Elin Toona Gottschalk
Elin Toona Gottschalk (12.07.1937) – eesti kirjanik.
Elin Toona on kirjutanud romaane, avaldanud ka luulet, lühiproosat ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles ning raamatud oma vanaisast Ernst Ennost ja vanaemast Ella Ennost.
Elin Toona sündis näitleja ja lavastaja Enn Toona ning näitleja Liki Toona peres. Ta veetis lapsepõlve vanaema juures Haapsalus. 1944. aastal põgenes ta koos ema ja vanaemaga Saksamaale, õppis põgenikelaagris eesti algkoolis. 1947. aastal asus elama Suurbritanniasse, elas algul Leedsis, õppis Londonis lastekodu koolis, Pitmansi kolledžis ja teatrikoolis. Töötas Londonis kudumisvabrikus, büroosekretärina ja televisiooninäitlejana.
1966 Henrik Visnapuu preemia (“Puuingel”)
2004 Valgetähe V klassi teenetemärk
2017 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind
Katkend:
Pagulusse, Varrak 2017, Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt. Lk 189 – 195.
Mitte kõik ei elanud Inglismaal nagu ema, vanaema ja mina – või siis Bollerid. Madame`i koeral näiteks oli hea elu. Ema ütles, et see koer on „kork” ehk corgi – kuulsast koeratõust koer. Corgisid pidas kuningas George.
Mul polnud koerte vastu midagi, aga saksa lambakoeri ma umbusaldasin. Corgi ei meeldinud mulle ka, sest ema pidi teda teenima. Minu meelest ei pidanud inimesed koeri teenima. Nad pidid nende eest hoolitsema, sest armastasid neid. Bolleritel loomi ei olnud. Proua Boller hoolitses härra Bolleri eest.
Ema palakesed madame`i laualt jäid harvemaks. Madame oli hakanud oma saiakesi ja biskviite üle lugema. Ema tõi mulle seda, mida madame koera jaoks kõrvale pani, aga tal oli tunne, et „kork” teab, et jagab oma maiustusi minuga ja et teda petetakse. Minu meelest kakas ta meelega põrandale, see oli märguanne emale, et ta teab kõik.
„Korgile” ei meeldinud vihm. Kui väljas sadas, kaevus ta lähimasse murulapikesse ning keeldus sealt lahkumast, kuni tal vihmakeep seljas ja saapakesed jalas polnud. Ma ei olnud kunagi näinud vihmakeebis ja saabastes koera. Mis ime siis, et ema tahtis olla inglise koer.
Kui ema „korgi” kannul hüpeldes lagedale ilmus, läksime kivimurdu ja istusime juttu ajama. Kivimurd asus metsa keskel. Sealt võetud kividest ehitatigi kaua aega tagasi algselt see maja. Me istusime ja ema rääkis, alati tõsiselt, jagades mulle juhtnööre, kuidas mitte hätta sattuda. Kuulasin hoolega, pidades meeles, kui oluline on ema sõnade järgi käia. Ema ütles, et ma ei tohi endale tähelepanu tõmmata, tehes midagi rumalat, sest tema ei saa mind enam aidata. Mul on meeles, kuidas ta rääkis mulle sedasama Hausberges. Minu ülesandeks oli „lugeda ridade vahelt”, kui inimesed rääkisid liiga palju, nagu tavatses öelda Onku. Oli selge, et kui tõmban enesele tähelepanu, toob see kaasa ilmseid õnnetusi. Ometi uskus ema ikka veel, et oli teinud hea valiku, valides Hollandi asemel Inglismaa.
„Inglise seadused, inglise kirjandus, inglise haridus, inglaste saavutused ja Inglismaa asutused on 20. sajandi selgroog,” rõhutas ema, raisates sigarette, kustutades neid iga paari suitsusõõmu järel. „Isegi Ameerika kuulus kunagi Inglismaale. Sellepärast räägivadki nad endiselt inglise keelt.” Ema esitas sageli ilma seda ise märkamata valjusti „sisemonolooge”. Mina kutsusin neid tema „monoloogipominateks”. Vanaema sõnas, talle ütleb sedasi Jumal, mis on vale ja mis õige. See oli ka vahelduseks koeraga rääkimisele. Aga ma nägin, et emagi vahel kahtleb, mõtleb midagi muud, kuid püüab end veenda, et tal on õigus, ja mindki mõjutada. Ta rääkis mulle, kuidas britid olid saanud maailma valitsejateks.
„Paljud varajased maadeuurijad olid just siit pärit. Yorkshire`i mehed nagu härra Boller …”
Mul oli kogu see lugu peas. See oli mu lemmiklugu. Sellal kui ema rääkis, olin mõttes läkitanud härra Bolleri Aafrikasse, jalas töösaapad ja peas lambiga kiiver, et ta öösel džunglis tee leiaks. Minu arusaam oli segu Onku seiklustest Aafrikas ja „armsa Ärni” raamatukogu raamatutest ning maailmast üldse. Kujutised möödusid mu silme eest nagu pildid ringvaates, mida meile näidati ümberasustatute laagris. Pärast paar minutit kestnud, enamalt jaolt kummuli pöördunud numbreid ja operaatori vandumist nägime tükkideks lendavaid sõdureid, siis aga võttis vanaema mul kraest ja viis mu välja. Aga ma sain asjale pihta. „monoloogipominad” olid filmis. Ema monoloogid esitas ta ise. Need pidid mulle õpetama, kuidas mitte teha välja sellest, mis on õige, siinsamas meie silme all.
„Britid koloniseerisid suurema osa Aafrikast, Indiast, Hiinast ja Kagu-Idast … ” Sigaretti pahvides läks ema sel teemal üsna leili, „Kork” aga istus ja vahtis meid, olles segaduses võõrast keelt kuuldes.
„Brittide Ida-India kompanii monopoliseeris 17. sajandil kaubavahetuse Indiaga. 19. sajandil avastas John Speke Victoria järve Aafrikas, liikudes mööda Niiluse jõge selle allikate poole. Siis leidsid nad ühe teise mehega koos, Grant oli vist nimi, ühe läbipääsu ja nimetasid selle Riponi koseks. Ripon on üks koht siinsamas lähedal,” seletas ema.
„Kuidas nad said avastada midagi, mida aafriklased juba tundsid?”
Ema ei teinud minust väljagi.
„Siis oli veel üks inglane, uurimisreisija Richard Burton, kes Kesk-Aasias …”
Hajevil ja kaugusse suunatud pilgust ema silmis mõistsin, miks ta vihkab oma praegust elu. Ta oli olnud parimas vormis, sammudes armeesaabastes ja seljakott seljas läbi ohtlike aegade. Madame´i ja haiglaõdede teenimise asemel riskinuks ta pigem gestaapoga. Ründav tiiger olnuks midagi paremat kui sülekoera ja tema vastiku omaniku ees lömitamine. Soovisin, et saaksin teda lohutada, aga see polnud võimalik, sest suurem osa tema muredest olid alguse saanud minu sündimisega.
Kui ema jätkas, küttes end üles Indiasse ja Hiinasse tsivilisatsiooni toomisega, avastasin, et tunnen pigem kaasa inimestele, kes võib-olla ei soovinud oma kingi just täpselt nõnda asetada või süüa herneid kahvli seljalt. Näis, nagu oleks liiga palju inimesi ära kasutatud, maha müüdud või petetud, et luua kõiki neid kuulsaid asutusi, mida ema nõnda imetles.
Püüdsin kujutleda „maadeavastaja härra Bollerit” (või pigem ta vaarisa) istumas sama kamina ees nende majakeses sada aastat tagasi, ainult et kaminas polnud tuld. Tal oli turvas otsa lõppenud. Sütt ka ei olnud. Tuul lõõtsus vastu seinu. Tuba oli külm, lumi kuhjus kuuri veerde, pump oli külmunud ja katus laskis läbi.
„Kas sa kuulad ka?”`küsis ema, peatudes ja heites mulle kahtlustava pilgu.
„Muidugi kuulan,” vastasin mina. „Ausalt.”
Ja ikkagi … katus laskis läbi ja proua Boller lesis voodis. Pea teki all. „Neetud!” käratas Boller vanem ja kargas sohvalt püsti. „Ma olen tüdinud ülevaatajatest, külmast magamistoast, külmunud torudest ja jääst kempsupoti serval. Ma lähen nüüd otsima maad, kus on soe ja kus ma saan teisi inimesi kamandada.” Ja nii ta läkski. Naine jäi voodisse, aga läks talle peagi järele, sest härra Boller oli avastanud maailma täis võõramaalasi, kes kõik olid nende võimalikud teenijad. Mõnest võis saada teener isegi nende enda kodumaal. Milline õnn! Nad avastasid, et tuhanded inimesed kogu maailmas ihkavad kõigest hingest teenida britte. Muidugi ei saanud nad neid kõiki kasutada, nõnda müüsid nad ülejäänud (eelkõige aga mustanahalised aafriklased) Ameerikasse, kus neid samuti kasutati teenijatüdrukute ja teenritena, talutööliste ja orjadena. Nad tulevad Inglismaale vabast tahtest, et töötada haiglates ja vabrikutes, et ka neist saaksid britid.
„Ja siin me nüüd siis oleme,” ütlesin valjusti.
„Jah, siin me oleme,” vastas ema, pannes aga tähele, et ma ei öelnud seda kuigi meeldival toonil. Ta hindas endiselt oma nägemust, tõmmates sigaretist sügava rahuloleva sõõmu kopsudesse ning mõeldes targale härra Clive`ile, kuulsale härra Livingstone`ile ja isegi härra Burtoni naisele, kes oli tagahoovis tule peal ära põletanud kõik oma abikaasa avastused. Ka proua Bolleril oli olnud kange tahtmine põletada ära kõik härra Bolleri toanurgas kuhjuvad ajalehed, aga härra Boller oli öelnud, et „mitte enne, kui ma surnud olen”. Ka mina ei tohtinud neid puutuda. Ma polnud kunagi ajalehte lugenud, aga olin näinud, kuidas inimesed neid näo ees hoiavad, et vältida vestlemist.
„Kui oled inglise keele ära õppinud, mõistad, millised hüved sind ootavad,” jätkes ema minu kätt patsutades. „Kui me kord sellest haiglapõrgust pääseme, ei vaata me kordagi enam tagasi.”
Meie lemmikpäevad olid laupäevad. Emal oli kas puhkepäev või oli madame koos koeraga maal. Tavaliselt käisime siis Leedsis.
Meie esimesel koos veedetud laupäeval kasutas ema ära kõik oma rõivakupongid, et me vanaemaga näeksime välja nagu normaalsed inimesed, mitte nagu sõjapõgenikud. See muutus leidis aset suures Lewise kaubamajas, millel olid väga sobivad „rõivaste vahetamise ruumid”. Nii me siis läksime ja vahetasime rõivad. Me jätsime oma vanad minad riideruumi kardinate taha. Kui me minema kõndisime, heitsin pilgu üle õla ja nägin, kuidas müüjanna meie laagririided prügikasti viskas.
Kaubamajast läksime fotograafi juurde, kus ema laskis meist kolmest pildi teha. Ta nimetas pildi „Kolmeks turteltuvikeseks”. Sellel pildil olid emal uued prillid ja vanaemal ette manatud tema kokkusurutud huultega fotonägu. Vanaema seletas, et tema nooruses oli tähtis jätta tulevasele ämmale-äiale mulje, et pruudil on väike suu ja seega ei söö ta palju. Laagris oli olnud oluline värvida kulmud ja naeratada, rahuajal tuli ka naeratus huulepulgaga ette võõbata.
Enne väljaminekut riietusid ema ja vanaema hoolikalt. Vanaema maadles mitmete venivate esemetega, mida ta nimetas hoidjateks. Tal oli kõhuhoidja, rinnahoidja ja sukahoidja. Tal olid sukkade all isegi veenihoidjad. Mind üllatas, et hoolimata kõigist neist ülalhoidjatest suutis ta ikkagi kahe jalaga maha toetuda. Kui vanaema viimaks riides oli, nägi ta välja nagu Inglise kuninga abikaasa. Ta nägi kena välja, aga mugav tal kindlasti polnud ja mina hoidusin teda kaisutamast, et mitte kõiki neid hoidjaid paigast nihutada.
Ka ema nägi kena välja. Ta oli jälle harjunud kõrgeid kontsi kandma. Ta polnud enam mingi Lumekuninganna ega üldse mingi kuninganna, isegi mitte madame`i koer, aga kui ta haiglavormi seljast võttis, läks tal tuju kohe heaks ja ta samm muutus reipamaks. Igaüks, kes nägi meid tänaval kõndimas, võinuks vanduda, et me oleme inglased, kui poleks olnud vedrunõeltest ketti vanaema kaelas – juhuks kui ta hoidjad paigast nihkuvad.
Sõitsime Leedsi bussiga. Ronisime teisele korrusele, et ma näeksin, kus me asume haigla, nõmmede ja ülejäänud Inglismaa suhtes.
„Ma ostan sulle atlase,” lubas ema, „et saaksid näha, kus me oleme ja kus me oleme olnud.” Ta tegigi seda ja mina sain oma elu suurima vapustuse. Selles atlases polnud Eestit. Kogu see ala oli muutunud Nõukogude Liiduks.
Laupäeviti pesi vanaema mu juukseid, pani mu vanni ja vahetas riided. Ta alustas sellest, et viis šampooni, seebi ja käterätid vanni juurde, siis ootas, et koridor oleks tühi, enne kui ma vannituppa võisin söösta. Koridoril oli oma tosin ust. Iga hetk võis keegi neist mõne avada ja siis oleks mind tabatud. Tagasitee oli veelgi hullem, sest siis oli käterätt ümber mu pea. Ma ei oleks saanud öelda, et olen tulnud tassikest teed jooma. Kuna oli liiga külm, et minna märgade juustega Bollerite juurde, jäin ööseks haiglasse. Hommikul lipsasin tagatrepist alla ja tulin pühapäeva hommikul jälle tagasi, sest siis oli mul ametlikult lubatud omakseid külastada. Kui valvelauatädi midagi kahtlustaski, ei näidanud ta seda igatahes välja.
Pühapäeval jalutasime vanaemaga metsas või kanarbikunõmmel. Eriti meeldis mulle nõmmel, sest siis kadus haigla peagi silmist. Põhjamerelt lõõtsus näkku tugev tuul, mis üritas meid rajalt minema tõugata. Pilved ei püsinud kunagi paigal: nad olid kui elav, pöörlev, kiirelt muutuva valgusega lagi. Oli halle, türkiissiniseid ja isegi roosasid pilvi. Vahetevahel roomas ligi mõni must pilv justkui hiiliv must kass, vedades oma varju üle maapinna, valmis vihma ja kõuemürinaga alla kargama. Kui taevasse ilmus päike, tundus nagu oleks Jumal valguse süüdanud, kuid ainult hetkeks. Öö saabud idast. See kattis kinni terve taeva, nagu inimesed katavad kinni linnupuuri, et linnud saaksid magada, ning siis oli aeg haiglasse tagasi pöörduda.
„Kas tuleb veel mõni sõda?” küsisin vanaemalt.
„Loodan, et ei tule, aga võib-olla tuleb ka. Seda võib alati juhtuda, sest inimestel on tarvis võidelda nagu rottidel on tarvis närida, et hoida hambaid ajusse kasvamast,” vastas vanaema raskel toonil.
Tagasiteel haiglasse möödusime sopistuvast kaljueendist. Vanaemale meeldis minna selle eendi veerele, kust paistis kogu org ja osa tuldud teest. Niipea kui me lagedale jõudsime, pani tuul vanaema mantli ja salli lehvima. Rada kulges mäkke ja vanaema seadis end kaljuveerele, käed mantlitaskutes, näoga põhja poole. Jäin seisma tema kõrvale. Vanaemal oli plaanis rääkida tuult kasutades oma lähedastega. Läksin kaugemale, et vanaema saaks omaette olla, aga jälgisin teda eemalt. Esiteks rääkis ta Almaga – otsustavalt ja käsi liigutades. Kui vanaema silmad kinni pani ja sosistama hakkas, siis rääkis ta „armsa Ärniga”. Ja kui ta huuled vaevu liikusid, palus ta Jumalat.
Inglismaale saabumisest saadik oli saanud ilmsiks, et Jumal on meie palvetele kurdiks muutunud. Et mitte vanaema erutada, vaikisin sellest, ehkki võinuksin talle öelda, et ta ootab vales kohas valesid päästjaid. Pealt kuuldud vestlustest teadsin, et meie pääsemine ei tule „ettehooldest”, vaid raekojast, siseministeeriumist ja tööministeeriumist. Need olid kohad, kus asusid meie dokumendid. Üksildane inimkogu kaljueendil tegi mulle viha. Igikestev lootus ja paratamatu saatus veeresid meist üle nagu vene tankid.
Ühel pühapäeval istusime oma haiglatoas ja vaatasime perekonnapilte, kui uksele ilmus poola kokk, kätel suur kandik. Ta oli üles tulnud tagatrepist ja oli hingetu. „Vabandust, et ma hiljaks jäin!” Kokk vaatas ema poole, eks ema teadis, et ta tuleb.
„Häid jõule ja palju õnne sünnipäevaks!” ütles kokk mulle saksa keeles ja andis mu pealaele musi, suutes sellest hoolimata kandikut tasakaalus hoida.
Olin täielikus segaduses. Oli ju aprillikuu, mitte kellegi sünnipäev ega jõulud.
„Üllatus!” ütles ema voodilt püsti hüpates. Ta tõi voodiriiete alt lagedale mõned sööklanõud. Seletus oli lihtne. Meil olid nii eelmised jõulud kui ka ema ja vanaema sünnipäevad pidamata jäänud.
Kokk tõi meile nüüd koogi, et juhtunut tasa teha.
Koogi? Kandikul oli valge, justkui betoonist kivitükk, peal sinisega kirjutatud nimi „David”. See kõik nägi välja nagu hauakivi. Koputasin selle asjanduse külgi. Kindlasti hauakivi, aga ega ju kingitud hobuse suhu ju vaadata, öeldakse vaid „tänan” ja „väga kena”.
Ema ja kokk vahetasid pilke. Vanaema uuris mõistatuslikku kivitükki viisakalt ja hindaval pilgul. Ta mühatas ja läks kamina tagant meie kirvest tooma. See kirves oli meil kogu sõjaaja käinud noa eest ja näis nüüd olevat sobiv riist.
Kokk nähtavasti märkas meie hämmingut. Ta kummardas ema kõrva juurde ja ema hüüatas: Oi ei!
Ning puhkes naerma.
„See on glasuur,” selgitas ema. See kivi meenutav kate oli eriline ja väga kallis Inglise glasuur. Ema ütles, et vanaema lõikaks koogi lahti.
Kirves oli selleks suurepärane tööriist, sest kook oli haigla külmkapist tulnuna ikka veel külmunud. Kokk selgitas, et kook oli mõeldud ühele haigla eratiiva sõdurile, aga too oli öösel surnud, ega saanud seda enam süüa. Selle asemel, et kook ära hävitada, tõi ta selle meile. Mul oli õigus olnud. See oligi hauakivi.
Vanaema raius koogi tükkideks. Kokk torkas ühe tüki suhu, limpsis sõrmi ja ütles, et see on maitsev. Ta kallistas mind korraks, suudles vanaema kätt, soovis meile kõike head ja läks tööle tagasi.
Koogi sisu oli pehme ja magus. Maitsnud tükikese toda betooni, avastasin, et ka see on magus. Vanaema sõi ainult pehmet osa. Ta kartis, et betooni süües murrab hamba. Mina sõin kõike, kuni ma enam süüa ei suutnud.
Mõni minut hiljem kuulsime koridorist samme. Tardusime. Uksele ilmus kolm eestlasest abitöölist, harjad ja ämbrid käes, juhuks kui mõni õdedest neid näeks. „Tere, tere! Kas teil on siin pidu?” küsisid nad.
„Tulge sisse! Tulge sisse!”
Veidi hiljem ilmus üks itaalia teenijanna. Tundsin temas ära ühe neist kahest teenijannast, kes jätsid mulle voodeid üles tehes maiustusi.
Teosed
“Puuingel” (1964)
“Tont teab. Novelle” (üks autoritest, 1968)
“Lotukata” (1969)
“Sipelgas sinise kausi all” (1974)
“In Search of Coffee Mountains” (“Lotukata” autori vabas tõlkes, 1977)
“Kaleviküla viimne tütar” (1988)
“Kolm valget tuvi” (1992)
“Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno” (2000)
“Ella” (2008)
“Into Exile. A Life Story of War and Peace” (2013)
“Kolmteist Eesti kirja” (üks autoritest, 2016)
“Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” (tlk Kersti Unt, 2017)
“Mihkel, muuseas. Lugu läbikatsumata eludest” (2018)
Loone Ots
Foto: ERR.ee / erakogu
Loone Ots (1965) – eesti kirjanik, kirjandusteadlane ja folklorist.
Katkend: Mustamäe valss, Petrone Print 2012, lk 91-95; 117-119.
Retked linna
MÕNIKORD SÕITIS EMA minuga linna, see tähendab kesklinna. Esialgu oli see hirmuäratav ettevõtmine. Otseühendust südalinnaga veel ei olnud. Tuli kasutada trolli number 2, mis sõitis mööda Vilde teed seega meist kaugemal, või busse 13 või 20. Esimene liikus küll kesklinna ja vanaema juurde Kadriorgu, kuid tiirutas ahastamapaneva aeglusega ja kogu aeg keerutades: Sütiste tee, Mustamäe tee, Hipodroomi kaudu Balti jaama, sealt Viru väljakule ja mööda Narva maanteed Lasnamäeni. Sõit kesklinna võttis peaaegu tunni.
Buss 20 oli palju koledam koht, sest sellel liinil kurseerisid vanad sõidukid, mis haisesid jubedalt bensiini järele ja millel oli juhikabiini taga pikk istepink seljaga sõidu suunas. Sellesse bussi astudes – sõita sai Koskla peatuseni, kust tuli trollile ümber istuda, sest buss ise veeres edasi Koplisse – läks mul otsekohe süda pahaks. Heal juhul saime enne välja, kui öökima hakkasin. Ega number 13 parem olnud. Veeremid olid uuemad, ilusa punase triibu ja korralike sõidusuunaliste istmetega, kuid pidevad pöörded ajasid mu mao samuti keerlema ja tulem ei lasknud end oodata. Ükskord oksendasin täis vanaema kingitud kummielevandi, mis nägi välja nagu päris. Ema pesi minu ja looma kodus küll duši all puhtaks, kuid eelarvamus mänguasja vastu jäi minus alles. Vants minu mängudes ei osalenud, vaid tukkus kastinurgas, kuni kadus keldrisse.
Linnas nägin kõigepealt Võidu väljakut, mille servas, praeguse SEB panga hoone kohal oli kitsuke haljasala. Seal seisis keset lillepeenart roosa šamottnaine, kauss käes. Selle kuju modell oli olnud minu ema, kui ta töötas kunstiinstituudis. Enne 1980. aasta olümpiat kaevati sinna jalakäijate tunnel. Kuju viidi mujale. Nõukogude aja lõpul hakkasid huligaanid järjekindlalt kaussi puruks lööma. Paar korda parandati õõnesnõu ära, lõpuks aga loobuti. Ema seisis kaua Kaarli puiestee ja Komandandi tee vahel, kauss ikka katki. Ka ei torganud skulptuur laial haljakul kuigivõrd silma. Hiljuti kõndisin haljasalast mööda. Mu kiviema oli sealt hoopis kadunud – kuhu, ei teagi. Ka Kirovi-nimelise kalurikolhoosi peahoones – nüüd asub seal erahaigla Fertilitas – peaks leiduma pannoo, peal kolm kaladega naist, kõik minu ema järgi paika pandud.
Meie ring linnas oli üsna etteaimatav. Käisime Tallinna Kaubamajas, millel tookord oli ainult A-korpus. Siis väisasime kauplust Mood, kuulsa Tallinna Moemaja esinduspoodi (mäletate küll: „poodi toodi moodi, moodi toodi poodi”), kus mind võlus tagant valgustatud mustvalge klaasmaal trepiseinas (mis sellest küll saanud on?).
Kohustuslik oli kammida raamatupoode Pärnu maantee nurgal ja Kirjanike Majas Harju tänaval. Väga põnevad olid ehted ja muu pudi-padi praeguses Nu Nordiku kaupluses, mis toona kuulus kunstikombinaadile ARS. Aga kõige tähtsamad olid kaks müügikohta, mille toodangu eest ema võinuks kas või hinge loovutada: käsitöö- ja disainipood Raekoja platsil ja Pikal tänaval. Harva oli emal raha, et neist midagi osta, rahvakunstimeistrite ja tarbekunstnike loomingut koju kanda. Kuid me vaatasime, ahhetades ja võrreldes, kõiki Muhu tikandeid, rõhke, sõlgi ja sokke. Enne 1969. aasta laulupidu tegi ema südame kõvaks ja soetas võrratu Muhu tikandiga kampsuni suure vereva mooniga rinnal. Nii ilusat tööd pole ma kunagi hiljem näinud. Paar tassi ja koogitaldrik jõudsid mustale kohvilauale. Mulle ja õele kinkis ema suurepärased hõbesõled, mis maksid kopsaka summa. Mina kaotasin oma sõle ülikooliaastail ära, kinnis oli kehvake, kuid austusest vanemate vastu ostsin koopia. Kui õde sai 15, ulatas ema talle ka moodsalt stiliseeritud hõbekäevõru. Ema ise oli tuline patrioot ja esiaja fänn. Just siis läksidki moodi pronksi- ja rauaaja ehete põhjal valminud metallehistööd. Ikka sellesama juubelilaulupeo harjal kujundas ema endale uskumatult pilkupüüdva, samas minimalistliku ja mis peaasi, odava suvevälimuse. Lihtsale naturaalvalgele kleidile, mille materjal oli vilets lavsaan, köitis ema nahkvöö väikese nahktupes pussiga. Puss oli terav, täiesti ehtne relv. Kaela riputas ema pronksiaegse kaksikvõru koopia, mille otsas rippus vaskkuulike, ja lisas sellele siksakilise vaskpreesi. Nii lihtne ja maitsekas lahendus väärinuks kunstipreemiat. Olin uhke, et mul on selline ema.
Linnaretk lõppes kohvikus Pärl, kus seisime pool tundi sabas ja saime tasuks värskeid lõhnavaid ja tõeliselt maitsvaid saiu või kooke. Viisime saagi koju ja olime rõõmsad – kui ma bussist enam-vähem väärikalt pääsesin. Õnneks avati varsti trolliliin number 3, mis õõtsutas vähem ega haisenud üldse. Nüüd oli linnasõit oodatud lõbu.
VÕIDU VÄLJAKUL Kunstihoone all oli galerii, kus moodsad kunstnikud müüsid oma taieseid. Sissepääs oli tasuta. Sealt käisime kindlasti alati läbi. Ema tundis paljusid kunstnikke isiklikult, oli ta ju olnud kunstiinstituudi hinnatud modell, isegi nii hea, et sai legendi järgi ainsaks saledaks ja brünetiks naiseks, keda esikunstnik Evald Okas kunagi aktina maalida oli soovinud – ettepanek, millest ema moraalsetel kaalutlustel kategooriliselt keeldus. Ema oskas näha kunsti imet ja õpetas mindki vaatama pildi koloriiti, detaile, arutama autori mõtet ja tuvastama, mida 1960. aastate eesti kunsti abstraktne vool oma teostega öelda tahtis. Kaks korda aastas käisime kogu perega Kunstihoone ülevaatenäitustel. Ema lasi mul alati valida minu meelest parima maali ja käskis valikut põhjendada – nii arenes lapse iseseisev mõtlemisvõime ja argumenteerimisoskus. Muidugi oli mu maitse pigem stalinliku sotsrealismi poolt. Mäletan ühe aasta valikut, roosat alasti naist pehmel valgel karusnahal. Päris kitš see kindlasti polnud, aga eriline kunstimõte ka mitte. Ema oli kergelt häiritud, kuid austas mu otsust. Arvan, et selle patuse töö autor võis olla Olev Subbi. Veel meeldisid mulle loodusvaated, mida rohelisemad, seda parem, kuid kord vaimustusin ka pruunides toonides udusest metsahommikust, kus pildi esiplaanil kiikusid koltuvad maarjasõnajalad.
Isa ja emaga käisime tihti vanalinnas. Tutvusin huvitavate nimedega: Toomkirik, Tornide Väljak, Kuldjala torn, Taani kuninga aed. See viimane paelus mind eriti, sest kusagil müüri ääres kasvas pisike kääbusleinapaju. Leinavormi tuules hõljuvad oksad tundusid väga ilusad. Müürivahe tänavalt leidsid vanemad kummalise siseaia, kus üks hakkaja härra eksponeeris vaskseid tee- ja kohvikanne, mida ta ise enda lõbuks valmistas. Selles aias õitsesid alati kressid, mis paese müüri taustale imeliselt sobisid. Käisime ka kirikutes, millegipärast mäletan just õigeusu Püha Nikolai kiriku sisemust. Kultushooneid väisama ajendas vanemaid mitte religiooni-, vaid kunstihuvi. Ja muidugi suurepärane, hästi renoveeritud ja rahvale avatud dominiiklaste klooster. See oli parim maja linnas, kust leidsin nii lahedaid jooksuradasid (see oli püha ristikäik) kui ka sopilisi ruume, vahel samme sajakordselt võimendava kajaga koridorid. Õppisin kähku ära dominiiklaste indulgentsimüügisalmi: „Kui raha kasti viskate, siis taeva lendab hingeke!” ja olin mungakuues petturite ahnusest jahmunud – raha eest ei saa ju hinge päästa, igaüks peab ikka ise hea olema, oli ema mulle kodus lõpetanud.
Tegelikult oli iga muuseum omamoodi hea. Ajaloomuuseumis olid raudrüüd, linnamuuseumis hõbekarikad, aga teatri- ja muusikamuuseumis hurmav mängutoos: roosapõskne torukübaras mees, kes kallistas sama roosa kerega notsut. Kaksteist punkti teatrile ja muusikale! Teine tosin peaks minema mu vanematele, kes lapsele juba õrnas eas kodulinna mineviku kätte näitasid.
Vanalinnas oli ka ohtlikke paiku, mis panid südame mõnusalt judisema. Üks neist oli Tallinngaasi hoone Vene tänaval. Kunagi oli see hoone kuulunud apteekide peavalitsusele, kus ema lühikest aega sekretärina töötas. Terve peavalitsus teadis, et selles hoones kummitab kunagi sissemüüritud tütarlaps, kes täiskuuöödel istus laos vatipallide peal ja härdalt nuttis. Olla olnud õnnetu armastuse lugu, nagu ikka. Et laos leidus ka mürke, pidi kohal olema alatine öövalve. Ükski peavalitsuse daam ei julgenud sinna majja aga iial ööseks üksi jääda. Nii valvaski seda ladu ainult püksikandjatest töötajad, kellest mitmed kinnitasid, et kohtasid keskaegset neidist samas keldris ja samas poosis. Praegusest Olde Hansast vasakule jäi luitunud maja, suur pragu pikuti sees, peal silt „Ettevaatust! Varisemisoht!” See oli tõesti nii köitev kui jube. Mõelda, kui maja tõesti meie lähenedes kaheks pooldub ja alla variseb, paisates laiali tolmu ja kive! Minu elav fantaasia maalis hävingust päris tõese pildi, nagu hiljem kinoringvaadetest lammutustöid nähes veendusin.
/…/
ISA KÄITUS KUI AUMEES: jättis kogu korteri meile. Telefon jäi samuti sisse, kuigi isa nimele. Ema ei julgenud abonenti ümber registreerima minna, kartis, et see võetakse ära, et teadis juhtumeid, kus endale telefoniga korteri vahetanud pere avastas, et telefon oli vahepeal kõrvaldatud. Raha jäi lauale täpselt ühe kuu üüri jagu, 17 rubla. Heitunud ema seisis silmitsi vajadusega minna tööle.
Tegelikult oli ema abielukriisi alguses juba püüdnud emantsipeeruda. Saamaks ligipääsu toidulauale, hakkas ta I toidukaubastu müüjaks vast avatud kaupluses ABC-IV, mis jäi meist ülejärgmisse mikrorajooni Tammsaare teele. Praegu on samas hoonekompleksis Mustamäe linnaosa valitsus. Ema sai valge kitli ja hakkas jälgima selveriiuleid. Töö oli täitsa tore, kuni oli saabunud esimene kuulõpp ja kogu müüjaskond saadeti kollektiivselt günekoloogi kontrolli. Kahtlemata oli see ostjate tervise huvides, et söögijagajad süüfilist või tripperit ei põdenud. Ent moraalne ema pidi minestama, kui karm, maakeelt aktsendiga kõnelev meesarst käratas: „Piksid mahha! Piksid mahha! Ruutu!”, sabas seisvad naised konveiermeetodil läbi vaatas ning vajalikud proovid võttis nagu Ravic romaanis „Triumfikaar”. Idee hargitada reisi kolmekümne kaaslase nähes oli emale liig ja ta lahkus ABCst kiiresti omal soovil.
Hiljem selgus, et nõukogude võimu tervishoiueeskiri oli absurdsemaid maailmas. Tervisekaarti nõuti ainult täiskohaga töötajailt, kohakaasluse alusel tegutsejad olid alandavast kohusest priid. Nähtavasti küsisid treponeemid ja trihhomoonased võimalikelt peremeesorganismidelt alati enne nakatamist tööraamatut ja kulgesid ainult põhikohaliste peale. Sama mõttetu kontrollisüsteem kehtis, kui olin 1980ndail kooliõpetaja. Kõik peale minu käisid end veneroloogile näitamas, aga mina pääsesin, sest mul polnud täiskohaga lepingut.
NÜÜD OLI EMAL TULI TAKUS, töövõime edendamisega oodata ei saanud. Esmalt tuli aga leida mulle lasteaiakoht. Ent see oli ülim defitsiit, mille vastu oli võimetu isegi tädi Aina, sest tema tuttavail üldjuhul väikesi lapsi polnud, järelikult polnud vaja ka lasteaiakoha vahendajat ning päevakodude direktorid ja muud asjanaised jäid tädi suhtluslävest madalamale. Õnnetud tööealised emad, kelle peres puudus pensionärist vanaema, pidid vigisevaid võsusid tipptunnil ühistranspordis linna teise otsa toimetama ja olid ka siis õnnest uimased, et pesamuna vähemalt kuskile kellegi hoole alla sai. Võinuks arvata, et lasteaedade krooniline kohanappus on korrelatsioonis töötajate üleküllusega, kuid asi oli tegelikult vastupidi. Kasvatajaid oli alailma puudu. Pea igal pool leidus vakantsi. Kasvatajal aga oli õigus panna oma laps või lapsed töökoha lasterühma väljaspool järjekorda. See oli ainus motivatsioon, mida väikese palga ning suure töö- ja vastutuskoormaga kasvataja ametikoht võis pakkuda.
Emal oli vähemalt teoreetiliselt pedagoogiline haridus, paljudel kasvatajatel, kelle hooleks nõukogude võim kasvava põlvkonna isiksuse kujundamise jättis, polnud tavalist keskharidustki. Emal oli kohti valida. Algul mõtles ta ETKVLi prestiižsele ja hästi varustatud lastepäevakodule, kuid see asus liiga kaugel, ema arvas, et meil on sinna talvel liiga vilets minna. Meie VIII mikrorajoonis oli äsja valminud korralik lastepäevakodu. Kahjuks käisid kõik meie maja lapsed just seal. Ema pelgas, et nad teevad mulle liiga, kuid parata polnud midagi. Õnneks oli lapsi hulgi ja igas vanuseastmes mitu rööprühma. Võis loota, et kõige õelamad Poni!-hüüdjad jäävad teise rühma.
Kunagi õrnas eas oli lastearst keelanud mind lasteaeda panna, oli öelnud, et ma ei ole lasteaialaps. Kalamajas oli just meie akende vastas vene lasteaed, mille verandalt paistis kätte üüratu toredus: suured nailonjuustega nukud, kes istusid ringis ümber vineerist kohvilaua. Igatsesin hirmsasti lasteaeda, kus saaks teistega mängida ja muidugi neid inglisarnaseid olevusi kussutada. Meie lasteaia õu oli täis ronimisredeleid ja püramiidmajakesi, lisaks oli igal rühmal müstiline kuur, kust toodi välja jalgrattaid ja mänguautosid, kogu mänguasjapood tundus olevat pakitud ühte boksi – ja neid bokse oli iga rühma jaoks.
Ööl enne lasteaeda minekut ei maganud ma üldse, aina kujutlesin, kuidas lapsed suures saalis kodu mängivad ja heldinud kasvatajad neile naeratavad. Tegelikkus oli teistsugune, kuid alguses mitte vähem meeldiv. Sain omaette kapi, pilt peal, ja osalesin suure saali ühishommikuvõimlemises – tore komme, mis praegustes lastehoidudes enam au sees ei ole. Söök jäi minust puutumata, ema ei seisnud enam selja taga ja ma kasutasin kohe juhust mitte süüa. Mänguaeg aga oli tõsine piin. Uut last tuldi vaatama ja igaüks, kes mind nägi, üritas anda vähemalt ühe tou. Püüdsin siseneda tüdrukute ringi ja endale mõne suure nuku sülle saada, aga mind aeti eemale. Ükski kasvataja ei sekkunud, nad istusid meist piisavalt kaugel ja pidasid mokalaata. Nõutult läksin kaebama, et see ja see on mind löönud. Tüdinult tõusis kasvataja ning küsis ükskõikselt, mis juhtus. Nüüd sain esimest korda elus selgeks, mida tähendab kollektiiv. Lapsed kinnitasid ühest suust, et lööja olin just mina. Olin pahv. Kasvataja käskis mul olla hea laps ja teisi mitte ahistada ning lahkus vestlust jätkama. Leidsin kapinurgast lego ja ehitasin terve ennelõuna klotsimaju – loomulikult üksi.
Ometi meeldis mulle lasteaed. Seal oli nii palju huvitavat, nii ilusad nukutoad ja nii toredad väikesed voodid, kuhu meid lõunaks magama pandi. Ilma usteta kemps, kus kükitasid koos mõlemast soost kasvandikud, oli harjumatu, kuid mulle ei tulnud pähegi asju vaidlustada. Pärast lõunat tuli ema mulle järele, minu meelest tarbetult vara.
Käisin lasteaias veel teisegi päeva. Nüüd lubati mul juba liivakasti tulla. Üpris tõenäoliselt oleksin lõpuks kodunenud ja rühma sulandumise kogemuse enne kooli kätte saanud. Kuid kolmandal päeval jäin kõrgesse palavikku – arsti sõnul ütlesid mul erutusest närvid üles. Ema pidi olukorra teisiti lahendama.
MA EI OLE ENAM IIAL nii palju sabades seisnud kui siis. Ema sabatas, et saada tõend, mille alusel isa kirjutati meie korterist välja, siis selleks, et saada tõend, mille alusel mina tohtisin astuda lastekollektiivi. Selle viimase jaoks tuli teha mitu tuuri: IV mikrorajooni lastearstile, Narva maantee lastepolikliinikusse, kus tehti röntgen, Laia tänava keskaegsesse majja, kus tehti ma ei mäletagi mida, Harju rajooni polikliinikusse praegusel Magdaleena, toonasel Lasteaia tänaval, kus tehti millegipärast veel üks läbivalgustus (ega nad minu seest ometi allaneelatud teemanti otsinud?) ja siis veel tagasi Vilde tee hambaarstile. Järgnes lasteaiaintermetso. Siis tuli emal ära seista uus järjekord, sedapuhku tööbörsil.
Teadsin tööbörsi õe ajalooõpikust. Pildil seisid habetunud, kurbade silmadega töötud kodanliku Eesti Vabariigi ohvritena häbiväärses reas. Kuidas sai tänapäeval sihuke asi olemas olla? Vudisin koos emaga Tatari tänavale, tööbörsi aadress oli Tatari 1. Ametnik jagas emale teavet, millised tööpaigad ootavad täitjat. Enamik neist oli tehastes. Ema tehasesse ei tahtnud, seltskonna, aga eriti rutiini pärast. Isegi mu tegus isaema ei suutnud suurt pensioni taotledes (pension arvestati viimase aasta palgalt ja paljud intelligendidki veetsid selle aja kõva palgaga tootmisüksustes) tehases detaile stantsida, monotoonne tegevus ajas südame läikima. Õpetajaks ema ei soovinud, sekretäriks enam ei saanud: nõuti masinakirjaoskust, mis emal puudus. Sõelale jäid pisuke valik „puhtaid” töökohti. Paber näpus, käis ema nendega tutvumas, mina satelliidina sabas. Mina oleks valinud Karl Marxi keemilise puhastuse vastuvõtja amet, sest selle seinal laiutas mitu plakatit, mis manitsesid käsi pesema, vältimaks tüüfuse, paratüüfuse ja koolera nakkust. Batsillid olid kujutatud jubedate moodustistena, millel oli mitu karvast koiba ja ilged lõustad, mis nõukogude töötaja üle irvitasid – aga ainult siis, kui too ei tundnud seebiga kätepesu aluseid. Emale meeldisid plakatid, aga mitte Pelgulinna keskkond ega enam kui tagasihoidlik palk. Selgus, et vähem tööd nõudvad elualad on ühtlasi vähem tasuvad. Kust leida paremat?
Loomingut
Koidula veri ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2010
Eesti riigipead, Menu 20102
Mustamäe valss, Petrone Print 2012
Kalli kassi klassika, Menu 2013
Lugusid kuulsatest eestlastest, Menu 2016
Birkenruh` episood ja teisi näidendeid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Kasvuhoonekoerad, Petrone Print 2017
Kuulsad ja naljakad eestlased, Rahva Raamat 2017
Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel, Petrone Print 2020
David Foenkinos
David Foenkinos (1974) – prantsuse kirjanik ja stsenarist. Ta on kirjutanud kümmekond romaani.
Katkend: Mälestused, Tänapäev 2015, tlk. Pille Kruus, lk 122 – 130.
41
Ärkasin tol ööl korduvalt. Mõtlesin oma perekonna ajaloole ja see segunes pildikestega olevikust. Ajastud riivasid üksteist ja sulandusid kokku, moodustades ebatavalisi ja ajatuid kogumeid. Ma polnud enam kindel oma vanuses. Lõppude lõpuks meeldis mulle see öö, mis möödus kõikehõlmavas ebakindluses. Tegelikkus kiskus kiiva, kuulsin telefoni helisemas ja mõtlesin, et see peab olema midagi tõsist. Ilmselt helistas isa, et teha mulle teatavaks mõni halb uudis. Kui ma telefoni kätte võtsin, polnud seal ometi ühtegi teadet. Mõtlesin asju välja, unistasin, kirjutasin. Ainus, mis oli veider tolles öös, kui ekslesin tegelikkuse kiiva kiskuvas laviinis, oli see, et mu unenägusid ei kummitanud ükski naine. Mul oli halb tunda, et naissugu, mida ma niivõrd ihaldasin, eemaldub minust traagilisel kombel, kuni ei ilmuta end enam isegi mu unelustes. Ma ei teadnud veel, et olulised naised ilmuvad olematusest. Ma ei teadnud, et selles meelelisuse kõrbes tuleb näha ilmutuse lubadust. Ootasin koidikuni. Mõtlesin, et see on ainus tõde, mis mul on: hommik saabub igal juhul.
Kohtusime vanaemaga hommikusöögil. Me olime nagu paarike, kummalgi oma harjumused: tema jõi teed, mina kohvi. Taustaks mängis mingi ebatõenäoline muusika, meloodia, mis jäi kusagile Barbara ja Abba vahepeale. Jõin mitu tassi, et üles ärgata.
„Milline imeline hommikusöök,” ütles vanaema.
„Ohoh, kas tõesti?”
Ma arvan, et tol hommikul tundus talle kõik imeline. Elu kõige kaunimad hetked ongi need, kui meil on täiesti ükskõik, mida me sööme. Leival oli tõepoolest ümbersünni maik. Hoidsin vaikselt hinge kinni, nautides vanaema head tuju. Olime otsustanud külastada toda kuulsat Alice`i, kes oli tema teise klassi kaaslastest ainsana siia piirkonda jäänud. Tegin ettepaneku helistada, aga vanaema eelistas niisama kohale minna. Olgu siis üllatus juba täielik. Õues oli endiselt üsna ilus ilm; suvi puikles muudkui vastu või siis ei suutnud sügis end kehtestada? Mida mina ka aastaaegade lahingust teadsin.
Teekond polnud eriti pikk. Panin ette minna autoga, aga vanaema tahtis kõndida. Jalutasime piki pankrannikut. Justkui tardunud pildist, mis meile avanes, jäime mingil hetkel paratamatult seisma. Maa vajus muret tekitaval kombel otse merre. See maailmalõpu maastik ärgitas nii mõndagi enesetapule. Mulle tundus veider, et inimene tahab surra silmitsi merega, selle maise ilu suurejoonelise vaatepildi ees. Siinne maastik lausa nõudis ellujäämist. Seisime mitu pikka minutit, ilma et oleksime rääkinud, liigutatud siinsest piiritusest.
Koputasin uksele. Selle avas viiekümnendates naine. See oli Alice`i tütar. Ta oli hommikuti ema juures. Selgitasime, kes me oleme. Ta ei suutnud seda uskuda.
„See on ju uskumatu lugu … nii et te olite mu emaga … ühes klassis?”
„Jah.”
„Oh … oh … oh, kui kahju.”
„Kahju? Millest on kahju?”
„Mu emal on mäluga probleeme … noh, see on tagasihoidlik viis öelda, et ta on omadega päris sassis.”
„Tunneme kaasa,” ütlesin, et ületada kerge kohmetus.
„Ta põeb Alzheimerit. Sellest räägitakse kogu aeg, inimesed arvavad, et teavad, mida see endast kujutab, aga võin kinnitada, et enne, kui te pole näinud oma ema vaatamas teid nagu võhivõõrast, ei tea te, kui vastik see on.”
Mida selle peale öelda? Kergus meie olekus oli pühitud. Viiekümnendates naine jätkas: „Ta ei tunne enam kedagi ära. Mõni päev arvab ta, et olen koristaja, mõni päev, et olen tema ema.” Ja kes meie talle siis oleksime? Tema tuppa jõudmiseks kõndisime mööda lõputut koridori, mis justkui sümboliseeris distantsi kahe maailma vahel. Naine koputas kergelt, enne kui ukse avas. Nägime Alice`i, kes istus suure peegli ees ja harjas juukseid. See oli väga veider pilt. Peeglit ümbritsesid lambipirnid nagu tantsijanna riietusruumis. Ta nägi meid peeglist ja pööras sõnatult ringi.
„Ema, sulle tulid külalised. Üks sõbranna, kes käis sinuga koos koolis.”
Järgnes otsustamine. Alice silmitses vanaema ja kõik tundus võimalik. Kõik laused, kõik mõtted, kõik hullused. Ta tõusis ja suundus lapsepõlvesõbranna poole. Ta tuli talle päris lähedale, tõesti lähedale, ja ma tundsin, kuidas vanaema süda peksab. Sattusime hetke dramaatilisusest segadusse. Ma ei teadnud, kuhu seista. Ilmselt poetasin „Tere, proua”, mida keegi ei kuulnud. Mu sõnad surid juba eos. Alice asetas käe vanaema näole ja ütles hetke pärast:
„Jah, ma mäletan.”
„…”
„Ma mäletan sind.”
„Kas tõesti, ema? Sa mäletad, et ta käis sinuga koos koolis?”
„Minuga? Ei, ta käis sinuga koos. Ma mäletan, et ta oli su parim sõbranna.”
„Ei, ema, ta käis sinuga.”
„Me käisime koos teises klassis,” ütles siis vanaema. „Sa istusid minu taga.” Ta pööras ringi ja tõstis juuksed üles. „Kas sa ei tunne mu kukalt ära?”
Vanaproua silmitses tema kukalt ja naeratas siis. Tal polnud aimugi, kes see naine võis olla. Minu arvates oli see hetk üdini ebaõiglane. Vanaema oli vanadekodust ära tulnud ja ohtusid trotsinud, kõike seda selleks, et saada kontakti oma lapsepõlvega, ning nüüd pärandas minevik talle naise, kes oli eksinud oma udusesse maailma.
Mõne sekundi pärast ütles Alice: „Tere tulemast meie juurde. Äkki jooks šampanjat?” Tema tütar, kes oli kahtlemata õppinud ema hullushoogudega toime tulema, ütles:
„Jah, see on hea mõte. Ma lähen toon.”
Ta läks kööki. Jäime kolmekesi tuppa. Alice läks ja istus uuesti oma tugitooli. Vanaema sättis end tema kõrvale voodiäärele. Nad vaatasid teineteist mõne sekundi ja naeratasid vastastikku viisakalt. Siis hakkas Alice uuesti juukseid harjama. Vanaema üritas:
„Kas sa tõesti ei mäleta? Preili Rougeoni klassi? Édithi, Jean-Micheli … Kas sa Jean-Micheli ei mäleta? Ta oli sinusse kõrvuni armunud … jah, täiesti sassis … ta kirjutas sulle luuletusi, mida sa meile lugeda andsid … need olid nii kehvad, et ajasid meid naerma …”
Alice pööras ringi ja vaatas vanaema pikalt, enne kui ütles: „Väga tore oleks šampanjat juua.”
Midagi polnud teha. Läksin vanaema juurde ja ütlesin, et mul on väga kahju. Ma tundsin, et see kohtumine on ta rööpast välja viinud. Ta ütles vaikselt: „Sa arvad, et ma olen hull, aga ta pole muutunud. Täiesti uskumatu. Ma tunnen ta silmad ära.” Lause lõpus ta hääl värahtas. Ja ta puhkes nutma. See tuli iseenesest. Paar lühikest, aga väga tugevat nuukset. Alice`i tütar tuli tuppa tagasi ja nägi vanaema pisaraid. Ta jäi ukseauku seisma ega teadnud, mida teha. Ta seisis seal, ühtaegu liigutav ja naeruväärne, käes kandik šampanjapudeli ja nelja pokaaliga.
42
Alois Alzheimeri mälestus
Alzheimer oli suurepärane neuropsühhiaater, aga ei tea veel, et annab nime oma meditsiinilisele avastusele. Selleks paiskab üks naine tema elu segi. See naine on Auguste D., kes võetakse 25. novembril 1901 Frankfurdi haiglasse. Alzheimer on kolmekümne seitsme aastane, kui otsustab hakata jälgima patsienti, kes kannatab kognitiivsete võimete järkjärgulise halvenemise all. Ta ei taipa kohe, et naisest saab tema kuulsaim juhtum, et temast saab justkui kunstniku muusa. Märkides peaaegu iga päev üles Auguste arenguid, hallutsinatsioone ja ebaloogilist käitumist, istus ta tema kõrvale, et küsimusi esitada.
„Mis on teie nimi?”
„Auguste.”
„Mis on teie perekonnanimi?”
„Auguste.”
„Mis on teie abikaasa nimi?”
„Auguste.”
Ta vastas igale küsimusele enda eesnimega.
Kui patsiendist oli saanud Aloisi kinnisidee, tuli mehele äkitselt meelde, et tema lapsepõlvekodu naabrinaise nimi oli samuti Auguste. Ta armastas südamest seda naist, kes käis teda tihti hoidmas, küpsetas talle kooke ja hellitas teda, kuidas aga sai. See oli naine, kes ise lapsi ei saanud. Ühel heal päeval pidi ta ära kolima, et järgneda Hamburgi üle viidud abikaasale. Ta tuli Aloisiga hüvasti jätma ja suudles teda pikalt laubale. Ta ütles poisile: „Ma loodan, et sa ei unusta mind.” Naise lahkumine mõjus poisile heidutavalt, aga mõned kuud hiljem oli ta naise täiesti unustanud. Seistes kolmkümmend aastat hiljem Auguste ees, kes ei mäletanud enam midagi, Auguste ees, kes tegi ta unustamatuks, mõtles ta uuesti lapsepõlve Augustele ja sellele, et iga oluline inimene kannab endas tulevikukaja.
43
Seekord vältisime pankrannikust möödumist. Vanaema oli tulnud täpse ettekujutuseta, mis võib juhtuda. Ta tahtis kõndida nostalgial, nautida nostalgia ilu, aga oli end leidnud vastamisi jõhkra tõega. Kunagi ei või teda, mida nostalgia endas sisaldab. Ei või teada, kas me puudutame selle etümoloogiat, selle valulikku ja melanhoolset tooni või embame selle modernsemat, minevikurõõmudega seotud naudingu külge. Ka vanaema ise paistis olevat üllatunud pisaratest, mida oli valanud, nagu võiksid meie tundlikkuse piirid alati muutuda. Läksime vaikselt edasi, teadmata isegi täpselt, mida me tegema hakkame. Küsisin, kas ta tahab hotelli naasta, et enne lõunasööki natuke puhata. Ta ei vastanud kohe, justkui mõtiskles millegi üle, enne kui ütles viimaks:
„Peaks minema mu kooli vaatama. Linnavalitsuse proua ütles, et see on alles.”
„Hea küll.”
„Me peame autoga minema, ma näitan teed.”
Sõitsime mõnisada meetrit Guy-de-Maupassanti kooli poole. Vanaema näitas teed, nagu oleks ta seal alati elanud. Kõik oli teistmoodi, sildid ja ärid, aga tänavad olid samaks jäänud. Linna kondikava oli puutumatu. Parkisime maja ette. See oli väike kool. Kõige enam oli seal vast viis klassi. Kindlasti mitte rohkem kui üks igas õppeastmes. Kohe pärast peaväravat tuli koolihoov. Möödujad võisid näha lapsi mängimas. Kohal olid mõned emad, kes ootasid lõunasöögipausi. Nad vestlesid omavahel, heites samal ajal põgusaid pilke meie poole. Me olime nagu kaks sissetungijat nende rutiini. Kuna nad paistsid olevat jahmunud, et mitte öelda murelikud, ütlesin mõne aja pärast:
„Mu vanaema õppis siin koolis.”
„Ah nii …” ütles üks ema kohkunud ilmel, nagu oleks ta just taibanud, et ka tema väike tütar jääb kunagi vanaks.
Lapsed jooksid välja. Mõned jäid hoovi, ilmselgelt need, kes lõunatasid sööklas. Poisid tagusid palli ja vahetasid kaarte, tüdrukud hüppasid kummikeksu ja tavalist keksu. Vanaema paistis sellest vaatepildist lummatud olevat, aga ma ei teadnud, mida ta tegelikult mõtleb. Ta võis üritada mulle võimalikult täpselt oma meelteseisundit kirjeldada, aga minu jaoks jäi see ikkagi täielikuks müstikaks. Mul pole aimugi, mis tunne see on, enne kui ise tema vanuses oma algkooli hoovi naasen. Mida pealegi ei saa juhtuda, sest minu kool lammutati asbesti tõttu maha. Äkki nakatas see ka mind. Ja ma võin viimaks ometi öelda, et mu neuroosihoogudel on allikas. Vanaema lõpetas mu siseheitlused: „Ma tundsin sellest kõigest nii palju puudust.” Ta jutustas mulle jälle oma ootamatust lahkumisest ja ma pidin talle peaaegu ütlema, et ta heietab kogu aeg ühte ja sama. Aga tegelikult jutustas ta seda väsimatut lugu oma haavast iseendale. Tegin talle ettepaneku:
„Tahad, lähme sisse? Vaatame klassiruume?”
„Ei, mitte täna,” vastas ta kohe ja ma mõistsin, et teatud mälestustele tuleb läheneda tasapisi.
Naasime hotelli ja ta kohe läks oma tuppa. Jäin üksi puhkeruumi ja hakkasin lugema vana ajalehte, mis seal vedeles. Alati on ehmatav vaadata läbi eelmise nädala uudiseid. Kõik liigub nii kiiresti, et see naeruvääristab olevikku. Mis huvi on lugeda midagi, mis mõned tunnid hiljem ei vasta enam tegelikkusele? Panin ajalehe käest ja jäin mõneks minutiks tukkuma. Ometi oli ärgates juba sügav pärastlõuna. Läksin vanaema tuppa, et vaadata, millega ta tegeleb. Paotasin ust, ta magas veel. Ta tundus nüüd nii väsinud. Ta ei paistnud enam sugugi noorem nagu eile. Minu arvates ta lausa hingas vaevaliselt.
Otsustasin üksi kooli tagasi minna, peas üks mõte. Seekord oli kell pool viis, tunnid lõppesid ja emad vaatasid mind endiselt sama mureliku moega. Mida ma ka mõistsin. Mul polnud sinna suurt asja. Mu kurnatud nägu ja ajamata habe üksnes rõhutasid mu lapseröövli välimust. Kõigi rahustamiseks pildusin laiu ja natuke rohmakaid naeratusi, ent katse pingeid leevendada mõjus mu kavatsustele vastupidi: nägin selgelt, kuidas nende nägudel süveneb paanika. Astusin viimaks kõrvale, et õpilased välja lasta. Erutunud kära möödus kui keeristorm, mis tahaks maa hävitamisega juba kärmelt lõpule jõuda. Mõne minutiga oli koolipäev õhku haihtunud. Olin tulnud vaistu jälgides ja nüüd, kui olin siin, polnud ma oma kavatsustes enam kindel. Astusin koolihoovi ja istusin pingile. Vahest kaks-kolm minutit hiljem (ma pole ajavahemikus kindel) väljus koolimajast üks naisterahvas. Noor naine. Meie elus oluliseks kujuneva inimese esimeses ilmumises on midagi väga liigutavat.
Ma ei suudaks eales unustada, kuidas too naine mulle üsna enesekindlal sammul lähenes. Tal oli seljas tumesinine ainsagi kaunistuseta kleit ja ta juuksed olid kinnitatud kõrgesse hobusesabasse. Võiksin lehekülgede viisi lahata tema liikumist minu suunas. See oleks lihtne. Tol hetkel ei teadnud ma temast midagi. Ta oli alles üks naine kolme miljardi naise seas, minu elus tundmatu. Jah, tol hetkel ei teadnud ma veel tema eesnime – Louise. Ma ei teadnud, et ta on siin kolm aastat algklasside õpetaja olnud ja tegeleb sel aastal teise klassiga. Ma ei teadnud, et ta käib teatriringis, aga kavatseb selle varsti katki jätta, sest on veendunud, et tal puudub anne. Ma ei teadnud, et tema lemmikrežissöörid on Woody Allen ja Aki Kaurismäki. Talle meeldis ka Michel Gondry, eriti tänu filmile „Karge meele igavene sära”, mis räägib armumälestuste kustutamisest. Üldiselt jumaldas ta prantsuse 1970ndate kinokunsti. Talle meeldisid Claude Sautet, Maurice Pialat ja Yves Robert. Nad meenutasid talle lapsepõlve. 1970ndate lõpp jätab füüsiliselt oranži värvi mulje. Tal oli tunne, et tema on sellest oranžist sündinud.
Loomingut
Delikaatsus, Tänapäev 2013, tlk Pille Kruus.
Mälestused, Tänapäev 2015, tlk Pille Kruus.
Hellar Grabbi
Foto: Annika Haas
Hellar Grabbi (sünd 1929 Tallinnas) on eesti ajakirjanik, kirjanduskriitik, toimetaja ja kirjastaja; kolonel Herbert Grabbi vanem poeg.
Põgenes septembris 1944 Lääne-Saksamaale ja asus 1949 USA-sse. Osales 1955–1964 ajakirja Vaba Eesti toimetamisel ja töötas 1959–1967 USA Kongressi Raamatukogus, esimesed aastad Vaba Euroopa Komitee projekti raames; toimetas–kirjastas ajakirja Mana 1965–1999 ja tutvustas eesti kirjandust ajakirjas Books Abroad/World Literature Today. Oli 1968 Balti Uurimuste Edendamise Ühingu (AABS) asutajaliige. Esines sageli Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa (RFE-RL) eestikeelseis saateis, varjus seal 1975–1989 poliitika või spordi puhul Kalju Põdra, kirjandust käsitledes Toomas Ranna nime taha. Ta toimetas ja andis välja kümmekond raamatut, muuseas Betti Alveri, Ilmar Mikiveri, Urve Karuksi, Peeter Ilusa, Felix Oinase, Jaan Krossi jt sulest, tema toimetatud on ka Andres Küngi raamat “A Dream of Freedom”.
Grabbi juhtis 1991–1992 Arnold Rüütli väliseesti nõunike rühma Põhja-Ameerikas ja tegutses 1992 valimisliidu Eesti Kodanik juures, oli viimasest väljakasvanud rühmituse Eesti Kodanike Liit ja hiljem ka Parem Eesti üks rajajaid.
Avaldanud püsiväärtuslikku esseistikat raamatuis “Vabal häälel: mõtteid kahesajast eesti raamatust” (1997), “Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust” (1999) ja “Eestlaste maa” (sarjas “Eesti mõttelugu” 2004). Toimetanud koguteose “Vaba Eesti tähistel” (2000). Aastast 2002 on Grabbi avaldanud peatükke oma mälestustest Eesti ajakirjanduses; 2008 ilmus esimene mälestusteraamat “Vabariigi laps”.
Katkend: Seitse retke isamaale, Ilmamaa 2010, lk 178-184.
Beekmanid tulevad hotellituppa mind ära saatma ja autoga sadamasse viima. Aega jääb juba napiks, aga mina alles hakkan pakkima oma kahte kohvrit. Jätkan pakkimist, samal ajal nendega vesteldes. Ühes toanurgas oli hunnik kingitud ja ostetud raamatuid ning igasuguseid muid trükiseid. Neid sorteerides – mida võtta, mida jätta – pistan ühed kohvrisse ja teised viskan laias kaares teise toanurka. Kõik kohvrisse ei mahu. See teeb Beekmanitele nalja. Vladimiri nägu tõmbub korraks siiski tõsiseks. Ta märkab ja korjab põrandalt üles mitu ingliskeelset pamfletti, mis käsitlevad eelmise aasta Praha kevadet ja hiljem Tšehhis toimunud sündmusi, mis kulmineerusid Varssavi pakti vägede sissemarsiga ja inimliku näoga sotsialismi taotleva Dubčeki valitsuse kukutamisega.
Neid lehitsedes veendub ta, et tegu ei ole läänepoolse, vaid hoopis nõukogude propagandaga, mille ma olen kuskilt üles korjanud. Tõesti, ma ei tulnud Eestisse levitama päevakajalist poliitpropagandat, pagulaslendlehti, antikommunistlikke traktaate ega piibleid, mida organiseerisid mitmed keskused Läänes. Tulin Eestisse, et näha siinset olukorda oma silmaga ja kogeda seda omal nahal, rajada isiklik kontakt loovintelligentsi esindajatega. Tulin oma kõrvaga kuulama, mida arvavad eesti rahva olevikust ja tulevikust hääled rahva seast kooliõpilasest professorini, töölisest ja kolhoosnikust nomenklatuurse asjameheni. Tulin selleks, et näha Eesti loodust ja Eesti linnu, nii palju kui võimalik. Tulin õppima, mitte õpetama. Küll aga tõin kaasa tsensuurivaba teavet maailma reaalpoliitilisest olukorrast, rääkisin eestlaste kultuurilisest ja poliitilisest tegevusest lääneriikides ning ergutasin solidaarsust ja aktiivsust rahvusliku mõtte pinnal, et Eesti iseseisvuse paleus püsiks jätkuvalt meie lootuste ja tegevuse kõrgeima sihina.
Kraami on rohkem, kui on võimalik kaasa viia. Sugulased ja tuttavad on andnud Irja ja poiste jaoks ning mulle endale seda, mida Ameerikas ei ole: eesti leiba, eesti viina, eesti sprotte ja kilusid, eesti šokolaadi, eesti raamatuid ja heliplaate ning eesti suveniire. Peale suveniiride kõik väärt kaup. Turistide tarbeks tehtud suveniirid on üle maailma üks tüütu ja kahtlane praht, millega pole midagi peale hakata. Pigem tarbekunsti valdkonda kuuluvale rahvariides nukule ja õllekapale leian siiski kohvris ruumi.
Otsejoones praagin välja kaks rasket ja ruuminõudvat „Vana Toomase” lampi. Eelmisel aastal saime neid juba kaks tükki ja ma ronisin laevatrepist üles, kohvrid käe otsas ja lamp juhtmeidpidi kaelas rippumas. Koos nendega ja teiste suveniiridega jääb maha üle tosina raamatu, kuhi muid trükiseid ja igasugust pudi-padi. Kaks kohvrit ja kaks kandekotti on pungil täis. Vladimir aitab need autosse viia ja roolib mind sadamasse. Ma ei tea veel, mis mind ees ootab.
Kõnelused KGB ohvitseridega
Mõni päev pärast laulupidu, kui avasin koputuse peale hotellitoa ukse, oodates tuttavat nägu, seisin vastakuti võõra mehega. „Kas ma tohin korraks sisse astuda?” küsis võõras viisaka, kuid tesit võimalust välistava hääletooniga. Sisenedes ta tutvustas end: „Ma olen Nõukogude julgeolekuohvitser, minu nimi on Ilmar.” Perekonnanime ta ei ütelnud ja tõenäoliselt ei olnud eesnimigi õige. Mees oli minust ehk veidi noorem ja lühem, umbes meeter kaheksakümmend pikk, tumeblondide lainjate juustega ja sportliku rühiga.
„Kas te olete nõus minuga veidi kõnelema?” küsis ta. Tajusin, et mulle jäeti keeldumisvõimalus. Teise riigi kodanikku ei saa ju selleks põhjuseta sundida. Aga äraütlemist ma ei kaalunud. Olin juba enne Eestisse saabumist kindel, et üks mu seekordse küllakutse motiive oli KGB soov minuga lähemalt tutvuda ja mind n.-ö. Läbi katsuda. Seepärast valiti kutsujaks VEKSA asemel vähem ametliku asutusena „Spordileht”, mis võimaldas mul Tallinnas, aga ka Tartus ja Pärnus liikuda ja tegutseda omapead, seda muidugi KGB salajase jälgimise objektina ja mu tutvusringkonnas leiduvate KGB-sidemetega isikute vaateväljas. Üks nendest oli „Spordilehe” toimetaja. Teisi võisin oletada, aga mitte täie kindlusega. Ma siiski ei arvanud, et KGB võtab minuga kontakti nii selgelt ja sirgjooneliselt. Arvasin, et seda tehakse variisikute, mõne kohaliku agendi ja usaldusisiku, aga mitte end kohe alguses KGB ohvitserina esitlenud mehe kaudu.
Ma ei mäleta, mida vastasin, võib-olla „miks mitte” või „heameelega”. Ma ei kartnud kedagi ja olin oma võimetes, teadmistes ja truuduses Eesti Vabariigile kindel. Seda parem, et julgeolekuohvitser, mõtlesin, seda huvitavam. Olgu kasvõi kindral August Pork ise. Nii saab kõige peremini teada, mis mängu nad minuga kavandavad.
Ilmar ei jäänud kauaks. Pärast mõnda sissejuhatavat lauset asus ta asja juurde. Teatas, et minu sooviavaldus käia Tartus ja Pärnus rahuldatakse. Ametliku loa saan kätte viisade osakonnast. Sõidud kolme linna vahel võin teha bussiga, kuid ta soovitas mul vahepeatustes mitte bussist väljuda ning mitte mingil juhul, kas või kogemata, bussist maha jääda. Ta lisas, et järgmine kord võtab ta minuga ühendust Tartus „Pargi” hotellis, kuhu ma võtku endale tuba. Kogu jutule kulus vähem kui kümme minutit.
Saingi mulle juba tuttava Pahkla käest 3. juulil välja antud, ENSV Siseministeeriumi viisade osakonna ülema allkirjaga loa (mis on mul alles): „Lubatud väljasõit Tallinnast: Tartu, Pärnu 5. juuli 1969-8. juuli 1969.” Väga tore! Kaks ööpäeva kummaski linnas oli erakordne vastutulek. Tavaliselt välismaalastel ei lubatud Tartus üldse ööbida. Tartusse sõitsin marsruuttaksoga, reisikaaslasteks „Spordilehe” toimetuseliige Henn Saarmann.
Tartus võttis Ilmar „Pargi” hotellis minuga ühendust, nagu kokku lepitud. Ta koputas mu numbritoa uksele just sobival ajal, ilmselt teades, millal olen kohal ja üksinda. Ta kutsus mind jalutuskäigule. Tegime tiiru Toomemäel ja selle lähedal. Oli veidi imelik ja kõhe kõndida ringi koos KGB-lasega, mul oli ju Tartus tuttavaid. Tuligi vastu Marju Lauristin, kellega olin eelmisel päeval koos olnud. Teretasin teda, kuid ei peatunud mõne sõna vahetamiseks. Ka seekord ei olnud Ilmariga pikemat juttu. Ta pakkus kokkusaamist Pärnus ülejärgmisel päeval kell 10.00 Lydia Koidula kuju juures. Toa soovitas ta võtta „Võidu” (nüüd „Viktoria”) hotellis, mille ees väikeses pargis pidi see kuju seisma.
Pärnusse ma ei sõitnud bussiga, vaid kasutasin Harry Õiglase lahket pakkumist teha Teaduste Akadeemia autoga retk Lõuna-Eestisse, välismaalastele täiesti keelatud piirkonda. Arvasin, et kui KGB minuga rääkida tahab, siis kannatavad nad selle üleastumise välja.
Ma ei tahtnud olla Koidula kuju juures enne Ilmarit, seepärast kõndisin sealt läbi viis minutit peale lepitud aega. Teda ma seal ei silmanud. Otsisin pargis pingi, kust avanes vaade ümbrusele, ja istusin. Läks veel veerand tundi, aga kuju juures teda ikka polnud. Ma tüdinesin luuremängust ja kõndisin otse kuju kõrvale. Ilmar oli kohe kohal nagu viis kopikat. Kas ka tema ootas eemal, et mitte esimesena kuju juurde jõuda?
Ilmar pakkus mulle ringsõitu Pärnu tutvustamiseks. Läksime tema autosse. Ta küsis, mida ma näha tahaksin. Arvasin, et randa ja kesklinna näen ma omal jõul niikuinii, seepärast ütlesin, et kõik oleks huvitav, olen Pärnus esimest korda, aga eriti sooviksin näha Rääma linnaosa, August Jakobsoni Vaeste-patuste alevi prototüüpi. Seda proletaarset soovi ei esitanud ma Ilmari meeleheaks, olin tõesti Räämast huvitatud. Nooruses loetud Jakobsoni romaan oli jätnud mulle sügava mulje.
Sõitsime siis ringi ja jõudsime ka Räämale, mis oma vanade puumajadega ning viljapuu- ja lilleaedadega nende ümber tundus üpris hubase ja väikekodanlikuna. Aga eka romaani sündmustiku ajast oli möödunud juba 45 aastat. Muide, mulle jäi mulje, et Ilmar ise pärines Pärnust ja kas mitte koguni Räämalt. Autosõit lõppes ühe kolme(?)korruselise nõukogudeaegse kortermaja ees, kus asus Pärnu KGB konspiratiivkorter.
Seda ma taipasin alles siis, kui juba sees olin. Tuba, kuhu Ilmar mind kõnelusteks tõi, oli üpris avar. Diivan, tugitool, kapp, aknapoolses küljes laud paari tooliga. Keegi meid seal ei seganud, välja arvatud korra, kui koputati tungivalt uksele. Ilmar läks ja tõmbas ukse praokile, nii et ma ei näinud, kes oli selle taga. Kuulsin ainult mehehäält: „Kas Tomingas on siin?” Ilmar vastas pahuralt: „Ei ole,” ja lükkas ukse kinni.
Ilmar pani lauale konjakipudeli – kas oli see armeenlane? – ja suure šokolaaditahvli. Kallas pitsid täis, ja kui me need tühjaks jõime, andis märku, et šokolaad on nagu sakusmendiks. See oli üsna hämmastav ja tundus veidrana. Ma ei olnud kuskil varem näinud, et viina või isegi konjaki peale hammustatakse šokolaadi. Hiljem kuulsin, et see olevat vene komme. Aga šokolaad kõlbas süüa küll. Muu jutu sees küsis Ilmar, et kuidas mul sõit Tartust Pärnusse kulges. Olin kimbatuses, mida vastata. Luisata, et tulin tema soovituse järgi bussiga, ma ei saanud. Mis siis, kui tal on jälitusandmed või kui ta kuuleb hiljem, kuidas ma Pärnusse tulin? Nõnda valetada ei ole taktikaliselt õige. Ka Õiglane pidi sellega mind sõitma kutsudes arvestama. Rääkisin talle asjast lühidalt ja enam-vähem tõepäraselt. Ilmar ei kostnud selle peale midagi. Ta kas teadis juba või ei pidanud seda tähtsaks.
Pärast kolmandat-neljandat pitsi läheb jutt tõsiseks. Ilmar tuleb välja hoopis ootamatu teemaga: „Kas te olete mõelnud oma isa rehabiliteerimisele?” See on üllatus. Ma tean, et Siberist tagasitulnud isikud on rehabiliteeritud, samuti kommunistlikke tegelasi „postuumselt rehabiliteeritud”. Küsin lähemat selgitust. Ta räägib õiguste taastamisest ja sellega kaasnevatest soodustustest, nagu vara tagastamine. Ma ei hakka küsima, kas saab tagasi ka Õismäe asundusse isa ehitatud maja, mida olin nüüdsama Rocca al Mares vaatamas käinud. Varaküsimused ei ole mulle tähtsad, tähtis on asja poliitiline ja moraalne külg.
Mina: „Ta oli ju nõukogude võimu vaenlane, kuidas teda saab üldse rehabiliteerida?”
Ilmar: „Küllap ta oli, aga rehabiliteerimise juures see praegu enam ei loe.” Ja kinnitab uuesti: „Oleme valmis teie isa rehabiliteerima.”
Esimest korda sellel kodumaa-käigul tuleb mulle hirm peale. Kardan, et järsku nad teevadki seda. Juba sõna „rehabiliteerimine” kõlab õudselt. Minu läänelikus mõttepruugis tähendab see kurjategija ümberkasvatamist ja ennistamist ausate inimeste hulka. Ma ei soovi põhimõtteliselt seda Moskva võimult vastu võtta, ka siis mitte, kui käsitleda seda terminit puhtjuriidilises nõukogude mõistes kui õiguste taastamist. Pealegi võib see avalikuks tulles mu isa mälestust ja mind ennast paljude silmis nii Eestis kui ka Läänes kompromiteerida. (Võib-olla oligi see üks eesmärke, olen ma hiljem mõelnud.) Kui ettepanek ongi nõukogude mõttes ausalt tehtud, siis jaatava vastuse korral võivad järgneda ei tea mis muud pakkumised. Kui ma jätan oma seisukoha esialgu lahtiseks, küsides mõtlemisaega, võib Ilmar seda tõlgendada läbirääkimiste avamisena.
Ütlen kategooriliselt ära: „Kui nõukogude võim ta surema mõistis ja maha laskis, ei soovi ma mingit rehabiliteerimist.”
Ilmar näib olevat pettunud. KGB ükskõik kuidas mõeldud plaan ei läinud korda. Ta ei katsunud mind edasi veenda, viib jutu mujale. Arvan otstarbekaks tooni veidi pehmendada ja lisan: „Ma ei pea praegust Nõukogude Liidu valitsust süüdlaseks kõiges selles, mis Stalini ajal juhtus.” Jutuajamine on selleks korraks lõppenud. Ka konjak on lõpukorral. Ilmar ütleb, et võtab Tallinnas minuga ühendust, ja viib mind tagasi kesklinna hotelli juurde.
Võib pikalt arutleda, miks mulle niisugune ettepanek üldse tehti, aga see oleks praegu vaid viljatu mõtiskelu. Üks asi siiski huvitab mind tagantjärele: mida Ilmar ja KGB täpsemalt mõtlesid rehabiliteerimise all? Entsüklopeediatest järele vaadates leidsin vastuolu ENE (1974) ja EE (1995) vahel. Nõukogude oma räägib „äravõetus õiguste tagastamisest”, vabariigiaegne ütleb, et juriidiline rehabiliteerimine kaasneb „süüdimõistmise alusetuks tunnistamisega”. Kui mõeldi ka viimast, siis tähendanuks see omaksvõttu, et kõik 1941. aastal Norilskisse viidud ligi 300 eesti ohvitseri mõisteti seal alusetult süüdi, või vähemalt need 40, kellele määrati mahalaskmine minu isaga ühises kohtuasjas. Vaevalt oli Moskva 1968. aastal nii kaugele minema.
Teisest küljest: miks nõudis taastatud Eesti Vabariik nõukogude võõr- ja väevõimu poolt alusetult süüdimõistetute rehabiliteerimistõendit? Sellega justkui tunnistati end nõukogude võimu õigusjärglaseks. Mu isa Herbert Grabbi rehabiliteeriti 7. X 1991, ja seda nõuti eeltingimusena, et mu vend saaks tema asju ajada.
Tunnustused
Valgetähe III klassi teenetemärk, 2000
Riigivapi III klassi teenetemärk, 2006
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2008. aasta esseistika aastapreemia “Vabariigi lapse” eest
Eesti Vabariigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest, 2012
Teosed
Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust” (191 kirjandusarvustust ajavahemikust 1959–90). Virgela, Tallinn 1997
“Tulgu uus taevas. Mõtteid viiekümnest kirjanikust” (48 kirjandusartiklit ajavahemikust 1959–99). Virgela, Tallinn 1999
“Eestlaste maa” (poliitilised ja ajalooteemalised artiklid). Järelsõna: Henn-Kaarel Hellat. Sari Eesti mõttelugu, Ilmamaa, Tartu 2004
“Vabariigi laps” (mälestusteraamat). Ilmamaa 2008
“Seitse retke isamaale: mälestuslikud esseed”. Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2010
“Seisata, Aeg! Mälestuslikud esseed” (raamatu “Vabariigi laps” otsene järg). Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2012
“Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965–1991”. Koostanud ja kommenteerinud Sirje Olesk, toimetanud Tiina Saluvere. Sari Litteraria, nr 26, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2013
“Neli presidenti. Mälestuslikud esseed” (Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves). Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2014
Nädala autor 