Stanisłav Ignacy Witkiewicz

23. nov. 2015 at 9:42 e.l. (Nädala autor 2015) (, )

Foto: Head Read

Foto: Head Read

Näite- ja proosakirjanik, filosoof, kunstnik ja kunstiteoreetik Stanisłav Ignacy Witkiewicz (1885-1939) kirjaniku ja kunstnikunimega Witkacy oli üks erakordsemaid ja mitmekülgsemaid Poola XX sajandi esimese poole loovisiksusi. Eluajal oli ta küll tormiliste diskussioonide objekt oma originaalse loome- ja ebakonventsionaalse elustiiliga, ent täie tõsidusega kaasaegsed teda ei võtnud. Tunnustuse pälvis Witkiewicz alles mitukümmend aastat pärast surma – Poolas pärast 1956. aastat, kui kultuuriolud liberaalsemaks muutusid, ning 1960. ja 1970. aastatel ka väljaspool Poolat: Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Nüüdseks on Witkiewicz saavutanud vähemalt näitekirjanikuna klassikuseisuse, tema näidendeid on tõlgitud mitmekümnesse keelde, neid on lavastatud kogu maailmas. Praeguseks on Witkiewiczi lavastuste arv Poolas ületanud kolmesaja piiri ning väljaspool Poolat jõudnud poole tuhandeni. Witkiewiczit on lavale toonud sellised tuntud Poola lavastajad nagu Tadeusz Kantor (eksperimentaalse teatri Cricot 2 algaastate repertuaar ainult Witkiewiczi näidenditest koosneski), Jerzy Jarocki, Jercy Grzegorzewski, Luc Bondy, Jósef Szajna, Mario Missiroli ja Andrzej Wajda.
/…/
Witkiewiczi näidendid on iroonilised ja grotesksed, need balansseerivad naljaka ja õudse piiril. Witkiewiczi draamades on koos elumüsteeriumi tajumine, sotsiaalne ja poliitiline visioon ning lõpuks aukartuseta võllahuumor. Näidendite ülesehitus eksitab lugeja rajalt, Witkiewiczi näidendite tegelased, kelle hulgast ei puudu ka täiesti fantastilised, toimivad samavõrra julmalt kui ootamatult, osalevad ebatavalistes armuintriigides ja viivad läbi tunnetuslik-erootilisi eksperimente. Sündmusterohkus, äkilised süžeekäänakud, ettearvamatud muutused faabulas – see kõik meenutab hallutsinatsioone või unenägu, ent samuti hästitöötavat mehhanismi – Witkiewicz valdas täiuslikult draamakirjutamise kunsti. Tegevuse paigutas Witkiewicz troopikasse ja fantastilisse keskaega sama sundimatult kui sõdadevahelisse Poolasse või Euroopa määramatusse tulevikku. Mäng hulgateooriaga tundub sama loomulik kui Oidipuse kompleks. Witkiewiczi näidendite oluline iseloomujoon on surnute elluärkamine, keda siis tapetakse teist korda ning kui see ei aita, siis ka kolmandat korda. Psühholoog (või veel parem – psühhoanalüütik) leiaks tema dramaturgiast paljugi – naistevihkamist, komplitseeritud suhte emaga, hermafrodiitlikke sümboleid, enesetapjalikke kalduvusi.
/…/
Eluajal saavutas Witkiewicz pigem romaani- kui draamakirjaniku kuulsuse.
/…/
1935. aastate keskel pühendus Witkiewicz filosoofiale, ent enne seda lõpetas ühe oma kuulsamatest näidenditest – totalitaarse süsteemi tekkimist kujutava „Kingsepad”.
/…/
1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolasse. Witkiewicz läks läks mobilisatsioonipunkti, ent vanuse ja kehva tervise tõttu ei saanud temast sõdurit. Witkiewicz taandus sõja jalust aina ida poole. 18. septembri hommikul sai ta Jeziory külas teada punavägede tungimisest üle Poola piiri. Kirjaniku tolleaegse armastatu Czesłava Okninska mäletamist mööda ütles Witkiewicz, et teist korda seda bolševistlikku košmaari ta üle elada ei taha. Samal päeval tegi ta luminaalitablettide ja habemenoa abil endaga lõpu. Czesłava läks koos kirjanikuga vabasurma, ent hoolimata suurest luminaaliannusest jäi ta ellu. Witkiewicz maeti samasse Jeziory külla (praegu Valgevene territoorium). 1988 maeti Witkiewicz pidulikult ümber Zakopanesse. Ent tõelise witkiewiczliku viperusena selgus, et Jeziory külast olid ümbermatmiseks toodud hoopis noore neiu luud…

/Autorist /
Hendrik Lindepuu

16. november – 12. detsember 2015 Tartu Linnaraamatukogu muusikaosakonna galeriis
Stanisław Ignacy Witkiewicz – Witkacy (1885 – 1939) – metafüüsilised portreed.“
Poola Vabariigi Välisministeeriumi ja Varssavi Kirjandusmuuseumi FOTONÄITUS.

Witkiewiczit teatakse ennekõike kui näitekirjanikku, aga tema tegevus fotograafi ja kunstnikuna on samuti põnev. Näitusel on väljas fotograafia ajalukku läinud tööd, osa neist pärit 1914. aastale eelnenud perioodist, teine pool aga maailmasõdade vahelisest ajast.
Witkiewiczi varasema perioodi portreefotod tõusevad esile uudse lähenemise poolest ja neil jäädvustatud inimeste nägude ebatavaliste „metafüüsiliste“ ilmetega. Hilisema perioodi fotod dokumenteerivad teatraalseid situatsioone, perfomanceid, tema teatrile lähedasi „kujutluspiltide stseene“. Neid iseloomustab müstifikatsioon, absurd ja grotesk, mõnikord on nad võrreldavad sürrealistliku või dadaistliku maailmanägemisega. Näitus jõudis raamatukokku Poola Vabariigi Suursaatkonna vahendusel.

Bunga

Katkend: Hullumeelne ja nunn, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, näidendikogumik.
„Väikeses häärberis”, lk 31 – 37.

I vaatus

Väike salong Nibekite häärberis. Hämardub. Kaks akent otse. Vasakul ja paremal uksed. Valgendatud seinad on vaipu täis riputatud. Päevinäinud punane mööbel. Vasakul väike kolmejalgne lauake.

1. stseen

Aknaalusel diivanil istub Dyapanazy Nibek ja suitsetab piipu. Tugitoolis temast vasakul Aneta – kübaraga, hallis kostüümis, käes reisikott.

ANETA: Noh, onu. Räägi, kuidas see juhtus.
NIBEK: (lõbusalt): Niisiis, teeme lihtsalt ühe tavalise exposé. Võtame seda kõike, kui draamat, draama algust. (Popsutab piipu.)
Suurepärane tubakas. Sedaviisi, juhtus lihtsalt nõnda: Anastazja, minu naine ja sinu tädi, suri ära. (Kargab püsti ja koputab piibu vastu saabast tühjaks.)
Ja jutul lõpp! Kas said aru?! Ja katsu sa veel selle kohta midagi pärida. (Koputab piibuga vastu lauda ja tormab vasakult välja. On kuulda tema hõikumist.) Zosia!
Aneta istub mõttessevajunult. Paus.

2. stseen

Vasakult hiilivad sisse Zosia ja Amelka. Tulevad Aneta juurde. Amelka lopsab Anetat õlale. Aneta võpatab ehmatusest ja embab kohe Amelkat parema käega. Zosia istub paremale ja Aneta embab teda vasaku käega.
ANETA: Ma tulin teile ema asendama, (paatosega) teie vaest ema ja minu tädi. Hakkan teile klaverimängu õpetama, sest kloostrisse te enam ei lähe. Ma lõpetasin just konservatooriumi medaliga.
AMELKA: Meil on ükskõik, kas medaliga või ilma, aga ema ei pea meile keegi asendama, sest me ie leina teda mitte nii, vaid hoopis teisiti.
ANETA (õrnalt): Kuidas te siis teda leinate? Rääkige.
AMELKA (ebalevalt naerdes): Las seda ütleb Zosia, mina ei oska nii hästi seletada.
ZOSIA (südikalt): Samal päeval, kui me matsime oma ema surnuaiale, kaevasin haua kõigile oma nukkudele – vaat seal, aias. (Osutab aknast välja.) Tema (osutab Amelkale) ei mängi nukkudega juba terve aasta. Ta on juba kolmeteistkümneaastane. Ning ema oli minu kõige suurem nukk. Issi mängis ka temaga nagu nukuga – ta oli meie ühine nukk. Ema ütles, et meie perekonnas jätavad kõik tüdrukud kaheteistkümneaastaselt nukkudega mängimise järele. Mina sain kaheteistkümneseks ja ema suri ära. Emale kaevasid haua hauakaevajad, aga nukkudele mina. Rohkem ärge küsige, sest ma ei ütle.
AMELKA: Jah, see on tõsi – see on meil pärilik.
ANETA: Kuid miks te leinarõivais ei ole? Miks te heledat kannate?
ZOSIA: Sest ema tahtis nõnda. Ta rääkis seda kogu aeg. Juba aasta aega.
ANETA (tõustes): Nüüd ma tean, õigemini aiman kõike. Jätan teid praegu siia üksi. Pärast, kui pimedaks läheb, jutustan teile väga kummalistest asjadest. Aga nüüd pean ma minema. (Lahkub vasakule.)

3. stseen

Tüdrukud istuvad – Amelka diivanile, Zosia vasakule, tugitoolile.
AMELKA: Küll ta on rumal. Hihii! Arvab, et räägib meile midagi kummalist. Ma näen punaseid silmi – seal, ahju taga. Mingi peletis hiilib siin minu lähedal. Ta istub sulle sülle. Ma ei karda midagi.
ZOSIA: Mina ka mitte. Tead mis? Lõbustame end seansiga.
Märkamatult tuleb paremal pool olevale uksele nõbu Jęzory Pasiukowski ning jälgib järgnevat stseeni.

4. stseen

Needsamad pluss Jęzory.
AMELKA: Hea küll. (Tõuseb ja nihutab lauakese diivani ja Zosia tugitooli vahele.) Ole ainult kannatlik.
On järjest hämaram.
ZOSIA: Hea küll, ära ainult enneaegu kartma hakka.
AMELKA: Ma ei karda mitte midagi.
PASIUKOWSKI (tuleb hiilides keset tuba): Sa kardad ainult mind, Amelia.
AMELKA (võpatab, kuid säilitab enesevalitsemise): Ja sind, Jezio, ei karda ma samuti.
ZOSIA (Pasiukowskile): Istu meiega seansile.
PASIUKOWSKI: Hea küll, kuid ainult sel tingimusel, et pärast aitate mul tänast õhtut mööda saata, ei lähe nii vara magama. Ma olen hullupööra üksildane ning mul pole raha, et ära sõita.
AMELKA: Olgu, olgu, istu nüüd.
Pasiukowski istub tugitooli, seljaga vaatesaali poole, nihutab lauda veidi paremale. Paus. Lauake hakkab liikuma.

PawlikowskaWitkacy

5. stseen

Vaikselt, ilma mingi kahinata tuleb vasakust uksest Ema vaim ja läheb vaikides paremale. Lauake kõigub paar korda ja jääb siis paigale.
AMELKA: Aa! Ema tuligi juba.
Keegi ei liiguta. Vaim istub diivanile Amelkast vasakule, istub seal tardunult.
PASIUKOWSKI: Ma tean koopaid, kus ei kaevata ei sügavuti, ei laiuti, ei otse, ei põigiti, üksnes
Tõe enda suunas – väikest avaust, läbi mille Jumal üritab inimesele kätt ulatada.
VAIM (pidulikult): Sul on õigus, mu nõbu Jęzory. Kuid miks ta ainult üritab, miks ta ei tee?
ZOSIA: Ära küsi selliseid asju, ema. See on patt.
AMELKA: Tasa, Zosia. Las ema räägib, mida tahab.
VAIM: Ma surin omal soovil. Ma ei tapnud ennast ja ei tapnud mind ka keegi teine. Ma tahtsin surra ja suringi. Mul oli maksavähk. Keegi teist ei teadnud seda, ma varjasin oma valusid hoolikalt.
ZOSIA: Ja sa veel mängisid meie ja issiga!
VAIM: Mul olid õudsed piinad.
PASIUKOWSKI: Aga mulle tundub, et see pole üldse vaim. Ta on elus, ainult, et ära hüpnotiseeritud.
VAIM: Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Mul pole oma arvamust. (Suleb silmad.)
ZOSIA: Ema magab. Vaata, Amelka.
PASIUKOWSKI (tõuseb, läheb Vaimu juurde ja võtab tal käest kinni): See on ülimalt ebatavaline juhtum. Kuid võib-olla see ainult tundub mulle. (Astub Vaimust eemale.) Ma olen täna kella kümne paiku hirmus üksik. (Tüdrukutele.) Halastaja Jumala nimel, ärge jätke mind täna üksi.
ZOSIA: Nõbu sõitis meile külla. Tema lõbustab sind pärast kümmet. Sel ajal peame meie juba magama.
PASIUKOWSKI: Milline nõbu? Kas mitte väike Aneta, kellega ma lapsepõlves mängisin?
VAIM (silmad kinni): Seesama. Küll sa näed, millised õudsed asjad sellest alguse saavad. Küll mul on hea meel, oi, kui hea meel.
PASIUKOWSKI (kannatamatult mööda tuba kõndides): Pole mingeid õudseid asju. Ma tean, mis on sõda, revolutsioon, armastatud inimeste surm, piinamine. See kõik on rumalus. Õudne on ainult igavus ja see, et ühtki luuletust pähe ei tule. Ning kui ma seejuures tahan kirjutada midagi sellist, millest mul veel aimugi pole – nagu praegu. Aah! Vaat see on tõeline piin.
VAIM (vaevumärgatavalt üle kogu keha värisedes avab silmad): Kõige hirmsam on füüsiline valu, eriti just maksavähk. Kuid ma ei ole poetess. Ma ei tunne neid teie kannatusi.
AMELKA: Küll ta on rumal, see Jezio. Hihii! Ma ei karda teda enam üldse. Kui olen emaga koos, siis ei karda kedagi.

6. stseen

Paremalt tuleb Köögitüdruk süüdatud lambiga ja paneb selle lauale. Lambil on roheline abažuur.
KÖÖGITÜDRUK: No mis? Kas teises ilmas ei meeldinud ja tulite meie juurde tagasi?
VAIM: Jah. Ärge segage meid praegu, Urszula. Kööki tulen ma hiljem.
Köögitüdruk väljub.
bialynickiego

7. stseen

Vasakult siseneb Dyapanazy Nibek, Aneta käevangus.
NIBEK (Pasiukowskile osutades): Mõistad? Ta oli Anastazja armuke. Sellepärast ma oma naise tapsingi.
VAIM (tõusmata): See pole tõsi. Minu armukeseks oli Kozdroń ja ma surin ise, maksavähki.
NIBEK: Ikka needsamad valed! See õnnetuke valetab isegi haua tagant.
VAIM (liigutab end esimest korda, tardumus kaob): Ahahaa!
PASIUKOWSKI (Vaimule): Ära naera nõnda. Võib-olla on onu Dyapanazyl õigus. Mina ei oleks milleski kindel.
AMELKA (tõusmata): Häbene, Jezio.
ZOSIA (tõusmata): Ära nüüd nõndamoodi ka valeta.
VAIM: Ahahaa! Aitäh teile, tütrekesed, et võtsite mind oma kaitse alla. Ma pole Jeziot kunagi armastanud.
PASIUKOWSKI (Vaimule): Kuid siis, kevadel, kas mäletad? Kas mäletad meie vestlust aias? Kohe tuletan sulle kõik meelde. Oli pärastlõuna, kell oli viis. Sirelid õitsesid. Lugesin sulle siis seda luuletust. (Deklameerib.)

Läbipaistev, veretu on nägu,
Kõrk ja kumav surimaski hägu.
Küünlad haual mattuvad uttu,
Keegi vestab seal igavat juttu.
Kaotuse ja meeleheite pinge,
Kodus tühjus murrab hinge,
Hirmuööd seal veedad pikka –
Miks inimesed elus üksi ikka?
Ning pärast surma koos!
Kõik muutumatu püsib ajavoos.
Laip tumm ja piinad voodis.
Hauatagust elu juba usub
Mõte tormav, meeletu:
Otsus pöördumatu rusub
Ja jõuetusest oled keeletu…

8. stseen

Siseneb Köögitüdruk.
KÖÖGITÜDRUK: Pan Nibek, pan Kozdroń palub teid kantseleisse.
NIBEK: Las tuleb siia. Pidingi just tema järele saatma.
Köögitüdruk väljub.

9. stseen

Needsamad miinus Köögitüdruk.
VAIM: Jah. Ma mäletan seda luuletust. Sellega kõik lõppeski. Oleks võinud midagi olla – ma ei vaidle vastu – aga ei olnud.
NIBEK (vaimustatult): Ilus luuletus. Väga ilus. Aga sellega asi ei lõppenud. Ma tean.
PASIUKOWSKI (meeletult): Ei lõppenud sellega! Ei lõppenud! Kõik algas sellest, minu õnn ja minu ebainimlikud piinad. Ma kannatasin kohutavalt, aga kirjutasin luuletusi nagu masin. Pärast sinu surma – mitte ühtki rida. Mitte tuhkagi. Nagu oleks keegi mul peast minema pühkinud. (Langeb toolile paremal.)

10. stseen

Tugev koputus uksele paremal. Vastust ootamata siseneb Kozdroń. Säärsaapad, ratsapiits. Astub kindlal sammul Nibeki juurde, kes seisab Anetaga vasakul.
KOZDROŃ (valjusti, Vaimu märkamata): Tere õhtust kõigile. (Surub Nibekil kätt.) Vesi meie veskile – viljahinnad tõusevad. (Märkab Anetat.) Kuid – palun esitlege mind.
NIBEK: Minu nõbu – Aneta Wasiewiczówna. Pan Kozdroń – minu parem käsi.
VAIM: Ja vasak kuju altaril, millel ma seisan.
PASIUKOWSKI (püsti hüpates): Vale! See on vale!
Kozdroń pöördub ja märkab Vaimu, kelle ülakeha on abažuuri hämaras ja rohekas valguses. Kozdroń seisab seljaga vaatesaali poole, kangelt kui koolnu, suutmata sõnagi öelda.
VAIM (tõustes, pidulikult): Ära ütle minust lahti, Ignacy. Olin sinu oma ja jään sinu omaks, mis ka…
NIBEK: Ahahaa! Nüüd alles läheb lahti. Saab näha, kes peale jääb.
KOZDROŃ (tõmbub kägarasse, nagu oleks tal äkki kõht põrgulikult valutama hakanud, ja langeb põlvili, ikka seljaga vaatesaali poole): Aa! Aa! Aa! See polnud mina! See on kohutav! Mida see tähendab? Kadunuke siin! Aa! Aa! Aa! Ma suren! (Katab silmad kätega, põlvitab.)
NIBEK: Ahahaa! Anastazja, ta ütleb sinust lahti!
KOZDROŃ (ikka põlvili, silmi avamata): Ma kardan! Viige ta ära! Ta on surnud. Ma ei tee silmi lahti. Ma ei taha teda vaadata. Kes te kõik olete? Oo Jumal, Jumal! Ma ei tee silmi lahti! Oh! Et ma pimedaks jääksin! (Tõuseb, silmad ikka kinni, koogutab nagu kummardusi tehes.)
VAIM: Ta on alati argpüks olnud, aga just sellisena ma teda armastasingi. (Seisab paigal.)
PASIUKOWSKI: Anastazja, sa armastasid ainult mind! Oh, ma ei kirjuta enam iial midagi.

03_115

Loomingut
Hullumeelne ja nunn, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, näidendikogumik
Näidendid, Eesti Draamateater 1997

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: