Kai-Mai Olbri
Kai-Mai Olbri 1943.a Tallinnas. 1971.a lõpetas ta ERKI metallehistöö erialal. Eesti Kunstnike Liidu liige on aastast 1994, Maalijate Liidu liige aastast 1998 ja 1998-2004 oli Akvarellistide Ühenduse esimees.
On osalenud oma töödega paljudel näitustel. Hulk isikunäitusi on olnud aastate jooksul Eesti tuntumates galeriides, kuid ka Peruus, Soomes ja Lätis. Tema töid on erakogudes enam kui 20 riigis, samuti Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis ja Riias Arsenali Muuseumis.
2009. a esilinastus Kai-Mai Olbri film – autoportree ”Vabadus algab seest”, kus autor lahkab oma komplitseeritud ja mitmekülgset loojanatuuri, püüdes seda eeskätt iseendale lahti mõtestada ning vastata ühtlasi ka sagedasele küsimusele: „Kai-Mai Olbri, kes sa oled, kas akvarellist, maalikunstnik, luuletaja või kirjanik, hispanist, etleja või avantürist?“
Katkend: Täiskuu põhjatu kaev, El Pozo sin Fondo de la Luna Llena, Kirjastus Canopus 2013,
lk 11, 23, 39, 63, 105, 121, 163, 169.
Käisin Hispaaniast laule toomas
Käisin Hispaaniast
laule toomas –
seal neid alles leidus:
kuus oli peidus kivis,
seitse lahkuvas rivis
Andaluusia taeva all;
neid oli veinivaadis
ja rannal pehkivas paadis,
kajaka kurvas hüüdes,
kaks minu pilku püüdes
olid jõe kaldal joomas.
Olles kord omaette
kuulamas vetelaule,
tuul lauludest haaras kinni
ja kandis mu jalgade ette –
kolm tõstsin üles maast,
viis lasin tagasi vette.
Tuul
Kas see aastatetagune
tuttav tuul ikka elab veel?
Ja kui see on nii, siis kelle soengut
ta nüüd segi ajab,
kelle ülekuumenenud südant nüüd
jahutab?
Pole ju võimalik, et see,
kes hetkel mu
jalgratta kummides vuhiseb,
kes mu mütsi kahmab ja
rannas hulkuvale koerale
otse silmini tõmbab,
on tema!
seda tuult, keda mina tundsin
ja kes mulle kunagi külge lõi,
pole ju enam
või siis on ta ammu
üle piiri tuhisenud
ja seal ikkagi surnud.
See vilistav mütsivaras
on pigem ta lapselaps,
kes mind ei tunne –
miks ta muidu mu juuksed
soengusse jätab –
näen veel, kuidas ta
lähenevalt daamilt
lillelise kübara haarab
ja minema tormab…
küllap viib
vanaisa hauale lilli!
Mu hõõguv hing
Mu hing elab koolibriluust tehtud karbikeses,
mida katab tuulte poolt pargitud
mustriline nahk.
Karbi kulunud kaanel on lihtne avamiskood,
mida eemalt vaadates kohe ei märka…
Aga täiskuu teab seda peast!
Ta avab laeka igal talle kuuluval ööl –
siis lendab mu hing vabalt ringi,
kuni hommik ta rännakud lõpetab
ning täiskuu viimased kiired
ta karpi tagasi saadavad.
Ühel päeval jääb laegas lahti –
seda näeb minu tütar Surm,
kes tuleb merest nii nõtkel sammul,
seljas oliivroheline kleit,
mida ma kandsin siis, kui ma ta isaga
ainus kord aegade alguses kohtusin.
Tütar võtab mu hõõguva hinge
hellalt ja ettevaatlikult pihku
ning torkab selle oma juuste kohinasse,
ja nad lendavad koos igavikust mööda,
sinna kus gravitatsioon veel ei kehti
ja Maa enam ligi ei tõmba.
Lõhnad
Esimene lõhn, mida ma tundsin,
tuli metsalilledelt –
olin siis emaihus.
Kuigi ma seda ei mäleta,
tean ometi kindlalt,
et see oli just see –
ega ma muidu,
olles viie-aastasena üksinda
metsa eksinud,
poleks seda ära tundnud!
Ja just seda sama
metskannikeste karget värvi
oli ka ema lauluhääl,
mida ma kuulsin,
mille rütmis ma põtkisin,
kui ta mind endas kandis
ja lauldes ilmale ootas.
Teine lõhn,
ja seda ma mäletan hästi!
on niiske mulla lõhn,
mis kannikeste omaga segunedes
mu sõõrmeisse sisenes,
kui ma näo vastu metsatee
kitsukest rada surusin.
Kolmas on higipiiskade lõhn
mu enda kätel ja kehal,
kui mu ema meelemärkuseta
voodis lamas
ja mina talle tantsisin.
Neljandana mäletan,
kuidas lõhnas kõvaks kuivanud leib,
kui meil midagi muud süüa polnud
ja mu ema selle ainsa leivatükikese
tervenisti minule ulatas.
Aastaid hiljem kogesin,
et ka armastusel on metsakannikeste lõhn.
Kui ma oma ema viimsele teekonnale saates
teda laubale suudlesin,
oleksin justkui taas olnud näoli niiskes mullas
ja mu kahvatust näost tärkaksid närtsimatud
metsalilled.
Lendav hing
Mööda Inkade Püha Orgu
ringilendudest hingeldav hingeldaon kolme kuuga mu keha
viledaks kandnud,
nii et silmad ei pea enam vett
ega seleta,
on see kondor või meelepett,
mis mind peletab.
Kui kohe ei kuule su häält,
selle koduselt tuttavat kõla
ma varsti ei mäleta;
suuseinad seespidi längu,
läbi aukliku rändava keha
paistmas pleekinud kuu.
Hing jõuab ehk jõuludeks koju,
aga keha?!…
Liiga ohtlik on inkade jumalailt
küsida uut.
Minu armastus
Tänaseks on minu armastus juba nii suur,
et rändab iseseisvana ringi:
hommikuti teeb ta tutvust kaunite kunstidega,
keskpäevaks ümbritseb teda rida tuisupäid,
kellega häbematult ja edukalt flirtida,
õhtuks on ta nii väsinud,
et läheb saabastes su sisse magama.
Koidikul välja puhanuna ärgates
tõuseb ta kikivarvastel sinu toekatele puusadele
ning küünitab läbi su silmade välja:
kui kaunis ja eriline on maailm!
Kas sa õue saad? –
küsib talt tõusev hommikutäht.
Juba tulen! –
vastab mu armastus ja lendab välja mu seest –
üksnes välja rebitud tükike
täiskuudest tulvil pluusist
jääb su võluvalt puseriti hammaste vahele kinni
kui mälestus.
Ohked
Pilk silmapiirile laenutatud,
sinna, kus mere ja taeva vahel
kaeblevad lainete harjal
arvukad ohked
nagu merehädalised…
nii nagu lind
tunneb tuhandete seast
hääle järgi ära
oma pojad,
tunnen ka mina
eksimatult ära
oma sõprade ohked,
ja kohe toidan ma neid
armastusega
ning ebaselge homne
pole siis enam nii tähtis.
Üks minut
Üks minut kannatusi
armastusest sinu vastu
paneb seisma mu vere,
külmetab ära sõrmed
ja kuivatab naha.
Üks minut joobumust
armastusest sinu vastu
kaotab aastate jäljed
mu kehalt,
sisendab usku,
et elades vanaks
võib surra noorena.
Luba mul olla
Luba, et mu sõrmed
tervitavad su kõrget laupa
ja mu üksindus
teeb su puhtasse pilku pesa.
Mu noorus kummitab
su rinnal kasvavas tihnikus
ja ehmatab lendu
jahtunud suudlused.
Mu saladus,
tehes jänesehaake,
ringleb su veres
ja ravib terveks
su valulikud huuled.
Luba mul olla su võimsad
ja aeglased südamelöögid
ning jätta su igasse nahapoori
igatsus –
nii nagu mina sind rahus
mõtlema jätan.
Luulekogud
„Pöördumatud sõnad“ 1991
„Õhtune post“ 2005
„Täiskuu põhjatu kaev”, El Pozo sin Fondo de la Luna Llena, Kirjastus Canopus 2013
Proosa
„Inspireeriv Itaalia : reisikiri, novelletid“ 2008
Näidend
„Karje : stseenid elust“ 2006
Kai-Mai Olbri autoportreeline film “Vabadus algab seest” http://www.cultureunplugged.com/play/2432
Naima Neidre
19. märts – 18. aprill II ja III korruse fuajees ning muusikaosakonna galeriis Naima Neidre originaalillustratsioonide näitus II
Vabagraafika loomise kõrval on tuntud eesti graafik illustreerinud ligi kolmkümmend kirjandusteost. Näitusel on eksponeeritud illustratsioonid ajakirjale “Akadeemia” ning kaheksale raamatule: Lydia Koidula “Mu isamaa on minu arm”, Lilli Promet “Taputilgake”, eesti haikude valimik “Kõik siin maailmas”, Erni Krusten “Hellus”, Uku Masing “Luule IV”, Urve Karuks “Laotusse lendama laukast”, kogumik luulepühendusi Tuglasele “Loov inimene” ja Vesipapp “Kuningamaa”.
Foto: meiemaa.ee
Naima Neidre on sündinud 20.märtsil 1943.a. Läänemaal Ridala vallas, Kiviküla külas. Õppinud Asuküla Algkoolis, Haapsalu 1.Kesk-koolis, Tartu Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias (varem ERKI, 1965 – 1971). Näitustel esinemist alustanud 1968.a. Eesti Kunstnike Liidu liige 1974.a. Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige 1992.a. Tegelenud vabagraafika (põhiliselt ofordid), akvarelli, raamatuillustratsiooni (põhiliselt luule), joonistusega. Teinud ka eksliibriseid.
Naima Neidre originaalillustratsioonide näitus
Eesti kunst on olnud rikas omanäoliste naisgraafikute poolest. Nende hulka kuulub kindlalt ka Naima Neidre (1943), kes 16-aastase neiuna tuli Läänemaa tuuliselt kaldalt Tartu kunstikooli õppima. Elu valik oli langetatud. Tiheda sisseastumissõela edukalt läbinuna järgnesid õpingud omaaegses Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mis päädisid 1971. aastal graafika eriala diplomiga. Näitustel esinemistega alustas noor looja juba kõrgkoolipäevil 1968. a. ning esimese isiknäituseni Tallinna Kunstihoone väikeses saalis jõudis 1973. aastal ja välismaal, naabrite juures Soomes 1987. aastal. 1974. aastast on Naima Neidre tegutsenud vabakutselise kunstnikuna. Sama aastanumbrit kannab tema astumine Eesti Kunstnike Liitu, 1992. aastast on ta Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige. Pika loometee jooksul on kunstniku eelistatumaks tehnikaks kujunenud ofort, samuti tuši- ja pliiatsijoonistus, akvarell ja pastell. Kõrvuti vabagraafikaga on Naima Neidre tegelenud arvukate raamatute kujundamise ja illustreerimisega ning ka eksliibristega.
Esimene tunnustus, ja seda lausa rahvusvahelisel kunstimaastikul, saabus Naima Neidrele raamatukujundajana, kui 1972. aastal omistati talle Leipzigi rahvusvahelisel näitusel audiplom N. Nekrassovi „Rüütel tunniks“ kujunduse ja illustratsioonide eest. 1987. aastal sai kunstnik postkaardikomplekti ning 1988. aastal P.C. de Laclos´ raamatu “Ohtlikud suhted“ (1987) ja Ene Mihkelsoni luulekogumiku „Tulek on su saatus“ (1987) illustratsioonide eest Jaan Jenseni preemia. Tähelepanu ja imetlus on saatnud Naima Neidret nii kodumaistel kui rahvusvahelistel näitustel, tema nime leiame korduvalt Tallinna Graafikatriennaali ja Vilniuse raamatukunstitriennaali laureaatide loetelust. Eesti kunsti Oskari ehk Kristjan Raua preemia pälvis kunstnik oma loomingueest 2004. aastal.
Lilli Promet „Taputilgake”, 1986, kuivnõel.
Tänaseks päevaks kuulub Naima Neidre raamatukujundaja ja illustaatori pärandisse pea poolsada nimetust. Naima Neidrele omane, vabagraafikast tuttav käekiri iseloomustab ka kunstniku loodud trükiseid. Teda inspireerinud nähtavat, sageli maastikunäolist, ja fantaasiarikast maailma annab kunstnik edasi tundliku ja dünaamilise joonega väljendusrikkalt ning sugestiivselt. Värvikasutuse mõõdukus ja must-valge lahenduse eelistus on teadlikult toetamas kunstilise üldistuse taotlust. Kunstniku enese sõnul on luule illusteerimine lihtsam kui proosateose kujundamine ning pildi tegemine veelgi kergem. Naima Neidrel ongi aastate jooksul olnud võimalus loojanatuuri ühte tahku avada lugejatele arvukate luulekogude, oma lemmikute kaudu.
Reet Pulk-Piatkowska
Illustreeritud raamatud:
Riina Trumm „Taivakõ mu elo Laivakõ”, 2013, Luulet aastaist 2004-2012, sulejoonistus.
Uku Masing „Luule IV”, 2003, lito.
„Akadeemia”, 2001, sulejoonistus.
Ene Mihkelson „Kaalud ei kõnele”, 2000, sulejoonistus.
Lydia Koidula „Mu isamaa on minu arm”, 1993, söepliiats.
Urveb Karuks „Lootusse lendama laukast”, 1992, valitud luuletusi, sulejoonistus.
Aino Pervik „Puusseastuja”, 1991, sulejoonistus.
„Loov inimene” 1989, luulepühendusi Tuglasele, värviline pliiats.
Hando Runnel „Taadi tütar”, 1989, Laulud kooliea küpsemale astmele, söepliiats.
Tiiu Kokla „Päevade vahele”, 1988, luuletused, sulejoonistus.
Kalju Kangur „Sonetiraamat”, 1988, seepia.
Pierre Chaderlos de Laclos „Ohtlikud suhted” 1987, sangviin, sulejoonistus.
Rein Raud „Lumme mattunud”, 1987 Oulu, luuletused, söepliiats.
Ene Mihkelson „Tulek on su saatus”, 1987, sulejoonistus.
Lilli Promet „Taputilgake”, 1986, kuivnõel.
Vesipapp „Kuningamaa”, 1986, sulejoonistus.
Erni Krusten „Hellus”, 1985, sulejoonistus, seepia.
Ludvig Bechstein „Kuldkeegel”, 1984, akvarell.
„Kõik siin maailmas”, 1980, Valimik eesti haikusid, söepliiats.
Ene Mihkelson „Selle talve laused”, 1978, sulejoonistus.
Helvi Jürisson „Igaühel oma pesa”, 1978, värviline pliiats.
Kirsi Kunnas „Siil ja kuu”, 1978, sulejoonistus.
Hando Runnel „Mere ääres, metsa taga”, 1977, värviline pliiats.
Hando Runnel „Miks ja miks”, 1973, värviline pliiats.
Dylan Thomas „Surmad ja sisenemised”, 1972, sulejoonistus.
Nikolai Nekrassov „Rüütel tunniks”, 1971, värviline puulõige.
Lilli Promet „Taputilgake”, 1986, kuivnõel.
„Kõik siin maailmas” Valimik eesti haikusid. 1980. söepliiats.
Vesipapp „Kuningamaa”, 1989, sulejoonistus.
Urve Karuks „Lootusse lendama laukast” 1992, Valitud luuletused, sulejoonistus.
Nädala autor 