Kalle Kasemaa

21. märts 2016 at 2:50 p.l. (Nädala autor 2016) (, , , )

Foto: Kristjan Teedema

Foto: Kristjan Teedema

Kalle Kasemaa (1942) on eesti vaimulik, teoloog ja tõlkija.

Kalle Kasemaa oli 2008. aasta alguseni Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika korraline professor, edasi emeriitprofessor. Ta on tõlkinud eesti keelde üle 60 raamatu, peamiselt heebrea ja kreeka, aga ka araabia, jidiši, ladina, saksa, prantsuse, albaania ja kõmri keelest. Tema vahendatud kirjanike seas on Šmuel Josef Agnon, Šolem Alejchem, Odisseas Elitis, Abū Hāmid al-Ghazālī, Taha Husain, Manolis Karagatsis, Nikos Kazantzakis, Menis Kumandareas, Nagib Mahfuz, Amos Oz, Isaac Bashevis Singer, Dido Sotiriu, David Šahar, Benjamin Tammuz, Ilias Venezis ja David Vogel.

7. aprillil kell 17.00 IV korruse saalis Kohtumisõhtu tõlkija ja teoloogi Kalle Kasemaaga „Mida me teame Iraanist?“

Juttu tuleb Kalle Kasemaa tõlgitud iraani autori Iradz Pezeškzadi romaanist „Minu onu Napoleon“ ja egiptuse autori Alaa Al-Aswani romaanist „Jakubijani maja“, Iraani ajaloost ja tänapäevast, Iraani Islamivabariigi rollist Lähis-Idas, sh Süüria konfliktis.

Katkend: Kalle Kasemaa tõlge – Iradž Pezeškzad „Minu onu Napoleon”, Hea Lugu 2015, lk 215-220.

Puust taburetil kees podisedes samovar. Ema oli mulle ja õele teed valanud ning isa tõstis oma korda oodates aeg-ajalt nina juurde alustassi kuivatatud jasmiiniõitega, et nende lõhna nautida. Oli reede ja me istusime hommikusöögilauas. Käes oli 1320. aasta suve lõpp. Ilm oli ilus ja me olime pidžaamaväel.

(Iraanis – erinevalt araabiakeelsetest islamimaadest – kehtib päikesekalender. Ajaarvamise alguseks on prohvet Muhhamadi siirdumine Mekasse a 622. Aasta algab kevadise pööripäevaga 21. märtsil. Suvi Iraani kalendri 1320. aastal vastab meie kalendri 1941. aastale.)

Äkitselt kostsid sammud, mis tulid aiast meie poole. Onu Napoleoni ilmumine sellisel päevaajal meie juurde oli midagi ootamatut. Onukese sünge näo järgi taipasime, et ta oli mures. Parema käega hoidis ta koos hõlsti hõlmasid, vasak käsi sõrmitses palvehelmeid. Ma polnud teda varem nii rabatuna näinud. Näis, nagu oleks teda tabanud kohutav õnnetus. Tuhmil häälel palus ta isalt lühikest vestlust nelja silma all. Kui ema kutsus teda meie juurde laua taha istuma ning teed jooma, raputas ta eitavalt pead:

„Ei, õeke, su vennal on juba hilja teed juua.”

Erutatud isa läks koos onuga võõrastetuppa.

Issand, mis oli juhtunud? Ma ei mäletanud, et onu oleks millegi puhul nii endast väljas olnud. Miks ta ütles, et on juba hilja teed juua? Ta ütles seda sellise tooniga, nagu oleks ta mõni minut hiljem viidud tapalavale. Kuidas ma ka pead ei murdnud, ühtegi sobivat seletust ei tulnud mulle pähe.

Rohkem kui aasta oli möödas tollest päevast, tollest mordad`i-kuu kolmeteistkümnendast päevast, kui ma armusin onukese tütresse Lejlisse. Päev-päevalt armastasin Lejlid aina enam ning ma saatsin talle mitmeid armastuskirju, millele Lejli vastas samavõrra tuliselt. Meie kirjavahetus toimus ülima saladuskatte all. Iga paari-kolme päeva järel võttis Lejli minu käest mõne raamatu lugeda ning raamatu lehekülgede vahel oli peidetud minu kiri; kui ta raamatu tagasi tõi, oli selles vastus mu kirjale. Meie kirjavahetus, nagu tolle aja armastuskirjad ikka, oli romantiline, võiks ütelda, pisaraist nõretavalt romantiline. Me kirjutasime surmast, päevast, mil „mu tundetu keha neelab haua mustav suu”. Tundus, et keegi ei aimanud meie kirjavahetust. Peamine takistus meie armastusele oli onu Koloneli poeg Šapur ehk Puri, kes oleks tahtnud Lejlid naiseks võtta, kuid õnneks võeti ta sõjaväkke ning tema kihlus Lejliga lükati edasi. Lejli kirjutas mulle, et kui teda sunnitakse Puriga abielluma, tapab ta end ära, mina aga tõotasin oma kirjades siiralt, et ma ühinen temaga teekonnal teise ilma. Teiste perekonnaliikmete elu kulges omasoodu, kui mitte arvestada seda, et Šams Ali-mirza, kes oli kaua oodanud uuele kohtu-uurija kohale määramist, lahkus riigiametist ning hakkas advokaadiks.

Dust Ali-khaan ja Aziz os-Saltane suhted olid endisesse roopasse läinud; seevastu Aziz os-Saltane tütre Qamari peigmees oli jumaliku valgustuse ajel oma üllameelsuse puhangust toibunud ning jalga lasknud.

Onu Napoleoni ning minu isa vahel oli väliselt täielik rahu ning harmoonia; onuke oli isale koguni varasemast lähedasemaks saanud ega usaldanud kedagi nii nagu teda. Ent mu süda närisid aina tugevamad kahtlused isa siiruses ja tema kavatsuste aususes. Lõppude lõpuks ma peaaegu jõudsin järeldusele, et isa oli oma südames nõuks võtnud onuke hukutada. Selle põhjuseks – niipalju kui mina, viieteistaastane poisike, oskasin oletada – oli tõsine majanduslik kahju, mille aastatagused sündmused olid isale põhjustanud. Pärast seda, kui jutlustaja Sejed Abolqasem onukese ässitusel oli süüdistanud ketserluses isa apteekrit, kes oli tuntud mitte üksi meie linnajaos, vaid kaugemalgi, hakkas apteek kiratsema. Kuigi isa oli endise apteekri asemele uue palganud, ei käinud apteegi käsi paremini. Asi läks selleni, et olukorra parandamiseks võttis isa apteekriõpilaseks Sejed Abolqasemi poja, ent jutlustaja sõnad, et selles apteegis tehakse rohud alkoholi abil, olid linnajao elanikele mällu sööbinud ning isegi asjaolu, et jutlustaja poeg töötas apteegis, ei teinud olukorda karvavõrdki paremaks.

Kui kolme-nelja kuu pingutuse järel apteek pankrotti läks ja meie maja ette laoti hunnikusse tühjad riiulid ning glaubrisoola ja boorhappe pudelikesed, kuulsin tihti, kuidas isa poolvaljusti ladus süüdlasele needusi ja vandus karmi kättemaksu. Olin üpris kindel, et isa raevu ohvriks saab onu Napoleon. Kuid isa ei näidanud oma tundeid kuidagi välja. Ta oli onu vastu erakordselt sõbralik. Nägin, kuidas ta aasta otsa aina kirevamates värvides kirjeldas onu vaprust, enesesalgamist ja üllameelsust. Ma ei suutnud aimata, millega see lõpeb. Seesama mees, kes veel aasta eest oli pilganud onu jutustusi kokkupõrgetest käputäie bandiitidega, upitas teda nüüd Tšingis-khaani ja Hitleri-taolise väepealiku aujärjele.

Onu aga, tundes heatahtlikku toetust ja poolehoidu, ronis üha kõrgemale redelil, mille isa oli talle jalge alla seadnud. Kokkupõrked röövlitega maa lõunaosas, mis kuni eelmise aasta sündmusteni olid päädinud Kazeruni või Mamaseni lahinguga – mille üksikasjad hämmastaval kombel sarnanesid Austerlitzi ja Marengo lahinguga -, paisusid isa õhutusel märkamatult suurteks veristeks sõdadeks, kus onu koos oma meestega pani vastu vägevale Briti impeeriumile.

Endastmõistetavalt muigasid sugulased nende luulude üle, kuid keegi ei julgenud neid avalikult kahtluse alla seada. Kui keegi söandaski mainida, et varem jutustas onu Kazeruni lahingust kui tulevahetusest Khodadad-khaani mässulistega, vaidles onu nördinult vastu ning oli tõsiselt solvunud.

Õhtusöögil doktor Naser ol-Hokama juures, mille ta korraldas maja juurdeehituse valmimise puhul, oleks Šams Ali-mirza vahemärkus onu jutustusele peaaegu terve draama esile kutsunud.

Onuke jutustas Kazeruni lahingust:

„Mul oli tollal ainult kolm tuhat sõdurit ning needki väsinud ja näljased… Aga meie vastas oli neli hambuni relvastatud inglaste rügementi: jalavägi, ratsavägi ja suurtükivägi. Ainus, mis meid päästis, oli Napoleoni kuulus taktika Marengo lahingus. Parema tiiva juhtimise usaldasin kadunud Soltan Ali-khaanile, vasaku tiiva kadunud Ali Qoli-khaanile. Enda peale võtsin ratsaväe juhtimise. Aga mis ratsavägi see oli! Mohhamad Ali-šahhi ajal nimetati seda ratsaväeks, aga see tähendas käputäit lombakaid ja nälginud setukaid… ”

Maš Qasem katkestas teda:

„Agaa, teie kõrb üksi, olgu muld talle kerge, oli nelja hobust väärt… Ta oli nagu Rustami hobune Rakhš. Härra andis talle kannuseid ja ta lendas nagu kotkas ühelt mäelt teisele!”

„Jah, ainult see hobune oli tõeliselt hea… Ega sa ei mäleta, mis tema nimi oli, Maš Qasem?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Ma mäletan, et tema nimi oli Sohrab.”

„Õige!… Tubli! Sul on parem mälu kui minul. Tema nimi oli tõepoolest Sohrab.”

Viimase aasta jooksul oli onu Maš Qasemi vastu tunduvalt sõbralikumaks muutunud. Peale isa, kes kuulas onukese jutte näiliselt suure huviga ning tegi näo, et võtab iga sõna puhta kullana, olid ülejäänud pereliikmed pigem ükskõiksed – kui mitte lausa kahtlevad -, seepärast vajas onuke üha enam elavat tunnistajat, kes oleks tema väljamõeldisi kinnitanud. Muidugi sai selliseks tunnistajaks olla ainult Maš Qasem, kes oma uues rollis tundis end seitsmendas taevas olevat.

Niisiis onuke jätkas:

„Päike hakkas juba loojuma, kui ma nägin, et kaljunuki tagant pisteti välja püss, mille toru otsas lehvis valge lipp. Ma andsin käsu tulistamine lõpetada. Meie juurde ratsutas Inglise sõjaväelane, et vaherahu üle läbirääkimisi pidada. Kõigepealt küsisin, milline auaste tal on, ja kui selgus, et ta oli seersant, siis ütlesin, et ta ei saa minuga läbirääkimisi pidada, vaid tal tuleb rääkida meie mehega, kes on samas auastmes. Ma ei mäleta enam kellele ma tegin ülesandeks selle seersandiga rääkida…”

„Kuidas te ei mäleta, agaa?! Kas te tõesti sellist asja ei mäleta?… Te tegite selle mulle ülesandeks.”

„Ei, ei! Ära räägi rumalust, Qasem! Ma arvan, et…”

„Miks ma peaksin valetama? Mingu ma hauda… Nagu eile oleks see olnud… Te kõndisite, binokkel kaelas, telgi ees edasi-tagasi. Te ütlesite: „Qasem, ma ei saa selle seersandiga rääkida. Küsi, mida ta tahab.” Siis toodi see seersant minu juurde. Ta vajus põlvili ja hakkas paluma armu ja halastust!… Ma ei saanud ta keelest aru, aga see indialasest poiss, kes tõlgiks oli, ütles mulle: „Seersant palub, et te ütleksite agaale, et nende sõjavägi on purustatud… Et te oleksite suuremeelne ja annaksite neile armu!” Aga mina ütlesin indialasele: „Küsi seersandi käest, miks tema ülemus ei tulnud? Agaal ei sobi rääkida auastmelt madalamatega.” Seersant vastas midagi välismaa keeles ning tõlk ütles mulle: „Ütelge oma agaale, et nende ülemus on haavatud ega saa end liigutada…””

Onuke katkestas teda:

„Neid üksikasju ma ei mäleta… Jutt kestis kaua, aga lõpuks andsin ma neile kõigile armu. Siis sõitsin haavatud Inglise koloneli juurde. Kui ma läksin võidetud vaenlaste väepealiku telki, võtsin valveseisangu ning andsin au. Kolonel oli surmalaps, kuul oli tal kõrist läbi läinud, aga ometi suutis ta mulle veel ütelda: „Musjöö, te olete õilsast soost, te olete aristokraat… Te olete suur väejuht… Meie, inglased, peame selliseid asju väga tähtsaks…””

Just sel hetkel katkestas onukese juttu Šams Ali-mirza, kes nähtavasti oli paar liigset klaasi veini joonud:

„Pidi see ikka alles kõri olema! Tule taevas appi! Mees, kellel kuul on läbi kõri läinud, peab sellise kõne maha?!”

Onu sattus sellisesse raevuhoogu, et keegi ei julgenud hingatagi:

„Meie peres on unustatud mõistlikkus, viisakus ja head kombed. Selle asemel on ainult häbematus, jultumus ja lugupidamatus vanemate vastu!”

Seda ütelnud, tõusis onuke, et minna, kuid kõik tõttasid teda tagasi hoidma. Minu isa pidas oma apteekriteadmistele tuginedes veenva kõne selle kohta, et teadus lubab siiski läbilastud kõriga inimesel rääkida, ning suutis sellega onu rahustada.

Isa kinnitas onukese väljamõeldisi ega näidanud üles pisimatki kahtlust. Iga onukese loo järel hüüatas ta tingimata: „Ega inglased seda teile ei kingi!”

Isa lakkamatul tagantkiitmisel ning inglaste kohutava kättemaksu mainimisel oli see tagajärg, et onukene hakkas üha enam kõike ja kõiki ümberringi kahtlustama. Igal sammul kangastusid talle inglased, kes seadsid talle lõkse. Maš Qasem rääkis, et viimased paar kuud oli onuke magama heites püstoli padja alla pannud ning sageli oli ta ohates ütelnud:

„Ma tean, et lõpuks saavad nad mu kätte. Ma ei sure loomulikku surma!”

Ajapikku nakatas onukese meeleolu ka Maš Qasemi. Mitu korda kuulsin ma teda ütlemas, et ta kardab samuti inglaste kättemaksu:

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Muidugi ei saa ma agaa lähedalegi, aga ka mina tegin omal ajal inglastele säru. See seisab neil veel sada aastat meeles!”

Ainus asi, mis onukese ja isa näiliselt tugevale ja soojale sõprusele varju heitis, oli seotud sardar Maharat-khaaniga.

Ma usun, et tema õige nimi oli Baharat või Baharot, kuid meie linnajaos nimetasid kõik teda sardar Maharat-khaaniks. See indialasest kaupmees oli mõne kuu eest üürinud mu isale kuuluva majakese, mis asus meie aia vastas.

Linke

Urmas Nõmmik „Vestlus Kalle Kasemaaga saateks tema õpilaste impressioone”, Kirik ja Teoloogia 28.12.2012, http://kjt.ee/2012/12/vestlus-kalle-kasemaaga-saateks-tema-opilaste-impressioone/

Kalle Kasemaa „Jumala armastus ületab inimliku tarkuse”, Eesti Kirik 23.12.2015, http://www.eestikirik.ee/kalle-kasemaa-jumala-armastus-uletab-inimliku-tarkuse/

Kaspar Koort, Emeriitprofessor Kalle Kasemaa: Religioonid propageerivad rahu, inimene rikub asjad, Tartu Postimees 20.11.2015, http://tartu.postimees.ee/3405899/emeriitprofessor-kalle-kasemaa-koik-religioonid-propageerivad-rahu-inimene-rikub-asjad

Artikleid autori kohta

Kristiina Ross, “Kalle Kasemaast ja heebrea kirjandusest” – Postimees 31. jaanuar 1995, lk 14

“Mille anni sicut dies hesterna…: studia in honorem Kalle Kasemaa” (pühendusteos Kalle Kasemaa 60. sünnipäeva puhul; artiklid eesti, saksa, inglise, prantsuse ja rootsi keeles). Universitas Tartuensis, Facultas Theologica. Toimetajad Marju Lepajõe ja Andres Gross. Tartu Ülikooli Kirjastus 2003, 377 lk

Kaarina Rein, “Mütoloogia, ajalugu, kaasaeg: uuskreeka kirjandus eesti keeles Kalle Kasemaa vahendusel” – Looming 2008, nr 1, lk 104–116

Marju Lepajõe “Kalle Kasemaa keeled ja kirjandused” Akadeemia 8/2013, lk 1368-88

Kalle Kasemaa tõlkeid

Odisseas Elitis, “Õige on = To axion esti” (uuskreeka keelest; poeem). LR 1980, nr 48/49
Šolem Alejchem, “Ülemlaul” (jidiši keelest; jutustus). LR 1987, nr 3
Petrus Alfonsi, “Elutarkusest” (Disciplina clericalis; ladina keelest). LR 1988, nr 36
Šolem Alejchem, “Piimamees Tevje” (jidiši keelest; romaan). LR 1989, nr 14/15
Jitshok Leib Perets, “Kui mitte veel kõrgemale…” (jidiši keelest; jutustused). LR 1991, nr 36/37
Pandelis Prevelakis, “Ühe linna kroonika” (uuskreeka keelest; romaan). LR 1991, nr 49
Isaac Bashevis Singer, “Ori” (jidiši keelest; romaan). AVIV, Tallinn 1992
Abraham B. Jehošua, “Luuletaja kasvav vaikimine. Raketibaas 612” (heebrea keelest; jutustused). LR 1992, nr 19
Manolis Karagatsis, “Kastropirgose pealik” (uuskreeka keelest; romaan). LR 1992, nr 29/32
Ismail Kadare, “Loorikaravan” (saksa keelest; jutustus; kaastõlkija Siret Rutiku). LR 1993, nr 9/10
Amos Oz, “Kurja nõu mägi. Kaks jutustust” (heebrea keelest). LR 1993, nr 25/26
Helmut Ockert, “Piibliõpetus: sissejuhatus pühakirja” (saksa keelest). EELK Konsistooriumi kirjastusosakond, Tallinn 1993
Šmuel Josef Agnon, “Jutustusi” (heebrea keelest; teine tõlkija Uku Masing). AVIV, Tallinn 1993
Eduard Lohse, “Uue Testamendi tekkelugu” (saksa keelest). Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Tartu 1994
Josef Šmuel Agnon, “Teine nägu. Jutte armastusest” (heebrea keelest). LR 1994, nr 8/9
David Šahar, “Suvi prohvetite tänaval” (heebrea keelest; romaan). LR 1994, nr 46/48
Isaac Bashevis Singer, “Saatan Gorais; Patukahetseja” (jidiši keelest; romaanid). Sari “Nobeli laureaat”, ER, Tallinn 1995
Ludwig Köhler, “Vana Testamendi teoloogia” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline Raamatukogu”, Greif, Tartu 1995
Abraham B. Jehošua, “Viis aastaaega” (heebrea keelest; romaan). Ilmamaa, Tartu 1995
Jehuda Amichai, “Tagurpidi armastus” (heebrea keelest; jutustus). LR 1996, nr 10
Eustathios, “Hysmine & Hysminas” (kreeka keelest; armastusromaan). LR 1996, nr 16/17
Rudolf Smend, “Vana Testamendi tekkelugu” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 1996
Amos Oz, “Ära ütle, et öö” (heebrea keelest; romaan). Kupar, Tallinn 1997
Georg Fohrer, “Iisraeli usundi ajalugu” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 1997
Aleksandros Papadiamandis, “Mõrtsukas” (uuskreeka keelest; jutustus). LR 1997, nr 17/18
Arje Sivan, “Adonis” (heebrea keelest; romaan). Sari “Mirabilia”, ER 1997
“Kõmri saagad” (tõlge prantsuse keele kaudu). Sari “Keldi kirjanduse varasalvest”, kirjastus Kunst, Tallinn 1998
Carl Andresen ja Adolf Martin Ritter, “Kristluse ajalugu. I/1, Vana aeg” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 1998
Ilias Venezis, “Aioolia maa” (uuskreeka keelest; romaan). Ilmamaa 1998
Šulamit Hareven, “Päevi näinud linn” (heebrea keelest; romaan). LR 1999, nr 13/15
David Vogel, “Sanatooriumis” (heebrea keelest). LR 2000, nr 14
Kostas Asimakopulos, “Õhtukellad” (uuskreeka keelest; romaan). Kupar, Tallinn 2000
David Šahar, “Tema Majesteedi agent” (heebrea keelest; romaan). Varrak, Tallinn 2000
Amos Oz, “Sumchi: lugu armastusest ja seiklustest” (heebrea keelest). Kupar, Tallinn 2000
Carl Andresen ja Adolf Martin Ritter, “Kristluse ajalugu. I/2, Varakeskaeg – kõrgkeskaeg” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 2000
Savjon Liebrecht, “Õunad kõrbest ja teisi jutte” (heebrea keelest; kaastõlkija Rahel Maria Kasemaa). LR 2001, nr 4/5
“Apostlikud isad” (kreeka keelest). Kommentaarid ja märkused: Anne Kull. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002
Aharon Appelfeld, “Imede aeg” (heebrea keelest; romaan). LR 2002, nr 8/10
Benjamin Tammuz, “Minotaurus” (heebrea keelest; romaan). Sari “Öölane”, nr 67, Elmatar, Tartu 2002
Šulamit Lapid, “Suurte tegude aeg” (heebrea keelest; romaan). Olion, Tallinn 2003
Nagib Mahfuz, “Tuhande öö ööd” (araabia keelest; romaan). Sari “20. sajandi klassika”, Varrak 2004
Nahman Bratslavist, “Rabi Nahmani imelised lood” (heebrea keelest; muinasjutud; teised tõlkijad Uku Masing ja Rahel Maria Kasemaa). Varrak, Tallinn 2004
Dido Sotiriu, “Verega joodetud maa” (uuskreeka keelest). LR 2004, nr 11/14
Jehuda Halevi “Kuzari” ja Moše Hajim Luzzato, “Õigete teerada” (heebrea keelest). Sari “Avatud Eesti raamat”, Eesti Keele Sihtasutus 2004
Benjamin Tammuz, “Puuviljaaed” (heebrea keelest; jutustus). Johannes Esto Ühing, Tartu 2004
Menis Kumandareas, “Nende lõhn ajab mind nutma” (uuskreeka keelest; novelle). LR 2005, nr 3/4
Samuel Josef Agnon, “Lihtne lugu” (heebrea keelest; romaan). Varrak 2005
Hiner Saleem, “Minu isa püss” (prantsuse keelest, jutustus). LR 2005, nr 31/32
Nikos Kavvadias, „Vahikord“ (uuskreeka keelest; romaan). Olion, Tallinn 2006
“Efrawci poeg Peredur. Rüütliromaan” (kymri keelest). LR 2007, nr 10
Jaakov Šabtai, “Onu Perets tõuseb lendu” (heebrea keelest; jutustused). LR 2007, nr 17/18
Taha Husain, “Päevad” (araabia keelest; romaan). Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2007
Nikos Kazantzakis, “Viimne kiusatus” (uuskreeka keelest; romaan). Järelsõna: Ain Riistan. Johannes Esto Ühing, Tartu 2007
Andreas Staikos, “Kulinaarsed armusuhted”. Verb, Tallinn 2007
Abū Hāmid al-Ghazālī, “Eksitusest päästja; Lampide orv” (araabia keelest). Ilmamaa, Tartu 2007
David Šahar, “Krahvitari päev” (heebrea keelest). Hermes, Tartu 2008
Jorgis Jatromanolakis, “Erotikon” (kreeka keelest; pseudonüümiga Aamesak Ellak). Verb, Tallinn 2008
Georg Langer “Rabi, kelle üle taevas naeris: hassiidide lugusid” (saksa keelest). Johannes Esto Ühing, Tartu 2009
Louis Bréhier, “Bütsantsi kultuur” (prantsuse keelest). Varrak. Tallinn 2009
Judith Katzir, “Schlafstunde. Fellini kingad” (heebrea keelest). LR 2009, nr 16
Israel Joshua Singer, “Jobu-Joše” (jidiši keelest; romaan). LR 2009, nr 21/24
Alona Kimhi, “Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus” (heebrea keelest). LR 2010, nr 12/13
Moše Cordovero, “Deboora palmipuu” (heebrea keelest). LR 2011, nr 3
Ismail Kadare, “Kuri aasta” (albaania keelest). LR 2011, nr 17/18

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Ene-Reet Soovik

15. okt. 2014 at 10:30 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

Ene-Reet Soovik (1968) – eesti kirjandusteadlane ja tõlkija. Ta on tõlkinud eesti keelde rohkesti filosoofilist kirjandust.

soovik

Tõlkenäide: John Updike “Gertrud ja Claudius”, Tänapäev 2002, lk 145-150.

Kuningas oli raevunud. “Ma käsin, et ta Taanimaale tagasi tuleks!” teatas Claudius Gertrudile. “Tema ülbe enesepagendus mõnitab meie õukonda ning õõnestab meie verisulis valitsemisaega. Just selleks ta ära ongi. Ehkki oleme nimetanud ta troonile lähimaks, kusjuures see, et me ise sellel istume, on osalt olnud tingitud tema pikaajalisest eemalviibimisest Taanimaalt ja selle surusid mulle peale mu kolleegid råd`ist ning kinnitas ting, mis kiiruga Viborgist kokku tuli – kõigele sellele vaatamata mossitab ta mujal ja kui suvatsebki välja ilmuda, tundub olevat vaat et hullumeelsuseni peru. Ta saabus oma isa matustele sellise hilinemisega ning lahkus nii varmalt, niipea kui suurtsugu luud olid mulda sängitatud, et tema sõbral Horatiol – on alles tubli mees, ma palusin tal jääda, kauaks ta vaid soovib, ning anda kroonile nõu oma heaksarvamist mööda – Horatiol polnud isegi võimalust teda tervitada! Ta parimat sõpra eirati ning lihtrahvas ei saanud nii pagevast ilmutusest mingit muljet kujundada. Hamlet mängib vaimu, kuulujuttudest kokkukedratud olendit, minu kiuste, sest inimesed on teda alati soosinud ning tema puudumine Helsingørist närvutab meie valitsuse usaldatavust!”

Gertrud polnud veel harjunud kuulma, et ta armuke niimoodi kõneleb, nii pikalt, sellise pidulikkusega. Isegi omaette olles rääkis ta nüüd nii, nagu ümbritseksid neid teised, õukondlased ja saadikud, valitsemise inimmööbel. Oli möödunud kaks nädalat sellest, kui Gertrudi abikaasa rohtaias surma leidis, kellegi juuresolekuta, pattusid kahetsemata, otsekui mõni nimetu kerjus, kes kuskil Läänemere rannal endale elatuspiskut oli hankinud, või mõni väike hingeta metsamaade saakloom, kellest teravad küünised olid kinni haaranud. Juba oli Fengon Gertrudi silmis muutunud kogukamaks, majesteetlikumaks. Kroonimisel oli ta enda nimetanud Claudiuseks ja Corambis, kes oma isanda kannul ladina keele keiserlikku väärikusse liikus, oli endale võtnud Poloniuse nime. “Ma ei usu, et ta sulle või Taanile halba püüab teha,” alustas Gertrud, südikuseta oma poega kaitstes.

“Taani ja mina, mu kallis, oleme nüüdsest sünonüümid.”

“Loomulikult – minu arvates on see imetore! Aga mis puutub väikesesse Hamletisse, siis on aset leidnud nii palju äkilisi muutusi ja ta jumaldas tõepoolest oma isa, ehkki nad polnud kuigi sarnased ei vaimuteravuse ega hariduse osas. Poiss vajab aega ning ta tunneb end Wittenbergis mugavalt, tal on seal seltsilised ja tema professorid…”

“Professorid, kes on mässuliste õpetuste prohvetid – kuulutavad humanismi, liigkasuvõtmist, turuväärtusi, seda, et monarhia on midagi vähemat kui puhas Jumala and – poiss on kolmekümnene, on aeg, et ta koju tegeliku elu juurde tuleks. Kas sa tõepoolest,” jätkas ta süüdistaval hirmuvalitsejasoonel, mis Gertrudile nukralt meenutas tema eelkäijat troonil, “arvad, et ta ongi Wittenbergis? Meil pole aimugi, et kas on või ei ole. “Wittenberg” on lihtsalt tema sõna “mujal” asemel – mujal kui Helsingøris!”

Gertrud plahvatas välja: “Ta ei väldi sind. Ta väldib mind.”

“Sind, omaenda ema? Miks?”

“Ta vihkab mind, sest et ma ta isale surma soovisin.”

Kuninga silmad lõid pilkuma. “Kas soovisid?”

Gertrudi hääl muutus tihkeks; nende kahe nädala jooksul oli pisaratetava end tema silmis taaskehtestanud ning nüüd tundis ta, et need jälle soojalt kogunevad. “Minu kurvastus polnud piisavalt suur, et talle meele järele olla. Ma ei tahtnud ise surra – nii-öelda tema isa leegitsevale tuleriidale viskuda, ehkki matusetuleriitu muidugi enam ei ole, see oli barbaarne, need vaesed uimastatud orjatüdrukud… Ja ma pidin paratamatult mõtlema sellele, et nüüd pole võimalustki, et Hamlet, minu abikaasa Hamlet, meist teada saab. Ma tundsin selle ees jubedust, kuigi teesklesin, et ei tunne, ma ei tahtnud sulle muret valmistada. Ma tundsin kergendust. Ma vihkan end seda tunnistades. Isegi surnuna suudab Hamlet mind kuidagi panna end süüdi tundma selles, et ma polnud nii hea ja nii avalikkusele suunatud kui tema.”

“Jah, tõepoolest. Mina elasin sellega kogu elu – sina üksnes abiellusid sellesse.”

“Ja ka väikesel Hamletil on see olemas, seesama anne. Panna mind tundma end räpasena ja häbistatuna ja väärituna. Mul on üks ülestunnistus. Ei, see on liiga kohutav, et seda välja öelda.” Ta ootas, et teda keelitataks, ja jätkas siis keelitamata: “Hästi, ma ütles sulle: ma olen rõõmus, et mu laps Helsingøris ei ole. Ta mossitaks. Ta püüaks panna mind end tundma pealiskaudse ja rumala ja pahana.”

“Aga kuidas ta teaks … üldse midagi?”

Küll on meeste moodi, mõtles Gertrud. Nad tahavad, et sina nende heaks kõike teeksid, aga siis on liiga pepsid, et asja välja öelda. Claudius tahab lihtsalt, et kõik läheks libedalt, nüüd kus ta kuningas on, minevik oleks kinni pitseeritud, ajalugu. Aga ajalugu ei ole niimoodi surnud; see elab meis edasi, see tõi meid siia. “Lapsed lihtsalt teavad,” lausus ta. “Alguses oleme meie kõik, mis neil uurida on; neist saavad asjatundjad. Ta tunnetab kõike; ma olen talle kohutava pettumuse valmistanud. Ta tahtis, et ma sureksin, oleksin lese täiuslik kivikuju, mis valvaks tema heaks igavesti ta isa pühamut, sest sellesse on pitseeritud ka tema lapsepõlv. Isa jumaldamine on tema jaoks omamoodi enesejumaldamine. Nad olid ühest tõust – selle maailma jaoks liiga head. Sel ööl, kui me abiellusime, Hamlet isegi ei vaadanud minu poole, kui ma alasti olin. Ta oli liiga purjus. Sina, ole sa õnnistatud, vaatasid.”

Claudiuse hundihambad näitasid tema habeme tumedas villakus naeratust, valgesähvatust, mis sarnanes ta valge juukselaiguga. “Ükski mees poleks saanud vaatamata jätta, armsam. Sa olid, oled igati ülev.”

“Ma olen paks hellitatud neljakümnekaheksa-aastane, aga see, et sa mind ülevaks nimetad, tundub kuidagi õige. Nagu mingi mäng. Hamlet – suur Hamlet – ei osanud mängida.”

“Ta mängis üksnes selleks, et võita.”

Gertrud surus alla tähelepaneku, et ka Claudius näitas oma vastses majesteetlikkuses üles kalduvust võita. Ent olles veetnud oma elu kuningate seltskonnas, teadis Gertrud, et kuningale tähendab kaotamine enamasti elu kaotamist. Kõrge seisusega kaasnes äkiline langemine.

“Tegelikult ta mulle meeldib,” ütles Claudius. “Noor Hamlet. Ma arvan, et ma saan talle anda midagi, mida ta oma isalt iialgi ei saanud – nii tema kui ka mina oleme tolle nürimeelse muljuja – tolle Kolli-tapja – kaasohvrid. Me oleme sinu pojaga sarnased. Tema vaimupeenus, mida sa mainisid, sarnaneb üsnagi minu omaga. Meil mõlemal on olemas varjukülg ja tung rännata, saada välja siit uduselt tagamaalt, kus lambad näevad välja nagu kaljunukid ja kaljunukid nagu lambad. Ta tahab rohkem, rohkem teada saada.”

“Minu meelest ütlesid sa, et tegelikult ei käigi ta Wittenbergis.”

“Ta käib kusagil ja õpib midagi, mis tekitab temas rahulolematust. Ma ütlen, ma tunnen talle kaasa. Me oleme mõlemad Taani väikluse ohvrid – viikingite verejanu, mis on topitud kristluse väliskesta, mida siin kaugel põhjas pole keegi kunagi mõistnud Harald Sinihambast saadik; tema jaoks oli see lihtsalt üks viis Saksa sissetungi vältimiseks. Kristlus muutub pakaselistel maadel süngeks; see on Vahemere-äärne kultus, viinamarjareligioon. Tõesti, ma olen kindel, et suudan printsi end armastama panna. Nimetasin ta oma järeltulijaks omaenda aje sunnil.”

“Ta võib pahaks panna, et jääb printsiks sellal, kui sina oled ta isa trooni endale võtnud.”

“Kuidas ta saaks seda pahaks panna? Ta ei olnud siingi, ta ei näidanud üles huvi valitsemiskunsti õppimise vastu – selle kõige vastu, mis valitsusi ähvardab ja ülal hoiab. Mõned sosistavad,” ütles Claudius Gertrudile tasasemal häälel ning vaigistaval ilmel, “et ta on hull.”

Gertrud judises. “Ta on terve mõistusega ja terane,” sõnas ta, “ent siiski ei suuda ma tema puudumise üle kurvastust tunda. Tunnen ette, et kui ta koju tuleb, toob ta õnnetuse kaasa.”

“Aga ta peab tulema, muidu moodustub teisel pool Helsingøri müüre mässajate kildkond, ja olemas on ka kava, kuidas ta koju tuua: abiellu minuga.”

Gertrudi esmaajeks oli tema sõnu rõõmuga tervitada; ent nüüdsed lõhenenud ajad varjutasid süngelt nende tähendust ning nagu väikesed kaalupommid tõmbasid need ta südant allapoole. “Minu abikaasa, sinu vend, on vaid kaks nädalat surnud.”

“Veel kaks, ja sellest saab kuu – piisavalt pikk aeg meiesarnase laagerdunud liha jaoks. Gertrud, ära salga mulle mu pika ja ohtliku kiindumuse loomulikku tulemust. Meie praegune olukord, kus me oleme Helsingøri kuninglikes eluruumides piinlikult laiali puistatud, on liiga kummaline; me peame vargsi kohtuma, otsekui peaks sinu mehe vaim sinu vooruse kohal armukadedalt vahti. Meie liit rahustaks maha igasuguse näägutava kõmu ja annaks Helsingørile tugeva vundamendi – isanda ja emanda.” Ning tugevdaks minu haaret trooni üle, jättis Claudius ütlemata.

“Ma kahtlen, kas see Hamleti maha rahustab,” ütles kuninganna. Selle nime püsiv kahesus – isa, poeg; kuningas, prints – tõi talle klimbi kurku, otsekui oleks see allaneelamiseks liiga suur.

“Vean kihla vastupidises,” kostis Claudius, oma otsustes järsk ja äkiline, nagu kuningad peavad olema. “See toob ta ema tagasi kõrgeimasse seisusesse ning annab talle isa asemel onu. Meie abielu näide tugevdab ja muudab püsivamaks kurameerimist Opheliaga, mida ihaldate nii sina kui Polonius – sina oma poja tervise ning mõistuse huvides, tema, et tütrele kõrget seisust saavutada. Ma ei tunne vanamehe suhtes selle soosingujätkamise pärast vimma; ta toetas ka meie endi kosjalugu hästi.”

See, kuidas ta hoolimatult nende “kosjaloost” kõneles, puudutas Gertrudis tundlikku piirkonda. Ehkki ta oli olnud piisavalt vapper ja jultunud, andes end armukese valdusse, ikka veel kuningaga abielus olles, võis ta südametunnistus siis tema käitumise julmast tavapäratusest kergesti üle vaadata kui mõne tema abielulise igavuse transipäevi mööda saatnud romansi elluviimisest, ent kuninga surmast saadik oli tema pagemisretk omandanud elusad valuvermed: Gertrud tundis, et tema langemine oli kuidagi põhjustanud seda, et rästik rohtaias magavat sarvekandjat nõelas. Samal ajal oli kaduma läinud Sandro ja ta mõtiskles selle üle, kas sel on mingi põhjus, mida tema ei tea. Küsitlemise peale kostis Claudius, et talve saabudes oli poissi haaranud koduigatsus ja nii oli ta sel lasknud lõunasse minna, lahke lisatasu kaasas. Oli kummaline, et see sündis nii äkitselt, ilma Gertrudi teadmata. Oma vanas kestas oli Claudius temaga rääkinud inimese hooletu vabadusega, kel pole midagi peita; nüüd oli temas teatavat formaalsust, tiinet ettevaatust. Jah, oleks hea kokku pakkida ja ära peita kogu lugu – järveäärne jahimaja, nende petutöösse kaasatud väike sõjasalk, ärev rahuldustunne ühtaegu kahele mehele kuulumisest, selle paganlik häbitus – kuningliku abielu laitmatu, purunematu lepingu taha. Punastades, otsekui ehiks teda jälle kord neitsilikkuse pärg, andis Gertrud oma nõusoleku.

Claudius plaksutas käsi: poliitiline ja tulus kaup oli koos. Kuupäev pandi paika. Käskjalad – Wittenbergi, Laertese juurde Pariisi, sõbralike riikide pealinnadesse – saadeti rutuga teele. Ehkki ees seisis nõnda vaoshoitud pidustus, leinarüüsse mähitud abielu, tundus Gertrudile, et ahtamaks muutuvad novembripäevad lähevad erksamaks. Seda, mida me kunagi ebatäiuslikult tegime, igatseme me teisel korral täiuseni viia.

 

Tõlkeid

Karl Popper “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”, Eesti Keele Sihtasutus 2010

Umberto Eco “Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades”, Varrak 2009

Ian McEwan “Laupäev”, Tänapäev 2006

Marcel Danesi ja Paul Perron “Kultuuride analüüs”, Valgus 2005

Margaret Atwood “Moondatute laulud”, Eesti Keele Sihtasutus 2003

John Updike “Gertrud ja Claudius”, Tänapäev 2002

Christopher Isherwood “Hüvasti, Berliin!”, Huma 2001

Kate Atkinson “Inimkroket”, Kupar 1999

Erwin Panofsky “Gooti arhitektuur ja skolastika: uurimus kunsti, filosoofia ja religiooni analoogiast keskajal”, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Raili Puskar

18. aug. 2014 at 1:43 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Autorihüvitusfond maksab raamatukogudele laenutuste põhjal igal aastal laenutushüvitist autoritele, tõlkijatele ja illustraatoritele.

Tõlkijatest sai suurimat laenutushüvitist Raili Puskar.

Kuna ta on tõlkinud põhiliselt ajaviitekirjandust (Sandra Brown, Nora Roberts jt), siis ei ole selles midagi üllatavat. Raili Puskar on tõlkinud ka filmi- ja muusikamaailma suurkujude elulooraamatuid. Enim hüvitatud autori 2013. aasta laenutuste põhjal on Erik Tohvri, Indrek Hargla ja Andrus Kivirähk.

/…/

Kuigi Erik Tohvri raamatuid laenutati raamatukogudest 2013. aastal pea 12 000 võrra vähem kui aastal enne seda, troonib staažikas kirjanik   26 525 laenutusega endiselt Autorihüvitusfondi laenutushüvituse edetabeli eesotsas. /…/ Esikümnest leiab ka kaks tõlkijat, Raili Puskarile hüvitati 43 517 laenutuse eest 1297.13 eurot ja Maia Planhofile 36 259 laenutuse eest 1079, 53 eurot. Kõigile esikümnesse jõudnus autoritele hüvitati üle tuhande euro. /…/ Laenutushüvitus mulluse aasta eest arvutati välja 333 rahvaraamatukogu 3 977 975 elektrooniliselt registreeritud laenutuse põhjal. Raamatute laenutuste eest jaotati 1511 autori ja autoriõiguse omaja vahel 115 275,40 eurot. /…/ Hüvitise suuruse arvutamine on keerukas protsess. Autorile makstav hüvitis arvutatakse välja tema teoste laenutuste arvu, autorluse kategooria kordajate, kaasautorite arvu ja illustratsioonide mahu kordajate põhjal.

(Silvia Urgas “Erik Tohvri jatkuvalt enimhüvitatud”, Postimees 9.07.2014)

deniro

Katkend Raili Puskari tõlkest: John Baxter “deniro” elulugu, Tänapäev 2009, lk 248-253.

 

Ilmselt on mõistetav, et de Nirot võlus filmis “Once Upon a Time in America” “Noodles” Aaronsoni tegelaskuju. Noodles üritab tulutult päästa sõpru, näeb neid surnuna ja saadetakse kolmekümneks aastaks jäisesse maailma, kus tema ainsaks lohutuseks on oopium. De Niro meelest kroonib läheduse väravat sarnaselt Dante põrgutulega hoiatus: “Unustage lootus, kõik teie, kes te siia sisenete.”

 

Sergio Leone kehastas Itaalia kinokunsti vastuolulisust. Kuigi ta tegi endale nime vägivaldsete vesternitega, ihkas ta luua eepilisi lugusid, kus oleks kombineeritud John Fordi visioon ning D. W. Griffithi tunded ja melodraama. Filmis “Once Upon a Time in the West” (1969) oli ilus kuid abitu pärijanna, patune kaabakas ja vintske ning lakooniline kangelane; filmiti Fordi lemmikpaigas Monument Valleys ja nagu ikka, pani Ennio Morricone muusika tegevuse liikuma ning rõhutas Leone romantilisi püüdlusi.

“Ta oli äärmiselt ebakindel,” rääkis Leone stsenarist ja sõber Sergio Donati. “See ebakindlus muutus tema edukamaks saamisega veelgi silmatorkavamaks. Mäletan, kuidas küsisin temalt palju kordi: “Sergio, miks sa tahad teha ikka suuremaid ja suuremaid filme? See on ohtlik. Miks sa ei tee väikesi põnevikke?” Minu arust võinuks ta olla vägagi edukas põnevikerežissöör.Tema unistuste eeskuju oli David Lean. Ta unistas, et teeb uue “Gone with the Wind`i”.”

Nende kümne aasta jooksul, mil Leone oli püüdnud teha “Once Upon a Time in Americat”, oli tema visioon filmist muutunud. Alguses kujutas ta endale ette kolme erinevat näitlejate meeskonda, kus vanu mehi mängiks erinevad ggansterifilmides esinenud veteranstaarid. Kui de Niro väitis, et on suuteline mängima nii kolmekümne- kui kuuekümneaastast meest, jäi Leone nõusse, mõistes, et James Cagney, Glenn Ford, George Raft, Jean Gabin ning Henry Fonda (kurikael filmist “Once Upon a Time in the West”) olid nüüdseks kas surnud või ei tundnud selle projekti vastu huvi.

 

“Once Upon a Time in America” produtsendiks oli samuti Arnon Milchan. Ta veenis Warner Brothersit ja Alan Ladd juuniori kompaniid   käima välja kümme miljonit dollarit, mis moodustas eelarvest kolmandiku (Sellesse oli sisse arvatud juba de Niro 3 miljoni dollari suurune tasu – tema karjääri suurim), ning ülejääni õnnestus tal kokku laenata.

Leonet ei saa keegi süüdistada selles, et ta ei alustanud filmi samas võtmes nagu kavatses jätkata. Esimene pool tundi on salapärane ja segane. Määratlemata ajas ja kohas – tegelikult New Yorgi Lower East Side`is – äratab nõudlikult helisev telefon David “Noodles” Aaronsoni (de Niro) oopiumikoopas sügavast unest. Telefon pläriseb pikalt ja ähvardavalt kakskümmend viis korda nagu surma kuulutav häirekell ja omanikud saadavad ta tagauksest välja, ennetades kõigest sammukesega mõrtsukaid, keda oleme juba näinud tapmas Noodles`i kallimat (Darlanne Fleuger) ja peaaegu surnuks peksmas Noodles`i sõpra Joey`d (Burt Young).

See, kes Noodles on, ja miks need inimesed teda jahivad, hoitakse veel tubli tund aega selgusetuna. Leone näitab hoopis kilde siit ja sealt tema elust. Ühel hetkel on Noodles tänavalaps, kes üritab koos sõprade Maxi, Cockeye` Hymie`ga elus püsida ning läheb nende eest pärast politseiniku pussitamist vangi. Järgmises lõigus on aasta 1968 ja hallipäine Noodles on naasnud eksiilist New Yorgi osariigi põhjaosas Buffalos uuesti Manhattanile. Nende vahel näeme teda kolmekümnendatel rikka gangsterina, kes on kõrvuni armunud oma kooliaegsesse kallimasse Deborah`sse, kuid nii harjunud oma tahtmist vägivallaga saama, et vägistab tüdruku niipea kui too teda suudleb.

Noodles`i languse põhjuseks on samasugune kiindumuse ja vägivalla süntees. Alkoholi müümisega rikastunud Max teeb ettepaneku, et partnerid rööviksid Federal Reserve panka. Veendunud, et see lõpeb katastroofiga, annab Noodles sõbrad üles lootuses nad päästa, kuid politsei korraldab neile haarangu ja Maxi keha põleb tundmauseni ära. Traumeeritud Noodles põgeneb Buffalosse, muudab nime ja temast saab oopiumisõltlane.

Tegelikult jääb Max ellu, kolib koos oma varaga luksuslikku valdusse ja ehitab lähedal asuvale kalmistule hauakambri kõigile oma sõpradele – kaasa arvatud Noodles`ile, kelle kutsub kolmkümmend aastat hiljem lõplikule arveteklaarimisele. Kuid kumbki ei suuda teist tappa ning koomiliselt liialdatud lõpustseenis ronib Max automatiseeritud prügiautosse, kadudes niimoodi ajaloo prügikasti.

Sedamööda, kuidas lugu omasoodu areneb, omandab film   “Once Upon a Time in America” oopiumiunenäo erootilise ebareaalsuse. Leone, kes oli oma teistes filmides seksuaalselt diskreetne, pani kogu oma allasurutud erootilisuse nende ülbete noorte gangsterite ja nende naiste ellu. Lastena hiilivad poisid selliste kohalike iluduste nagu Fat Moe õe Peggy järel ja vaikse ning valvsa Deborah`sabas, kellest kasvasid Rabelais`stiilis paksmagu (Amy Ryder ja peps näitlejanna (Elisabeth McGovern). Nendega liitub nümfomaan Carol (Tuesday Weld), kes nõuab, et jõuk rööviks tema briljandikaupmehest tööandjat, pakkudes, et nad teda tema töölaual kepiksid. Cockeye ei vaja enamat innustust, aga kui Carol osutub hiljem kõrgklassi bordelli prostituudiks, nõuab ta oma ründaja identifitseerimiseks pükste alla tõmbamist.

Leone soovis peegeldada Noodles`i ja Maxi sõprusega organiseeritud kuritegevuse kõige kavalama finantsisti ja strateegi Meyer Lansky ja Benny “Bugsy” Siegeli kogu elu kestnud sõprust; Siegel mõtles välja Las Vegase ja hakkas ehitama kõrbesse hasartmängukeskust, kuid ta kulude pärast muretsevad partnerid lasksid ta tappa. Lansky oli endiselt elus, kuigi kehva tervisega, ja de Niro üritas temaga Philadelphia diskori Jerry Blavatti abil kohtuda. Blavatt edastas palve Nicodemo “Little Nicky” Scarfo nimelisele tüübile, kuid see kohtumine ei leidnudki aset.

Kui de Nirole pakuti võimalust valida endale roll, eelistas ta Noodles`i oma, kuigi paberil nägi Max huvitavam välja. Maxil olid kõik parimad stseenid – näiteks bordellis ja coup de théâtre`is, kus paljastub, et ta pääseb eluga veresaunast, milles hukkusid ta sõbrad. Noodles keehastab aga isetuid kannatusi ning pakub ühtlasi ka võimalusi füüsiliseks muundumiseks ja neile kahele kiusatusele ei suutnud de Niro vastu panna.

Maxi mängimine märkis noore James Woodi eduka karjääri algust. Ta nimetas de Niroga koos töötamist üheks oma elu olulisemaks kogemuseks, kuna tema arust on ta üks kinoajaloo suurimaid näitlejaid. “Ja ta on ka suurepärane inimene. Äärmiselt pühendunud oma tööle ja sõpradele. Väga lojaalne. Ja meist said sõbrad ja me oleme püsinud sõpradena sellest ajast saati.

Mäletan, kuidas tegime lõiku, kus pidime olema ligemale seitsmekümneaastased ja Bobil tuli suurepärane mõte. Ta ütles:”Lõpus mängid sina väga edukat meest ja mina olen omadega läbi. Kas oled näinud edukaid mehi, kes on lasknud end opereerida ja kannavad tuliuusi hambakroone?” Vanemaid mehi näidatakse alati hallide ja kollaste hammastega ning tema ütles: “Oleks suurepärane, kui sul oleksid tuliuued hambakroonid.” See oli väga kallis ja stuudio ei tahtnud selle eest maksta ning Bob maksis selle eest oma taskust, kuna leidis, et see mõjuks minu tegelaskujule väga hästi.

Bob on üks neist inimestest, kel on stseeni tõepärasuse suhtes nagu mingi baromeeter. Ta lihtsalt ei suuda esineda, kui stseen ei mõju õigesti. Ta ütleb:”Oh, see tundub nii võlts.” Ta lihtsalt ei oska seda teha. Ja kui stseen on õigesti tunnetatud ja kirjutatud ning näitlemine läheb proovides hästi, siis ta lausa särab. Ta on loomulik talent. Ja see pole sugugi nii, et ta punnib vastu või midagi, ta lihtsalt ei suuda halvasti näidelda. Ta pole selleks suuteline. Aga kui kõik on õige, siis lööb tema anne särama.”

Välja arvatud stseenid Brooklyni silla all ja mõned Montrealis võetud talvestseenid, filmis Leone kogu filmi “Once Upon a Time in America” Itaalias. Disainer Carlo Simi ehitas Rooma terve Lower East Side`i kvartali, mida luues tugines kahekümnenda sajandi alguse fotodele, ning majade fassaadidel olid sildid heebrea, hiina, itaalia ning inglise keeles, näidates segasel viisil, kuidas selles piirkonnas liikusid läbi erinevad immigrantide vood, mis kõik jätsid selle järgmistele pisut rohkem räämas olekus.

Teatud kohas üles kasvanud inimesed suhtuvad sellesse iseenesestmõitetavusega, kuid kõrvalseisjale võib iga sein osutuda taustaks ja iga uks kutseks draamale. Filmi “Once Upon a Time in America” tugevuseks ja nõrkuseks oli Leone valmisolek vaadata Ameerikat sellise pilguga, nagu seda tegid esimesed maadeavastajad. “Näost näkku viimast korda ajaloos,” nagu ütles Scott Fitzgerald, “kus miski vastab tema võimele uudistada.” Tegelaskujud liiguvad New Yorgi tastal samamoodi nagu liikusid filmis “Once Upon a Time in the West” Utah`taustal, East Side`i korterelamute seinad muudavad nad kääbustesarnaseks samamoodi, nagu Monument Valley mäetipud muutsid varasemas filmis kääbusteks Claudia Cardinale, Henry Fonda ja Charles Bronsoni.

Kuid mida detailsem on rekonstruktsioon, seda vähem usume Leone New Yorki ja seda efekti rõhutab veelgi Tonino delli Colli poleeritud operaatoritöö ja Morricone kurblik muusika, mille muutis veelgi südantliigutavamaks paani flöödi virtuoosi Georgy Zamphiri kimedahäälne muusika kui mitte mõttetu Lennon/McCartney loo “Yesterday” kaasamine. Pauline Kael nimetas seda filmi “kitši kompendiumiks, kuid sellise kitši, mille muudab esteetiliseks keegi, kes seda armastab ja selles masside poeesiat näeb”.

De Nirol olid tavapärased koostööprobleemid ennast maksva paneva välismaise režissööriga, kuid tülisid oli vähem, kui bertolucciga, osaliselt seetõttu, et Leone tervis polnud parim ja tal polnud küllalt sitkust.

Ühel korral sattus de Niro võtteplatsile ja leidis, et Leone polnud kohal ja meeskond ootas juhiseid, kuidas stseeni üles ehitada. Ta võttis juhtimise üle, näitas, kuhu kaamera tuleks panna, ja lavastas ise lühikese stseeni.

Ka siis, kui Leone oli kohal, rikkus de Niro etiketti, kaheldes režissööri juhtnöörides otse teiste ees. Leone hoidis end vaos ja selgitas oma mõtteid. De Niro jäi lõpuks nõusse, et nii võib olla küll.

“Tore, et nii arvad,” ütles Leone rahulikult, “kuna lõppkokkuvõttes olen režissöör ikkagi mina.”

De Niro möönis hiljem, et oli Leonega vaielnud. “Vahel ütlesin talle: ”Näita, kuidas kavatsed seda teha”,” rääkis ta.

Kui de Nirot sunniti rääkima erinevustest Leone ja teiste režissööridega töötamise vahel, põgenes de Niro oma üha ebaselgemaks muutuvasse sõnavarasse.

 

Link

Autorihüvitusfondi koduleht http://www.ahf.ee/

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Guntars Godinš

6. nov. 2013 at 3:55 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Guntars Godiņš (1958) on läti luuletaja ja eesti kirjanduse tõlkija.

Luuletusi Guntars Godiņši luulekogust “Öö päike”, Huma 2000, lk 19, 20, 54, 88, 89.

Tee eksides endasse läheb
meie sooni pidi kui veri.
Nimeta seda Risti teeks,
kus tuul otsib taevakaari,
kus silmad, vaadanud tühjaks,
veel tagasitulekut ootavad,
kus liblikaid ja unenägusid
taga kihutab mõistus
ja valgus kratsib minema varju
nagu kurjuse või sonimise.
Selguse pärast voolavad veed ja otsivad rahu.
Selguse pärastpaluvad palvetajad ja hommikud,
selguse pärast tee, endasse eksides,
läinud on oma rändajasse.

Mu teadmatuse õigeks mõistab tee,
kuigi ma seda ei käi.
Vihma tee aknaklaasil,
kõrre tee tuules.

Leek noolib mu sõrmi,
teadmatu valust.
Hetkel olen leegi tee.

See maja on suur ja tühi,
ometi õhukeste seinte taga öiti
kuulen: keegi hingab.
Õhk tulvil käijaid.
Kuhu jääb hingus,
kui pole, kes seda hingaks?

Hingused,
poolhingused eeskoja nurkades.
Kriiksuv põrand –
see on parim õigustus.

Hommik seletab
öö saladusi valgustades.
Päikese tee on
tolmukübemete tants.

Ikka imestan
valguse täpset seletust
tundmatu maailma ääres.
See, mis öösel meenutab öökulli,
osutub puu otsas rippuvaks kaltsuks.

Sulen silmad
ja taas olen alguse pimedas ruumis.
Mitmes kord juba sündinud,
õpin kõndima, kõnelema,
hingan sisse vihmaväljade rõskust.

Tunnete laineid
rullub üle tiigi rahusa lauba.
Täna kindlasti jõuan
selguse randa.

Uks avaneb,
aga kedagi pole.

Jälle istun toolile.
Millest mõtlesin enne?
Sõrmed närvlikult trummeldavad.
Episoodid,
lõpmatus hetkeliste katkestustega.
Katkematus mälukaotustega.
Film on käigupealt kleebitud tervik,
mis variseb põrandale
valgeteks hetkehelmesteks

Linnutee,
mida mööda linnud iial ei lenda,
Päikesevärav,
millest läbi päike iial ei lähe.
Juhuslikud sõnad,
müüri peal kasvanud puu,
valge vares,
lapse unenägu.

Ja kõik pöörleb vastupäeva.
Mets seisatab ladvul
järve mõranend peeglis.

Pole õiget ja ebaõiget teed,
on ainult
minu, sinu, tuule või sõna
valik.

Uks avaneb,
aga kedagi pole.

Ei mäleta, mis keeles ma räägin,
mis maal ma elan.
Olen lukustanud end tuppa
vaatega loojangusse.
Teo filosoofia kasteses rohus
on nii sarnane minu omale.
Kärbeste surmatants
minu ükskõiksuse varjus,
päevade veski tiirlemine
minu keeldumusmäel.
Mu kodu on minu kindlus
metsistund ääremaal –
aukliku katusega, mõranend sammastega,
legendidesse mähkunud, kadestatud,
nagisevate treppidega kummituslik
kindlus.

Kui palju õhtuid on surnud siin minu kätel.
Kui palju hommikuid on siin ärganud
minu mõtete tuhas.

Ometi olen õnnelik,
(teadmata, mis keeles
ja mis maal).
Pilvede ankruketid on liiga lühikesed,
tühjad paadid söövad karjamaal nagu lambad
ja kuulavad tuult poolest sõnast.
Nähtamatud sillad viivad üle kuristiku –
sõnade sillad, helide sillad, lõhnade sillad.
Peaasi mitte vaadata alla
seal, sõltumuskeerise
alistuspunktis.

Kõrge kurbuse kardinad
hõljuvad minus.
Ei tea, kuhu vaadata.
Taevas ikka on tühjem
su silmadest.
Eriti suvetaevas.
Sügis küll väheke värvib end,
ja siis hakkab pakitsema,
siis hakkab hõõgama,
järelejätmatult pärib nähtamatu hääl:
miks ainult see on õige tee?
miks just järve vastaskaldale
päikene ikka loojub?
miks sulged ikka laud,
kui puudutan neid
oma põlenud huultega?
Kas seal, oma suures pimeduses
oled sa üksi?

Mõtted varjavad mind kõige eest.
Olen vaid riided:
hallid püksid ja ruuduline särk,
mis ma hommikul selga panin.
Tunnen, kuidas
mu särgikrae vastab
su tühistelegi küsimustele,
kuidas varrukad viipavad, näitavad,
embavad või siis tõukavad eemale,
kuidas püksisääred sulle kuulekalt järgnevad.
Tegelikult olen ma ise
Pariisis, Päikeseloojangus, Peeglis,
selles Peeglis, mis ei peegelda midagi,
ainult kõneleb minuga
vaiksel hämaral häälel.

Tunnustused

2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk

2010 Eesti-Läti ja Läti-Eesti tõlkeauhind

Luulelooming eesti keeles

“Öö päike”, tõlkinud autor, Doris Kareva ja Ita Saks, Huma 2000

Tõlked

Kanteletar (soome rahvalaulud ja ballaadid) 1993. a. “Nordik”;

Jāns Kaplinskis. (Jaan Kaplinski). Kas ko ēd un kurš kuru apēd. (Kes mida sööb, kes keda sööb) ( koos R. Karmaga) 1993. a. “Egmont Latvia”;

Emīls Tode (Emil Tode). Robežvalsts (Piiririik) 1995. a. “Preses Nams”;

Tā mainās gadalaiki. Somu dzejas izlase. (Nii muutuvad aastaajad. Soome luule antoloogia: P. Saarikoski, *P. Haavikko, E. L. Manneri, V. Kirstinä ja A. Melleri luule) 1997.a. “Nordik”;

Arturs Alliksārs (Artur Alliksaar). Nebūtība varētu arī nebūt (Olematus võiks ju ka olemata olla) 1998.a. “Minerva”;

Pauls Ēriks Rummo (Paul-Eerik Rummo). Nosūtītāja adrese (Saatja aadress) 1998. a. “Minerva”;

Hando Runnels (Hando Runnel). Sarkano vakaru purpurs (Punaste õhtute purpur) 1998. a. “Minerva”;

Dorisa Kareva (Doris Kareva). Fraktālija (Fraktalia) 1998. a. “Minerva”;

Tenu Ennepalu (Tõnu Õnnepalu). Saules vergi (Päikese orjad) 1998. a. “Minerva”;

Jāns Kaplinskis (Jaan Kaplinski). No putekļiem un krāsām. Dzejoļu izlase (Tolmust ja värvidest, luule antoloogia). 2001. a. “Daugava”;

Igauņu tautasdziesmas (Eesti rahvaluuled). Ozols auga debesīs.(Tamm kasvas taeva’essa). 2002. a. “Nordik”;

Ilmars Lābans (Ilmar Laaban). “Putnu mistiskais mugurkauls” (Lindude müstiline selgroog). 2003.a. “Neputns”;

Matss Trāts (Mats Traat). “Haralas dzīvesstāsti” (Harala elulood). 2005.a. “Nordik”.

Juris Kronbergs. Maa-alune luule. (Tõlge läti keelest eesti keelde koos Livia Viitoliga). 2007. a. “Loomingu Raamatukogu”;

Jaan Kaplinski. Någonsttans vid världens kant. (Tõlge eesti keelest rootsi keelde koos Juris Kronbergsiga). 2007. “Ariel Skrifter”;

Contra & (:)kivisildniks. Abi labi (Contra ja (:)kivisildniku luuletused). 2009. a. “Jāņa Rozes apgāds”;

Jāks Jērīts (Jaak Jõerüüt). CD (luulekogu) 2009. a.“Mansards”;

Vīvi Luika (Viivi Luik). No smaga prieka (Rängast rõõmust, luulekogu) 2009. a. “Mansards”;

fs. Skumju vairs nav (Kurbust enam ei ole, luulekogu). 2009. a. “Mansards”;

Jāns Kaplinskis (Jaan Kaplinski). Acs (romaan Silm). 2010. a. „Mansards”;

Andruss Kivirehks (Andrus Kivirähk). Lote no izgudrotāju ciema (Leiutajateküla Lotte). 2010. a. „Zvaigzne ABC”;

Andress Ehins (Andres Ehin). Pakārtais ievārījums (Poodud moos,), 2010. a. „Mansards”;

Urvi Grosfelde (Urvi Grossfeldt) Maija ielas peles (Mai tänava hiired), 2011. a. „Zvaigzne ABC”;

Tomass Transtremers (TomasTranströmer).Dzeja (luule antoloogia, tõlge rootsi keelest läti keelde koos Juris Kronbergsiga).2011.a. „Mansards”;

Linke

Ardo Kaljuvee “Parim tõlkija on Guntars Godinš”, Eesti Päevaleht 5.03.2011, http://epl.delfi.ee/news/eesti/parim-tolkija-on-guntars-godins.d?id=51292920

“Andres Ehinilt luulekogu lätlastele”, Postimees 4.02.2011,

http://www.postimees.ee/383548/andres-ehinilt-luulekogu-latlastele

Jutusaade. Guntars Godinš, 23.08.2009 eetris, http://arhiiv.err.ee/vaata/jutusaade-jutusaade-guntars-godins

Püsiviide Lisa kommentaar