Siri Hustvedt

24. aug. 2015 at 9:18 e.l. (Nädala autor 2015) (, )

Foto: Wikimedia

Foto: Wikimedia

Siri Hustvedt (1955) – Norra juurtega USA kirjanik ja esseist, kelle teoseid on tõlgitud 29 keelde. Eesti keeles on ilmunud veel romaan „Pimesi”, Kupar 2000, tlk Nele Suursaar.

Katkend: Meesteta suvi, Varrak 2013, tlk Triin Tael, lk 60-65.

Teile ei pruugi olla üllatus, et meie aju polegi meie imetajatest nõbude rottide omast nii erinev. Mu enda rotiuurija on kogu elu võidelnud liigiülese subkortikaalse ürgemotsionaalse mina eest, kuulutades meie ühiseid ajupiirkondi ja neurokeemiat. Alles hilisematel aastatel on ta hakanud seda tuumpunkti seostama reflektsiooni, peegelduse ja eneseteadvuse kõrgemate tasandite mõistatusega – ahvidel, delfiinidel, elevantidel, inimestel ja (hiljaaegu) ka tuvidel -, avaldades teadustöid selle mõistatusliku minasuse-nimelise asja eri süsteemidest, rikastades oma arusaamist fenomenoloogiaga, särava Merleau-Ponty ja hägusema Edmund Husserliga OMA NAISE lahkel loal, ks teda samma-sammult läbi selle filosoofia talutas, taandudes vajadusel Hegeli, Kanti ja Hume`i juurde (ehkki vanamehel on neist vähem kasu, tema huviala on embodiment, jah, Leib, shéma corporel), ning luges iga sõna tähelepanelikult üle, parandades püüdlikult vigu ja siludes proosat. Ei, oigate teie, ega ometi mitte tema, ega ometi tema, see väikest kasvu, punaste lokkide ja nägusa büstiga! Mitte see poetess! Jah, see on tõsi, ütlen ma teile täie tõsidusega. Suur Boris Izcovich on korduvalt käinud omaenda naise ajus ideesid marodeerimas, on tema panust isegi tunnistanud. Ja siis? Ja siis, küsite te. Kas sellega pole siis asi korras? Ei OLE korras, sest nemad ei usu Borist. Tema on filosoofkuningas ja rotiteadusmees. Lõppude lõpuks, kulla lugeja, küsin ma, kui paljud mehed on tänanud oma kaasasid selle või teise teenuse eest, tavaliselt väga pika kolleegide ja fondide nimekirja lõpus? „Mu naise Tibu Linnukese vankumatu toetuse ja hindamatu kannatuseta, nagu ka mu laste, Jimmy juuniori ja Pisi Linnukeseta poleks see raamat eales valminud.”

Ilma mu naise Mia Fredrickseni bilateraalse prefrontaalkorteksita poleks seda raamatut olemas.

„See ajajärk on läbi,” ütles ema, kui pärisin meeste kohta tema elus. „Ma ei taha enam ühegi mehe eest hoolitseda.” Kui ta seda ütles, olin tema taga, masseerisin ta selga ja nägin ainult sirgelt pügatud juuste joont. „Tunnen su isast puudust,” ütles ta. „Tunnen puudust tema sõprusest, meie jutuajamistest. Lõppude lõpuks oskas ta paljudest asjadest rääkida, aga ei, ma ei näe, mis hea pärast ma peaksin praegu kellegagi mesti hakkama. Leskmehed abielluvad uuesti, sest see teeb nende elu kergemaks. Regina on erand. Ma kahtlustan, et ta vajab tähelepanu. Ta flirdib kõigiga.”
Lõug langetatud, kui ma sõrmedega õrnalt tema kaela rutjusin, jätkas mu ema sugudevaheliste suhete teemat jutustusega: eelmisel õhtul oli ta raamatuklubist naastes põrganud kokku Oskar Busleyga, ühega Väljade meesasukate aina kahanevast hulgast. Ehkki Oskaril olid kõnnipäevad seljataga, oli ta säilitanud liikuvuse ja suurendanud isiklikku kiirust elektrilise jalutuskäruga. Busley oli vuristanud mu ema kõrval mööda koridori edasi, lobisedes sõbralikult, sellal kui nad tema korteri poole suundusid. Kui nad ukseni jõudsid, jäi ema seisma, et kotist võtmeid võtta. See mees oli ilmselt jalutuskäru lenkstangi lahti lasknud ja järsult ettepoole sööstnud, sest ema avastas oma hämmastuseks, et Oskar oli tema keskkoha küljes kinni. Ta oli käsivarred kõvasti ümber ema lukustanud, surudes oma kiilaspea hellalt ema rindade alla. Ema oli võrdse äkilisusega ja ilmselt suurema jõuga (ta käis kaks korda nädalas jõusaalis) end soovimatust embusest lahti tõmmanud, oma korterisse tormanud ja ukse pauguga kinni löönud.
Meie vahel järgnes põgus arutelu mõnikord dementsuse puhul ilmnevast pidurdamatusest. Ent mu ema kinnitas, et sellel mehel „on pööningul kõik täiesti korras”; talitsemist vajas just ülejäänud osa. Siis pajatas ta vastukaaluks Oskar Busley loole jutustuse Robert Springerist. Ta oli käinud St. Paulis õhtusöögil ja kohtunud isa ühe vana juristist tuttava Springeriga, „pika nägusa mehega”, kellel olid „juuksed kenasti peas” ja kes viibis seal koos proua Springeriga. See absoluutselt vägivallatu kokkupuude koosnes kätlemisest, millega kaasnes tähendusrikas pilk. Seljamassaž oli selleks ajaks läbi ja ema oli toolile istunud ja näoga minu poole. Ta tegi mõlema käega, peopesad ülal, avamisliigutuse. „Ta hoidis liiga kaua kinni, saad aru, natu-natuke kauem, kui sünnis on.”
„Ja edasi?”
„Ja edasi oleks ma äärepealt ära minestanud. Tema käe surve tungis minust otse läbi. Põlved läksid nõrgaks, see oli imeline.”
Jah, mõtlesin ma, õhk täis elektrit.

… sõrmi valgeid kergita
ja paljaks mind kisu, puuduta,
kergelt kergelt üleni.

Lawrence mu peas. Kergelt puuduta.
Ema kortsus õblukesel näol oli mõtlik ilme. Me mõtted kulgesid rööbiti radu. Ta ütles: „Ma olen võtnud põhimõtteks oma sõpru puudutada, tead küll, patsutus, kallistus. See on probleem. Säärases kohas nagu see siin ei puudutata paljusid inimesi piisavalt palju.”

Tüdrukud olid liimist lahti. Asi võis olla leitsakus. Maja sees oli meil jahe, aga väljas oli lämbe – sooilm. Iseäranis närbunud nägi välja Alice ja tema suurtes pruunides silmades oli nohune läige. Kui küsisin, kas ta on haige, ütles ta, et allergiad teevad liiga. Nad vadistasid Facebookist ja ütlesid poiste nimesid: Andrew, Sean, Brandon, Dylan, Zack. Kuulsin mitu korda fraasi: „pärast basseini juures”, mainiti bikiine ning oli ohtralt sosistamist ja kuss-manitsemist. Kuid selle kihevile ajava lootuse taga kohata vastassoo liikmeid valitses nende vahel mingi lisapinge, milles ei puudunud elevus, aga selles rahutuses, mis see siis ka polnud, oli mahasurutud, pahasoovlik maik, mida tundsin sama selgelt kui niiskust väljaspool klassiruumi. Eriti ärevil paistis olevat Nikki. Tema näole ilmus iga natukese aja tagant eputav muie, mida ta polnud võimeline maha suruma. Jessie kahvatusinised silmad olid tähendusrikkusest tulvil ning korra ütles ta Emmale hääletult ühe sõna, aga ma ei suutnud seda tema huultelt välja lugeda. Peyton pani pea korduvalt lauale, otsekui kannataks ootamatu narkolepsiahoo all. Ehkki Ashley ilme oli loetamatu, oli alati tema sirges rühis erakorralist jäikust ning ta määris üheainsa tunni jooksul oma niigi küütlevale suule kolm korda huuleläiget. Ka Emma mõtteid tundus hõivavat mingi tundmatu, ainult pooleldi alla surutud nali. Tajusin teravalt, et selle kõige alla on kirjutatud mingi tekst, aga ma vaatasin palimpsesti, mis oli kirjutisi nii tihedalt täis, et mitte miski polnud loetav.
Tunni jätkudes pidin ma ärritust varjama. Nikki sätendava lauvärvi ja paksu ripsmetušiga trullakas nägu, mis alles kaks päeva varem oli mulle sõbralik tundunud, paistis nüüd ainult idiootsena. Joani vaevumärgatav irve ja samasugune meik pigem närisid mu südant, kui tegid nalja. Sellal kui nad oma värviteemalisi luuletusi kirjutasid, olin sunnitud endale meelde tuletama, et mõned neist tüdrukutest pole veel kolmeteistkümnesedki – et nende enesevalitsus on piiratud, ning kui ma luban endale võõrandumist, läheb kogu kursus untsu. Teadsin ka seda, et mu ülitundlikkus atmosfäärinüansside suhtes laua ümber võib kombinatsioonis mu enda kahetsusväärsete kogemustega selles vanuses mu tähelepanekuid vabalt moonutada. Kui palju kordi oli Boris öelnud: „Mia, sa puhud selle asja suuremaks, kui see on,” ja kui palju kordi olin end näinud hoidmas huulte vahel lontis õhupalli ning sellele hingeõhku sisse puhumas, kuni see aeglaselt kasvas suureks pirniks või pikaks viineriks, muutudes seeläbi ühest asjast teiseks. Ei, sama asi, ainult suurem: rohkem õhku.
Pärast mitte just täiesti igavat arutelu värvi ja tundmuse teemal – mõru, alatu roheline; sünge või lohutav või tohutu sinine; tuline karjuv punane; plahvatamiseni punnis kollane; lage külm valge; torisev pruun; hirmuäratav, tappev must; ja õhuline, magusa maitsega roosa – nad lahkusid ning mina, isehakanud täisealine spioon, jäin seisma väikese hoone lämbel esitrepil ja asusin jälgima.
Minu ees rullus lahti omamoodi tants, tõuklev, elav „kes aias” lähenemiste, tagasitõmbumiste ja mitmesuguste paariks, kolmeks ja neljaks ühinemistega. Nägin ainult mõne meetri kaugusel, lühikese kvartali lõpus, viiest poisist koosnevat salka, kes rõõmsalt üksteist tagusid, laksasid, lükkasid ja vastastikku jalga ette panid, hüüatades samal ajal: „Mis sa, türa, enda arvates teed?” ja „Käed eemale, pederast!” Kui üksainus erand välja arvata – pikk poiss laiade lühikeste pükste ja pesapallimütsiga, mis oli peas tagurpidi keeratud -, olid need könnid kavalerid, palju lühemad kui enamik tüdrukuid, aga kõik viis – teiste kohal kõrguv poiss kaasa arvatud – olid hõivatud millegagi, mis sarnanes kohmaka, testosteroonist läbi ligunenud rühmvõimlemisega. Ka minu seitsmik oli samal ajal etteastele ümber lülitunud. Nikki, Joan, Emma ja Jessie kriiskasid masajate kosilaste suunas üleõlapilke visates demonstratiivselt naerda. Peytoni uimasus tundus olevat hajunud. Nägin, kuidas ta end agressiivselt Nikki ja Joani vahele suskas, kummardus ja Nikki kõrva mingi mõtte sosistas, mis kutsus kuulajas kohemaid esile järjekordse kileda viiksatuse. Ashley, pulksirge, rinnad üles, välja ja ette lükatud, raputas juuksed kahe kerge kaelaväänatusega seljale ning suundus siis usaldavalt Alice`i poole. Viimane kuulas teda lummatult ja kohe pärast seda nägin Emmat vilksti Ashley poole vaatamas. See oli kiiskav, naljatlev, aga, nagu ma taipasin, ka ebamugavussähvakaga, truualamlik pilk.
Kui nad hajali pundis nende metslaste poole lontsisid, kes nurga peal endiselt rämetsesid, tundsin haletsuse ja hirmu segu – haletsust lihtsalt öelduna mitte sellepärast, et mulle oleks meenunud mõni konkreetne päev või mõni konkreetne poiss või tüdruk, isegi mitte see sünge periood, mil Julia ja tema jüngrid mind enda seast välja tõukasid. Pigem meenus mulle see ajajärk, mil suuremat osa, mis tähtis on, võib kokku võtta fraasiga „teised lapsed”, ja see rabas mind oma haletsusväärsusega. Hirm oli keerukam. Kierkegaard kirjutab oma päevikus, et hirm on külgetõmbejõud, ja tal on õigus. Hirm on peibutus ja ma tundsin tema sikutust, aga miks? Mida ma siis tegelikult näinud ja kuulnud olin, mis minus seda kerget, kuid vaieldamatut tõmmet tekitas? Tajumine pole kunagi passiivne. Me pole üksnes maailma vastuvõtjad; me ühtlasi toodame seda aktiivselt. Kõiges tajutavas on midagi hallutsinatoorset. Ja kerge on luua illusioone. Võluval neuroloogil, kel on põues või valge kitli taskutes mõni trikk varuks, annab isegi teid, kulla lugeja, hõlpsasti veenda, et kummist käsivars kuulub teile endale. Olin sunnitud endalt küsima, kas mu olukord, mu enda soovimatu paus „tõelisest” elust, mu enda psühhoosijärgne seisund polnud mind mitte mõjutanud viisil, millest ma teadlik polnud ja mida ma ennustada ei suutnud.

Looming
The Blindfold, 1992
The Enchantment of Lily Dahl, 1996
What I loved, Spectre 2003
The sorrows of an American, Spectre 2009
The shaking woman, or, A history of my nerves, Sceptre 2011
The summer without men, Sceptre 2011
Living, thinking, looking, Sceptre 2013
The blazing world, Sceptre 2014

Püsiviide Lisa kommentaar

Tarjei Vesaas

28. nov. 2013 at 4:16 p.l. (Nädala autor 2013) (, , )

tarjei

Vesaas elas kogu oma elu kodukohas Telemarkis Vinje vallas. Kirjanikul ilmus 38 teost: 23 romaani, 4 novellikogu, 5 näidendit ja 6 luulekogu. Vesaasi loomingu paremiku moodustavad romaanid “Suur mäng”, “Seeme”, “Maja pimeduses”, “Linnud”, “Palang” ja “Jääloss” ning novellikogud “Tuuled” ja “Ühel ilusal päeval”. “Jäälossi” eest anti kirjanikule 1964. a Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind.

Katkend: “Jääloss”, Perioodika 1966, LR 15/16, tlk Henrik Sepamaa, lk 84-88.

Hommikul kogunesid kõik kokku ja asusid suure kisa-käraga teele. Oli külm selge hommik. Kõva kooriku peal natuke kohedat lund, nagu hea suusatee puhul peab olema. Kõigile meeldis, et oli otsustatud kose juurest läbi sõita, ja rõõm oli üldine, et ka Siss oli kaasas. See tegi Sissi südame soojaks, tal oli kerge ning mõnus ja suusad kandsid teda kergelt ja mõnusalt üle värske lumega kaetud kooriku.

Kõik oli, nagu olema pidi, ja ometi ei olnud nii, nagu peaks olema.

Nad valisid tee selliselt, et jõuaksid jõe äärde otse allpool koske. Jõel oli seal suuri vaikseid võrendikke, mis olid jääga kaetud ja millest võis soovi korral üle sõita. Kosk kohises läbi vaikuse, nad läksid selle juurde.

Nad kõik olid talve jooksul juba mitmel korral siin käinud ja jäälossi näinud, mistõttu nad keeletuks ei jäänud, – ent võimsana ning imetlusväärsena kõrgus ta täna nende ees. Nüüd oli ta kiilas ja lumeta. Märtsipäike oli juba ammu lossi peale paistma hakanud ja pani jäämassi sillerdama.

Kõik pidasid hoolega meeles, et nad Sissile ohtlikest asjadest sõnagi ei lausuks. Ta mõistis seda, see tundus talle ühtaegu julgestav ja valus. Ta ise sattus seda paika jälle nähes salaja ärevusse, tol ööl olid mehed seose lossi ja tema vahel lahutamatuks teinud, ta tundis nüüdki sundi siia maha jääda, teistega siin hüvasti jätta.

Nad vaatasid lossi seni, kuni isu täis sai, kuulasid kose kohinat, mis peatselt palju tugevamaks muutub, – ja tahtsid siis kohe edasi kihutada.

Siss aga jäi suuskadel seisma. Niisiis oli juhtunud, mida nad olid kartnud. Vahel oli neil mõttesse tulnud, et ta on neist võõrdunud ja jätab nad maha. Nad seisid ja ootasid, et ta ise neile seda ütleks.

“Kuulge!” ütles ta. “Ma arvan, et ma enam edasi ei tule. Siia ma õigupoolest tahtsingi. ”

“Miks nii?” küsis keegi. Kuid üks kolmest kiusajast ütles kohe:

“Las Siss ise otsustab. Kui ta ei taha edasi tulla, siis meie peale käima ei hakka.”

“Ei, ma pööran siit tagasi,” ütles Siss niisuguse näoga nagu tavaliselt ikka, kui ta vastuvaidlemisele lõpu tahtis teha.

“Me pöörame siis ka tagasi,” teatasid kõik suuremeelselt.

Siss kohmetus.

“Ei, ärge pöörake. Olge nii kenad. Kuigi mina kaasa ei tule, tehke oma matk ära, nagu te pidite tegema. Ma tahaksin hea meelega siin natuke aega üksi olla.”

Nende näod venisid pikaks. “Kas me ei võiks sinuga jääda?” oli seal lugeda. Otsekui pühalikud sõnad, mis ta oli öelnud siia üksijäämise kohta, meenutasid neile, mis Sissiga talvel oli sündinud. See sundis neid vaikima ja tegi neid pettunuks.

Siss nägi nende näost, et kogu päev on neil rikutud, aga tema arusaamise järgi ei saanud sinna midagi parata. Nüüd oli hilja: tõotus oli nagu müür tema ette kerkinud.

“Sa ei kavatse siis meiega täna üldse enam olla?”

“Ei, meelsamini ma ei tahaks. Te ei tea, kuidas lood on, aga… Ma olen midagi tõotanud!” ütles ta nii, et kõik võpatasid.

Kui ta seda nõnda oli öelnud, taipasid nad ebamääraselt, et tegemist on mingi tõotusega Unnile, kellest keegi ei tea, on ta elus või surnud. Ja järelikult on see ränk ning tõsine tõotus. See lõpetas kõik jutud.

“Te teate küll, et ma oskan omal käel koju minna. Mul on ju meie omad jäljed ees.”

Kuna ta rääkis nii harilikul viisil, said nad kõnevõime jälle tagasi ja võisid vastata, võisid  koguni enese eest kosta.

“Noh,” ütlesid nad, “ega me sellepärast.”

“Sa seisid talve läbi seina ääres,” söandas üks neist tähendada.

“Ja me arvasime, et nüüd on kõik jälle nagu vanasti.”

“Ma jõuan niisiis enne teid koju tagasi,” ütles Siss, tahtmata seda asja arutama hakata.

“Jah, aga me arvasime, et nüüd on kõik jälle nagu enne, selles on asi.”

“Minge nüüd, ja ärge sellest enam rääkige,” palus Siss.

Nad noogutasid talle ja hakkasid siis üksteise järel eemalduma. Ühel väikesel lagendikul kogunesid nad jälle kokku, seisatasid seal nagu nõu pidades ja kadusid siis tiheda salgana.

Sissil oli häbi ja ta tundis ennast õnnetuna, sõitis oma lumel libisevate suuskadega kose ja jäämüüride juurde tagasi. Kose kohin tõmbas teda nagu kutsuv hääl.

Meenusid mehed. Nad seisid siin tol ööl nii imelikena, nagu võiks juhtuda midagi ootamatut. Sest nad arvasid, et siin võis see juhtunud olla. Siia pidi ta tulema, kui ta ei osanud midagi peale hakata.

Ta mõtles nõnda: ma ei oska midagi peale hakata. Nagu rahvas ütleb mitu korda päevas, midagi seejuures mõtlemata.

Häbi tundes ning õnnetuna põgenes ta oma kaaslaste juurest, otse kose kohinasse, otse jääpalee poole.

Ühtviisi hirmuäratavalt kõrge ning imeväärne, ükskõik kust kandist teda vaadata. Lumest puhtaks pühitud, sätendav ning pehmes märtsiõhus külma hinguse sõõr ümber.

Jää alt väljus jõgi, mustendavalt sügav, võttis allapoole voolates kiirust, viies kaasa kõik, mis põhja ei vajunud.

Siss seisis siin kaua. Ta soovis, et oleks võinud seista nõnda, nagu seisid mehed, enne kui nad ära läksid, just enne seda, kui pidi puhkema kurb leinalaul. Nad seisid laternate hämaras valguses, justkui oodates, et kadunu ilmub otse nende silma all välja ja teatab neile, et nad midagi ei leia. Sissil säärast arvamust ei olnud, ei võinudki olla.

Suur lind vihises mööda, nii et Siss võpatas, ja kadus kohe silmist.

Siit ei ole midagi otsida. Ega midagi leida. Aga sellegi poolest. Nende täiskasvanud meete pärast.

Ta tahtis sii olla. Ta võttis suusad alt ja hakkas jäämüüri äärest mööda kõva lund üles minema. Jääloss oli iseenesestki küllat köitev, nii nagu ta allasööstvast ja nirisevast veest oli ehitatud. Nüüd oli kõik tihke ning tugev. Siss tahtis üles välja minna, tahtis seal ringi ronida, lihtsalt selles paigas viibida.

Kui ta üles jõudis, nägi ta jäämoodustiste virvarri. Kõikjalt oli tuul lume ära puhunud. Ettevaatlikult libistas ta end jääveerudele, sügavaisse vaonditesse, pooleldi kartes, et vahest ei olegi jää kõigest hoolimata küllat tugev, – ja näriva mõttega: võib-olla sündis see   n õ n d a, täpselt sel sel viisil?

Häbi tundes oli ta äsja sõbrataridest lahkunud. Nüüd tundis ta häbi selle pärast, et ta otsekui reetis kedagi, kui ta nendega kaasa tuli. Unustas oma tõotuse sõbrataride meelitavate silmade ja suude ning suusaretke pärast. Ei, mitte suusaretke pärast, aga nende seltsis viibimine tähendas talle palju, vähehaaval läks üha raskemaks sellele vastu panna. Ta oli seni vastu pannud, kuni enam ei suutnud.

Siin, kõrgel kaootiliste vormidega jääkuplil sattus Siss suurde ärevusse. Ta libistas end vaondeid mööda lõhangutesse, jõudes mõnele nukile tükk maad allpool ja otse välisserval, vastu päikest ning järsaku äärel. Ise suures ärevuses selle paiga pärast. Seejärel jõudis ta ühte lohku. Läbipaistev, tihke jää. Päike paistis sinna sisse ja mängles sadades mustrites.

Samas ta karjatas: sest seal oli Unn! Otse tema ees, vaatas läbi jäämüüride!

Viivu arvas ta nägevat Unni!

Nagu sügaval jää sees.

Ere märtsikuu päike paistis otse tema peale, nii et ta oli ümbritsetud valguse ja säraga. Kõiksugu helendavad viirud ja jooned, imeväärsed roosid, jäälilled ja jäämustrid. Kõik oli ehitatud nagu suureks peoks.

Üleni tardununa vaatles Siss kõike seda, suutmata end esialgu liigutada, rohkem häält teha kui too esimene karjatus. Ta oli kindel, et näeb viirastust. Üsna tihti oli ta kuulnud inimestest, kes olevat näinud viirastusi, nüüd oli ta ise üks neist. Ta nägi viirastust, ta nägi Unni.

Lühikese viivu, mis ta talus seda vaadata.

Nägemus ei paistnud kaduvat, seisis rahulikult jääs, – kuid Sissil oli liiga masendav seda vaadata. See oli tulnud nagu äkkrünnak.

Tohutult suur oli Unn selles nägemuses. Kumerate jäämüüride taga. Palju suurem, kui oleks pidanud olema.

Õigupoolest oli näha ainult nägu, kõik muu oli ebamäärane.

Tugevad valguskiired viirutasid seda pilti, tulles tundmatutest lõhedest ja nurkadest. Unni ümber oli ilu, mis ületas kujutlusvõime piirid. Siss ei talunud seda vaadata, tal tuli elu liikmeisse ja ta ronis teistesse lohkudesse, mõtlemata millelegi muule, kui et saaks end ära peita. Ta oli liiga kaua seda vahtinud, mida nägi, ta värises kogu kehast.

Kui ta jälle märkama hakkas, oli ta tükk maad eemal. Mõtles, et küllap nüüd on ka nägemus kadunud. Viirastused kaovad ruttu.

Küllap see tähendas, et Unn on surnud.

Muidugi. Unn on surnud.

Loomingut

“Imelik tunne”, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1961, LR 11/1961, tlk Henrik Sepamaa.

“Jääloss”, Perioodika 1966, LR 15/16, 1966, tlk Henrik Sepamaa.

“Linnud”, Eesti Raamat 1994, tlk Sigrid Kangur.

“Seeme”, Eesti Raamat 2012, tlk Sigrid Tooming.

Püsiviide Lisa kommentaar