Lois McMaster Bujold
Lois McMaster Bujold (1949) – Ameerika Ühendriikide ulmekirjanik, mitmete ulmesaagade autor. McMaster Bujoldi on korduvalt auhinnatud Hugo auhinnaga, 2017 aastal sai ta sama auhinna Vorkosiganite saaga eest.
Katkend: Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum, lk 294 – 301.
Sel õhtul või õigemini hommikul ei jäänud Miles hästi magama, kuigi oodatud unetus erutuse pärast oli asendunud… millega siis? Ilmselt informatsiooniseedehäiretega.
Ta pööras end teki all ja jäi vaatama pimedusse, mis oli oluliselt läbipaistvam kui talle äsja sülle potsatanud probleem. Kui ta haaras võimalusest mängida Keiserlikku Audiitorit, oli ta oodanud, et just sellega tegemist ongi – see on komejant, mis kestab ainult niikaua, et ta saaks päästa Illyani Julgeolekuteenistuse kohmakast meditsiinilisest haardest. Tagantjärele mõeldes ei olnudki see ülesanne nii keeruline. Kuid nüüd… nüüd oli ta silmitsi probleemiga, mis tekitaks hullunud unetuse ka tõelisele Audiitorile, kellel on meeskond ja igakülgne toetus.
Tiitel, mille Miles oli saanud ainult tänu Gregori tujule, oli tema puhul nii õõnes, et pani tal pea kumisema. Ta igatses dendariide jõude. Kui ta oleks hetkekski uskunud, et see amet saab olema tõeline, mis siis, et ajutine, oleks ta hakanud kokku panema meeskonda asjatundjatest, kelle oleks röövinud teistest Barrayari organisatsioonidest, kuid kes töötaksid neist organisatsioonidest sõltumatult. Ta teadis ka näiteks Julgeolekus tervet hulka tublisid mehi, kellel lähenes kahekümnes teenistusaasta ja kes tahaksid võib-olla erru minna ja oma kogemused tema alluvuses ellu rakendada. Ta oleks uurinud teiste Audiitorite meeskondi ja kujundanud enda oma nende eeskujul. Ta oleks lord-audiitor Vorhovise lähimasse nurka ajanud ja teda niikaua pinninud, kuni ta laob lagedale kõik, mida sellest tööst teab. Ta oleks talle õpilaseks hakanud. Ma teen jälle kõike tagurpidi, pagan küll. Tuttav tundmatus. Võiks ju arvata, et ma olen juba targem.
Niisiis. Mida ta edasi teeb, õigemini küll, mida ta teeb kõigepealt? Kui usaldada Weddelli asjatundlikkust – ja seda ta usaldas -, paistsid ainsa käegakatsutava tõendi, biotehnoloogilise prokarüoodi jäljed viivat Jackson`s Whole`ile. Kas ta peaks Jackson`s Whole`i poole liduma pistma, et otsinguid juhtida? See mõte pani ta judisema.
Sedasorti praktiline töö oli täpselt niisugune asi, mida delegeerida väliagentidele, samasugustele, nagu ta ise enne oli olnud. Kui asjatundlikkus juba jutuks tuli. Niisiis tundus loogiline see ülesanne delegeerida, välja arvatud juhul… kui kahtlusega on määritud Julgeolekuteenistus ise…
Kui prokarüoodi tootmine oli puhtalt äriline ettevõtmine, pole lootust motiivi Jackson`s Whole`ilt leida. Nojah, võib-olla ainult siis, kui selleks on kättemaks. „Admiral Naismith” oli oma viimasel külaskäigul tõsiselt ärritanud mitut Jacksoni Suurt Maja ning kui nad olid lõpuks teada saanud, kelle heaks ta töötab… Kuid Felli Majale, mille käsutuses olid vahendid sellise õela sabotaaži jaoks, ei olnud ta tõsist ebamugavust valmistanud; Brahaputra Maja, mis oli olnud pahasem, ei ole võib-olla nii põrunud, et Barrayariga eraviisiliselt sõda alustada – see ei tõotanud ju selget tulu; Ryovali Maja aga, millel olid olemas vahendid ja mis oli nii põrunud, oli tükkideks lammutatud, parun Ryoval surnud.
Ei. Relv võis tõesti tulla Jackson`s Whole`ilt, kuid kuritegu pandi toime siin. Kas seda ütleb sisetunne, poiss? Mida ta siis tegema peab, kas ootama ja varitsema, kuni omaenda alateadvuse kinni püüab? Ta läheks tasapisi hulluks.
Võib-olla peaks ta oma sisetundedeemonile rohkem närimist andma. Mis oleks, kui torgiks natuke Julgeolekuteenistust ja vaataks, mis sealt tuleb? Mis oleks, kui torgiks nii, et sind ennast üritataks tappa? See lahutaks vähemalt meelt ja poleks nii masendav kui praegune tühjus, kus midagi ei toimu.
Kas sa arvad tõesti, et seda tegi keegi omadest? Nagu ikka, oli nüüd sisetundedeemon tagasihoidlik ega andnud otsest vastust. Kuid üks oli kindel – Jackson`s Whole`ile võib asja uurima minna igaüks, Julgeolekuteenistuse sisemusse pääseb aga ainult Keiserlik Audiitor. Selle mõistatuse lahendamine ei ole ühemehetöö, aga oli liigagi selge, milline peab olema tema roll selles.
Jääb siis Julgeolekuteenistus.
Keskpäev leidis Milesi ärkvelt, täies Vorkosigani Maja pruunis ja hõhedases mundris, audiitorikett kaelas. Ta istus parajasti mustvalgete kiviplaatidega eessaalis polsterdatud pingil, võttis viimaseid lonkse kohvitassist ja ootas, et Martin krahvi terramobiiliga ukse ette sõidaks, kui väljas tõusis sagimine, mis oli liiga elav, et selle taga saaks olla Martin – vähemalt ei olnud Miles kuulnud mürtsatust, nagu siis, kui terramobiil vastu sammast sõidab. Kuid ukse ees oli mitu terramobiili, nende kuplid avanesid, kostis hääli ja sammudesahinat. Miles pani kohvitassi käest ja tõusis, et uks lahti teha, kuid see avanes ise. Aa. Muidugi. Nähtavasti oli krahvinna Vorkosigan koos saatjaskonnaga hommikul, kui Miles alles magas, orbiidile jõudnud.
Kaks pruun-hõbedases mundris ihukaitsjat astusid krahvinna ees vestibüüli, kummardasid krahvinnale, kui see sisse tuli, ja pöördusid siis, et Milesile au anda. Krahvinna purjetas läbi ihukaitsjate, sekretäride, toatüdrukute, teenijate, autojuhtide, pakikandjate, sõltlaste ja jälle ihukaitsjate summa nagu kaunis jaht, mis tungib läbi rahutu vee, ning kõik tõmbusid tema ees kõrvale nagu vesi laeva nina ees ja kadusid väikeste keeristena igaüks talle määratud suunda. Krahvinna Vorkosigan oli pikka kasvu punapäine, vaikselt mõjukas naine, tal oli seljas midagi kreemikat ja raskelt hõljuvat, mis võimendas veelgi merelist muljet. „Hästi säilinud” oleks olnud tema ainuomase ilu alahindamine, sest ta oli ikkagi beetalanna ning kuue ja seitsmekümne eluaasta vahel, olles jõudnud selle planeedi mõõdupuu järgi vaevalt keskikka. Üks sekretär, kes teda küünarnukist sikutas, saadeti käeviipega kõrvale, kui krahvinna Vorkosigan oma poega nägi.
„Miles, kullake!”
Miles jättis oma kohvitassi ja kummardus krahvinna käe kohale, üritades emaliku kallistuse plaani lühisesse ajada. Krahvinna sai vihjest aru ning lausus ainult: „Heldene aeg, oleme meie täna alles ametlikud.”
„Ma lähen tööle,” seletas Miles. „Enam-vähem.”
„Kindlasti seletad sa hiljem lähemalt…” Krahvinna võttis tal käest ja vedas läbi sissetoodava pagasi rea, mis Milesi arvates meenutas sipelgaterivi. Nad varjusid kõrvalruumi, suure raamatukogu eestuppa ning krahvinna käealused jätkasid tööd asjatundlikult omapäi.
Krahvinna võttis Milesil õlgadest ja mõõtis teda pilguga. „Kuidas sul läheb?” Tema naeratus ei suutnud päriselt varjata murelikku tooni.
Krahvinna suust võis olla see küsimus ohtlikult sügav, niisiis heitis Miles nagu muuseas: „Hästi, aitäh küsimast.”
„Tõesti?” küsis krahvinna vaikselt.
„Tõesti.”
„Sa näed tegelikult… parem välja, kui ma ootasin. Mitte nii zombilik kui mõni sinu, khm, ülimalt lühike teadaanne.”
„Mul… oli vahetult pärast seda paar viletsat päeva. Ma sain sellest üle.”
„Sinu isa ja mina oleksime äärepealt koju tulnud. Mitte et mul poleks praegu hea meel sind näha,” lisas ta kiiruga.
„Hmm. Ma arvasingi, et asi on umbes niimoodi.”
„Ma istuksin võib-olla ikka veel ja ahastaksin ega teaks maast ega ilmast,” tunnistas Miles nukralt, „aga sündmused tulid vahele. Sa oled kindlasti kuulnud, mis Simoniga juhtus.”
„Jah, aga ma pole kuulnud kõike. Kuigi Alysist oli selles osas rohkem abi kui sinust või Gregorist. Kuidas Simonil siis on?”
„Tal on kõik korras. Ta on siin. Magab alles. Me saime eile hilja magama. Vist… on parem, kui ta ise räägib. Niipalju, kui teab.” Miles lisas ettevaatlikult: „Kehaliselt on ta taastunud, aga ta on natuke… noh, kahjuks on ta palju hajameelsem kui see Simon, kellega sina harjunud oled. Küll sa näed ise. Kui temaga räägid.”
„Või nii.” Krahvinna kortsutas kergelt kulmu. „Kohe, kui võimalik. Mul on tunni aja pärast Alysiga hilisel hommikusöögil kohtumine. Ma tahaksin juba väga Laysaga tuttavaks saada.”
„Kas sul õnnestus siis tema vanemaid rahustada selles osas, mis tädi Alysil õnneks ei läinud, nagu ta ütles?”
„Oh, Alys sai põhja ladumisega väga hästi hakkama. Laysa vanemate tunded on loomulikult vastuolulised. Kuna nad on need Toscane`id, on nad arusaadavalt elevuses võimalusest saada rohkem mõjuvõimu, nii iseenda kui oma kompanii jaoks ja, nagu nende auks peab ütlema, ka tervele Kommarile.”
„Mõjuvõimu osas nad eksivad, kui nad tõesti nii arvavad. Gregor on liiga teadlik vajadusest paista erapooletu, et oma naise sugulastele varjamatuid teeneid osutada.”
„Nii andsin ka mina neile ääri-veeri mõista. Mul on hea meel öelda, et neil on aru peas. Nende elevust jahutas siiras mure tütre turvalisuse ja õnne pärast, kuigi nende saavutamises on nad sama nõutud kui kõik teised vanemad.” Krahvinna vaatas Milesile otsa ja naeratas kuivalt.
Kas see oli Milesi pihta sihitud? Kahtlemata. „Nii et… kuidas isal läheb? Kuidas ta… kõike seda võtab?” Milesi ebamäärane õlakehitus osutas tema värskele tsivilistielule.
Krahvinna köhatas. „Tunded on mitmesugused, nagu ka reageeringud. Ta tahtis, et ma ütleksin sulle edasi kõiksugu julgustavaid soove, mis on aga omavahel loogilises konfliktis, nii et kõige parem oleks need ilmselt kokku võtta sõnadega: sul on tema toetus. Alati.”
„Seda teadsin ma niigi. Ma ei küsinud ju otseselt seda. Kas ta oli… väga pettunud?”
Nüüd kehitas õlgu krahvinna. „Me kõik teame, kui palju vaeva sa oma saavutuste nimel nägid ja mille kõige kiuste need saavutused tulid.”
Pagan küll, ta põikleb vastamisest kõrvale.
Krahvinna lisas: „Ta muretses rohkem sellepärast, mis saab sinust hiljem, kui sul pole enam tegevust.” Tema pikk sõrm koputas vastu Milesi ametiketti. „Ma pean ütlema, et see oli Gregorist väga nutikas. Selle poisi mõtlemine on täiskasvanuks saades rõõmustavalt elegantseks muutunud.”
„Oota, kuni Simon räägib, millist koormat ma pean selle neetud ketiga järel vedama.”
Krahvinna kulmud kerkisid, aga ta ei hakanud pinnima. Miles mõtles hetke krahvinna Vorkosigani rahulikule emalikule suhtumisele, mis oli kontrastiks leedi Alysi Ivani vastu suunatud – ja see oli tõepoolest suunatud just nimelt Ivani vastu – pingsale korraldamispüüule. Kokkuvõttes tundus krahvinna vaikne austus põrgulikult heidutavam, kui ükskõik milline varjamatu sekkumine olla oleks saanud. Niimoodi tekkis soov olla selle austuse vääriline. Krahvinna mängis peaaegu usutavalt ükskõikset vaatlejat – stiil, mille Gregor oli kahtlemata just temalt õppinud.
Martin pistis pea ukse vahelt sisse ja tema ilme täitus aukartusega, kui ta krahvinnat silmas. „Milord? Ee… lihtsalt et teie auto ootab…”
Krahvinna viipas käega, lubades Milesil minna. „Kui sa pead minema, mine aga. Ma võtan järgmisena Simoni ette.”
„Paistab, et minu ülesanne on tema endist ” – Milesile ei meeldinud selle sõna maitse – „osakonda tagant torkida. Haroche venitas probleemi käsilevõtmisega. Kuigi Julgeolekuteenistusele ei saa vist süüks panna, et nad ei tegutsenud enne tõendite saamist.”
„Miks ei saa? Varem on nad seda ju sageli teinud.”
„No kuule. Ära ole õel. Mileedi… ” Miles kummardas väga vorilikult ja lahkus.
Krahvinna hüüdis talle järele: „Mul on hea meel, et su siit leidsin!”
„Kust siis veel?”
Krahvinna kõhkles hetke ja tunnistas siis hapu muigega: „Mina vedasin Araliga kihla, et sa valid pisikese admirali.”
22. peatükk
Terve ülejäänud päeva püsis Miles Haroche`i kabinetis, kontrollis kõike, mida Julgeolekuteenistus oli eelmisest päevast saadik teinud, ja jälgis väljavoolavaid uusi korraldusi. Ta ahmis lugeda üksikasjalikku päevikut Illyani tegemiste ja liikumiste kohta möödunud kolme kuu jooksul, kuni silmad läksid krilli ja ta hakkas kartma, et jätab midagi kahe silma vahele. Haroche talus tema närvilist kiibitsemist kannatlikult. Pidi minema mitu nädalat, enne kui galaktikast päringutele vastuseid tulema hakkab. Haroche keskendus peamiselt Jackson`s Whole`i jäljele, nende ainsale käegakatsutavale juhtlõngale, mis sobis täpselt Milesi teooriaga – või siis eelarvamustega.
Kui Haroche`il jäi mingi kõrvalharu kahe silma vahele, juhtis Miles sellele tähelepanu ja Haroche parandas otsekohe oma vääratuse. Õhtupoolikul tundus, et Jackson`s Whole`i osas ei saa midagi enamat ette võtta, kui Miles just isiklikult sinna kohale ei lähe – mõte, mis tuli Haroche`le pähe Milesist sõltumatult.
„Aga tundub tõesti, et teil on Jacksoni Majadega suhtlemisel erakordselt palju kogemusi,” märkis Haroche.
„Mhh,” tegi Miles mittemidagiütlevalt ega avaldanud, et see mõte ahvatles ka tema enda kujutlusvõimet. Minna tagasi Jackson`s Whole`ile oma uues rollis, Keiserliku Audiitorina, kaasa täpselt nii palju Barrayari keiserlikke sõjalaevu, kui ta soovib endale toetusvägedeks nõuda, oli mõnus väike võimufantaasia. „Ei,” ütles ta eemalolevalt. „jääb ära.” Vastus oli siinsamas, Julgeolekuteenistuses. Kui ma ainult teaksin, kuidas küsimust sõnastada…
Rahutu ja pettunud Miles jättis Jackson`s Whole`i sinna määratud agentide hooleks ja Haroche`i mõneks ajaks omaette ning läks peamajja uitavale ringkäigule. Ta oli arvanud, et oli peamaja pähe õppinud, kuid seal leidus varjatuid soppe ja urkaid, kuhu ta polnud kunagi varem tunginud, terveid osakondi, kuhu tal polnud kunagi asja olnud. Noh, nüüd võib ta siin igatahes minna, kuhu süda ihkab.
Ta põikaski huupi paari sellisesse kohta korraks sisse, ajades nende asukad põhjalikult ärevile, ja otsustas siis, et võtab ette süstemaatilise ringkäigu. Uurib läbi kõik osakonnad kõige ülemisest korrusest alates ega jäta välja isegi hooldus- ja toiduosakonda.
Temast jäi maha segadus ning jahmatus, kõigi osakondade juhid otsisid oma südametunnistusest põhjust, miks peaks Keiserlik Audiitor külastama just teda. Hah! Nad kõik on süüdi, viimase meheni! mõtles Miles hapult. Mitu neist üritasid Milesi arvates üleliia üksikasjalikult oma eelarvekulutusi seletada, üks aga pahvatas välja kaitsekõne oma hiljutisele puhkusereisile galaktikasse, ilma et keegi oleks seda nõudnud. Miles pidi tunnistama, et näha neid tavaliselt kidakeelseid mehi paaniliselt vadistamas oli ülimalt meeltlahutav. Ta suunas neid ohtrate täpselt ajastatud mittemidagiütlevate häälitsustega nagu „Aa” ja „Mm?”, kuid tundus, et see ei vii teda õige küsimuse sõnastamisele sugugi lähemale.
Nii paljud osakonnad olid töös kogu Barrayari 26,7-tunnise ööpäevatsükli, et Miles oleks võinud jätkata ekskursiooni öö läbi, kuid hilisõhtul ta siiski lõpetas selle. Julgeolekuteenistuse peamaja oli suur hoone. Nüüd oli vaja hoolikust, mitte kiirust.
Loomingut
Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum
Peeglitants, Varrak 2015, tlk A. Eichenbaum
Relvavennad, Varrak 2012, tlk A.Eichenbaum
Cetaganga, Varrak 2012, tlk Piret Marvet
Vori mäng, Varrak 2011, tlk A. Eihenbaum
Lõputuse piirid, Varrak 2011, tlk A. Eichenbaum
Sõduri õpilane, Varrak 2010, tlk A. Eichenbaum
Barrayar, Varrak 2009, tlk Kaur Sinissaar
Au riismed, Varrak 2008, tlk Piret Marvet
Link
Kaja Kleimann „Lois McMaster Bujold “Au riismed”, “Barrayar”, “Sõduri õpilane””,
Lois McMaster Bujold “Au riismed”, “Barrayar”, “Sõduri õpilane”
Patti Smith
Patti Smith – legendaarne Ameerika kirjanik, muusik ja kunstnik, kelle 1975. aastal ilmunud albumit „Horses” peetakse New Yorki pungi otseseks eelkäijaks. Smithi autobiograafiline romaan „Kõigest lapsed” („Just Kids” 2010) räägib autori suhtest Robert Mapplethorpe`i , ühe mõjukama 20. sajandi fotograafiga. P. Smith on salvestanud 12 stuudioalbumit ning avaldanud luulekogud „Witt”, „Paabel” ja „Korallmeri”. 2007. aastal võeti Smith vastu Rock and Roll Hall of Fame`i.
Katkend: Kõigest lapsed, Mask 2014, tlk Martin Rünk, lk 70-78.
Oli päevi, vihmaseid päevi, mil Brooklyni tänavad kutsusid end pildistama – iga aken oli nagu Leica lääts teralise ja liikumatu kaadriga. Võtsime välja värvipliiatsid ja paberid, et sõnakuulmatute lastena hilisööni joonistada, kuni rammestunult voodisse langesime. Lamasime üksteise käte vahel, ikka veidi kohmetult kuid õnnelikena, uinumiseni hingetult suudeldes.
Poiss, kellega olin kohtunud, oli häbelik ja sõnaaher. Ta tahtis, et teda suunataks, et ta saaks käest kinni hoides täiesti uude maailma siseneda. Ta oli mehelik ja kaitsev ning samas ka naiselik ja alistuv. Riietuses ja käitumises ääretult pedantne, suutis ta oma loomingus ometi luua hirmuäratavat segadust. Ta sisemaailmad olid üksteisest eraldatud ja ohtlikud, oodates vabanemist, ekstaasi ja valla pääsemist.
Vahel ärkasin keset ööd ja leidsin ta palveküünalde hämaras valguses tööd tegemas. Joonistust siit-sealt täiendades, seda üht ja teistpidi keerates uuris ta seda iga külje alt. Märgates mind ennast jälgimas, vaatas ta mõtliku ja eemaloleva pilguga minu poole ja naeratas. See naeratus suutis murda läbi kõigest, mida ta parasjagu tundis ja koges – isegi hiljem, kui ta suurtes valudes oma surivoodil lamas.
Kas nõiduse ja usu vahelises võitluses jääb peale nõidus? Võib-olla olid preestrid ja nõiad kunagi üks, kuid jumalaga silmitsi seistes ja alandlikkust kogedes heitis preester loitsu kõrvale.
Robert uskus empaatiaseadusesse, mis lubas ennast tahte abil mõnda objekti või kunstiteosesse kanda, et niimoodi välist maailma mõjutada. Looming ei pakkunud talle vabastust. Ta ei otsinudki seda. Ta proovis näha seda, mida teised ei näinud – oma kujutlusvõime peegeldust.
Ta pidas loomingulist protsessi käsitööks, sest lõpptulemus valmis nii kiiresti. Talle pakkus huvi skulptuur, kuid ta leidis, et see meedium on iganenud. Ometi veetis ta pikki tunde Michelangelo „Orjasid” uurides ja lootes leida moodust inimvormiga töötamiseks ilma haamri ja meisliga kaasneva füüsilise tööta.
Tal oli tekkinud idee teha animatsioon, mis kujutab meid tantristlikus paradiisiaias. Meist oli vaja teha alastifotosid, et ta saaks oma peas õitsva geomeetrilise aia jaoks lamenukud valmistada. Ta palus oma kursusekaaslasel Lloyd Ziffil appi pildistama tulla, kuid mulle see mõte väga ei meeldinud. Aktimodelliks olemine ei tundunud väga kutsuv, sest olin oma kõhul olevate armide tõttu ikka üsna kriitiline.
Fotod tulid jäigad ja üldse mitte sellised, nagu Robert oli ette kujutanud. Mul oli 35 mm kaamera ja soovitasin tal ise pildistada, kuid tal ei olnud fotode ilmutamiseks piisavalt kannatlikkust. Robert kasutas palju muudest allikatest pärit fotosid, kuigi neid ise pildistanult oleks ta parema tulemuse saavutanud. „Kui ma saaksin oma mõtted otse paberile projitseerida,” rääkis ta. „Enne kui ma ühe asjaga peale jõuan hakata, tegelen juba järgmisega.” Aia-projekt jäi pooleli.
Roberti varasemat loomingut mõjutas tugevalt LSDga eksperimenteerimine. Tema joonistustele ja väikestele assamblaažidele oli omane sürrealismi veidi iganenud sarm ja tantristliku kunsti geomeetriline puhtus. Aeglaselt pöördus ta oma loomingus katoliiklike teemade poole: lammas, Neitsi Maarja ja Kristus.
Ta võttis India kangad seintelt maha ning värvis vanad voodilinad mustaks ja lillaks, lasi need klambripüstoliga seina ning riputas üles krutsifikse ja usuteemalisi pilte. Pühakute raamitud portreesid oli prügihunnikutest ja Päästearmee kasutatud asjade poodidest lihtne leida. Litod võttis Robert raamist välja, värvis nad käsitsi üle või kasutas mõne suurema joonistuse, kollaaži või assamblaaži tegemisel.
Katoliku ikkest pääsemiseks kaevus Robert oma hinge teise poolusesse, mille üle valitses valguse ingel. Luciferi, langenud ingli kujutis hakkas varjutama pühakuid, keda ta oli oma kollaažides kasutanud ja lakiga karpidele kinnitanud. Ühe väikese puukarbi kaanel oli Jeesuse nägu ning sees ema ja laps koos pisikese roosiga. Kaane siseküljel nägin üllatuslikult saatana nägu, keel suust väljas.
Koju jõudes leidsin eest alkeemia ja nõiakunsti brošüüridesse süvenenud Roberti, seljas jesuiitide pruun mungarüü, mille ta kaltsukast oli ostnud. Ta palus, et tooksin talle okultismialaseid raamatuid. Alguses ta neid väga ei lugenud, vaid pigem kasutas nende pentagramme ja deemonlikke pilte neid tükkideks lõigates ja ümber kujundades. Robertis ei olnud kurjust, kuid mida rohkem tumedaid elemente ta oma töös kasutas, seda vaiksemaks ta muutus.
Talle pakkus huvi luua piltidest loitse, millega saaks saatanat džinnina esile kutsuda. Ta kujutas ette, et kui ta suudaks teha lepingu, millega saaks ligi saatana puhtamale minale, valguse minale, siis leiaks ta endale sugulashinge ja saatan annaks talle edu ja kuulsust. Robert ei tahtnud küsida endale annet, oskust teha suurt kunsti, sest ta uskus, et see oli tal juba olemas.
„Sa otsid lihtsamaid lahendusi,” ütlesin.
„Miks peaksin ma keerulisemaid otsima,” vastas ta.
Vahel läksin Scribner`sis töötades lõunapausil Püha Patricku kirikusse, et noort Püha Stanislausi külastada. Palvetasin seal surnute eest, keda armastasin samavõrd kui elavaid – Rimbaud`, Seurat`, Camille Claudeli ja Jules Laforgue`i armukese eest. Palvetasin ka meie eest.
Roberti palved olid nagu soovide esitamine, ta ihkas salateadmiste järele. Me mõlemad palvetasime Roberti hinge pärast – tema selle müümiseks ja mina päästmiseks.
Hiljem rääkis ta, et kirik avas talle tee jumala ja LSD universumi juurde. Ta ütles ka, et kunst avas talle tee saatana juurde ja et seks hoidis teda saatanaga koos.
Mõned märgid ja ended olid nende olulisuse tunnistamiseks liiga valulikud. Ühel ööl meie Hall Streeti kodus magamistoa lävel seistes vaatasin, kuidas Robert magas. Nägin nägemust, milles ta oli piinapingile sirgu tõmmatud, valge särk kokku vajumas, kui ta mu silme all tuhaks muutus. Minu õudu tundes ärkas ta üles. „Mida sa nägid?” hüüatas ta.
„Ei midagi,” vastasin ja vaatasin kõrvale, otsustades mitte leppida sellega, mida olin näinud. Ometi hoidsin ühel päeval käes ta tuhka.
Me peaaegu ei tülitsenud Robertiga, pigem nääklesime nagu lapsed ja harilikult oli põhjuseks meie väikese sissetuleku kasutamine. Sain palgana 65 dollarit nädalas ja Robert teenis juhuotstega. Kuna üür oli 80 dollarit kuus, millele lisandusid veel kommunaalid, siis pidime iga senti hoolega lugema. Metroopiletid maksid 20 senti tükk ja mul oli neid nädalas vaja kümme. Robert tegi suitsu ja need maksid 35 senti pakk. Minu nõrkus söögikoha tasuliselt telefonilt kõnesid teha oli kõige problemaatilisem. Robert ei suutnud mõista minu sidet oma perega. Telefonile kulutatud peotäis münte tähendas ühte vahelejäänud söögikorda. Vahel poetas ema mõne dollari oma kirja või kaardi vahele. See näiliselt lihtne žest tähendas paljusid sente, mille ta ettekandjana töötades jootrahast kõrvale pani, ja oskasin seda alati vääriliselt hinnata.
Meile meeldis käia Bowerys kulunud siidkleite ja kašmiirmantleid ning kasutatud mootorratturitagisid vaatamas. Orchard Streetil jahtisime uuteks töödeks huvitavat materjali – saime lehtede viisi polüesterkilet, hundinahka ja hulgaliselt ebamääraseid esemeid. Veetsime tunde Canal Streetil Pearl Painti kunstitarvete poes ning sõitsime siis metroorongiga Coney Islandile, et kõndida laudteel ja jagada ühte Nathan`si hot dog`i.
Mu lauakombed tundusid Robertile hirmsad. Nägin seda ta pilgust ja peapööramisest. Kui sõin kätega, siis leidis ta, et see tõmbab liiga palju tähelepanu, samas ta ei arvestanud, et endal oli tal rind paljas, kaelas mitu helmekeed ja seljas lambanahast vest. Nina krimpsutamine läks tavaliselt üle naeruks, eriti kui sellised vastukäivused välja tõin. Söögilauas peetud vaidlused kestsid terve meie pika sõpruse jooksul. Mu lauakombed ei läinud kunagi paremaks ning Roberti riietus tegi läbi mitmeid ekstravagantseid muutusi.
Neil päevil Brooklynis suurt midagi ei toimunud ja see tundus kesklinnamelust kaugel olevat. Robertile meeldis Manhattanil käia. Üle East Riveri minnes tundis ta ennast elusana ning just sealt koges ta hiljem mitut kannapööret – nii oma loomingus kui ka eraelus.
Elasin oma maailmas, unistades surnutest ja nende kadunud sajanditest. Noorena olin veetnud tunde kopeerides elegantset käekirja, milles oli iseseisvusdeklaratsioon kirjutatud. Käekiri oli mulle alati huvi pakkunud. Nüüd sain seda ebamäärast huvi kasutada oma joonistustes. Mind hakkas paeluma islami kalligraafia ning vahel võtsin Pärsia kaelakee ümbrisest välja ning panin joonistamise ajaks enda ette lebama.
Sain Scribner`sis ametikõrgendust infolauast müügiletti. Sel aastal olid menukiteks Adam Smithi „Rahamäng” („The Money Game”) ja Tom Wolfi`i „Electric Kool-Aid Acid Test” näidates hästi, kui polariseerunud kultuuri sel hetkel oli. Ma ei samastunud kummagagi. Tundsin ennast eemalolevana kõigest, mis oli väljaspool minu ja Roberti loodud maailma.
Oma madalhetkedel vaagisin, mis mõtet on kunsti teha. Kelle jaoks? Kas jäljendame Jumalat? Kas räägime iseendaga? Mis on lõppeesmärk? Et meie tööd oleksid kunsti suurtes loomaaedades – Tate Modernis, Metropolitani muuseumis, Louvre`is – trellide taha pandud?
Igatsesin aususe järgi, kuid leidsin endas valskust. Miks pühenduda kunstile? Kas eneseteostuse või kunsti enda pärast? Suutmata pakkuda valgustust, tundus enesekeskne üliküllusele veel midagi lisada.
Tihti istusin ja proovisin kirjutada või joonistada, kuid Vietnami sõja vastased tänavarahutused paistsid mu püüdlused mõttetuks muutvat. Ma ei suutnud poliitilise liikumisega samastuda. Nendega kaasa minnes kohtusin lihtsalt ühe teist tüüpi bürokraatiaga. Arutlesin, kas minu tegevusel üleüldse mingi mõte on.
Robert ei mallanud minu sisekaemusi kuulata. Mitte kunagi ei seadnud ta oma kutsumust kunsti teha kahtluse alla ja tema eeskujul sain aru, et on vaja ainult töötada – jumala suunatud sõnu luuletuseks ritta laduda, tema tegude suurendamiseks söe ja värvi lõim lehele kanda. Töö enda sees tuleb leida usu ja teostuse täiuslik tasakaal. Sellest meeleseisundist tulebki eluga laetud valgus.
Picasso ei tõmbunud oma kesta varjule, kui tema armastatud Baskimaad pommitati. Ta lõi vastukaaluks meistriteose „Guernica”, et meile tema rahvale osaks saanud ebaõiglust meenutada. Kui mul jäi natuke raha üle, siis käisin moodsa kunsti muuseumis ja istusin „Guernica” ees, veetes pikki tunde langenud hobust ja sõja nukra rusu kohal sädelevat silmamuna uurides. Pärast seda hakkasin uuesti tööle.
Samal kevadel lasti Martin Luther King kõigest mõned päevad enne palmipuudepüha Memphises Lorraine`i hotellis maha. Ajalehes oli pilt Corretta Scott Kingist, nägu leseloori taga pisaratest märg, oma väikest tütart lohutamas. Teismelise tüdrukuna tundsin südames samasugust pitsitust, kui nägin lendlemas mustas looris Jacqueline Kennedyt lastega seismas, samal ajal kui ta abikaasa kirst hobuvankril mööda sõitis. Proovisin oma tunded valada joonistusse või luuletusse, kuid ma ei suutnud. Näis, et alati, kui ebaõiglust väljendada tahtsin, polnud mul sobivaid sõnu.
Nädala autor 