Tiina Laanem
Tiina Laanem (1974) on avaldanud nii romaane, novellikogusid kui ka lasteraamatuid, samuti on ta kirjutanud näidendeid. Tema täiskasvanutele mõeldud romaanidest on tuntumad „Väikesed vanamehed“ ja „Pildilt kukkujad“. Üks tema viimaseid teoseid on jutukogu „Öised hääled“.
Laanemi romaan „Väikesed vanamehed“ võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Tema teine romaan „Pildilt kukkujad“ pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia.
Tiina Laanem on töötanud ka ajakirjanikuna ajalehtedes KesKus, Linnaleht ja Eesti Päevaleht.
Tiina Laanem on külas Ilmatsalu harukogus 18. aprillil.
Raamatud täiskasvanutele:
Väikesed vanamehed, 2007
Kihnu Virve : nagu linnukene oksal, 2009
Killud legendaarsetest eesti filmidest, 2009
Sidrunid ja siilid, 2009
Ärge pange mulle sõnu suhu! : poliitilised killud (karikatuurid: Urmas Nemvalts), 2012
Õnnelik jää : novellid ja lühijutud, 2012
Pildilt kukkujad, 2016
Öised hääled : jutukogu, 2021
Lasteraamatud:
Mina, Meg ja meie klass, 2019
Kollase Kassi Komando, 2020
Katariina kaaperdab kooli, 2022
Maailma parim liivaloss, 2024 (ilmub aprillis)
Raamatusoovitused meie blogides: Tiina Laanem “Väikesed vanamehed”; Tiina Laanem “Kollase Kassi komando”; Tiina Laanem “Katariina kaaperdab kooli”
Katkendid: Tiina Laanem “Öised hääled”, Pegasus, 2021
Sõit, lk 47
Bruno arvas, et aasimine kuulus Emmi iseloomu juurde ja polnud mõtet sellepärast vihastada. Ilmselt aitas see naisel hinges püsida. Kuigi … üheskoos vaikida näis siiski kõige parem. Seetõttu ei öelnudki kumbki tükk aega sõnagi. Selle asemel jälgiti hoopis üht kärbest, kes sumises aknalaual ja üritas õhuakna kaudu välja pääseda, kuid põrkas ikka vastu klaasi. Lõpuks katkestas Bruno vaikuse.
„Tead, ma mõtlesin, et me võiksime hoopis…“ alustas ta ääri-veeri.
„Mida?“ päris Emmi umbusklikult.
„Ratastega sõitma minna,“ pakkus mees ootamatult. „Läheks mere äärde.“
„Nalja teed või?“
„Ei tee, see oleks väga tore. Võtame võileivad kaasa ja teeme mere ääres väikese pikniku.“
„Rattaga mere äärde? Läbi metsa, mitu kilomeetrit.“
Äkilisest ettepanekust segadusse aetud Emmi püüdis kätega vehkides kõiksugu vabandusi välja mõelda. Peamiselt raius ta seda, et tema ei oskagi enam sõita. Ta pea enam nii palju tasakaalugi. Mis hull jutt see nüüd olgu?!
Lk 50-51
Teepervele prantsatanud naine püsis abitult ühes asendis ja oigas vaikselt, endal ehmatusest ja valust pisarad silmis. Kogu keharaskusega vasakule jalale kukkunud Emmi püüdis end liigutada, kuid iga katse tegi valu. Jahmunud Bruno tõttas appi, tõstis ratta eemale ja uuris ettevaatlikult viga saanud jalga, kus märkas kohe luuotsa, mis turritas jonnakalt seal, kus poleks pidanud. Näost ära vajunud mees otsis värisevate kätega taskust telefoni, et kiiresti abi kutsuda, ise seejuures naisele lohutussõnu pobisedes.
Lk 58-59
„Aga sel juhul oli see tema otsus,“ arvas ka Bruno seda, mida Emmi korduvalt unedes kuulis. „Sina ei pea end sellepärast…“
„Arvad tõesti?“ küsis naine tungival toonil. Ta seadis enda süüdimõistmise esimest korda tõsisemalt kahtluse alla. Midagi polnud nagu muutunud, aga ometigi.
„Jah, ma arvan seda tõesti,“ kinnitas Bruno noogutades. Ta võttis naise käe oma pihkude vahele ja silitas hellalt Emmi käeselga. Ta noogutas mitu korda.
„Sa arvad, et ma ei oleks saanud seda kuidagi …?“ asus Emmi end uuesti süüdi mõistma, kuid mees haaras tema teisegi käe vaigistuseks oma pihkudesse.
„Ei, sina ei oleks saanud,“ sõnas Bruno talle silma vaadates veendunult.
Emmi uuris tükk aega mehe nägu, püüdes ka ennast veenda, et see, mida Bruno ütles, võis olla tõsi. Tundus uskumatu, et keegi tegi selle kõva häälega kuuldavaks. Et need sõnad ei sündinud tema enda peas nagu üks hale eneseõigustus.
Emmi ilme selgines vähehaaval, ta ajas end karkude najale püsti ja naeratas põgusalt, rehmas siis käega ja liipas puhvetkapi juurde. Ta võttis sealt kaks peent ja hinnalist portselantassi ning silmapaistvalt uhke kannu, et keeta kohvi vanaviisi. Ta pani nõud lauale ja pöördus siis korraks kapi juurde tagasi, et võtta ka üks kausike Bruno toodud moosi jaoks.
Üle ääre, lk 107-108
Taimi pidas seejärel vajalikuks selgitada, et luges mingist asiaatide tarkuseraamatust, kuidas iseendale elamine teeb inimese õnnetuks. Ahah, kas tõesti? Evald püüdis selle teose nime meelde jätta, sest teda valdas vastupandamatu soov minna raamatupoodi ja teha taolised viitsütikuga pommid kahjutuks. Rebida neist lehti välja ning kallata neile kohvi peale, ükskõik mida, mis päästaks inimkonna nende lõksudest.
Lk 112-113
Kuni ühel hommikul lendas kõik äkitselt uppi. Evald ei osanud seda oodata ega karta. Hommik algas nagu hommik ikka. Ta vajutas raadio käima, käis duši all ja ajas habeme ära, istus lauda ning ootas, et Taimi talle pudru ja võileivad ette tõstaks. Tavapärane päeva algus. Ei midagi erilist. Ometigi tegi naine midagi, mis mõjus kui salakaval paremsirge otse silmade vahele.
Taimi ei oleks pidanud seda tegema. Aga ta tegi ega tulnud vist selle pealegi, et ületab nähtamatu piiri. Tema meelest polnud selles midagi erilist. Ta keetis kohvi ja seekord isegi tavalistest ubadest, nii et köök lõhnas oivaliselt. Evald tõmbas aroomi sügavalt ninasõõrmetesse, kuni naine valas jooki tassidesse. Ta hakkas piima peale kallama, kuid Evald peatas teda jahmunud hüüatusega.
„Mida sa teed?“ karjatas ta, suutmata end enam vaos hoida,
„Midagi ei tee,“ ei saanud Taimi karjumise põhjusest aru. „Segi oled läinud või?“
„Mis asi see on?“ nõudis mees selga sirgeks ajades aru.
Evald viitas peaga paki suunas, mida naine käes hoidis. Taimi kehitas õlgu ja teatas täiesti argise häälega, et kaerapiim. Just nagu oleksid nad seda aastaid joonud.
Evaldil hakkas köök silme ees ringi käima. Ta tundis ühekorraga jõuetust, kurbust ja viha. Pisarad tõusid säärase hooga silmisse, et ehmatasid teda ennastki. Ta ajas end laua tagant püsti, äigas parema käega üle silmade ning lõi vasaku rusikaga vastu lauda.
„Aitab! Enam ma su sõna ei kuula!“ kõmistas mees üle köögi sellisel toonil, et Taimi käsi värahtas ehmatusest. Natuke kaerapiimaga kohvi loksus põrandale.
Liina Raju
Nädala autor 