Hendrik Lindepuu

20. nov. 2018 at 2:50 p.l. (Nädala autor 2018) (, , )

Hendrik Lindepuu (1958) tähistas 11. novembril 2018. aastal oma 60. a juubelit. Eesti tõlkija ja näitekirjanik, tegutsenud ka kergejõustikutreenerina.

Ta lõpetas 1981 Viljandi kaugõppekeskkooli.
Töötas tuletõrjes Viljandis. Aastatel 1991–1996 töötas ta Helsingi raamatukogudes, hiljem on tegutsenud vabakutselisena Laiusel. Alates aastast 1996 Kirjanike Liidu liige.
Loomingulist tegevust alustas ta 1979 värsside ja lühiproosaga. Aastatel 1988–1991 oli literaat Viljandis. Ta on kirjutanud kirjandusloolisi näidendeid luuletajatest-kirjanikest (Henrik Visnapuu, Hella Wuolijoki, Juhan Liiv) ning tõlkinud poola keelest, näiteks Sławomir Mrożeki, Stanisław Ignacy Witkiewiczi, Tadeusz Różewiczi, Bogusław Schafferi ja paljude teiste näidendeid ning muid teoseid.

Katkend Hendrik Lindepuu näidendist „Slavoween”, H. Lindepuu „Haisevad ja lõhnavad”, Laiuse 2002. lk 83-88.

3. stseen

Lava sama kui ennegi, vaid lugejateeninduse lauale on ilmunud seest tühi kõrvits – silmade ja suuga.
Eedu seisab samal kohal, kus eelmise stseeni lõpul ja vaatab üksisilmi Kristinat. Vasakult siseneb Gösta, vaatab ringi, märkab siis Eedut ja läheb talle vanainimese vaiksel sammul selja taha. Jääb vaatama Eeduga samas suunas.

GÖSTA: Mis see noorsand seal nii kangesti uurib?
EEDU: (ehmudes): Oh, vabandust, ma niisama.
GÖSTA: Pole teid siin enne näinud.
EEDU: Jah, ma olen siin esimest päeva.
GÖSTA: Aktsent on teil kah selline imelik. Kohe kuulda, et pole slaavlane.
EEDU: Ei ole jah, ma olen Eestist.
GÖSTA: Seda ma arvasingi, teie aktsent on nii eriline. Teate, ma olen Eestis isegi korra käinud. Aga see oli juba ammu, enne sõda. Hiljem pole sinna oma jalga saanud. Kommude ajal ei tahtnud minna ja nüüd olen juba liiga vana. Kas te olete midagi uurima tulnud, siin käib ju üleilma uurijaid?
EEDU: Ei, mitte küll päris, ma olen Eestist siia vahetuse korras saadetud, tutvuma raamatukogusüsteemiga ning seda just slaavi raamatukogus. On ju meilgi seda kirjandust lademetes ja otsime nüüd asjale läänelikumat lähenemist.
GÖSTA: Ahah, või sedasi. Läänelikumat lähenemist. (Kõhistab naerda.) Siis olete küll õiges kohas. Läänelikumat lähenemist, just. (Saab naerust võitu.) Vabandust, unustasin end tutvustada (Ulatab käe.) – Gösta Sjöberg.
EEDU: Eedu Noovits. Te olete siis rootslane?
GÖSTA: Jah, aga kohalik. Minu suguvõsa on elanud siin juba kolm sajandit. See on vist piisavalt pikk aeg, et end kohalikuks nimetada, või mis?
EEDU: Meil loevad mõned end kõvadeks kohalikeks juba kolme aastaga.
GÖSTA: Nojah, mis seal siis ikka – kui keel suus ja kombed korras. (Muigab.) Olen teie olukorraga enam-vähem kursis – ajalehtede kaudu muidugi.
EEDU (veidi umbusklikult): Ahah. Aga kui küsida tohib – mida te ise uurite?
GÖSTA: Asju, mida enam olemaski pole – Venemaal bolševike ajal hävitatud sakraalehitisi.
EEDU: Tõeliselt lai uurimispõld.
GÖSTA: Jah, minu elust kipub selleks nappima. Ma ei ole ju Metuusala.
Paremalt tuleb Silja, veidi kangelt, hoiab selga kinni.
SILJA: Aa, Gösta-papi, just tulid teie tellitud materjalid. Kahjuks küll mikrofilmina, aga üritame nendest teha korralikud koopiad. Kas tuleksitegi vaatama, mida just täpselt vajate.
GÖSTA: Oi, aitäh, Siljake, mu inglike. (Eedule.) Jätan teid imetlema – seda mida imetlesite. (Siljale.) Mis teiega on juhtunud?
SILJA: Ah ei midagi, venitasin vist selga natuke.
GÖSTA: Ärge tõstke raskeid raamatuid kõrgetele riiulitele. Teil on siin nüüd noori mehi (osutab Eedule), las nemad tõstavad.
SILJA: Ei, ega ma raamatuid tõstes. Jumppasin.
GÖSTA: Aga milleks te raiskate aega mingi jumppaga. Te olete naine oma ilu tipul. Nautige elu.
SILJA: Peab jumppama – et saledat joont säilitada.
GÖSTA: Jätke nüüd, olge prink ja priske kui vene kirik. See on teie õige joon. Mitte mingi kiitsakas gooti katedraal – sellised on moenäitustele, et vähem riiet läheks. Kuulake, mida ütleb teile elu näinud ja elu kogenud mees.
SILJA: Ah, mis te nüüd ajate…
Gösta ja Silja kaovad vasakule riiulite taha. Eedu heidab pilgu veel Kristinale, ohkab. Vasakult tuleb Sofia, jääb kannatamatu olekuga lugejateeninduse laua äärde seisma.
EEDU (tuleb laua juurde): Kas ma saaksin kuidagi aidata?
SOFIA: Jah, mul olid tellitud „Izvestija” ja „Pravda”, aastakäigud 1933-1937, minu nimi on Sofia Salomon.
EEDU: Oodake, ma lähen küsin, ma olen siis esimest päeva ja vaid ajutiselt. Õige töötaja pidi korraks ära käima. Üks hetk. (Läheb vasakule riiulite vahele.)
Riiulite vahelt tuleb Dyapanazy.
DYAPANAZY: Oo, keda mul on rõõm näha – Sofia.
SOFIA: Tere, Diapcio. Kas oled jälle siin ametis?
DYAPANAZY: Ei, mis sa nüüd. Olen siin nagu sinagi – uurijana.
SOFIA: Ja mida sa siis uurid – kui see saladus ei ole?
DYAPANAZY: Tegelikult on küll, aga – only for You – nõukogude kolmekümnendate aastate tegelikkust – nagu sinagi. Aga alternatiivsest vaatepunktist. Teise värvi pealt. Rohelisena. Olen Greenpeace`i palgal.
SOFIA: Ajad loba, nagu alati. Aga see on sinust armas. Mehed peavadki naisi lõbustama.
DYAPANAZY: Aga sina oled endiselt – kuidas nüüd pehmemalt öelda – kihvtine.
SOFIA: Ei, ma ei ole kihvtine, ma lihtsalt arvan, et kui miski on lõppenud, siis see on lõppenud. Ütle parem, kes oli see kurvameelne noormees?
DYAPANAZY: Ei, ma parem ei ütle, jäägu temal tundmata sinu psüühilised kuriteod, põrguvürstinna.
SOFIA: Oi, kui literatuurseks me oleme muutunud. Kas sa oled õhtul ka veel siin?
DYAPANAZY: Mis siis?
SOFIA: Mul oleks vaja täna õhtuks üks väike uurimus valmis saada. Kasutaksin seda halloweeni ja rabaksin keskööni. Ainult et – pärast on kõhe üksi koju minna. Tule saada mind. Sul pole ju nagunii midagi muud teha.
DYAPANAZY: Palu seda kurvameelset noormeest.
SOFIA: Kaabakas. Kuidas siis jääb?
DYAPANAZY: Ise ju ütlesid, kui miski on otsas…
Sofia (meelitavalt): Diapcio!
DYAPANAZY (kõheldes): Ma ei tea.
Vasakult riiulite vahelt tuleb Eedu.
EEDU: Osa lehti on viidud lugemissaali teie lauale, osa lehti on mikrofilmidena, aga üks aparaat on praegu hõivatud ja teine on rikkis. Vabandust.
DYAPANAZY (Eedule): Sofia tundis sinu vastu personaalset huvi, aga kuna ma ei tea sinu nimegi, siis…
EEDU: Minu nimi on Eedu Noovits.
SOFIA (Eedule silma vaadates): Väga meeldiv.
DYAPANAZY: Eedu on eestlane, tutvub meie raamatukogusüsteemiga. Sofia tutvub teie süsteemiga, see tähendab nõukogude tegelikkusega kolmekümnendatel.
EEDU: See süsteem on samapalju teie kui meie. Pealegi oli Eesti kolmekümnendatel veel iseseisev.
DYAPANAZY: Teame, teame, ärge võtke südamesse. Lihtsalt tahtsin öelda, et te tunnete nõukogude tegelikkust.
SOFIA: Nagu ma aru saan, on meestel omad filosoofilised teemad. Mina naisterahvana lähen tööd tegema.
Lahkub paremale riiulite vahele lavasügavusse. Mehed jäävad talle järele vaatama.
DYAPANAZY: Põrgulik asi see naiste intelligents.
EEDU: Kas selline noor ja ilus naine tõepoolest uurib nõukogude kolmekümnendaid? See on ju tülgastav.
DYAPANAZY: Võibolla just sellepärast. Rikkana hakatakse igatsugu perverssuste vastu huvi tundma.
EEDU: Kas ta on siis rikas?
DYAPANAZY: Nagu kröösus.
EEDU (uskmatult): Rikas ja uurib nõukogude kolmekümnendaid?
DYAPANAZY: Just. Need kütavad tal kirgi üles.
EEDU (kahtlevalt): Kas tõesti?
DYAPANAZY: Otse loomulikult. (Lahkub vasakule riiulite vahele.)
EEDU (vaatab Sofiale järele, omaette): Ei, pigem siis juba Brjussov. Mis sest, et kirjutas luuletuse Leninist ja astus parteisse.
Paremalt tuleb kiirel sammul Pirkka.
PIRKKA: Noh, mis te siin teete? Te pidite ju all aitama „Vene hinge” otsida?
EEDU: Jelena läks ostma linte ja lehvikuid, ta palus mul hetke siin tema eest olla.
PIRKKA: Mis linte ja lehvikuid?
EEDU: Halloweeni pärast. Et oleks õhkkond.
PIRKKA: Halloweeni? Ah, õigus jah. Misjaoks veel linte ja lehvikuid? Kõrvits ju on juba. Sellest oleks piisanud. (Ruttab edasi vasakule.) Kui Jelena tagasi tuleb, siis jätkake otsimist.
EEDU: Jah. Vabandust, ma tahtsin küsida veel üht asja.
PIRKKA: Jah?
EEDU: Kas mina võiksin kanda tšehhi kirjandust arvutisse – samamoodi kui teised vene kirjandust? Tšehhi kirjandus on ju praktiliselt vaid kataloogis?
PIRKKA: Mitte mingil juhul. Praegu on kõige tähtsam venekeelsete trükiste täieliku arvutikataloogi loomine. Meie venekeelsed trükised on palju väärtuslikumad kui muud. Ja te oskate ju vene keelt.
EEDU: jah, oskan küll.
PIRKKA: Noh, milles siis asi. Täpselt sama töö, sama arvutiprogramm. (On vasakule lavasügavusse lahkumas.)
EEDU (rohkem omaette): Enne oli kõige tähtsam „Vene hinge” leidmine.
PIRKKA: Te, eestlased, olete mõne aastaga hirmus ninatargaks muutunud. Alles käis üks Tartu ülikooli professor minu tuttava talumehe juures vagurasti maaasikaid korjamas, nüüd teab lihtne raamatukogunähvits juba minust paremini, mida siin peab tegema.
EEDU: Vabandust, ma ei…
PIRKKA: Hea küll, te võite hakata tegeleme tšehhi kirjandusega, aga ainult ühel tingimusel – kui just teie leiate Tarkonitsõni „Vene hinge”. Selge?
EEDU: Selge.
Pirkka lahkub vasakule lavasügavusse.
EEDU: Jah, kui tahad imekaunist Vassilissat, siis pead kõigepealt surematu Kaštšei tapma. Kuradi kapitalistid!
Jelena tuleb vasakult, käes kott, millest paistavad lindirullid ja muud taolist.
JELENA: Noh, kas on rahulik olnud?
EEDU: Jah, vaid paar inimest on käinud. Üks rootsi vanapapi läks Siljaga mikrofilme vaatama, teise külastajaga sain ise hakkama. Tal oli tellitud „Pravdat” ja „Izvestijat”.
JELENA: Aa, see oli vist Sofia Salomon?
EEDU (noogutab): Jah.
JELENA: Tore. Kena. Kohe peakski tulema Tuija mind välja vahetama, siis saame lõunale minna. Ma näitan teile, kus söökla on. Sealt ta tulebki.
Vasakult lavasügavusest tuleb Tuija.
JELENA (Tuijale, valjusti – tollel on kõrvaklapid peas): No nii, siin on rahulik. Lugemissaalis on vaid Kristina ja Sofia, Gösta-papi vaatab koos Siljaga mikrofilme. Me läheme siis lõunale. (Eedule.) Tulge nüüd. Jelena ja Eedu lähevad vasakule. Vaid hääli on kosta.
JELENA: (Eedule.) Kas te teadsite, et Brjussov tõlkis valimiku soome luulet ja kavatses tõlkida ka eesti luulet? Näete, kõike ei tea teiegi. (Hääl kaob.)
Tuija võtab kõrvaklapid peast, paneb pleieri lauale. Läheb siis paremale, jääb seisma sinna, kus seisis enne Eedu ja jääb vaatama samasse kohta. Ohkab.
Pimendus.

Hendrik Lindepuu Kirjastus: http://www.hlk.ee/

Tõlked

Małgorzata Semil, Elżbieta Wysińska, “Tänapäeva teatri leksikon” (tõlkija täiendustega). SE & JS, Tallinn 1996, 422 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Näidendid” (ka tõlkija järelsõna). Eesti Draamateater 1997, 288 lk
Witold Gombrowicz, “Päevaraamat” (ka tõlkija järelsõna). Sari Avatud Eesti Raamat, Vagabund, Tallinn 1998, 384 lk
Czesław Miłosz, “Vangistatud mõistus” (esseed). LR 1999, nr 18/20, 208 lk
Jerzy Pilch, “Muud mõnud” (romaan, ka tõlkija järelsõna). LR 2001, nr 36/37, 104 lk
Jerzy Grotowski, “Tekstid aastatest 1965–1969”. Eesti Teatriliit, Tallinn 2002, 264 lk
Bogusław Schaeffer, “Proovid ja teisi näidendeid” (“Proovid”, “Toost”, “Loojang”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 210 lk
Sławomir Mrożek, “Suvepäev ja teisi näidendeid” (“Suvepäev”, “Leping”, “Portree”, “Kaunis vaade”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 214 lk
Stanisław Lem, “Ijon Tichy kosmoserändude päevikud; Ijon Tichy mälestused” (jutustused; teised tõlkijad Olev Jõgi ja Jaan Kaplinski). Vagabund, Tallinn 2003, 172 lk
Jerzy Pilch, “Kange ingli tiiva all”. LR 2004, nr 27/28, 136 lk
Witold Gombrowicz, “Laulatus ja teisi näidendeid” (“Iwona, Burgundia printsess”, “Laulatus”, “Operett”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2004, 208 lk
Sławomir Mrożek, “Pidu ja teisi näidendeid” (“Pidu”, “Karol”, “Serenaad”, “Rebane-filosoof”, “Rebane-aspirant”, “Lesed”). H. Lindepuu, Laiuse 2005, 156 lk
Olga Tokarczuk, “Maailma kõige inetum naisterahvas” (jutud; ka tõlkija järelsõna). LR 2005/40, 72 lk
Janusz Głowacki, “Fortinbras jõi end täis ja teisi näidendeid” (“Fortinbras jõi end täis”, “Prussakajaht”, “Antigone New Yorgis”; ka tõlkija järelsõna). Toimetanud Udo Uibo. Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 170 lk
Tadeusz Różewicz, “Valge abielu ja teisi näidendeid” (“Vana naine haub”, “Valge abielu”, “Lõks”; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 162 lk
Leszek Kołakowski, “Miniloengud maksiprobleemidest” (esseed). Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 322 lk
Tadeusz Różewicz, “Alati fragment” (luulekogu). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 104 lk
Wisława Szymborska, “Oma aja lapsed” (luulevalimik; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 92 lk
Zbigniew Herbert, “Valitud luuletused”. Järelsõna: Adam Zagajewski. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 316 lk
Tadeusz Różewicz, “Valitud luuletused 1945–1995”. Järelsõna ja toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 320 lk
Marcin Świetlicki, “Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 140 lk; ISBN 9789985958995
Marcin Świetlicki, “Kaksteist” (romaan; tunnistati 2006. aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 224 lk
Marcin Świetlicki, “Kolmteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2010, 240 lk
Adam Zagajewski, “Valitud luuletused”. Toimetaja ja järelsõna: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2010, 324 lk
Marcin Świetlicki, “Üksteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 220 lk
Czesław Miłosz, “Miłoszi ABC” (tähestikuliselt järjestatud märksõnadega mälestusteraamat). Tõlkija järelsõna. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 306 lk
Olga Tokarczuk, “Algus ja teised ajad” (romaan). Tõlkija järelsõna; toimetaja: Leelo Laurits. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 203 lk
Wisława Szymborska, “Herakleitose jões: valitud luuletused”. Tõlkija järelsõna; toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 232 lk
Leszek Kołakowski, “Mida küsivad meilt suured filosoofid”. Toimetaja: Märt Väljataga. Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 285 lk
Czesław Miłosz, “Sünnimaa Euroopa” (autobiograafia). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 272 lk
Olga Tokarczuk, “Päeva maja, öö maja” (romaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus
Czesław Miłosz, “Valitud luuletusi”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2013, 448 lk
Mariusz Szczygieł, “Gottland”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 199 lk
Leszek Kołakowski, “Revolutsioon kui ilus haigus”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 379 lk
Witold Szabłowski, “Mõrtsukas aprikooside linnast”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 176 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Hullumeelne ja nunn. 14 pöörast näidendit”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 560 lk
Tadeusz Dąbrowski, “Te Deum. Luuletusi aastaist 1998-2015”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 126 lk
Marek Hłasko, “Kaunid kahekümneaastased”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 480 lk
Margo Rejmer,”Bukarest. Tolm ja veri”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 175 lk
Janusz Korczak,”Kuidas armastada last. Laps perekonnas”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 125 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed I. Proosa 1951-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 319 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed II. Näidendid 1958-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 461 lk
Bronka Nowicka, “Anda kivile süüa”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 52 lk;
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed III. Näidendid 1975-2000”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 479 lk
Leszek Kołakowski, “Naeruvääristatud Jeesus”. Edmund Burke`i Selts, 2017, 202 lk
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed V. Vested”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2018, 264 lk

Tunnustused

1988 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Tadeusz Kantor” ja “Andrzej Wajda” eest.

1994 Eesti Teatriliidu Aleksander Kurtna nimeline tõlkepreemia

1997 Poola ITI Keskuse Stanisław Ignacy Witkiewiczi nimeline preemia poola teatrikultuuri populariseerimise eest maailmas

1997 Poola Suursaatkonna diplom poola teatrikultuuri tutvustamise eest

1997 Poola aurorikaitseorganisatsiooni ZAiKS tõlkepreemia

1998 Ajakirja “Looming” aastaauhind ajakirja Poola-numbri eest (juuni, 1997)

1998 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Krzysztof Zanussi” ja “Poola uuemast filmist” eest

2005 Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist

2009 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Zbigniew Herbert “Valitud luuletused”; Wisława Szymborska “Oma aja lapsed”

2009 Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist

2010 Kultuurkapitali kirjanduspreemia: Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletuste” ja teiste poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest

2011 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Adam Zagajewski “Valitud luuletused”

2012 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Miłoszi ABC” ja “Teeäärne koerake”; Marcin Świetlicki “Üksteist”

2014 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Valitud luuletused”; Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

2015 Eesti Vabariigi Kultuuripreemia loominguliste saavutuste eest 2014. aastal

2015 “Loomingu” ja “Loomingu Raamatukogu” aastapreemia Bruno Schulzi “Kaneelipoodide” tõlkimise eest

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Stanisłav Ignacy Witkiewicz

23. nov. 2015 at 9:42 e.l. (Nädala autor 2015) (, )

Foto: Head Read

Foto: Head Read

Näite- ja proosakirjanik, filosoof, kunstnik ja kunstiteoreetik Stanisłav Ignacy Witkiewicz (1885-1939) kirjaniku ja kunstnikunimega Witkacy oli üks erakordsemaid ja mitmekülgsemaid Poola XX sajandi esimese poole loovisiksusi. Eluajal oli ta küll tormiliste diskussioonide objekt oma originaalse loome- ja ebakonventsionaalse elustiiliga, ent täie tõsidusega kaasaegsed teda ei võtnud. Tunnustuse pälvis Witkiewicz alles mitukümmend aastat pärast surma – Poolas pärast 1956. aastat, kui kultuuriolud liberaalsemaks muutusid, ning 1960. ja 1970. aastatel ka väljaspool Poolat: Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Nüüdseks on Witkiewicz saavutanud vähemalt näitekirjanikuna klassikuseisuse, tema näidendeid on tõlgitud mitmekümnesse keelde, neid on lavastatud kogu maailmas. Praeguseks on Witkiewiczi lavastuste arv Poolas ületanud kolmesaja piiri ning väljaspool Poolat jõudnud poole tuhandeni. Witkiewiczit on lavale toonud sellised tuntud Poola lavastajad nagu Tadeusz Kantor (eksperimentaalse teatri Cricot 2 algaastate repertuaar ainult Witkiewiczi näidenditest koosneski), Jerzy Jarocki, Jercy Grzegorzewski, Luc Bondy, Jósef Szajna, Mario Missiroli ja Andrzej Wajda.
/…/
Witkiewiczi näidendid on iroonilised ja grotesksed, need balansseerivad naljaka ja õudse piiril. Witkiewiczi draamades on koos elumüsteeriumi tajumine, sotsiaalne ja poliitiline visioon ning lõpuks aukartuseta võllahuumor. Näidendite ülesehitus eksitab lugeja rajalt, Witkiewiczi näidendite tegelased, kelle hulgast ei puudu ka täiesti fantastilised, toimivad samavõrra julmalt kui ootamatult, osalevad ebatavalistes armuintriigides ja viivad läbi tunnetuslik-erootilisi eksperimente. Sündmusterohkus, äkilised süžeekäänakud, ettearvamatud muutused faabulas – see kõik meenutab hallutsinatsioone või unenägu, ent samuti hästitöötavat mehhanismi – Witkiewicz valdas täiuslikult draamakirjutamise kunsti. Tegevuse paigutas Witkiewicz troopikasse ja fantastilisse keskaega sama sundimatult kui sõdadevahelisse Poolasse või Euroopa määramatusse tulevikku. Mäng hulgateooriaga tundub sama loomulik kui Oidipuse kompleks. Witkiewiczi näidendite oluline iseloomujoon on surnute elluärkamine, keda siis tapetakse teist korda ning kui see ei aita, siis ka kolmandat korda. Psühholoog (või veel parem – psühhoanalüütik) leiaks tema dramaturgiast paljugi – naistevihkamist, komplitseeritud suhte emaga, hermafrodiitlikke sümboleid, enesetapjalikke kalduvusi.
/…/
Eluajal saavutas Witkiewicz pigem romaani- kui draamakirjaniku kuulsuse.
/…/
1935. aastate keskel pühendus Witkiewicz filosoofiale, ent enne seda lõpetas ühe oma kuulsamatest näidenditest – totalitaarse süsteemi tekkimist kujutava „Kingsepad”.
/…/
1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolasse. Witkiewicz läks läks mobilisatsioonipunkti, ent vanuse ja kehva tervise tõttu ei saanud temast sõdurit. Witkiewicz taandus sõja jalust aina ida poole. 18. septembri hommikul sai ta Jeziory külas teada punavägede tungimisest üle Poola piiri. Kirjaniku tolleaegse armastatu Czesłava Okninska mäletamist mööda ütles Witkiewicz, et teist korda seda bolševistlikku košmaari ta üle elada ei taha. Samal päeval tegi ta luminaalitablettide ja habemenoa abil endaga lõpu. Czesłava läks koos kirjanikuga vabasurma, ent hoolimata suurest luminaaliannusest jäi ta ellu. Witkiewicz maeti samasse Jeziory külla (praegu Valgevene territoorium). 1988 maeti Witkiewicz pidulikult ümber Zakopanesse. Ent tõelise witkiewiczliku viperusena selgus, et Jeziory külast olid ümbermatmiseks toodud hoopis noore neiu luud…

/Autorist /
Hendrik Lindepuu

16. november – 12. detsember 2015 Tartu Linnaraamatukogu muusikaosakonna galeriis
Stanisław Ignacy Witkiewicz – Witkacy (1885 – 1939) – metafüüsilised portreed.“
Poola Vabariigi Välisministeeriumi ja Varssavi Kirjandusmuuseumi FOTONÄITUS.

Witkiewiczit teatakse ennekõike kui näitekirjanikku, aga tema tegevus fotograafi ja kunstnikuna on samuti põnev. Näitusel on väljas fotograafia ajalukku läinud tööd, osa neist pärit 1914. aastale eelnenud perioodist, teine pool aga maailmasõdade vahelisest ajast.
Witkiewiczi varasema perioodi portreefotod tõusevad esile uudse lähenemise poolest ja neil jäädvustatud inimeste nägude ebatavaliste „metafüüsiliste“ ilmetega. Hilisema perioodi fotod dokumenteerivad teatraalseid situatsioone, perfomanceid, tema teatrile lähedasi „kujutluspiltide stseene“. Neid iseloomustab müstifikatsioon, absurd ja grotesk, mõnikord on nad võrreldavad sürrealistliku või dadaistliku maailmanägemisega. Näitus jõudis raamatukokku Poola Vabariigi Suursaatkonna vahendusel.

Bunga

Katkend: Hullumeelne ja nunn, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, näidendikogumik.
„Väikeses häärberis”, lk 31 – 37.

I vaatus

Väike salong Nibekite häärberis. Hämardub. Kaks akent otse. Vasakul ja paremal uksed. Valgendatud seinad on vaipu täis riputatud. Päevinäinud punane mööbel. Vasakul väike kolmejalgne lauake.

1. stseen

Aknaalusel diivanil istub Dyapanazy Nibek ja suitsetab piipu. Tugitoolis temast vasakul Aneta – kübaraga, hallis kostüümis, käes reisikott.

ANETA: Noh, onu. Räägi, kuidas see juhtus.
NIBEK: (lõbusalt): Niisiis, teeme lihtsalt ühe tavalise exposé. Võtame seda kõike, kui draamat, draama algust. (Popsutab piipu.)
Suurepärane tubakas. Sedaviisi, juhtus lihtsalt nõnda: Anastazja, minu naine ja sinu tädi, suri ära. (Kargab püsti ja koputab piibu vastu saabast tühjaks.)
Ja jutul lõpp! Kas said aru?! Ja katsu sa veel selle kohta midagi pärida. (Koputab piibuga vastu lauda ja tormab vasakult välja. On kuulda tema hõikumist.) Zosia!
Aneta istub mõttessevajunult. Paus.

2. stseen

Vasakult hiilivad sisse Zosia ja Amelka. Tulevad Aneta juurde. Amelka lopsab Anetat õlale. Aneta võpatab ehmatusest ja embab kohe Amelkat parema käega. Zosia istub paremale ja Aneta embab teda vasaku käega.
ANETA: Ma tulin teile ema asendama, (paatosega) teie vaest ema ja minu tädi. Hakkan teile klaverimängu õpetama, sest kloostrisse te enam ei lähe. Ma lõpetasin just konservatooriumi medaliga.
AMELKA: Meil on ükskõik, kas medaliga või ilma, aga ema ei pea meile keegi asendama, sest me ie leina teda mitte nii, vaid hoopis teisiti.
ANETA (õrnalt): Kuidas te siis teda leinate? Rääkige.
AMELKA (ebalevalt naerdes): Las seda ütleb Zosia, mina ei oska nii hästi seletada.
ZOSIA (südikalt): Samal päeval, kui me matsime oma ema surnuaiale, kaevasin haua kõigile oma nukkudele – vaat seal, aias. (Osutab aknast välja.) Tema (osutab Amelkale) ei mängi nukkudega juba terve aasta. Ta on juba kolmeteistkümneaastane. Ning ema oli minu kõige suurem nukk. Issi mängis ka temaga nagu nukuga – ta oli meie ühine nukk. Ema ütles, et meie perekonnas jätavad kõik tüdrukud kaheteistkümneaastaselt nukkudega mängimise järele. Mina sain kaheteistkümneseks ja ema suri ära. Emale kaevasid haua hauakaevajad, aga nukkudele mina. Rohkem ärge küsige, sest ma ei ütle.
AMELKA: Jah, see on tõsi – see on meil pärilik.
ANETA: Kuid miks te leinarõivais ei ole? Miks te heledat kannate?
ZOSIA: Sest ema tahtis nõnda. Ta rääkis seda kogu aeg. Juba aasta aega.
ANETA (tõustes): Nüüd ma tean, õigemini aiman kõike. Jätan teid praegu siia üksi. Pärast, kui pimedaks läheb, jutustan teile väga kummalistest asjadest. Aga nüüd pean ma minema. (Lahkub vasakule.)

3. stseen

Tüdrukud istuvad – Amelka diivanile, Zosia vasakule, tugitoolile.
AMELKA: Küll ta on rumal. Hihii! Arvab, et räägib meile midagi kummalist. Ma näen punaseid silmi – seal, ahju taga. Mingi peletis hiilib siin minu lähedal. Ta istub sulle sülle. Ma ei karda midagi.
ZOSIA: Mina ka mitte. Tead mis? Lõbustame end seansiga.
Märkamatult tuleb paremal pool olevale uksele nõbu Jęzory Pasiukowski ning jälgib järgnevat stseeni.

4. stseen

Needsamad pluss Jęzory.
AMELKA: Hea küll. (Tõuseb ja nihutab lauakese diivani ja Zosia tugitooli vahele.) Ole ainult kannatlik.
On järjest hämaram.
ZOSIA: Hea küll, ära ainult enneaegu kartma hakka.
AMELKA: Ma ei karda mitte midagi.
PASIUKOWSKI (tuleb hiilides keset tuba): Sa kardad ainult mind, Amelia.
AMELKA (võpatab, kuid säilitab enesevalitsemise): Ja sind, Jezio, ei karda ma samuti.
ZOSIA (Pasiukowskile): Istu meiega seansile.
PASIUKOWSKI: Hea küll, kuid ainult sel tingimusel, et pärast aitate mul tänast õhtut mööda saata, ei lähe nii vara magama. Ma olen hullupööra üksildane ning mul pole raha, et ära sõita.
AMELKA: Olgu, olgu, istu nüüd.
Pasiukowski istub tugitooli, seljaga vaatesaali poole, nihutab lauda veidi paremale. Paus. Lauake hakkab liikuma.

PawlikowskaWitkacy

5. stseen

Vaikselt, ilma mingi kahinata tuleb vasakust uksest Ema vaim ja läheb vaikides paremale. Lauake kõigub paar korda ja jääb siis paigale.
AMELKA: Aa! Ema tuligi juba.
Keegi ei liiguta. Vaim istub diivanile Amelkast vasakule, istub seal tardunult.
PASIUKOWSKI: Ma tean koopaid, kus ei kaevata ei sügavuti, ei laiuti, ei otse, ei põigiti, üksnes
Tõe enda suunas – väikest avaust, läbi mille Jumal üritab inimesele kätt ulatada.
VAIM (pidulikult): Sul on õigus, mu nõbu Jęzory. Kuid miks ta ainult üritab, miks ta ei tee?
ZOSIA: Ära küsi selliseid asju, ema. See on patt.
AMELKA: Tasa, Zosia. Las ema räägib, mida tahab.
VAIM: Ma surin omal soovil. Ma ei tapnud ennast ja ei tapnud mind ka keegi teine. Ma tahtsin surra ja suringi. Mul oli maksavähk. Keegi teist ei teadnud seda, ma varjasin oma valusid hoolikalt.
ZOSIA: Ja sa veel mängisid meie ja issiga!
VAIM: Mul olid õudsed piinad.
PASIUKOWSKI: Aga mulle tundub, et see pole üldse vaim. Ta on elus, ainult, et ära hüpnotiseeritud.
VAIM: Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Mul pole oma arvamust. (Suleb silmad.)
ZOSIA: Ema magab. Vaata, Amelka.
PASIUKOWSKI (tõuseb, läheb Vaimu juurde ja võtab tal käest kinni): See on ülimalt ebatavaline juhtum. Kuid võib-olla see ainult tundub mulle. (Astub Vaimust eemale.) Ma olen täna kella kümne paiku hirmus üksik. (Tüdrukutele.) Halastaja Jumala nimel, ärge jätke mind täna üksi.
ZOSIA: Nõbu sõitis meile külla. Tema lõbustab sind pärast kümmet. Sel ajal peame meie juba magama.
PASIUKOWSKI: Milline nõbu? Kas mitte väike Aneta, kellega ma lapsepõlves mängisin?
VAIM (silmad kinni): Seesama. Küll sa näed, millised õudsed asjad sellest alguse saavad. Küll mul on hea meel, oi, kui hea meel.
PASIUKOWSKI (kannatamatult mööda tuba kõndides): Pole mingeid õudseid asju. Ma tean, mis on sõda, revolutsioon, armastatud inimeste surm, piinamine. See kõik on rumalus. Õudne on ainult igavus ja see, et ühtki luuletust pähe ei tule. Ning kui ma seejuures tahan kirjutada midagi sellist, millest mul veel aimugi pole – nagu praegu. Aah! Vaat see on tõeline piin.
VAIM (vaevumärgatavalt üle kogu keha värisedes avab silmad): Kõige hirmsam on füüsiline valu, eriti just maksavähk. Kuid ma ei ole poetess. Ma ei tunne neid teie kannatusi.
AMELKA: Küll ta on rumal, see Jezio. Hihii! Ma ei karda teda enam üldse. Kui olen emaga koos, siis ei karda kedagi.

6. stseen

Paremalt tuleb Köögitüdruk süüdatud lambiga ja paneb selle lauale. Lambil on roheline abažuur.
KÖÖGITÜDRUK: No mis? Kas teises ilmas ei meeldinud ja tulite meie juurde tagasi?
VAIM: Jah. Ärge segage meid praegu, Urszula. Kööki tulen ma hiljem.
Köögitüdruk väljub.
bialynickiego

7. stseen

Vasakult siseneb Dyapanazy Nibek, Aneta käevangus.
NIBEK (Pasiukowskile osutades): Mõistad? Ta oli Anastazja armuke. Sellepärast ma oma naise tapsingi.
VAIM (tõusmata): See pole tõsi. Minu armukeseks oli Kozdroń ja ma surin ise, maksavähki.
NIBEK: Ikka needsamad valed! See õnnetuke valetab isegi haua tagant.
VAIM (liigutab end esimest korda, tardumus kaob): Ahahaa!
PASIUKOWSKI (Vaimule): Ära naera nõnda. Võib-olla on onu Dyapanazyl õigus. Mina ei oleks milleski kindel.
AMELKA (tõusmata): Häbene, Jezio.
ZOSIA (tõusmata): Ära nüüd nõndamoodi ka valeta.
VAIM: Ahahaa! Aitäh teile, tütrekesed, et võtsite mind oma kaitse alla. Ma pole Jeziot kunagi armastanud.
PASIUKOWSKI (Vaimule): Kuid siis, kevadel, kas mäletad? Kas mäletad meie vestlust aias? Kohe tuletan sulle kõik meelde. Oli pärastlõuna, kell oli viis. Sirelid õitsesid. Lugesin sulle siis seda luuletust. (Deklameerib.)

Läbipaistev, veretu on nägu,
Kõrk ja kumav surimaski hägu.
Küünlad haual mattuvad uttu,
Keegi vestab seal igavat juttu.
Kaotuse ja meeleheite pinge,
Kodus tühjus murrab hinge,
Hirmuööd seal veedad pikka –
Miks inimesed elus üksi ikka?
Ning pärast surma koos!
Kõik muutumatu püsib ajavoos.
Laip tumm ja piinad voodis.
Hauatagust elu juba usub
Mõte tormav, meeletu:
Otsus pöördumatu rusub
Ja jõuetusest oled keeletu…

8. stseen

Siseneb Köögitüdruk.
KÖÖGITÜDRUK: Pan Nibek, pan Kozdroń palub teid kantseleisse.
NIBEK: Las tuleb siia. Pidingi just tema järele saatma.
Köögitüdruk väljub.

9. stseen

Needsamad miinus Köögitüdruk.
VAIM: Jah. Ma mäletan seda luuletust. Sellega kõik lõppeski. Oleks võinud midagi olla – ma ei vaidle vastu – aga ei olnud.
NIBEK (vaimustatult): Ilus luuletus. Väga ilus. Aga sellega asi ei lõppenud. Ma tean.
PASIUKOWSKI (meeletult): Ei lõppenud sellega! Ei lõppenud! Kõik algas sellest, minu õnn ja minu ebainimlikud piinad. Ma kannatasin kohutavalt, aga kirjutasin luuletusi nagu masin. Pärast sinu surma – mitte ühtki rida. Mitte tuhkagi. Nagu oleks keegi mul peast minema pühkinud. (Langeb toolile paremal.)

10. stseen

Tugev koputus uksele paremal. Vastust ootamata siseneb Kozdroń. Säärsaapad, ratsapiits. Astub kindlal sammul Nibeki juurde, kes seisab Anetaga vasakul.
KOZDROŃ (valjusti, Vaimu märkamata): Tere õhtust kõigile. (Surub Nibekil kätt.) Vesi meie veskile – viljahinnad tõusevad. (Märkab Anetat.) Kuid – palun esitlege mind.
NIBEK: Minu nõbu – Aneta Wasiewiczówna. Pan Kozdroń – minu parem käsi.
VAIM: Ja vasak kuju altaril, millel ma seisan.
PASIUKOWSKI (püsti hüpates): Vale! See on vale!
Kozdroń pöördub ja märkab Vaimu, kelle ülakeha on abažuuri hämaras ja rohekas valguses. Kozdroń seisab seljaga vaatesaali poole, kangelt kui koolnu, suutmata sõnagi öelda.
VAIM (tõustes, pidulikult): Ära ütle minust lahti, Ignacy. Olin sinu oma ja jään sinu omaks, mis ka…
NIBEK: Ahahaa! Nüüd alles läheb lahti. Saab näha, kes peale jääb.
KOZDROŃ (tõmbub kägarasse, nagu oleks tal äkki kõht põrgulikult valutama hakanud, ja langeb põlvili, ikka seljaga vaatesaali poole): Aa! Aa! Aa! See polnud mina! See on kohutav! Mida see tähendab? Kadunuke siin! Aa! Aa! Aa! Ma suren! (Katab silmad kätega, põlvitab.)
NIBEK: Ahahaa! Anastazja, ta ütleb sinust lahti!
KOZDROŃ (ikka põlvili, silmi avamata): Ma kardan! Viige ta ära! Ta on surnud. Ma ei tee silmi lahti. Ma ei taha teda vaadata. Kes te kõik olete? Oo Jumal, Jumal! Ma ei tee silmi lahti! Oh! Et ma pimedaks jääksin! (Tõuseb, silmad ikka kinni, koogutab nagu kummardusi tehes.)
VAIM: Ta on alati argpüks olnud, aga just sellisena ma teda armastasingi. (Seisab paigal.)
PASIUKOWSKI: Anastazja, sa armastasid ainult mind! Oh, ma ei kirjuta enam iial midagi.

03_115

Loomingut
Hullumeelne ja nunn, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, näidendikogumik
Näidendid, Eesti Draamateater 1997

Püsiviide Lisa kommentaar