Nina Lykke

5. mai 2022 at 2:43 p.l. (Määratlemata) (Nina Lykke, norra, Prima Vista)

Nina Lykke (s. 17. juunil 1965 Trondheimis) kasvas üles Oslos, lõpetas Kopenhaageni graafikakolledži ja on alates 1989. aastast töötanud Oslos graafilise disainerina. Ta on teist korda abielus ja kahe täiskasvanud tütre ema.

Tema neljast teosest on romaan „Full spredning“ (2019) ilmunud eesti keeles Sigrid Toominga tõlkes aastal 2021 pealkirjaga „Surmahaigus“ Põhjamaade romaani sarjas.

Nina Lykke töid iseloomustab huumoriga segatud satiir ja traagilised teemad. „Surmahaiguse“ minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi oma paarikümneaastasele abielule ja selle lagunemisele, ajades vahepeal juttu nurgas seisva plastmassist luukere Torega. Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega nii perearsti töö kui ka tänapäeva elu kohta. Läbivateks teemadeks on truudu(setu)s, abielu lagunemine, keskklassi tõeline ja näiv elu, vananemine, meditsiin, dementsus, nutielu. „Surmahaigus“ on Nina Lykke neljas romaan, mis pälvis 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna ning toodi 2021. aasta sügisel Norra rahvusteatris ka lavale.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Nina Lykke: „Näen nalja ja koomikat peaaegu kõiges. Niisiis pole minu jaoks “mängul” (mida antud juhul tõlgiksin kui nalja/naeru) ja mängulisusel piire. Minu ainus vastuväide või tõke tekib siis, kui kõik loos või raamatus või filmis on koomiline, sest sellisel juhul kaob nali ära. Põhitoon peab ikka olema tõsine ja naljast saagu omamoodi kõrvalprodukt.”

Kohtumine Prima Vistal

Nina Lykke kohtumine lugejatega toimub neljapäeval, 12. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus, õhtu kannab pealkirja „Mänglev tõsidus” (A Playful Seriousness) Nina Lykkega vestleb tõlkija Sigrid Tooming. Vestlus on norra keeles, sünkroontõlkega eesti keelde. Kohapeal saab soodsalt osta autori romaani „Surmahaigus”.

Vaata Nina Lykke tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=BxRqzSv3gQQ.

Katkend:

Surmahaigus, Eesti Raamat 2021, norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Lk 198 – 207.

15
Detsembri keskel leppisime kokku, et ei võta enne ühendust kui jaanuari keskel. Neli nädalat kasinust. Lubasime teineteisele pühalikult, et sestpeale pöörame kogu tähelepanu jõuludele ja perekonnale.
Samal õhtul, kui otsus sai tehtud, tõin jõuluehtekarbid pööningult alla. Kempsurullipäkapikud, mille tüdrukud olid lasteaias teinud, keraamilise jõulusõime, mille Aksel ja mina ostsime kunagi saja aasta eest Madeiralt, kuusekarra ja Norra lipud. Torkasin nelgid apelsinidesse ja riputasin need punast paela pidi akende ette. Kõik pidi olema nagu alati, see oli tüdrukutele oluline, ja sellepärast mässasin ma igal õhtul pärast lisatööd patsientidega, kes hakkavad end alati juba novembri algul saabuvateks pühadeks üles kruttima. Olen jõudnud järeldusele, et pühad võimendavad hüsteeriat umbes nelikümmend protsenti, ja pärast pikki pingelisi tööpäevi hakkasin kella kuue-seitsme ajal õhtul sõitma ringi mööda pikalt avatud ostukeskusi, tegin sisseoste, küpsetasin piparkoogifiguure ja võtsin välja advendiküünlajala. Õhtul enne tüdrukute tulekut põletasin kolm neljast advendiküünlast madalaks, et näiks, nagu oleksime kogu detsembri igal pühapäeval küünla süüdanud.

Varem küsisin Akselilt iga natukese aja tagant, kas ta võtaks pisut enam kodutöid enda peale, misjärel ta alati tõusis ja tolmuimeja välja kraamis. Läksin talle järele, tõmbasin tolmuimeja kontaktist välja ja ütlesin:
„Ma ei taha, et sa praegu tolmu võtaksid. Ma ei mõelnud seda nii. Ma tahan, et sa vaataksid, millal on vaja tolmu võtta või vannituba pesta. Sa võid isegi paluda minul vannituba pesta või tolmu võtta, kui vaid märkad, millal seda teha tuleb.”
Aksel seisis, tolmuimeja käes, noogutas ja ütles, jah, olgu pealegi, ning ma arvasin iga kord, et ta sai aru, mida ma mõtlen. Rääkisime ju mõlemad norra keelt, ta seisis minu ees, vaatas mulle silma, noogutas ja ütles, et saab aru, mida ma mõtlen, ning jätkas seejärel tolmu võtmist ega teinud midagi muud järgmise korrani, kui küsisin, kas ta ei võtaks enda peale pisut rohkem vastutust kodus, mispeale ta hakkas veelkord tolmu võtma või tühjendas nõudepesumasina ja nii edasi. Ajapikku sain aru, et selles asjas muutust ei tule. Et kui ma tahan Akseliga koos elada, siis just neil tingimustel. Mitte miski ei muutu. Nii et üritasin sellega rahu teha. Üritasin suhtuda Akselisse nagu mingisse eksootilisse olendisse, kellega ei ole võimalik suhelda. Kui ma suutsin selles vaatepunktis püsida, läks kergemaks. Aga pärast seda, kui tüdrukud omaette elama asusid, mõtlesin tihti, kuidas oleks, kui võiksin mõelda ainult enda peale, koristada ainult enda järelt.
Aga mis siis, kui ma vanaks saan. Üksindus, vanadus, parem ikka kahekesi olla. Aga kas on, mõtlesin ma. Kas tõesti on parem koristada ja pesta veel kaheksakümneaastaselt kahe järelt, mõelda kahe eest. Plaanida puhkusi, osta pileteid, vastata küsimustele: millal me kohale jõuame, millal me koju tagasi jõuame, mis me õhtuks sööme, millal tüdrukud tulevad, millal nad ära lähevad, mis kell pidu algab, mis kell me selle või teisega kokku saame, millal lennuk koju läheb, kui kaua veel on jäänud, mis kell me kohale jõuame.
Kui ma meenutan meie elu Grendas praegu siin istudes, mil mu soov on kuhjaga täitunud, sest nüüd on mul tõesti ainult enda tagant koristada, siis mõtlen eelkõige puulusikatele.
Ostsin Lanzarotel turult paar puulusikat. Need olid voolitud erilisest tumedast ja läikivast puuliigist ega talunud masinpesu. Lusikaid oli mõnus käes hoida, nendega oli hea segada ja ma näitasin neid Akselile ja ütlesin, et neid ei tohi panna nõudepesumasinasse, vaid tuleb pesta käsitsi. Nõudepesumasinat täitis ja tühjendas Aksel aeg-ajalt oma algatusel; ta noogutas ja ütles, et peab selle meeles, ning pani lusikad nõudepesumasinasse. Ikka ja jälle pani ta nad nõudepesumasinasse ning ikka ja jälle võtsin ma need välja ja ütlesin, et neid ei tohi masinas pesta.
Kahekümne esimesel korral jätsin ma järele. Sain aru, et ta teeb seda niikuinii, kui palju ma ka ei paluks ja kui palju ta ka niisama tõsiselt ei lubaks, et ta enam ei tee, selle järel ta jätkas nende masinasse panemist, nii et need muutusid pinnuliseks, halliks ja tuhmiks.
Nii groteskne pisiasi, mikroskoopiline ja banaalne, ning ometi – oleks ta kasvõi protestinud. Oleks ta öelnud: ei, kas tead, ma arvan, et need kuradi puulusikad käivad jah nõudepesumasinasse, ma arvan, et absoluutselt kõik tuleb nõudepesumasinasse panna, kaasa arvatud plastkausid, mille kummitihend ka masinas rebeneb ja hukka saab. Kas see polegi siis nõudepesumasina mõte, et me ei peaks midagi käsitsi pesema? Kas sa ei leia, et meie säästetud aeg ja energia kaalub üles pinnulised puulusikad ja rebenenud kummitihendid? Ta oleks võinud seda öelda ja ma oleksin vastanud: jumala eest, sul on õigus! Ja ma oleksin teinud, nagu ta ütles. Selle asemel seisis ta minu ees, noogutas tõsiselt ja ütles, vabandust, anna andeks, ma enam ei tee, ning pani puulusikad järjekindlalt pesumasinasse. Ma ei saa sellest ikka veel aru ja praegu, kui ma siin istun ja seda meenutan, koonduks kõik justkui puulusikatesse. Pisimate, vähimate detailideni. Sest puulusikaid kasutasin ma Bjǿrni asjas ettekäändena. Nii nagu täna hommikul hemorroididega mehega, kes pani mu mõtlema, milleks muuks ta võimeline on, oli ka puulusikatega: kui Aksel need ilusad puulusikad kuradile saatis, siis mille muu on ta aastate jooksul kuradile saatnud?
Võtame või jõulupuu. Iga aasta sama nali. Kui jõuludeni oli jäänud nädal aega, küsisin Akselilt, millal talle sobib jõulupuu osta, sest ta väitis alati, et võib ise osta, ja ta hakkas mämmutama, ütles, et ei tea, aga mõtleb selle üle, ent ei teinud seda, ja mõne päeva pärast küsisin uuesti, millal talle sobiks puu ära tuua, mille peale ta küsis, kas me tõesti vajame jõulupuud, kui tüdrukud on suured. Pidasime sellist arutelu alati jõulude ajal. Ka siis, kui tüdrukud olid väikesed – aga tookord kasutas ta looduskaitseargumenti, et pole kuigi loodussõbralik osta puu, tuua tuppa ja visata paari nädala pärast välja – ja nagu tavaliselt vastasin ma, et minu arvates on meil jõulupuud vaja, tüdrukud võivad küll suured olla, aga eelmisel aastal puhkes noorem nutma, kui unustasime telekast vaadata „Kolme pähklit Tuhkatriinule”, nii et jõulud hõlmavad midagi märksa suuremat, on suuremad kui nende osade summa, ütlesin ma, ning näib, nagu viiksid need puhad meid rööpast välja täpselt nagu mullu ja tunamullu.
Akselil ja minul olid meie väikeses jõulunäidendis kindlakskujunenud repliigid ning Akseli vanematele olid jõulud tipphooaeg. Kas olid kingitused valed või puudu, kas oli neid liiga palju või vähe, kas olid kingid liiga kallid või oli probleem meie põlvkonna lastekasvatuses, mida andis kombineerida irisemisega liiga kallite kingituste üle. Akseli vanemate mõnuõhked, kui tüdrukud oma mobiili lahti pakkisid, niisama mõnulev liigvarajaste jõulude, materialismi ja raha ületähtsustamise manamine, mis oli hakanud käärima oktoobrist saadik, saavutas jõuluõhtul haripunkti.
Aksel oli pärinud vanemate suhtumise jõuludesse ja kuigi ta nende kombel ei mananud, tõrkus ta vastu, kui jutt käis ikka ja jälle jõulupuust – tarbijahullus, meil on olemas kõik, mida vajame, ja tüdrukutel ka; toidust, ribikilo eest kolmkümmend krooni, mõtle kliima peale, see ei ole loogiline; jõulueelsest suurpuhastusest – miks just jõulude ajal põhjalikult koristada, siis on muudki tegemist kuhjaga, miks mitte oodata jaanuarini.
Tänavustel jõuludel oli meie kord Akseli vanemaid võõrustada ja kui nad uksest sisse astusid, olid nad ärritunud näoga; mis seal juhtuda võis, kas sõitis taksojuht valesti, käitus keegi metroos ebaviisakalt või seisis noortekamp ukse ees ja takistas väljumist.
Kui ma nägin nende pahameelest lõkendavaid nägusid ilma nelja detsiliitri Chablis`ta, mis oleks mul muidu selle aja peale keres olnud, ning kuulasin seejärel ähkimist, ohkimist ja hädaldamist veel enne, kui nad üleriided maha said – erutunud näod ja suud, mis muudkui vatrasid ja käisid – , tundsin kainest peast, et upun. Tõin ettekäändeks, et pean kööki minema, et midagi on ahjus, ning jäin pliidi ette seisma ja vaagima, kas ei peaks viskama hinge alla suure teeklaasi akvaviiti, mis ootas külmkapis.
Teisel jõulupühal kell kuus hommikul saatsin Bjǿrnile sõnumi ja nüüd oli minu kord kirjutada:
ärkvel
ilma suure algustähe ja küsimärgita, ja sain kahe sekundi pärast vastuse:
JAAAAA
ning sõitsin kolmandal jõulupühal ema hooldekodus külastamise ettekäändel autoga Fredrikstadi hotelli. Sinnasõit võttis tund aega ja pärast tund aega tagasi. Käisin ära kolm tundi ja kui ma tagasi jõudsin, lesisid kõik kolm, Aksel, Ida ja Silje, teleka ees tekkide, patjade, kartulikrõpsude ja kommidega, samas asendis nagu siis, kui ma ära läksin.
„Kuidas vanaemal läheb,” küsis Ida.
„Nagu ikka,” vastasin ma.
„Äkki läheks homme kõik koos külla,” ütles Silje.
„Jah, läki pealegi,” vastasin ma.

Pärast uusaastat kerkis nagu harilikult küsimus, millal jõulukuusk välja visata, ning nagu harilikult olin utsitaja mina ja Akseli repliik oli: „Algul oli sul kange häda kuusk majja saada ja nüüd sellest lahti saada,” ja mina vastasin alati: „Eks jätame kuuse järgmiste jõuludeni, siis pole vaja uut osta.”
Ükskord jäi ema ja minu pool jõulupuu tuppa kuni lihavõteteni ning seepärast oli Akseli järgmine repliik: „Piisab, kui jätame lihavõteteni.”
Lõpuks olin mina see, kes viis kuuse välja, pühkis ja tõmbas tolmuimejaga ära tee peal pudenenud okkad. Ja miks mitte, mina ju käisin peale, et me kuuse tooksime.
Teine asi, millega ma vaeva nägin ja peale käisin, oli meie suhtlusring. Kui ma praegu siin istun, hämmastab mind, miks ma ei võinud kõike sinnapaika jätta nagu Drammenis-käigud omal ajal.
Aga asi oli hariliku Norra tuumikpere eluviisis, mille kohta mul oli nii palju ettekujutusi, mille tasemel ma püüdsin olla ning mis pani mind sõlmima kokkuleppeid ja korraldama pidusid, õhtusööke ja isegi reise.
Lõpuks, mõne aasta eest, ma loobusin. Kaks sündmust aitasid mul viimaks lahti lasta. Esimene oli nädalalõpureis Pariisi ühe Grenda paari, toimetaja ja kirjanikuga. Ma eelistasin puhkusereisi viimse üksikasjani ette planeerida, nii pikalt kui võimalik, aga kuna sellele paarile meeldis tänavatel hulkuda ja teha, mis pähe kargab, ja kuna minu eesmärk oli nagu tavaliselt näida spontaanse ja paindliku inimesena, kelle jaoks pole mingi löök, kui mõni restoran või muuseum on kinni või lookleb ukse taga viiesajast jaapanlasest koosnev järjekord, siis jätsin lahtiolekuajad kontrollimata ja piletid ette tellimata, sest kartsin, et muidu naeraksid nad mind ja mu paberilehti, kuhu kirjutasin alati kõik üles ja mida hoidsin mapi vahel, kui reisisin koos Akseli ja tüdrukutega.
„Rahune ometi,” ütles Aksel. „Küll kõik saab korda.”
Lennuk väljus kell kaheksa hommikul ja teine paar pani ette, et kohtuksime Gardermoeni kalarestoranis, et hommikust süüa. Mina seda restorani valinud ei oleks, vähemalt hommikusöögiks. Aga kui me olime end lennule registreerunud ja restorani üles leidnud, siis neid seal ei olnud. Sellegipoolest ostsime Aksel ja mina kuulekalt krevetivõileiba, aga alles siis, kui olime need ära söönud ja tabloole ilmus Minge väravasse, saabusid nad, kummalgi käes Starbucksi tops.
„Me sõime hommikust hoopis Starbucksis,” ütles kirjanik, „sest leidsime, et mereandide söömiseks on pisut liiga vara.”
Kumbki neist ei maininud, et kalarestoranis kohtumine oli nende idee.
„Mis siis sellest,” ütles Aksel, kui me lennukis istusime, paar rida neist kaugemal. „Me saime hommikust süüa, jõudsime lennukile, kõik on terved, ja nüüd läheme Pariisi.”
„Ma lihtsalt ei saa sellest aru,” vastasin ma. „Et nad seda isegi ei kommenteerinud, et nad ei vabandanud. Me ju leppisime kokku, et sööme hommikust selles neetud kalarestoranis.”
Püüdsin valada oma pahameelt pigem muude asjade peale, näiteks selle peale, et igal pool ümberringi näppisid kõik telefoni ega jälginud ohutusreegleid tutvustavat stjuardessi. Kui lennuk õhku tõusis, nägin, kuidas üks poiss istus iPadi süüvinult, suured kõrvaklapid peas, ühes käes limonaadipudel ja teises pakk kartulikrõpse. Seal ta istus tohutute mootorite möirgamises, ent tundus loid ja huvitu, nagu oleks tal siiralt ja südamepõhjast igav. On vast maailm, on vast elu, mis asja me teeme. Mis asja me teeme. Nii kui saabus kära, ostsin kaks õlut ja jõin need kulinal ära. Õlu ei aidanud ja mõte ei andnud rahu, me ju leppisime kokku hommikust süüa, ning kui me olime maandunud ja ootasime rongi, ei suutnud ma pidada ja küsisin, kas polnud nii, et me pidime Gardermoenis koos hommikust sööma, kas me ei olnud nii kokku leppinud? Tegin näo, nagu oleks see mulle äsja pähe karanud, et kindlasti oli see minu süü ja nii edasi.
„Seda küll,” ütles toimetaja. „Me olime teel sinna, aga ei jõudnud nii kaugele. Mis meil juhtuski?”
Kirjanik: „Juhtus see, et me möödusime Starbucksist ja sa tahtsid seda kohvi, mida sa alati …”
Toimetaja: „Jah! Nii oligi! Ma ei teadnud, et Gardermoenis on Starbucks!”
Kirjanik näitas toimetaja peale ja hüüatas: „Nii et see on tema süü! Mitte minu!”
Toimetaja patsas talle õlale ja kõik naersid. Mina ka. Kui me seal nii naersime, mõtlesin, et see on viimane kord, kui ma sõidan kuhugi kellegi muu kui oma perega.
Ja nii jäi.
Kui see paar tegi ettepaneku uuele reisile minna, seekord Berliini, kuna meil oli Pariisis nii tore olnud, vastasin: meie lööme kampa!, aga ei liigutanud lillegi. Nad kirjutasid, et tunnevad kaht teist paari, kes on meie reisist kuulnud ja tahavad ka kaasa tulla, ja ma vastasin: Kui tore! Seltsis ongi segasem!
Paar nädalat enne ärasõitu, kui isegi need spontaansed ja muretud inimesed hakkasid huvi tundma, kas poleks aeg hotelli kinni panna ja lennupiletid osta, jätsin ma vastamata. Nüüd saabusid kirjad tihedamalt, aga ma ei vastanud. Kui kujuteldava nädalalõpureisini Berliini oli jäänud kaks päeva, kirjutasin ja ütlesin, et me ei ole kõige paremas vormis ja peame kahjuks koju jääma, millest on väga kahju, aga soovin neile head reisi. Nautige Berliini.
Aksel ei ole mind seltskondlike ürituste planeerimisel kunagi aidanud. Ta sai kõik kirjad, kuid ei vastanud neile, mistõttu mul oli seda kättemaksu käkitegu orkestreerida, ja pean tunnistama, et see pakkus mulle suurt naudingut. Palju suuremat kui siis, kui ma oleksin algusest peale selge sõnaga ära öelnud.
„Sa oled tõesti pika vihaga,” ütles Aksel, kui ma rääkisin, mida olin teinud ja miks. „Meil oli ju Pariisis nii lõbus, näiteks ühel õhtul seal restoranis, ma mäletan, et sa naersid nagu kõik teised.”
„Ma olin purjus. Ma hakkasin jooma juba lõunast ja jõin kogu ülejäänud päeva, kõik kolm päeva, mis me seal olime, kas sa ei mäleta? Ma olin kogu aeg purjus. See oli ainus viis seda välja kannatada. Kuidas nad pirtsutasid, kui me üritasime kusagile sööma minna, igal restoranil oli midagi viga, igal jumala hommikul magasid nad sisse, see oli nagu vedada kaasas kahte arengupeetusega teismelist.”
Võib-olla olin jõudnud kriitilisele piirile, sest nüüd kukkusid kõik asjad üksteise järel kokku.

Püsiviide Lisa kommentaar