt keegi klutt talle vastu. “Mäenõlv oli maasikaid täis ja mul oli kahju, et on vaid kaks kätt – nõlv oli nii järsk, et pidin end ühega kinni hoidma. Siis mõistsin, et Viljandi pole mulle vähetähtis.” Praegune Eesti Ornitoloogiaühingu projektijuht ja Eesti Raadiost tuntud loodusajakirjanik Jüriado hakkas loodust vaatlema ja tutvustama poole küpses eas. “Küllap on minu loodushuvi pärit siitsamast mägedest,” arvab ta ise. “Koolis oli meil väga tore loodusloo õpetaja. Kasvatasin minagi usinasti maisi. Ja oli ka sõber, paras avantürist, kes algatas küll miilitsamaja tagant tiigist triitonite püüdmist, küll mardikate kogumist, ning mina tegin kõik kaasa.” Aga tol ajal lõppes koolis loodusteadus üheksanda klassi darvinismiga ära. “Looduse juurde tulin tagasi filateelia kaudu,” lausub Jüriado. “Korjasin loodusmarke, ja 25-aastasena vaatasin, et neid hakkas liiga palju saama. Lapsepõlves olin putukaid kogunud ja oma uhke liblikakogu kooligi andnud. Putukamargid olid aga kataloogides väga kallid. Võtsin siis linnud.” 

Linke autori publikatsioonidele:

Toomas Jüriado: Uus reisijuht sisaldab ohtralt vigu! EPL, 2.02.2007
http://www.epl.ee/kultuur/372557

Toomas Jüriado: Väärikalt või väärakalt? Postimees,  31.10.2007
http://www.postimees.ee/311007/esileht/arvamus/292578.php

Toomas Jüriado: Roheliste tulek: usk, lootus ja hirm. Postimees.ee, 22.02.2007
http://www.postimees.ee/220207/esileht/olulise
d_teemad/riigikogu_2007/246281.php

Toomas Jüriado „Linnukaitses tuleb arvestada ka poliitika ja äriga”,
Postimees, arhiiv 1996, 16. juuli.
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/07/16/loodus.htm#kolmas

Toomas Jüriado „Naftaraha edendab loodushoidu”
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/12/04/loodus.htm#viies

Toomas Jüriado „Loodusturism vajab loodust ja inimest”
http://www.vabaeuroopa.org/Article.aspx?m=12&y=2001&id=
AF1758B0-03DD-407B-9496-B87D265DC19A

Toomas Jüriado „Lindude keele mõistmiseks tuleb varuda kannatust ja aega”
http://aiandus.ee/loe.php?id=3387

Püsiviide Lisa kommentaar

Mall Hiiemäe

26. jaan. 2009 at 9:17 e.l. (Nädala autor 2007) ()

28. juunil 2007 kell 14-16 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Juunikuu  raamatuks on folklorist Mall Hiiemäe Eesti mõtteloo sarjas ilmunud artiklite kogumik „Sõnajalg jaaniööl”. Külas on autor. Kohvikusse on oodatud kõik huvilised, kes on raamatut lugenud ja tahaksid sellest kohvitassi juures mõnusas õhkkonnas vestelda.

    Mall Hiiemäe (neiupõlvenimi Proodel; sündinud 9. jaanuaril 1937 Roostojal) on eesti folklorist, kes on tuntud eeskätt eesti rahvakalendri ja pajatuste uurijana.
    Lõpetas 1962. aastal Tartu Ülikooli folkloristina. Alates 1964. aastast on töötanud Eesti Rahvaluule Arhiivi teadurina ning hiljem Eesti Kirjandusmuuseumis vanemteadurina.

Katkend Mall Hiiemäe artiklite kogumikust „Sõnajalg jaaniööl”, Ilmamaa, Tartu 2007.
Jutuvestja kui isiksus

Jutuvestmise olukorrad. Jutuvestmisega oli vanasti niimoodi, et ega väga suurt seltskonda kuulamas ei olnud. Loomulik jutuvestmise seltskond on ikka alla kümne inimese, või kui teinekord ollakse kuskil sünnipäevalauas ja läheb jutuks lahti, siis kümme inimest kuulavad sind ja teised tegelevad millegi muuga, sest tahtmine rääkida, laulda või midagi muud teha on ühtaegu paljudel. Vanasti kõrtsis oli ju ka, et ega kõrtsiseltskond tervenisti ikka ühte kuulama ei jäänud; olid väikesed lauanurgakesed, kus rahvajutte vesteti ja mõned inimesed lauas, kes kuulasid.  Sellal, kui loomajuttude asjatundja Pille Kippar oli koos teiste folkloristidega Toris rahvaluulet kogumas ja Liisa Kümmelilt muinasjutte lindistamas, kuulusin mina metsameeste  seltskonda ja seal vesteti rahvajutte.  Võrreldes välitöödel viibivate rahvaluulekogujatega olin eelisseisus: sain kuulata selliseid jutte, mida räägitakse ilma küsitlemata ja hakatakse lihtsalt ise rääkima. Jutt saab alguse mis tahes juhuslikust lausest ja mingist olukorrast, hakkab hargnema. Teine räägib samasuguse jutu ja kolmas jälle samasuguse, neljas ütleb: ma räägin natuke teistsuguse. Selle seltskonna jutud olid üsna sageli seoses jahi ja metsloomadega. Ma saatsin neid üliõpilaspõlves kirjandusmuuseumile. Kui ma hiljem hakkasin folkloristina rahvajutte uurima, siis soovitas Eesti Rahvaluule Arhiivi kauaaegne juhataja Herbert Tampere mul kirjutada esimene artikkel just nendest metsameeste juttudest. Siis leidsin takkajärgi, et olin kümmekond aastat tähelepanelikult jälginud kogu jutuvestmise protsessi nii-öelda passiivse kuulajana, ilma et ise oleksin asjasse sekkunud. Aga ma teadsin hästi, kuidas see tegelikult käib. Niisuguseid eeliseid folkloristil tavaliselt ei ole. Peale hiljem ära Ameerikasse läinud Linda Deghi on ungari koolkonnas mõned sellised nimed nimetada, kes läksid küladesse ja jälgisid rahvajutustajaid mitmeid aastaid, näiteks Ivan Balassa ja Ilona Dobos. Nemad on mõlemad jälginud loomulikku jutuvestmist. Mingi Eesti piirkonna küladesse rahvaluulet koguma minnes oleme inimesed, keda eelnevalt ei teata, ei tunta. Kohalik jutuvestja ei tea, kuidas mulle rääkida, mis mind huvitab. Suhe jutustajale v õ õ r a  k u u l a j a g a  määrab üsna kõvasti selle, mida ja kuidas räägitakse. Rahvaluulekoguja ei ole kohalike asjadega kursis ning siis hakatakse valima ja vaagima, mida talle jutustada ja mis asi see rahvaluule on, mida tema tahab.

Indrek Särg „Mall Hiiemäe „Sõnajalg jaaniööl”, Eesti Ekspress, Areen 31.03.2007 http://www.ekspress.ee/viewdoc/2AD51F609B34E4EEC22572AE0079DD41

Mall Hiiemäelt ilmunud trükiseid: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?3151

TEADUSLIKUD ARTIKLID
1. Hiiemäe, Mall. Vuoden merkkipäivät. — Ilmari Vesterinen (toim.), Viron perinnekulttuuri. Jyväskylä: OY Yliopistokirja Helsinki University, 1997, 307–320.
2. Hiiemäe, Mall. Folk Calendar Traditions and the Family. — The Family as the Tradition Carrier, vol. 2. NIF Publications, No. 31. Tallinn: Folklore Department Institute of the Estonian Language, Nordic Institute of Folklore, 1997, 42–49.
3. Hiiemäe, Mall. Kaasaja sõdurifolkloor: millest ja kuidas? — Mängult-päriselt. Tänapäeva folkloorist II. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Keele Instituut, 1996, 7–25. (ilmus 1997)
4. Hiiemäe, Mall. Loomariik rahvausundis. — Ümin. Lee, 4. Tartu: Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, 1997, 37–46.
5. Hiiemäe, Mall. Metshaldjad ja muud üleloomulikud olendid metsas. — Mets ja kultuur. Tartu: Eesti Roheline Liikumine, 1997, 29-35.
6. Hiiemäe, Mall. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis II. — Mäetagused, 1997, 3, 7–18.
7. Hiiemäe, Mall. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis III. — Mäetagused, 1997,  4, 7–19.
8. Hiiemäe, Mall. The Principles of Creating Droodles in Estonia. — Journal of the Baltic Institute of Folklore, vol. 2, 1997, 34–43.
9. Hiiemäe, Mall. Some Historical Layers in the Customs of St. Lawrence’s Day. — Folklore, 1997, 3, 60–74.

POPULAARTEADUSLIKUD ARTIKLID
1. Hiiemäe, Mall, Oras, Janika. Elu läheb argisemaks. — Tartu Postimees, 1997, (30.04), 7.
2. Hiiemäe, Mall. Inimesed ja kuused. — Eesti Loodus 1997, 11/12, 450–451.
3. Hiiemäe, Mall. Jüripäv on kevade mõõt. — Mihkel, 1997, 4, 76.
4. Hiiemäe, Mall. Miks inimesed kasutavad kellegi halvustamiseks sõna “rongaema”? — Eesti Loodus, 1997, 7, 3.
5. Hiiemäe, Mall. Rahvasuu pajatab. — Meie Meel, 1997, (19.02), 19.
6. Hiiemäe, Mall. Rituaalset melu märtsi lõpuks. — Mihkel, 1997, 3, 61.
7. Hiiemäe, Mall. Vanarahva külvitarkusi. — Aastavakk. Põllumehe teatmik-kalender. Tallinn: Kirilille Kirjastuse AS, 1997, 106–107.
Usund ja kombõ : Mall Hiiemäe artiklid – http://www.seto.ee/usund_ja_kombe.htm

 

Hiiemäe, Mall. Jüripäeva uskumuste ja kombestiku kujunemise lähtekohti Sator 1. Tartu 2000. http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/
Hiiemäe, Mall. Eesti rahvakalender. 2-6. Tallinn : Eesti Raamat, 1994.
Hiiemäe, Mall. Pühapäev eesti maarahva traditsioonis. Sator 2. Tartu 2003.
Hiiemäe, Mall. Rahvakalendri tähtpäevi. Tallinn : Koolibri, 1998.
Hiiemäe, Mari. Valentinipäev Eestis – traditsioon uues kuues. Kuuldust-nähtust. Tänapäeva folkloorist 4. Tartu 2003. http://www.folklore.ee/pubte/kuuldust/
http://www.folklore.ee/tagused/authors/mall.htm

Püsiviide Lisa kommentaar

Ljudmila Ulitskaja

26. jaan. 2009 at 9:15 e.l. (Nädala autor 2007) ()

Katkend L. Ulitskaja raamatust „Lõbus matus” Punane raamat, 2006

Kõik siinviibivad inimesed, kes olid sündinud Venemaal, erinesid ande, hariduse ja lihtsalt inimlike omaduste poolest, kuid sarnanesid ühes asjas: nad oli, ühel või teisel moel, Venemaa maha jätnud. Enamik emigreerus seaduslikel alustel, mõned said tagasipöördumise keelu, kõige jultunumad hüppasid ära. Kuid just see sooritatud tegu lähendas neid. Nii erinevad kui nende vaated ka polnud või kuidas emigratsioonis nende elu ei kulgenud, sisaldus selles teos pöördumatu ühisosa: ületatud piir, ummikusse jooksnud elujoon, vanade juurte katkestamine ja uute kasvatamine võõral maal, mis oli teistsuguse koostise, värvi ja lõhnaga.
    Nüüd, aastate möödudes, olid kehad koostist muutnud: nende vere ja lihaskonna moodustasid Uue Maailma vesi, selle uhiuued molekulid – need olid kõik vana, endise asendanud. Aegamisi muutusid reaktsioonid, käitumine ja mõttelaad. Kuid selle juures vajasid nad kõik ühtviisi õigustust, et nende toonane tegu oli õige. Mida keerulisemaks ja määramatumaks osutusid ameerika elu raskused, seda vajalikumad olid tõendid, et too samm oli õige. Teated Moskvast, sealse elu aina kasvavast nõmedusest, vaimunõtrusest ja kuritegelikkusest olid enamiku jaoks kõigi nende aastate jooksul, teadlikult või mitte, soovitud tõendiks selle kohta, et oli tehtud õige valik. Kuid keegi ei osanud aimatagi, et kõik, mis praegu toimus selles kauges, minevikust pärinevas, elust mahatõmmatud riigis – vajugu ta maa põhja! – puudutab nii valusalt… Selgus, et see riik istub neil veel lihas ja luus, ja mida temast ka ei mõeldaks, aga mõeldi mitut moodi, osutus side katkematuks. Mingi vere keemiline reaktsioon – lääge, hapu, hirmus…
   Näis, et see maa eksisteerib vaid unenäos. Nad kõik nägid ühte4 ja sama und, ehkki erinevates variatsioonides. Omal ajal kogus Alik neid unenägusid ja koostas isegi vihiku, mida ta nimetas „Emigrandi unenägude seletajaks”. Sellise unenäo struktuur oli järgmine: ma satun koju, Venemaale, ja seal olen äkki lukus ustega ruumis või prügikonteineris või ilmnevad muud asjaolud, mis teevad Ameerikasse naasmise võimatuks – näiteks dokumentide kadumine, vangistus; aga ühele juudile oli unes ilmunud koguni tema õnnis ema ja sidunud ta nööriga kinni…
   Selle unenäo naljakas erivorm ilmus Alikule enesele: ta oleks justkui Moskvasse saabunud, seal on helge ja imetore ning vanad sõbrad tähistavad tema tulekut mingis kohutavalt tuttavas ja räämas paljude tubadega korteris, ümberringi on tunglemine ja sõprade rüsin, siis aga tulevad kõik teda Šeremetjevo lennuväljale saatma, ja see ei sarnane enam sugugi endiste aastate hingelõhestavate ärasaatmistega, kus kõik lõppes alatiseks ja surmani. Ja juba on aeg lennukisse minna, kui äkki ilmub välja vana semu Saša Nolikov ja surub talle pihku mõned koerarihmad, mille otsas mässavad ja tantsisklevad armsad väikesed krantsid, kirjud, laikaverd ja rõngas sabadega – ja kaob ise minema. Kõik sõbrad on kusagile kadunud ja Alik seisab nendega penidega, ja pole kedagi, kellele see koerakari üle anda, ja juba teatatakse, et check-in  NewYorki on lõppenud. Üks lennufirma töötaja astub tema juurde ja teatab, et lennuk on juba õhus… Ta jääb koos nende koertega Moskvasse, ja miskipärast on selge, et alatiseks. Ja ainuke mure on see, kuidas Ninka Manhattani ateljee üüri makstud saab. Ja sealsamas, unenäos, hakkas lõhnama lifti, katusealuse ja tuuldumatu kange tubaka järele…

 

Ljudmila Ulitskaja „Kui õige elaks inimese moodi” Postimees 04.05.2007,
http://www.postimees.ee/040507/esileht/arvamus/258658.php

Ljudmila Ulitskaja:
http://www.polit.ru/author/2007/05/02/ulickeston.html (vene keeles)

Autorist ja tema loomingust:
Juku-Kalle Raid „Elu ühetoalises korteris” Postimees 19.01.2007
http://www.postimees.ee/190107/esileht/kultuur/240049.php

Ilona Martson „Vene kirjanik Ljudmila Ulitskaja: Tahan harida kasvavat põlvkonda” Eesti Päevaleht 22.12.2006
http://www.epl.ee/kultuur/367632

Kalev Kesküla „Ljudmila Ulitskaja „Lõbus matus”” Eesti Ekspress, Areen 19.11.2006
http://www.ekspress.ee/viewdoc/A728AC2E045559F3C2257228005C1235

Püsiviide Lisa kommentaar

Siiri Laidla

26. jaan. 2009 at 9:14 e.l. (Nädala autor 2007) ()

31. mail 2007 kell 9.00 Tammelinna raamatukogus (Suur kaar 56)
Külas on lastekirjanik Siiri Laidla. Kirjanik kõneleb oma raamatust „Apteegitont Aavi”.

 

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Foto: Eesti Lastekirjanduse Keskus

Esimene asi, mida lapsed nägid, oli tohutu suur nõgesekuhi apteegiletil. Selle tagant paistis vaevu välja apteeker, kes koledate sõnadega kirudes püüdis nõgeseid väikesteks tükkideks rebida. „Ai sa sinder, ära kõrveta! Sa igavene jõle vastik nõges, lõpeta see nõelamine! Küll ma su pagana tempudest jagu saan!” kostsid härra Tuti suust ähvardused. Lapsi silmates jättis ta oma eriskummalise tegevuse katki ja suure erkrohelise taskurätikuga higist laupa pühkides küsis neilt: „Noh, mida te nii vara hommikul soovite? Miks te koolis ei ole?”
„Tere,” kostis Ly viisakalt härra Tuti pahaendelisest käitumisest välja tegemata. „Miks te nõgeseid tükeldate?” küsis Ly. Ta oli julge tütarlaps. Ema oli talle õpetanud, et küsija suu peale ei lööda.
„Uudishimu teeb ruttu vanaks,” itsitas apteeker. Tõsinedes lisas ta: ”Siin valmib täiesti seniolematu imerohi! Aga kuule,” haaras ta järsku Ly jopehõlmast kinni, nii et Sass astus tüdrukut kaitsta püüdes sammukese ettepoole. See apteeker on vist tõesti hulluks läinud, ema ka rääkis, et apteegis on mürgised aurud või midagi selletaolist.
 Ly kiikas samal ajal apteegi nurkade suunas. Kus võiks apteegitont praegu peituda? Kas ta oli lapsi märganud? Oli tondil üleüldse meeles, et nad pidid koos kooli minema? Apteegi käbikujuliste pommidega seinakell kinnitas, et koolitundide alguseni on jäänud üpris vähe aega. Oot-oot, aga seal kõige pimedamas nurgas justkui säras üks silmapaar, midagi roosakat kumas nagu samuti… Ly nihkus ettevaatlikult sinnapoole.
 „Kuule, tüdruk,” jätkas apteeker „ja sina kah, poiss” lisas ta Sassi suunas silmi välgutades „ Kas te ei tahaks kuulsaks saada?”
„Kuulsaks, ku-ku-kuidas?” kokutas Sass.
„Aga vaat nii,” seletas apteeker häälekal sosinal, nagu kardaks ta pealtkuulajaid, suutmata siiski saladusest vaikida „mulle saadeti taevaste jõudude poolt ühe väga olulise ravimi retsept.” Ta pistis nõgesekublalise käe põuetaskusse ja tõmbas sealt välja väheldase paberitüki, millel paistsid trükitähtedega  kirjutatud sõnad JONNI VASTANE ROHI JÕMMI JONNI JOOK.
(Siiri Laidla „Apteegitont Aavi” Tänapäev 2006, lk 103-106.)

Autori kohta:
Raimu Hanson „Jutulõng tuli omast käest” Tartu Postimees, 23.03.2007
http://www.postimees.ee/250307/tartu_postimees/251424.php
Kairi Prints „Hambaprofessorid Sööbik ja Pisik”, Eesti Päevaleht 02.12.2006
http://www.epl.ee/artikkel/364975
Signe Kalberg „Tänapäeva teismelise Taimi põnev eneseleidmise lugu”, Eesti Päevaleht 16.03.2007
http://www.epl.ee/kultuur/378386

Loomingut:
http://ester.utlib.ee/search*est/alaidla+siiri&Submit2=otsi/alaidla+siiri/1%2C4%2C17%2CB/exact&FF=alaidla+siiri+1959&1%2C10%2C

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?63809

Siiri Laidla „Millal maksan memme vaeva?” Elukiri, nr. 5 2007

Püsiviide Lisa kommentaar

Vahur Afanasjev

26. jaan. 2009 at 9:13 e.l. (Nädala autor 2007) ()

Prima Vista kirjandusfestivalil Athena Keskuses 5. mail 2007 kell 16.00 CD „Laulvad kirjanikud” esitluskontsert: ja autorilaulufestival Mailaul. Esinevad: Aapo Ilves, Merca, Aleksander Müller, Jüri Kaldmaa, Lauri Sommer, Jaan Pehk, Jan Rahman, Vahur Afanasjev, Jürgen Rooste, modereerib Contra. Kontsert on tasuta.

Luulet:

EBASEKSUAALNE MEES
Tekst ja muusika Vahur Afanasjev

Põlvkond, kes õppis keppima televisioonist,
videolindilt ja trükitud piltide pealt.
Üksteise kehasid loevad kui tehnilist joonist.
Tõelise tundmuse lõhna ja maitset ei tea.

            Aga mind see kõik
            ei puuduta küll üldse,
            sest ma olen ju täiesti
            ebaseksuaalne mees.

Lilli ja assortiid täna ma sulle ei osta.
Käsi ei suudle ja härdunult luulet ei loe.
Ukselt on kukkunud kellad, ei telefon vasta.
Kellegi käsi su teksade alla ei poe.

            Aga mind see kõik…

Korvpallimängust leian ma rõõmu ja rahu.
Suitsu ei kisu ja kurbusest purju ei joo.
Sõudes jõelt kui supi pealt eemaldan vahu,
mis sest aerule külge kleepub kondoom.

            Aga mind see kõik…

VÄIKE ANNA
Tekst ja muusika Vahur Afanasjev

väike Anna
ära anna
välja luuleraamatut
palju mulle lõpuks anna
praeguseni saamatut

mida näiteks
ma ei ütle
muidu lugejad ei loe
igast avast läbi üldse
ikka pugejad ei poe

nemad lähvad läbi ukse
lohistades haavatut
kes ei anna viimses tukses
ära Anna raamatut

 

Vahur Afanasjevi kodulehekülg: http://www.hot.ee/afanasjev/

Vahur Afanasjevi blogi: http://afanasjev.blogspot.com/

Tema kohta:
Urve Eslas „Vahur Afanasjev – kirjanik ujuvrestoranist Tartu” Postimees, 21.07.2006
Kaarel Kressa „Bürokraadinahas boheemlane Brüsselis Vahur Afanasjev” Eesti Päevaleht, 24.03.2007 http://www.epl.ee/laupaev/379508

Marko Mägi „Vahur Afanasjevi „Kanepi kirik””, Eesti Ekspress, Areen, 28.11.2002 http://www.ekspress.ee/viewdoc/8E633DF36F17673AC2256C7F003D3CEE

Vahur Afanasjevi loomingut: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?9266

Püsiviide Lisa kommentaar

Heino Kiik

26. jaan. 2009 at 9:11 e.l. (Nädala autor 2007) ()

27. aprillil 2007  kell 15.00 raamatukogu saalis kirjanduslik kohtumine Heino Kiigega.
Sünd. 14.05.1927. 
Proosa- ja näitekirjanik, publitsist.

heino-kiik

Foto: Sirp

Katkend: Heino Kiik „Mitteminister. 1943-1948” Ilmamaa 2004, lk 284-286:

(…) Kaheksandal septembril jõuan lõpuks päriselt ülikooli, lähen oma esimesele loengule, mis juhuse tahtel on professor Johannes Piiperi zooloogia.
Piiper on minu jaoks suur nimi, olen tema raamatu „Pilte ja hääli kodumaa loodusest” kaks korda läbi lugenud. Imestasin, kuidas üks inimene võib looduses nii palju värve näha ja meeleolusid tunda ning need nõnda täpselt kirja panna, et lugedes viibid temaga koos sealsamas kodumaa looduses. Piiperi raamat on inimese kirjutamise võimete tipp.
 Auditooriumis saan esmakordselt oma kursusega kokku, nad on juba mõne päeva pikkuse tudengikogemusega, mina päris algaja. Meid on meeletult palju, üle saja kümne vist. Piiper tuleb, kõik hõõruvad taldu vastu põrandat, kahin pahvatab professorile ukselt vastu, aga tema on vana rahu ise. Esimese üllatusega mõtlen, et tudengid tahavad oma üleolekut näidata, solvavad vana meest, aga kohe taipan, et see on mingi ülikooli komme tervitada. Räpinas me tõusime õpetaja austamiseks püsti. Sedasi me ajame tolmu põrandalt üles, aga eks ma ka hõõrun, õpin kombeid. Üliõpilane on hoopis muud, kui mina tean.
 Piiperi nägu ja olemine on niisama muhe ja mõnus, nagu tema raamatujutt, vaatan väga hoolega, sest nii kuulsat inimest näen harva. President Pätsi olen küll veelgi lähemalt vaadanud, aga see oli ammu. Näen kohe, et heatahtlik inimene. Tunnen vaikset rõõmu, et mind ülikooli võeti, keda kõiki ma siin tundma saan – Piiper ise tuleb mu esimesse tundi.
 Professor alustab loengut, paneb suure putukapildi tahvli juurde, võtab kepikese kätte ja hakkab sissejuhatuseta näitama selle näidisputuka koivalülisid, koivakarvakesi ja küünekesi, ise ütleb kõigi nende nimetused ladina keeles ja vist mõned kreeka keeleski, nagu muuseas ka eesti keeles. Ma püüan kõik korralikult oma vihku kirjutada, aga mõne minuti pärast mõistan, et see kirjutamine on lootusetu ettevõtmine, niisugune õppimine käib mul üle jõu. Minust ei saa siin asja. Seda keelepuru on võimatu meelde jätta, esimesel eksamil põruksin läbi. Ülikool ei ole minusuguse jaoks. Jalgade sahistamisega tulnud tudengiülevus vajub ja vajub, kaob sootuks, olen armetu saamatu koolipoiss, lootusetu hädavares, nagu senises elus veel olnud pole. Ära tule metsast välja, ära tüki ülikooli; elu karm katsumus teeb mind murelikuks. Vaatan vahetunnil teisi, mõned suudavad pärast seda Piiperi pakutud ehmatust naerda ja naljagi teha. Neile on see vist teine Piiperi loeng, on ehk saanud vahepeal toibuda. Kõik siin on minu jaoks võõrad, esimesel päeval pole kellegagi oma muret jagada. Olen üksi, kõigest mahajäetud. Professori kõrgus ja ühe tudengi armetus saavad esimese loenguga nii selgelt kätte näidatud, et põgene või kohe, jäta ülikool sinnapaika. Aga kuhu mul minna? Kuidas teised sada mõtlevad toime tulla ja mina ainsana annan alla? Tulevik on tume, aga ma püüan, panen Piiperi sõnu kuidagiviisi kirja, eks pärast näis, mis sellest elust saab.
 Teine loengupäev toob mind sealt august jälle välja, sest see läheb ilma Piiperita ja ma mõistan loenguid niisama hästi kui Räpinas, panen kuuldut rahumeeli kirja ja meel läheb lahedamaks.
 Näen ühel uksel ülikooli spordiklubi silti, astun pikemalt mõtlemata sisse ja asun liikmeks, siis tunnen end päris kindlalt, Avinurme valla ja Võrumaa suur tegija.
 Kas suvine rännukihk ikka veel veres, või mis mind keerab, aga ma ei juurdu selle ümberistutamise järel siin Tartus kuidagi.
Käin päeval hoolega loenguil, siis istun bussi, sõidan kodukanti, esimese hooga Adraku tädi juurde, järgmisel päeval koju Tammessaarde. Kolmandal päeval jälle Tartusse. Saan päeva loenguid kuulata, ka hirmu naha vahele ajanud Piiperit ennast; paistab, et ta hakkab rahunema, räägib juba peaaegu inimese moodi.
 Seitsmeteistkümnendal septembril algavad kahepäevased ülikooli spordiklubi meistrivõistlused kergejõustikus, tunnen end jälle rohkem oma sõiduvees.  Proovin sadat meetrit, jään seitsmendaks, siin pole enam naljapoisid, tuleb pingutada. Saja kümne meetri tõkkejooksus olen juba kolmas. Hakkan treenerile silma, ta võtab mind sada kord neli teatejooksu meeskonda, tuleme teiseks. Kõige olulisemaks loen neljasaja meetri jooksu, aga olen vaid viies, nad siin on treeningut teinud, niiviisi minu moodi karjamaavõsast tulles läbi ei löö. Nüüd vähemalt tean, kes ma olen. (…)    

Heino Kiige loomingut:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?4398

Heino Kiige kohta:
Kalle Käsper „Heino Kiik: reeglite trotsija”, Postimees 3.09.2005
http://www.postimees.ee/030905/esileht/kultuur/175916.php

VE: Kiik Heino
http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$629?mode=topic

Kadri Jaanits „Heino Kiik: „Maria””, Eesti Ekspress, Areen, 13.06.2005
http://www.ekspress.ee/viewdoc/277FD3DB57787695C225701F004839BC

Inna Grünfeldt „Kultuur: Gorki sohipoeg ja baleriin R linnarahva küsitlustules”, Virumaa Teataja, 1.12.2004
http://www.virumaateataja.ee/011204/esileht/kultuur/15021260.php

Peeter Sauter „Pidurdamatu kiidulaul Arve Jommile” Eesti Ekspress, Areen, 23.11.2005
http://www.ekspress.ee/viewdoc/82C9F4D6A8ACAF3DC22570C2003FEFF2

Ivi Drikkit „Heino Kiik: Olen sünnihetkel kõvasti üleskeeratud vedruga inimene” Postimees, 19.04.1997
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/04/19e/index.htm

Püsiviide Lisa kommentaar

Doris Kareva

26. jaan. 2009 at 9:10 e.l. (Nädala autor 2007) ()

 

4. aprillil 2007 kell 15.30 raamatukogu saalis külas luuletaja Doris Kareva, vestluspartneriks Hannes Varblane.

Doris Kareva õppis Tallinna 7. keskkoolis ja Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat (1977–1983). Töötas ajalehes Sirp ja Vasar korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Aastast 1992 on ta UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretär.

Pühitsus
     1
   
    Jah.
    Alguses oli Sõna.
   
    Ma kuulsin ja ärkasin.
    Veel unenäosegasena
    toahämaras märkasin —
    mu sängil istus üks
                        ingel.
    Taa vaatas mind vaikides —
    mispärast, ma polnud kindel.
   
    Ta vaade mind valitses.
   
    Ma tajusin vaikset uut vaimu
    mind, vaevatut valdamas.
   
    Sain sõnatult aegadest aimu,
    mis maailmas algamas —
    ja ometi polnud see kartus,
    vaid teadmine — rahulik ring,
    jah, valmidus,
                  armastustarkus.
   
    Siis silmile suudles ta mind.
   
    Ta huuli tundsin vaid hetkeks
    ja joovastust — taevalik and! —,
    veel teadmata, kui
                      rängaks retkeks
    ta oli mind õnnistand.
   
      2.
   
    Ma nägin unes — Saatan kõneles
    Su häälel. Keset aeglast hävingut,
    kesk rususid ta andis mulle nõu,
    klaasnõu ja ütles: “Hoia.
                Siin on surm.”
   
      3.
   
    Kahe kuldlöögi vahele mahub
    vabalt kogu su elu,
    üürike armuaeg —
            trots,
    joovastus, valu ja rahu.
    Armust on antud see.
    Sünnist saati saatust sa kannad
    salapaelatsi kaelas kui kallist
    talismani, kus tallel
    armust kantud su tee —
                         tõeotsing,
    otsus ja ots,
    põrmust kui võetud kee.

Looming:
• 1974. aastal debüteeris luuletustega ajakirjas Noorus
• “Päevapildid” (1978)
• “Ööpildid” (1980)
• “Puudutus” (1981)
• “Salateadvus” (1983)
• “Vari ja viiv” (1986)
• “Maailma asemel” (1991)
• “Hingring” (1997)
• “Armuaeg” (valikkogu, 1991)
• “Fraktalia” (2000)
• “Mandragora” (2002)
• “Aja kuju” (2005)

Doris Kareva on olnud ka paljude luulekogude koostaja ja tõlkija
• “Aastaajad eesti luules” (1999)
• “Sina ja mina” (2001)
• “Kabir” (2003)
• “Väike värsiaasta” (2003)
• “Rogha Danta. Seitse iiri luuletari” (2005)
• “Surmapõletaja” (2006)

Doris Kareva „Doris Kareva: Olemise hüüd”, 3.03.2007 Postimees
http://www.postimees.ee/030307/esileht/ak/247932.php

Autori kohta:
Helen Uldrich „Doris Kareva sügavust rüütab kelmikas sõnamäng”, 4.11.2005 Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/?artikkel=304437

Hasso Krull „Sõnatalisman”, 14.03.2003 Sirp /Mandragora/
http://www.sirp.ee/2003/14.03.03/Kirjand/kirjand1-2.html

Kalev Keskküla „Nädala raamat: Doris Kareva „Aja kuju” 3.10.2005 Areen, Eesti Ekspress
http://www.ekspress.ee/viewdoc/A850E1314AE5EAD2C225708F0046E408

Püsiviide Lisa kommentaar

Lehte Hainsalu

26. jaan. 2009 at 9:09 e.l. (Nädala autor 2007) ()

Sünd. 31.10.1938 Haaslava vallas.
Luuletaja, prosaist ja lastekirjanik. Õppis Tartu 2. keskkoolis ja TRÜ aj.-keeleteaduskonnas, lõpetas eesti filoloogina. Töötanud ajakirjaniku, õpetajana. Kirjanike Liidu liige 1957. aastast.  Aastatel 1982-1990 oli Kirjanike Liidu Tartu osakonna vastutav sekretär. 

lehte-hainsalu2

 

KAKS LUIKE KAKS LUIKE
on Emajõe pääl
kaks luike kaks luike
on Emajõe jääl
kaks valget lindu
on lume sees
neil vesi on sügav
ja tume ees
neil ümber on partide
kisa ja lend
kuid siiski nad väärikalt
tunnevad end
parv parte koondub
ja laguneb koost
kuid luiged ei heitu
nad kõrgemast soost
nad karsked nad kained
ja valge neil rind
üks sinu ja teine
mu hingelind                     
veebruar 1994

Lehte Hainsalu „Kellakuuljad” /ahelromaan/,  Eesti Raamat 2001

Jott Tee põrkas endise Uluotsa endise maja uksel kokku julgeoleku tegelasega, kelle nime ei taha meeles hoidagi. Too andis kangesti viisakalt teed ja pidas sisenejale ust lahti, arvas vist, et ei tunta ära – või just tolle pärast, et nagunii tuntakse.
  „Mis tollel siia asja?” küsis Jott Kirjanduse Maja uuelt perenaiselt.
„Uurib Kristjan Jaak Petersoni ausamba avamise lugu ja Enn Lillemetsa rolli selles,” ütles Lehte Hainsalu.
  „Ma seal olin. Kõik oli kombes mu meelest.”
„Või veel! Ausamba jalamile olid ju nood kuulsad Kristjan Jaagu sõnad kavandatud – Kas siis selle maa keel Laulutuules ei või Taevani tõustes üles Igavikku omale otsida? Küsimärgiga lõpus. Sada kuuskümmend aastat vanad värsid, aga ei lubatud ei kivisse raiuda ega vasest sepistada, keelati raudselt ära.”
  „Ju siis meie maa keel tõesti ei või!” ütles Jott.
  „Taga targemaks, Kristjan Jaagu ausamba avamisel ei lubatud Kristjan Jaagu luulet lugeda; linnavalitsuse kultuuriosakonnas oli päris mõnus kava kokku pandud, seal ju mõistusega inimesed. Rist peale ja kõik, vist partei linnakomitee kultuuriosakonnas – või Glavlitis või julgeolekus, kust ma tean, mina olen parteitu, ja ega parteilased kah tea. Muide, teie kui parteitu ei ole ehk tähele pannud, et ega meie majas parteirakukest enam olegi, selle kaotamine oli minu esimene töö, kui mind siia ametisse valiti; meie parteipoisid liitusid kirjandusmuuseumi parteitüdrukutega ja ma ei teagi, mis nad teevad või ei tee. Too pimesoole operatsioon muide ei kohanud linnakomitees vähimatki vastuseisu, leiti olevat asjade normaalne käik.”
  Ta valas kohvi kahte tassi, see tegevus vääris vaikust ja täit tähelepanu. Siis ta jätkas:
  „Noh siis mina sinna samba avamisele ei läinudki, et las mõtlevad, miks kirjanike sekretäri pole nii tähtsal ja oodatud päeval.”
  „Lillemets ju luges. Mõlemat oodi,” ütles Jott.
  „Kus ma võisin teada, kui seda Enn isegi vist ette ei teadnud. Ja seda täna uurima tuldigi – kes andis korralduse Lillemetsal etelda, kui oli tead, et kavas ei ole. Ma arvasin, et mind kahtlustavad, ütlesin, et igal kirjanikul – ka noorel autoril – peab olema niipalju mõistust ja mälu, et suudab mistahes üritusel omalt poolt lisa pakkuda, kui korraldajad on küündimatud olnud. Siis ütles too, et neil on andmed, et käsk tuli välismaalt. Ta ei jäänudki uskuma, et Lillemets ise selle mõtte peale tuli, hakkas jälle Ameerika Häälest ja tont teab mis rajatagustest niiditõmbajatest ja halbade mõjude alla sattunud noortest rääkima. Et miks Lillemetsal tekstid kaasa olid, tal ikka oli ette valmistatud, keegi ikka oli nöörist tõmmanud!”
  Hainsalu tõi elektrikannuga uut vett, torkas kannu saba stepslisse, müristas kohvioad – Leningradi kirjanike külakost, kust siis muidu – pulbriks ning mõõtis palju arvas portselankannu. Nagunii tuleb rahvast.
   „See tuurib nüüd juba nädalate kaupa,” ütles ta. „Kõige rohkem ajab südame täis, et julgeolek läks ülikooli raamatukokku, tõstis direktor Laine Peebu kabinetist välja, et seal Lillemetsa üle kuulata. Ma ütlesin, et see on lubamatu tegu jätta Laine Peebule mulje, nagu olekski Lillemets milleski süüdi. Ma ütlesin, et Lillemets on meie timurlane, käib vanakesi kirjanikke ja nende leski külastamas, täiesti ise omal vabal tahtel, ise tuli selle peale, ja kust me teise niisuguse leiame, kui te Lillemetsa närvid raisku ajate. Siis ta muigas esimest korda ja ütles, et talle isegi meeldib, kui ma oma alluvat nõnda kaitsen. Alluvat! Kes siin kellele allub! Teenija olen ma siin majas!”
  Veekann hakkas üleni värisema.
(lk 443-445)

Lehte Hainsalu loomingut:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?465

Lehte Hainsalu kohta:

Mai Kuurmann „Isekalt ustav armastaja Lehte Hainsalu”, Eesti Naine märts 2007,
http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=7992

„Lehte Hainsalu õpetab lapsi kuulama” 18.12.2004 Postimees
http://www.postimees.ee/191204/esileht/kultuur/152967.php

Valeria Ränik „Mu kallis Lehte” „Nukits” 2002, lk 24-30
http://www.hot.ee/valeriaranik/mukallislehte.htm

Aivar Kull „Lehte Hainsalu mitmekihiline ohvriromaan” /Sõnavõtt raamatuesitlusel 19. novembril/ , Sirp 14.01.2000

Aigi Viira „Kirjanik Lehte Hainsalu väljendab ülevust tragöödia kaudu” Postimees, 2.11.1998

„Parim kink emadepäevaks on laps” Maaleht 6.05.2004
http://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7591&old_art=38255&old_num=

Raimu Hanson „Kirjaniku teadustöö võttis raamatu kuju” (Valeria Ränik „Lehte Hainsalu: Miski peab olema püha”) Postimees 11.03.2004
http://www.postimees.ee/110304/tartu_postimees/kultuur/128702.php

Püsiviide Lisa kommentaar

Tiia Toomet

26. jaan. 2009 at 9:07 e.l. (Nädala autor 2007) ()

15. märtsil kell 12.00 Annelinna harukogus (Kaunase pst 23)
Annelinna noortel lugejatel on külas Tiia Toomet
Info 746 1041

Tiia Toomet on sündinud Tallinnas ja lõpetanud Tallinna 7. Keskkooli. Lõpetas 1970 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo ja 1978 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tekstiilikunstniku erialal. Töötas 1970-73 TRÜ kunstikabinetis laborandina ja 1982-83 kodunduskabinetis õpetajana. Aastatel 1983-94 vabakutseline. Rajas 1994 Tartusse mänguasjamuuseumi ja oli selle direktor märtsini 2007. Kirjanikuna avaldanud jutukogu, kaks luulekogu ja kümmekond lasteraamatut. Kirjutanud stsenaariumi filmile “Klaasikillumäng”. Kirjanduse aastapreemia (1997).

Katkend: Tiia Toomet „Isamaa suvi”, Ilmamaa 1997
Isamaa suvi
   Tuhande üheksasaja kaheksakümne kaheksandal aasta kevadtalvel hakkas mu isa kurtma väsimust. Seni oli ta vaatamata oma seitsmekümne seitsmele eluaastale olnud terve ja energiline. Väsimusest hoolimata läks isa endiselt iga päev jalgsi Mustamäelt kesklinna tööle ja liikus ka päeva jooksul palju ringi. Seepärast arvasin ma, et küllap on väsimus tingitud lihtsalt kevadisest vitamiinipuudusest, pidasin aga siiski plaani, kuidas isa riigitööl käimisest loobuma meelitada. Olime sellest ka varem rääkinud, aga seni tulemusteta.
   Tegelikult mõtlesin ma oma isale harva. Mina elasin nüüd Tartus, tema Tallinnas, meil mõlemal olid omad tegemised, omad kohustused. Kohtusime põgusalt vaid kord kuus, kui sedagi. Sellest piisas täiesti. Isa olemasolu oli minu jaoks midagi nii endastmõistetavat, et polnud vaja sellele eraldi tähelepanu pöörata. Tarviduse korral võisin ju alati Tallinna helistada või isegi kohale sõita.
   Oli kummaline aeg. Miski liigutas end kusagil sügavuses, kevaderahutus, aga ka veel midagi muud. Teisel veebruaril, Tartu rahu kuuekümne kaheksandal aastapäeval blokeeriti Tartus Vanemuise tänav busside ja miilitsaahelikega, inimesed nägid esimest korda enda vastas kumminuiasid, kaitsekilpe, verekoeri. Sellest räägiti palju ja ennustati mitmeti, aga aprillis, muinsuskaitse päevade ajal, olid Tartus erakordselt leebed kevadilmad. Linn oli rahvast täis, palju oli tuttavaid, aeti juttu, arutati päevasündmusi, vaadati vanu kroonikafilme, mälestati purustatud ausambaid, ehitisi, inimelusid. Õhtuhämaruses läks ülikooli peahoone eest liikvele tõrvikurongkäik, meeleolu oli rõõmus ja ülev, lauldi, hõigati loosungeid, rongkäigu peas lehvisid lipud: sinine, must ja valge – eraldi veel. Endise EÜSi maja ees peeti esimesed avalikud isamaakõned üle mitmekümne aasta. Mul olid väiksemad lapsed kaasas, nad hüppasid ja kilkasid tribüüni ees, vanemad pojad olid sõpradega kusagil rahvahulgas.
   See juhtus sealsamas, kõigi silme all. Miski murdumatuks arvatu murdus.
Sõnad pääsesid korraga vabaks ja sööstsid kõrgele õhtutaevasse. Uhked ja julged, liuglesid nad inimeste peade kohal, moodustasid kaelamurdvaid kombinatsioone, kõditasid südant ja erutasid meeli. Oli kuulda kuidas veenired rentslis hakkasid solisema, rohulibled sirutasid end sahinal sulavas mullas, pungad paisusid ragisedes ja läbi kõigi ja kõige voogas kevade joovastavalt magus lõhn.
  „Jätke tänane õhtu meelde, see läheb kord ajalukku,” ütles mu mees lastele, kui üle pimeda Toome koju läksime.
Järgmisel päeval Raadil, Eesti Rahva Muuseumi varemete juures, oli ilm veel soojem. Mu Tallinna tuttav oli pluusiväel, kasukas käevangus. Kaks sõdurit tulid varemete poolt, aga rahvahulka nähes keerasid põõsastesse. Küllap oli neile antud käsk mitte sekkuda. Endise muuseumihoone ees tõstsid noored mehed üles sinimustvalge kanga. See oli esimene suur Eesti lipp, mida ma avalikult nägin. Väikesi lipukesi oli siin-seal olnud juba varem. Lipp oli vana ja auklik, sinine peaaegu halliks pleekinud. Ilmselt oli teda kõik need aastad kusagil peidikus hoitud.
   Aprilli lõpul helistas ema. Ta hääles oli paanika. Isa oli pandud kopsupõletiku diagnoosiga haiglasse. Tal oli olnud paar päeva väike palavik ja väga suur nõrkus. See läks mööda, aga rajooniarst soovitanud enne tööleminekut analüüsid teha. Tulemused näidanud, et isa on põdenud kopsupõletikku ja asi pole praegugi korras. Ta kirjutatud kohe haiglasse ja alustatud kohe penitsilliiniravi.
(…) 

Tiia Toometi loomingut:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?158

Tiia Toometi kohta:
 „Tiia Toomet jätab mänguasjad” SL Õhtuleht, 2.03.2007
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=218927&rss=1

Doris Kareva „Õpetaja kunst”,(Tiia Toomet, Jaan Tammsaar „Vana aja koolilood” Varrak 2001), Sirp 01.06.2001

Vilja Kohler „Edukas Tiia Toomet tahab olla tubli naine” Postimees, 4.03.2004
http://www.postimees.ee/040304/tartu_postimees/uudised/128077.php

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »