Meelis Friedenthal
Meelis Friedenthal (1973) – eesti ulmekirjanik ja teoloog.
Foto: Lauri Kulpsoo/Delfi
Meelis Friedenthal on avaldanud oma jutte peamiselt võrguajakirjas „Algernon” ja kirjastuse Fantaasia antoloogiates. 2005. a. ilmus romaanivõistlusel III koha saanud „Kuldne aeg”, milles on edasi arendatud Kronose maailma, mis sai alguse tema jutus „Üht teistsugust algust”, ning 2012. a. “Mesilased”. Meelis Friedenthal kasutab oma juttudes oskuslikult ära oma teoloogia- ja ajalooalaseid teadmisi (doktoritöö ”Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo“).
Raamatu “Mesilased” sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.
Katkend: Mesilased, Varrak 2012, lk 159-163.
Pastor oli koos temaga kaasas olnud soldatiga nendeni jõudnud, pani käe kergelt kübara juurde ja naeratas laialt. Ta oli umbes viiekümneaastane mees, täishabemega ja kandis omaenda juukseid lühikeseks lõigatuna nagu pietistid või inglise ümarpead. Laurentius lõi pilgu maha. “Tere pärastlõunat.”
“Tere. Jacob Mellinck, hingekarjane. Mis toob teid siia?” küsis pastor reipalt. “Käisite jalutamas?”
“Laurentius Hylas, immatrikuleerusin äsja,” raporteeris Laurentius pisut süüdlaslikult. “Kõndisin jah siin kandis ringi, tutvun kohaliku maastikuga. Kuulsin, et ühelt poolt pidi siin maastikul palju soid olema, aga teisalt räägitakse ka raviallikatest. Neid on ju siin isegi balneoloogiliselt uuritud?”
Ka selle teadmisega oli jõudnud apteeker täna hommikul lagedale tulla, rääkides, kuidas professor Micrander (apteekri isiklik tuttav!) oli uurinud Tartu lähedal vete raviomadusi.
“Jah, tõesti. Olen isegi sellega tegelenud – siinsed allikad väljutavad hästi liigestesse sööbivaid limasid ja kõrvaldavad ka raskeid haigusi. Aga praegusel ajal jääb uuringuteks üha vähem aega. Näete ise, millega siin igapäevaselt vaevlen. Harimatus.”
Mellinck viipas käega ikka veel käratsevatele naistele ja lastele, kes pead vangutades midagi seletasid. Nad paistsid närvilised ja räpased, harimatuteks nimetamine mõjus isegi pisut kohatult.
“Mis siis juhtus? Miks nad nii ärevale läksid?” uuris Laurentius.
“Praegu? Oh, nägite, laip hakkas veritsema. Nad seletavad, et kui laipa mõrvarist mööda kantakse, siis hakkab see verd jooksma. No on tobe uskumus – nad keerasid ta teise asendisse ja muidugi hakkab siis rohkem verd tulema.”
“Ah tõesti?” ei osanud Laurentius selle peale muud öelda. Tõepoolest paistsid tema ees maas rohul meeste jalajälgedesse kogunenud vees pruunikad kiulised triibud, rohukõrtelt valgus koos vihmaga maasse helepunast verd.
“Kas ta on siis surnud?” uuris ta pastorilt.
“Jah, tegelikult juba enne kui ma siia jõudsin. Inetu vaatepilt. Ma arvasin alguses, et põhjuseks on need märgid – ja nendega on meil siin tõesti palju häda, parem oleks, kui linn selle asja kuidagi teisiti lahendaks. Aga nüüd paistab, et ikkagi seesama vana nõiduse jutt. Et kusagilt olla mingi kuningas tulnud ja andnud naisele mingit pulbrit, et see siis öösel Saatanat kummardama saaks minna. Tavaliselt tulevad lihtsalt kaebama, aga praegu näljaajal kipuvad kohtumõistmist enda kätte võtma.”
Laurentius noogutas vaevaliselt. Muidugi. Ta tundis häbi ja kurbust, nutt oli kurgus. Võib-olla on selles veritsemise jutus siiski mingi iva, kuigi seda oli mitmeid kordi uuritud ja leitud, et ei ole vähimatki teaduslikku alust nii arvata. Aga see oli ju tema, kes oli lapsele rohtu andnud ning seega üsna otseselt naise surmas süüdi. Mõte, et seda võidaks mingiks nõiapulbriks pidada, ei olnud talle endale üldse pähe tulnud. Aga sellistel näljaaegadel piisas kõige vähemast ettekäändest, et inimesed hakkaksid sind milleski ebaloomulikus kahtlustama. Ta raputas nõutult pead, suutmata midagi öelda.
“No see on jah siin vana jutt,” hakkas pastor lõpuks rääkima. “Ma püüan kogu aeg selgeks teha, et nõidus on vaid melanhoolia ja ettekujutuse vili, aga katsu sa nendele mõistlikult midagi rääkida. Keegi ei kuule. Tulevad välja ja hakkavad sulle ise tõestama, et käivad ikkagi Saatanaga kohtumas ja kitsedega õhus sõitmas ja muud sellist. Üks vanamees ajas kangekaelselt peale, et ta on libahunt ja käib põrgust vilja toomas. Kaks korda saadeti kohtust tagasi, aga hull vanamees ei jätnud jonni. Nagu vaimuhaiged.” Mellinck paistis olevat tõsiselt nördinud.
Laurentius naeratas nukralt. Üsna selgelt olid pastori seisukohad pärit Wieri raamatust deemonite pettuse kohta.
“”De praestigiis daemonum” on ka minu arvates väga tasakaalukalt selle asja ära seletanud,” ütles ta selleks, et oma kurbust ja meeleheidet varjata. Et midagigi öelda. Just sellele raamatule tuginedes oli ta püüdnud enda konditsioonist aru saada, ennast ravida.
“Ah olete lugenud?” elavnes pastor. “Väga arukas tekst. Ma püüan Wierist lähtudes juba mõnda aega siin selgeks teha, et nõidus on pigem vaimuhaigus kui mingi tegelikult aset leidev sündmus. Aga no ikka tuleb sellest häda. Te olete linnas uus ja ma hoiatan, et rahvas on siin linnas väga ebausklik. Igal pool on neil vaimud ja kuradid. Kristlikku õpetust on nad vaid nii palju kuulnud, et hakkavad kohe piibli abil nõiduma. Me Forseliusega tegime isegi siinsele maarahvale koolid ja ajasime seda asja just peamiselt selle pärast, et õudset harimatust ja ebausku vähendada. Kahju küll, et Forselius niimoodi hukka sai. Õnneks siiski asutatakse koole kogu aeg juurde, olukord paraneb vaikselt.”
Mellinck põrnitses mõtlikult kaugusesse.
“See on hea,” nõustus Laurentius hajameelselt. “Aga sellel naisel… Kas tal mingeid omakseid ei olnud?”
Ta ei julgenud otsesõnu haige tüdruku kohta uurida, sest see võinuks omakorda küsimusi tekitada. Samas ei saanud kuidagi asja niisama jätta.
“Omakseid?” kostis pastori hääles üllatus. “Kui tal oleks omakseid olnud, siis ilmselt ei oleks ta praegusesse olukorda sattunud. Kõige raskem ongi muidugi neil, kellel kedagi ei ole. Siin saadavad vanemad lapsed juba kümneselt kodust minema võõrasse kohta tööle, ja kui rasked ajad tulevad, siis ei ole neil enam kedagi. Selliseid orbe on kõik kohad täis.”
Laurentius teadis seda. Ta oli ise kunagi samamoodi ringi hulkunud. Kaheksasena oli ta kodust minema saadetud, praeguseks ei mäletanud sealt enam kedagi, ei ema ega isa nägu. Taludes, võõraste juures oli ta tööl olnud, söönud vähe, öösiti nutnud. Ta oli põgenenud, tahtnud koju minna.
“Sel oli siis laps ka veel,” jätkas pastor. “Ilmselt kusagilt küla pealt saadud, ja siis kupatati mõlemad kaelast ära. Viletsake peaks praegu veel siin küünis olema. Kuuldavasti on teine haige.”
Nad suundusid koos küüni poole ja vaatasid ukse vahelt sisse. Nurgast põrnitses mutike neid jällegi kahtlustavalt, aga Mellincki küsimise peale juhatas nad küüni tagaotsas vana sõdurimantli all magava tüdruku juurde.
Pastor kratsis mõtlikult kukalt. “Ma võtan ta vast senikaua enda majapidamisse, kui selgub, mis edasi saab. Kui ta muidugi vastu peab, ega seda ei tea praegu keegi. Siin sureb teine aga kindlasti.”
Laurentius kükitas maha ja vaatas väikest magavat kogu. See tegi silmad paokile, ohkas.
“Kuningas,” sosistas ta vaevukuuldavalt.
Looming
Romaanid
Kuldne aeg, Tuum 2005
Mesilased, Varrak 2012
Jutustused
“Läänerindel muutusteta”, 1999
“Vabanemine protagonismi valust”, 2000
“Üht teistsugust algust”, Fantaasia 2002
“Hullumeelsus on unustus”, 2002
“Nerissa”, Fantaasia 2004
“Eesti keel”, 2009
“Deeminid ja trilobiidid”, 2009
“Kass”, 2012
Linke
Sven Vabar “Ajalugu tekitab ängi, tekitab segadust. Arusaamatust. Hirmu.”, intervjuu
http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/meelisfriedenthal.htm
Artikleid Meelis Friedenthalist
http://stalkerid.wordpress.com/2012/08/21/meelis-friedenthal/
Eesti kirjanikuks 2012 valiti Meelis Friedenthal, postimees.ee 19.08.2012,
http://www.postimees.ee/944598/eesti-kirjanikuks-2012-valiti-meelis-friedenthal/
Elle Kull
Elle Kull (1952) – Eesti näitleja ja poliitik.
Foto: pilt.delfi.ee/picture/10731657/
Elle Kulli lapsepõlv möödus Haapsalus. 1970. aastal lõpetas ta Haapsalu 1. Keskkooli. 1974. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri, kursuse juhendajad Grigori Kromanov ja Mikk Mikiver. 1974–2003 Eesti Draamateatri näitleja.
2003. aastal kandideeris Riigikogu valimistel Res Publica nimekirjas ja sai Riigikogus kultuuri- ja hariduskomitee liikmeks. 2009. aastal sai Elle Kullist Riigikogu asendusliige Taavi Veskimäe asemel.
Ta on alates 1998. aastast UNICEFi Eesti Rahvuskomitee president
Katkeid: Hille Karm “Elle Kull. Unes ja ilmsi”, Ajakirjade Kirjastus 2009, lk 77-79, lk 120-121.
Kas Lilli Ellert-Saalep või Laura Vestman?
“Muidugi Laura,” vastab Elle pikemalt mõtlemata küsimusele, kumb Eduard Vilde loodud tegelastest, keda Elle on kehastanud, on talle hingelähedasem.
Vilde mõlemad näidendid – “Pisuhänd” Laura Vestmaniga ja “Tabamata ime” Lilli Ellert-Saalepiga – said telelavastusteks Ago-Endrik Kerge käe all, esimene 1981., teine 1983. aastal.
“Mind on paar korda trammi eest ära tõmmatud ja lugematuid kordi on tuttavad mulle pahaks pannud, miks ma neile tänaval tere ei ütle,” muigab Elle.
Selles on selge vihje “Pisuhänna” algusele, kus omas maailmas liikuv Laura jääb auto ette ja kirjeldab seda nii: “Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed – korraga tuiskab nurga tagant auto välja ja täie iiliga minu poole nagu näljane hunt! Röögatab – röögatab veel kord -, aga jalad on maa küljes kinni, mõte halvatud – ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni… Korraga…”
Korraga on Laura kellegi süles ja see keegi on Laura sõnade järgi “suurispea kull”: “Öökullil on toredad silmad – nii ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad!”
Lauras on Elle saanud kasutada oma olemust ja loonud usutava tegelase ilma väliseid efekte kasutamata. Piisab pikaldasest, veidi lapselikul kõlaviisil ja iseäralikult selge diktsiooniga rääkimisest ning Laura sisemine olemus ongi tabatud.
Elle meenutab Laurat meelsasti ka seetõttu, et sai seda rollikehastada partnerluses oma kahe parima sõbraga teatris. Mängis ju Tiit Piibelehte ehk “öökulli” Urmas Kibuspuu, Laura õemeest Ludvig Sanderit aga Jüri Krjukov. Lisaks veel nii suurepärased näitlejad nagu Aarne Üksküla vana Vestmanina, Anne Paluver tema teise tütre Matildena ja Salme Reek toatüdruk Liinana – näitlejakooslus, mis tagas lavastuse õnnestumise ning veel aastaid hiljemgi ETV ekraanilt nauditava jälgimise.
Koos Urmas Kibuspuuga Lõi Elle “Pisuhännas” pealtnäha iseäraliku, nn normaalsetest erineva inimpaari. Kui Laura kurdab “öökullile”, et tema parem jalg ei ole kasvades vasakule järele jõudnud, ja seda autod vist ei tea, siis lohutab “öökull” Laurat, et autod ei põlga ka “ütepikkusi jalgu” ja temagi on autodega kimbus, sest “… ma elan uulitsal oma iist.” Pealegi lisab Tiit neiu jalga silmas pidades: “Tu om ju ainult väline.”
Elle on ju oma elus peetud ametitegi kohta öelnud: “Need on ju ainult välised…”
“Pisuhännas” leiavad kaks “oma iist” ehk “enda tahtmisel” elavat noort inimest hingesideme.
“Pisuhännast” rääkides ohkab Elle: “Kahjuks on peaaegu kõik mu kunagised parimad kolleegid ja sõbrad meie hulgast igaveseks läinud,” pidades silmas Urmas Kibuspuud, Jüri Krjukovit, Salme Reeki ja mitut teist. “Ilusad on olnud ka koostööd Gunnar Kilgase ja Evald Hermakülaga,” ütleb Elle ja jätkab mõtlikult: “Ka Mikk on nüüd läinud. Võib-olla oli minulgi aeg teatrist lahkuda.”
“Urmas ja Jüri olid nagu tandem, nad kuulusid kokku,” ütleb Elle ja naerab, meenutades, kuidas tandem tuli talle poja sünni puhul õnne soovima. “Tulid, kavalad näod peas, veinipudel peos, ja tegid ümbernurgajuttu, et neil oleks välja pakkuda üks ütlemata ilus poisslapse nimi. Kui küsisin uudishimulikult, mis see on, siis vastasid nad minu suure nurumise peale lõpuks ühest suust: “Jüri-Urmas!””
Elle jätka: “Vahel mõtlen, et võib-olla ei ole tõeliselt andekatele inimestel määratud kaua elada, kuigi teised neid siin maa peal väga vajaksid. Näitleja lahkumine igavikuteele on suur kaotus nii teatrile, kolleegidele kui ka publikule. Iga lahkuja kohale jääb kauaks tühi koht. Öeldakse küll, et asendamatuid inimesi pole olemas, kuid isikupärane andekus on asendamatu.”
Elle ütleb, et ta tahab mäletada oma sõpru elusana. Lapsepõlve matusekäigu-rongkäigu-etendustest hoolimata ei taha ta käia lahkunute haudadel. “Piisab, kui mõtlen neile, kes on olnud mulle lähedased ja kellest olen lugu pidanud.”
/…/
Etendus ise ja Maša osa ja Maša ja Fedja dialoogid olid aga naljast kaugel. Tegemist oli draamaga, mille aluseks oli Tolstoi võtnud tõsielulise seiga. Nimelt oli ta 1897. aastal tutvunud Gimerite abielupaari kohtuasjaga. End põhja joonud mees simuleeris naise palvel enesetappu, et naine saaks lesena uuesti mehele minna. Pettus tuli välja ja mõlemad anti kohtu alla. Draama lõpeb mehe tõelise enesetapuga.
Maša oli Fjodor Vassiljevitš Protassovisse ehk Fedjasse armunud mustlanna, kes uskus: “Ainult armastus on tähtis!”
“Minu armastus on tugevam, kui kõik teie lukud!” kuulutas Maša oma lähedastele, kes keelitavad teda põhjaläinud mehest eemale hoidma. Ometi viivad nende teed lahku ja Fedjale jääb Maša armastusest vaid mälestus: “Ma võin langeda veelgi, põhja käia, kõik oma seljast maha müüa, täisid täis minna, kärnas olla, aga see kalliskivi, mitte kalliskivi, vaid päikesekiir – jah, see on minus, on minuga.”
“Elava laiba” mängukavas olemise ajal oli Mikk Mikiver Draamateatri pealavastaja. Elle oli Mikku aegsasti Mikku ette hoiatanud, et tal tuleb mõneks päevaks Soome sõita. Sellest hoolimata ei lubanud Mikk Ellet ära.
Elle vihastas ja otsustas “haigeks” jääda. “Esimest ja viimast korda elus mängisin staari,” kinnitab ta. Mikiveril ei jäänud muud üle, kui õpetada Rita Raavele Maša rolli. Ees seisis tähtis etendus, mida tuli vaatama Šapiro kaaskond Riiast.
Elle: “Olin kodus “haiguse” pärast nii mures, et mul tõusiski palavik! Jube paha oli olla.”
Kui kogu lugu Šapironi jõudis, ei võtnud too ühe ööga õpitud rolli tõsiselt ja ütles: “Kui Kull pole surnud, siis ta tuleb!”
Mikiver olevat Šapirole teatri koridoris järele jooksnud ja hüüdnud: “Adolf, sa ei ole mu sõber, kui sa praegu Kullile helistad!” Elle: “Mikk sai aru küll, mis haigus mul oli. Me mõistsime teineteist vahel sõnadeta…”
Elle: “Šapiro helistaski ja küsis: “Kull, kas te olete elus?” Muidugi ma läksin ja mängisin.”
See juhtum tekitas Mikus suurt vimma, mida ta ei suutnud laval välja valamata jätta. Publik ei saanud midagi aru, osalised aga küll. Seljaga saali poole seistes surus Fedja Mašale mõeldud armastusavaldusi läbi hammaste ja soristas šampanjat meelega Maša kostüümile. Ühes Ellele väga olulises stseenis istus Mikk laval nii, et Elle pidi mängima terve stseeni seljaga saali.
Elle mõtles: “No oota! Varsti tuleb minu koht!”
Stseenis, kus Fedja on otsustanud elust lahkuda, pidi Maša Fedjat suurrätikuga ahastuses lööma: “Mis minust saab! Minu peale sa üldse ei mõtle!”
Seekord tagus Elle mõnuga ja kõigest jõust Mikule vastu nägu ega lõpetanud. Mikk läks viha pärast näost valgeks. Armastajate mäng sellel etendusel oli tõeliselt kirglik!
Lilla rätt jäi õnnetuseks veel Fedja frentšinööbi külge kinni ja see tegi saalisolijaile nalja. Rahvas saalis naeris, kuigi see oli tõeliselt traagiline koht.
“Miku vimm ei kestnud õnneks kaua,” meenutab Elle. “Elasime end vastastikku välja ja hiljem laabus jälle kõik, sest tegelikult hindasime teineteist väga. Kuid see, mis teatris näitlejate vahel juhtub, näitab, et me oleme inimesed, oma tunnet ja nõrkustega.”
Loominguline tegevus
Eesti Draamateater
1974
Galina – Aleksei Abruzovi „Rännuaastad“ Lavastaja Vitali Tšermenjov.
Annie – John Ardeni „Seersant Musgrave`i tants“ Lavastaja Mikk Mikiver.
1975
Leedi Anne – William Shakespeare`i „Richard III“ Lavastaja Voldemar Panso.
Esineja – Ellen Niidu“Midrimaa“ Lavastaja ja kunstnik Mari-Liis Küla.
Larissa – Mihhail Roštšini „Ešelon“ Lavastaja Raivo Trass.
Anni, saunanaine; külaneiu – Teuvo Pakkala „Parvepoisid“ Lavastaja Voldemar Panso.
1976
Catharina Wycken, Reigi õpetaja naine – Aino Kallase „Reigi õpetaja“ Dramatiseerija, lavastaja ja kujundaja Mari-Liis Küla.
1977
Naine – Zdenĕk Podskalský „Noore daami külaskäik“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Ljubov Jarovaja, õpetaja – Konstantin Trenjovi „Ljubov Jarovaja“ Lavastaja Mikk Mikiver.
1978
Solveig, Ingrid, Tüdruk Rohelises, Anitra – Henrik Ibseni „Peer Gynt“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Laps; vana naine – Rein Saluri „Lasteaiaonu“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
1979
Miss Darling – James Mattew Barrie „Peeter Paan“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Noor naine – Edward Bondi „Bingo“ Lavastaja Mikk Mikiver.
1980
Kyllikki – Elias Lönnroti eepose „Kalevala“ põhjal Károly Kazimir/Gyula Ortutay Lavastaja Paavo Liski.
Inimese naine – Leonid Andrejevi „Inimese elu“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Maša, mustlanna – Lev Tolstoi „Elav laip“ Lavastaja Adolf Šapiro.
1981
Eeslimehe naine – Paul-Eerik Rummo „Kass! Kass! Kass!“ Lavastaja Lembit Peterson.
1983
Nastjona – Valentin Rasputini „Ela ja mäleta“ Lavastaja Raivo Trass.
1984
Molli – A. H. Tammsaare/Mikk Mikiver „Armastus ja surm“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Osaleja – Eduard Vilde/ Evald Hermaküla „Prohvet Maltsvet“ Lavastaja Evald Hermaküla.
1985
Ruth – Alan Ayckbourne`i „Norman Vallutaja“ Lavastaja Evald Hermaküla.
Ilmarise emand – Aleksis Kivi „Kullervo“ Lavastaja Markku Savolainen.
1986
Mary – Clare Boothe`i „Naised“ Lavastaja Raivo Trass.
Mari – A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I ja V köite põhjal Lavastaja Raivo Trass.
Ariel, õhuvaim – William Shakespeare`i „Torm“ Lavastaja Evald Hermaküla.
1988
Ludmilla – Isaak Babeli „Maria“ Lavastaja Peeter Simm.
1989
Lucile – Georg Büchneri „Dantoni surm“ Lavastaja Anita Myllymäki.
1993
Proua Klaudi – Madis Kõivu „Tagasitulek isa juurde“ Lavastaja Priit Pedajas.
1994
Maria – Ken Ludwigi „Laenake tenorit“ Lavastaja Ivo Eensalu.
Morqause – Tankred Dorsti „Merlin ehk Tühi maa“ Lavastaja Priit Pedajas.
Evelyn, majaabiline – Alice Jane Kivimäe „Peenike pere“ Lavastaja Evald Hermaküla.
Marie, dr Karelli naine – Jaan Krossi „Doktor Karelli raske töö“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Amanda Wingfield – Tennessee Williamsi „Klaasist loomaaed“ Lavastaja Allan Kress.
1995
Paruness Strahl – Mihhail Lermontovi „Maskeraad“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Myra Arundel – Noël Cowardi „Heinapalavik“ Lavastaja Ivo Eensalu.
1996
Beatrice – Arthur Milleri „Vaade sillalt“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Proua Säinas – Oskar Lutsu „Tagahoovis“ Lavastaja Eino Baskin.
Preili Selma Meier – Hermann Bahri „Mees, naine ja kontsert“ Lavastaja Eino Baskin.
1997
B – keskealine ja kibestunud – Edward Albee „Kolm pikka naist“ Lavastaja Priit Pedajas.
1998
Shona, tööbüroo „Top Girls“ klient ja Kannatlik Griselda – Caryl Churchilli „Tipp-tüdrukud“ Lavastaja Mati Unt.
Glinda, Hea Lõunanõid – Alfred Bradly „Võlur Oz“ Lavastaja Tamur Tohver.
1999
Maria – Ray Cooney` „Igaühele oma“ Lavastaja Ain Prosa.
2000
Rooney – Joseph Kesserlingi „Pihlakavein“ Lavastaja Roman Baskin.
Osaleja – Pedro Calderóni „Elu on unenägu“ Lavastaja Ingo Normet.
2001
Marmion – Alan Ayckbourne`i „Koomiline potentsiaal“ Lavastaja Ain Prosa.
Beth – Donald Marguliese „Õhtusöök sõpradega“ Lavastaja Ain Prosa.
Teater Vanemuine
1987
Leedi Macbeth – William Shakespeare`i „Macbeth“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Esitaja – Ago-Endrik Kerge kompositsioon „Fenomen“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Haapsalu See-teater
2009
Miss Blacklock – Agatha Christie „Kutse mõrvale“ Lavastaja Allan Kress.
Eesti Televisioon (telelavastused)
1975
Naine – August Strindbergi „Mäng tulega“
1976
Ljusja Korobova – Oleg Sossini „Avameelsete kõneluste õhtu“
1978
Aalo – Aino Kallase „Legend hundimõrsjast“
Poppea – Miklós Hubay „Nero – parim poeg“
1981
Laura – Eduard Vilde „Pisuhänd“
1983
Lilli Ellert-Saalep – Eduard Vilde „Tabamata ime“
1985
Irma – A. H. Tammsaare/Gunnar Kilgase „Rudolf ja Irma“
1986
Naine – Ivan Bunini „Kättemaks“
1981 – 1986
Lavastuslik sari „Suuri meistreid“
Lydia Koidula – „Lydia Koidula“ 1983
Krahvinna Oršina – „Gotthold Ephraim Lessng“ 1984, katkend näidendist „Emilia Galotti“
Osaleja – „Moliere“ 1985
1991
Aino Kallas – lavastuslik saade „Juhan Luiga“
1993
Naine – Jack Londoni „Kellanupp“
1994
Naine – Stacy Aumonier` „Vanniskäik Prantsusmaal“
2000
Inga Sarap – Anne Olseni „Teatriluulud“
Telesaated1977/1978
Saatejuhid Elle Kull ja Jüri Krjukov. Vana-aasta programm „Ilukelder“
1978
Osaleja – paroodiasaade „Iluvarietee“
1978
Osaleja – paroodiasaade „Ilupaviljon“
Filmid
1973
Minna – Tallinnfilm „Ukuaru“
1975
Aili – Eesti Telefilm „Aeg maha“
1976
Akvile – Peaosa Leedu filmis „Talude tühjenemise aegu“
1977
Maša Krõlova – peaosa Valgevene filmis „Garanteerin elu“
Tüdruk – Tallinnfilm „Karikakramäng, osa „Promenaad“
1978
Catharina Wycken – Tallinnfilm „Reigi õpetaja“
Dora – Tallinnfilm „Surma hinda küsi surnutelt“
1979
Kyllikki – peaosa Soome „Kalevala“-ainelises filmis „Rauaaeg“
1982
Laura – Eesti Telefilm ja Eesti Televisioon „Pisuhänd“
1984
Müüjanna – Eesti Telefilm „Püha Susanna ehk Meistrite kool“
Karen – peaosa Valgevene filmis „Dokument R“
1985
Madeleine – Tallinnfilmi ja Mosfilmi koostöö „Savoy ball“
Helene – Lenfilmi „Sajandi leping“
Maria Marmor – Eesti Telefilm „Kahe kodu ballaad“
Claire Crowhurst – Mosfilm „Sajandi võidusõit“
1986
Manuela – Uzbekfilmi „Draakonijaht“
1987
Nunn – Eesti Telefilm „Narva kosk“
Halastajaõde Elma. Kosmosetulnukas – Armenfilm „Marsi kroonikad“
Anastassia – ühendus Ekran, „Tooge möödunu tagasi“
1989
Antsurahva Leida – Tallinnfilm „Äratus“
Pr Pavlovskaja – Soome Molly OY film „Sõbrad ja seltsimehed“
1993
Naine laevalt – USA telefilm „Küünlad pimeduses“
1998
Ms Blackfield – Odessa stuudio „Avara vaatega aken“
2006
Jutustaja Weckström – Soome-Eesti-Hiina-Hollandi koostööfilm „Igavese armastuse sõdalane“
2007
Ema – Allfilm „Nuga“
Georg Otsa ema Lydia – Eesti-Venemaa-Soome (Lege Artis Film, Mattila-Röhrl, CNF) kostööfilm „Georg“
2009
Osaleja stuudio F-7 filmis „Kirjad inglile“
Portreesaated televisioonis
27. juulil 1986 „Filminäitleja Elle Kull“
14. märtsil 1993 „Mõttemaal. Elle Kull“
5. mail 1993 „Suhkrust ja jahust 6. Elle Kull“
23. detsembril 2000 „Siin ja praegu. Elle Kull“
9. mail 2004 „Tähelaev. Elle Kull“
Rao Heidmets
Foto: Ove Maidla
Sündis 1956, Pärnus. Eesti Kinoliidu liige. Lõpetas 1981.a. Tallinna Polütehnilise Instituudi elektroenergeetika teaduskonna, elektri võrkude ja süsteemide eriala.
Ülikoolipäevil osales Eesti undeground filmide tegemisel koos Hardi Volmeri, Jaak Arro jt. rühmituses “PÄRATRUST FILM”.
Peale ülikooli lõpetamist muutis kohe elukutset ja asus 1982.a. tööle stuudiosse “Tallinnfilm” animaatorina.
1983.a. tegi rezissööridebüüdi filmiga “Tuvitädi”.
Ühtekokku on R.Heidmets lavastanud kaheksa animafilmi ja kaks mängufilmi. Paljud neist on võitnud rahvusvahelistel filmifestivalidel auhindu.
TUVITÄDI, rezissöör. Parim animafilm III Üleliidulisel Noorte Kinematografistide Festivalil Kisinjovis, 1983
KAELKIRJAK, rezissöör. III koht NSVL Kinoliidu Animafilmide Festivalil Repinos, 1986
Üks kolmest NIKE (Venemaa “Oscari”) kandidaadist animafilmide kategoorias, 1987
PAPA CARLO TEATER, rezissöör, kaasstsenarist. Grand Prix XIII Rahvusvahelisel CINANIMA festivalil Portugalis, 1989
Valiti Cannes’i Rahvusvahelise Filmifestivali võistlusprogrammi, 1989
II koht 3. NSVL Kinoliidu Animatsioonfilmide Festivalil Tbilisis, 1988
NOBLESSE OBLIGE, rezissöör, kaasstsenarist. Üks kolmest NIKE (Venemaa “Oscari”) kandidaadist parimale animatsioonfilmile, 1989
II koht NSVL Kinoliidu Animatsioonfilmide Festivalil Bolsevos, 1990
Osales eriprogrammis “BEST OF THE WORLD” IV Rahvusvahelisel Animafilmide Festivalil Jaapanis, Hirosimas, 1992
ELUTUBA, rezissöör, stsenarist. Kentaur, parima animafilmi preemia St. Peterburgi Rahvusvahelisel Lühifilmide Festivalil “Message to Man”, 1994
Rosella Lamina personaalpreemia XI Rahvusvahelisel Odense Filmifestivalil Taanis, 1995
Zürii eripreemia I Rahvusvahelisel Antalya Filmifestivalil Türgis, 1995
1991a. asutas “Rao Heidmetsa filmistuudio.” OÜ
1998.aastal lõpetas esimese täispika mängufilmi “Kallis härra Q”.(rezissöör, kaasstsenarist) mis sai “COTTBUS’I ” Ravusvaheline Filmifestival Saksamaal, 1998 Laste ja noortezürii preemia.
5. Rahvusvahelisel laste Filmide Festivalil Mexico Cytis 1999a. Laste zürii preemia.
On teinud hulganisti reklaamfilme idee autori ja rezissöörina, kirjutanud filmistsenaariume ja teinud saateid Eesti Televisioonis.
On teinud ka graafikat, esinenud eesti Noorte kunstnike ülevaatenäitustel.
1986.a. esines oma graafikaga personaalnäitusel Tallinna Kinomajas.
1986.a. osales oma graafika ja objektidega grupinäitusel “Tallinnfilmi sürrealistid” Tantsutares Tallinnas,
1987.a. grupinäitusel “Tallinnfilmi sürrealistid” Tartu Kunstimuuseumis,
1988.a. grupinäitusel “Esttranssürr” Soomes, Vaasa linnas,
1990a. osales XIV Rahvusvahelise CINANIMA festivali züriis Portugalis
1993.a. osales grupinäitusel “Reanimierungsfeld” Saksamaal, Bielefeldis.
Aastast 1996 Eesti Animatsiooni Liidu esimees.
On teinud koostööd filmi alal Rootsi Utbildningsradio ja Saksamaal Bielefeldis kohaliku televisiooniga.
On teinud hulgaliselt workshop’e üliõpilastele ja lastele.
Animatsiooni workshop Stuttgardi Animafilmifestivali raames Saksamaal.
Norras Volda Ülikooli ja USA-s Darthmouth kolledzhi tudengitele workshop animatsiooni printsiipidest.
Mexico Citys animatsiooni workshop lastele.
Aastatel 1997 –1999 Eesti Filmi Sihtasutuse Ekspertkomisjoni liige.
Osales 1999a. rahvusvahelisel Media Non Grata meediakunsti festivalil Tallinnas
Aastatel 1999a-2001a Eesti Televisiooni Laste ja Noorteprogrammi peaprodutsent.
2001a. osales XVII Rahvusvahelise Odense Filmifestivali züriis Taanis.
http://www.nukufilm.ee/index.php?menyy=11&jutt=57&keel=est
30. novembril kell 15.00 saalis Filmipärastlõuna raamatukogus: linastub mängufilm “Kallis härra Q” (1998) Külas on filmi režissöör Rao Heidmets ja näitlejad Peeter Volkonski (Pudelimees) ning Kerti Viilas (Sigrid)
Linateose aluseks on Aino Perviku samanimeline jutustus. Film on lastele, noortele, kogu perele, pikkus 1,5h, sissepääs prii. Üritus kuulub “Eesti film 100” programmi, toetab Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond.
Info tel 736 1390
9. oktoobril 2012 kell 19 toimus Tallinna Kinomajas (Uust tn 3) Rao Heidmetsa filmide õhtu nimega „Maaväline elu leidis meid üles!”, kus esilinastus autori verivärske segatehnikas lühifilm „Muna”.
Lisaks oli kavas Heidmetsa filmide paremik: „Papa Carlo teater„ (1988), „Elutuba” (1994), „Instinkt” (2003), „Kaasasündinud kohustused” (2008).
VASTAB RAO HEIDMETS
Sinu stuudio nimi on “Rao Heidmetsa Filmistuudio”. Kas sa ei tahtnud mõelda välja näiteks “Ikaros Filmi” või “Freya Filmi”?
Stuudio on loodud 1991. aastal. Sain Cannes’i festivalil kokku ühe Rootsi telemehega, ta käis mööda maailma ringi, korraldas workshop’e ja õpetas lapsi filme tegema. Ta pakkus mulle välja võimaluse, et leiaksin Tallinnas rühma õpilasi, tema muretseks raha ja meie teeksime filmi; mina oleksin laste juhendaja. Lõin ruttu stuudio, et seda saaks ametlikult korraldada. 46. keskkooli kunstiklass tegigi kümneminutise lamenukkfilmi, lapsed kirjutasid stsenaariumi, olid kunstnikeks, nukufilmis võtsime materjali üles, lapsed liigutasid nukke ja pärast valisid muusika. Nimeks oli “Jaani seiklused kuldsel rootsi ajal”, valmis film läks Rootsi.
Mulle soovitati, et kui teen välismaalastega koostööd, meeldivat neile, kui ma julgen panna omaenda nime stuudio nimesse sisse. See olevat usaldusväärne, polevat tegemist aferistiga.
Praegu lõpetad mängufilmi “Kallis härra Q”. Kas see on selle stuudio esimene töö?
Stuudio nime all sai tehtud väheke reklaamfilme. Ka üks välisministeeriumi tellitud Andres Söödi dokumentaalfilm valmis siin. Tallinnas käis sõprusvisiidil esimene võõrriigi sõjalaev, ameeriklaste “Haves”. Sööt tegi filmi, mina olin esimest korda produtsent. See oli vist 1993. aastal.
Firma oli viis aastat vana, kui alustasime “Härra Q-d”. Mõte mängufilmi teha oli mul ammu, otsisin head lugu. Kui leidsin Aino Perviku raamatu “Kallis härra Q” ja lugesin selle läbi, tundus see mulle nii filmilik, ning siis läks kõik kiiresti. Lugedes jooksis pilt silme ees, vaatasin, et visuaalselt oleks see päris põnev lugu. Minu meelest on Eestis tihti probleeme stsenaariumidega, hea algmaterjali leidmine on üsna keeruline. Perviku lugu tundus dramaturgiliselt väga hästi läbitöötatud, ma arvan, et me Indrek Rohtmetsaga, kellega koos stsenaariumi kirjutasime, ei suutnud seda väga ära rikkuda.
Kaks aastat tagasi novembris alustasime tööd käsikirjaga, samal ajal hakkasin uurima, kuidas ja millal filmirahasid jagatakse. Prognoosisin päris täpselt, et kui viia rahakomisjoni üks hea alusmaterjaliga lastefilmi stsenaarium, siis võib see läbi minna. Juunikuu paiku oli raha filmimiseks juba käes.
Miks sa läksid mängufilmi? Kas nukud ei ole head näitlejad?
Nukud ei ole intelligentsemad kui rezhissöör, aga ühel heal, õppinud näitlejal on topeltintelligents, rezhissööri ja tema enda oma. Lõpptulemus on seega oluliselt parem kui nukkude puhul.
Kas kinos on fotogeenilisus olemas?
Kindlasti.
Aga kas on ka fotogeenilisi nukke? Inimene on selline, et mõni näib fotol ja ekraanil lummav. Noor Alain Delon oli küllalt tühi olend ja noor Lembit Ulfsak ka vahel ainult kõnnib filmis, aga sa loed ta näost väga palju. Või Greta Garbo, kes oli isiksusena paras kana, vaatas ekraanil suurisilmi, aga me ise lisasime juurde palju filosoofiat. Kuidas on nukkudega?
Nukkudegagi on nii, et mõnda võib kohe näidata, ja iga nurga alt, ning ta paistab huvitav. Teine mõjub aga sellisena, et väga suurt plaani ei saa teha, katsud üld- ja keskplaaniga hakkama saada. See sarnaneb inimesega, kuidas ta on välja kukkunud. Mis asi on aga fotogeenilisus, seda ei oska keegi öelda, ilmselt varjude mäng näol, kuidas lohukesed näos jätavad varje. Mõnel tundub pealtnäha tobe nägu olevat, aga vaatad seda läbi kaamera ja paned talle valguse peale ning kõik on hoopis teine asi. Selles mõttes on tänavalt äärmiselt raske otsida näitlejat, tuleb ikka proov ära lasta teha ning vaadata koos valgusega ja läbi kaamera.
Riigi raha eraldatakse filmile alati vähem kui vaja. Enamasti räägitakse algul välispartneritest, hiljem kaovad need ära. Kas sul toetajaid ka oli?
Oli. Kuid kapitalismi tingimustes võib kuue kuuga üks tippfirma unustatud olla. Loodan, et Eesti kinoga sidumine ei tekita veel firmades kabuhirmu, sest filmisõbralikke ettevõtteid on ennegi ära kadunud.
Filmi “Kallis härra Q” võtted läksid päris kiiresti ja ladusalt. Sa ei pidanud sõitma Aafrikasse ega Peterburi, nagu oli vajalik teiste mullu töös olnud filmide puhul. Tähendab see, et arvestasid reaalsete oludega ja valisid suhteliselt lihtsa filmiprojekti?
Pidin seda tegema, mina panin finantsplaani maha ja ainukeseks eesmärgiks seadsin filmi valmistegemise. Ma ei saanud vigurdada ega bluffida, ma teadsin täpselt lugu ja tunnen Tallinna olustikku ning kui palju miski maksab. Tegin eelarve kolm miljonit ja sellega tulen ma täpselt välja, kuigi aasta on mööda läinud ja kõik kallinenud.
Vanasti oli “Tallinnfilmis” nii, et suvel toimusid võtted ning aasta lõpuks valmis film. Mujal maailmas on see enamasti ka praegu nii. Meil viimasel ajal lähevad võtted suhteliselt kiiresti, pärast hakkab aga kõik venima. Miks?
Võtted peavadki kiiresti minema, sest kõige suurem raha väljaminek on sel ajal. Mul oli nelikümmend viis võttepäeva ja selle ajaga kulutasin ligi kolmveerandi rahast. Järeltööd tehakse väikese seltskonnaga ja otsides, kus saab odavamalt. Võtted on nagu masin, lükkad need käima ja sinu asi on sellega kaasa joosta, seda enam ei peata.
Algul lootsid filmi valmis saada eelmise aasta lõpuks.
Lootsin jah. Kuid jäin montaazhi kallale mõnulema. Siis kadus Soomes laboratooriumis kolm plaani ära ja me pidime ootama 1997. aasta vanalinna päevadeni, et need stseenid uuesti filmida.
Oled ühes isikus produtsent ja rezhissöör. Kas sa ei mõelnud sellele, et teha mõnes stuudios, mis varem mängufilme teinud?
Kolm miljonit on häbematult väike raha. Sellega on võimalik filmi teha, aga tuleb igal pool koonerdada ja maksta kõigile vähem, kui nad väärt. Kui lähen mõne teise firma alla, siis võtavad nad kohe osa rahast endale. Mul oli soov ise kontrollida raha liikumist lõpuni, et film valmis saaks. Et mõni produtsent ei ütleks ühel hetkel, et raha on otsas ja täna me enam võttele ei lähe.
Tähendab see, et produtsenti eraldi polegi vaja.
Ei, selline töö käib tervise peale. Rezhissööre tuleks kaitsta. Arvan, et kaks kohustust koos ei mõju niipalju filmi kunstilisele küljele, kui just tervisele. Olen ka inimene, aga pean tegema kahe filmis väga olulise isiku, rezhissööri ja produtsendi töö korraga.
Kas produtsendil on vaja mingeid erilisi teadmisi?
Välismaalt raha hankimiseks oleks vaja kindlasti erilisi teadmisi. Meil sellist inimest ei leidu. Praegusel hetkel on Eesti produtsent inimene, kes tunneb meie hindu, teab, kust midagi saab ja kui palju miski maksab. Ja võtab iga päev vastu mingeid otsuseid.
Sinu võttegrupis oli operaatoriks kogenud filmimees Arvo Iho, kunstnikeks mängufilmis algajad Ene-Liis Semper ja Raoul Kurvitz. Kuidas grupis töö kulges?
Minu meelest oli grupp absoluutselt õnnestunud. Ei olnud ühtegi, kes oleks hakanud oma tahet või nägemust peale suruma. Arvan, et üks põhjus oli ka see, et mul oli kõik varem väga täpselt paigas, isegi liiga täpselt. Mul oli tehtud pildirida valmis, tuhat pilti. Iho küsis algul, kas me hakkame multifilmi tegema. Mul olid neljasekundised plaanid. Eeltöö oli nii suur, et ettevalmistus- ja võtteajal sisulisi probleeme eriti palju ei tekkinud. Ainuke mure oli olla iga päev graafikus ja teha kakskümmend viis plaani ära. Võte oli ainuke töö, ei istutud maas ega joodud kohvi ning arutatud, mis nüüd edasi teha. Teadsime täpselt, mis tuleb edasi teha. Ei tekkinud võimalust, et keegi oleks saanud loomingulisse kööki sekkuda ja pakkuda, et teeme teisiti. Sellisel juhul sain ma öelda, et siis oleksime pidanud juba eile ja üleeile need ja need asjad teisiti tegema. Siis aga oleks tulnud teha kuu aega vahet, et edaspidine teisiti korraldada, sest kõik on omavahel seotud.
Küll oli mul palju abi Ihost; meil oli suurepärane klapp. Ta on tõeline proff ja pealegi töötanud varem lastega. Ta tegi väga palju tööd, üks plaan oli teise otsas, pidevalt tuli relsse, kaamerat, valgust ümber seada — kui meil oleks viletsama kehaehitusega operaator olnud, siis poleks ta pingele vastu pidanud.
Mul on hea meel, et ta nõustus, algul võttis ta pika mõtlemisaja.
Kas film on kollektiivne töö?
Filmi ülesvõtmine on kollektiivne töö, aga ettevalmistus, kui olen rezhissöör, ainuisikuline. Ma ei kujuta ette, et tuleme kokku — stsenaristid, rezhissöör, operaator, kunstnik — ja hakkame arutama, et mis me nüüd teeme. Võime korra istuda koos, kui minu töö on tehtud ja ma tean täpselt, mida ma tahan. Siis võin ma oma taotlustest rääkida. Kui aga kõik hakkavad rääkima, pudeneb asi käest.
Tahan teha ikkagi autorifilmi, nii nagu on animatsioonis. Kirjutan ise endale stsenaariumi ja olen rezhissöör, siis tunnen läbi ja lõhki materjali ning teen nagu oma asja.
Peab rezhissöör olema diktaator või läheb film ise vahel kokku?
Ükskõik, kuidas sa filmid, kokku läheb ta nii ja naa. “Aktuaalse Kaamera” prügikastist võid võtta linte, sellest on võimalik ka midagi kokku panna — montaazh on niivõrd mõnus asi. Igasugustest asjadest saab kokku panna filmi, kas ta on aga see film, mida sa oled varem mõelnud, seda ma ei tea. Ilmselt ta ei ole see, küll saad aga mingi loo teha.
Kui rezhissöör on enne filmivõtteid kodus teinud korralikku eeltööd ja teab, mida ta tahab saada, siis ei pea olema väga diktaator. Selleks muutud siis, kui võtte ajal tunned, et asi libiseb sul käest ära, kui teised suudavad esitada filmi kohta selliseid küsimusi, millele sa ei oska enam vastata. Kui sa annad otsad käest ära ja ei jälgi enam materjali, siis on sul ainuke võimalus muutuda diktaatoriks ning öelda: nüüd olge vait ja teeme nii, nagu ma ütlen, sest ma ei oska vastata sellele, mida mult küsite. Ideaalsel juhul ei peaks olema diktaator.
Keegi kriitik märkis, et mitmed rezhissöörid on teinud neljakümne kahe aastaselt väga isikliku filmi, markantsemateks näideteks Federico Fellini “8½” ja Andrei Tarkovski “Peegel”. Sinu viimane animafilm “Elutuba” tundub ka mõneti isiklik — seal mängis sinu tütar ja tegemist on liblikatega, neid sa lapsepõlves püüdsid; tegid selle küll pisut nooremana, samas oli see “Tallinnfilmis” sinu kaheksas ja pooles film, kui arvestada, et ühe juures olid vaid stsenarist.
Ma arvan, et “Elutoas” ei ole siiski tegemist minu probleemidega. Mul oli hea lapsepõlv, sellel tüdrukul seal filmis on aga probleemne lapsepõlv.
Mis on sind sinu filmide juures puudutanud, on neis midagi ühist?
Nad on kõik ikka täiesti erinevast leerist. Ühine joon on vahest see, et oled hakanud tegema maailma parimat filmi, aga välja on tulnud nii, nagu ta on. Oma tänava parim film.
Mitme joonisfilmitegija puhul on vihjatud Priit Pärna mõjule. Sinu puhul pole seda tehtud, samas on Pärn tegev olnud sinu nelja filmi juures.
Pärn on mind tugevasti mõjutanud, ma olin tõsiselt õnnelik, kui sain temaga koos tööd teha. Juba varem, kui ta alles hakkas filme tegema, meeldisid mulle tema karikatuurid, istus tema stiil. Ta on olnud mõne minu filmi kunstnik ja ideede autor. Ilmselt arusaam, mõttesuund, maailmanägemine mõnevõrra meil ühtib. Seega, kui rääkida minu mõjutajatest, oleks rida järgmine: Pärn, Chaplin, Fellini, Bunuel.
Kuidas sa üldse filmi sattusid?
See on suhteliselt juhuslik, inimene satub sinna, kus ta on, ilmselt juhuste kokkulangemise tõttu.
Sa õppisid Tallinna Polütehnilises Instituudis?
Ma tahtsin tegelikult minna Tartusse bioloogiat õppima, seal oli aga suur konkurss. Ma polnud klassi kõige parem õpilane, kartsin, et võin jääda välja ja sattuda vene sõjaväkke. TPIs konkurssi polnud. Kuna ma hingelt ei olnud päris reaalala inimene, siis otsisin endale tegevust. TPIs ostsime koos sõbraga kaamera ja hakkasime väikseid filme tegema. See andis hingele jõudu. Siis läks aga lahti “Päratrusti” värk, sõbrad Jaak Arro ja Hardi Volmer olid läinud ERKIsse, nemad moodustasid instituudis “Päratrusti” ansambli ning seal oli ilus komme pidude ajal filme näidata. Kuna mina kaamerat tundsin, siis kutsuti mind sellesse punti operaatoriks.
Mis aastal tegutses “Päratrust”?
1976 läksin TPIsse, “Päratrust” oli 1977—1979.
Kas siis sai filme teha ka ilma tsensuurita?
Noh, selliseid “Päratrusti” filme sai lõdvalt teha ilma tsensuurita. Kui sa raha ei taha saada, siis ei ole kedagi ütlemas, kuidas peab tegema. Neid filme võis ka peol rahulikult näidata. Need polnud poliitilised, vaid tuginesid absurdile ja naljale.
Neid võib tagantjärele hinnata kui Eesti esimesi avangard- või underground-filme.
Tagantjärele küll. Sellal oli nende tegemine aga lihtsalt tung. Kes seal kõik ei olnud, ka Ott Sandrak, kes nüüd Volmeri filmidele stsenaariume aidanud teha.
Palju neid filme üldse oli?
Seal oli juba enne mind mehi, kes tegid kaameratööd. Minu ajal jäid vee peale “Neurootiline pärastlõuna”,”Tšarli läheb Tallinna” ja Tarkovski “Stalkeri” paroodia või meie versioon “Kalkar”. Need olid 16-mm lindil mustvalged filmid.
TPIsse tulid sa Pärnust.
Õppisin Pärnu 2. keskkoolis.
Sa ütlesid enne, et sul oli õnnelik lapsepõlv. Miks?
Arvan, et kõigile lastele tundub tema lapsepõlv õnnelik. Ma elasin linna ääres, meil oli oma väike maja ja oma tänav ning punt poisse, me võisime teha, mida tahtsime. Meil polnud kodust keeldu peal, käisime, kus tahtsime. Tallinnas kogu aeg keelatakse lapsi: vaata, et sa üle tee ei lähe, vaata, et auto ei tule, ära jää hiljaks, sest pätid liiguvad. See oli aga äärelinn, seal ei juhtunud kunagi kellelegi midagi halba, kuidagi turvaline tundus. Kõik oli: meri, jõgi, jalgrattad ja poisid.
Kes su vanemad olid?
Ema oli kooliõpetaja, isa elektriinsener.
Maailm on muutunud, kas praegu filmid, mida teed, on kaup?
Ma arvan küll, et filmid on kaup.
Millal inimesed sinu kaupa ostavad, kinno vaatama lähevad?
Kui neile meeldib minu kaup.
Kellele sa filme teed? Endale? Publikule? Mida sa arvestad?
Tegelikult vene ajal tegin puhtalt endale. Sellepärast kirjutasingi ise stsenaariumi, et saaks teha oma lugu. Siis oli lihtsam, teadsin, kes on vaenlane ja kuhu väravasse tampida, see oli selge. Vene ajal ei mõelnudki sellele, kas film on kaup. Kes teda vaatas ja kus filmi näidati, ei huvitanud üldse. Oluline oli teha nii hea film, et pääseks sellega festivalile. Kuna Venemaal tehti tohutult multikaid, kõiki aga festivalile ei saanud saata, siis tuli teha nendest parem film — selles mõttes oli küllaltki kõrge latt. Tänu filmile sai vene ajal natuke Euroopas liikuda.
Praegu on film kaup nagu kõik muu, mida siin kapitalismis tehakse. Hea on muidugi, kui sa sisimas sooviksid teha sellist filmi, mida teised tahavad vaadata. Pole vist õige kitsalt isiklikku probleemi lahata selle suure rahaga, mis film praegu maksab. Pead olema veendunud, et need on tõepoolest tähtsad asjad.
Kas sa tahad inimest mõjutada või tema meelt lahutada?
Ma olen seda meelt, et keegi ei tohi kedagi vägisi mõjutada. Mina võin pakkuda mingitest asjadest ühe variandi ja seda inimestele näidata — et minu nägemus on selline ja nende asi on otsustada, kas neile see meeldib või mitte.
Missugune peaks olema Eesti film, millel on midagi öelda ning turgu, vaatajat ka väljaspool Eestit?
Kindlasti ei tohi film jutustada Eestimaast. Minu meelest on see esimene tingimus. Välismaal ei huvita kedagi Eesti probleemid; ei maksa olla nii naiivne, et teeme Eesti asjast filme ja läheme nendega maailmaturule. Lahata tuleb inimeste probleeme, kindlasti on palju ühist hiinlastel ja eestlastel ning sellest tuleks filme teha, nii et hiinlanegi tunneks, et tegemist on tema enda isikliku probleemiga. Ma ei lähe vaatama Läti mängufilmi Läti probleemidest.
Rahvuslikku filmi sa siis ei tunnista?
Rahvuslik ongi minu arvates, kui eestlane lahkab, lahendab globaalset, üldinimlikku probleemi eestlase ajuga. Minu arvates ei ole filmis rahvuslik see, et sööme kama ja käime eesti rahvariietes.
Mida sa pead enda kõige suuremaks saavutuseks?
Et “Papa Carlo teater” oli Cannes’i festivali võistlusprogrammis, et “Noblesse oblige” oli Hiroshima festivali programmis nimega “Best of the World” — sinna valiti kümme filmi. Ka Espinho grand prix “Papa Carlole”.
Mida loed praegu oma elukutseks?
Ilmselt rezhissööriks olemist.
Lõpetasid TPI, kuidas sa nukufilmi sattusid, kas sind ei suunatudki pärast instituuti kuhugi tööle?
Suunati Kilingi-Nõmme elektrivõrku, ma hoidsin sellest eemale ja mulle saadeti kaks ähvarduskirja, lubati asi prokuratuuri anda, kui ma välja ei ilmu. Selle peale läksin ühte alevisse majavalitsusse elektrikuks, et saaksin kahe kuu pärast “Tallinnfilmi” tööle tulla — nukujuhiks kui majavalitsuse elektrik.
Ma olin TPI ajal aasta akadeemilisel puhkusel ja parajasti sellal korraldas Elbert Tuganov rezhissööride täiendõppekursuse, ma tegin proovitöö, mind võeti vastu stuudiosse ja töötasin seejärel aasta “Tallinnfilmis”.
Nukufilmis sa alustasid lastefilmidega ja liikusid täiskasvanute filmide suunas. Kes tegelikult peab üldse nukufilmi vaatama: mis tähendab nukufilm lastele või täiskasvanutele?
See ongi probleem. Firmat nimetatakse küll nukufilmistuudioks, mõtled ise stsenaariumi välja, kuid hetkegi ei mõtle laste peale, ainult sellele, et film festivalile läheks. Järelikult peab filmis olema mingi globaalne mõte, absurd, mingi nipp või nüke, mis mõjuks. On muidugi eraldi zhanr — lastenukufilm. Need, mis “Tallinnfilmis” on tehtud, ega need lastefilmid ole. Ja ma ei arva, et ka täiskasvanule peaksid need huvi pakkuma. Kui oled ikkagi raske tööpäeva ära teinud, miks peaksid siis vaatama “Papa Carlot” või “Noblesse oblige’i”, nad on ängistavad. Need filmid on ikkagi gurmaanidele, mingile kolmekümnele inimesele või sõprade ringile maailmas, keda sa tunned.
Esimesed filmid, nagu “Tuvitädi” või “Kaelkirjak”, on ikkagi lastele.
Need muidugi, ka “Serenaad” on lastele.
Paistab, et ühel hetkel tüdineb nukufilmitegija lastefilmidest ära ja tahab teha midagi täiskasvanutele?
Ei, isegi mitte seda. Mingil hetkel on vaja hakata uut filmi tegema ja siis vaatad, mis ideed on. Tegelikult me kunagi mõtlesime Jaak Arroga, et võiksime teha filmi Pöial-Liisist, kui saaksime meeletult ilusad nukud. Teeksime niisuguse hinge mineva filmi.
Kas muinasjutt on lastele või täiskasvanutele? Muidugi, lapsed loevad, täiskasvanutel pole aega lugeda. Kas Hans Christian Andersen on lastele või täiskasvanutele? Miks tundub, et lastefilm on justkui vähemat kui täiskasvanutele mõeldud, tihti lööb selline toon läbi. Lastefilm on ehk mõnes asjas lihtsam, ei ole nii rafineeritud. Lõpuks, kas Miki-Hiir on täiskasvanutele või lastele? Tegelikult küll lastele, sest ameeriklased ongi suured lapsed. Ja praegused märulimuinasjutud on klassikaline linnafolkloor — muinasjutud, mis mõeldud täiskasvanud lastele. Aga Priit Pärna “Aeg maha”, on see lastele või täiskasvanutele?
Ma arvan, et see on kõigile, ta aitab absurditaju arendada ja näitab, et asju võib vaadata teisegi nurga alt. Ütleme, et see on koguperefilm.
Miks Eestis ei ole õudusfilme? Et elu on ise õudne?
Ei ole sellepärast, et Toivo Kurmet jättis Raplas oma projekti pooleli, raha sai otsa, muidu oleks päris hulk olnud. Projekt nägi ette mitu-mitu seeriat õudusfilme. Mina tegin seal ka üht soft-õudukat, anekdoodi järgi.
Kahes nukufilmis olid sul inimsuurused nukud, mida varem Eestis polnud kasutatud. Kust sa selle peale tulid?
Ei mäletagi enam täpselt.
Inimsuurusi nukke võib näha ka Jan Švankmajeri filmides. Oma viimases filmis kasutas ta nende kõrval rohkem küll juba elavaid näitlejaid.
Tegelikult kõige huvitavama filmi saakski, kasutades näitlejana inimest, kuid muutes aega nagu animatsioonis. See pakuks põnevaid tehnilisi ja visuaalseid lahendusi, kuid näitleja ei püsi paigal, teda on raske filmida nii nagu nukku.
Mida sa tahad teha järgmiseks, kas anima- või mängufilmi?
Ma tahaksin väga teha mängu- ja nukufilmi täielikku segu, kus näiteks on üles võetud lõik Viru tänaval toimuvast ja sama sündmust näidatud nukudekoratsioonidega, et näitlejate kõrval oleksid samades kostüümides nukud. Tiheda montaazhiga saaks selle kõik omavahel segi ajada ning vaataja ei mõistakski täpselt, millal on miski. Eeliseks oleks aga, et saaks kasutada võtteid, mis mängufilmis ei ole võimalikud.
Kes on kõige mõjuvam nukk eesti nukufilmis?
Üldiselt minule ikkagi Ott kosmoses.
Me olemegi eesti filmis teinud ainult kunsti ja ei ole mõelnud kaubandusühiskonnale. Ämblikmeeste kõrval võiks müüa Pliuhkameid või Otte.
See tahaks äri- või majandusosakonda, mis teeniks lisaraha.
Missugune spordiala sobiks rezhissööriametiga kokku?
Kuna ma olen maadlust teinud ja ka Priit Pärn ning Janno Põldma on seda harrastanud, siis järelikult maadlus viib inimese rezhissööriks ja aitab seal püsida.
Kas sul on ka õpilasi? Kui vana sa oled?
Nelikümmend üks. Mul on kaks õpilast: kümneaastane tütar Kadri ja viieteistaastane tütar Anete.
Vestelnud JAAN RUUS ja SULEV TEINEMAA
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0016.htm
Linke:
Eva Toome “Rao Heidmets võitis Grand Prix ühel maailma mainekamatest festivalidest”, Sirp 20.10.2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9581:rao-heidmets-voitis-grand-prix-uehel-maailma-mainekamatest-festivalidest&catid=2:pressiteated&Itemid=5
Rao Heidmetsa animafilm võitis Norra festivalil peaauhinna, Postimees 28.10.2010, http://www.postimees.ee/44139/rao-heidmetsa-animafilm-voitis-norra-festivalil-peaauhinna/
Jaan Ruusi Ja Sulev Teinemaa intervjuu ajakirjas Teater.Muusika.Kino http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0016.htm
Joel Haahtela
Joel Haahtela (1972) – kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka, Olvi kirjanduspreemia laureaat (”Tule ristteele seitsmeks” eest) ja Finlandia kirjandusauhinna nominent (“Elena”).
15. novembril kell 15.00-17.00 kohvikus Lutsu Juures Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Joel Haahtela “Liblikakoguja”
Üritus toimub Põhjamaade raamatukogunädala raames.
Katkend: “Liblikakoguja”, Hea Lugu 2012, tõlkinud Hille Lagerspetz, lk 126-129.
Ma rääkisin naisele, et Henri Ruzicka oli tulnud Garda järve äärde liblikate kannul. Kolm aastat varem oli ta põgenenud Ida-Saksamaalt läände. Ma ütlesin, et ma ei ole küll asjatundja, aga kui ma olen Henri Ruzicka kirjutustest õigesti aru saanud, oli tema eriliseks sooviks leida liblikas nimega Parnassius phoebus, kes kuulus haruldasse apollo liiki, mida võib kohata veidi üle kilomeetri kõrguses. Rääkisin, et Henri oli oma elu jooksul koostanud ka silmapaistva liblikakogu, mis oli juhuse tahtel nüüd minu, ja ma ei teadnud, mida sellega pihta hakata. Samal ajal, kui ma seda kõike naisele rääkisin, lähenes meile leti taga kelner ja jäi vargsi kuulama. Kui ma olin lõpetanud, pani kelner rätiku letile ja sõnas: the butterfly man.
Vaatasin meest, kes lähenes seitsmekümnele, kuid nägi ikka veel nooruslik välja. Ma küsisin, kas ta tundis meest, kellest ma olin rääkinud, ja kelner ütles, et arvatavasti tundis, sest ta oli teenindanud hotellis üle viiekümne aasta, ja kuigi ta pidi möönma, et ta ei mäletanud päris kõiki külalisi, keda oli olnud tuhandeid, oli palju neist ometi meelde jäänud. Ma ütlesin talle, et mees nimega Henri Ruzicka oli peatanud hotellis 1963. aasta augustis ja elanud toas number 27. Kelner palus foto enda kätte. Ta uuris seda mõnda aega ja ütles siis, et tegemist on kindlasti the butterfly man`iga. Ja peale selle, jätkas ta, te eksisite ennist, kui mainisite, et härra Ruzicka tuli siia liblikate pärast. Ta tuli siia muudel põhjustel.
Kell lähenes keskpäevale ja terrassil ei olnud veel kedagi. Naine mu kõrval vaikis. Küsisin kelnerilt, kas ta võiks rääkida, miks Henri Ruzicka oli 1963. aastal siia tulnud. Kelner istus oma taburetile ja ütles, et mees oli tulnud oma ema pärast. Ta ütles, et mäletab neid sündmusi, sest need seostusid ühe varasema sündmusega, ja tema oli isiklikult sellest härra Ruzickaga vestelnud. Kelner rääkis, et ta oli asunud hotellis tööle 1937. aastal. Ta oli siis seitseteist. Ta mäletas seda suve hästi, sest sama suve augustis oli juhtunud kurb õnnetus. Üksik naine oli saabunud hotelli ja kogu aja jooksul ei olnud ta oma toast peaaegu lahkunudki. Kelner mäletas, et oli käinud aeg-ajalt mingeid pisiasju korraldamas, oli viinud tuppa hommikusöögikandiku, juhusliku pärastlõunatee, ajalehti, mida, nii talle tundus, naine ei lugenud. Naine oli vahest neljakümnene, ja kelner ei teadnud, kust ta oli tulnud. Ta rääkis saksa keelt ja mingil määral itaalia keelt. Kui kelner tema tuppa läks, istus naine tavaliselt rõdul ja vahtis järvele.
Kelner ütles, et ühel õhtul oli ta naise toast mööda läinud ja teda oli pannud imestama, et uks oli praokil. Ta oli koputanud, kuid keegi ei vastanud. Ta astus sisse ja leidis naise poolpaljalt põrandalt, ja ta oli surnud. Kelner kutsus abi, aga midagi ei olnud enam teha: naine oli lamanud surnuna juba varasest pärastlõunast saadik. Keegi ei mäletanud, et oleks teda sel päeval näinud, naine ei olnud ka hommikul kedagi oma tuppa kutsunud. Eelmisel õhtul oli ta vestibüülist läbi kõndinud, aga kelner ei teadnud, kust ta oli tulnud või mida ta oli teinud. Hiljem õhtupoolikul vaatas arst naise üle ja tõdes, et tegemist oli enesetapuga. Varsti leidsidki nad vannitoast rohupudeli, mis oli tühi. Põrandale kukkudes oli naine vigastanud oma käsivart, kust oli natuke verd voolanud. Kui naine oli ära viidud, oli tema veel tuppa jäänud. See olukord oli teda hirmutanud, ent samal ajal ka ligi tõmmanud, sest ta ei olnud varem oma elus surnud inimest näinud. Ta ei suutnud aru saada, mis oli juhtunud, sest ta oli ette kujutanud, et inimesed, kes tulevad hotelli, on õnnelikud. Miski ei rikkunud nende hingerahu, nii et neil ei olnud muud teha kui oma paatides, oma kostüümides ja paviljonides aega surnuks lüüa.
Hiljem samal õhtul oli hotelli direktor käskinud tal koristaja ära oodata, omamoodi vahti pidada ja kõrvalisi inimesi eemale peletada. Oodates oli ta naise asjad ühte kasti kokku korjanud, ja kuna keegi neid ei küsinud, olid need tema kätte jäänud. Aeg-ajalt märkas ta kasti oma toanurgas, aga ta ei võtnud sellega midagi ette, ta ei julgenud seda puudutada. Või ehk ootas ta, et midagi juhtuks, keegi otsiks naist, ärataks ta veel ellu. Ehk oli see ka teatud süütunne, ta ei olnud kindel. Aga aastatega ta unustas selle loo.
Kelner vaikis. Terrassile tuli paar külastajat, noor abielupaar, kes võttis istet meist eemal sammaste kõrval. Sel ajal hommikupoolikust oli terrass poolvarjus, kitsas valgusriba jagas põranda pooleks. See valgustas piirde ääres kasvavaid palme ja võrestikule toetuvaid oleandreid. Toksisin sõrmega lauda. Naine mu kõrval oli suitsu põlema pannud. Tema kohv oli puutumata, suits tõusis aeglaselt lae poole, hajus tuulde. Kui kelner oli abielupaari juurest tagasi tulnud ja nende tellimuse täitnud, ütles ta: see kõik on väga ebatavaline, te peate sellest aru saama. Neil ei olnud kombeks oma klientidest rääkida, aga kuna kõik olid nüüd surnud, siis oli teine lugu.
Kelner rääkis, et hulk aega pärast seda, kui ta oli kogu sündmuse juba unustanud, tuli hotelli mees, kes hakkas naise kohta küsimusi esitama. Mees tegutses vaikselt. Päeviti rändas ta ümberkaudsetes mägedes, aga õhtuti naasis restoranisaali ja esitas vargsi küsimusi. Ja kuna kelner oli üks neist kolmest, kes olid tollal hotellis töötanud, juhatati mees peagi tema juurde. Mees tahtis teada, mis oli naisega 1937. aastal juhtunud, mida ta oli seal hotellis teinud, kust ta oli tulnud, kellega kohtunud, ja lõpuks, kuidas ta oli surnud. Kelner ütles, et enamikule mehe küsimustest ei olnud tal vastust, sest tema mäletamist mööda oli naine enamasti rõdul istunud ja järvele vahtinud. Ta oli rääkinud mehele enam-vähem sama, mis meile, kuigi mehe küsimused olid palju üksikasjalikumad ja ta oli tahtnud teada, millises asendis oli naine lamanud, kui ta leiti, mis ilme tema näol oli, kas silmad olid kinni või lahti, kas tal oli midagi käes, ja mis paistis olevat kõige tähtsam: kas naine oli maha jätnud kirja või sõnumi, või midagi muud.
Kelner rääkis, et tal oli olnud väga kahju, sest naine ei olnud jätnud endast maha midagi, mis oleks lugu selgitanud. Tal oli öelda ainult seda, et arst oli kahtlustanud kurbmängu ajendina õnnetut armastust, aga sel kahtlusel ei olnud tema arusaamist mööda usaldusväärset alust, nii et see oli üsna kehv oletus. Lõpuks oli palunud kelner mehel hiljem enda juurde tulle, sest tema valduses oli ikka veel kastitäis naise asju, mida ta oli aastaid oma kapinurgas säilitanud.
Ühel õhtul olid nad siiski kõik läbi vaadanud: ajalehed, mis olid naise surmahetkel tema toas olnud, tema riided, tühi klaaspudel, kus olid olnud ravimid, kaks raamatut, mille pealkirja ta oli unustanud, naise sõidupiletid Genfist Veronasse. Ühe raamatu vahel oli vana abielutunnistus, mida mees oli väga kaua uurinud ja siis taskusse pistnud. Asju ei olnud väga palju, neid oli kahjuks väga vähe, aga mees vaatas need hoolega läbi. Ta uuris kõiki ajalehti, raamatuid lehekülghaaval, otsides ükskõik millist sõnumit, märki, ükskõik mida. Ta sõrmitses riideid, mis olid hakanud juba kollaseks tõmbuma. Viimaks palus ta kääre ja lõikas selle hommikumantli küljest, mis oli naisel põrandale kukkudes seljas olnud, vereplekiga tüki. Siis pani mees riidetüki taskusse ja palus kelneril kõik hävitada. Lõpuks oli mees teda tahtnud, kus toas oli naine elanud, ja kelner oli talle näidanud tuba number 27, mis oli sel õhtul juhuslikult tühi. Mees avaldas soovi oma asjad sinna tuppa toimetada, ja tema tegi selle mehe heaks kõik, sest naine, kes oli surnud, ütles kelner, oli siiski olnud tema ema.
Looming
Kaksi kertaa kadonnut. Otava, 1999
Naiset katsovat vastavaloon. Otava, 2000
Tule risteykseen seitsemältä. Otava, 2002
Elena. Otava, 2003
Perhoskerääjä. Otava, 2006, “Liblikakoguja”, Hea Lugu (Areeni Bestseller) 2012
Lumipäiväkirja. Otava, 2008
Katoamispiste. Otava, 2010
Traumbach. Otava, 2012
Linke
Peeter Helme “Psühhiaatrist kirjanik, kes oskab seletada unenägusid”, intervjuu, Eesti Ekspress 9.08.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/psuhhiaatrist-kirjanik-kes-oskab-seletada-unenagusid.d?id=64793504
Ylen aamu –TV, 2.02.2012 http://areena.yle.fi/tv/1435931
Juhani Branden “Joel Haahtela: Traumbach”, Aamulehti 3.01.2012 http://www.aamulehti.fi/Kirjat/1194713146333/artikkeli/joel+haahtela+traumbach.html
Peeter Sauter
Peeter Sauter (1962) – eesti kirjanik, näitleja ja tõlkija.
Kirjanik Peeter Sauter esitles 18. oktoobril 2012 oma uut raamatut “Märkmeid vaeste kirjanike majast”, samuti esilinastub režissöör Manfred Vainokivi uusim dokumentaalfilm “Vaeste kirjanike maja”, mille peategelasteks Sauter ja maja.
Katkend “Must Peeter”, Eesti Keele Sihtasutus 2011, (Suur viin) lk 82-86.
Ei, nii ma ka ei taha, et mina joon ja sina oled pärdikuga. Oli ju kokkulepe. Ja ma olen kokkulepet pidanud. Poolteist aastat. Iga mees nii ei teeks. Ja ega olemisel pold viga, poolteist aastat, kuigi – igavaks läks. Juua on ikka ju täitsa hea. Parasjagu. Kas oskab parasjagu juua. Äkki nüüd?
Vaataks midagi lugeda. Hiilisin tuppa, korjasin riiulilt paar raamatut ja jäin riiulil raamatuselgasid vaatama. Pole enam nii kaua lugenud. Nüüd loeks. Ei tahagi midagi uut. Loeks paari vana asja. Hamsunit, Handket, Hyryt.
Vaatasin raamatuid, tekstid tulid meelde. Võtsin Hyry riiulilt, tegin keskelt lahti. Jah, ongi sama tekst. Ikka siin raamatus alles ja pole kuhugi ära läinud. Ma lihtsalt pole taibanud seda vaadata, aga tema on muudkui aga siin. Aga kui ma suren, kas siis on ta ka siin. Kui keegi teda ei vaata ega loe, kas tekst on siis olemas. On ja ei ole ka. Kas Hyryl oleks hea meel, kui ta teaks, et ma võtan riiulilt Tallinnas ta raamatu ja vaatan teksti ja mul on mingi tunne. Ei tea. Võib-olla olekski. Kuigi Hyry tekste loeb jumal nagunii iga päev ja mis siis sest veel on, kui mina ei loe. Kuigi mine tea. Hyryl võib-olla sama hea meel minu kui jumala lugemisest.
Korjasin raamatuid sülle suure hulga. Tundsin lugemisisu.
Mürts. Jack London plartsatas põrandale koos Hemingwayga. Tegid koos kõva mürtsu. Aga sa ei ärganud. Korjasin nad vaikselt üles, hoidsin tugevasti kaenlas ja hiilisin kööki.
Lõin mitu raamatut keskelt lahti ja panin ülestikku ja lugesin siit ja sealt nagu kunagi väga ammu, kui ma üldse veel ei joonud. Aga lugesin. Kaua ei viitsinud lugeda. Niisama oli huvitavam. Vaadata pimedust ja valgust. Vaadata kööki ja – kustutasin uuesti väikse lambi – raagus puid väljas.
See tüdruk, see Riia tüdruk, kellega oleks kõik võinud olla ja tulla, aga jäi puhtast laiskusest tulemata. Või siis ka tundus, et kenadusest, et ei pressinud peale. Oli see õige või vale. Oleks peale pressind ja kätte saand, aga ehk ei oleks see ilus olnud. Aga ei tea, oleks võinud ka millekski muuks kasvada, kes teab, milleks. Kui ei proovi, ei saa teada.
Rüüpasin väiksest klaasist. Ei, kui ei maitse, ei saa teada, kuhu jõuad. Mis mõtteid tuleb, mis tundeid.
Riia tüdruk ja viinapudel. Ma ei mäletagi Riia tüdrukut enam. Kuidas ta välja nägi. Mis tunne oli. Aga kui nüüd näeks teda, kas siis tuleks meelde see tunne, nagu viina maitse ja viina tunne tuli meelde. Võib-olla ei tuleks, tüdruk on muutunud. Viin on samaks jäänud. Viin toob meelde vana olemise, kui viina jõin. Tüdruk ei pruugiks tuua. Tüdruk on nüüd naine.
Kas ta meeldib mulle üldse? Aga oli nagu kohustus, et tüdruk on siin, miks sa midagi ei tee.
Jah, joomine oli ka nagu kohustus. Keska ajal, kui keegi ette pani, siis tuli juua, alt ära hüppamist ei olnud. Mingi bravaado oli selles. Igatahes joome, miks ei joo siis. Trots ja mäss, mis polnudki õieti trots ja mäss.
Ja Kaire? Mis tast on saand? Kas tema minu peale on mõelnud. Vaevalt. Miks ta peaks. Ta isegi ei joo. Vähemalt siis ei joonud. Mis ta ikka minuga peale oleks hakanud. Tõstsin pea ja kuulatasin – sina küll jõid, kui said. Nagu minagi.
Helistaks kellelegi. Aga kellele? Pole ma tea mis ajast kellegagi suhelnud. Rääkinud ka mitte. Imelik elu. Vanasti küll nii ei olnud. Surnud pereinimene. Varjusurmas. Korraga tuli päris palju inimesi meelde, kellele võik helistada. Rein. Raivo. Marju ja Jaana. Ma ei tea nende numbreidki. Vist ei tea. Tont teab, kas on numbrid telefonis või ei ole.
Ei, mis, kuulaks midagi. Mingit vana musooni.
Hiilisin tuppa.
Nii, kõigepealt musakeskus. Kurat, see on igavene jurakas. Miks ta nii suur peab olema. Et kõik muusikud purki ära mahuksid. Ja mängiksid, kui mina tahan. Vanad joodikud. Tom Waits ja Riho Sibul. Kõlarid, juhtmed. Aga ma saan hakkama. Ma saan nendega veel hakkama. Kurat, ma juba kõigun, päris naljakas. Aga ma tulen toime. Ja näppudega saan veel paar plaati ka ühekorraga kaasa võtta. Missugune kõva transamees. Nii peen transamees saab alati tööd. Ma võin kanda noori neitsisid igas asendis üle halja jõe.
Liikusin hiilides köögi poole, keel hammaste vahel. Nii, sina põõnasid, präänik põõnas, kapil ajalehed, öölamp, akrüülid. Kõik oli korras, kõik oli hästi.
Köögiuks jalaga lahti udida, oi peen varbaliikumine, baleriininõtkus… Kurat, plaat lätsatas põrandale.
Piilusin, sa liigutasid. Sa magasid.
Nii tundlikult lasin plaadil kukkuda! Mitte liiga kõrgelt, mitte liiga madalalt. Väike tervitus sulle läbi une, mu kallis.
Sokutasin muusikakeskuse ja kõlarid ettevaatlikult köögikapile ja võtsin põrandalt plaadi. Sa raisk. Minu ilusa Tom Waitsi plaadi kate on katki läinud. Nuta, Tom, nuta ja hala, nagu oskad. Ma nutan koos sinuga. Ei, mis, mis me ikka nutame. Küll ma panen sulle uue plastkatte ümber. Entel-tentel-trikatrei, uhtsi-kaaru-kommerei. Vaat nii, vana, kommerei.
Vaaljusti, me määngima ei paane, näed, kallis, vaaljusti ei paane, haiget ei tee. Panen sulle üsna vaikselt ja salaja pisitasa läbi une. Ei tea, kui kepiks sind läbi une Waitsi Tomi saatel, kas sa siis näeksid unes, et kepib Tom Waits. A võib-olla oled sa seda nagunii keppimise ajal mõelnud, kujutlenud. Mina küll ei ole Tom Waitsi ette kujutanud, kui ma olen sind keppind, mitte kordagi. Aga keda ma olen? Ah, mis sest. Nii. Suskasin Waitsi masinasse. Mängima ei pannud.
Märkasin aknast kuud. Jah, kuu. Tuli mõte. Jah, aga millega ja kuidas seda teha.
Ma jäin uuesti läbi poikvel ukse vaatama akrüülvärve su pea juures riiulil. Hiilisin, võtsin värvikarbi. Ma ainult natuke kasutan neid. Natukene, sa ju lubad. Ma ei maali sulle vuntse ette. Kuigi ma maaliksin sulle väga ilusad vuntsid. Soovid? Või pärdikule. See oleks sulle kena üllatus. Hiilisin karbiga kööki, lükkasin ukse koomale ja panin aletule põlema. Jah, oli mõte. Üks mõte üle hulga aja. Üle aastate. On see mõttekas mõte või mõttetu mõte.
Võtsin otse pudelist lonksu. Näe, kurask, see hakkab otsa saama. Vaat kuidas viinadega võib minna. On, on ja siis saavad otsa. Justkui ootamatult. Oskavad üllatada. Jaa. Ja Petjale ei pakkunudki. Aga äkki tal on haigusi ka. Ja nüüd me oleme üks. Ilma Pjotrita. Viin on minus, minu mina ja mina viin. Peeter esimene ja Peeter teine. Viinanina. Ja viinamina.
Looming
“Indigo”, Eesti Raamat 1990
“Luus”, Maa 1997
“Kogu moos”, Tuum 1998
“Naise lõhn, raha lõhn”, P. Sauter 2000
“Euroopa hulgus”, P. Sauter 2001
“Pätt ja pihiisa”, P. Sauter 2001
“Pori”, Perioodika LR 2002
“Hispaania saapad ja silmad”, 2005
“Vere jooks”, Tuum 2006
“Laiskade laste raamat”, Huma 2006
“Beibi bluu”, Tuum 2008
“Damoklese mõõk ja leivanuga”, Jumalikud Ilmutused 2011
“Flirt Budaga”, Go Group 2011
“Must Peeter”, Eesti Keele Sihtasutus 2011
“Märkmeid vaeste kirjanike majast”, 2012
Tõlked
Jack Kerouac, “Teel”, Maa 1996
Charles Bukowski, “Naised”, Hotger 2001
Charles Bukowski, “Tavalised ogarused”, Elmatar 2005
Linke
Janar Ala, Vaeste kirjanike maja lood põimuvad raamatus ja ekraanil, ERR uudised, 18.10.2012, http://uudised.err.ee/index.php?06263852
Manfred Vainikivi dokumentaalfilmi treiler, http://www.youtube.com/watch?v=YGq9vPOl4N4.
Peeter Sauter: Joomapäev, Eesti Päevaleht 22.06.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/peeter-sauter-joomapaev.d?id=64578288
Peeter Sauter: skolka možna tavarištš Pullerits?, s etam že vsjo panjatna.*, Postimees, Arvamus, 27.08.2012, http://arvamus.postimees.ee/952568/peeter-sauter-skolka-mozna-tavarists-pullerits-s-etam-ze-vsjo-panjatna/
Üks lugu: Peeter Sauter, http://www.youtube.com/watch?v=ROTSTEOpPB8
Peeter Sauter: väljasureva rahva kirjanik on päris tore olla, delfi.ee 15.10.2009, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/uudised/peeter-sauter-valjasureva-rahva-kirjanik-on-paris-tore-olla.d?id=26242421
Maria Karumets “Tsiklimees Peeter Sauter: äraolek on hea ajuloputus”. Õhtuleht 19.12.2011, http://www.ohtuleht.ee/456726
Peeter Sauter: Napsumehe nukrus, delfi.ee 8.02.2008, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/peeter-sauter-napsumehe-nukrus.d?id=18138343
Enn Vetemaa
Foto: Peeter Sirge
Enn Vetemaa (1936) – eesti kirjanik, tõlkija ja helilooja.
Lõpetas TPI keemiainsenerina (1959) ja Konservatooriumi kompositsiooni erialal (1965). Ta on töötanud ajakirja Küsimused ja Vastused kaastöölisena (1963–1965), ETV vanemtoimetaja ning kirjandus- ja kunstisaadete peatoimetajana (1965–1969), Kirjanike Liidu luulekonsultandina (1969–1976), kirjastuse Kupar juhina ning vabakutselise kirjanikuna.
Enn Vetemaa on kirjutanud luuletusi, jutustusi, romaane, näidendeid, filmistsenaariume, muusikatekste, publitsistikat. Heliloojana on kirjutanud instrumentaalteoseid. Autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Katkeid raamatust “Mees nagu saksofon”, Küsinud ja koostanud Jaak Urmet, Tänapäev 2012. Lk 111-117.
Arvo Pärt ja “Maailma samm”
Noor Arvo Pärt oli väga elurõõmus mees. Nüüd on ta väga püha mees, noorest peast ta nii püha mees küll ei olnud. Ta elas toona samasugust rõõmsat tudengielu nagu kõik teised, jõi hea meelega konjakit ja tal olid ilusad väiksed piibud, millega ta armastas ekstra head tubakat tõmmata. Ta oli suur sõber Jaan Räätsaga – on praegu ka, kuigi maailmavaateliselt on nad erinevad. Kui mina olin konservatooriumi esimesel kursusel, oli Pärt viiendal. Saime kokku peamiselt Elleri juures.
Kuna Pärt teadis, et ma kirjutan, palus ta mul kirjutada tekst oma oratooriumile “Maailma samm”. Tuli minu juurde ja ütles: ”Tead, oleks vaja natuke raha teha.” Siis olid noored inimesed natuke idealistlikumad, rahast nii palju ei räägitud kui praegu. Mina nii suur idealist ei olnud, nõustusin: “Oleks küll vaja natuke raha teha, miks mitte.” Pärt ütles: “Mul on täitsa hea idee olemas. Praegu igal pool räägitakse maailma päevast. Sellest saab ilusa koloriitse asja teha, erinevad muusikastiilid, meil siin väga hea, neil seal väga halb… Teeme selle ära, sellega me mängime välja.” Tegimegi selle asja ära. Ma ei mäleta, et mul oleks teksti kirjutamisega kauem läinud kui kümme päeva, ehkki see võis olla umbes 20 lehekülge teksti, ja ma ei usu ka, et Pärt oleks muusikat kirjutanud kauem, kui kuu aega. Siis müüsime selle suurejooneliselt maha ja see võeti väga hästi vastu, öeldi, et on väga kena ja modernne. Haltuura see ei olnud, aga me ei hakanud seda teost tegema mitte vaimustusest, vaid rahateenimise eesmärgil.
Tekstist mäletan, et midagi toimus seal Punasel väljakul. Ja midagi toimus Pariisis Seine`i silla all. Minu tekstis oli sees deklamaator – nagu Bachil oli evangelist, kes luges pühakirja. Nii, et me oratooriumis mitte ainult ei lauldud, vaid seal oli ka tekstilugeja. Seine`i silla all oli keegi kodutu pätt, kelle kohta kõneleja rääkis midagi niisugust: sellest mehest, kui ta otsib endale töökoha, hakkab kasutama desodorante, võib veel asja saada, aga praegu on see mees pätt.
Praegu selle oratooriumi nooti ei ole minu teada enam olemas, vähemalt Eestis. Ma ei tea, kas see hävitati ära pärast Pärdi võõrsileminekut, või oli Pärt ka ise huvitatud, et see alles ei jääks, sest seal oli sees kommunismi suhtes kiitvaid hinnanguid, kuigi vähe ja mitte rõhutatult. See oli ikkagi tellimustöö, punane tellimustöö. Sõnu ei ole mul ka enam alles, kuigi kuna teos osteti riiklikult ära, peaks tekst olema kuskil arhiivis alles. Samuti ei ole säilinud ühtki eestikeelset oratooriumi täismahus salvestust. Aga alguses võeti see väga hästi vastu ja tol ajal oli see ikka novaatorlik küll. Enne lauldi selliseid udunutulaule, aga me oratooriumis oli tekst, mida häbeneda ei ole vaja. Ega mu sõnad ei olnud loomulikul mingi ei tea mis – aga olid sellised, nagu siis luuletasid Ain Kaalep, Jaan Kross ja Ellen Niit, võtsin neid ja arbujaid endale eeskujuks. Eks see tekst muidugi kandis oma ajastu pitserit, võib.olla praegu see tunduks naiivne ja nadi. Üldiselt oratooriumi ja kantaaditekstidel iseseisvat kunstilist väärtust ei ole.
Olen kirjutanud kantaaditeksti ka Gustav Ernesaksale, see on veel üks mu poliitilisi töid. Aga seal tõesti ei ole midagi häbeneda. Selle kantaadi pealkiri on “Laul, ava tiivad”. Poliitikat sai sellesse niipalju, et Rein Ristlaan palus mul ühe rea ringi teha, panna sinna midagi selle kohta, et rahvastevaheline sõprus on hea asi – mis on täiesti tõsi, see pole ju paha! See sai sinna pandud ja siis tekst sobis. Ernesaksaga olen muidu vähe kokku puutunud, meil oli liiga suur vanusevahe.
Heimar Ilves
Minu kodu lähedal, Niguliste kiriku kõrval elas Heimar Ilves – üks kummaline, eriti andekas mees, kes oli ka mu õppejõud konservatooriumis. Tema oli Uku Masingi moodi mees, ka fenomenaalne tegelane. Sinna kogunes erudeerituid inimesi ja seal nägi väga palju kauneid naisi. Ilves oli paranoiline ja geniaalne ühekorraga. Kui Masing suutis korraga endale terve lehekülje meelde jätta, siis Ilvesel oli absoluutne muusikaline mälu – mis on päris suur õnnetus. Kogu muusika, mis ta oli kunagi kuulnud, jäi talle raudselt meelde ja ei läinud enam iialgi peast ära. Me alguses väga ei uskunud seda. On musikaalseid inimesi, kes mängivad näiteks terve “Padaemanda” ära, neid on vähe, aga on. Tegime Ilvesega niisuguse katse, et küsisime: “Kas te, härra Ilves, võite mängida “Padaemanda” teise flöödi partiid läbi kogu ooperi?” Ilves ütles: “Miks ma ei või!” Ja hakkas peale: till… till… tii-tii… kolmkümmend sekundit pausi. Tii-tii… Ti-rii! Ilvesel oli niimoodi see asi käes! Talle jäi kõik meelde.
Teine näide, mis mul on meeles, on niisugune. Kunagi 1960-ndate alguses hakkasime arutama, kas dirigendid ka vahel komponeerivad. Ilves meenutas: “Üldiselt mitte. Aga oot-oot. Matsov siiski on komponeerinud. Matsov mängib ainult viiulit, aga noorest peast tema ka natuke komponeeris. See oli 1937. aastal, kui Matsov tuli minu juurde ja ütles: “Ma kirjutasin ühe klaverisonatiini. Tahad kuulata?” Ütlesin: “Tahan küll.” Ta viis mind kõrvale stuudiosse ja see muusika oli… “ Ilves trummeldas sõrmedega seda viisi kaheksa minutit. Pärast ühekordset kuulamist 25 aastat tagasi! See oli ajuviga. Ta ei saanud selle tõttu üldse nooti lugeda, tal hakkas noodikirjast halb. Ta oskas seda muidugi, aga ei saanud seda lugeda, tal hakks sellest pea valutama. Muusikaajaloo tundides mängis ta kõik muusikanäited peast.
Ta luges konservatooriumis meile lääne muusika ajalugu. Lääne muusikast ta siiski meile palju ei rääkinud – rohkem rääkis Schopenhauerist ja igasugu kummalistest asjadest, filosofeeris. Ükskord tuli, suur liud käes, ja ütles: “Te võite mulle siia peale natuke raha visata.” Me küsisime, et miks siis niimoodi. “Ei noh, ma vaatan, lähete kohvikusse, annate seal kelnerile jootraha. Aga minule võiks ju pärast loengut ka panna jootraha!” Keegi ei pannud, aga ega ta võtnudki seda tõsiselt. Selliste originaalsete ideedega tuli ta tihti välja. Kaasaegne muusika talle eriti ei meeldinud. Ta kuulas minu variatsioonid üle, ütles: “Sa oled kah üks Kristuse piinaja…”, kuna tegin närvilist ja teravat muusikat. Tal endal oli kolm või neli sümfooniat, need on väga head, aga ta ei saanud neid ise kirjutada. Neid kirjutasid talle tema õpilased nii, et ta laulis ise häälega kõik flöödid ja oboed ette. Ta ei olnud võimeline ise muusikat üles kirjutama, see lõi tal pildi segamini. Tema pea oli ses mõttes nagu arvuti, mis võtab mingist arvust 26. juure. Tal oli muusikaga halb vahekord, muusika pressis talle peale.
Ilves rääkis ka endast väga toredasti. Eelmise vabariigi ajal teda sõjaväkke ei võetud, leiti, et on paranoik. Ta oli öelnud: “Ma küll ei tahaks, et te mulle püssi kätte annaksite – siis ma äkki lasen ohvitseri maha.” Selle jutu peale lasti ta kohe tulema. Tal oli kõikide asjade kohta oma vaade. Samamoodi keeruliselt nagu Masing oli ka Ilves usklik, üheaegselt lihtsalt ja keeruliselt. Ta suri väga kõrges eas. Kõndis enne ikka siin Niguliste tänaval, vanad kalossid jalas. Vanast peast jäi ta väga üksi, naised kõik surid ära. Aga vanasti käis tema juures öö läbi veinijoomine ja aeti vaimukat juttu, sain neil kooskäimistel ka Pärdi ja Räätsaga kokku. Need olid põnevad ajad. Ja ega olnud Pärt toona sugugi pühalik.
Keelatud heliloojad
Pärdi elu läks Eesti NSV-s siis, kui ta hakkas kirjutama eriti avangardistlikku muusikat, mida riik enam hästi ära ei tahtnud osta. Seda talle siiski veel kuigi pahaks ei pandud. Aga siis ta tegi kollaaži, millesse pani kokku kõigi maailma riikide hümnid, ja seda loeti juba jämedaks ideoloogiliseks veaks. Eriti pahaks pandi, kui järsku läks Pärdi muusika pühalikuks ja sellesse hakkasid siginema religioossed teemad. Aga pühakuna teda nooruspõlves küll kujutada ei saa, ka Rääts on meenutanud, et nende noorus oli ikka väga maruline. Pärdi eluhoiak muutus siis, kui ta ühel päeval läände jõudis, ja ka tema muusika muutus kardinaalselt.
Muide, meie teadmised kellegi tuntusest maailmas ei pruugi alati olla kõige täpsemad. Pärt on loomulikult maailmakuulus, aga mis puutub Saksamaasse, siis seal on Rääts isegi võib-olla populaarsem kui Pärt. Räätsa mängitakse seal palju ja temalt tellitakse seal palju teoseid. Rääts ütles, et üks ta flöödikontsert Saksamaal kestis 14 minutit ja aplaus oli ka 14 minutit… Aga miskipärast kajastatakse Räätsasaavutusi eesti ajakirjanduses kahe reaga. Eks see, et ta on tänaseni kommunist ja oli Heliloojate Liidu esimees, kõik mõjub. Rääts on lausa Valdo Rumesseni ja temasuguste surmavaenlane. Eesti püütakse teda natuke kõrvale suruda, aga sakslased seda ei tea…
Kunagi oli Rääts Saksamaal keelatud helilooja. SDV ajal oli Räätsal pärast ühe ta modernse klaverikontserdi esitamist väga tõsine vestlus sealse kultuuriministriga. Too ütles: “Me oleme kogu aeg püüdnud suunata oma heliloojaid rahvast teenima ja viisakat muusikat tegema, aga nüüd tuli just nimelt Nõukogude Liidust muusika, mis rikub meie heliloojad ära Kuidas Nõukogude Liidus tohib sellist muusikat teha? Meie siin seda enam ei mängi.” Ja 1990-ndatel püüti Eestis Räätsast rohkem vaikida. Tormisest räägiti palju suurema heameelega. Kusjuures need Tormised, Tambergid, Räätsad ja Pärdid on kõik olnud palju paremad sõbrad kui kirjanikud omavahel.
Looming
“Monument”, Loomingu Raamatukogu nr 1, 1965
Libreto Veljo Tormise ooperile “Luigelend”, 1966
“Pillimees”, Loomingu Raamatukogu 1967
“Väike romaaniraamat” (“Monument”, “Pillimees”, “Väike reekviem suupillile”), Eesti Raamat 1968
“Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale” (teledraama), Looming 1968
“Munad hiina moodi”, Looming 1969
“Kalevipoja mälestused”, Looming 1971; Eesti Raamat 1985; 2001
“Väike romaaniraamat” II (“Munad hiina moodi”, “Kalevipoja mälestused”), Eesti Raamat 1972
“Õhtusöök viiele”, kogumikus “Eesti näidendeid 1972”, 1974, lavastus Draamateatris 1972
“Püha Susanna ehk Meistrite kool”, Loomingu Raamatukogu 1974, lavastus Draamateatris 1974, telefilm 1984, ooper 1986
“Jälle häda mõistuse pärast” (näidend) Loomingu Raamatukogu 1975
“Roosiaed”, Loomingu Raamatukogu 1976
“Hõbedaketrajad”, Looming 1976; Eesti Raamat 1977; Kuldsulg 1999
“Väike näidendiraamat”, Eesti Raamat 1977
“Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool”, Loomingu Raamatukogu 1978
“Ah soo… Või nii!!!”, Looming 1979 ja 1983; raamatuna 1984
“Väike näidendiraamat” II, Eesti Raamat 1979
“Eesti näkiliste välimääraja”, Looming 1980; Eesti Raamat, 1983
“Väike näidendiraamat” III (muu hulgas “Ikka veel Püha Susanna ehk Noorpaaride kool”), 1981
“Möbiuse leht”, Looming 1984; Eesti Raamat 1985, 1990
“Tuul Olümposelt tuhka tõi”, lavastus 1986 Draamateatris
“Tulnuk”, Loomingu Raamatukogu 1987
“Tulnuk. Munad Hiina moodi”, Eesti Raamat 1988
“Krati nimi oli Peetrus”, Kupar 1991; Kirjastusmatud”Monument”, Loomingu Raamatukogu nr 1 1965
Libreto Veljo Tormise ooperile “Luigelend”, 1966
“Pillimees”, Loomingu Raamatukogu 1967
“Väike romaaniraamat” (“Monument”, “Pillimees”, “Väike reekviem suupillile”), Eesti Raamat 1968
“Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale” (teledraama), Looming 1968
“Munad hiina moodi”, Looming 1969
“Kalevipoja mälestused”, Looming 1971; Eesti Raamat 1985; 2001
“Väike romaaniraamat” II (“Munad hiina moodi”, “Kalevipoja mälestused”), Eesti Raamat 1972
“Õhtusöök viiele”, kogumikus “Eesti näidendeid 1972”, 1974, lavastus Draamateatris 1972
“Püha Susanna ehk Meistrite kool”, Loomingu Raamatukogu 1974, lavastus Draamateatris 1974, telefilm 1984, ooper 1986
“Jälle häda mõistuse pärast” (näidend) Loomingu Raamatukogu 1975
“Roosiaed”, Loomingu Raamatukogu 1976
“Hõbedaketrajad”, Looming 1976; Eesti Raamat 1977; Kuldsulg 1999
“Väike näidendiraamat”, Eesti Raamat 1977
“Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool”, Loomingu Raamatukogu 1978
“Ah soo… Või nii!!!”, Looming 1979 ja 1983; raamatuna 1984
“Väike näidendiraamat” II, Eesti Raamat 1979
“Eesti näkiliste välimääraja”, Looming 1980; Eesti Raamat, 1983, Kirjastuskeskus 2004
“Väike näidendiraamat” III (muu hulgas “Ikka veel Püha Susanna ehk Noorpaaride kool”), 1981
“Möbiuse leht”, Looming 1984; Eesti Raamat 1985, 1990
“Tuul Olümposelt tuhka tõi”, lavastus 1986 Draamateatris
“Tulnuk”, Loomingu Raamatukogu 1987
“Tulnuk. Munad Hiina moodi”, Eesti Raamat 1988
“Krati nimi oli Peetrus”, Kupar 1991; Kirjanduskeskus 2007
“Pomm Eesti peaministrile”, Kupar 1992
“Eesti luupainaja aabits”, 1993
“Risti rahvas” 1, Kupar 1994
“Varasügise aiad”, Kupar 1996
“Maui on parim!”, Kupar 1997
“Risti rahvas” 2, Kupar 1998
“Väike näidendiraamat” IV, Kupar 2000
“Neitsist sündinud”, Tänapäev 2000
“Rott Romulus Paburitski tänavast”
“Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister”, Tänapäev 2002
“Vaba Vaimu Vennaskond”, Tänapäev 2006
“Väike näidendiraamat” V, Kirjastuskeskus 2006keskus 2007
“Pomm Eesti peaministrile”, Kupar 1992
“Eesti luupainaja aabits”, 1993
“Risti rahvas” 1, Kupar 1994
“Varasügise aiad”, Kupar 1996
“Maui on parim!”, Kupar 1997
“Risti rahvas” 2, Kupar 1998
“Väike näidendiraamat” IV, Kupar 2000
“Neitsist sündinud”, Tänapäev 2000
“Rott Romulus Paburitski tänavast”, 2001
“Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister”, Tänapäev 2002
“Vaba Vaimu Vennaskond”, Tänapäev 2006
“Väike näidendiraamat” V, Kirjastuskeskus 2006
“Mees nagu saksofon”, Küsinud ja koostanud Jaak Urmet, Tänapäev 2012
Linke
Enn Vetemaa: taara õnnemüntide asemel, Postimees, Arvamus 29.05.2009,
http://arvamus.postimees.ee/125206/enn-vetemaa-taara-onnemuntide-asemel/
Jüri Aarma “Enn Vetemaa:Võtan oma elu kui teatrit”, Maaleht 30.08.2007 (intervjuu),
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=9707
Enn Vetemaa: Õigus surma mõjutada, Eesti Päevaleht 28.02.2007, http://www.epl.ee/news/arvamus/enn-vetemaa-oigus-surma-mojutada.d?id=51077436
Andres Laasik “Enn Vetemaa: partorgi aeg oli minu tähetund”, Eesti Päevaleht 18.06.2011, http://www.epl.ee/news/kultuur/enn-vetemaa-partorgi-aeg-oli-minu-tahetund.d?id=51298829
Kaarel Kressa “Enn Vetemaa: kirjutan kunagi veel ühe mälestusraamatu”, Eesti Päevaleht 9.06.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/enn-vetemaa-kirjutan-kunagi-veel-uhe-malestusteraamatu.d?id=64517188
Kristi Eberhart “Enn Vetemaa: puhkan kirjutamisest klaveri taga”, Eesti Päevaleht 26.11.2005, http://www.epl.ee/news/kultuur/enn-vetemaa-puhkab-kirjutamisest-klaveri-taga.d?id=51024709
Peter Handke
Peter Handke (1942) – austria kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Elav klassik, elab Prantsusmaal Pariisi lähedal, algusest peale mässaja kirjanduses. Sai tuntuks vihase kõnega 1966. aastal Gruppe 47 päevadel Princetonis, kus heitis kirjanikele ette nende kirjeldamisimpotentsust.
“Võib öelda, et Handke on kirjanikuna taas muutumas, üks tema viimaseid teoseid, tõlkes umbes ”Üks aasta, nagu öö seda rääkis” 2010 koosneb umbes viiesajast lühikesest lausest: hüüatustest, dialoogidest, miniatuursetest jutustustest. Neil on mõningat sarnasust kirjadega, mida kirjanik “Õhtupoolikus” saab kelleltki tundmatult”. Oma esimese raamatu “Herilased” (1977) kirjutas Handke kirjutusmasinal. Järgmised aga käsitsi, pliiatsi või pastakaga. /…/ Käsitsi kirjutamine võimaldas ka lahkuda läbikostvate seintega hotellitoast ja minna välja loodusse kirjutama, kus mängivad lapsed iseenesest kirjutatu osaks muutusid. Samuti meeldib Handkele joonistada, selle asemel, et fotografeerida, sest nii ollakse kauem asja juures.”
Tiiu Relve (“Kirjaniku Õhtupoolik” järelsõna)
Katkend: “Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/ 2012, lk 40-43.
Väljas tänaval nööpis ja sidus ta endal kõik asjad uuesti kinni, kuuest kuni kingadeni. Oleks ta nüüd, nii nagu ta veel hiljuti oli endale ette kujutanud, oma märkmikku nagu ketast heitnud, siis oleks see talle jalge ette kukkunud. – Lund ei sadanud enam, taevas oli pilvede taga. Lumi oli kõrge ja kõva; tänavalaternate sulamispiisad lõid sellesse vaheaegadega rõugearmilisi mustreid, milles kordus hullumeelse “varemetelinn”. Nagu lapsena vihmajälgede juurde põllutee tolmus, nii kükitas ta nüüd selle kraatritrobikonna juurde; ja kui ta käe sinna sisse torkas, põletas lumi nahka niisama tervistavalt kui kunagi kõrvenõgesed.
Pilk maas, läks ta otseteed linna poole, kuigi tal oli kange tahtmine kõige selle suhtes, mis liikus ühes temaga, vastassuunda valida või vähemasti kiirem või aeglasem olla. See oli nüüd see väikluse hetk, kus töö asemel täitsid tema meeli veel ainult argipäeva tegematajätmised: jälle polnud ta kirjutanud lubatud kirja; ikka veel oli see võõras käsikiri läbi lugemata; jälle polnud ta korrastanud maksudokumente, ikka veel polnud ta seda arvet tasunud, jälle polnud ta ülikonda puhastusse viinud: ikka veel polnud ta seda aiapuud püganud… Ja sedamoodi meenus talle siis, et tal oli südalinas üks kokkusaamine ja jalgsi ei jõua ta enam õigel ajal kohale, isegi mitte taksoga, mille ta otsemaid kinni pidas, jääb ta hiljaks…
See, kes teda ootas, oli välismaalt kohale tulnud tõlkija, kes juba mitu päeva käis ümbruskonnas omaette läbi ühe raamatu radu, mille tegevus leidis aset sealkandis, ja tahtis siis viimaks autorilt paari asja ja sõna küsida. Kohtumispunkt, üks baar, oli ainus, mis kunagisest kinokompleksist alles oli ja kus mahakraapimisjälgedest hoolimata võis välisfassaadilt ikka veel välja lugeda “Kinoteater”. Mees istus seal üksinda ruumi tagumises nurgas – algul üldse mitte tajutav elusa inimesena seinu täitvate filmistaaride fotode ees – juba nagu igavestest aegadest peale, vana mees, keda ootamine ilmselt koguni oli elavdanud, ja vaatas hilinejale vastu nii kelmikalt, nagu teaks ta tema õhtupooliku iga faasi. Nagu alati, tervitas ta tõlkijat mõistukõnega: “Eks ole, metsaserval on rohkelt vilju, mis meelitavad metsa keskele, kus siis midagi pole!?”
Tõlkija küsimused said kiirelt lahendatud (sest vastutav isik suutis ikkagi iga sõna kohta öelda, mida ta seal teinud oli), ja kohe pärast seda tõusis vana mees, kunagise kino pimeda fuajee poole pöördudes, kõneks püsti. Kõne voolas nii loogiliselt ja vaikselt, nagu oleks ta selles linnas, vaid ka Euroopas, kõlas tema hääl läbi baari nagu majaperemehe oma: hetkeks tundus, et elegantne valgejuukseline lokaaliomanik, kes messingleti taga raadiot kuulas, on tema naine. – Nii mõnelegi tõlkija lausele eelnes tõlkija ümin nagu heeroldi kuulutus.
“Sa tead, et minagi olin aastaid kirjanik. Nii rõõmsana näed sa mind täna ka sellepärast, et enam ma seda ei ole. Ja nüüd ma siis räägin sulle oma pingevaba oleku põhjustest. Kuula, mu armas! – Kirjutamise algaegadel pidasin ma maailma enda sees usaldusväärsete piltide seeriaks, mida mul tarvitses vaid vaadata ja üksteise järel kirjeldada. Aja jooksul aga kadus piirjoonte selgus ja endassevaatamisest sai lisaks kuulamine. Minu ettekujutus oli tollal – ja ma kogesin ju ikka ja jälle, kuidas see täide läks -, nagu oleks mulle, minu sisimas, midagi ürgteksti taolist kaasa antud, mis, ajahambast kulumatuna, on veelgi usaldusväärsemalt kui sisepildid pidevalt olemas ja toimub, ja mida ma saan, kui ma kõiges muus vahet pean ja endamisi sellesse süüvin, pikemalt mõtlemata paberile üle kanda. Sel perioodil kujutasin ma kirjutamist puhta ärakuulamise ja kaasakirjutamisena, otsekui tõlkimisena, kus nähtava alusmaterjali asemel on salajane ürgkõne. Aga selle unistusega läks nagu minu kõikide unistustega: tahtes seda mitte ainult aeg-ajalt, spontaanselt, katkena, vaid süstemaatiliselt, päevast päeva üles kirjutada ja omamoodi suureks unistuste raamatuks liita, jäi seda järjest vähemaks ja see ka tähendas järjest vähem; see, mis soodsal võimalusel killuna kõik ära ütles, ei öelnud ettekavatsetud tervikuna enam üldse mitte midagi. Minu katse arvatavat ürgteksti iseendas lahti mõtestada ja nõnda mingit seost välja pigistada tundus mulle otsekui pattulangemisena. Sellega algas hirm. Kord-korralt hakkas mahaistumine ja ootamine minus järjest rohkem kõhedust tekitama. Kõikide minu elukutsega inimeste hulgas, keda ma tundsin, olin mina ainuke, kellel oli kirjutamise ees hirm, ja nimelt päevast päeva. Ja ööst öösse üks ja seesama painajaunenägu: ees ootas ühine, rohke publikuga esinemine, ja kõikidel teistel oli tekst olemas, ainult minul mitte. Kui siis esinemise lõpp kätte jõudis, keset täielikult tunnetamata, ilma kaemuseta, ilma rütmita lauset, tabas see mind nagu kirjutamiskeeld, igaveseks. Mitte midagi enda oma enam! Mäletan, kuidas ma tol päeval õue kõrvetava päikese kätte jõudsin, mitu tundi õitsvate õunapuude all seisin, külm nagu mingi korjus, ja siis ikkagi naersin, mõeldes ühe suurmehe ütlusele: “Tuleb ainult pihku sülitada ja pihta hakata!” Ja pärast tummuse üleminekut sain mina selleks, keda sina tunned. Ainult mitte midagi enda oma enam! Sellest lävest mitte enam üle astuda! Eesõue jääda! Viimaks ometi saan kaasa mängida, selle asemel et olla üksikmängija, ja ainult nõnda, kaasmängijana, tohin ma lõpuks ka oma arvamust ütelda! Ainult tõlkides – usaldatavat teksti – naudin ma oma mõtteerksust ja tunnen ennast targana. Sest teisiti kui varem tunnen ma, et iga probleem on seejuures lahendatav. Aeg-ajalt ma küll piinlen, aga ma ei kannata enam piinade käes ega ka oota piina puhkemist, selleks et tunneksin õigust kirjutada. Tõlkijal on kindel teadmine, et teda vajatakse. Ja nii sain ka mina hirmust lahti. Kui palju aega on juba möödas sellest, kui mul enne tööd pliiatseid teritades, iga kord värisevi käsi, üks süsi teise järel murdus! Ja hommikul ärgates, selles asemel et nagu kauges minevikus pagenduse ees tagasi kohkuda, igatsen ma koju, tõlkimise juurde. Tõlkijana, kes ma olen, ja ei midagi muud, ilma igasuguse tagamõtteta, olen ma täiesti see, kes ma olen: mul on, sellal kui ma omal ajal endale sageli reeturina tundusin, nüüd igapäevane truu-olemise elamus. Tõlkimine viib mind sügavasse rahusse. Kuid vaata, sõber: samaks on jäänud need imed, mida ma kogen – nüüd küll mitte enam ainuisikulises rollis. Ikka ja jälle piisab ühest õigest sõnast, ja kohe saab mu lohisevast kõnnakust minu vanuse juures– jooks! Ja samaks on jäänud too tungiv vajadus – ainult et see ei sunni mind enam juurdlemisse, vaid laseb mul olla kosutavalt pinnapealne. Nõnda, sinu haavu võimalikult ilusasti näidates, varjan ma enda omi. Kirjutuslaua taga surra tahan ma alles sestpeale, kui olen tõlkija.”
Looming
“Kaspar”, Perioodika 1970, Loomingu Raamatukogu 45/1970, näidend, tlk Rita Tasa.
“Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine”, Eesti Raamat 1981, jutustused, tlk Mati Sirkel.
“Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/2012, tlk Tiiu Relve.
Linke
Peter Handke Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Handke
Jaan Undusk “Teisitiütleja Peter Handke”, Sirp 26.05.2006
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3375:teisiti-tleja-peter-handke&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3114
Mati Unt “Vaimueliit sõjakeerises”, Sirp 18.06.1999,
http://www.sirp.ee/archive/1999/18.06.99/sirp.html
Arthur Japin
Arthur Japin (1956) – hollandi kirjanik. Peale lühiajalist näitlejakarjääri otsustas 1990ndate alguses kirjandusliku tegevuse kasuks – kirjutanud romaane, filmistsenaariume, kuuldemänge, laulutekste ja näidendeid. A. Japin mängib ka teleseriaalides ja esineb saatejuhina.
Arthur Japin
Katkend: “Võrratu puudus”, Verb 2012, tlk Kerti Tergem, lk 268-273.
Oma esimese ringkäigu tegin hämaruses. Võtsin nõuks jääda varju ja kodust kaugele mitte minna. Otsemaid hakkasin ma silma. Selles polnud midagi uut. Juba ammuilma olin ma aina pilkudele märklauaks. Minu uus väljanägemine tõmbas ligi vähemalt samapalju pilke, kui olid seda teinud minu armid, ent sedakorda teistsuguseid. Neis polnud jälestust ega olnud neis ka jälgegi vastupidisest – kaastundest. Mind vahtis rohkem inimesi, kuid see ei läinud mulle nõnda palju korda. Nad lihtsalt vaatasid ja imestasid, mida minu välimus peaks tähendama, ja see oli ka kõik. Mind see ei riivanud, sest nende jaoks olin ma tõepoolest midagi tähelepanuväärset. Kui nad ka üksteist tähendusrikkalt müksasid, ei teinud see mulle haiget. Nende pilgud ei tundunud hukkamõistvad. See avastus julgustas mind. Otsustasin lihtsalt niisama kedagi kõnetada ja küsida teed, kuigi olin oma kodust kõigest paari tänavavahe kaugusel. Härra võttis kübara peast ja näitas mulle ilma vähimagi puiklemiseta kätte paiga, mille järele pärinud olin. Vastasin seepeale midagi ilma kohta. Me jäime vestlema ja kõndisime natuke maad üheskoos. Kui meie teed lahku läksid, jätsime hüvasti nagu võrdne võrdsega. Mind haaras selline õnnelaine, et kümme minutit hiljem ei suutnud ma enam meenutadagi, millest me rääkinud olime. Tundsin ennast vaba ja rahulolevana. Inimesel, keda pole kunagi takseeritud ja kellele pole järele vahitud, on seda kindlasti raske mõista, kuid minul oli tunne, et lõpuks ometi olen ma saanud ruumi ennast nähtavaks teha. Jah, minu isik oleks nagu nähtavaks muutunud alles seejärel, kui olin oma näo ära peitnud. Või peaksin ma ütlema, et tundsin ennast näitamisväärsena alles siis, kui mind enam näha polnud?
“Näe, emand Pask!” kostis ühtäkki hüüatus. Mu süda tõmbus krampi. Minu vast kogutud enesekindlus oli habras ja murdus esimese hoobiga. Veri hakkas vemmeldama. Nagu olin harjunud, tegin ühe pilguga kindlaks kõik põgenemisteed ja mõõtsin oma vastaseid. See oli salk elevil noorukeid. Õlg õla kõrval sammusid nad mulle vastu. Üks neist käis teistest eespool ja naerutas ülejäänuid minu kõnnakut matkides. Hoidsin ennast vaos ja üritasin mõelda, millised on minu võimalused plehkupanemiseks. Nad olid napsised – see oli mulle eeliseks -, kuid teisalt oleks minu põgenemine nende ülemeelikut tuju üksnes ärgitanud ja niisama poleks nad oma saaki minema lipsata lasknud.
“Viimati nägin sihukese kalavõrgus makrellilõusta!” hüüdis üks neist innustunult.
“Kui sa nii ütled,” sekkus teinegi, “siis lõhnaks siin nagu tõesti kala järele.”
Sel ajal kui nooruk oma naljaga loorbereid lõikas, torkas mulle pähe, et nende pilge on üldist laadi. See oli suunatud minu välimusele, mitte mulle endale. Minu puuet nad ei näinud. Oleks neile poistele minu asemel keegi teine vastu jalutanud, oleks temagi nende ohvriks langenud. Otsustasin edasi kõndida, ettevaatlikult, ent otsusekindlalt. Hetkeks ähvardasid nad mind mitte mööda lasta ja tegid selliseid liigutusi, nagu tahaksid mind kinni võtta ja mul soolikad välja lasta, aga kui ma nendega vastamisi seisin, olin nii vankumatu, et nende rivi lagunes ja nad lasid mu läbi.
“Kuule, Tont, paruni matused on sealpool!” hüüdis üks neist mulle veel järele ja järgnesid veel mõned pilkesõnad, kuid sellega asi ka piirdus.
Oleks mulle öeldud, et avalik pilge võib olla ravitoimega, poleks ma seda uskunud. Ent ometi tundsin end koju jõudes tugevamalt. Mu peas kõlasid võidumarsihelid. Kuni selle päevani oli minu pihta loobitud pori mind ka päriselt määrinud. Toona sundisin ma ennast alati mõtlema, et minu suunas lennutatud sõimusõnad ja pilgud on absurdsed, kuid see ei vähendanud kuidagi kahju, mida need tekitasid. Sel korral tundsin esimest korda kõigi nende aastate jooksul, et suudan mõnituse maha raputada. Nende jaoks, kes ei häbene oma keha, on see ehk enesest mõistetav, kuid minu jaoks oli see ilmutus: teiste hinnang puudutas minu välimust, mitte aga minu olemust. Nad küll üritasid tabada mu hinge, kuid riivasid üksnes mu pealisrüüd. Ja selle olin ma ise endale ümber pannud. Olin ise otsustanud ennast sellisena näidata, ja see oli väga suur erinevus.
See ei tähenda, et ma poleks järgmisel hommikul jälle peljanud tänavale minna, aga kui ma ennast nii kaugele sain, kõndisin juba sirge seljaga. Järgnenud nädalatel asusin tegelema väikese kogumistööga. Kuuldes, et idast on saabunud laev peente kangastega, olin esimesena kai ääres, et lastist valikut teha. Montelbaanstoreni tagant leidsin õmblejanna, kes valmistas mulle minu näpunäidete järgi loore. Üheskoos töötasime välja lõiked, mille järgi ta üha vilunumalt õmbles kokku riidetükke üksnes strateegiliste kohtade katmiseks, nõnda et armid näha ei jäänud, küll aga rikkumata ihu, ning soovi korral võisin jätta katmata ka oma silmad. Sedamoodi kogusin lühikese ajaga terve kollektsiooni peeni kaitseloore. Need olid väga pilkupüüdvad. Need, mitte mina. Ma sain aru, et kui sa juba kord oled teistsugune, siis võid oma eripära ka selgelt välja näidata. Miski ei köida rohkem tähelepanu, kui keegi, kes end kasvõi sõlme keerab, et paista kellenagi, kes ta tegelikult ei ole.
Minu looritamisel oli veel üks ootamatu mõju, ja seda klientuurile. Meestele meeldib nuputada. Parema meelega on nad otsingul kui kindlad. Iga naine võib kinnitada, et armukest on kergem üles kütta, lastes kikkis rinnanibu kontuure paista pingul kanga alt, kui kõike korraga ja kohe paljastades. Aimata laskmine on pool tööd, edasilükkamine teeb ülejäänu. Nende kahe oskusega suudab hoor täielikult rahuldada kümnest üheksa kliendi vajadused.
See, mida minu loor aimata lasi, paistis vastupandamatu. Mehed kahtlustasid, et selle taga peitub müsteerium, ja uudis läks liikvele. Mitte ühtegi õhtut ei veetnud ma austajateta ja nende seas oli piisavalt kõrgema ešeloni esindajaid. Maailm tundus olevat pea peale pööratud: ma ei pidanud enam ootama, kuni mind valitakse, vaid võisin nüüdsest alates ise valida. Ihult puhtaid valisin ma ja jõukaid ning mitte liiga inetuid, mis muutis minu töö märgatavalt meeldivamaks, ükskord isegi sedavõrd, et unustasin end seda mängu mängivat vajadusest. Ning kuna ma tundsin sellest rohkem naudingut, nautisid härrased ennast seda enam. Tõstsin hinda, algul ettevaatlikult, kartuses liiga kõrge tasu tõttu turult kõrvale jääda, kuid juba üsna varsti pööraselt kõrgeks, kuna märkasin, et hinna tõstmine üksnes parandas minu kundede kvaliteeti.
Mida kättesaamatumaks ma oma saladuse muutsin, seda kõrgemates ringkondades liikus kuuldus sellest. Oleks liig öelda, et ma lõin moejoone, ent tõsi ta on, et umbes sel ajal ilmusid teatud parematesse bordellidesse niinimetatud Salomé`d. Need olid idamaise liikumisega tantsijannad, kes varjasid oma nägu looriga, kuna selle järele oli tekkinud nõudlus. Nood amatöörid tegid aga selle apsu, et langetasid raha eest oma loori – viga, mida mina kunagi ei teinud, kui väga seda ka anuti. Iga uus armuke söandas seda mult ühe korra paluda ja mõnikord pakkusid nad kõrget hinda vaid üheainsa põgusa pilgu eest minu näole. Mida otsusekindlamalt ma keeldusin, seda suuremaks ja ahvatlevamaks muutus minu müsteerium.
Varsti olin sealmaal, et võisin piirduda paari püsikundega – kõrgel tasemel isandatega, kelle seltskond oli mulle meelepärane. Üks neist oli Jan Rijgerbos ja teine Egbert Trip, ning veel mõned linnavalitsuse liikmed. Igaüks neist sai oma õhtu nädalas, mida ta pikisilmi ootas, korraldades seks puhuks alati midagi erilist. Nad olid üksteise olemasolust teadlikud ja andsin kõik oma parima, et saada minu lemmikuks. Et kindlustada endale püsiv sissetulek ja suuta maksta üüri, sidusin ennast nende kõrval ka selliste meestega, kes viibisid linnas vaid ajutiselt ning tundsid üksildust: näiteks Hispaania saadikuga või siis mõne kaupmehega, nagu seda oli Jamieson, jõukad ning alati tänulikud.
Loomingut
“Võrratu puudus”, Verb 2012, tlk Kerti Tergem.
“Suur maailm”, Loomingu Raamatukogu 9/10, 2008 , tlk Mati Sirkel
“Magonische verhalen”, 1996 (Magoonilised lood)
“”Der zwarte met her witte hart”, 1997 (Valge südamega mustanahaline), debüütromaan.
“De droom van de leeuw”, 2002, (Lõvi unenägu) Frederico Fellinist.
“De overgave”, (Alistumine) 2007
“Vaslav”, 2010
Linke
Ametlik koduleht http://www.arthurjapin.nl/ (hollandi keeles)
Kirjandusfestival Headread
http://headread.ee/?page_id=669&lang=ee
Jaan Pehk
Jaan Pehk (1975) – eesti kirjanik ja muusik (pseudonüüm Orelipoiss). Tartu Noorte Autorite Koondise ja Eesti Kirjanike Liidu liige. Kirjanikuna viljeleb Jaan Pehk enamasti luule lühivorme, tehes seda helge-muhedas toonis ja humoristlikus või absurdses võtmes. Tema luulet iseloomustavad kalambuurlikud keele- ja mõttemängud. Eraldi koht Pehki luuleloomingus kuulub tema muusikaliste projektide jaoks tehtud laulusõnadele, mis paistavad silma kunstipärase meelevaldsuse ja lakoonilisusega.
Luuletusi “100 % Jaan Pehk”, Jumalikud Ilmutused 2011
***
luuletus ebaõiglusest
kukkusin täispeaga näoli raudteele
hommikul moll paistes
nina nagu kartul
koolikaaslased küsisid
noh mis juhtus
äh kukkusin raudteel
kordasin nagu leierkast
üldjuhul jäädi
vastusega rahule
nägu paranes
kukkumine ununes
kuu hiljem filosoofia tunnis
teemaks klassikaaslaste
iseloomustamine
mind iseloomustas Anne:
Jaan on muidu täitsa vahva noormees
aga minu arvates natukene arg…
tohoh, mismõttes!
Anne jätkas:
kuu tagasi sai Jaan öösel peksa
ja ei julge seda kellelegi tunnistada
valetab et kukkus raudteel…
paar aastat hiljem sain päriselt peksa
peapõrutus ja värgid
kohtasin linnavahel Annet
me polnud ammu näinud
mul oli silm sinine
valmistusin vastama et sain peksa
Anne ei küsinudki mu silma kohta midagi
ütles hoopis et oli mind telekast näinud
ja et see meeldib talle mida ma teen
elu on ikka ebaõiglane
***
kahekümne viiesena mõtlesin,
et küll ma olin ikka kahekümnesena loll,
kolmekümnesena mõtlesin,
et küll ma olin ikka kahekümne üheksasena loll
nüüd kolmekümne kolmesena mõtlen,
et küll ma olin ikka eile loll
homme olen kohe loll
ülehomme olen juba homme loll
***
kõne naabrile
aasta tagasi võttis naaber
enda olemasoleva koera kõrvale
loomade varjupaigast
teise – perses närvidega hundikoera
koguaeg haugub
ja mitte niisama auh auh
vaid kurjalt kurjalt
kõigi peale
kes väljaspool tema aeda
nägemisulatusse satuvad
nüüd täna
viskas mul lõplikult
kopa ette kui see närveldis
eriti rõvedalt mu peale kisendas
helistasin naabrile ja teatasin
et see haukumine käib
juba tõsiselt närvidele
ja et midagi oleks vaja ette võtta
on ju olemas mingid vahendid
millega saaks seda piirata
naaber ei kuulanudki mind lõpuni
ja fabritseeris kiiresti midagi ähmast
meie pere krundiga seotust
ja üldisest minevikust
tead jaan
mulle käib ka see närvidele
et ma pean seda oma hoovis olevat
mitme pere kanalisatsioonikaevu puhastama
ja selle pumba elektrit maksma
ja jaan kas sa mäletad kui
sul endal aias need koerad olid
baara ja kelli
siis ei saanud mina ka magada
oma perega
see oli hullumaja mis toimus
küsisin et aga miks siis sellest ei räägitud
ja miks sa siis sellest elektrirahast ei räägi
kui see sulle närvidele käib
suud pole peas vä
vaata jaan mul on pea otsas
jätkasin oma juttu teemal et
minu telefonikõne
ei ole mingiks tülikiskumiseks
tahan lihtsalt teile märku anda
et ma ei ole selle asjaga rahul
ja loodan siis ka teiepoolset
argumenteeritud keskustelu
naaber teatas et tema pole ka
paljude asjadega rahul
aga nii tark on ta küll et kannatab kõik ära
siis läks tal juhe kokku
ja ta andis telefonitoru
oma naisele
naise kõne oli nagu raamatust maha loetud
jaan tead koerad ongi selleks
et haukuda ja hoiatada
ma arvan et siin kandis
on paljud asjad just tänu meie koertele
ka toimumata jäänud
(peaaegu oleksin teravmeelitsenud et ainus asi
mis siin toimumata on jäänud
võib olla vaikus ja rahu kuid
naabrinaine mõtles ilmselt röövleid
kes nüüd ära on hirmutatud)
ta jätkas – jah siin sul õde saatis ka
ühel öösel sõnumi et tahab magada
aga saad aru jaan
see oli see sama öö
just seesama öö
kui meil siin rebane käis
(see oli ka sama öö kus naabrimees enese
teadmata kuskilt peolauast mu õe telefoni
kõneposti roppuseid täis rääkis)
ja siin käivad üldse paljud metsloomad jaan
ja koerad hauguvad nende peale
koerad ju ikka hauguvad
ja tead veel jaan
koertel on ju omadus
ikka lõpuks sõbraks saada
sa oled siin kodus nii vähe
et ta ei saagi sinuga sõbraks niimoodi…
sain aru et siin pole enam midagi rääkida
tänasin ärakuulamise eest
ja teatasin hakkan ahju kütma
nägemist
***
ma olen teile
selle jama andestanud
kurjad inimesed
aga teile
head inimesed
mitte
Looming
“100 % Jaan Pehk”, Jumalikud Ilmutused 2011
“4”, J.Pehk 2009
“Tuigu kui tuled”, J.Pehk 2006
“Sisukord”, J.Pehk 2004
Jaan Pehki ansamblid ja projektid
O’ctav (1989–1993)
Galerii (1995–1996)
Windows (1996–1997)
Megan Quartet (1997)
Davidson Group (1997–1999)
Claire’s Birthday (1998–2003)
Contus Firmus (alates 2001)
Koer (alates 2004)
Köök (alates 2004)
Orelipoiss (alates 2004)
Eliit (alates 2005)
Terry Pratchett
Sir Terry Pratchett (1948) – inglise ulmekirjanik.
Terry Pratchett
T. Pratchett kirjutab peamiselt fantaasiaromaane. Tema teosed on tuntud ohjeldamatu huumori ja kõige pilamise poolest. Üle poole tema senisest loomingust kuulub Kettamaailma sarja. Kettamaailma tuntuimad liinid on seotud võlur Rincewindi, linnavahtide, nõidadega. Samuti on Pratchett kirjutanud sarja raamatuid Noomidest
Katkend: “Ma kannan keskööd” Kettamaailma lugu, Varrak 2011, tõlge Allan Eichenbaum, lk 145-150.
Nad peatusid suure hoone ees, mille ukse kõrval olid mõlemal pool suured laternad. “Tere tulemast vahtkonnamajja,” lausus kapten Angua. “Niisiis, preili Aching, ma pean teid kongi luku taha panema, aga see kong on puhas – hiiri pole peaaegu üldse – ja kui proua Proust teile seltsiks jääb, siis, ütleme nii, võin ma muutuda natuke hajameelseks ja võtme lukuauku unustada, kas saate aru? Palun ärge hoonest lahkuge, sest siis hakatakse teid jahtima.” Ta vaatas Tiffanyle otsa ja lisas: “Ja jahtida ei tohiks mitte kedagi. On kohutav, kui sind jahitakse.”
Ta viis nad läbi maja, trepist alla, üllatavalt mugavana paistvate kongide juurde ja andis märku, et nad ühte kongi astuksid. Kongi uks sulgus kõmatusega Tiffany taga, siis oli kuulda ainult saabastes jalgade samme – kapten Angua läks mööda koridori tagasi.
Proua Proust läks ukse juurde ja pistis käe trellide vahelt välja. Kostis kõlksatus ja proua Prousti käsi tuli tagasi, võti sõrmede vahel. Nõid pistis võtme seestpoolt lukuauku ja pööras. “No nii,” tähendas ta. “Nüüd oleme kahekordselt kaitstud.”
“Oh, kirivise piralt!” hüüdis Rob Igaüks. “Nu vaada nüid meitesid! Pokri pistetud!”
“Jälle!” ahastas Juhm Wullie. “Ma`i tia, kas ma julgen inam kunagi endale näkku kaeda!”
Proua Proust toetas mõnusalt selga ja jäi Tiffanyt silmitsema. “Niisiis, kulla tüdruk, mis see seal oli? Tal polnud silmi, nagu ma märkasin. Polnud hinge aknaid. Võib-olla siis pole tal ka hinge?”
Tiffany oli õnnetu. “Ma ei tea! Ma nägin seda meest maanteel, kui siia tulin. Feegle`id läksid temast puhtalt läbi! Ta on viirastuse moodi. Ja ta lehkab. Kas teie tundsite ka? Ja rahvas pöördus meie vastu! Mida me halba tegime?”
“Ma ei ole kindel, kas tema kohta võib ikka öelda “mees”,” lausus proua Proust “Võimalik, et ta on hoopis eluta olend. Küllap on ta ka võib-olla mingi deemon… aga deemonitest ma eriti ei tea. Väike-jaemüük on rohkem minu ala. Kuigi ka see võib muidugi vahel natuke deemonlik olla.”
“Aga isegi Roland pöördus minu vastu,” jätkas Tiffany. “Ärge mõelgegi ahaatada! Mina vähemalt ei käi ringi ega jäta nõidadest naeruväärset muljet!”
Proua Proust andis talle kõrvakiilu. Tiffanyl oli tunne, nagu oleks teda löödud kummist pliiatsiga. “Sa oled ebaviisakas plika, noor nähvits. Ja mina hoolitsen selle eest, et nõidadel oleks ohutu.”
Lae all hämaruses müksas Juhm Wullie Rob Igaüht ja ütles: “Me`i saa ju lasta keskil oma purakat tillut moori kolki`, või mis, Rob?”
Rob Igaüks pani sõrme suule. “Nu vaada, kui naisterahvad tülitsevad, on asi tillu keeruline. òia sellest eemale, võta minu kui abielus mihe nõu kuulda. Kui üts mies naeste tülinasse vahile segab, siis näib ta, et nad mõlemid kargavad mõne sekundi pirast juba tema otsas. Ma ei mõtli siis käteristitamist, suuprunditamist ja jalakopsimist. Ma mõtlin vasest pulgaga üle küüru andmist.”
Nõiad vahtisid teineteisele otsa. Tiffany oli korraga segaduses, nagu oleks ta jõudnud A-st Y-ni, ilma et oleks ülejäänud tähestikku läbi käinud.
“Kas see juhtus päriselt?” küsis proua Proust.
“Juhtus jah,” vasta Tiffany teravalt. “Põsk kipitab alles.”
Proua Proust küsis: “Miks me nii käitusime?”
“Ausalt öeldes ma vihkasin teid,” ütles Tiffany. “Ühe hetke ma vihkasin teid. See hirmutas mind. Ma tahtsin teist lihtsalt lahti saada. Te olite lihtsalt…”
“Täiesti vale?” pakkus proua Proust.
“Täpselt!”
“Aa,” taipas proua Proust. “Lahkhelid. Pöördume nõia vastu. Süüdistame alati nõida. Kust see alguse saab? Võib-olla me saime teada.” Tema inetu nägu vaatas ainiti Tiffanyt, siis lausus ta: “Millal sa nõiaks said, kulla tüdruk?”
“Ma arvan, et ma olin siis umbes kaheksane,” vastas Tiffany. Ja ta jutustas proua Proustile proua Snappelyst, sarapuumetsa nõiast.
Proua Proust kuulas tähelepanelikult ja seadis end õlgedel sisse. “Me teame, et seda tuleb vahel ette,” ütles ta. “Umbes iga paarisaja aasta järel hakkavad kõik ühtäkki arvama, et nõiad on pahad. Keegi ei tea, miks see nii on. Tundub, et see juhtub lihtsalt iseenesest. Kas sa oled hiljuti teinud midagi, mis võis kellegi tähelepanu äratada? Mõne eriti tähtsa nõidumise või midagi sellist?”
Tiffany meenutas ja ütles: “Noh, oli muidugi jeekim. Aga tema polnud nii hull. Ja enne seda oli haldjakuninganna, aga see oli ilmatu ammu. See oli ka üsna kole, aga üldiselt võttes usun ma, et talle praepanniga vastu pead virutamine oli sel hetkel kõige parem lahendus. Ja, noh, eks ma peaksin vist ütlema, et paari aasta eest suudlesin ma talve…”
Proua Proust oli kuulanud, suu lahti, nüüd aga küsis ta: “See olid siis sina?”
“Jah,” ütles Tiffany.
“Oled sa kindel?” usutles proua Proust.
“Jah. See olin mina. Ma tean, ma olin ise seal.”
“Kuidas tunne oli?”
“Jahe, ja siis märg. Mulle ei meeldinud, et ma pidin seda tegema. Mul on kahju, saad aru?”
“See oli umbes kaks aastat tagasi?” küsis proua Proust. “Huvitav. Paistab nimelt, et hädad algasid just selle aja paiku. Ei midagi väga suurt: lihtsalt tundus, et inimesed ei austanud meid enam. Võiks öelda, et midagi oli õhus. Sest noh, nagu täna hommikul see poiss, kes kivi visata tahtis. Aasta tagasi poleks ta julgenud seda proovidagi. Tollal noogutasid vastutulijad mulle alati. Aga nüüd kortsutavad nad kulmu. Või siis teevad väikese märgi, nagu peletaksid kurja eemale. Teised räägivad, et neil on samamoodi. Kuidas seal on, kus sina elad?”
“Ei oska öelda,” vasta Tiffany. “Inimesed kardavad mind väheke, aga üldiselt on suur osa minu sugulased. Aga kõik tundus imelik. Ma arvasin, et nii ongi õige. Ma suudlesin talve ja kõik said teada. Ausalt, nad muudkui jahvatavad sellest. Ma ei saa aru, sest noh, ma tegin seda ju ainult ühe korra.”
“Noh, siinkandis elavad inimesed natuke tihedamalt koos. Ja nõidadel on hea mälu. Ma ei mõtle üksikuid nõidu – kõik nõiad üheskoos mäletavad väga halbu aegu. Aegu, kui teravatipulise kübara kandmise pärast võidi sind kiviga visata, kui veel mitte midagi hullemat. Ja kui veel kaugemale tagasi minna… See on nagu haigus,” ütles proua Proust. “See hiilib märkamatult ligi. See on õhus, see leviks nagu tuulega ühelt teisele. Mürk läheb sinna, kus see on teretulnud. Ja alati on mingi vabandus, miks veidra välimusega vanatädikese pihta kivi visata. Alati on lihtsam süüdistada kedagi teist. Ja kui kedagi on juba nõiaks nimetatud, on lihtsalt hämmastav, kui paljudes asjades teda süüdistada saab.”
“Nad loopisid selle naise kassi kividega surnuks,” ütles Tiffany peaaegu ainult iseendale.
“Ja nüüd jälitab sind mees, kellel pole hinge. Ja tema lehk paneb isegi nõiad nõidu vihkama. Ega sul pole viimati tahtmist mind põlema panna, preili Tiffany Aching?”
“Ei, muidugi mitte,” ütles Tiffany.
“Või mulle kive otsa kuhjata, nii et need mind laiaks litsuvad?”
“Mis juttu te ajate?”
“Seal polnud ainult kivid,” lausus proua Proust. “Räägitakse ikka, et nõidu põletati, aga mina arvan, et päris nõidu on põletatud väga vähe, kui neid just kuidagi ära ei petetud: mina arvan, et peamiselt põletati lihtsalt õnnetuid vanu naisi. Nõiad on tavaliselt liiga vesised, nii et nende põletamine oleks heade tulepuude häbematu raiskamine. Aga väga kerge on vanamutikest pikali lükata, võtta küüni eest uks, panna talle otsa ja kuhjata ukse peale kive, kuni ta ei saa enam hingata. Ja see muidugi kaotab kõik halva. Ainult et tegelikult ei kaota. Sest ikka juhtub midagi ja mutikesi on ju veel. Ja kui vanad naised on otsa saanud, siis on ju veel vanad mehed. On ju veel võõrad. On ju veel mujalttulnud. Ja võib-olla siis, ühel päeval, oled sina ise. See hullus lõpeb alles siis. Siis, kui pole enam kedagi, kes võiks hull olla. Kas sa tead, Tiffany Aching, et ma tundsin seda, kui sa talve suudlesid? Kõik, kellel on kas või untsi jagu annet maagia peale, tundsid midagi.” Ta vaikis hetke ja tema silmad tõmbusid pilukile. Nüüd vaatas ta Tiffanyle ainiti otsa. “Kelle sa üles äratasid, Tiffany Aching? Mis jõhker olend avas oma silmad, mida tal pole, ja mõtles, kes sa oled? Mille sa meile kaela kutsusid, Tiffany Aching? Mida sa teinud oled?”
Looming
Eesti keelde on tõlgitud enamik Pratchetti romaanidest, kahe erandiga (“Vaibarahvas”(Tiritamm 1999) ja “Head ended”(Tänapäev 2010)) on need välja andnud kirjastus “Varrak.
1971 “The Carpet People” “Vaibarahvas”, 1999 Eve Laur
1989 “Truckers” “Autojuhid” (triloogia “Bromeliaad ehk õielt õiele” I osa), 2008 Allan Eichenbaum
1990 “Diggers” “Kaevajad” (triloogia “Bromeliaad ehk õielt õiele” II osa), 2008 Allan Eichenbaum
1990 “Wings” “Tiivad” (triloogia “Bromeliaad ehk õielt õiele” III osa), 2008 Allan Eichenbaum
1990 “Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch”
(koos Neil Gaimaniga) “Head ended”, 2001, 2010 Tiina Randus
1992 “Only You Can Save Mankind” “Vaid sina suudad inimkonna päästa”
(Johnny Maxwelli triloogia), 2006 Andris Feldmanis
1993 “Johnny and the Dead” “Johnny ja surnud” (Johnny Maxwelli triloogia), 2007 Andris Feldmanis
1996 “Johnny and the Bomb” “Johnny ja pomm”, (Johnny Maxwelli triloogia) 2007 Andris Feldmanis
Kettamaailma sari
1983 “The Colour of Magic” “Võlukunsti värv”, 1997, 2001 Urmas Alas
1986 “The Light Fantastic” “Fantastiline valgus”, 1998, 2005 Krista Kaer
1987 “Equal Rites” “Võluv võrdsus”, 1999, 2011 Aet Varik
1987 “Mort” “Mort”, 2000 Allan Eichenbaum
1988 “Sourcery” “Ürgsorts”, 2001 Kaaren Kaer,
Karl Martin Sinijärv
1988 “Wyrd Sisters” “Õed nõiduses”, 2001 Piret Purru,
Aet Varik
1989 “Pyramids” “Püramiidid” Kettamaailma kultuurid: Djelibeybi 2001 Allan Eichenbaum
1989 “Guards! Guards!” “Vahid! Vahid!”, 2002 Allan Eichenbaum
1990 “Faust Eric” “Eric”, 2002, 2011 Kaaren Kaer
1990 “Moving Pictures” “Liikuvad pildid”, 2002 Avo Reinvald
1991 “Reaper Man” “Vikatimees”, 2002 Kaaren Kaer
1991 “Witches Abroad” “Nõiad võõrsil”, 2003 Avo Reinvald
1992 “Small Gods” “Väikesed jumalad” Kettamaailma kultuurid: Omnia; ajaloomungad 2003 Allan Eichenbaum
1992 “Lords and Ladies” “Härrasrahvas”, 2003 Allan Eichenbaum
1993 “Men at Arms” “Relvis mehed”, 2003 Kaaren Kaer
1994 “Soul Music” “Hinge muusika”, 2004 Avo Reinvald
1994 “Interesting Times” “Huvitav aeg”, 2004 Avo Reinvald
1995 “Maskerade” “Maskeraad”, 2005 Triinu Pakk-Allmann
1996 “Feet of clay” “Savijalad”, 2005 Allan Eichenbaum
1996 “Hogfather” “Orikavana”, 2004 Allan Eichenbaum
1997 “Jingo” “Patrioot”, 2005 Allan Eichenbaum
1998 “The Last Continent” “Viimane manner”, 2006 Allan Eichenbaum
1998 “Carpe Jugulum” “Carpe Jugulum”, 2006 Triinu Pakk-Allmann
1999 “The Fifth Elephant” “Viies elevant”, 2006 Allan Eichenbaum
2000 “The Truth” “Tõde”, 2007 Allan Eichenbaum
2001 “Thief of Time” “Ajavaras”, 2007 Allan Eichenbaum
2001 “The Last Hero”
2001 “The Amazing Maurice and His Educated Rodents” “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised”, 2003 Kaaren Kaer
2002 “Night Watch” “Öövahtkond”, 2008 Allan Eichenbaum
2003 “The Discworld companion”
(koos Stephen Briggsiga) “Kettamaailma teejuht” — 2004 Allan Eichenbaum
2003 “The Wee Free Men” “Tillud vabamehed”, 2005 Kaaren Kaer
2003 “Monstrous Regiment” “Koletislik rügement” Kettamaailma kultuurid: Borogravia, 2008 Allan Eichenbaum
2004 “A Hat Full of Sky” “Kübaratäis taevast”, 2006 Kaaren Kaer
2004 “Going Postal” “Postiteenistus”, 2009 Allan Eichenbaum
2005 “Thud!” “Malakas” , 2009 Allan Eichenbaum
2006 “Wintersmith” “Talvesepp” , 2011 Allan Eichenbaum
2007 “Making Money” “Rahategu” , 2010 Allan Eichenbaum
2009 “Unseen Academicals” “Nähtamatud akadeemikud” , 2010 Allan Eichenbaum
2010 “I Shall Wear Midnight” “Ma kannan keskööd” , 2011 Allan Eichenbaum
2011 “Snuff”
Linke
Maris Meiessaar “Terry Pratchett ja õigus surra”, Eesti Päevaleht 20.02.2010,
http://www.epl.ee/news/kultuur/terry-pratchett-ja-oigus-surra.d?id=51188081
Terry Pratchett – biography, http://www.paulkidby.com/biography/terrypratchett.html
Nädala autor 