Jelizaveta Aleksandrova-Zorina

10. aug. 2017 at 10:46 e.l. (Nädala autor 2017) (, )

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina (1984) on vene kirjanik ja publitsist. Tema debüütromaan „Väike inimene” pälvis 2012. aastal muuhulgas maineka NOS (Novaja Slovesnost) auhinna. See on armutu pilguheit korruptsioonist läbinäritud Venemaa äärealade ellu. Raamat räägib indiviidi ja kuritegeliku süsteemi vahelisest konfliktist – süsteemi ohvrist, lihtsast insenerist, kes peab ebaõigluse eest asotsiaalide ja saamide sekka põgenema, kuid kellest kujuneb ühiskonna äärealadel tõeline kättemaksja. Teose tegevustik leiab ast Koola poolsaarel, põhjapolaarjoone taga asuvas väikelinnas, mis meenutab kangesti Aleksandrova-Zorina enda lapsepõlveolustikku. Publitsistina ja blogijana on Aleksandrova-Zorina tuntud kui Putini režiimi kriitik. Ta on muuhulgas loetlenud ühes Gazeta.ru artiklis üles viisteist Venemaa administratsiooni propagandanippi, alustades maailma mustvalgeks jaotamisest „meieks” ja „nendeks” ning lõpetades otseste vandenõuteooriatega. Aleksandrova-Zorina juhib ka raamatuiportaali thankyou.ru kirjandusosa.
(HeadRead kirjandusfestivali 2017 kataloog)

Katkend: Väike inimene, Tänapäev 2017, tõlkinud Jüri Ojamaa, lk 213 – 221.

 

Patrullautode sireenid huilgasid kõrvulukustavalt, autod andsid läbi rahvahulga trügides signaali. Politseinikud hüppasid masinatest välja. Ljutõi tõstis käed, näidates, et tal ei ole relva. Kuid politseinikud ei liikunud paigast, nad vahtisid Ljutõid ammuli sui, siis aga andsid talle teed ja lasksid ta edasi. Saveli ei riskinud tükk aega käsi alla lasta, aga siis astusid politseinikud veel kaugemale. Ljutõi tegi neile kummarduse ja läks neist ettevaatlikult mööda, vaatas veel tükk aega tagasi, kartes, et talle tungitakse selja tagant kallale.
Väljakul oli rahvast palju nagu mõnel pidupäeval. Suveverandal trügisid baarikülastajad, turvamehed ja ettekandjad, nood surusid ümmargusi kandikuid ehmunult vastu rinda. „Lase mind maha või mina lasen sinu!” kõlas kõrvus Mogila naer.
Ljutõi pilk jäi pidama lauale, mille taga oli tol õhtul istunud bandiit, ja jälle valdas teda tunne, et kõik see oli aset leidnud tema kujutluses.
Peegelvitriinist möödudes Ljutõi peatus. Tal olid jalas lühikesed katkised püksid, jalgade ümber kileräbalad, seljas sviiter, mis rippus tema kõhnal ritvpeenel kehal nagu kalts. Habe oli räpane nuustik, viltune nina lebas põsel otsekui magades.
Ljutõi vaatas tütre poole ja nägi, et too oli surunud taskurätiku näole, talumata isast tulevat haisu.
Mees ei suutnud end talitseda ja silitas tütre pead, tütar põrkas jälestades eemale ja hakkas nutma. Inimesi laiali tõugates trügis tema juurde Pitšugin. Ta oli Ljutõi ilmumisest kuulnud naabrinaiselt, kes lõugas uudist akende all, otsekui müütaks ta ajalehti; korteri ust lukustamata oli Pitšugin trepist alla jooksnud ja käigult särgi kinni nööpinud. Uurija oli kihutanud mööda tänavaid, kuid vastutulijad osutasid igaüks ise poole nagu rikkis kompassid ja sireenide undamine kostis linna igast otsast, nii et ta oli sattunud lõplikult segadusse ega olnud lootnudki enam Ljutõid leida. Kuid möödasõitnud patrull seletas, et Ljutõi seisab keskväljakul, ja Pitšugin tormas sinna.
„Te peate tõtt rääkima!” haaras ta Ljutõil õlast kinni, kuid mõned paljaksaetud peaga poisid tõukasid ta eemale. „Ljutõi! Ljutõi, kas te kuulete mind?” karjus  Pitšugin. „Te peate rääkima tõtt!”
Bandiidid ei lasknud teda sammugi võrra edasi ning iga kord, kui uurija püüdis Ljutõile läheneda, haarasid nad tal käte alt kinni või sulgesid tal tee, õlg õla vastas seistes surusid ta tagasi rahva sekka.
Enda ümber vaadates nägi Ljutõi, et teda ümbritses igalt poolt inimsumm otsekui läbipääsmatu kuusemets, mis teda ahnelt pilkudega torkis.
„Ljutõi, kas sa nägid, kuidas Mogila maha lasti?” karjuti talle.
„Kas sa peitsid end metsas?”
„Kas sa kardad?”
Püüdes kaitsta meest küsimuste eest, tõrjus Ljutaja ligipressivaid inimesi:
„Jätke järele, kas te siis ei näe, et tal on halb!”
Ljutõil virvendas silme ees, puurivad pilgud torkisid nagu nõelad, näod sulasid üheks vormituks laiguks ja talle tundus, et karjuvad suud tahavad teda hammustada. Ta vankus, vajus ettepoole ja pidi äärepealt kukkuma, rahvasumm andis ohkides teed.
Tema juurde jooksid politseinikud, võtsid tal käte alt kinni ja Ljutõi lõdvestus, nagu oleks tema selgroog välja tõmmatud. Jalad ei kuulanud sõna, pea vajus rinnale, kael oli justkui kahekorra käänatud. Rahvahulga käratsemises kuulis Ljutõi saami naiste laulu, lauljad hüppasid ühelt salmilt teisele nagu linnud okstel.
„Laske läbi! Andke teed!” karjus priske seersant, kes jooksis Ljutõi ees. „Laske läbi!”
Ljutõid fotografeeriti, torgates mobiiltelefone talle näkku, sirutati käsi ette ja püüti teda puudutada, kuid tema räpase keha talumatu hais sundis vastikustundega nägu ära pöörama ja nina kinni pigistama. Inimesi muudkui tuli lakkamatu vooluna juurde, nii et kui Ljutõi jõudis politseijaoskonnani, oli tema selja taha kogunenud pea aegu terve linn.

Savelit juhiti mööda pikki koridore, kus tuhmid lambid vilkusid nagu vandenõulased ja varjud hiilisid nagu vargad käsi hõõrudes nende kannul. Usaldanud end saatuse hoolde, ei mõelnud Ljutõi mitte millestki, ei kahetsenud ega kartnud, läks kuulekalt saatja kannul nagu koer rihma otsas.
Nahaga vooderdatud kabinetis lõhnas konjaki, raha ja katkirebitud protokollide järele, seinal rippusid Ülemuse ja Trebenko portreed, nood vaatasid Ljutõid ängistaval pilgul. Politseiülem võttis kapist hägusa seguga pudeli ja klaasid, nagu seda oli teinud Trebenko, kui Ljutõi tema garaaži lävele tuli, ning üle Saveli selja jooksid sipelgad. Nad jõid klaase kokku löömata, kiigates portreede poole, ning siis, laskmata Ljutõil suud avada, keeras politseinik ajalehe lahti ja luges ette sarimõrvar Karimovi loo, mis oli tähelepanu äratanud ka väljaspool linnakese piire. Ljutõi meelekohad olid tinased, talle näis, et linn ja inimesed ja politseiülema kabinet kangastuvad talle unes ning Karimovi kohta kuuldu on haige kujutluse mäng.
„Me teame, et teid hirmutati, sunniti linnast põgenema,” ütles politseinik, nagu oleks kõik kõige paremas korras, ning pani ajalehe käest, „aga ega naasklit kotti pista, nagu öeldakse… Ühesõnaga, mõrtsukas on arreteeritud, teile aga osutame vajalikku abi, ärge muretsege, ravige end, taastuge…”
Politseinik avas akna, et õhutada Ljutõi järele lehkavat kabinetti.
„Kas mõrtsukas tunnistas üles?” küsis Saveli ettevaatlikult, torganud kõik viis sõrme juustesse.
„Aga muidugi!” laiutas politseiülem käsi. „Tunnistas kõik üles ja kahetseb tehtut!”
Ljutõi tõstis pilgu Trebenkole ja talle näis, et polkovnik kissitas silmi.
„Oli hea inimene!” tabas politseinik tema pilgu. „Aus, äraostmatu. Võtame tema mälestuseks!”
Valanud klaasid täis, jõid nad need ühe sõõmuga tühjaks ja pühkisid huuled varrukaga puhtaks. Ljutõil hakkas näljast ja joodud konjakist süda pööritama, ta tõmbas põuest välja toidupaki, mille talle oli andnud saami naine, ning pistis aplalt suhu keedetud kala. Murdnud kakust pala, ulatas Saveli selle politseinikule, kuid too naeratas sunnitult ja vehkis kätega.
„Aitäh, ma sõin just lõunat.”
Ljutõi viidi väikesesse täissuitsetatud tuppa, kus unine operatiivtöötaja andis talle mingid paberid, neile pilkugi heitmata kirjutas Ljutõi neile alla.
„Me kirjutasime siin teie eest, et teid aidata. Niisama, tühipaljad formaalsused. Aga enne kohut lugege kodus igaks juhuks läbi…” Operatiivtöötaja ulatas Ljutõilr allkirjastatud ütluste koopiad.
Jõudnud kabineti ukse taha, keerutas Ljutõi paberirulli käes ega teadnud kuhu minna. Jalad ei kuulanud sõna, teda äkki vallanud hirm pitsitas nagu mõrtsukas kõri ega lasknud hingata. Istunud seina ääres seisvale toolile, vajus ta lonti, langes joobnu teadvusetusse olekusse, kuni ärkas selle peale, et koristaja talle märja kaltsuga vastu nägu lõi.
„Kas sa saad siit minema!” kihutas ta Ljutõi välja ja pühkis tema järel tooli üle. „Välja, välja!” lõugas ta ja tõstis käe. Saveli pani jooksu. Ta eksles mööda korruseid ja istus nurka maha, haaras kätega peast kinni, kuid joodud alkoholi mõjul lippasid mõtted laiali nagu pimedad kassipojad. Otsinud toidupaki välja, pistis Ljutõi nina vastu hästi lõhnavat leiba, mille vana saami naine oli teinud vihmaveega, ja hakkas nutma, meenutades karjakasvatajate lahkeid nägusid.
„Kust see hais tuleb?” pigistas nina kinni näitsik, kes oli nurga tagant välja ilmunud, pakk dokumente käes. „Miks sa siin istud?” hüüdis ta Ljutõile, käed risti rinnal.
Saveli ulatas talle operatiivtöötajalt saadud paberid, kuid vattpehme keel ei kuulanud sõna, abitult mõmises ta midagi vastuseks.
Naine koputas ühe kabineti uksele ja kutsus abiväge.
„Vaadake, kes teil siin istub!” noogutas ta kahe paksukese poole, kes olid kabinetist pea välja pistnud.
„Nonoh, lase siit jalga,” tonksas üks Ljutõid jalaga, „tõuse püsti ja kao minema!”
„Neetud prükkar, nüüd haiseb siin terve nädala!” ei rahunenud naine maha ja tegi endale paberitega tuult.
Teine paksuke krimpsutas nägu ja haaras Ljutõil kraest kinni:
„Hakka astuma, muidu pistame su kuuks ajaks pokri!”
„Seda tal vaja ongi, et antaks süüa ja sätitaks magama!” pahandas naine. „Mina saadaks nad saja kilomeetri kaugusele välja, elagu siis metsas, kui inimeste seas ei oska!”
Ljutõi taarus trepi poole, paksuke tõukas teda jalaga tagant, nii et Saveli ei püsinud püsti ja veeres trepist alla. Kõrvades kohises, silmade ees virvendas ning Ljutõi läks kuhu jalad viisid. Ta toetus vastu seina, et mitte kukkuda, ning ust märkamata vajus kuhugi kabinetti. Läbi sigaretisuitsu paistis vaevu laud, mille ümber istusid operatiivtöötajad ja viinapudelit tühjendades vaidlesid elavalt.
„Terekest, tüdrukud!” ajas pikk noormees Ljutõid nähes käed laiali. „Kao minema, kullake, kao minema!” tõukas ta Ljutõid heasüdamlikult toast välja ja pani üksmeelse naerulagina saatel ukse tema järel kinni.
Korrapidaja, kes oli kunagi Ljutõi jaoskonnast välja löönud ja veennud teda linnast põgenema, ei tundnud räpases alkoholi järgi haisevas prükkaris meest ära ja pistis ta kambrisse, kus olid end vastu seina surunud veel kolm purjus hulkurit, nood võtsid saatusekaaslase vastu naeru ja huilgamisega. Pistnud paberid põue, heitis Ljutõi põrandale pikali ja tundis äkki ära prügimäel elavad hulgused. Haaranud tema kohale kummardunud prükkaril rinnust kinni, tõmbas Ljutõi ta endale lähemale:
„Kus on punase peaga naine? Punapea?”
Prükkar tõukas Ljutõi eemale ja vajus tema kõrvale pikali, kaks ülejäänut kargasid appi.
„Punase epaga naine?” küsis Saveli, haarates prükkareil jalgadest, mehed ei püsinud püsti ja kukkusid talle peale, nii et kui korrapidaja ukseluugist sisse vaatas, nägi ta maas rabelevate kehade hunnikut.
„Nonoh, kasige nurkadesse laiali!” ta astus kambrisse ja lõi ühele jalaga vastu külge. „Nurkadesse laiali, ütlesin ma!” Lahutanud kambris prükkarid üksteisest, lõi ta ukse kinni.
„Punase peaga naine?!” hüüdis Ljutõi, kuid hulgused keerasid torisedes talle selja, ajasid end puhevile nagu varblased. Katkilöödud huulest tuli verd, Ljutõi sülitas mädaneva hamba põrandale, tõmbas end kerra ja jäi magama. Joobnud inimese sügavas unes tungisid talle raevuka summana kallale mälestused, mis peksid vastu põski, sülitasid näkku, rebisid riideid puruks, tirisid igaüks ise suunas. „Tapa mind või ma tapan sinu!” kordas Mogila ühtejärge, puurides teda takjana klammerdunud pilguga. „Kuhu põgeneda? Pole vaja kuhugi põgeneda!” täitis Trebenko klaase, peites sisselöödud pea vormimütsi alla, aga Sevrjuga oli tõmmanud endal surilina lõuani nagu teki ja nuttis justkui väike laps.
Ljutõi ärkas koridorist kostva karjumise peale. Väikesesse trellitatud aknasse ilmus sinna vaevalt ära mahtuv politseiülema nägu.
„Idioodid!” karjus ta oma alamate peale. „Ta lamab ju siinsamas!”
Lukk ragises, kambrisse jooksid politseinikud, kes haarasid Ljutõil kätest ja jalgadest ning vedasid ta välja nagu koti.
„Ma mõtlesin, et ta on jälle põgenenud,” ohkas ülemus ja pühkis higist laupa, aga korrapidaja laksutas keelt ja vahtis suuri silmi Ljutõid, tundmata temas ära ehmunud ja segaduses meest, kes oli kolm kuud tagasi tulnud jaoskonda end üles andma.
„Ma olen Saveli Ljutõi, kes laskis Mogila maha!” helises korrapidaja kõrvus, kuid ta lõi salaja risti ette ja kihutas halvad mõtted peast, pannes need oma tormilise kujutlusvõime arvele.

Vastuvõtuosakonnas oli külm, arst oli mähkinud end kitsevillast rätikusse ja soojendas käsi vastu teekruusi. Raadio kähises ja turtsus, nagu oleks ta külma saanud, muusika uppus raadiolainete mürasse, kollatõbine sanitar haigutas, lõi suule risti ette ja surus kõrva vastu valjuhääldajat.
„Mitte kuraditki pole kuulda!” kopsas ta raadio pihta ja tõmbas pistiku välja.
Ljutõi istus kušetil, jalad rippu, ning kuulatas tekkinud vaikust. Kell tiksus valjult, koridoris sagivad haiged oigasid, arst lõi jalaga takti meloodia rütmis, mida keegi peale tema ei kuulnud. Ljutõilt võeti ära põue peidetud toidupakk ja pisteti kaenla alla kraadiklaas, talle tehti süst, mis pani rinna kuumama, ning ta visati kanderaamile.
„Viige ta siit kiiremini ära!” kamandas naine ja sanitarid viisid Ljutõi jalad ees välja.
„Ta ei ole ju surnud!” pahandas operatiivtöötaja. „Viige nagu kord ja kohus!”
Ljutõid vastu uksepiita lüües keerati kanderaam ümber, tassiti tagasi ja viidi mees välja pea ees.
„Kuhu te ta toote? Meil ei ole ruumi!” karjus meditsiiniõde ja seisis teele risti ette. Ta sulges osakonna ukse, pani käed puusa. „Need neetud prükkarid on ära tüüdanud! Viige surnukuuri!”
Kanderaami taga tõtanud politseinik võttis välja ametitõendi ja avas selle naise nina all:
„Astuge aga kõrvale!” lükkas ta ukse lahti, läks sammukese eemale ja laskis sanitaridel minna enda ees. „Viige sisse!”
Valge kahliga kaetud vannituba meenutas surnukuuri. Läbitilkuv pesunõu lörises, oli tunda ravimite ja kloori lõhna. Pannud kanderaami põrandale, kiskusid sanitarid Ljutõil riided seljast, krimpsutades haisu pärast nägu.
„Jumal hoidku, mis imelooma te olete küll toonud!” lõi priske naissanitar Savelit nähes käsi kokku, mees aga kohmetus ja tõttas end kätega kinni katma.
„Pole hullu, Ljusja, pesed puhtaks ja soendad üles ning ongi igati asine mees!” naeris sanitar omamehelikult, näpistades naist rinnust. Ta hakkas Ljutõi habet ja pulstunud juukseid maha lõikama, sanitar võttis taskust näpitstangid ning asus toimetama mehe küüntega, mis olid pikad ja kollased nagu linnu küünised.
„Kas see olid sina, keda kogu linn otsimas käis?” küsis naine Ljutõilt. „Vaene mees, vaene mees,” vangutas ta pead.
Siis pöördus ta sanitaride poole ja hüüatas:
„Mis tast taga aeti? Näete ju isegi, ta ei tee kärbselegi liiga!”
Võtnud Ljutõilt kaenla alt kinni, tõstsid sanitarid ta vanni ja hakkasid teda voolikust veega uhama, naine aga kääris käised üles ja hõõrus teda koreda nuustikuga, puistates räigeid sõnu, mis ajasid nina kihelema.
Ljutõile pandi selga pidžaama, millele oli sinise värviga peale maalitud inventarinumber, mees tõsteti ratastooli ja viidi läbi koridori, kuhu olid kogunenud uudishimulikud haiged vaatama Saveli Ljutõid. Talle anti omaette palat, kus olid korralikult üles tehtud voodid ja uks käis väljastpoolt riivi. Öö läbi, laskmata Ljutõil magada, õiendasid tema ümber arstid ja meditsiiniõed, tilguti asendati tablettidega, sanitaride asemel tulid politseinikud, kes käisid kikivarvul ja vaatasid teda huviga. Ljutõil oli palavik: kord oli tal kuum, siis jälle külm, tema kohale kummardunud viirastused olid nagu ümberringi sekeldavad sanitarid, nad võtsid üksteisel kätest kinni ja kõikusid justkui kuutõbised. Antonovi katkirebitud kõrist tuli verd, punaste juustega kerjuseit oli üleni tahmane ning Ljutõile näis, et naise etteheitva pilgu all vajub ta keset aset laiali nagu plastiliin tules. Ta püüdis voodist tõusta, et kutsuda abi, kuid ärkas samal hetkel üles ning teda ümbritsevad meditsiiniõed sisistasid ta peale ja surusid mehe uuesti pikali, toppisid teki servad tema alla.
Süstal tõmmati unerohtu täis ja sanitar süstis teda märkamatult, nagu oleks herilane nõelanud. Ljutõi vajus sügavasse unne, milles sündmused ja inimesed läksid segamini, olnust sai mitteolnu ja veri muutus värviks ning ainult Mogila hääl kumises kogu öö ta kõrvus:
„Väike inimene väikeses linnas…”

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Pavel Sanajev

9. juuni 2016 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Pavel_Sanaev1Pavel Sanajev (1969) on vene kirjanik, näitleja, filmilavastaja ja stsenarist. Eesti lugejale on Sanajevi nimi tuntud tänu kultusteosele „Matke mind põrandaliistu taha“ (1996, e k Tänapäev, 2015, tlk Veronika Einberg). See on mustas huumoris kümblev raamat 1980. aastate lõpu Moskva elust, mille keskmes ema järele igatseva õnnetu poisi ning tema võimuka ja kibestunud vanaema suhe, groteskne haiguste ravi. Teose autobiograafiline taust põhjustas pehmelt öeldes elavat vastukaja – Sanajevi vanaema Lidia Sanajeva oli tuntud dokumentalist ning vanaisa Vsevolod Sanajev kuulus näitleja, nagu ka autori ema Jelena Sanajeva, keda 1970. ja 1980. aastatel sündinud eestlased mäletavad Buratino filmist rebase Alissana ning kelle abikaasa oli omakorda Rolan Bõkov, mees, kes kinkis eesti kultuurile unustamatu kloostriülema rolli „Viimses reliikvias“. Aga Sanajevi raamat suudab ka ilma mainitud eraeluliste assotsiatsioonideta luua ühe tõeliselt sugestiivse sissevaate psühhopaatilisse armastusse. Raamatust valmis 2009. aastal ka samanimeline film (lavastaja Sergei Snežkin).

/Kirjandusfestivali HeadRead kodulehelt, http://headread.ee/esineja/pavel-sanajev/

Katkend: Matke mind põrandaliistu taha, Tänapäev 2014, lk 20-28.

Tsement

Meie maja kõrval oli tohutu ehitusplats – ehitati auto- ja teeinstituuti ehk MATI-t ning me sõbraga armastasime kangesti seal käia. Tema käis seal „jonimas”, ta hääldas seda sõna sedasi spetsiifiliselt, aga mina otsisin sealt kõiksugu detaile, millest võinuks midagi leiutada. Me „jonisime” sinna sageli. Õhtul ei olnud MATI-s kedagi ja me võisime seal teha kõike, mida hing ihaldas. MATI-s oli rohkesti põnevaid asju ja need kõik kuulusid meile. MATI-st ei saanud vanaema mind üles leida ning arvatavasti sellepärast keelas ta mind sinna minna. Kuid kuidas sa ei lähe sinna, kus saab teha kõike, mida hing ihaldab ja kust sind ei võida üles leida?
Ma oleksin võinud tunda end MATI-s täiesti vabalt, kui poleks olnud üht asjaolu. Kuus korda päevas pidin ma manustama homöopaatiat ning kui ma olin õues, tõi vanaema mulle seda karbiga. Kui seejuures keegi kostitas mind kompvekiga, võttis vanaema selle ära ja ütles seda taskusse pistes ohates:
„Ta ei tohi, tal on, eh, teised kommid.” Ja puistas mulle suhu portsu homöopaatilisi kuulikesi.
Ükskord, otsustanud mulle järjekordselt sisse toppida koniumi, mida me naljatamisi sigariumiks hüüdsime, tuli vanaema õue ega näinud mind.
„Saša!” hüüdis ta. „Saša!!”
Ei piuksugi vastuseks.
„Saša!!!” röögatas ta ja hakkas minema ümber maja, lootes mind leida.
Mind polnud võimalik leida. Ma olin koos sõbraga MATI-s ja mõtisklesin ühe kolmekorruselise korpuse katusel istudes, kuhu sobitada pööningult leitud väntvõlli. Kuuldes hüüdvat vanaema homöopaatiaga, kohkusin ma jubedalt ning hakkasin hirmunult katusel edasi-tagasi sahmima, teadmata, kuhu pugeda. Jätta homöopaatia manustamata oli sama hea, kui lahkuda omavoliliselt valvepostilt. Mu hirm kandus sõbrale üle. Ta tõmbus kössi ning sosistas kartlikult alla vaadates:
„Ega ta siia roni?”
Mu hirm oli nii suur, et ma võtsin ta sõnu tõsiselt ja otsustasin, et seni, kuni vanaema pole tõesti meie juurde roninud, tuleb kiiresti talle vastu joosta. Mu jooksuks-lennuks hoovi kulus minutit viis. Kõik see aeg käis vanaema ümber maja, hoides väljasirutatud käes homöopaatiakarbikest, ja karjus:
„Kus sa oled, elukas?”
Olnuks ta maal, võinuks pealtnägijad arvata, et ta ajab kitse taga, kuid linnas…
Lõpuks ma vuhisesin hoovi. Vanaema ei paistnud kuskilt, kuid ma taipasin kaugete huigete järgi, et ta oli teisel pool maja. Sõber tuli jooksust ähkides mu juurde ja küsis vaevu hingates:
„Aga kas jonima veel lähme?”
Ma sülitasin maha ja ütlesin nagu inimene, kes teab, mis toimuma hakkab ja millega sellised asjad lõppevad:
„Jonimisel on lõpp.”
„Lõpp…” kordas sõber vaikselt, otsekui süüvides selle hirmsa sõna tähendusse.
Ning samal hetkel astus vanaema nurga tagant välja.
„Kus sa hulkusid? Tule siia. Võta homöopaatiat.”
Sõber haihtus kohemaid. Vanaema tuli mulle lähemale… Aga mina olin higine!
Higistamine polnud mulle lubatud. See oli veel rängem kuritegu kui hilineda homöopaatia võtmisele! Vanaema seletas, et higistades inimene jahtub, organismi vastupanuvõime langeb ning seda tundes hakkab stafülokokk paljunema ja põhjustab põsekoopapõletiku. Mul oli selgelt meeles, et ma ei jõua põsekoopapõletiku kätte ära mädaneda, sest kui ma higiseks saan, tapab vanaema mu enne, kui stafülokokk jõuab üles ärgata. Kuid kui väga ma ka end tagasi ei hoidnud, läksin ma jooksuga ikka higiseks ning nüüd ei saanud mind enam miski päästa.
„Lähme koju,” ütles vanaema, kui ma olin homöopaatia alla neelanud.
Liftis silmitses ta mind tähelepanelikult, vajus näost ära ja võttis mult punase mütsi peast. Juuksed olid märjad. Ta pistis käe mu krae vahele ja sai aru, et ma olen higine.
„Higistad… Jumalaema, kaitseja, higistab, lurjus! Issand, hoia, päästa! No nüüd teen ma sulle, rajakas, sokunägu!”
Me sisenesime korterisse.
„Võta kõik ära, ruttu. Võta särk ära. Üleni higine, lurjus, üleni…”
„O-oi!” venitas ta särke kiskudes. „Üleni märg. Läbinisti märg! Poe teki sisse, kohe hakkan hõõruma. Kus sa olid? Vasta!”
„Me käisime Borjaga MATI-s,” halisesin mina.
„MATI-s! Ah sa jõletis! Kui palju olen ma sulle rääkinud, et sa sinna jalgagi ei tõstaks?! Seda Borkat peksa kasvõi vastu asfalti, minu poolest võib ta seal kasvõi eladagi, aga mida sina, mädanev lojus, seal tegid? Korjasid jälle mutreid? Topitagu kõik need mutrid sulle tagumikku. Aga pole pole viga…”
„Aga pole viga” ei tõotanud nagu ikka midagi head.
„Kuula mind tähelepanelikult. Kui sa peaksid veel kordki MATI-sse minema, saadan ma sinna vanaisa, aga tema, su vanaisa, on lugupeetud inimene. Ta läheb, annab valvurile kümme rubla ja ütleb: „Kui te siin poissi, sihukest kokkukuivanut, punase mütsi ja halli mantliga… siis tapke ta ära. Tõmmake tal käed-jalad küljest ja toppige tagumik mutreid täis.” Sinu vanaisast peetakse lugu ja valvur teeb seda, Teeb, said aru?!”
Ma sain kõigest aru.
Järgmisel päeval mind õue saates kinnitas vanaema mu särgi külge haaknõeltega kaks taskurätikut. Ühe rinnale, teise seljale.
„Kui sa ajad end jälle higiseks, jääb särk kuivaks, aga rätikud võtan ma naksti ära,” seletas ta. „Võtan ja kägistan su nendega ära, kui sa end higiseks ajad. Kas said aru?”
„Sain.”
„Ja veel. Mäletad, mida ma sulle MATI kohta ütlesin? Kui peaksid selle Borkaga jälle sinna minema, siis süüdista iseennast. Kui kutsub, keeldu. Näita iseloomu, ütle kindlalt: „Vanaema ei luba!” Nõrgaloomulised lõpetavad elu vanglas, jäta see meelde ja ütle talle edasi. Kas jäi meelde?”
„Jäi.”
„Mine siis.”
Vastu asfalti puruks peksmatu Borja ootas mind trepikoja juures.
„Lähme,” ütles ta.
„Kuhu?”
„MATI-sse.”
„Lähme.”
„Borja, kuhu te lähete?!” kostis järsku rõdule vaatama tulnud vanaema hääl.
„Lehtlasse!” vastas Borka.
„Borjake, ära teda MATI-sse vii, eks? Mul on arstitõend, et ma olen psüühiliselt haige. Ma võin tappa ja minule ei tehta selle eest midagi. Nii et pea seda silmas, kui te MATI-sse lähete, eks?”
„Ahah…” kostis Borja.
„Kuule, kas tal on päriselt selline tõend olemas?” küsis ta, kui vanaema rõdult ära läks.
„Ma ei tea.”
„Äkki me siis ei lähe?”
„Lähme ikka! Kuidas ta teada saaks?” ägestusin mina, olles kindel, et ei aja end higiseks ega reeda end vanaemale. „Ega me siis kauaks. Ronime natuke ja kohe tagasi.”
Suure raudvärava ees, mille roostele oli valge õlivärviga plätserdatud neli hingele armast tähte „MATI”, jäin ma seisma. „Ta on lugupeetud inimene, see sinu vanaisa… Ta läheb…” lõi mu kõrvus helisema vanaema hääl.
„Tead mis, läki parem lasteaeda,” tegin ma Borjale ettepaneku.
Lasteaed külgnes MATI-ga, olles temast eraldatud aukliku aiaga ning oli meile huvi pakkuvuse poolest teisel kohal. Õhtuti oli lasteaed tühi ja me pidasime seda samuti enda omaks. Me võisime seal mängida ükskõik mida, võisime istuda väikestes puumajakestes ja ronida nende teravatipulistele katustele, võisime lõket teha ja küpsetada selles kodunt toodud kartuleid, kartmata, et mõni möödakäija lõkke laiali trambib ja meilt tikud ära võtab. Nii tikud kui ka kartulid olid eelmisest korrast ühte onni peitu pandud ning küsimus, mida tol õhtul lasteaias ette võtta, lahenes iseenesest.
Meie idülli katkestas „suurte poiste” ilmumine. Niiviisi nimetasime me tsirkusekooli poisse, kes olid meist viis aastat vanemad ja pidasid nagu meiegi lasteaeda enda omaks. Kahjuks oli neil osaliselt õigus. Nad võisid meid minema ajada, meie neid mitte. Neile näiteks ei maksnud midagi Borka vastu asfalti puruks peksta. Aga meie võisime ainult tükk maad eemale minnes hüüda neile midagi solvavat, nii et nad ei kuuleks. Borka sõimas neid sokkudeks, aga mina needsin neid taeva, jumala ja maa nimel. Misjärel me lidusime minema ja mõtlesime: „Aga me neile panime, uh! Kus alles panime!”
Niisiis, kui lasteaeda ilmusid „suured poisid”, meenus mulle, kuidas ma olin eile ühte neist päris kenasti rõdult neednud, ning seepärast oleks kõige parem jalga lasta. Poisid lähenesid jalgvärava suunast, mistõttu jalga lasta sai vaid MATI-sse. Ma juba mainisin, et aias oli auk, nii me siis seda kasutasimegi. Ma veel mõtlesin: „Valvur ei pruugi kätte saada, aga need rebivad raudselt käed küljest ja kasutavad mutrite asemel kartuleid. Peaasi, et ma end higiseks ei aja!”
Nüüd olid poisid kaugel. Me olime MATI ehitusplatsil. Borka pani ees, minema, mina aga silmasin maas katkist kitarri ja tõstsin selle üles. Mul turgatas pähe, et kui ronida aia otsa, saaks teise hoovi liftimutte vahvasti narritada. Püüdes mitte teha liiga kiireid liigutusi, ronisin ma üles ning hüüdsin kitarriga vehkides liftimuttidele: „Ai-ja-jaa!”, misjärel manasin pähe lõusta, virutasin kitarri nende jalge ette ning, täheldades endamisi, et ma pole põrmugi higine, hüppasin aia otsast maha…
Maapind lõhenes mu jalge all ning sulgus vöökohal külma sitke massina. Ma mõistsin, et olin kuhugi sisse sumatanud. See osutus tsemendiseguga täidetud auguks. Veel selgus, et ma istun selles enam mitte vööst, vaid rinnust saati ega suuda välja ronida. Esimene mõte oli, et ujuks, kuid siis meenus mulle, et ma ei oska. Teine mõte – hüüda appi. Borka oli juba kaugel, kuid isegi kui ta oleks kodus olnud, oleks ta ikkagi mu jubedaid röökeid kuulnud. Ta tuli joostes mu juurde ning silmitses õuduseseguse huviga pikalt mu pead, otsekui maa seest kasvavaid õlgu ja kramplikult mööda tsementi lätsuvaid käsi.
„Sa oled nüüd täitsa, jah?” küsis ta lõpuks.
„Täitsa…” kähisesin mina meeleheitlikult õhku neelates. Ma uppusin ning hingata oli üha raskem.
„Mida siis teha? Seesamunegi, tõmbaks su välja või?” käis Borja lõpuks välja asjaliku ettepaneku, kuid vajus kohe ise põlvist saadik sisse.
„No näed nüüd, mis sinu pärast välja kukkus!” ohkas ta. „Nüüd saan kodus riielda…”
ta ronis välja. Katsus pükse puhtaks soputada – tulutult.
„Näed, kui mustaks ma sain!” ütles ta raputamist jätkates, kuid märkas, et tsement kerkib juba mu kaelani, ja vajus mõttesse.
„Tead, ma tõmban su vist välja,” otsustas ta lõpuks ja läks kepi järele.
Ta sikutas mind, nagu filmides partisanid sikutavad üksteist soomülkast välja. Ma klammerdusin kramplikult Borka ulatatud lauajupi külge ning paar minutit hiljem lonkisime me juba pikkamööda kodu poole. Kui me vajusime üle plangu lasteaeda (olime nii vapustatud, et ei kasutanud isegi aiaauku!), siis komistasime otse nondesamade poiste otsa. Nad olid parajasti meie kartulite söömist lõpetamas ning arutlesid elavalt, kelle omad need olla võisid. Meid nähes pistsid nad mõistagi metsikult hirnuma, kuid mul oli ükskõik. Mind ootas ees vanaema.
Oligi meie hoov. Tsement, mis mind igast küljest kattis, kaalus oma kümme kilo, mistõttu kõnnak oli mul nagu kosmonaudil mõnel suurel planeedil, näiteks Jupiteril. Borkal oli tsementi vähem, tema oli kosmonaut Saturnil.
Trepikoja juures istuvad liftimutid sattusid meie väljanägemisest vaimustusse.
„Oi!” hüüdsid nad. „On ikka püherdanud, põrsad!”
„Aga kes need on, mitte ei saa aru!”
„See siin on Saveljevite idioot, aga see Netšajev kahekümne esimesest.”
Miks mina olin idioot, teadsin juba toona. Mul istus peas kuldne stafülokokk. Ta sõi mu aju ja roojas sinna. See oli ka liftimuttidele teada. Nad teadsid seda vanaema käest. Näiteks ta otsib mind homöopaatiaga, küsib liftimutilt:
„Ega te mu idiooti näinud ole?”
„Miks siis idiooti… Pealtnäha on ta päris nutikas.”
„See on ainult pealtnäha! Stafülokokk on tal ammu kogu aju auklikuks söönud.”
„Vabandust, aga mis see on?”
„Selline kole mikroob.”
„Vaene poiss! On see ravitav?”
„Normaalsetel inimestel jah. Aga tema ei tohi võtta ei antibiootikume ega sulfaniilamiide.”
„Kuid ta on viimasel ajal justkui kasvanud…”
„Kasvanud võib ta ju olla, kuid kui ma teda vannitoas lahti riietan, hakkab mul halb – puha kondid.”
„Ja lisaks kõigele veel ka idioot?”
„Täielik!” hüüatas vanaema veendunult, ning uhkusetunne lapselapse pärast täidab teda üleni – teist sellist pole kellelgi.
Niisiis, kui Saveljevite idioot vedas end lõpuks koju ja helistas väriseva käega uksekella, selgus, et vanaema oli kuhugi ära läinud. Võtmeid mul muidugi polnud – neid ei saa ju idiootidele usaldada -, mistõttu tuli minna Borka poole. Tema ema aitas mu riidest lahti. Minutit viis sikutasime me palitut maha ja sama kaua ka pükse. Saapad plätsusid laulvalt, kui ma neid jalast ära sikutasin. Käpikud tolknesid varrukatest raskelt kummi otsas – ka neis oli tsementi. Ma ronisin vanni, pesin end puhtaks. Mulle anti Borja särk, Borja sukkpüksid. Aga Borja oli minust oma poolteist korda suurem ning sukkpüksid olid temalegi suured. Ühesõnaga, ma sidusin need kaenla all kinni ja läksin Borjaga mängima. Pugime banaane. Uksekell. Tema ema läks avama.
„Vika, kas see närakas on sinu juures?”
Ma tardusin õudusest ja tõmbusin sukkpükste sees kössi.
„Vika, kus ta on? Mulle öeldi, et ta tuli teile.”
„Nina Antonovna, ärge närveerige. Küll me kõik puhtaks saame. Ma andsin talle Borja sukkpüksid, nad istuvad ja mängivad.”
„Andke ta siia.”
„Nina, ära sa teda minu juurde lase, ma löön ta maha!” kostis vanaisa hääl.
„Kao siit, hitsel, kao!”
Vanaema leidis mu üles, keris sukkpüksid käe ümber ja vedas koju.
„No, lapsuke, tule aga tule. Me lähme nüüd sinuga MATI-sse. Sulle ju meeldib MATI-s käia? Vaat sinna me lähemegi. Valvuri juurde. Tahad valvuri juurde? Kohe… Tead, milline valvur seal on? Vanaisa juba käis ta juures. Aga nüüd viin mina sind tema juurde. Ta uputab, su raisa, selle tsemendi sisse. Oi, elajas, sittus kogu mantli täis, situtaks su hing nõnda täis! Saapad on täitsa hukas! Aga püksid! Kas ma ütlesin sulle, et sa sinna jalgagi ei tõstaks? Ütlesin? Jälle läksid selle tõpraga? Kõik täis situtud… Et see tsement voolaks sul kõrvust ja ninast! Et see kleebiks su silmad igavesti kinni! Tea, et sa lõpetad oma elu vanglas. Sul on ju kriminaalsed kalduvused. Lõket teha, ehitusele ronida…. Ja lisaks sellele oled sa nõrgaloomuline lojus. Ei viitsi õppida, tahad ainult hästi vitsudada, õues hulkuda ja telekat vahtida. Ma sul hulgun! Nüüd ei lähe kuu aega õue! Tahad muudkui tõestada: „Ma olen samasugune nagu kõik teised, ma olen samasugune nagu kõik teised.”Aga sina ei ole samasugune! Kui vead end õue, pead rahulikult jalutama, istuma, lugema… Noh, nii sa mul saadki pioneeriks! Ma lähen koolidirektori juurde ja räägin, kuidas sa mind piinad.”
„Nina, ära sa teda minu juurde lase, ma löön ta maha!” tegi vanaisa jälle häält.
„Löö pealegi! Sellisel lojusel pole vaja elada, ainult mürgitab teiste elu. Kahju, et ta sellesse tsementi päriselt ära ei uppunud, kõik oleksid vaevast lahti saanud.”
„Ära teda ainult minu juurde lase!”
„Jah,” mõtlesin mina, „lähemal ajal oleks parem MATI-sse mitte minna.”

Link
Margus Haab „Transagressiivne babuška kuldsetest kaheksakümnendadest”, kultuur.err.ee, 27.01.2015, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/9e02393c-5261-4363-8425-261958347f90

Püsiviide Lisa kommentaar

Vladimir Voinovitš

5. jaan. 2016 at 9:47 e.l. (Nädala autor 2016) (, )

vladimir

Vladimir Voinovitš (1932) – vene kirjanik, kes sunniti 1980. aastal Nõukogude Liidust emigreeruma, ent sai kodakondsuse tagasi 1990. aastal ning elab sellest ajast alates enamasti Venemaal. Ta hakkas Tšonkini esimest osa kirjutama 1963, kuid avaldamiskeelu tõttu ilmus selle üks osa alles 1969 Frankfurtis ja terve raamat 1975 Pariisis.

Katkend: Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I, Tänapäev 2014, tlk Jüri Ojamaa, lk 88 – 95.

Keegi talle ei vastanud. Turjakas tõukas teda selga, et ta laua juurde läheks, seal oli parajasti vaba taburet. Tšonkin sättis end sellele istuma ja vaatas ringi.
Temast vasakul istus eakas tüse meesterahvas, seljas väljaõmmeldud ukraina särk, mis oli kokku tõmmatud põimitud siidvööga. Mehel oli ümmargune nägu, väike priske nina ja silmadele langevad luitunud kulmud. Pealagi oli loomulikul teel kiilaks läinud, selle ümbert oli säravalt puhtaks raseeritud, parema kõrva juures oli juba kinni kasvama hakanud sisselõike arm. Pealael oli mitu tumedat laiku nagu oleks keegi seal konisid kustutanud. Mees vaatas väikeste ravavoltidesse uppuvate silmadega heatahtlikult oma uut naabrit ja naeratas sõbralikult.
Parempoolne naaber meeldis Tšonkinile rohkem, siin istus nooruke, umbes seitsmeteistkümneaastane neiu, kelle rinnad alles hakkasid kuju võtma ja kellel olid kaks patsijuppi lehvidega otsas. See neiu sõi täiesti ilma lusikata otse suuga taldrikule laiali määritud võisilmaga mannaputru ning heitis Tšonkinile vargsi uudishimulikke ja kelmikaid pilke. Alles nüüd märkas Tšonkin, et kõik lauas istujad topivad nagu tema naabrinna huuli taldrikusse, mingeid kahvleid või vähemalt lusikaid neil ei ole ja neid nagu polekski vaja. „Tea, kas nad on Kesk-Aasiast?!” mõtles Tšonkin ja heitis küsiva pilgu Turjakale, kes istus tema vastas teisel pool lauda. Turjakas noogutas talle, et ärgu ärritugu, et kõik läheb nagu vaja, ning Turjaka kõrval istuv punase näoga krepdešiinist sarafanis naine hakkas kuidagi kummaliselt silmi pilgutama ja nägusid tegema, see ajas Tšonkini segadusse, ta punastas ja pööras pilgu ära oma naabrile, too naeratas talle ja ütles:
„Sina, kullake, ära pelga, siin on kõik omad, keegi sulle liiga ei tee.”
„Ma ei pelgagi,” ütles Tšonkin, püüdes julgena näida.
„Pelgad küll,” ei jäänud naaber uskuma. „Sa ainult teed nägu, et ei pelga, tegelikult pelgad hullupööra. Mis su nimi on?”
„Ma olen Tšonkin. Vanja.”
„Ja isanimi?”
„Vassiljevitš,” ütles Tšonkin meelsasti.
„Siis on hästi,” kiitis naaber heaks. „Oli kunagi tsaar Ivan Vassiljevitš Groznõi. Oled ehk kuulnud?”
„Nagu oleksin midagi kuulnud,” kinnitas Tšonkin.
„Ta oli hea inimene, südamlik,” ütles naaber tunderõhuga. Nihutas viinaklaasi Tšonkinile lähemale ja võttis teise endale. „Võtame, Vanja!”
Tšonkin võttis end kokku, pidas hinge kinni, nagu ta viina juues alati tegi, et läheks kergemini alla, aga selgus, et viinal ei olnud maitset ega lõhna – lihtsalt vesi. Kuid peas lõi sumisema ja tuju paranes otsekohe. Tšonkin tundis end palju vabamalt.
Naaber nihutas talle lähemale taldriku sakummiga: soolakurgid ja praetud kartul. Tšonkin otsis pilguga kahvlit, ei leidnud seda, tahtis sõrmedega sööma hakata, kuid jälle sekkus naaber:
„Sina, Vanja, võta otse suuga. Suuga on palju mugavam.”
Tšonkin võttis seda kuulda ja prooviski nii – tõepoolest, oligi meeldivam ja maitsvam. Milleks küll on inimesed igasugused kahvlid ja lusikad välja mõelnud? Neid peab pesema. Neist on ainult tüli. Naaber aina vaatas talle heatahtlikult otsa ja naeratas. Küsis:
„Vanja, ma vaatan sinu lõkmeid, kas sa oled lendur?”
Ivan tahtis kuidagi ebamääraselt vastata, aga nüüd sekkus parempoolne naabrinna.
„Ei ole,” ütles ta piuksuva häälega, „ta sõidab hobusel.”
Tšonkin üllatus: nii noor, aga teab kõike. Kust ta teab?
„Kas tõesti hobusel?” rõõmustas naaber. „Siis on hästi. Hobune on igati tore loom. Ta ei unda, ei mürise, bensiini järele ei lõhna. Huvitav, kui palju teie väeosas hobuseid on?”
„Neli,” piuksus neiu.”
„Ei ole neli,” ütles Tšonkin, „vaid kolm. Oli laiguline mära, see murdis jala. Saadeti tapamajja.”
„Laiguline saaeti ära, aga kõrvil sündis varss,” jäi neiu endale kindlaks.
„Sa ära temaga vaidle, ta teab,” ütles naaber. „Sa ütle mulle parem seda,kas aeroplaan lendab kiiremini kui hobune või on hobune kiirem?”
„Rumal küsimus,” ütles Tšonkin. „Kui ta madalalt lendab, siis on säuhti ja polegi teda enam, aga kui kõrgele tõuseb, siis lendab aeglaselt.”
„Mis sa ütled,” vangutas naaber imestades pead ja hakkas Tšonkinile teisi küsimusi esitama: kui vana ta on, kas ta on ammu sõjaväes, kuidas seal süüa antakse, mida kantakse, kui kaua peavad jalanartsud vastu pidama? Tšonkin vastas talle meelsasti ja üksikasjalikult kuni taipas, et lobiseb juhuslikule tuttavale välja täiesti salajast sõjasaladust. Kuidas see küll võis juhtuda! Kui palju kordi oli räägitud ja hoiatatud: ära lobise! Lobiseja on vaenlasele hea leid!
Aga väljaõmmeldud särgis vaenlane oli päris jultunuks läinud, ta vedas põlvele pandud märkmikku pliiatsiga varjamatult sõnu.
„Kuule, mida sa teed?” kallutas Tšonkin end naabri poole ja sirutas käe märkmiku järele. „Anna siia!”
„Mis nüüd lahti, mis sa karjud?” tõttas naaber märkmikku rulli keerama. „Mis sa karjud? Mida inimesed võivad mõelda?”
„Aga mispärast sa kirjutad?” ei jätnud Tšonkin järele. „Kus tuli kirjamees välja. Anna siia öeldakse sulle.”
Ta ründas oma vaenlast ja oli juba märkmikku kätte saamas, kuid naaber pistis ootamatult kiire liigutusega märkmiku suhu ja neelas koos pliiatsiga silmapilk alla.
„Pole,” ütles ta, naeratas kahjurõõmsalt ja laiutas käsi.
„Ma sulle teen „pole”!” räuskas Tšonkin ja läks talle rusikatega kallale. „Ma tirin selle sult kõrist välja!”
Ta tahtis tõega märkmikku välja kiskuda, kuid naaber keeras end kõrvale ja lõugas täie häälega:
„Kibe-e!”
Tšonkinile tuli meelde, et ta on pulmas, haaras naabri kõrist kinni ja hüüdis viisakusest samuti: „Kibe!” Kõik ülejäänud ühinesid temaga ja kõikjalt kostis hõikeid:
„Kibe! Kibe!”
Naaber hakkas selle aja peale juba kergelt korisema, tema kurgust paistis märkmiku otsa. Tšonkin tahtis haarata mehest kinni ka teise käega ning heitis pilgu peigmehe ja pruudi poole, et ega nad ei vaata. Kuid see, mida ta nägi, võttis tal korrapealt kogu jõu ja soovi võidelda selle totaka märkmiku pärast.
Peigmees ja pruut tõusid väärikalt püsti, nagu oli ette nähtud, kui hüütakse „Kibe!”, ja vaatasid külaliste poole otsekui küsides pilguga, kas nad mõtlevad seda tõsiselt või hüüavad igavusest, siis, saanud kohmetusest võitu, tõmbas peigmees konksus käe järsu liigutusega Njura pea enda poole ning surus oma huuled vastu naise kahvatuid huuli. Tšonkin läks üle kere külmaks, talle tuli kohe meelde, kus, millal ja mis asjaoludel oli ta peigmehega kohtunud. Miks ei pidanud siis meelde tulema, kui peigmees ei olnud keegi muu kui orikas Borka ja kuigi tal oli seljas pesusametist kuub, rinnas märk ning ta nägi inimese moodi välja, oli ta ikkagi orikas.
Tšonkin tahtis hüüda inimestele, et nad vaataksid, mis siin toimub, et orikas suudleb inimest, tüdrukut, kuid midagi hüüda oleks olnud tühi töö, sest ümberringi oli kohutav kära, kõikjalt kostis: „Kibe! Kibe!” Ja isegi mitte „Kibe!”, vaid mingi teine Tšonkinile tuttav sõna. Ta vaatas ringi ja sai alles nüüd täiesti selgelt aru, mis siin toimub, taipas, et lauas ei istu üldsegi inimesed, vaid tavalised sead, taovad sõrgadega vastu lauda ja ruigavad nagu sigadele ongi ette nähtud.
Tšonkin peitis näo kätesse ja vajus taburetile. Suur Jumal, mis siin toimub ja kuhu ta on sattunud! Ta polnud Jumala nime elus suhu võtnud, aga nüüd tuli seda teha.
Vaikus tõi ta teadvusele. Ta võttis käed näo eest. Ümberringi vahtisid talle vaikides näkku sead. Nad otsekui ootasid, et ta teeks midagi. Tal hakkas halb. Ta vajus nende pilkude all kössi. Siis ta plahvatas.
„Mida te vahite? Mida te vahite?” karjus ta meeleheitlikult, libistades pilgu üle nende kärssade.
Kuid ta sõnadele ei tulnud mingit vastust, need oleksid nagu kadunud sügavasse kaevu.
Tšonkin heitis pilgu naabrile. Paks laiguline orikas väljaõmmeldud ukraina särgis vaatas silmi pilgutamata talle otsa rasvavoltidesse uppuvate silmade nüri pilguga.
„Sina, vana orikas,” karjus Tšonkin, haaras naabri õlgadest kinni ja raputas teda. „Mida sa vahid mind? Mida sa vahid?”
Naaber ei vastanud midagi. Ta ainult muigas ja rebis tugevate esijalgadega Tšonkini käed oma õlgadelt maha. Tšonkin sai aru, et jõuga ta neist siin üle ei käi ja langetas pea.
Ja siis kostis vaikusest orikas Turjaka vali hääl:
„Tšonkin, miks sina ei ruianud?”
Tšonkin tõstis pilgu Turjakale – millest ta räägib?
„Sa ei ruianud, Tšonkin,” jäi Turjakas endale kindlaks.
„Jah, ta ei ruianud,” kinnitas Tšonkini naaber soliidselt, otsekui soovides vaid tõde jalule seada.
„Ei ruianud! Ei ruianud!” piuksus üle kogu saali tilluke siga, naabrinna, lehvidega kõrvade juures.
Pääsemist otsides vaatas Tšonkin Njura poole, kelles ainsana oli veel säilinud midagi inimlikku. Njura langetas kohmetunult pilgu ja ütles vaikselt:
„Jah, Vanja, minu meelest sa ei ruianud.”
„Huvitav lugu,” ütles lustakalt silmi välgutades peigmees Borka. „Kõik ruigavad, aga tema ei ruiga. Võib-olla sulle ei meeldi ruiata?”
Tšonkini suu tõmbus kuivaks.
„Pealegi…”
„Mis „pealegi”?”
„Ei tea,” pomises Tšonkin ja lõi silmad maha.
„Ta ei tea,” piuksus nooruke seaneiu.
„Jah, ta ei tea,” kinnitas ukraina särgis orikas kurvalt.
„Ma ei mõista,” ajas Borka esijalad laiali. „Ruiata on ju nii mõnus. See on ju igaühe jaoks nauding. Palun ruiga.”
„Ruiga, ruiga,” sosistas nooruke seaneiu, müksates Tšonkinit küünarnukiga.
„Vanja,” ütles Njura hellalt, „ruiga, mis see sulle maksab? Varem ei osanud ka mina ruiata, aga nüüd olen ära õppinud ja pole häda midagi. Ütle „ruih-ruih” ja ongi kõik.”
„Milleks teil kõigil seda vaja on,” oigas Tšonkin, „milleks? Ma ei ütle ju midagi, ruiake, kui teile meeldib, ainult et, mis mina siia puutun? Ma pole ju ikkagi mitte siga, vaid inimene.”
„Ta on inimene,” piuksus noor seaneiu.
„Ta ütleb, et ta on inimene,” kinnitas hämmeldunult ukraina särgis orikas.
„Inimene?” küsis Borka üle.
See Tšonkini väide näis olevat nii naljakas, et kõik sead lõid sõrgadega üksmeelselt vastu lauda ja ruigasid mõnutundest ning väljaõmmeldud särgis naaber torkas oma märja kärsa Ivanile vastu kõrva. Too haaras kõrvast kinni, kuid seda ei olnud enam, naaber oli end ära pööranud ja järas seda rahulikult, nagu poleks see kõrv, vaid ütleme näiteks kapsaleht.
Noor seaneiu upitas end Tšonkini tagant välja ja küsis uudishimulikult:
„Kas on maitsev?”
„Vilets kraam,” krimpsutas too kärssa ja neelas peeneksnäritu alla.
„Mispärast vilets kraam?” solvus Tšonkin. „Kas sinu oma on siis parem?”
„Mul on seakõrv,” vastas naaber üleolevalt. „Süldi jaoks täiesti hädavajalik asi. Ära lobise ruiga.”
„Ruiga, ruiga,” sositas naabrinna.
„Ruiga, öeldakse sulle,” ütles Turjakas.
Tšonkin vihastas.
„Ruih-ruih-ruih,” ütles ta sigu osatades. „Kas nüüd olete rahul?”
„Ei ole,” krimpsutas Turjakas nägu, „ei ole rahul. Sa ruigad nii, nagu sind sunnitaks seda tegema. Aga sa pead ruigama rõõmsalt ja kogu hingest, et see meeldiks ka sulle endale. Noh, lase käia, ruiga veel.”
„Lase käia,” müksas seaneiu küünarnukiga.
„Ruih-ruih,” lõugas Tšonkin, manades näole enneolematu vaimustuse ilme.
„Pea kinni,” katkestas teda Turjakas. „Sa ainult teed näo, et sulle meeldib, aga tegelikult ei ole sa rahul. Kuid me ei taha, et sa teeks seda vastutahtmist, me tahame, et see meeldiks sulle päriselt. Ruigame õige koos. Ruih-ruih!”
Ta ruigas alguses vastumeelselt, kuid aegapidi nakatas teda Turjaka vaimustus ja ta ruigas ise ka samasuguse vaimustusega, kogu hingest, tema silmi tõusid rõõmu- ja heldimuspisarad. Kõik sead, kellele see rõõm üle kandus, ruigasid samuti ja kopsisid sõrgadega, punase näoga krepdešiinsarafanis emis ronis üle laua teda suudlema.
Orikas Borka hüppas äkki oma pesusametist kuuest välja, ta oli muutunud juba päris seaks, tormas galoppis mööda lauda ühest otsast teise ja tagasi ning hüppas jälle oma rõivastesse. Nüüd tekkisid laua kaugemasse otsa kuldkandikud, sead haarasid neist kinni ja andsid sõrgadega edasi. „Kas tõesti sealiha?” võpatas Tšonkin, kuid samas haaras teda veel suurem õudus, kui ta nägi, et see ei olnud sealiha, vaid vastupidi – inimese liha.
Esimesel kandikul lamas paljana ja igati kasutusvalmina sibula ja roheliste hernestega garneeritud rooduvanem Peskov, tema järel tulid samade lisanditega kaptenarmus Trofimovitš ja reamees Samuškin. „See olin mina, kes nad kõik reetis,” tuli Tšonkinile pähe, ta tundis, kuidas tal peas juuksed püsti tõusevad.
„Jah, seltsimees Tšonkin, te reetsite sõjasaladuse ja kõiki neid,” kinnitas vanemleitnant Jartsev, kõikudes järjekordse kandiku peal ja väristades külmast sinetavat keha. „Te reetsite oma seltsimehed, kodumaa, rahva ja isiklikult seltsimees Stalini.”
Ja seejärel ilmus välja kandik isiklikult seltsimees Staliniga. Üle kandiku ääre rippuvas käes hoidis ta oma kuulsat piipu ja muigas kavalalt vuntsidesse.
Kirjeldamatust õudusest haaratud Tšonkin ajas tabureti ümber ja tormas ukse poole, kuid komistas ja kukkus. Ta rabas sõrmedega lävepakust kinni ja tahtis küüsi murdes minema roomata, kuid ei suutnud. Keegi hoidis teda kõvasti jalgadest kinni. Siis võttis ta viimse jõu kokku, rapsas püsti ja lõi pea valusasti vastu lennukitiiba ära.

… Oli kirgas päikesepaisteline päev. Tšonkin istus heintel lennuki all, hõõrus muhku peas ega suutnud kuidagi taibata, mis toimub. Keegi tiris teda ikka veel jalast. Tšonkin vaats ja nägi orikas Borkat, mitte toda, kes istus pesusametist pintsakus lauas, vaid tavalist porist (nähtavasti oli ta alles lombist välja roninud) orikat, kes, haaranud hammastega kinni lahti läinud sääremähisest Tšonkini jala ümber, tõmbas seda enda poole, toetudes lühikeste esijalgadega vastu maad, ning ruigas heameelest.
„Kao minema, kuradi tõbras!” käratas Tšonkin hirmsa häälega peaaegu et teadvust kaotades.

Looming
Jutustus “Meie elame siin”, Loomingu Raamatukogu 18/1962), tkl Harald Lepik.
Jutustus “Tahan olla aus”, Loomingu Raamatukogu 2/1964, tkl Harald Lepik.
Romaan “Karvamüts” Eesti Keele Sihtasutus, 2002, tkl Jaan Ross.
Romaan “Moskva 2042” Kiil, 2011, tkl Annely Pekkonen.
Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I, Tänapäev 2014, tlk Jüri Ojamaa.
Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II, Tänapäev 2014, tlk Jüri Ojamaa.
Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused III, Tänapäev 2015, tlk Jüri Ojamaa.

Linke
Arno Oja, Moskva müürid punased…, Eesti Päevaleht 7.01.2012, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/moskva-muurid-punased?id=63743840
Jaan Martinson, Vahva sõdur Tšonkin – Venemaa absurdsuse lipukandja, Postimees 13.08.2014, http://arvamus.postimees.ee/2886401/vahva-sodur-tsonkin-venemaa-absurdsuse-lipukandja

Püsiviide Lisa kommentaar

Edvard Radzinski

5. aug. 2015 at 11:26 e.l. (Nädala autor 2015) (, , )

Foto: Fortius

Foto: Fortius

Edvard Radzinski (1936) on tuntud vene näitekirjanik, stsenarist ja biograaf.

Mitmed tema kirjutatud Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitiliste murrangute keskmes asunud juhtfiguuride biograafiad „Stalin“ (Varrak, 2000); „Nikolai II: Venemaa viimane tsaar“ (Varrak, 2001); „Rasputin: elu ja surm“ (Varrak, 2002); „Napoleon: elu pärast surma“ (Varrak, 2003) ja „Aleksander II: Venemaa lootuse ja terrori vahel“ (Varrak, 2005, kõik teosed tõlkinud Margus Leemets).
Radzinski biograafiad paistavad silma emotsionaalsuse ja poeetilisusega ning julgusega käsitleda ajalugu eelkõige haaravate ja vapustavate lugude varasalvena, mis annab võimaluse esitada faktide kõrvale ja tegelikkuse ilmestamiseks põnevaid ja kujutlusvõimet toitvaid hüpoteese. Ajalool on omadus muutuda Radzinski käes dramaatiliseks jutustuseks. Ajalugu saab lugeda peaaegu nagu ilukirjanduslikku põnevuslugu, mida on võimalik ühtaegu jälgida ja interpreteerida. Aga eks Radzinskit lugedes võib ka veenduda, et reaalne elu on ilukirjandusest alati omajagu pöörasem.

Edvard Radzinski lugejatega kohtus kirjandusfestivali Head Read raames Kirjanike Maja musta laega saalis 28. mail 2015.

8. detsembril 2015 kell 19.00 toimub Nordea Kontserdimajas Edvard Radzinski autoriõhtu „Naiste riik”. Kunstifestivali „Jõuluõhtud” raames.

Katkend: Aleksander II, Varrak 2005, tlk Margus Leemets, lk 24-29.

Kaardiväe neljas retk paleesse

Millised kohutavad ja vägevad inimesed sellel sajandil elasid! Kas või see krahv Aleksei Orlov. Ta ei saanud kuulsaks mitte ainult tsaari tapmisega… Türklastega sõdimise ajal juhatas ta Vene laevastikku. Ceşma lahel süütas ta raevukas lahingus kogu Türgi laevastiku. See oli tolle sajandi kõige verisem merelahing.
Nad olid erilised inimesed. Ja meie kangelase vanaisa kartis neid õigusega.

Otse linna keskele rajas Paul Mihhaili palee, mida kaitsesid vägev müür, veega täidetud vallikraav ja kaardiväe valvemeeskond.
Aleksandri vanaisa ehitas küll sellise lossi, kuid ei suutnud ometi lõpuni taibata, kui ohtlik meie kaardivägi ikkagi on. Nagu tema õnnetu isa Peeter III, uskus ka Paul I isevalitseja võimu jõusse. Ta lausus uhkelt: „Venemaal on aristokraat see, kellega ma parajasti vestlen, ja on seda seni, kuni mina temaga vestlen.”
Kuid miljonite alluvate valitseja, hiiglasliku impeeriumi peremees unustas Ajaloo: tema isevalitsemine oli piiratud. Mitte põhiseaduse ega parlamendiga, vaid kaardiväelaste poomisnööriga. Ta oli unustanud oma ema avastuse.

Troonipärijana Gatšina lossis elades oli Paul moodustanud oma taskuväljaandes sõjaväe, nagu oli kunagi teinud ka tema tapetud isa Peeter III. Tema gatšinalased olid kasvatatud karmi preisi distsipliini abil. Ja seda gatšina distsipliini hakkas ta nüüd juurutama ka Katariina ärahellitatud kaardiväe juures. Ta karistas Katariina kaardiväelasi väiksemagi lohakuse eest, kas siis mundri väljanägemises või marssimises, peaaegu hullumeelse raevuga. Minnes paraadile või vahtkonnateenistusse, võtsid ohvitserid nüüd kaasa ka rahapataka. Sest üsna tihti saatis Paul I kaardiväelase, kes riviväljakul talle millegipärast ei meeldinud, otsemaid mõnda polku kusagil Venemaa äärealal. Kõige elitaarsemasse ratsakaardiväe polku oli jäänud vaid kaks ohvitseri neist 132-st, kes olid seal Katariina ajal teeninud! Kogu oma neli aastat kestnud valitsemisaja jooksul Paul otsekui maksis kaardiväelastele kätte oma isa hukkumise eest!
Kuid kaardiväes küpses juba vandenõu.
Kõige hirmsam oli see, et meie kangelase onu, hilisem Napoleoni võitja Aleksander osales selles vandenõus oma isa vastu. Vandenõulased hirmutasid teda kaardiväe paratamatu ja verise ülestõusuga, kui tema isa peaks edasi troonile jääma, ja sellega, ja et ka Aleksander ise võib hukkuda arulageda Pauli käe läbi. Kuid nad lubasid Aleksandrile, et isale ei tehta viga. Pauli sunnitakse kirjutama alla troonist loobumise aktile… Kuidas võis Aleksander seda uskuda, teades, milliseks kujunes Peeter III saatus! Nii et täpsemalt öeldes – Aleksander sundis ennast uskuma. Ja kõik läkski nii, nagu minema pidi.

Enne keisri tapmist kogunesid kaardiväelased lõbusale õhtueinele. Joodi kõvasti veini. Seal kõlasid juba ka jutud, milles kajas kaugema tuleviku kohutavaid märke. Näiteks ihukaardiväe polkovnik Bibikov (tema sugulane oli aidanud Katariina II troonile saada) avaldas arvamust, et pole mõtet vabaneda üksnes Paulist, et parem oleks „vabaneda kogu tsaariperest”. Teised vandenõulased teda tookord siiski ei toetanud.

Keskööl suundus Mihhaili palee salajase sissepääsu juurde kamp veiniuimas kaardiväeohvitsere. Nende seas olid ka Katariina Suure viimane armuke vürst Platon Zubov ja tema vend Nikolai. Neile näitas teed Pauli lemmikadjutant. Vandenõu juht oli krahv Pahlen – samuti keisri lemmik.
Vandenõulased tormasid paljastatud mõõkadega Paul I magamistuppa. Kuid magamistoas ei olnud kedagi… Nad taipasid õudusega, et Paul on põgenema pääsenud – nüüd on ka nende lõpp käes! Kuni teised ohvitserid paanikas olid, vaatas üks vandenõu juhte, pikk ja flegmaatiline kindral Bennigsen kaminale nõjatudes rahulikult toas ringi. Suure magamistoa nurgas oli kerge eemaldatav sirm ja selle alt hakkasid kindralile silma keisri paljad jalad. Kuuldes kaardiväelaste lähenemist, oli õnnetu Paul ennast sinna peitnud.
„Le voilà,” lausus kindral pilkavalt prantsuse keeles ja osutas käega sirmi poole. Kardiväelase tirisid vaese Pauli võidukalt välja.
Nagu despootidele omane, muutus too otsekohe haledaks ja abituks. Väikest kasvu, nöbininaga, valgetes aluspükstes ja pikkade varrukatega öösärgis, sarnanes ta hirmunud poisikesega. Ja kogu purjus kamp sööstis Paulile kallale. Ta püüdis saamatult vastu rabeleda, palus halastust, anus, et tal lubataks enne surma veel palvetada…
Kuid lihunikuga sarnanev hiiglasekasvu veiniuimas krahv Nikolai Zubov lõi kullast tubakatoosiga kõigest jõust Venemaa isevalitsejale vastu oimukohta. Paul kukkus pikali. Seejärel istus Zubovi prantslasest kammerteener keisri kõhu peale. Kaardiväelane Jakov Skarjatin võttis oma ohvitserisärbi ja sellega kägistasid nad Venemaa isevalitseja surnuks. Ja siis mõnitas joobnud kamp surnut – nad peksid ja togisid saabastega meie kangelase vanaisa elutut keha.

Läinud välja lossi valvavate sõdurite juurde, teatasid purjus mõrtsukad lõbusalt: „Keiser suri ootamatult ajurabanduse tagajärjel.” Ja sõdurid hüüdsid: „Hurraa keiser Aleksandrile!”

Paul riietati kaardiväemundrisse, tema kolmnurkne müts oli laubale nihutatud, et varjata häbiväärset tubakatoosiga antud löögi jälge. Ja alles seejärel lubati nutval keisrinnal mehega hüvasti jätta. Kuid kindral Bennigsen palus teda tungivalt „mitte venitada hüvastijätustseeniga, sest see võiks olla kahjulik Teie Majesteedi tervisele”.
Nagu tapetud Peeter III puhul, teatati ka nüüd, et keiser suri ootamatult, kuid rahulikult. Keisri surnukeha pandi hüvastijätuks Mihhaili palesse. Ent nagu kirjutas madam de Staël: „Venemaal on kõik saladus, kuid miski pole teadmata.” Peterburi avalikkus kiirustas ootamatult surnud valitsejale pilku heitma. Surnukeha oli vaatamiseks paigutatud väga osavalt. Tuntud kirjanik ja ajakirjanik N. Gretš on meenutanud: „Ma astusin Mihhaili palesse korda kümme, kuid suutsin näha vaid tema ratsasaabaste taldu ja tema nägu katva laia äärega kübara ranti. Niipea kui ma ukse juurde jõudsin, osutati järgmise ukse suunas: „Palun, astuge edasi!” ”

Nii sai meie kangelase onust, hilisemast Napoleoni võitjast keiser Aleksander I.
Uus keiser ei julgenud tsaaritapjaist kaardiväelasi puutuda.
Ning kui kaardiväelane Skarjatin kaarte mängis, riputas ta oma ohvitserisärbi seljatoele ja kõik mõistatasid, kas see ongi sama särp, millega kägistati surnuks uue keisri isa. Kindral Bennigsenist sai armeejuhataja sõjas Napoleoni vastu. Kui aga Aleksander häbimärgistas Napoleoni, nimetades teda „verejanuliseks koletiseks”, tuletas Bonaparte tsaarile pilkavalt meelde „tema väejuhi kangelastegusid tema isa magamistoas”.

Perekonna kummitus

Märtrina surnud Paul I nime ümbritsesid Romanovite perekonnas legendid. Gatšinas, Paul I lemmiklossis oli suletud uksega tuba. Seal hoiti Mihhaili paleest toodud voodit koos tekkide ja patjadega, mis oli määritud tapetud keisri verega. Ja teenrid väitsid, et on korduvalt näinud tapetud keisri kummitust, kes hulgub mööda Gatšina lossi saale. See kummitus olevat ilmutanud ennast alati just enne mingeid saatuslikke sündmusi.
Kui väike Aleksander käis uhkes Gatšina lossis, unistas ta, et näeb seal oma vanaisa kummitust. Ka viimase tsaari Nikolai II õde Olga on oma mälestustes kirjutanud, kuidas nad lapsepõlves koos Nickyga hulkusid Gatšina lossis, lootes ja kartes näha seda rahutut varju. Ka meie kangelase isa Nikolai olevat oma elu kõige hirmsamal päeval väidetavalt seda kummitust näinud.

Troon, mida keegi ei tahtnud

Mõrvatud keiser Paul I-sel oli neli poega.
Kaks vanemat, Aleksander ja Konstantin, olid sündinud aastase vahega. Kaks nooremat olid Nikolai (meie kangelase isa) ja Mihhail.
Erinevalt isast, väikesekasvulisest ja nöbininalisest Paulist olid Aleksander ja Nikolai lausa atleedid, nägusad ja õilsate näojoontega. Ka edaspidi sünnib Romanovite perekonnas pikakasvulisi nägusaid mehi. Pauli naine, viljakas Württembergi printsess (ta sünnitas Paulile kokku kaheksa last) tõi Romanovite peresse Württembergi soo ilu ja rühikuse.
Vanemate ja nooremate vendade vanusevahe oli peaaegu kakskümmend aastat ja nende haridustaset lahutas lausa kuristik…
Vanemad pojad – Aleksandri ja Konstantini – võttis Katariina II oma poja Pauli käest ära. „Parim vanaema” juhatas nende harimist ja kasvatamist juba väikelapseeast alates. Ta koostas ise nende jaoks lõbusa aabitsa, kirjutas neile muinasjutte ja konstrueeris nende jaoks rõivaid, „mis on tervisele kasulikud”.
Isegi lastekasvatuse muutis Katariina osavalt poliitiliseks ürituseks. Ta unistas sellest, et annab trooni vihatud poja Pauli asemel hoopis pojapoeg Aleksandrile, Konstantinist aga oleks pidanud saama taastatava Bütsantsi keisririigi valitseja, mille Katariina kavatses Türgilt endale vallutada ja mille pealinnaks oleks pidanud saama Konstantinoopol (sellele vihjas ka poisi nimi!). Venemaa pidi koos vabastatud Balkani slaavlastega looma maailma suurima riigi – slaavlaste impeeriumi. Kuid seda projekti suur keisrinna ja poliitik ellu viia ei jõudnud – teda tabas halvatus.
Kui kaardiväelased tapsid tema vihatud poja Paul I, täitus sellega ka „parima vanaema unistus”, tema lemmiklapselaps astus Venemaa troonile, temast sai keiser Aleksander I. Saatus kinkis Aleksander I-le võidu Napoleoni üle ja ülemaailmse kuulsuse.

Kuid mida vanemaks Napoleoni võitja sai, seda sügavamale mingisse musta melanhooliasse ta langes. Teda vaevas isa mõrvamine, osalemine vandenõus. 1819. aastal rääkis ta vend Konstantinile otsekoheselt: „Ma pean sulle ütlema, et olen väsinud, ma ei suuda enam valitsejaameti raskust kanda.” See tähendas, et Konstantin (vanuselt järgmine vend) pidi valitsejakrooni endale võtma.
Konstantin oli oma mõrvatud isa armastanud. Tema sarnanes Paulile, oli samasuguse nöbininaga ja heledate juustega. Ning oli sama äge ja oma vihas ohjeldamatu. Tema polnud suutnud kunagi seda märtsiööd unustada. Kohe pärast keisri tapmist tuli Konstantini tuppa tema vanaema kunagine armuke vürst Platon Zubov. Konstantin magas, kuid Zubov tõmbas tal jõhkralt teki pealt ning midagi seletamata käskis tal riidesse panna. Konstantin arvas, et teda viiakse hukkamisele. Kid ta viidi Mihhaili paleest Talvepaleesse, kus vandenõulased kuulutasid tema venna Aleksandri keisriks.
Konstantin ütles sel puhul ratsakaardiväelasele Sablukovile: „Minu vend võib hakata valitsejaks, kui ta seda soovib. Kui aga troon oleks mulle määratud, siis mina oleksin sellest keeldunud!”
Isa verega määritud troon tekitas temas õudust. Ja seepärast vastas Konstantin venna ettepanekule ka kohe, et on valmis „paluma temalt teise kammerteenri ametikohta, peaasi, et ta ei peaks tsaarina troonile istuma!” Ja ta kirjutas kähku valmis ametliku loobumiskirja: „Ma ei tunne endas selleks vajalikku annet, jõudu ega vaimu… jne.”

Vanuselt järgmine vend oli meie kangelase isa Nikolai. Tema jumaldas valitsevat keisrit, Napoleoni võitjat, ja austas ka Konstantini. Vanemate vendade auks pani ta oma pojale nimeks Aleksander ja Konstantin.
Kuid Nikolai polnud troonile astumiseks valmistunud. Teda oli koolitatud ainult rividrilli tegema ja seda oskas ta hästi. Suures Romanovite peres peeti Nikolaid „kroonumühkamiks”. Ja mis veelgi ohtlikum – mühkamiks pidas teda ka vägev kaardivägi. Kaardiväes teenisid sel ajal ka paljud pealinna intellektuaalid ning „mühkam Nikolai” põlastamine oli moeasi. Nii et keiser Aleksander teadis, kui ohtlik võib troon Nikolaile olla.
Väljapääsu aga polnud ning keiser Nikolai pöördus meie kangelase isa poole. Tsaar ei hakanud vaidlema, ta lihtsalt tegi teatavaks oma valitsejaliku otsuse: tema surma korral peab troonile astuma Nikolai.
Kuid keiser lisas: „See võib toimuda ka märksa varem. Ma mõtlen üha sagedamini sellest, et loobun oma kohustusest ja tõmbuda ilmaelust tagasi. Euroopa vajab noori riigivalitsejaid, kes on täis jõudu ja energiat, minust pole enam asja.”
Meie kangelase ema on kirjeldanud, kui kummaliselt nad keisri teatele reageerisid. „Me kuulasime valitseja sõnu nagu kaks raidkuju, silmad pärani ja suu kinni.” Nagu Konstantini, nii haaras ka Nikolaid hirm, kui talle krooni pakuti!
Ka tema kartis isa ja vanaisa verega määritud trooni!
Aleksandril tuli teda rahustada: „Kuid see hetk, mis teid nii väga kohutab, pole veel käes… selleni võib minna veel kümmekond aastat,” ütles ta lõpetuseks ja sõitis minema.
„Me olime kui välgust rabatud… Pisaraid valades ja nuuksudes võtsime vastu selle ooatmatu teate ja vaikisime… ” kirjutas meie kangelase ema.
Pisarad ja nuuksed kohutavast teadmisest, et tuleb hakata… riiki valitsema!!!
Nii sai teoks see suur vene kurioosum. Kogu maailmas võitlesid vennad krooni pärast, sooritades selle nimel isegi kuritegusid. Siin aga unistasid vennad vaid sellest, et suurriik teisele valitseda anda. Selline oli kaardiväe paleesse korraldatud retkede tulemus.

Looming

Koba apokalüpsis, Varrak 2015
Aleksander II, Varrak 2005
Napoleon, Varrak 2003
Rasputin, Varrak 2002
Nikolai II, Varrak 2001
Stalin, Varrak 2000

Linke

Kirjanduse aeg 3, HeadRead: Edvard Radzinski 28. 05.2015 Kirjanike maja,
http://etv2.err.ee/v/kultuur/kirjanduse_aeg/saated/7218ca8d-8f90-4a41-a54b-b41f213bcf4c

Andres Laasik „Edvard Radzinski mähkis Aleksandri kirjandusloosse”, Eesti Päevleht 3.06.2005, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/andres-laasik-edvard-radzinski-mahkis-aleksandri-kirjandusloosse?id=51012110

Püsiviide Lisa kommentaar

Mihhail Veller

9. apr. 2014 at 2:20 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Mihhail Veller (1948) – nii Moskvas kui Eestis elav vene keeles kirjutav kirjanik, rahvuselt juut. Sündinud Ukrainas sõjaväelase perekonnas. Vellerit on tõlgitud paljudesse keeltesse, ta on tõusnud Venemaal kümne loetavama kirjaniku hulka.

Tartu kirjandusfestivali Prima Vista külastab hinnatud vene kirjanik Mihhail Veller.
Veller esineb 8. mail Tartu Ülikoolis loenguga
“Inimkonna mõte ja funktsioon universumi evolutsioonis” („Смысл и функция человечества в эволюции Вселенной“), kus tema vestluspartneriks on kirjanik Hannes Varblane. Loeng toimub koostöös Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonnaga.

9. mail kell 17.30 linnaraamatukogu saalis kirjanik Mihhail Velleri kohtumine lugejatega “Armastus ja kirg maailma kirjanduses” (vene keeles)

Mihhail Velleri raamat


Katkend: “Legendid 2”
, Hermes 2006 lk 70-76.
Kuberneri hetk
“On ainult MiG – sa temast kinni ei hoia”

                                                               Laul nõukogude kinofilmist.

 

Tuhande üheksasaja üheksakümne esimese aasta novembri lõpus määrati Boriss Nemtsov Nižni Novgorodi kuberneriks. Kuu hiljem lagunes Nõukogude Liit.

Noorele mehele, kes polnud veel kolmekümnesekski saanud, oli see määratu suur ülendamine. Poliitilise pasjansi suurmeister Jeltsin oskas valida ja tegi seda sageli – alati ühesuguse tulemusega. Kuidas nüüd öeldagi, ühel heal päeval ärkas Nemtsov kuulsusena. Erinevalt paljudest teistest vähem energilistest ja perspektiivikatest meestest, kes oleksid eelistanud üldse mitte ärgata.

Iga kuulsa mehe eluloos on läbimurdepunkt, kus läbi argipäevase kesta esimest korda nokitakse lahti auk, mis tähistab eluraja algust. Noor Napoleon, jälgides rahvasummast, kuidas Louis XVI rõdult teatas troonist loobumisest, nähvas mõtlematult: ”Tühiasi! Ainult pataljon grenadere puudub, et neid kelme linnaväravateni punuma sundida!”. Nemtsovile oli niisuguseks punktiks esimene hommik sõjaväes, kui ta sai kuulsaks üles ärkamata. Juhus kui fortuuna suudlus, saatusesõrm.

Noorsõdur Nemtsov keeldus äratussignaali peale üles tõusmast. See ei olnud protestiakt – lihtsalt ta ei ärganud üles. Teda raputati ja kontrolliti: hingas, viinahaisu ei tundunud olevat. Kohale traavis õpperühma ülema asetäitja ja tardus poosi, mis võetakse enne “desertööri mahalaskmist”. Pikka kasvu roosapõskne Nemtsov tõsteti vertikaalasendisse ja kergitati silmalauge.

Mürkmadu, kes tapab silma sülitades, oleks raevunud seersandiga võrreldes tundunud kui Vivaldi muusika. Sülitamise lõpetanud, mõtles seersant välja hukkamisviisi. Reamees Nemtsov, kui tal oli raske tõusta, peab ülejäänud kuus kuud õpperühmas edasi liikuma paterdava hane kombel, neljakäpukil. Niimoodi paterdava hane kombel tuleb tal peldikusse marssida, mida peab edaspidi koristama, ja kööki, kus toimkond teda ennast “koristab”, aga üle päeva käima kiirrännakutel.

Reamees Nemtsov tükati ärkav teadvus joonistas talle silmade ette Maresjevi õnneliku saatuse ja kuullaagritel veereva vankri eelised (kui arvestada teisi edasiliikumise viise).

Sõjaväes ärkamine ei paku üldse meeldivaid elamusi.

Mitte esimest aastat ei õpetanud seersant noorsõduritele teenistuse olemuse mõistmist, aga alluva keha kannatusi jälgides ei unustanud ta kristluse olemust – surematu hinge piina – selleta pole komandöri õnn täielik. Ega siis inkvisitsiooni leiutaja asjata alustanud sõjaväes stažeerimisest. Piinamine lootusega rikastab suuresti tundeelu, nii karistataval kui ka kasvatajal.

“Nemtsov, sul on võimalus inimese kombel kõndida ja kogu teenistuse ajal hommikuvõimlemise ajal magada, kui sa kord juba magada armastad.”

Rühm tardus. Nemtsov ärkas lõplikult.

“Kui sa kangil minust rohkem kätekõverdusi teed. Ei tee, siis käid neljakäpukil!”

Seersant oli lüheldast ksavu, kuivetu ja treenitud. Nemtsov kahetses, et oli ärganud.

“Platsile… sammu… marss!”

Seersant tegi vetruva hüppe, haaras kangist kinni ja tõmbas lõua üle kangi. Rühm loendas:

“Kakskümmend üks, kakskümmend kaks!”

“Olge lahke!”

Nemtsov rippus õhus nagu märklaud-siluett.

Suurtest, pikakasvulistest inimestest võimlejaid ei saa. Koos massi kasvuga kasvab selle tõstmiseks vajalik jõupingutus, progressioonis.

“Viis… Kuus…”

Kang rappus.

Kaheteistkümnenda kätekõverduse ajal läks ta näost siniseks. Kuueteistkümnenda juures valgusid silmad verd täis nagu saatanal. Kahekümnenda juures tõmblesid jalad ägedalt nagu poodul. Suu vahutas. Seersandi nägu muutus. Ta tegi kakskümmend seitse kätekõverdust ja kukkus siis prantsatades betoonile. Sellel päeval nööpis tal riideid kinni koikunaaber. Sööklas ta ei söönud, sest käed ei tõusnud.

Hiljem, arvatavasti soovist seersanti kiita ja kujutada teda sõnapidajana, rääkis Nemtsov, et mees oligi tal lubanud hommikuvõimlemise ajal magada – lubage lahkesti, kuid see tähendas juba tulevase professionaalse poliitiku iseloomujoonte avaldumist: nagu möödaminnes rõhutada oma erilisust ja kujutada elu vajalikes värvides. Sõduri unistused on lihtsad.

Nüüd peaks teil selge olema, kuidas kuberneriks saadakse. See tähendab, et olukord muutub, kuid tahtejõud käsib pingutada, nii et ragiseb. Muidu kogu ümbruskond ei ragise.

Niisiis, pikk on tee Tipperarysse, võtab aega mis võtab, raudsaapadki kuluvad ja omandavad poliitilise paindlikkuse raudsed karakterid: Nemtsov sabus Nižnisse, et esitleda end ametisse astumise puhul.

Fanfaarid jäid teele toppama. Nižni Novgorod on Venemaa süda ja talumehed võtsid võimu vastu malakatega. Malakatega tagusid nad vitriinid puruks. Mahe helin.

Võimul tekkis asja vastu huvi. Kas rahval läks kohtumisrõõmust mõistus segi? Või tähendab see gladiaatorivõitlust Novgorodi moodi? Või aknapesijate vandenõu? Millest kisa? Ehk pole neile juba ammu suitsutundi lubatud?

Just nii, kandis vastuvõtjate kaaskond ette: juba ammu. Lubage siis! Ei saa. Linnas on sigaretid otsas. Nagu näete, tubakamäss. Demokraatia on võitlus suitsumehe õiguste eest.

Esimese kuu töötas energiline kuberner varustajana. Hommik algas nõupidamisega selektorside kaudu, siis sõitis ta ise kontrollima ja tuld saba alla tegema. Sabadest polnud puudus, õhtuks väsis käsi ära.

Kui sigaretid müügile tulid, kadus viin. Kui viin müügile tuli, kadus leib. Statistiliselt keskmise inimese söömahimu võib nullida ka kõige paremad poliitilised plaanid. Sihukest rahvast on kergem maha tappa kui toita. Kui müügile tuli leib, kadus Nõukogude Liit. Kuberner sai hinge tõmmata.

President õnnitles televiisoris vaba rahvast uue, 1992. aasta puhul. Nõutu rahvas jõi ja hakkas pidutsema. Toimus vaba rahva kohtumine vabade hindadega. Kohtumine lõppes viimaste võiduga: hinnad kerkisid kolmkümmend viis korda. Sellelt kõrguselt nad lihtsat inimest enam ei näinud. Kinnitust leidis poeedi prohvetlik ettekuulutus, et vabadus tuleb alasti. Alasti siis alasti, pole hullu, aga paluks ikka mõõdukalt, porutšik!

Lendas siis Jeltsin oma kõige nooremast kubernerist rõõmu tundma. Ta kohtus pensionäridega ja tunnetas õhus nähtamatut poomisnööri. Tsaar käskis hindu alandada, aga vastutajad kohalt maha võtta. Nemtsov sai juustesse esimese halli karva.

Erilise küünilisusega paistis silma kaupluste erastamine: enampakkumine korraldati Partei Poliithariduse majas. Gaidar lendas vaatemängu nautima. Väljakul suruti ta miitinguliste vahele, kes kandsid plakateid: “Käed eemale nõukogude kaubandusest!” Saali trügiva reformaatori ülikond tõendas kaubanduses müüdavate munade ja tomatite madalat kvaliteeti.

Lenini väljakut kasutati autojuhtidele veoautode müümiseks. Esimesel erastatud veoautol emigreerus maailma proletariaadi juht ise: sündmus võis purustada isegi malmist südame.

Loomulikult ei saadud läbi ka ilma juutideta. Nemadki kutsuti kohale otse New Yorgist, et organiseerida alternatiivne erataksode park.

Üksnes neutronpomm võis väiksema kaose tekitada, mis sarnanenuks lihtsa pogrommiga hullumaja köögis.

Kuberneri õpetatud majandusnõunik kommenteeris olukorda sedaviisi: “Praegu on veel väljatöötamise staadiumis teooriad ebastabiilsetele, tasakaalustamata turbulentsetele majandussüsteemidele.”

No teate, sihukesest turbulentsist kukuvad pommituslennukid taevast alla. Sel kombel on võimalik elegantselt üle minna sõjaväelennundusele.

Nižni Novgorodis oli kolm kaitsetööstuse tehast. Te vaidlete vastu, et kus neid ei olnud! Aga Novgorodi tehased said vabamajandustsooni staatuse. Mõnikord võrdub meie ettekujutus mõistest vabadus käsuga: “Päästke end, kes suudab!” Päästmise all peetakse muidugi silmas vargust. Seetõttu oli tehastes palju lihtsam varastada raha, mida niikuinii ei olnud. Tehased alustasid suurtes kogustes kastrulite, arvutite ja Lääne suvilaomanikele alumiiniumlabidate vorpimist.

Varem oli üks tehas tootnud MiG`e. Püüdis neid praegugi toota. Suurepärastel lahingulennukitel avastati ainult üks puudus, millel turumajanduse tingimustes oli hävitav mõju kogu Venemaa lennundusele: nende eest ei tahtnud keegi maksta, kuid jätame õpetlastelt leivakannika üle löömata: majandusteooriat turbulentsetele süsteemidele, nagu me juba mainisime, ei ole maailmas veel olemas.

Ent lepingute osakond, keda kannustas hirm oma töökoha pärast, tuhnis maad ja sonkis paljakuid kõigis suundades. Osakond mõjus sööbivalt potensiaalsete tellijate maksale ning korraldas neile Kaspirovski meetodil kollektiivse ja individuaalse hüpnoosi seansse. Kuni kaevas välja tellimuse Indiast! Indialasi veendi, et just MiG`id ei hirmuta lehmi ja viivad joogad nirvaanasse. Ei tea, kas meie poisid olid fakiiride juures stažeerimas käinud või selgitati neile tagasipõrke reeglit, aga leping sõlmiti!

India on vaene maa, aga häda õpetab ka koeralt konti ära võtma. Pressiti avanss välja. Avanss haihtus hetkega õhku. Elada oli parem, elada oli lõbusam.

Tähtaeg jõudis kätte, indialased hakkasid MiG´ide ootuses taevasse vaatama. Mõistatasid taevamärke. Taevast kukkus alla linnurooja ja säras Tiibet.

Indialased kohendavad turbanit ja helistavad Venemaa relvastuskoondisse. Helistavad tehasesse. Paluvad tõlkidel selgitada arusaamatuid sõnu. Süvenevad meie süsteemi – süsteem on tõepoolest turbulente! Helistavad kubernerile, kes kõige eest peaks vastutama, nagu neile selgitati.

Teinekord võib Nemtsov liigse sõna öelda. Tehases arvatakse seda siiamaani.

Eraldi  asuvat majandustsooni oli kirutud – vannutud ja maksustatud. See tõotas suuresti kaasa aidata kubermangu õitsengule.

Tehas esitas kalkulatsiooni, aga selle kalkulatsiooni järgi olid kõik talle võlgu, kaasa arvatud Looja, kes oli midagi andmata jätnud. Aritmeetika alatus on juhtkonna alati marru ajanud.

Kujutage endale ette palverändurite koor ooperist “Aida” , kes laulab mustlasromanssi: me puistame teid üle kullaga, ainult enne pistke sellesse augukesse nelikümmend rohelisi Ameerika rublasid täis topitud sidrunit. Ja nemad viskavadki augukesse lahtise käega! Joo põhjani!

Jeltsin armastab Nemtsovi. Ja Nemtsov küsib raha. Armastus hakkab virtuaalset kuju omandama. Justkui oleks olemas, aga raha justkui ei ole.

Kell tiksub. Kalendris pööratakse lehti. Tehase töömehed plagistavad hambaid. Indialased siputavad valgetes aluspükste sarnastes puhvpükstes jalgu, kuberner vihub Novgorodi parketil tšetšotkat tantsida, president on suvilasse istuma jäänud ja töötab dokumentidega, teda sealt välja urgitseda on raskem kui rähnil peeglist tõugu peegelpilti.

Just samal ajal hakkavad kõik regioonid riigis tarbijaid üldisest elektrivõrgust välja lülitama, et kokku hoida. Vooli võnkesagedus langeb 50 hertsilt 48 hertsini, aga sellise sageduse juures jäävad aatomielektrijaamad, mis toodavad kolmandiku kogu oblasti elektrienergiast, seisma. Niisiis, et katastroofi vältida, lülitab Nemtsov pooled katlamajad võrgust välja, torud hakkavad lõhkema, teda ennast ajab taga rahvas, unistades ta tükkideks rebida.

Seejärel ühildab ta geniaalselt linnast põgenemise plaani rünnakuga presidendile, püüdes seejuures maksimaalselt säästa aega. Ta kihutab sõjaväelennuväljale ja käsib end Moskvasse sõidutada.

Tol ajal presidendid veel ei lennanud hävitajatel Su-25. Nemtsovist sai pioneer. Kuigi pool aastat varem oli Bush-seenior alustanud lendu presidendiametisse mereväe ründelennukil. Üldiselt ei ole sügavuti uuritud Ameerika mõju noorreformaatoritele, kuidas ajakirjanikud ka poleks püüdnud.

Kes kunagi pole kamandanud lennupolku, sel on võimatu endale ette kujutada, kui raske on maha kanda puruks kukkunud kuberneri. Lenduril, kes on istunud kaasaegsesse hävituslennukisse, tõuseb pulsisagedus üle saja viiekümne, vererõhk üle kahesaja. Käsku kuulnud komandöri päästis infarktist ainult lennuettevalmistus.

“Ma ei tohi, härra kuberner…” punnis ta hämmeldunult vastu.

Ta saigi kohe loa, kuhu oli lisatud mitmesuguseid veidraid ilusõnu.

“Te olete liiga pikka kasvu…” märkis komandör hämmeldunult. Standardne hävituslennuk on arvestatud standardsele lendurile, kelle pikkuseks on sada seitsekümmend viis sentimeetrit, kuigi esineb ka ülekasvulisi.

“Ma surun põlved krõnksu,” lubas Nemtsov ja meenutas nooruspäevi sõjaväes. “lasen neljakäpukile.”

“Neljakäpukile pannakse mind,” vastas komandör süngelt, mõeldes oma karjäärile.

“Kütus, toitained, kaks korterit ohvitseridele,” pareeris Nemtsov.

Korteri eest on ohvitser valmis MiG´il lendama ka pea alaspidi. Isegi ilma MiG´ita.

Hakati otsima skafandrit, ülekoormust leevendavat ülikonda, mis vastaks kasvule. Nemtsov silmitses närviliselt kella ja näppis telefoni. Jeltsin on Kremlis, kuid ei jää sinna kauaks.

“Ainult ärge laske tal juua,” röökis ta taktitult telefonitorru, justkui oleks vali hääl aidanud nõuannet täita.

/…/

Moskvas maanduti kahekümne minuti pärast.

 

Looming eesti keeles

“Ülesõiduhobu”,  LR 1984

“Nevski prospekti legendid”, 1999; Fontes 2005

“Nulltund”, L&P 2002

“Legendid 2”, Hermes 2006

 

Linke

Mihhail Veller: elavatest on palju huvitavam kirjutada, kui surnutest, Eesti Päevaleht 9.11.2009, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mihhail-veller-elavatest-on-palju-huvitavam-kirjutada-kui-surnutest.d?id=51182452

Edukaim Eesti juurtega vene kirjanik on sisenenud õigest uksest, Põhjarannik 23.03.2011,
http://pr.pohjarannik.ee/?p=389

 

Püsiviide Lisa kommentaar