Loone Ots

5. märts 2020 at 10:23 e.l. (Loone Ots, Nädala autor 2020) (, , )

Foto: ERR.ee / erakogu

Loone Ots (1965) – eesti kirjanik, kirjandusteadlane ja folklorist.

Katkend: Mustamäe valss, Petrone Print 2012, lk 91-95; 117-119.

Retked linna

MÕNIKORD SÕITIS EMA minuga linna, see tähendab kesklinna. Esialgu oli see hirmuäratav ettevõtmine. Otseühendust südalinnaga veel ei olnud. Tuli kasutada trolli number 2, mis sõitis mööda Vilde teed seega meist kaugemal, või busse 13 või 20. Esimene liikus küll kesklinna ja vanaema juurde Kadriorgu, kuid tiirutas ahastamapaneva aeglusega ja kogu aeg keerutades: Sütiste tee, Mustamäe tee, Hipodroomi kaudu Balti jaama, sealt Viru väljakule ja mööda Narva maanteed Lasnamäeni. Sõit kesklinna võttis peaaegu tunni.

Buss 20 oli palju koledam koht, sest sellel liinil kurseerisid vanad sõidukid, mis haisesid jubedalt bensiini järele ja millel oli juhikabiini taga pikk istepink seljaga sõidu suunas. Sellesse bussi astudes – sõita sai Koskla peatuseni, kust tuli trollile ümber istuda, sest buss ise veeres edasi Koplisse – läks mul otsekohe süda pahaks. Heal juhul saime enne välja, kui öökima hakkasin. Ega number 13 parem olnud. Veeremid olid uuemad, ilusa punase triibu ja korralike sõidusuunaliste istmetega, kuid pidevad pöörded ajasid mu mao samuti keerlema ja tulem ei lasknud end oodata. Ükskord oksendasin täis vanaema kingitud kummielevandi, mis nägi välja nagu päris. Ema pesi minu ja looma kodus küll duši all puhtaks, kuid eelarvamus mänguasja vastu jäi minus alles. Vants minu mängudes ei osalenud, vaid tukkus kastinurgas, kuni kadus keldrisse.

Linnas nägin kõigepealt Võidu väljakut, mille servas, praeguse SEB panga hoone kohal oli kitsuke haljasala. Seal seisis keset lillepeenart roosa šamottnaine, kauss käes. Selle kuju modell oli olnud minu ema, kui ta töötas kunstiinstituudis. Enne 1980. aasta olümpiat kaevati sinna jalakäijate tunnel. Kuju viidi mujale. Nõukogude aja lõpul hakkasid huligaanid järjekindlalt kaussi puruks lööma. Paar korda parandati õõnesnõu ära, lõpuks aga loobuti. Ema seisis kaua Kaarli puiestee ja Komandandi tee vahel, kauss ikka katki. Ka ei torganud skulptuur laial haljakul kuigivõrd silma. Hiljuti kõndisin haljasalast mööda. Mu kiviema oli sealt hoopis kadunud – kuhu, ei teagi. Ka Kirovi-nimelise kalurikolhoosi peahoones – nüüd asub seal erahaigla Fertilitas – peaks leiduma pannoo, peal kolm kaladega naist, kõik minu ema järgi paika pandud.

Meie ring linnas oli üsna etteaimatav. Käisime Tallinna Kaubamajas, millel tookord oli ainult A-korpus. Siis väisasime kauplust Mood, kuulsa Tallinna Moemaja esinduspoodi (mäletate küll: „poodi toodi moodi, moodi toodi poodi”), kus mind võlus tagant valgustatud mustvalge klaasmaal trepiseinas (mis sellest küll saanud on?).

Kohustuslik oli kammida raamatupoode Pärnu maantee nurgal ja Kirjanike Majas Harju tänaval. Väga põnevad olid ehted ja muu pudi-padi praeguses Nu Nordiku kaupluses, mis toona kuulus kunstikombinaadile ARS. Aga kõige tähtsamad olid kaks müügikohta, mille toodangu eest ema võinuks kas või hinge loovutada: käsitöö- ja disainipood Raekoja platsil ja Pikal tänaval. Harva oli emal raha, et neist midagi osta, rahvakunstimeistrite ja tarbekunstnike loomingut koju kanda. Kuid me vaatasime, ahhetades ja võrreldes, kõiki Muhu tikandeid, rõhke, sõlgi ja sokke. Enne 1969. aasta laulupidu tegi ema südame kõvaks ja soetas võrratu Muhu tikandiga kampsuni suure vereva mooniga rinnal. Nii ilusat tööd pole ma kunagi hiljem näinud. Paar tassi ja koogitaldrik jõudsid mustale kohvilauale. Mulle ja õele kinkis ema suurepärased hõbesõled, mis maksid kopsaka summa. Mina kaotasin oma sõle ülikooliaastail ära, kinnis oli kehvake, kuid austusest vanemate vastu ostsin koopia. Kui õde sai 15, ulatas ema talle ka moodsalt stiliseeritud hõbekäevõru. Ema ise oli tuline patrioot ja esiaja fänn. Just siis läksidki moodi pronksi- ja rauaaja ehete põhjal valminud metallehistööd. Ikka sellesama juubelilaulupeo harjal kujundas ema endale uskumatult pilkupüüdva, samas minimalistliku ja mis peaasi, odava suvevälimuse. Lihtsale naturaalvalgele kleidile, mille materjal oli vilets lavsaan, köitis ema nahkvöö väikese nahktupes pussiga. Puss oli terav, täiesti ehtne relv. Kaela riputas ema pronksiaegse kaksikvõru koopia, mille otsas rippus vaskkuulike, ja lisas sellele siksakilise vaskpreesi. Nii lihtne ja maitsekas lahendus väärinuks kunstipreemiat. Olin uhke, et mul on selline ema.

Linnaretk lõppes kohvikus Pärl, kus seisime pool tundi sabas ja saime tasuks värskeid lõhnavaid ja tõeliselt maitsvaid saiu või kooke. Viisime saagi koju ja olime rõõmsad – kui ma bussist enam-vähem väärikalt pääsesin. Õnneks avati varsti trolliliin number 3, mis õõtsutas vähem ega haisenud üldse. Nüüd oli linnasõit oodatud lõbu.

VÕIDU VÄLJAKUL Kunstihoone all oli galerii, kus moodsad kunstnikud müüsid oma taieseid. Sissepääs oli tasuta. Sealt käisime kindlasti alati läbi. Ema tundis paljusid kunstnikke isiklikult, oli ta ju olnud kunstiinstituudi hinnatud modell, isegi nii hea, et sai legendi järgi ainsaks saledaks ja brünetiks naiseks, keda esikunstnik Evald Okas kunagi aktina maalida oli soovinud – ettepanek, millest ema moraalsetel kaalutlustel kategooriliselt keeldus. Ema oskas näha kunsti imet ja õpetas mindki vaatama pildi koloriiti, detaile, arutama autori mõtet ja tuvastama, mida 1960. aastate eesti kunsti abstraktne vool oma teostega öelda tahtis. Kaks korda aastas käisime kogu perega Kunstihoone ülevaatenäitustel. Ema lasi mul alati valida minu meelest parima maali ja käskis valikut põhjendada – nii arenes lapse iseseisev mõtlemisvõime ja argumenteerimisoskus. Muidugi oli mu maitse pigem stalinliku sotsrealismi poolt. Mäletan ühe aasta valikut, roosat alasti naist pehmel valgel karusnahal. Päris kitš see kindlasti polnud, aga eriline kunstimõte ka mitte. Ema oli kergelt häiritud, kuid austas mu otsust. Arvan, et selle patuse töö autor võis olla Olev Subbi. Veel meeldisid mulle loodusvaated, mida rohelisemad, seda parem, kuid kord vaimustusin ka pruunides toonides udusest metsahommikust, kus pildi esiplaanil kiikusid koltuvad maarjasõnajalad.

Isa ja emaga käisime tihti vanalinnas. Tutvusin huvitavate nimedega: Toomkirik, Tornide Väljak, Kuldjala torn, Taani kuninga aed. See viimane paelus mind eriti, sest kusagil müüri ääres kasvas pisike kääbusleinapaju. Leinavormi tuules hõljuvad oksad tundusid väga ilusad. Müürivahe tänavalt leidsid vanemad kummalise siseaia, kus üks hakkaja härra eksponeeris vaskseid tee- ja kohvikanne, mida ta ise enda lõbuks valmistas. Selles aias õitsesid alati kressid, mis paese müüri taustale imeliselt sobisid. Käisime ka kirikutes, millegipärast mäletan just õigeusu Püha Nikolai kiriku sisemust. Kultushooneid väisama ajendas vanemaid mitte religiooni-, vaid kunstihuvi. Ja muidugi suurepärane, hästi renoveeritud ja rahvale avatud dominiiklaste klooster. See oli parim maja linnas, kust leidsin nii lahedaid jooksuradasid (see oli püha ristikäik) kui ka sopilisi ruume, vahel samme sajakordselt võimendava kajaga koridorid. Õppisin kähku ära dominiiklaste indulgentsimüügisalmi: „Kui raha kasti viskate, siis taeva lendab hingeke!” ja olin mungakuues petturite ahnusest jahmunud – raha eest ei saa ju hinge päästa, igaüks peab ikka ise hea olema, oli ema mulle kodus lõpetanud.

Tegelikult oli iga muuseum omamoodi hea. Ajaloomuuseumis olid raudrüüd, linnamuuseumis hõbekarikad, aga teatri- ja muusikamuuseumis hurmav mängutoos: roosapõskne torukübaras mees, kes kallistas sama roosa kerega notsut. Kaksteist punkti teatrile ja muusikale! Teine tosin peaks minema mu vanematele, kes lapsele juba õrnas eas kodulinna mineviku kätte näitasid.

Vanalinnas oli ka ohtlikke paiku, mis panid südame mõnusalt judisema. Üks neist oli Tallinngaasi hoone Vene tänaval. Kunagi oli see hoone kuulunud apteekide peavalitsusele, kus ema lühikest aega sekretärina töötas. Terve peavalitsus teadis, et selles hoones kummitab kunagi sissemüüritud tütarlaps, kes täiskuuöödel istus laos vatipallide peal ja härdalt nuttis. Olla olnud õnnetu armastuse lugu, nagu ikka. Et laos leidus ka mürke, pidi kohal olema alatine öövalve. Ükski peavalitsuse daam ei julgenud sinna majja aga iial ööseks üksi jääda. Nii valvaski seda ladu ainult püksikandjatest töötajad, kellest mitmed kinnitasid, et kohtasid keskaegset neidist samas keldris ja samas poosis. Praegusest Olde Hansast vasakule jäi luitunud maja, suur pragu pikuti sees, peal silt „Ettevaatust! Varisemisoht!” See oli tõesti nii köitev kui jube. Mõelda, kui maja tõesti meie lähenedes kaheks pooldub ja alla variseb, paisates laiali tolmu ja kive! Minu elav fantaasia maalis hävingust päris tõese pildi, nagu hiljem kinoringvaadetest lammutustöid nähes veendusin.
/…/
ISA KÄITUS KUI AUMEES: jättis kogu korteri meile. Telefon jäi samuti sisse, kuigi isa nimele. Ema ei julgenud abonenti ümber registreerima minna, kartis, et see võetakse ära, et teadis juhtumeid, kus endale telefoniga korteri vahetanud pere avastas, et telefon oli vahepeal kõrvaldatud. Raha jäi lauale täpselt ühe kuu üüri jagu, 17 rubla. Heitunud ema seisis silmitsi vajadusega minna tööle.

Tegelikult oli ema abielukriisi alguses juba püüdnud emantsipeeruda. Saamaks ligipääsu toidulauale, hakkas ta I toidukaubastu müüjaks vast avatud kaupluses ABC-IV, mis jäi meist ülejärgmisse mikrorajooni Tammsaare teele. Praegu on samas hoonekompleksis Mustamäe linnaosa valitsus. Ema sai valge kitli ja hakkas jälgima selveriiuleid. Töö oli täitsa tore, kuni oli saabunud esimene kuulõpp ja kogu müüjaskond saadeti kollektiivselt günekoloogi kontrolli. Kahtlemata oli see ostjate tervise huvides, et söögijagajad süüfilist või tripperit ei põdenud. Ent moraalne ema pidi minestama, kui karm, maakeelt aktsendiga kõnelev meesarst käratas: „Piksid mahha! Piksid mahha! Ruutu!”, sabas seisvad naised konveiermeetodil läbi vaatas ning vajalikud proovid võttis nagu Ravic romaanis „Triumfikaar”. Idee hargitada reisi kolmekümne kaaslase nähes oli emale liig ja ta lahkus ABCst kiiresti omal soovil.

Hiljem selgus, et nõukogude võimu tervishoiueeskiri oli absurdsemaid maailmas. Tervisekaarti nõuti ainult täiskohaga töötajailt, kohakaasluse alusel tegutsejad olid alandavast kohusest priid. Nähtavasti küsisid treponeemid ja trihhomoonased võimalikelt peremeesorganismidelt alati enne nakatamist tööraamatut ja kulgesid ainult põhikohaliste peale. Sama mõttetu kontrollisüsteem kehtis, kui olin 1980ndail kooliõpetaja. Kõik peale minu käisid end veneroloogile näitamas, aga mina pääsesin, sest mul polnud täiskohaga lepingut.

NÜÜD OLI EMAL TULI TAKUS, töövõime edendamisega oodata ei saanud. Esmalt tuli aga leida mulle lasteaiakoht. Ent see oli ülim defitsiit, mille vastu oli võimetu isegi tädi Aina, sest tema tuttavail üldjuhul väikesi lapsi polnud, järelikult polnud vaja ka lasteaiakoha vahendajat ning päevakodude direktorid ja muud asjanaised jäid tädi suhtluslävest madalamale. Õnnetud tööealised emad, kelle peres puudus pensionärist vanaema, pidid vigisevaid võsusid tipptunnil ühistranspordis linna teise otsa toimetama ja olid ka siis õnnest uimased, et pesamuna vähemalt kuskile kellegi hoole alla sai. Võinuks arvata, et lasteaedade krooniline kohanappus on korrelatsioonis töötajate üleküllusega, kuid asi oli tegelikult vastupidi. Kasvatajaid oli alailma puudu. Pea igal pool leidus vakantsi. Kasvatajal aga oli õigus panna oma laps või lapsed töökoha lasterühma väljaspool järjekorda. See oli ainus motivatsioon, mida väikese palga ning suure töö- ja vastutuskoormaga kasvataja ametikoht võis pakkuda.

Emal oli vähemalt teoreetiliselt pedagoogiline haridus, paljudel kasvatajatel, kelle hooleks nõukogude võim kasvava põlvkonna isiksuse kujundamise jättis, polnud tavalist keskharidustki. Emal oli kohti valida. Algul mõtles ta ETKVLi prestiižsele ja hästi varustatud lastepäevakodule, kuid see asus liiga kaugel, ema arvas, et meil on sinna talvel liiga vilets minna. Meie VIII mikrorajoonis oli äsja valminud korralik lastepäevakodu. Kahjuks käisid kõik meie maja lapsed just seal. Ema pelgas, et nad teevad mulle liiga, kuid parata polnud midagi. Õnneks oli lapsi hulgi ja igas vanuseastmes mitu rööprühma. Võis loota, et kõige õelamad Poni!-hüüdjad jäävad teise rühma.

Kunagi õrnas eas oli lastearst keelanud mind lasteaeda panna, oli öelnud, et ma ei ole lasteaialaps. Kalamajas oli just meie akende vastas vene lasteaed, mille verandalt paistis kätte üüratu toredus: suured nailonjuustega nukud, kes istusid ringis ümber vineerist kohvilaua. Igatsesin hirmsasti lasteaeda, kus saaks teistega mängida ja muidugi neid inglisarnaseid olevusi kussutada. Meie lasteaia õu oli täis ronimisredeleid ja püramiidmajakesi, lisaks oli igal rühmal müstiline kuur, kust toodi välja jalgrattaid ja mänguautosid, kogu mänguasjapood tundus olevat pakitud ühte boksi – ja neid bokse oli iga rühma jaoks.

Ööl enne lasteaeda minekut ei maganud ma üldse, aina kujutlesin, kuidas lapsed suures saalis kodu mängivad ja heldinud kasvatajad neile naeratavad. Tegelikkus oli teistsugune, kuid alguses mitte vähem meeldiv. Sain omaette kapi, pilt peal, ja osalesin suure saali ühishommikuvõimlemises – tore komme, mis praegustes lastehoidudes enam au sees ei ole. Söök jäi minust puutumata, ema ei seisnud enam selja taga ja ma kasutasin kohe juhust mitte süüa. Mänguaeg aga oli tõsine piin. Uut last tuldi vaatama ja igaüks, kes mind nägi, üritas anda vähemalt ühe tou. Püüdsin siseneda tüdrukute ringi ja endale mõne suure nuku sülle saada, aga mind aeti eemale. Ükski kasvataja ei sekkunud, nad istusid meist piisavalt kaugel ja pidasid mokalaata. Nõutult läksin kaebama, et see ja see on mind löönud. Tüdinult tõusis kasvataja ning küsis ükskõikselt, mis juhtus. Nüüd sain esimest korda elus selgeks, mida tähendab kollektiiv. Lapsed kinnitasid ühest suust, et lööja olin just mina. Olin pahv. Kasvataja käskis mul olla hea laps ja teisi mitte ahistada ning lahkus vestlust jätkama. Leidsin kapinurgast lego ja ehitasin terve ennelõuna klotsimaju – loomulikult üksi.

Ometi meeldis mulle lasteaed. Seal oli nii palju huvitavat, nii ilusad nukutoad ja nii toredad väikesed voodid, kuhu meid lõunaks magama pandi. Ilma usteta kemps, kus kükitasid koos mõlemast soost kasvandikud, oli harjumatu, kuid mulle ei tulnud pähegi asju vaidlustada. Pärast lõunat tuli ema mulle järele, minu meelest tarbetult vara.
Käisin lasteaias veel teisegi päeva. Nüüd lubati mul juba liivakasti tulla. Üpris tõenäoliselt oleksin lõpuks kodunenud ja rühma sulandumise kogemuse enne kooli kätte saanud. Kuid kolmandal päeval jäin kõrgesse palavikku – arsti sõnul ütlesid mul erutusest närvid üles. Ema pidi olukorra teisiti lahendama.

MA EI OLE ENAM IIAL nii palju sabades seisnud kui siis. Ema sabatas, et saada tõend, mille alusel isa kirjutati meie korterist välja, siis selleks, et saada tõend, mille alusel mina tohtisin astuda lastekollektiivi. Selle viimase jaoks tuli teha mitu tuuri: IV mikrorajooni lastearstile, Narva maantee lastepolikliinikusse, kus tehti röntgen, Laia tänava keskaegsesse majja, kus tehti ma ei mäletagi mida, Harju rajooni polikliinikusse praegusel Magdaleena, toonasel Lasteaia tänaval, kus tehti millegipärast veel üks läbivalgustus (ega nad minu seest ometi allaneelatud teemanti otsinud?) ja siis veel tagasi Vilde tee hambaarstile. Järgnes lasteaiaintermetso. Siis tuli emal ära seista uus järjekord, sedapuhku tööbörsil.

Teadsin tööbörsi õe ajalooõpikust. Pildil seisid habetunud, kurbade silmadega töötud kodanliku Eesti Vabariigi ohvritena häbiväärses reas. Kuidas sai tänapäeval sihuke asi olemas olla? Vudisin koos emaga Tatari tänavale, tööbörsi aadress oli Tatari 1. Ametnik jagas emale teavet, millised tööpaigad ootavad täitjat. Enamik neist oli tehastes. Ema tehasesse ei tahtnud, seltskonna, aga eriti rutiini pärast. Isegi mu tegus isaema ei suutnud suurt pensioni taotledes (pension arvestati viimase aasta palgalt ja paljud intelligendidki veetsid selle aja kõva palgaga tootmisüksustes) tehases detaile stantsida, monotoonne tegevus ajas südame läikima. Õpetajaks ema ei soovinud, sekretäriks enam ei saanud: nõuti masinakirjaoskust, mis emal puudus. Sõelale jäid pisuke valik „puhtaid” töökohti. Paber näpus, käis ema nendega tutvumas, mina satelliidina sabas. Mina oleks valinud Karl Marxi keemilise puhastuse vastuvõtja amet, sest selle seinal laiutas mitu plakatit, mis manitsesid käsi pesema, vältimaks tüüfuse, paratüüfuse ja koolera nakkust. Batsillid olid kujutatud jubedate moodustistena, millel oli mitu karvast koiba ja ilged lõustad, mis nõukogude töötaja üle irvitasid – aga ainult siis, kui too ei tundnud seebiga kätepesu aluseid. Emale meeldisid plakatid, aga mitte Pelgulinna keskkond ega enam kui tagasihoidlik palk. Selgus, et vähem tööd nõudvad elualad on ühtlasi vähem tasuvad. Kust leida paremat?

Loomingut
Koidula veri ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2010
Eesti riigipead, Menu 20102
Mustamäe valss, Petrone Print 2012
Kalli kassi klassika, Menu 2013
Lugusid kuulsatest eestlastest, Menu 2016
Birkenruh` episood ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Kasvuhoonekoerad, Petrone Print 2017
Kuulsad ja naljakad eestlased, Rahva Raamat 2017
Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel, Petrone Print 2020

Püsiviide Lisa kommentaar

David Foenkinos

5. dets. 2016 at 3:14 p.l. (Nädala autor 2016) (, , )

220px-david_foenkinos_salon_radio_france_2011David Foenkinos (1974) – prantsuse kirjanik ja stsenarist. Ta on kirjutanud kümmekond romaani.

Katkend: Mälestused, Tänapäev 2015, tlk. Pille Kruus, lk 122 – 130.

41

Ärkasin tol ööl korduvalt. Mõtlesin oma perekonna ajaloole ja see segunes pildikestega olevikust. Ajastud riivasid üksteist ja sulandusid kokku, moodustades ebatavalisi ja ajatuid kogumeid. Ma polnud enam kindel oma vanuses. Lõppude lõpuks meeldis mulle see öö, mis möödus kõikehõlmavas ebakindluses. Tegelikkus kiskus kiiva, kuulsin telefoni helisemas ja mõtlesin, et see peab olema midagi tõsist. Ilmselt helistas isa, et teha mulle teatavaks mõni halb uudis. Kui ma telefoni kätte võtsin, polnud seal ometi ühtegi teadet. Mõtlesin asju välja, unistasin, kirjutasin. Ainus, mis oli veider tolles öös, kui ekslesin tegelikkuse kiiva kiskuvas laviinis, oli see, et mu unenägusid ei kummitanud ükski naine. Mul oli halb tunda, et naissugu, mida ma niivõrd ihaldasin, eemaldub minust traagilisel kombel, kuni ei ilmuta end enam isegi mu unelustes. Ma ei teadnud veel, et olulised naised ilmuvad olematusest. Ma ei teadnud, et selles meelelisuse kõrbes tuleb näha ilmutuse lubadust. Ootasin koidikuni. Mõtlesin, et see on ainus tõde, mis mul on: hommik saabub igal juhul.

Kohtusime vanaemaga hommikusöögil. Me olime nagu paarike, kummalgi oma harjumused: tema jõi teed, mina kohvi. Taustaks mängis mingi ebatõenäoline muusika, meloodia, mis jäi kusagile Barbara ja Abba vahepeale. Jõin mitu tassi, et üles ärgata.
„Milline imeline hommikusöök,” ütles vanaema.
„Ohoh, kas tõesti?”
Ma arvan, et tol hommikul tundus talle kõik imeline. Elu kõige kaunimad hetked ongi need, kui meil on täiesti ükskõik, mida me sööme. Leival oli tõepoolest ümbersünni maik. Hoidsin vaikselt hinge kinni, nautides vanaema head tuju. Olime otsustanud külastada toda kuulsat Alice`i, kes oli tema teise klassi kaaslastest ainsana siia piirkonda jäänud. Tegin ettepaneku helistada, aga vanaema eelistas niisama kohale minna. Olgu siis üllatus juba täielik. Õues oli endiselt üsna ilus ilm; suvi puikles muudkui vastu või siis ei suutnud sügis end kehtestada? Mida mina ka aastaaegade lahingust teadsin.

Teekond polnud eriti pikk. Panin ette minna autoga, aga vanaema tahtis kõndida. Jalutasime piki pankrannikut. Justkui tardunud pildist, mis meile avanes, jäime mingil hetkel paratamatult seisma. Maa vajus muret tekitaval kombel otse merre. See maailmalõpu maastik ärgitas nii mõndagi enesetapule. Mulle tundus veider, et inimene tahab surra silmitsi merega, selle maise ilu suurejoonelise vaatepildi ees. Siinne maastik lausa nõudis ellujäämist. Seisime mitu pikka minutit, ilma et oleksime rääkinud, liigutatud siinsest piiritusest.

Koputasin uksele. Selle avas viiekümnendates naine. See oli Alice`i tütar. Ta oli hommikuti ema juures. Selgitasime, kes me oleme. Ta ei suutnud seda uskuda.
„See on ju uskumatu lugu … nii et te olite mu emaga … ühes klassis?”
„Jah.”
„Oh … oh … oh, kui kahju.”
„Kahju? Millest on kahju?”
„Mu emal on mäluga probleeme … noh, see on tagasihoidlik viis öelda, et ta on omadega päris sassis.”
„Tunneme kaasa,” ütlesin, et ületada kerge kohmetus.
„Ta põeb Alzheimerit. Sellest räägitakse kogu aeg, inimesed arvavad, et teavad, mida see endast kujutab, aga võin kinnitada, et enne, kui te pole näinud oma ema vaatamas teid nagu võhivõõrast, ei tea te, kui vastik see on.”
Mida selle peale öelda? Kergus meie olekus oli pühitud. Viiekümnendates naine jätkas: „Ta ei tunne enam kedagi ära. Mõni päev arvab ta, et olen koristaja, mõni päev, et olen tema ema.” Ja kes meie talle siis oleksime? Tema tuppa jõudmiseks kõndisime mööda lõputut koridori, mis justkui sümboliseeris distantsi kahe maailma vahel. Naine koputas kergelt, enne kui ukse avas. Nägime Alice`i, kes istus suure peegli ees ja harjas juukseid. See oli väga veider pilt. Peeglit ümbritsesid lambipirnid nagu tantsijanna riietusruumis. Ta nägi meid peeglist ja pööras sõnatult ringi.
„Ema, sulle tulid külalised. Üks sõbranna, kes käis sinuga koos koolis.”
Järgnes otsustamine. Alice silmitses vanaema ja kõik tundus võimalik. Kõik laused, kõik mõtted, kõik hullused. Ta tõusis ja suundus lapsepõlvesõbranna poole. Ta tuli talle päris lähedale, tõesti lähedale, ja ma tundsin, kuidas vanaema süda peksab. Sattusime hetke dramaatilisusest segadusse. Ma ei teadnud, kuhu seista. Ilmselt poetasin „Tere, proua”, mida keegi ei kuulnud. Mu sõnad surid juba eos. Alice asetas käe vanaema näole ja ütles hetke pärast:
„Jah, ma mäletan.”
„…”
„Ma mäletan sind.”
„Kas tõesti, ema? Sa mäletad, et ta käis sinuga koos koolis?”
„Minuga? Ei, ta käis sinuga koos. Ma mäletan, et ta oli su parim sõbranna.”
„Ei, ema, ta käis sinuga.”
„Me käisime koos teises klassis,” ütles siis vanaema. „Sa istusid minu taga.” Ta pööras ringi ja tõstis juuksed üles. „Kas sa ei tunne mu kukalt ära?”
Vanaproua silmitses tema kukalt ja naeratas siis. Tal polnud aimugi, kes see naine võis olla. Minu arvates oli see hetk üdini ebaõiglane. Vanaema oli vanadekodust ära tulnud ja ohtusid trotsinud, kõike seda selleks, et saada kontakti oma lapsepõlvega, ning nüüd pärandas minevik talle naise, kes oli eksinud oma udusesse maailma.

Mõne sekundi pärast ütles Alice: „Tere tulemast meie juurde. Äkki jooks šampanjat?” Tema tütar, kes oli kahtlemata õppinud ema hullushoogudega toime tulema, ütles:
„Jah, see on hea mõte. Ma lähen toon.”
Ta läks kööki. Jäime kolmekesi tuppa. Alice läks ja istus uuesti oma tugitooli. Vanaema sättis end tema kõrvale voodiäärele. Nad vaatasid teineteist mõne sekundi ja naeratasid vastastikku viisakalt. Siis hakkas Alice uuesti juukseid harjama. Vanaema üritas:
„Kas sa tõesti ei mäleta? Preili Rougeoni klassi? Édithi, Jean-Micheli … Kas sa Jean-Micheli ei mäleta? Ta oli sinusse kõrvuni armunud … jah, täiesti sassis … ta kirjutas sulle luuletusi, mida sa meile lugeda andsid … need olid nii kehvad, et ajasid meid naerma …”
Alice pööras ringi ja vaatas vanaema pikalt, enne kui ütles: „Väga tore oleks šampanjat juua.”

Midagi polnud teha. Läksin vanaema juurde ja ütlesin, et mul on väga kahju. Ma tundsin, et see kohtumine on ta rööpast välja viinud. Ta ütles vaikselt: „Sa arvad, et ma olen hull, aga ta pole muutunud. Täiesti uskumatu. Ma tunnen ta silmad ära.” Lause lõpus ta hääl värahtas. Ja ta puhkes nutma. See tuli iseenesest. Paar lühikest, aga väga tugevat nuukset. Alice`i tütar tuli tuppa tagasi ja nägi vanaema pisaraid. Ta jäi ukseauku seisma ega teadnud, mida teha. Ta seisis seal, ühtaegu liigutav ja naeruväärne, käes kandik šampanjapudeli ja nelja pokaaliga.

42

Alois Alzheimeri mälestus

Alzheimer oli suurepärane neuropsühhiaater, aga ei tea veel, et annab nime oma meditsiinilisele avastusele. Selleks paiskab üks naine tema elu segi. See naine on Auguste D., kes võetakse 25. novembril 1901 Frankfurdi haiglasse. Alzheimer on kolmekümne seitsme aastane, kui otsustab hakata jälgima patsienti, kes kannatab kognitiivsete võimete järkjärgulise halvenemise all. Ta ei taipa kohe, et naisest saab tema kuulsaim juhtum, et temast saab justkui kunstniku muusa. Märkides peaaegu iga päev üles Auguste arenguid, hallutsinatsioone ja ebaloogilist käitumist, istus ta tema kõrvale, et küsimusi esitada.
„Mis on teie nimi?”
„Auguste.”
„Mis on teie perekonnanimi?”
„Auguste.”
„Mis on teie abikaasa nimi?”
„Auguste.”
Ta vastas igale küsimusele enda eesnimega.
Kui patsiendist oli saanud Aloisi kinnisidee, tuli mehele äkitselt meelde, et tema lapsepõlvekodu naabrinaise nimi oli samuti Auguste. Ta armastas südamest seda naist, kes käis teda tihti hoidmas, küpsetas talle kooke ja hellitas teda, kuidas aga sai. See oli naine, kes ise lapsi ei saanud. Ühel heal päeval pidi ta ära kolima, et järgneda Hamburgi üle viidud abikaasale. Ta tuli Aloisiga hüvasti jätma ja suudles teda pikalt laubale. Ta ütles poisile: „Ma loodan, et sa ei unusta mind.” Naise lahkumine mõjus poisile heidutavalt, aga mõned kuud hiljem oli ta naise täiesti unustanud. Seistes kolmkümmend aastat hiljem Auguste ees, kes ei mäletanud enam midagi, Auguste ees, kes tegi ta unustamatuks, mõtles ta uuesti lapsepõlve Augustele ja sellele, et iga oluline inimene kannab endas tulevikukaja.

43

Seekord vältisime pankrannikust möödumist. Vanaema oli tulnud täpse ettekujutuseta, mis võib juhtuda. Ta tahtis kõndida nostalgial, nautida nostalgia ilu, aga oli end leidnud vastamisi jõhkra tõega. Kunagi ei või teda, mida nostalgia endas sisaldab. Ei või teada, kas me puudutame selle etümoloogiat, selle valulikku ja melanhoolset tooni või embame selle modernsemat, minevikurõõmudega seotud naudingu külge. Ka vanaema ise paistis olevat üllatunud pisaratest, mida oli valanud, nagu võiksid meie tundlikkuse piirid alati muutuda. Läksime vaikselt edasi, teadmata isegi täpselt, mida me tegema hakkame. Küsisin, kas ta tahab hotelli naasta, et enne lõunasööki natuke puhata. Ta ei vastanud kohe, justkui mõtiskles millegi üle, enne kui ütles viimaks:
„Peaks minema mu kooli vaatama. Linnavalitsuse proua ütles, et see on alles.”
„Hea küll.”
„Me peame autoga minema, ma näitan teed.”
Sõitsime mõnisada meetrit Guy-de-Maupassanti kooli poole. Vanaema näitas teed, nagu oleks ta seal alati elanud. Kõik oli teistmoodi, sildid ja ärid, aga tänavad olid samaks jäänud. Linna kondikava oli puutumatu. Parkisime maja ette. See oli väike kool. Kõige enam oli seal vast viis klassi. Kindlasti mitte rohkem kui üks igas õppeastmes. Kohe pärast peaväravat tuli koolihoov. Möödujad võisid näha lapsi mängimas. Kohal olid mõned emad, kes ootasid lõunasöögipausi. Nad vestlesid omavahel, heites samal ajal põgusaid pilke meie poole. Me olime nagu kaks sissetungijat nende rutiini. Kuna nad paistsid olevat jahmunud, et mitte öelda murelikud, ütlesin mõne aja pärast:
„Mu vanaema õppis siin koolis.”
„Ah nii …” ütles üks ema kohkunud ilmel, nagu oleks ta just taibanud, et ka tema väike tütar jääb kunagi vanaks.

Lapsed jooksid välja. Mõned jäid hoovi, ilmselgelt need, kes lõunatasid sööklas. Poisid tagusid palli ja vahetasid kaarte, tüdrukud hüppasid kummikeksu ja tavalist keksu. Vanaema paistis sellest vaatepildist lummatud olevat, aga ma ei teadnud, mida ta tegelikult mõtleb. Ta võis üritada mulle võimalikult täpselt oma meelteseisundit kirjeldada, aga minu jaoks jäi see ikkagi täielikuks müstikaks. Mul pole aimugi, mis tunne see on, enne kui ise tema vanuses oma algkooli hoovi naasen. Mida pealegi ei saa juhtuda, sest minu kool lammutati asbesti tõttu maha. Äkki nakatas see ka mind. Ja ma võin viimaks ometi öelda, et mu neuroosihoogudel on allikas. Vanaema lõpetas mu siseheitlused: „Ma tundsin sellest kõigest nii palju puudust.” Ta jutustas mulle jälle oma ootamatust lahkumisest ja ma pidin talle peaaegu ütlema, et ta heietab kogu aeg ühte ja sama. Aga tegelikult jutustas ta seda väsimatut lugu oma haavast iseendale. Tegin talle ettepaneku:
„Tahad, lähme sisse? Vaatame klassiruume?”
„Ei, mitte täna,” vastas ta kohe ja ma mõistsin, et teatud mälestustele tuleb läheneda tasapisi.

Naasime hotelli ja ta kohe läks oma tuppa. Jäin üksi puhkeruumi ja hakkasin lugema vana ajalehte, mis seal vedeles. Alati on ehmatav vaadata läbi eelmise nädala uudiseid. Kõik liigub nii kiiresti, et see naeruvääristab olevikku. Mis huvi on lugeda midagi, mis mõned tunnid hiljem ei vasta enam tegelikkusele? Panin ajalehe käest ja jäin mõneks minutiks tukkuma. Ometi oli ärgates juba sügav pärastlõuna. Läksin vanaema tuppa, et vaadata, millega ta tegeleb. Paotasin ust, ta magas veel. Ta tundus nüüd nii väsinud. Ta ei paistnud enam sugugi noorem nagu eile. Minu arvates ta lausa hingas vaevaliselt.

Otsustasin üksi kooli tagasi minna, peas üks mõte. Seekord oli kell pool viis, tunnid lõppesid ja emad vaatasid mind endiselt sama mureliku moega. Mida ma ka mõistsin. Mul polnud sinna suurt asja. Mu kurnatud nägu ja ajamata habe üksnes rõhutasid mu lapseröövli välimust. Kõigi rahustamiseks pildusin laiu ja natuke rohmakaid naeratusi, ent katse pingeid leevendada mõjus mu kavatsustele vastupidi: nägin selgelt, kuidas nende nägudel süveneb paanika. Astusin viimaks kõrvale, et õpilased välja lasta. Erutunud kära möödus kui keeristorm, mis tahaks maa hävitamisega juba kärmelt lõpule jõuda. Mõne minutiga oli koolipäev õhku haihtunud. Olin tulnud vaistu jälgides ja nüüd, kui olin siin, polnud ma oma kavatsustes enam kindel. Astusin koolihoovi ja istusin pingile. Vahest kaks-kolm minutit hiljem (ma pole ajavahemikus kindel) väljus koolimajast üks naisterahvas. Noor naine. Meie elus oluliseks kujuneva inimese esimeses ilmumises on midagi väga liigutavat.

Ma ei suudaks eales unustada, kuidas too naine mulle üsna enesekindlal sammul lähenes. Tal oli seljas tumesinine ainsagi kaunistuseta kleit ja ta juuksed olid kinnitatud kõrgesse hobusesabasse. Võiksin lehekülgede viisi lahata tema liikumist minu suunas. See oleks lihtne. Tol hetkel ei teadnud ma temast midagi. Ta oli alles üks naine kolme miljardi naise seas, minu elus tundmatu. Jah, tol hetkel ei teadnud ma veel tema eesnime – Louise. Ma ei teadnud, et ta on siin kolm aastat algklasside õpetaja olnud ja tegeleb sel aastal teise klassiga. Ma ei teadnud, et ta käib teatriringis, aga kavatseb selle varsti katki jätta, sest on veendunud, et tal puudub anne. Ma ei teadnud, et tema lemmikrežissöörid on Woody Allen ja Aki Kaurismäki. Talle meeldis ka Michel Gondry, eriti tänu filmile „Karge meele igavene sära”, mis räägib armumälestuste kustutamisest. Üldiselt jumaldas ta prantsuse 1970ndate kinokunsti. Talle meeldisid Claude Sautet, Maurice Pialat ja Yves Robert. Nad meenutasid talle lapsepõlve. 1970ndate lõpp jätab füüsiliselt oranži värvi mulje. Tal oli tunne, et tema on sellest oranžist sündinud.

Loomingut

Delikaatsus, Tänapäev 2013, tlk Pille Kruus.
Mälestused, Tänapäev 2015, tlk Pille Kruus.

Püsiviide Lisa kommentaar

Hellar Grabbi

26. veebr. 2015 at 1:28 p.l. (Nädala autor 2015) (, , )

hellargrabbi

Foto: Annika Haas

Hellar Grabbi (sünd 1929 Tallinnas) on eesti ajakirjanik, kirjanduskriitik, toimetaja ja kirjastaja; kolonel Herbert Grabbi vanem poeg.
Põgenes septembris 1944 Lääne-Saksamaale ja asus 1949 USA-sse. Osales 1955–1964 ajakirja Vaba Eesti toimetamisel ja töötas 1959–1967 USA Kongressi Raamatukogus, esimesed aastad Vaba Euroopa Komitee projekti raames; toimetas–kirjastas ajakirja Mana 1965–1999 ja tutvustas eesti kirjandust ajakirjas Books Abroad/World Literature Today. Oli 1968 Balti Uurimuste Edendamise Ühingu (AABS) asutajaliige. Esines sageli Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa (RFE-RL) eestikeelseis saateis, varjus seal 1975–1989 poliitika või spordi puhul Kalju Põdra, kirjandust käsitledes Toomas Ranna nime taha. Ta toimetas ja andis välja kümmekond raamatut, muuseas Betti Alveri, Ilmar Mikiveri, Urve Karuksi, Peeter Ilusa, Felix Oinase, Jaan Krossi jt sulest, tema toimetatud on ka Andres Küngi raamat “A Dream of Freedom”.
Grabbi juhtis 1991–1992 Arnold Rüütli väliseesti nõunike rühma Põhja-Ameerikas ja tegutses 1992 valimisliidu Eesti Kodanik juures, oli viimasest väljakasvanud rühmituse Eesti Kodanike Liit ja hiljem ka Parem Eesti üks rajajaid.
Avaldanud püsiväärtuslikku esseistikat raamatuis “Vabal häälel: mõtteid kahesajast eesti raamatust” (1997), “Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust” (1999) ja “Eestlaste maa” (sarjas “Eesti mõttelugu” 2004). Toimetanud koguteose “Vaba Eesti tähistel” (2000). Aastast 2002 on Grabbi avaldanud peatükke oma mälestustest Eesti ajakirjanduses; 2008 ilmus esimene mälestusteraamat “Vabariigi laps”.

Katkend: Seitse retke isamaale, Ilmamaa 2010, lk 178-184.

Beekmanid tulevad hotellituppa mind ära saatma ja autoga sadamasse viima. Aega jääb juba napiks, aga mina alles hakkan pakkima oma kahte kohvrit. Jätkan pakkimist, samal ajal nendega vesteldes. Ühes toanurgas oli hunnik kingitud ja ostetud raamatuid ning igasuguseid muid trükiseid. Neid sorteerides – mida võtta, mida jätta – pistan ühed kohvrisse ja teised viskan laias kaares teise toanurka. Kõik kohvrisse ei mahu. See teeb Beekmanitele nalja. Vladimiri nägu tõmbub korraks siiski tõsiseks. Ta märkab ja korjab põrandalt üles mitu ingliskeelset pamfletti, mis käsitlevad eelmise aasta Praha kevadet ja hiljem Tšehhis toimunud sündmusi, mis kulmineerusid Varssavi pakti vägede sissemarsiga ja inimliku näoga sotsialismi taotleva Dubčeki valitsuse kukutamisega.
Neid lehitsedes veendub ta, et tegu ei ole läänepoolse, vaid hoopis nõukogude propagandaga, mille ma olen kuskilt üles korjanud. Tõesti, ma ei tulnud Eestisse levitama päevakajalist poliitpropagandat, pagulaslendlehti, antikommunistlikke traktaate ega piibleid, mida organiseerisid mitmed keskused Läänes. Tulin Eestisse, et näha siinset olukorda oma silmaga ja kogeda seda omal nahal, rajada isiklik kontakt loovintelligentsi esindajatega. Tulin oma kõrvaga kuulama, mida arvavad eesti rahva olevikust ja tulevikust hääled rahva seast kooliõpilasest professorini, töölisest ja kolhoosnikust nomenklatuurse asjameheni. Tulin selleks, et näha Eesti loodust ja Eesti linnu, nii palju kui võimalik. Tulin õppima, mitte õpetama. Küll aga tõin kaasa tsensuurivaba teavet maailma reaalpoliitilisest olukorrast, rääkisin eestlaste kultuurilisest ja poliitilisest tegevusest lääneriikides ning ergutasin solidaarsust ja aktiivsust rahvusliku mõtte pinnal, et Eesti iseseisvuse paleus püsiks jätkuvalt meie lootuste ja tegevuse kõrgeima sihina.
Kraami on rohkem, kui on võimalik kaasa viia. Sugulased ja tuttavad on andnud Irja ja poiste jaoks ning mulle endale seda, mida Ameerikas ei ole: eesti leiba, eesti viina, eesti sprotte ja kilusid, eesti šokolaadi, eesti raamatuid ja heliplaate ning eesti suveniire. Peale suveniiride kõik väärt kaup. Turistide tarbeks tehtud suveniirid on üle maailma üks tüütu ja kahtlane praht, millega pole midagi peale hakata. Pigem tarbekunsti valdkonda kuuluvale rahvariides nukule ja õllekapale leian siiski kohvris ruumi.
Otsejoones praagin välja kaks rasket ja ruuminõudvat „Vana Toomase” lampi. Eelmisel aastal saime neid juba kaks tükki ja ma ronisin laevatrepist üles, kohvrid käe otsas ja lamp juhtmeidpidi kaelas rippumas. Koos nendega ja teiste suveniiridega jääb maha üle tosina raamatu, kuhi muid trükiseid ja igasugust pudi-padi. Kaks kohvrit ja kaks kandekotti on pungil täis. Vladimir aitab need autosse viia ja roolib mind sadamasse. Ma ei tea veel, mis mind ees ootab.

Kõnelused KGB ohvitseridega

Mõni päev pärast laulupidu, kui avasin koputuse peale hotellitoa ukse, oodates tuttavat nägu, seisin vastakuti võõra mehega. „Kas ma tohin korraks sisse astuda?” küsis võõras viisaka, kuid tesit võimalust välistava hääletooniga. Sisenedes ta tutvustas end: „Ma olen Nõukogude julgeolekuohvitser, minu nimi on Ilmar.” Perekonnanime ta ei ütelnud ja tõenäoliselt ei olnud eesnimigi õige. Mees oli minust ehk veidi noorem ja lühem, umbes meeter kaheksakümmend pikk, tumeblondide lainjate juustega ja sportliku rühiga.
„Kas te olete nõus minuga veidi kõnelema?” küsis ta. Tajusin, et mulle jäeti keeldumisvõimalus. Teise riigi kodanikku ei saa ju selleks põhjuseta sundida. Aga äraütlemist ma ei kaalunud. Olin juba enne Eestisse saabumist kindel, et üks mu seekordse küllakutse motiive oli KGB soov minuga lähemalt tutvuda ja mind n.-ö. Läbi katsuda. Seepärast valiti kutsujaks VEKSA asemel vähem ametliku asutusena „Spordileht”, mis võimaldas mul Tallinnas, aga ka Tartus ja Pärnus liikuda ja tegutseda omapead, seda muidugi KGB salajase jälgimise objektina ja mu tutvusringkonnas leiduvate KGB-sidemetega isikute vaateväljas. Üks nendest oli „Spordilehe” toimetaja. Teisi võisin oletada, aga mitte täie kindlusega. Ma siiski ei arvanud, et KGB võtab minuga kontakti nii selgelt ja sirgjooneliselt. Arvasin, et seda tehakse variisikute, mõne kohaliku agendi ja usaldusisiku, aga mitte end kohe alguses KGB ohvitserina esitlenud mehe kaudu.
Ma ei mäleta, mida vastasin, võib-olla „miks mitte” või „heameelega”. Ma ei kartnud kedagi ja olin oma võimetes, teadmistes ja truuduses Eesti Vabariigile kindel. Seda parem, et julgeolekuohvitser, mõtlesin, seda huvitavam. Olgu kasvõi kindral August Pork ise. Nii saab kõige peremini teada, mis mängu nad minuga kavandavad.
Ilmar ei jäänud kauaks. Pärast mõnda sissejuhatavat lauset asus ta asja juurde. Teatas, et minu sooviavaldus käia Tartus ja Pärnus rahuldatakse. Ametliku loa saan kätte viisade osakonnast. Sõidud kolme linna vahel võin teha bussiga, kuid ta soovitas mul vahepeatustes mitte bussist väljuda ning mitte mingil juhul, kas või kogemata, bussist maha jääda. Ta lisas, et järgmine kord võtab ta minuga ühendust Tartus „Pargi” hotellis, kuhu ma võtku endale tuba. Kogu jutule kulus vähem kui kümme minutit.
Saingi mulle juba tuttava Pahkla käest 3. juulil välja antud, ENSV Siseministeeriumi viisade osakonna ülema allkirjaga loa (mis on mul alles): „Lubatud väljasõit Tallinnast: Tartu, Pärnu 5. juuli 1969-8. juuli 1969.” Väga tore! Kaks ööpäeva kummaski linnas oli erakordne vastutulek. Tavaliselt välismaalastel ei lubatud Tartus üldse ööbida. Tartusse sõitsin marsruuttaksoga, reisikaaslasteks „Spordilehe” toimetuseliige Henn Saarmann.
Tartus võttis Ilmar „Pargi” hotellis minuga ühendust, nagu kokku lepitud. Ta koputas mu numbritoa uksele just sobival ajal, ilmselt teades, millal olen kohal ja üksinda. Ta kutsus mind jalutuskäigule. Tegime tiiru Toomemäel ja selle lähedal. Oli veidi imelik ja kõhe kõndida ringi koos KGB-lasega, mul oli ju Tartus tuttavaid. Tuligi vastu Marju Lauristin, kellega olin eelmisel päeval koos olnud. Teretasin teda, kuid ei peatunud mõne sõna vahetamiseks. Ka seekord ei olnud Ilmariga pikemat juttu. Ta pakkus kokkusaamist Pärnus ülejärgmisel päeval kell 10.00 Lydia Koidula kuju juures. Toa soovitas ta võtta „Võidu” (nüüd „Viktoria”) hotellis, mille ees väikeses pargis pidi see kuju seisma.
Pärnusse ma ei sõitnud bussiga, vaid kasutasin Harry Õiglase lahket pakkumist teha Teaduste Akadeemia autoga retk Lõuna-Eestisse, välismaalastele täiesti keelatud piirkonda. Arvasin, et kui KGB minuga rääkida tahab, siis kannatavad nad selle üleastumise välja.

Ma ei tahtnud olla Koidula kuju juures enne Ilmarit, seepärast kõndisin sealt läbi viis minutit peale lepitud aega. Teda ma seal ei silmanud. Otsisin pargis pingi, kust avanes vaade ümbrusele, ja istusin. Läks veel veerand tundi, aga kuju juures teda ikka polnud. Ma tüdinesin luuremängust ja kõndisin otse kuju kõrvale. Ilmar oli kohe kohal nagu viis kopikat. Kas ka tema ootas eemal, et mitte esimesena kuju juurde jõuda?
Ilmar pakkus mulle ringsõitu Pärnu tutvustamiseks. Läksime tema autosse. Ta küsis, mida ma näha tahaksin. Arvasin, et randa ja kesklinna näen ma omal jõul niikuinii, seepärast ütlesin, et kõik oleks huvitav, olen Pärnus esimest korda, aga eriti sooviksin näha Rääma linnaosa, August Jakobsoni Vaeste-patuste alevi prototüüpi. Seda proletaarset soovi ei esitanud ma Ilmari meeleheaks, olin tõesti Räämast huvitatud. Nooruses loetud Jakobsoni romaan oli jätnud mulle sügava mulje.
Sõitsime siis ringi ja jõudsime ka Räämale, mis oma vanade puumajadega ning viljapuu- ja lilleaedadega nende ümber tundus üpris hubase ja väikekodanlikuna. Aga eka romaani sündmustiku ajast oli möödunud juba 45 aastat. Muide, mulle jäi mulje, et Ilmar ise pärines Pärnust ja kas mitte koguni Räämalt. Autosõit lõppes ühe kolme(?)korruselise nõukogudeaegse kortermaja ees, kus asus Pärnu KGB konspiratiivkorter.
Seda ma taipasin alles siis, kui juba sees olin. Tuba, kuhu Ilmar mind kõnelusteks tõi, oli üpris avar. Diivan, tugitool, kapp, aknapoolses küljes laud paari tooliga. Keegi meid seal ei seganud, välja arvatud korra, kui koputati tungivalt uksele. Ilmar läks ja tõmbas ukse praokile, nii et ma ei näinud, kes oli selle taga. Kuulsin ainult mehehäält: „Kas Tomingas on siin?” Ilmar vastas pahuralt: „Ei ole,” ja lükkas ukse kinni.
Ilmar pani lauale konjakipudeli – kas oli see armeenlane? – ja suure šokolaaditahvli. Kallas pitsid täis, ja kui me need tühjaks jõime, andis märku, et šokolaad on nagu sakusmendiks. See oli üsna hämmastav ja tundus veidrana. Ma ei olnud kuskil varem näinud, et viina või isegi konjaki peale hammustatakse šokolaadi. Hiljem kuulsin, et see olevat vene komme. Aga šokolaad kõlbas süüa küll. Muu jutu sees küsis Ilmar, et kuidas mul sõit Tartust Pärnusse kulges. Olin kimbatuses, mida vastata. Luisata, et tulin tema soovituse järgi bussiga, ma ei saanud. Mis siis, kui tal on jälitusandmed või kui ta kuuleb hiljem, kuidas ma Pärnusse tulin? Nõnda valetada ei ole taktikaliselt õige. Ka Õiglane pidi sellega mind sõitma kutsudes arvestama. Rääkisin talle asjast lühidalt ja enam-vähem tõepäraselt. Ilmar ei kostnud selle peale midagi. Ta kas teadis juba või ei pidanud seda tähtsaks.
Pärast kolmandat-neljandat pitsi läheb jutt tõsiseks. Ilmar tuleb välja hoopis ootamatu teemaga: „Kas te olete mõelnud oma isa rehabiliteerimisele?” See on üllatus. Ma tean, et Siberist tagasitulnud isikud on rehabiliteeritud, samuti kommunistlikke tegelasi „postuumselt rehabiliteeritud”. Küsin lähemat selgitust. Ta räägib õiguste taastamisest ja sellega kaasnevatest soodustustest, nagu vara tagastamine. Ma ei hakka küsima, kas saab tagasi ka Õismäe asundusse isa ehitatud maja, mida olin nüüdsama Rocca al Mares vaatamas käinud. Varaküsimused ei ole mulle tähtsad, tähtis on asja poliitiline ja moraalne külg.
Mina: „Ta oli ju nõukogude võimu vaenlane, kuidas teda saab üldse rehabiliteerida?”
Ilmar: „Küllap ta oli, aga rehabiliteerimise juures see praegu enam ei loe.” Ja kinnitab uuesti: „Oleme valmis teie isa rehabiliteerima.”
Esimest korda sellel kodumaa-käigul tuleb mulle hirm peale. Kardan, et järsku nad teevadki seda. Juba sõna „rehabiliteerimine” kõlab õudselt. Minu läänelikus mõttepruugis tähendab see kurjategija ümberkasvatamist ja ennistamist ausate inimeste hulka. Ma ei soovi põhimõtteliselt seda Moskva võimult vastu võtta, ka siis mitte, kui käsitleda seda terminit puhtjuriidilises nõukogude mõistes kui õiguste taastamist. Pealegi võib see avalikuks tulles mu isa mälestust ja mind ennast paljude silmis nii Eestis kui ka Läänes kompromiteerida. (Võib-olla oligi see üks eesmärke, olen ma hiljem mõelnud.) Kui ettepanek ongi nõukogude mõttes ausalt tehtud, siis jaatava vastuse korral võivad järgneda ei tea mis muud pakkumised. Kui ma jätan oma seisukoha esialgu lahtiseks, küsides mõtlemisaega, võib Ilmar seda tõlgendada läbirääkimiste avamisena.
Ütlen kategooriliselt ära: „Kui nõukogude võim ta surema mõistis ja maha laskis, ei soovi ma mingit rehabiliteerimist.”
Ilmar näib olevat pettunud. KGB ükskõik kuidas mõeldud plaan ei läinud korda. Ta ei katsunud mind edasi veenda, viib jutu mujale. Arvan otstarbekaks tooni veidi pehmendada ja lisan: „Ma ei pea praegust Nõukogude Liidu valitsust süüdlaseks kõiges selles, mis Stalini ajal juhtus.” Jutuajamine on selleks korraks lõppenud. Ka konjak on lõpukorral. Ilmar ütleb, et võtab Tallinnas minuga ühendust, ja viib mind tagasi kesklinna hotelli juurde.
Võib pikalt arutleda, miks mulle niisugune ettepanek üldse tehti, aga see oleks praegu vaid viljatu mõtiskelu. Üks asi siiski huvitab mind tagantjärele: mida Ilmar ja KGB täpsemalt mõtlesid rehabiliteerimise all? Entsüklopeediatest järele vaadates leidsin vastuolu ENE (1974) ja EE (1995) vahel. Nõukogude oma räägib „äravõetus õiguste tagastamisest”, vabariigiaegne ütleb, et juriidiline rehabiliteerimine kaasneb „süüdimõistmise alusetuks tunnistamisega”. Kui mõeldi ka viimast, siis tähendanuks see omaksvõttu, et kõik 1941. aastal Norilskisse viidud ligi 300 eesti ohvitseri mõisteti seal alusetult süüdi, või vähemalt need 40, kellele määrati mahalaskmine minu isaga ühises kohtuasjas. Vaevalt oli Moskva 1968. aastal nii kaugele minema.
Teisest küljest: miks nõudis taastatud Eesti Vabariik nõukogude võõr- ja väevõimu poolt alusetult süüdimõistetute rehabiliteerimistõendit? Sellega justkui tunnistati end nõukogude võimu õigusjärglaseks. Mu isa Herbert Grabbi rehabiliteeriti 7. X 1991, ja seda nõuti eeltingimusena, et mu vend saaks tema asju ajada.

Tunnustused
Valgetähe III klassi teenetemärk, 2000
Riigivapi III klassi teenetemärk, 2006
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2008. aasta esseistika aastapreemia “Vabariigi lapse” eest
Eesti Vabariigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest, 2012

Teosed
Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust” (191 kirjandusarvustust ajavahemikust 1959–90). Virgela, Tallinn 1997
“Tulgu uus taevas. Mõtteid viiekümnest kirjanikust” (48 kirjandusartiklit ajavahemikust 1959–99). Virgela, Tallinn 1999
“Eestlaste maa” (poliitilised ja ajalooteemalised artiklid). Järelsõna: Henn-Kaarel Hellat. Sari Eesti mõttelugu, Ilmamaa, Tartu 2004
“Vabariigi laps” (mälestusteraamat). Ilmamaa 2008
“Seitse retke isamaale: mälestuslikud esseed”. Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2010
“Seisata, Aeg! Mälestuslikud esseed” (raamatu “Vabariigi laps” otsene järg). Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2012
“Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965–1991”. Koostanud ja kommenteerinud Sirje Olesk, toimetanud Tiina Saluvere. Sari Litteraria, nr 26, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2013
“Neli presidenti. Mälestuslikud esseed” (Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves). Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2014

Püsiviide Lisa kommentaar