György Dragomán
Fotó: Sebestyén László
György Dragomán ungari kirjanik ja tõlkija. Temalt on seni ilmunud kolm romaani, „Hävimise raamat“ (2002) ning „Valge kuningas“ (2005, eesti keeles Reet Klettenbergi tõlkes 2011, kirjastus Hea Lugu). Viimane on ühtlasi pärjatud mainekate auhindadega ning tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Suurbritannias on produktsioonifirma Oiffy kaalunud ka selle põhjal filmi tegemist. 2014. aastal ilmus „Tuleriit”, mis eestindati 2020. aastal Leelo Jõulu tõlkes. Dragománilt on ilmunud jutte ja muid lühemaid tekste ka niisugustes väljaannetes nagu The Paris Review, The New York Times, Le Monde, Die Zeit, Neue Zürcher Zeitung ning loomulikult mitmesugustes ungari ajakirjades. Dragomán on ka tõlkija, kes on muuhulgas tõlkinud ungari keelde Samuel Becketti, James Joyce’i, Ian McEwani, Ivrine Welshi, Sebastian Barry, Mickey Donelly ja Isaac Bashevis Singeri loomingut. 1973. aastal Rumeenias sündinud ja 1988. aastal perega Ungarisse kolinud Dragomán elab Budaörsi linnas.
Katkend:
Tuleriit, Draakon ja Kuu 2020. Ungari keelest tõlkinud Leelo Jõulu. Lk 162 – 170.
Kardin ei keera teist lehte, vaid uurib ikka veel minu oma, vaikus klassis ei saaks enam suurem olla, kõik hoiavad hinge kinni, õpetaja limpsib huuli, siis pistab teise käe järsku päevikulehtede vahele, lööb selle kuskilt keskelt lahti ja ütlebki nime, valjusti, lausa karjudes, samal ajal lööb peopesa vastu päevikut, kateedrilt tõuseb valge pilvena kriiditolmu.
See ei ole minu nimi, mul on ükskõik, kelle oma see on, mulle läheb korda vaid see, et mitte minu. Teises reas lüüakse lauaklapp üles ja musta pea ja prillidega poiss tõuseb püsti, keegi Gazsi, ma ei tea tema perekonnanime, ma pole temaga veel kordagi rääkinud, ta jääb tihtipeale vahetunniks klassi ja loeb alati pakse raamatuid, mõnikord loeb isegi tunni ajal, raamat pingi all.
Tõmban sirklitera välja, valu voogab teravalt mööda sõrmeotsa laiali, enam ei valuta ainult torkekoht, vaid kogu sõrm. Vaatan seda, näen, kuidas torkekohale ilmub suur tume verepiisk. Pistan teise käe pinalisse, võtan kuivatuspaberi. Kui selle pöidlale surun, on verepiisk juba nii suur, et näen sellel iseennastki. Veri imbub kiiresti läbi kuivatuspaberi, tekib poolkuukujuline laik. Keeran paberi ümber sõrme, teen kohe kaks tiiru peale, hästi tihedalt, nii läheb valu aegamisi üle.
Samal ajal Gazsi juba vastab, ta räägib pause tegemata ja ladusalt, samal kombel räägib ta generaalstaatidest, Dantonist ja Robespierre`ist, ta räägib nii kiiresti, et vaevu on võimalik jutust aru saada, ma ei kuulagi. Harutan kuivatuspaberi aeglaselt sõrme küljest lahti, see ei valuta ega veritse enam, torkejälg on veel kõigest tilluke punane täpp. Hõõrun seda nimetissõrmega, tean, et jälg on näha veel kaks-kolm päeva, siis see kaob ja sellest ei jää märkigi.
Korraga kuulen, et klassis tekib pomin, Gazsi jääb vait. Kardin tõuseb õpetajalaua tagant püsti, põrnitseb Gazsile otsa ja küsib, kust kohast ta selle on võtnud, mis ta just ütles, seda õpikus ei ole.
Gazsi neelatab, näen, kuidas tema aadamaõun liigub, siis tahab ta sügavalt sisse hingates rääkima hakata, ta hakkab ütlema, mis siis, et seda pole ra-ra-ra, siis ta takerdub ega suuda välja öelda sõna raamat, ta justkui lämbuks või oleks tal suus toidupala, mida ei saa välja sülitada, ta nägu moondub, ta hoiab ühe käega lauaservast kinni ja alustab üha uuesti, ra-ra-ra-raam-ra, Kardin astub kateedrist alla, tuleb pingiridade vahele, küsib, mis on, pojake, kas sa ei oska rääkida? Tahad mulle vastu vaielda, aga ei oska rääkida?
Gazsi käsi pigistab lauaserva, ta jääb vait, alustab siis uuesti, mis siis, et seda pole raamatus, see on ikkagi tõsi, ta ütleb seda, ei ütle, pigem karjub, see paiskub tal suust välja, nii et sülge pritsib.
Kardin viipab käega läbi õhu, ütleb, et kuni tema on siin õpetaja, ei otsusta mingid häbematud seitsmenda klassi tatikad, mis on ajalooline tõde, õppida ja vastata tuleb seda, mis raamatus kirjas on, sõna-sõnalt ja lause-lauselt, kas on selge? Valmis, kõik, mitterahuldav, istu.
Gazsi ei istu, ta astub pingist välja, ütleb, e-e-ei, ei, ta ei ole sellega nõus, ta teab Suurt Prantsuse revolutsiooni iga kell suurepäraselt, ta vastas kõik ära, ja kui p-p-peab – ta takerdub, mõtlen, et ta jääb vait, aga ei, ta võtab end kokku ja räägib edasi -, ütleb veel kord, kogu klass kuulis, kui hästi ta teab, selle eest ei tohi mitterahuldavat panna.
Kardin ütleb selle peale, kuidas ei tohi, siin on tema õpetaja ja paneb mitterahuldava, kellele aga tahab, kui too ei räägi seda, mis raamatus kirjas, saab mitterahuldava ja kogu moos, või puuduliku ja kohe kaks tükki, ühe selle eest, et ei osanud ainet, teise häbematuse eest. Kui mitterahuldavat ei taha, siis saab veel ühe võimaluse, jutustagu seda, mis õpikus seisab.
Kardin paneb käed risti ja vahib Gazsit, tema sõrmed näperdavad närviliselt pintsakukangast.
Gazsi neelatab, hakkab vaevaliselt rääkima, näen, et ta kardab kokutama hakata, aga siiski ei hakka, ta ütleb, ükskõik, kukutagu ta läbi, aga ikkagi ei vasta ta enam seda, mis punases õpikus seisab, kuradi kommunist, häbi tal olgu.
Kardina nägu tõmbub pingule, ta virutab Gazsile tagantkätt vastu vahtimist. Löögihoost langeb tema juuksesalk laubalt alla ja jääb tema silme ette ripnema.
Gazsi langeb näoli pingile, tema ninast jookseb verd, ta ütleb midagi korinal, aga ma ei kuule, mida, sest samal hetkel heliseb kell.
Kardin pöörab ümber, proovib juuksesalku ühe käega laubale tagasi sättida, kahmab õpetajalaualt päeviku ja läheb siis klassist välja.
Gazsil jookseb ikka veel ninast verd, keegi ulatab talle taskurätiku. Ta surub selle vastu nina, istub, nõjatub tahapoole ja toetab pea tema taga asuvale pingile.
Veri imbub läbi taskuräti, Gazsi väriseb, nagu nutaks, poisid püüavad teda lohutada. Gazsi nuuksub ja ütleb, jätke mind rahule, mul pole midagi viga, minge juba, ma tulen ka kohe, ma ootan ainult, et veri seisma jääks. Nad jätavad ta omapead, aegamisi lähevad kõik välja.
Minagi tõusen, surun pöidla vastu lauaserva, aga seda pole enam vaja, sest see ei valuta enam. Silmitsen Gazsit, ta lamab kinnisilmi pingil, taskurätikut ikka veel ninale surudes, vaatan tema sõrmede vahelt voolavat verd, mõtlen, et oleks ise pidanud vastama.
Tahan tema juurde minna, tahan talle öelda, et mul on kahju, ma ei tahtnud seda. Astungi ühe sammu tema poole, põrand kriiksatab mu jalge all valjult, Gazsi teeb siis silmad lahti, vaatab mulle otsa, nüüd peaksin alustama, aga ei ütle ikkagi sõnagi, näen, et tema silmad on niisked, ta paneb kiirelt käe ette ja pöörab pea eemale.
Keeran talle nii järsult selja, et juuksekummi kuljus mu patsi küljes kõliseb, sirutan käe, topin taku selle sisse tagasi ja siis lähen ka mina välja nii kiiresti, kui saan.
.
On pikk vahetund, lähen end kooli raamatukokku kirja panema. Olgi räägib, et raamatukoguhoidja on ülitore, ma pean temaga tuttavaks saama. Ta oli kaks kuud haiglas ja polnud kedagi, kes teda asendaks, aga nüüd on ta tagasi.
Raamatukogu on kolmandal, aula kohal, sisse pääseb kahe poolega klaasuksest. Uks on lahti. Kui sisse astun, kallab raamatukoguhoidja parajasti kuuma vett teetassi. Ta vaatab üles, märkab mind ja jahmub nii, et kallab endale vett käe peale, tass libiseb ta sõrmede vahelt välja ja kukub lauale. Ta vaatab mind, nagu näeks vaimu.
Tal on lühikeseks lõigatud hallid juuksed, mitte valged, pigem hõbekarva, see ei muuda teda põrmugi vanaks, sest see paneb huulepulga tema huultel veelgi punasemalt särama. Tema nägu on väga sile, silmad väga sinised, ta vaatab, suu pärani, justkui ei suudaks ta enam rääkida ja hingata, tema kõrva juures kaardub üks juuksesalk järsult üle näo, ulatub peaaegu lõuani.
Ta vaid vaatab mind ega liiguta, ei ütle midagi, valitseb vaikus, ainult kuum vesi voolab külili vajunud tassist aurates vaibale. Vaatan, kuidas teepakike koos veega aegamisi lauaserva poole libiseb, tean, et maha see ei kuku.
Ma ei talu seda vaikust, pean midagi ütlema, ütlen oma nime. Raamatukoguhoidja hakkab liikuma, ta tuleb ümber laua, tema seelik sahiseb, ta jääb minu ette seisma, sirutab käed välja ja embab mind, öeldes, et teab, kes ma olen, mind nähes teadis ta seda kohe, ta tunneks mind ka tuhande hulgast ära, näen välja täpselt nagu mu ema, seisan tema ees täpselt nagu mu ema, muidugi sarnanen ma ka isaga, taevane arm, me oleme tagasi, ta ei suuda seda kohe kuidagi uskuda.
Ta pigistab mind kõvasti, meie ümber hõljub tema lõhnaüli mentooli-sidrunilõhn, mis seguneb puudrihõnguga.
Ei, ütlen, me ei tulnud tagasi. Poen tema sülelusest välja, astun sammu tagasi, temast mööda vaadates ütlen, et ainult mina üksi tulin, Ema ja Isa ei ole siin, sest nad said õnnetuses surma, mõlemad, nii Ema kui ka Isa.
Raamatukoguhoidja nägu tardub, see on justkui klaas. Kohe puruneb see kildudeks, kohe hakkab ta nutma. Mina ei hakka, mitte mingi hinna eest ei hakka.
Vaatan temast mööda, lauanurgal on tema käekott, see on kokku õmmeldud värvilistest nahalappidest, mustad, punased, kollased, pruunid, lillad ja rohelised nahalapid, see on pungis nagu hiiglaslik putukasilm, mis mind vaatab. Ema õmbles kunagi selliseid, proovis nendega veidi lisaraha teenida.
Raamatukoguhoidja nuuksatab, hingab sügavalt sisse, püüab end vaos hoida, siis korraga paiskub nutt temast ikkagi välja, õigupoolest ta ei nutagi, vaid nuuksub, nuuksumine raputab kogu tema keha, ta vajub kokku, toetub ühe käega tooli seljatoele, teise tõstab näo ette ja nuuksub, sügavalt, allasurutud halinaga. Tema harali sõrmed ajavad meigi laiali, vaatan teda, tahan, et ta järele jätaks. Ütlengi valjusti, jäta juba! Jämedalt, sinatades, oma häält kuuldes tean, et see on Isa toon, niimoodi kutsus ta mind alati korrale, kui kõvasti nutsin, ja mina jätsingi alati järele, tihkusin vaid kuivalt, pitsitava kurguga. Ka raamatukoguhoidja jätab nutu järele, püüab jätta.
Ta vaatab lauale, võtab tassi, seda kahe käega kinni hoides joob ta paar sõõmu kuuma vett. Võtab välja taskurätiku, pühib nina luristades nägu ja silmi.
Ta vaatab mulle otsa, ütleb, et ma ei pahandaks, ta ei tahtnud nutta. Kui mina ei nuta, pole ka temal selleks mingit õigust, kui ma väikese tüdrukuna olen nii tugev, siis on tema ka – ta jääb vait ega lõpeta oma juttu, pühib uuesti silmi, meik läheb laiali.
Ta ütleb, et vaatan teda, nagu ma ei teaks, kes ta on.
Ütlen, et muidugi tean, ta on raamatukoguhoidja.
Ta küsib, kas see ongi kõik, kas nii palju ma temast teangi, kuigi ta oli mu ema parim sõbratar? Kas ema tõesti temast kunagi ei rääkinud?
Raputan pead, ütlen, ei, mitte kunagi. Tema ripsmed väratavad, ma ei taha, et ta nutma hakkaks, räägin edasi. Ema ei rääkinud kunagi endast, oma lapsepõlvest ega noorusajast, kui küsisin, ütles ta alati, et kui suureks saan, siis ta jutustab mulle ükskord kõigest. Ma ei teadnud temast mitte midagi, ta ei rääkinud sedagi, kuidas nad Isaga tuttavaks said, ega seda, et ta on sellest linnast pärit, ega seda, et mu vanaema elab siin. Ma ei teadnud isegi seda, et mul vanaema on, kuni selle ajani, kui ta mulle lastekodusse järele tuli.
Raamatukoguhoidja paneb taskuräti käest, ütleb, et saame sõpradeks. Võin talle lihtsalt Anka öelda.
Vaatan tema suud, ühel küljel on huulevärv laiali läinud, seetõttu jääb mulje, justkui naerataks ta ainult ühe näopoolega.
Ta ootab, et ütleksin midagi, noogutan aeglaselt, ütlen, et minugi poolest.
Ta keerab tooli teistpidi, nii et see jääb seljaga laua poole, toob ühe riiuli juurest teise tooli, tõmbab selle sinnasamasse, võtab mul käsivarrest, istub ja palub ka minul istuda.
Ta ütleb, et teab, kuidas mu vanemad teineteisega tuttavaks said. Kas tahad, et ta jutustaks?
Mu hääl on kähe, kui rääkima hakkan, ütlen, et mul on täiesti ükskõik. Sõnu välja öeldes tunnen, et need ei ole minu omad, need põrkavad vastu mu hambaid, ma värisen ja vapun, aga ütlen neid sõnu uuesti. Nüüd on juba ükskõik.
Raamatukoguhoidja haarab mu käe järele, võtab mul randmest, hoiab minust kinni, ütleb, see pole tõsi, ära ütle sedasi, vähemalt sina mitte, kunagi ei ole ükskõik.
Ühelt näopoolelt on puuder ära tulnud, nüüd näen seal kortsude võrgustikku. Ta räägib kiiresti, parinal, alguses ma peaaegu ei kuulegi, mida ta räägib, peas keerlevad minu enda sõnad, et ükskõik, nüüd on juba ükskõik, vaatan teda, aga ei taha teda kuulda, ükskõik, tema sõnad tungivad siiski ükskõikide vahele.
Raamatukoguhoidja ütleb, et nad said teineteisega tuttavaks tema kaudu. Jah, toona tahtis ta näitlejaks saada, toona pidas ta end veel piisavalt andekaks, lunis end teatrisse statistiks, ta sai ühesõnalisi rolle. Mu isagi sattus sel ajal siia, ta ei ole siin sündinud, ta suunati teatrisse abitööliseks, ta oli tuliste silmadega keevaline juudi noormees, tahtsi maalikunstnikuks saada ja oli kohe näha, et ta satub sekeldustesse ja tõmbab teistelegi häda kaela. Kui veidi võttis, siis hakkas kohe rääkima, et tema muudab maalikunsti, et ta ei kavatse teha seda, mida need temalt ootavad, ta istus alailma kõrtsis koos teistega, kes kõik pidasid end kunstnikeks, maalikunstnikeks, kirjanikeks, näitlejateks, aga minu isa laotas kõige rohkem suud, ta kirus häälekalt riigikorda, ütles, temal pole midagi kaotada, tema nendega ei tingi, ta ei palu neilt midagi ega anna ka neile midagi, kui tal ei lasta päriselt maalida, maalib ta mõttes, ja seda ta tõepoolest kaua aega tegigi. Ta ei näidanud kunagi kellelegi ainsatki maali, aga ta oskas sellest niimoodi rääkida, mida ta ükskord teeb, et kohe pidi uskuma, et ta on tõesti andekas. Raamatukoguhoidja jääb vait, tema silmad lähevad uduseks, tean, et ta näeb enda ees Isa, hetkega tuleb mulle silme ette Isa käsi, see, kuidas tema sõrmed pinguldusid, kui ta hommikuti külmetades üht käsivart risti üle rinna hoides rõdul suitsu tegi ja tema sõrmed tema musta pulloveri õlga pigistasid. Sellistel puhkudel ei tohtinud teda kõnetada, ta oli väsinud, sest oli kogu öö väetisevabrikus töötanud, ja proovis pead tuulutada, et saaks maalida, sest ennelõunal oli tema tõeline tööaeg, siis sai ta lõpuks oma tööd teha.
Raamatukoguhoidja hakkab uuesti rääkima, ta ütleb, et mul on täpselt samasugused silmad nagu isal, jah, täpselt sama mustad, ja need välguvad täpselt samamoodi, mu nägu aga on ema oma, mu nägu ja ka juuksed, aga mu ema pilk oli palju kalgim, ta oskas poistest niimoodi läbi vaadata, nagu neid poleks olemaski, talle ei julgenud keegi isegi niisama külge lüüa. Tema oli see, kes neid teineteisele tutvustas, oli mingi korteripidu, emal oli parasjagu jalaluu katki, ta oli vihane, et ei saa tantsida, nokkis isa kallal niikaua, kuni too kipsile söetükiga ühe ilvese joonistas, aga ema naeris ta välja, ütles, hea, et ta ei taha teda jalust niita otse ojast joova hirvega.
Raamatukoguhoidja naeratab ja hakkab jutustama, et alguses mu isa solvus selle peale, siis muidugi hakkas mu emale külge lööma, joonistas teda iga päev söega pakkepaberile, seda, kuidas ta seisab, kuidas vaatab, kuidas stange juures tantsib, kuidas ta rätsepaistmes maas istub ja päkka masseerib, kuidas juukseid kohendab, kuidas nutab – raamatukoguhoidja jääb vait, tema sõrm puudutab juukseid, ta kerib ühe salgu ümber sõrme, tõmbab sõrme sellest välja, ohkab -, see kestis kuid, enne kui ema murdus, ütleb ta siis, see oli tõeliselt suur armastus.
Mul tulevad meelde ajalehte pakitud balletikingad, mille ma ükskord esikukapist leidsin, liigutus, millega Ema need mul käest kahmas, kuidas ta siis vihaselt ajalehe neile ümber keeras ja ütles, ära sori, sul pole sealt midagi otsida.
Vilmos Kondor
Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.
Sarja „Patune Budapest” esimese osana on see romaan (Budapest noir) viimaste aastakümnete kõige populaarsem Ungari kriminaalromaan ja sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise ja soome keelde ning sa 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.
Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg
Katkend: Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg, lk 56 – 66.
“Millest te räägite?” krapsas Csuli oma kogukusele ja varasele tunnile vaatamata üllatavalt kärmesti püsti.
“Sellest juudi tüdrukust, kes teisipäeva öösel Nagydiófa tänavast surnuna leiti.”
“Mina ei tea mingist surnud tüdrukust midagi.”
“Mina ei teaks ka, kui ma teie asemel oleksin,” noogutas Gordon. “Ainus probleem on see, et kõik teised teavad: tüdruk oli teie jõugu liige.” Sigaretisuitsu tagant jälgis ta, kas bluffimine läheb läbi.
“Kellest te räägite, õnnetu?”
“Oo, ma näen, et te tõepoolest ei tunne teda,” tõusis Gordon püsti. “Sel juhul ma palun vabandust, ma eksisin.”
“Kindel see, et eksisite. Tungite vara hommikul siia sisse, lärmate koridoris ja karjute igasugu valesid.”
“Pean veelkord vabandust paluma. Mõtlesin ainult, et räägin teiega läbi, enne kui artikli kirjutan. Teadsin, et eitate, aga pidin ikkagi proovi tegema. Kirjutan, et te eitate.”
“Eitan? Mida te kirjutate?”
“Mõtlesin, et midagi sellist: “Csuli, Hársfa tänavas pesitseva jõugu pealik eitab, et surnult leitud tüdruk tema heaks töötas.””
“Te ei saa seda kirjutada, sest see pole tõsi.”
“Vaadake, ma ei lootnudki, et te selle omaks võtate. Oluline on see, et mina käisin siin, teie eitate, ja just nimelt sellest ma kirjutangi. Lõppeks tapeti ju teie tüdruk,” pööras Gordon ringi ja hakkas ukse poole minema. Nüüd või ei kunagi. “Ja mis teiega ikka juhtuda saab?” pöördus ta tagasi. “Politsei pistab teid paariks nädalaks pokri. Aga äri läheb ju teietagi edasi, kas pole?”
Csuli laubale ilmusid higipiisad.
“Te teate ise ka, et siis on minuga lõpp.”
“Tean, tean, aga ma ei saa midagi teha. Kui see oleks olnud mingi maalt tulnud lõbutüdruk, oleksin öelnud, et vahel ikka juhtub. Aga see oli heast perekonnast pärit juudi tüdruk. Ja sellesse uudisesse, et tüdruk oli rase, suhtub politsei väga halvasti ja üldsus veel halvemini. Lapseootel ema tänavale saata? Kas te olete üldse inimene Csuli? Raseda naise surm on skandaal isegi siis, kui ta oli lõbutüdruk, keda kangialuses niimoodi kõhtu löödi, et ta sellesse suri. Kohtuarsti hinnangul ei saabunud surm kohe, kuid see oli seda piinarikkam. Nii tüdrukule kui ka lootele.”
Csuli näost oli näha kõik, mis tema peast läbi jooksis. Ta kalkuleeris kiiresti, jagas, korrutas, ja mõistis, võita pole võimalik. Gordon oli samal ajal ringi pööranud ja hakkas korterist välja minema, kuid ei jõudnud veel uksenigi, kui Csuli tema selja taga lausus:
“Ta oli mõnda aega minu tüdruk. Aga ei töötanud enam minu heaks.”
Gordon pööras ringi, torkas käed askusse ja kuulas Csulit vaikides.
“Tüdruku hankis Józsi Laboráns. See võis olla hea mitu kuud tagasi. Oma nime ei öelnud ta kunagi. Aga ta oli üks kuramuse kena olevus, ma ei saanudki aru, kuidas Józsi Laboráns ta üles korjas. Sellel on alati niisugused naised …,” rehmas ta vihaselt käega. “Ma ei teadnud ta nime ega sedagi, kust ta pärit on. Mitte midagi. Ainult seda, et ta on kena, noor ja juut.” Csuli istus uuesti sohvale ja pühkis taskurätiga nägu. “Klientidele meeldis ta nii väga, et jutt läks laiali, ja ühel päeval ilmus üks karusnahkses kasukas mees, kõvakübar peas, kepp käes, ja ütles, et räägime. Rääkisime. Sellisele härrale ei saa ei öelda. Ja järgmisel päeval oli tüdruk kadunud.”
“Niisama lihtsalt? Nagu vits vette?”
“Noh,” ägas Csuli, “nii lihtsalt need asjad ei käi.”
“Palju ta teile maksis?”
Paks mees tõstis pilgu Gordonile.
“Sellest ei tohi te kirjutada.”
“Kas te näete mu käes märkmikku? Või pliiatsit?”
“Te ei kirjuta sellest?”
“See sõltub ainult teist. Kui te räägite, mida ma teada tahan, siis mitte. Aga teil oleks kasulik palju teada, sest mul pole juba ammu kaanelugu olnud. Ma kuulan teid.”
“Viissada pengöt,” vastas Csuli lõpuks.
“Viissada pengöt?”
“Jah, Gordon, te ju tunnete härraseid. Ma ei nurise, ta oleks võinud mind pokri ka panna. Mis te arvate, kas ma tingisin? Ühel pool viissada pengöt, teisel pogri?”
“Rääkige nüüd, ja hakake algusest pihta, Csuli,” võttis Gordon istet ja vaatas kella. Kümme läbi. Tal oli aega.
“Te teate ju täpselt, kuidas sellised asjad käivad.”
“Tean, Csuli, aga rääkige mulle ikkagi kõik ilusti ära. Või teate mis? Ma otsin Józsi Laboránsi üles, küll tema jutustab.”
“Teda te võite otsida, nagunii ei leiaks. Ta suri kuu aja eest tuberkuloosi.”
“See on suur kaotus,” ütles Gordon. “Siis ei jää kedagi muud üle kui teie.”
Csuli hakkas puigeldes peale. Ühe Józsi Laboránsi naistest, Teca, olid politseinikud kinni võtnud ja ta sattus kaheks nädalaks pokri. See oli aeg, kui Józsi Laboráns pidas jälle vajalikuks uut tööjõudu otsida. Veel samal päeval vaatas ta “turul”, see tähendab Suurel bulvaril ja Rákóczi tänaval ringi. Ühe vaateakna ees hakkas talle silma eebenmustade juustega tüdruk. Ta tegi tüdrukuga juttu, kutsus õhtust sööma ja leidis ta sobiliku olevat. Kuid põrkus siis ootamatule vastuseisule, tüdruk nimelt ei tahtnud temaga kaasa minna. Siis järgnes hästi järeleproovitud “taltsutamine”. Józsi jättis tüdruku sinnapaika ja läks ühe politseiniku juurde. Küsis temalt teed Andrássy tänavale ja osutas samal ajal käega tüdruku poole. Politseinik vaatas samuti näidatud suunas, noogutas ja ütles, et mingu aga edasi. Tüdruk muidugi nägi seda stseeni ja ehmus, kuna ta arvas, et juttu on temast. Siis läks Józsi tüdruku juurde tagasi ja ütles, et oli teda politseinikule näidanud, nii et too teab nüüd, kes tüdruk on, ja kui teda veel kord näeb, võtab kinni. Aga kui tüdruk temaga kaasa läheb, jätkas Józsi, siis on ta kaitstud, sest Józsi tunneb politseinikke ja tal pruugib vaid öelda, et kõik ära klaaritaks. Tüdruk jäi muidugi uskuma ja läks Józsiga kaasa, too aga seletas talle tee peal, kuidas tänaval peab käituma ja mis on tema ülesanded. Kui ta oli tüdruku välja õpetanud, jättis Józsi ta ühe oma Dezső-nimelise sõbra hoolde, kes on bulvaril alaline signalist ja tegeleb ka “diskreetsete” ülesannetega. Tüdruk kolis Józsi korterisse, kuhu ta oli registreeritud teenijana. Ta teenis hästi ja kuuldus levis klientide seas temast kiiresti.
Kui Csuli lõpetas, vaatas Gordon talle umbusklikult otsa.
“Kas te tahate mulle öelda, et on naisi, kes niimoodi õnge lähevad?”
Csuli puhkes norsatades naerma.
“Kõik lähevad, Gordon. Te olete ju vanglas käinud. Milline naine tahaks sinna kasvõi nädalaks sattuda? Ta tuleb sealt välja sellise süüfilisega, et annab joonelt otsad, kui ta sellest siiski pääsema peaks ja tripperist ka, siis mingid mädapaised saab ta sealt kindlasti.”
“Aga miks ja Józsit sinnapaika ei jätnud?” küsis Gordon.
“Vaadake, seda peate te tema enda käest küsima.”
“See vist ei õnnestu, sest ta on surnud.”
“Nii nendega läheb, Gordon,” naaldus Csuli tooli seljatoele. “Või kui ei lähe ja nad kolm-neli aastat vastu peavad, satuvad nad linnast maale, kus passivad veel paar aastat ja siis – Belgradi. Te olete seal ju käinud. Te teate, mis nad seal ungari tüdrukutega teevad.”
Gordon noogutas.
“Ja mitte ainult ungarlastega.”
“Aga neid on kõige rohkem. Enne sõda korjati siit oma kümme tuhat tüdrukut kokku. Toona juhtis äri Rankó Dusán, nüüd aga tema poeg. Oma paarsada ungari tüdrukut jõuab veel tänapäevalgi otsaga sinna, siis viiakse nad itta, Sofiasse, Konstantinoopolisse, Bagdadi.”
“Ma tean seda lugu, Csuli, aga see ei huvitaks mind ka siis, kui ma varem sellest midagi kuulnud poleks, sest ega ma seepärast tulnud.”
“Aga ma rääkisin juba kõik ära, mida ma tean!”
“Ma ei öelnud, et te midagi maha vaikisite. Ainult seda, et aidake mind. Alustame otsast peale. Kes oli see härra, kes tüdruku teilt ära ostis?”
Csuli raputas pead.
“Gordon, te saate ju ometi aru, et isegi kui ma teaksin, ei ütleks ma seda teile. Ja juhtumisi ma ei tea.”
“Hea küll. Siis räägite Skublicsile ilusasti augu pähe, et ta minuga kõneleks.”
“Kuidas Skublics siia puutub?” vaatas paks mees talle üllatunult otsa.
“Ta tegi tüdrukust paar alastipilti.”
“Sellist?”
“Millist?”
“Kataloogipilti,” vastas Csuli.
Gordon ei jaganud üldse enam asja, kuid noogutas sellegipoolest.
“Kataloogi, jah.”
“Seda ma aimasin,” noogutas Csuli. “Niisama nalja pärast ei maksa üks härra tüdruku eest viitsada pengöt.”
“No näete,” süütas Gordon sigareti. “Millega ma saaksin Skublicsit rääkima sundida?”
“Seda vana kitse? Temast jubedamat tüüpi linnas ei ole. Kui te teaksite, milliseid pilte ta teeb, neid ei saa isegi kataloogi panna. Tal on omad kliendid, kes on nõus selliste eest isegi koguni kakskümmend või viiskümmned pengöt andma. Tüdrukutele annab aga viieka.”
“Ma kuulan teid, Csuli,” puhus Gordon suitsu välja.
Csuli pidas endaga võitlust, aga mitte kaua.
“Seda teavad tema kohta vähesed. Mu signalist nägi pealt, kuidas ta ükskord koosolekule läks.”
“Mis koosolekule?”
“Mitte skautide omale, kindel see.”
“Vaid?”
“Skublics on kommunist.”
Gordon seedis aeglaselt pead noogutades kuuldut, informatsioon oli kulda väärt ja Csuli teadis seda suurepäraselt. Politseinikud on kindlasti kursis sellega, millest Skublics elatub. Taolistest koputajatest on politseinikel kasu. Aga kui selgub, et Skublics on kommunist, siis ei päästa teda József Schweinitzeri juhitud kaitsepolitsei uurijate käest miski, nendega kohtumiselt polnud aga veel keegi terve nahaga pääsenud. Kui nad sealt üleüldse välja said. Enamik lõpetas vanglas, selle eest kandsid hoolt Gömbös ja siseminister Kozma. Mida vähem neid tänaval on, seda parem kõigile. Kommunistid koondusid väikestesse rakukestesse, kohtusid suurima saladuskatte all, alati erinevas kohas, kellelgi polnud vähimatki aimu, mis asju nad ajasid. Gordon ise küll seda ei uskunud, aga levis kuuldus, et ka Matuska polnud mitte vaimuhaige, vaid hoopis kommunist. Ta teadis, et Skublics on tal pihus.
“Mõistan,” vaatas ta Csulile otsa. “Kus ta koosolekul käib?”
“Mida ma selle eest vastu saan?” välgatasid paksu mehe silmad traatraamides prillide taga.
“Ma ei kirjuta teist sõnagi.”
“Ja ütlete mulle, kui keegi peaks mõnes teises asjas minust kirjutama.”
“Seda ma lubada ei saa, aga eks ma proovin.”
“Hästi. Siis proovin mina välja selgitada, kus ta koosolekutel käib. Lasen oma inimestel uurida.”
“Laske jah. Teil on aega kella kaheksani õhtul. Homme kohtun nimelt Vladimir Gellértiga.”
“Teen kõik, mis minu võimuses.”
“Seda ma usun.”
Gordon suundus inimtühja Rákóczi tänava kaudu parlamendihoone poole. Ta hüppas trammile ja istus Apponyi väljakul ümber tramm number viiele. Károly bulvaril oli juba rohkesti rahvast, inimesed kõndisid langetatud päi sõdurite ja politseinike hõredavõitu, ent korralikult üles rivistatud spaleeri vahel. Gordon väljus Alkotmányi tänaval ja sammus Kossuthi väljaku suunas. Kõik gaasi- ja elektrilambid olid põlema süüdatud, kuid neid varjasid mustad loorid. Rahvahulk pomises vaikselt, justnagu oleks ühekorraga loetud paljusid palveid. Gordon oli saabunud plaanitust varem ja vaatamata vastikusele, mida ta matuste suhtes tundis, polnud tal praegu sellest lugu: harva juhtus, et ühte kohta kogunevad kõik, kes endast midagi kujutavad, ja muidugi ka need, kes midagi ei kujuta. Leinavahtkonna spaleer viis parlamendihoone peatrepini välja. Mastides lehvisid Ungari lippude kõrval ka Gömbösi Rahvusliku Ühtsuse Partei lipud. Gordon vangutas pead ja suundus hoone poole. Väljakul ootasid sõdurid, jalavägi, kahurvägi ja ka ratsavägi, et pärast leinatseremooniat kolonn moodustada. Korraga äratas tema tähelepanu lennukite müra. Ta vaatas taevasse ja nägi üheksat lennukit mustreid moodustades üle Kossuthi väljaku lendamas. Ehkki ta oli paari päeva eest matuste ametlikku kava lugenud, silmitses ta nüüd lennumasinaid üllatunult. Märulikomandod, mis kuulusid politseinõunik dr Gyula Kálnay juhitavasse relvajõudude üksusesse, lõid kannad kokku ja andsid au.
Peasissekäigu juures seisid needsamad politseinikud, kes eelmiselgi korral. Gordon noogutas neile, need aga viipasid, et astugu sisse. Sammassaali oli ritta laotud mitusada pärga, punase vaibaga kaetud trepil jalutasid aeglaselt need, kes olid kohale saabunud kutsetega.
Kui Gordon kuppelsaali jõudis, märkas teda üks kolleeg ja viipas enda juurde. Gordon kiirustas sinna ja tahtis just midagi küsima hakata, kui silmas ühe samba taga Gyula Turcsányit. Peatoimetaja märkas teda, ütles veel midagi oma vestluskaaslasele ja tuli siis Gordoni juurde.
“Just õigel ajal,” mõmises ta tervituseks. “Enne rongkäigu algust tehke reportaaž Inglise Ja Ameerika saadikuga. Kiirustage, nad ei hakka teid järele ootama.” viipas ta katafalgi paremal küljel istuvatele kõvakübaras meestele. Gordon noogutas ja läks kirstu tagant ringi. Ta heitis pilgu surnud peaministrile. Gömbös lamas kirstus roosaks võõbatud näoga, seljas uhke nöörkaunistustega mundrikuub, tema ees kimbud, pärjad, lilled. Gordon nõksatas silmapilguks seisma. See korpulentne mees, see saamatu sõjaväelane, see neeruhaige vanamees oli juhtinud riiki? Sellel mehel olid lähedased suhted mitme Euroopa valitsusega, see mees juhtis raudse käega Rahvusliku Ühtsuse Parteid? Selle mehe käsk pani isegi Kálmán Kánya hüppama? Gordon kehitas õlgu ja astus meestesalga juurde.
Tema ette ilmus elegantne, truualamliku pilguga, kuid ütlemata enesekindel mees. See oli üks välisministeeriumi osakonnajuhataja asetäitjatest, kes küsis Gordonilt, mida too tahab.
“Reportaaži Inglise Ja Ameerika saadikuga,” vastas Gordon. Mees raputas pead: siin ja praegu pole võimalik. Gordon lahkus lõpus lubadusega, et rongkäigus võib ta saadikutega rääkida. Ta hakkas juba välja minema, kui rahvasumm äkitselt vakatas. Justnagu oleks klassis korda valvav õpetaja pilliroost kepiga lauale laksatanud. Gordon tõmbus kahe hussaari selja taha ja jäi sealt vaatama. Paar minutit ei juhtunud midagi. Siis kõlas väljatõmmatavate mõõkade helin, kannad laksatasid kokku, relvad kerkisid auandmiseks kõrgele ja kostus jäikade, sõjaväelaslike sammude tüminat. Gordon vaatas üle hussaaride õlgade.
Esimesena astus kirstu ette Bulgaaria saadik Sztojlov ja langetas vaikides pea. Talle järgnes Itaalia välisminister Ciano, seejärel Schuschnigg, Austria kantsler. Lõpuks suundus kirstu poole üks paks, rasvase näoga mees, jalas peeglina läikivaks nühitud saapad, seljas vööga kokku tõmmatud nahkmantel, peas lapik nokaga müts, mis varjas ta silmad. Gordonit läbis värin. Hermann Göring. Luftwaffe komandör, Preisi siseminister, impeeriumi sõjamajanduse nelja-aastase plaani eest vastutav juht, Hitleri ustavaim toetaja ja jünger. Göring jäi kirstu ees seisma, impeeriumi rist kaelas kõlkumas, lõi kannad kokku, tõstis pea ja seisis käsivart ette lennutades mõne hetke tummalt. Vaikust lõhestasid üksnes välklampide vilkumine ja fotoaparaatide surin. Siis pööras Göring ringi ja võttis sisse koha kirstu paremal küljel. Ta ei jõudnudki veel maha istuda, kui ilmus peapiiskop Jusztinián Serédi, kes seisis mõne hetke vaikides kirstu ees ja istus siis katafalgi vasakule küljele. Gordon heitis pilgu Preisi peaministrile, kelle ilme jäi läbitungimatuks, ja äkki tuli talle meelde, millega Gömbös oli kevadel Göringi ees kiidelnud: sakslastelt õpitud fašistlike põhimõtete alusel vormib ta kahe aasta jooksul ümber riigi, mille etteotsa diktaatorina seista.
Siis tõusis Kálmán Darányi ja läks kuppelsaali viiva trepi juurde. Gordoni nägu tõmbus krimpsu, kui ta kuulis kandasid kõlavalt kokku klõpsatamas. Ta heitis pilgu kirstu kõrval eraldi seisvale punasele samettoolile. Trepile ilmus admiralivormis Horthy, peas karusnahkne müts, rinnas Ungari teenetemärk, Suurristi Täht. Darányi koos oma kahe spiikri, Sándor Sztranyavszky ja Bertalan Széchenyiga tervitas hardunult riigivanemat, kes vankumatul sammul samettoolile lähenes ja mõõka kohendades istet võttis. Gordon vangutas admiralivormi nähes vaikse lustiga pead. Regent vaatas süngel ilmel õhku, kulm kortsus. Saali sigines täiesti uus vaikus, kui saali sisenesid vaimulikud, luteri piiskop Sándor Raffay kõige ees, ja algas leinatseremoonia. Gordon vaatas kella. Mõni minut kümme läbi. Ta ohkas sügavalt, istus ajakirjanikele mõeldud toolile ja kuulas kenasti otsast lõpuni ära kõik kõned. Raffayle järgnes Darányi, siis Sztranyavszky, seejärel Széchenyi, lõpuks Béla Ivády, Rahvusliku Ühtsuse Partei esimees. Gordoni pea juba huugas. Tundus, nagu poleks ta osalenud Gömbösi, vaid vaevalt kolm aastat ametis olnud Ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti leinatalitusel. „Vabaduse tšempion,” ütlesid oraatorid, „rahva tõusu eest võitleja, tänu tema tegevusele valitseb riigis kord, kindlus ja majanduslik õitseng, loov anne, tuleviku sepp.” Aeg-ajalt vaatas Gordon kõnelejaid üllatusega. Nüüd siis pidi ta teada saama, kui suur on kaotus? Hea veel, et „demokraatia eestvõitleja” loetelust välja jäi. Siis oleks ülistamine olnud täiuslik.
Kõnede ajal jälgis ta kohaletulnud aukandjaid. Mõned neist paistsid magavat. Kindral Shamburg-Bogulski, Poola delegatsiooni juht, tukkus kohe kindlasti, sest kui ta pea tõstis, vilasid tema ähmased silmad kiiresti ringi ja tal oli tükk tegu, et haigutust varjata. Horthy istus liikumatul ilmel, aeg-ajalt oma mõõgapidet silmitsedes. Gömbösi lesk, pojad ja kaks venda tihkusid vaikselt nutta, ema vaatas kirstu klaasistunud pilgul.
Pärast leinakõnesid kõlas Ernő Dohnányi juhtimisel Wagneri „Siegfriedi” leinamarss. Gordon luges takte, oodates, milla muusika lõppeb. Kui ka viimased helid olid vaibunud, hakkas leinarongkäik liikuma, Raffay kõige ees.
Gordon jõudis parlamendihoonest välja parajasti selleks ajaks, et näha järgmist vaatust. Üks sõdur kandis kõrgel õhus hoides lihtsat puust risti, tema taga vedasid surnuvankrit kuus musta hobust, neile järgnes veel kolmteist pärgadega täidetud vankrit. Kaks viimast olid võib-olla kõige tähelepanuväärsemad. Ühel viidi Duce pärga, teisel Itaalia kuninga Vittorio Emanuele tuhandest roosist koosnevat pärga. Nähtavale ilmus ka leinavahtkond, õlgadel rahvuslipuga kaetud kirst, mille peale oli asetatud Gömbösi sõjakiiver ja mõõk. Siis haaras Horthy juba mütsi peast ja jälgis paljapäi trepilt, oodates, et ta võiks seista kolonni etteotsa, kolme pihtkasukas talupoja selja taha. See meeldis Gordonile iseäranis, nimelt kandis keskmine neist, valgete vuntsidega vanem mees, hõbekandikul väikest karpi, milles oli Murga mulda, et peaminister saaks puhata oma koduküla mullas. Gordon vaatas kella: pool kaksteist läbi. Leinarongkäik kestab kaua, aga teha polnud midagi. Turcsányi tahtis saadikutega tehtud reportaaže ja praegusest paremat võimalust talle ei avane. Ta nööpis mantli kinni, kohendas kaabut, käänas krae üles, ohkas ja hakkas koos leinajatega Kerepesi surnuaia poole sammuma.
Nädala autor 