Mihkel Mutt

8. märts 2021 at 11:32 e.l. (Mihkel Mutt, Nädala autor 2021) ()

Mihkel Mutt (1953) – eesti kirjanik, esseist ja kriitik.


Katkend: Maailmas peegelduv veetilk, Ilmamaa 2020, lk 26-34.

Foto autor: Jüri J. Dubov

Kontratants minevikuga

Aadlimeelisklusi

Nüüdisinimese suhted ajaga on kaksipidised. Ühelt poolt kumab aina uus, ükskõik kas tõeliselt või silmamoondena, aga vana ei ole päriselt maha kantud. Side eelnevaga pole elav ega pidev, aga olnu vupsab aeg-ajalt esile nagu muumia õudustekambri kirstust. Mingi tõde tundub olevat väites, et miski pole tõeliselt uus enne, kui see on antikveerunud ehk vanadusharulduseks tunnistatud. Näiteks ei loeta – kui luule kõrvale jätta – „kuldsete kuuekümnendate” teoseid ja nõukogude aega kujutatakse moel, nagu oleks tegemist Marco Polo rände analoogiga ajas, mis vestab meile jalustrabavaid ja naiivseid asju. Aga teiselt poolt tekitab palju ja paistab et tõelist elevust mõne toona elanud tähtisiku elu(looraamat) või juubel. Tõsi, mitmed neist on olnud rahva lemmikud (Valdo Pant, Urmas Ott). Ühelt poolt on Donald Trumpi teisipäevane twiit reedeks ajalugu ja surnud matku oma surnuid, teiselt poolt ehib firmade logo või reklaami asutamisaeg. Eilset pole olnud, aga „Pagarikoda aastast 1992” peaks sisendama kliendile usaldust pakutavate saiade ja pirukate vastu.
Järgnev osa on ajendatud sellest paradoksist.

Enamik ühiskondi, mis on saanud enam-vähem vabalt areneda, tunnevad ühel või teisel kujul aadellust. Kui viimase praktiline väljendus on tavaliselt võim ja varandus, siis olemuslikult rajaneb aadellus enamasti ja tuntaval määral aja väärtustaval toimel. Aadel peab üldjuhul olema vana, ja mida vanem, seda parem. Vaikimisi eeldatakse, et paremad inimesed pärandavad oma head omadused järglastele, nood omakorda edasi, mistõttu need omadused püsivad või koguni tugevnevad.
Sellelt pinnalt võrsub aadlike seisuseteadlikkus ja sellest tuleneb aadlile iseloomulik klannilikkus, abiellumine võrdsetega ning üldse sugukondlike suhete tähtsus. Teoreetilisest vaatepunktist on viimast raske põhjendada, sest inimesed on ju kellestki sündinud. Kui ka pole võimalik viia kõikide meie jälgi tagasi paarisaja Aafrika esivanemani, siis hõlmatavuse piires on meie sugupuud laias laastus ühepikkused. Ja seepärast on õigus Alfred Tennysonil, kes kirjutas luuletuse „Lady Clara Vere de Vere” seitsmendas salmis, et vana Aadam ja ta naine naeraks paradiisis maise aadli ponnistuste peale oma sugupuu võimalikult pikaks venitada.
Praktiliselt taandub küsimus sugupuu mäletamisele ja selle tõendamisele. Samuti kirjutatud või kirjutamata kokkulepetele, millest alates hakata aadliseisust lugema (aluseks võib olla näiteks monarhi annetatud tiitel) ja kuidas seda klassifitseerida. Näiteks Antiik-Roomas olid vanad aadlikud patriitsid ning uuemad, plebeidest pärit aadlikud hakkasid tekkima IV sajandist e.Kr. Rooma aadliliinide meiepoolsed otsad kaovad Lääne-Euroopas VI-VII sajandil. Uute kristlike nimekujude tagant ja vastavate dokumentide kaotsimineku tõttu pole vanad suguvõsad enam tuvastatavad.

Suur osa õhtumaa uuest aadelkonnast tekkis siis, kui Lääne-Rooma riik asendus „barbarite” uute riikidega. Siis oli ühiskond suhteliselt mobiilne ja aadellus „saadaval”, kuni sajandi-pooleteise pärast tõmmati seisuseredel uuesti üles ja päritolu tähtsustus taas. Sestast loevadki vanimad suguvõsad oma algust. Ennekõike olid selle juures ülikud-sõjapealikud ja nende palgatud kaaskond, kellega minna röövretkele ja ümberkaudseid alistada. Kuna suurema maleva palkamiseks nappis pealikul enamasti varandust, pidi sõdalastele midagi muud lubama. Suurim stiimul oli maa – lään vallutatud alast. Pärast edukat vallutust asusid pealiku lähemad kaaskondlased uutele aladele päriseks. Nii tekkisidki meie mõistes mõisahärrad. Selles polnud harilikult midagi romantilist. Praegu tunduks imelik pidada nuiameeste ja rusikakangelaste olemasolu oma eellaste hulgas asjaoluks, millest heas seltskonnas kõnelda. Aga mõistagi tuleb kõike vaadata omas ajas.
Enda kehtestamisele jõu ja kavalusega lisandus-ladestus aja jooksul tüse vaimne konstruktsioon: tahtejõud, sihikindlus, õiglusmeel, vastutustunne, hoolivus, isalikkus ja teised voorused.
Kahtlemata pole see valu selles mõttes, et inimese enesepilt hakkabki teda vormima, me tahame tõepoolest vastata endast loodud kujutlusele. Kuna tegemist oli „parematega”, siis kaasnes aadli imperatiiviga suurem vastutus ühiskonna ees. Aadlik pidi oma rolli tunnetama ja olema valmis endast kõik andma. Suurel määral selles on aadli kustumatu ja ilus, loomulikult ka idealiseeritud mõte.

Selle täideviimisel olid tähtsad niihästi loodus, kasvatus kui ka seaduslikkus. Sest veri pole absoluutne. Väljaspool abielu sündinud bastardid ehk sohilapsed kandsid ju samuti aadliverd edasi. Kuigi vahel oli säärastel puhkudel üks vanematest (enamasti ema) n.-ö-alamast soost (seega ainult pool verest oli sinine), oli piisavalt juhtumeid, kus ka teine lapsevanem oli üsna kõrget päritolu. Suhte sohistumise tingisid noil puhkudel enamasti nõutava ühiskondliku sanktsiooni ja viisipärasuse puudumine.
Sohilapsi diskrimineeriti suuremal või vähemal määral. Näiteks külatüdrukule tehtud laps võis loota tulevikus mõnda mõisaametit pidada (Lev Tolstoi meenutab mälestustes oma poolvenda, kes oli küla joodik-postiljon ja tulevase kirjanikuga juhuslikult kohtudes totakalt ja kahemõtteliselt irvitas). Härraste lähedusse jäetud sohilapsed elasid jõukalt ja said haridust, aga nad ei kuulunud hierarhiasse tiitli pärimise mõttes. Säärase kohtlemise üks põhjus on sama, mis esmasünniõigusel: vältida suguvõsa varanduse killustumist ja hierarhia horisontaalset ähmastumist. Viimane oleks õõnestanud üldisemalt majanduslikku korda ja võimusuhteid.
Suurimat ettevaatlikkust ilmutasid britid. Näiteks Inglismaal pälvis aadlitiitli ainult vanim poeg. Seega ei jäetud kõrvale üksnes sohi-, vaid kõik teised lapsed. Nooremad pojad pidid otsima muid elatusvõimalusi, midagi pakkusid eelkõige kirik, armee ja laevastik ning hiljem koloniaalteenistus.

Seetõttu piirdus Inglise aadelkond ca 600 suguvõsaga. (Võimalik, et sel taval, mis ühelt poolt vältis killunemist, teiselt poolt sundis noori mehi tegutsema, oli oma osa, et Inglismaa püsis suhteliselt kaua säärasena, nagu me ajaloost teame.) Erinevalt näiteks Prantsusmaast, kus aadlisuguvõsasid oli peaaegu kümme korda rohkem. Ja Ungaris oli XIX sajandi teisel poolel pea iga kümnes vaba meeskodanik aadlik. Ajalooliselt hiljem lisandunud teenistusaadel oli järgu võrra veelgi suurem, näiteks Venemaal küündis nende arv saja tuhandeni.
Praegu on Saudi kuningakojal kakskümmend viis tuhat printsi.
Kui uskuda täiel määral vere häälde ja pärilikkusse, on võimatu kujutleda, et üle üheksakümne protsendi praegu nii tublide austraallaste esivanematest olid kolooniasse välja saadetud kurjategijad.
Aadliseisust (ja muidugi ka kodanlikku ühiskonda, mis seda suuresti on jäljendanud) vaadates näeme, kuidas inimkond on muutunud. Sõnast „sohilaps” on saanud historism, nähtus, millele tegelikkuses ei vasta enam midagi. Enamik lapsi sünnib ametlikult registreerimata ühendustest ja – mis peamine – see ei huvita õieti kedagi, moraalne-väärstustav suhtumine on kadunud. Kahtlemata on see samm inimese vabanemise suunas. Kedagi ei ahista enam sünnipärased piirangud nii nagu sellessamas situatsioonis olijad mõnesaja aasta eest.

Aadli tekkimine nuiameestest pole erandlik. Lühikeses ja keskmises perspektiivis ei kujune ajaloo võitjad ja kaotajad mitte n.-ö. kristlike vooruste, vaid enesekehtestamise ja üldise energilisuse järgi. Paljudele XIX-XX sajandi vägevate dünastiate (nn. Morganid ja Rockefellerid) kukrusse on toonud esimese raha teod, mida tänapäeval peaksime (majandus)kuritegudeks.
Aadlivooruste omamüüdi paralleelnähtuseks on need jõhkrad enesekehtestajad, kes hakkavad hiljem metseenideks, patroonideks ja heategijateks. Mõned vaigistavad niimoodi oma süümet ja kujundavad uut imagot, mõned tunnevad siiralt, et sellel, kes on ühiskonna arvel rikastunud, on kohus ühiskonnale ka midagi tagasi anda. Morganite ja Rockefellerite kujunemine kordab aadli enesetunde kiirkursust.
Kuidas suhestub aadellus massiühiskonnaga? Jätame kõrvale poliitilise aspekti, demokraatliku mõtteviisi leviku, meritokraatia jms ja vaatame majanduslikku-tarbijalikku külge. Ühelt poolt tundub, et aadlikud ei sobi uude ajastusse. Näiteks nende vajadused luksuskaupade järele ei saa olla ühiskonna piisav majandusmootor, sest aadel on suhteliselt väiksearvuline ning definitsioonikohaselt tahavad nad teatud määral säilitada esivanemate minevikku ka materiaalsel kujul, seega pole minemaviskamiskultuur neil veres. Teiselt poolt saab aadelluse abil äri teha. Brändimeistrid ning reklaamikirjutajad hakkavad kõikidele sisendama, et „sa võid olla kui aadlik”. Aadellus profaneeritakse, muudetakse kitšiks, see on made in China. Luuakse uued prestiižiahelad, kuhu igaüks võib osaluse osta. Paljud elavadki kui väikesed vürstikesed. Ja mis see hotellis elaminegi muud on kui ööks-paariks endale teenijatega härras-ulualuse soetamine?

Eesti aadel

Eesti ja renessanss lõikuvad ajateljel, teineteist ometi riivamata. Sellal kui renessanss oli puhkemas, Euroopa ajalugu algas uuesti ja mindi teisele ringile, lõigati iseareneva Eesti ajalugu lõplikult läbi, algas selle kaua kestnud nudimine.
Kuna vallutajad – kes ükskord oleksid siia niikuinii tulnud – saabusid Eestisse suhteliselt varakult, enne kui meil sai tekkida õige oma riik, siis pole meil ka oma aadlit. Hõimuaristokraatia muidugi oli, aga see on jäänud aegade hämarusse. Ometi pole kahtlustki, et mõne kaheksasada aastat tagasi elanud pealiku otsesed järeletulijad liiguvad meie keskel.
Aadli puudumine pole iseenesest maailmalõpp. Veast saab teha vooruse või vähemasti käsitleda seda puhtkontemplatiivse huviga. Seda enam, et on riike ja ühiskondi, mille loomise üheks olemusmõtteks ongi olnud ühes muude vanade sidemete läbilõikamisega ka aristokraatiavastasus, seisuslikkuse kaotamine. Eelkõige käib see muidugi Ameerika Ühendriikide kohta. Ilmselt on aga aristokraatias midagi inimloomusele üldomast, mis seostub traditsioonide, järjepidevuse ja n.-ö. kumulatsiooni ülevusega. Seepärast kohtab aadelluse siirdeid ja kvaasivorme niihästi maades, kus vanad tiitlid on formaalselt säilinud, kui ka seal, kus neid pole.
Neid pseudo- või asendusaristokraatlikke ilminguid võib täheldada ka Ameerikas. Paradoksaalselt torkab see kõige rohkem silma poliitikas. Inimeste soov saada endale valitsejaid järjepanu ühest ja samast suguvõsast on ürgne ja seepärast kalduvadki valijad hääletama tugeva brändinimega perekondade poolt.
Poliitiline aadel tekib tavaliselt mõneti erinevalt. Poliitikute dünastia alus kujuneb üldjuhul meritokraatlikult, karismaatilise kuju esiletõusmisega. Aga sealt edasi legitimeerib see järglust juba nagu tavaline pärilik monarhia. Üheks tuntumaks näiteks on Gandhide suguvõsa, mille nimbust saavad ära kasutada ka sinna abiellunud võõramaalased. Ameerikas on käepärased näited Kennedyd, Clintonid ja Bushid.

Eestis on vastavaid näiteid vähe. Suurel määral on see seletatav meie poliitilises elus toimunud katkestustega, mille tagajärjel suur osa eliidist hävitati füüsiliselt või läks pagendusse. Seetõttu piirdub järglus meil üldjuhul kahe põlvkonnaga: Konstantin Päts ja Matti Päts; Olga Lauristin-Johannes Lauristin- Hendrik Allik ning Marju Lauristin ning Jaak Allik. Uuemast ajast on poliitikas kaks Kallast, kaks Helmet, mitu Savisaart, Tarandit jne.
Strukturaalselt või metafoorsena kohtab aristokraatiat veel paljudes valdkondades ja mitte üldsegi kõrgklassis. Mida kauem on perekonna liikmed järjestikku mingi ameti peal olnud, seda suuremat uhkust enamasti tuntakse. Inglismaal olid ja on töölisaristokraatiad, Nõukogude Venemaal olid kaevurite dünastiad jne. Eestis on praegu näiteks dirigentide dünastia(d), kirjanike dünastiad jne.
Üheks aadelluse reministsentsiks on huvi oma sugupuu vastu. See, mis varem oli üksnes aadlike erihuvi, on viimasel ajal kogu maailmas peaaegu tööstusharuks kujunenud. Enamasti toimub see süütu oma juurte otsimise poeetilis-patentse nime all. Nii ka meil. On ju raske kujutleda, et keegi uurib oma esivanemaid eesmärgiga tõestada, et tema sugupuu on väga lühike ja kaob paari põlve jooksul nagu vits vette („olen tulnukas!”). Pigem ikka vastupidi. Teadmine, et eellased olid näiteks XVII sajandi lõpul vabad talupojad, paisutab eestlase rinda uhkusega.
Niisuguste suguvõsauuringute üks tunnetamisalaseid taganttõukajaid on usk, et kui omadused kanduvad edasi, siis esivanemaid uurides õpime ka ennast paremini tundma. Me võrdleme ja vaatame, kust miski meie küljes pärineb. See on muidugi suurel määral petlik, sest meie omadused on rohkem muudest asjaoludest tingitud. Mida lähemale tänapäevale, seda rohkem trumpab kultuur üle loodust.

Säärased uurimused päädivad tihti resümeega, et üks omadus on emalt, teine isalt, kolmas vanaisalt, aga mõni, mis tundub täiesti irdu, on küllap „pulmalistelt”. Need väited, eriti viimane, on sama teaduslikud kui alkeemikute katsed kulda toota. Aga nagu teada, avastavad nood seejuures palju muud kasulikku. Nii ka nüüd: kuna me oma suguvõsa uurides peame paratamatult ennastki analüüsima, peame reflekteerima, siis pole kogu see tegevus kaugeltki mõttetu.
Ajaloost on teada eeskätt kahte liiki eliiti, ülikud-sõjamehed ja preestrid. Esimeste puhul oli sotsiaalne seisund üldjuhul päritav, teiste puhul mitte. Preestrid pidid mitmel pool elama tsölibaadis ja värbasid endi hulka järelkasvu väljaspoolt. Seega oli vaimulikkond vähemalt osaliselt meritokraatlik. Võiks eeldada, et meritokraatlikele eestlastele peaks hingelt lähemal olema preestrimudel. Päris nii see pole. Igaüks, kes kord eliidi hulka kerkinud, igatseb alateadlikult oma staatust päritavaks muuta, dünastia rajamine on üks inimese loomulikke soove. See soov ühes eestlaste suhtelise hariduslembuse ja koolikultusega seletab, miks veel minu nooruses oli käibel väljend „mitmenda põlve haritlane”. Selle all ei mõeldud kitsamalt elukutset, vaid ametlikku haridust, käidud koole.
Mida selle „x põlve haritlase” all on täpsemalt mõeldud? Seda tuleb käsitleda oma ajastu kontekstis. Näiteks XIX sajandi lõpus oli eestlaste hulgas nii vähe kõrgharidusega inimesi, et täiesti mõistetavalt peeti haritlaseks juba gümnaasiumi või seminari lõpetanut. Vastav tunnistus oli hariduse mõttes märksa eksklusiivsem kui ülikoolidiplom pool sajandit hiljem, tänapäevast rääkimata.
See haritlaspõlvkondade astmestik ongi ainus, mis eestlaste hulgas meenutab midagi aristokraatiasarnast, ainus, mille puhul näeme ka eestlast möönvat aja väärtustavat mõju. Paralleeli pealiskaudsus on muidugi ilmne, sest iga uus põlvkond pidi ise koolis käima, diplomit ei saanud pärandada nagu tiitlit. Ometi on võimati eitada perekonna soodustavat mõju hariduse saamisel, et veel ühte põlvkonda oma suguvõsa saavutuste ritta lisada. Nii on meil tegemist meritokraatia ja aristokraatia kombinatsiooniga.

Kuigi ka omaaegsel esimesel haritlaspõlvkonnal ei puudunud staatusetunne, väljendus kolmandast põlvkonnast alates juba tõeline uhkus. „Kolmanda põlve intelligent” kõlas näiteks 1960. aastatel vähemasti vanemate inimeste suust tõelise tunnustusena. Hariduse ja vastava kasvatuse heasse mõjusse usuti sama kindlalt kui perekonna varanduse suurenemisse hoolsa käe all.
Tänasesse päeva ei saa see mõtteviis ulatuda kas või juba sel põhjusel, et kõrgharidust tõendav dokument on tohutult devalveerunud. Seda saada on nii lihtne, et selle puudumine näitab pigem teadlikku protesti süsteemi vastu kui saavutusvõime nappust. Ka ei orienteeru keegi enam kõrgkoolide edetabelites, sest isegi jänkide Ivy League pole enam ammu see, mis vanasti. Veel tähtsam: keegi ei muretse enam järjepidevuse pärast, kõike tekib järjest rohkem üksainus kord ja projektipõhiselt. Tähtsam kui see, et asi jätkuks, on see, et asja oleks. Nii polegi ma uuemal ajal „kolmanda põlve haritlasest” enam midagi kuulnud.
Küll aga oli meil boheemlasringkondades nõukogude ajal väljend „kolmanda päeva intelligent”. See tähendas, et pidu oli kestnud kolmandasse päeva. Siis kõlasid tavaliselt väga head „tekstid”. Umbes samal ajal kirjutas Juhan Viiding, et „igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik”. Tagantjärele mõtlen, et jumala silmis on ka kõik kolmanda põlvkonna intelligendid kõigest kolmanda põlvkonna intelligendid.

Kordan, et aadli puudumises pole midagi veidrat, kõik ei läbi samu etappe. Me jätame selle vahele nagu tšekiraamatu. Ja kui väga tahta, võib seda asja ju korraldada. Just nimelt, kui igaüks või sotsiaalmeedias öelda, et ta on kirjanik, šeik või kõige ilusam inimene, siis miks ei võiks aktivistid moodustada näiteks aadlike gruppe vms.
Maailma vanimad aadlisuguvõsad on praegu poolteist tuhat aastat vanad.

Miks me ei võiks eeldada, et ilm püsib teist sama kaua? Sel juhul oleks kirikuraamatute järgi XVIII sajandil elanud vabatalunik igati väärikas dünastia looja. Kõik on veel võimalik.
Iseasi, kas on mõtet. Aadlite vastastikune väärtustamine on esoteerika, mida harrastatakse üksnes nende maailmas kehtivate reeglite põhjal. Kuulus Gotha almanahh on eeskätte sinna kantute ja nende uurijate eralõbu. See sarnastab neid natuke kõrgemate matemaatikutega, kelle tegevuse eelduseks on samuti, et kõik asjaosalised aktsepteerivad teatud mängureegleid. Kas neile konventsioonidele ka midagi „tegelikkuses vastab” (loe: kas need tunnused ja suhted evivad mingit üldkehtivat väärtust väljaspool siseringi), on iseasi. Tänapäeval on aadellus muutumas stiilipeoks, üheks killuks fragmenteerumise ajastul.
Mis aga peamine – ja see peaks kõiki, nii hästi aadlikke kui ka mitteaadlikke ajaga lepitama -, nagu ütleb Tennysoni juba tsiteeritud luuletuse seitsmes salm edasi: „T is only nobel to be good. / Kind hearts are more than coronets,/ And simplefaith than Norman blood.” (On ainult üks viis olla õilis, ja see on olla hea. Lahke süda on enam kui aadlitiitel ja lihtne usk on tähtsam kui normanni veri.)

Loomingut
“Noorte käsikirjalised almanahhid 1962–1972” (kursusetöö). Tartu, 1973
“Fabiani õpilane” (jutustused). Tallinn, 1980
“Mehed” (novellid). Tallinn, 1981
“Französisch” (lastejutt]. Tallinn, 1981
“Hiired tuules” (satiiriline romaan). Tallinn, 1982; kordustrükid 2001 ja 2009
“Keerukuju” (romaan). Tallinn, 1984
“Näärivana” (lastejutt). Tallinn, 1986
“Kõik on üks ja seesama” (esseed ja artiklid). Tallinn, 1986
“Kallid generatsioonid” (romaan). Tallinn, 1986
“Vana Fabiani nutulaul” (jutukogu). Tallinn, 1988
“Kerge meel” (jutukogu). Tallinn, 1989
“Kolm korda Aasias” (reisikirjad). Tallinn, 1990
“Pingviin ja raisakass” (romaan). Tallinn, 1992: kordustrükk 2013
“Rahvusvaheline mees” (romaan). Tallinn, 1994; kordustrükk 2009
“Üleminekuaeg” (novellid ja följetonid). Tallinn, 1995
“Inglismaa päevik” (reisikiri). Tallinn, 1995
“Meedia, mu meedia” (esseed ja artiklid). Tallinn, 1996
“Muti tabloid” (esseed ja artiklid). Tallinn, 2000
“Progressiivsed hiired” (romaan). Tallinn, 2001
“Elu allikad” (jutud). Tallinn, 2002
“Väärikusest” (essee). Tallinn, 2001
“Eestlusest” (essee). Tallinn, 2002
“Kõik roosid ma kingiksin” (näidendid). Tallinn, 2004
“Sise ja väli” (esseed ja artiklid). Tallinn, 2003
“Kõrtsikammija” (romaan). Tallinn, 2005
“Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega” (jutud). Tallinn, 2007
“Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused”. Tallinn, 2009
“Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv”. Tallinn, 2009
“Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg”. Tallinn, 2010
“Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”. Tallinn, 2010
“Mälestused V. Päikesepoolel”. Tallinn, 2011
“Mälestused VI. Elukott”. Tallinn, 2011
“Kooparahvas läheb ajalukku” (romaan). Tallinn, 2013
“Õhtumaa Eesti. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid”. Tallinn, 2014
“Eesti ümberlõikaja”. Tallinn, 2016
“Mõtted”. Tallinn, 2017
“Õhtumaa Eesti II. Sotsiaalpoliitilist esseistikat”. Tallinn, 2017
“Kõik on hästi. Mõtted II”. Tallinn, 2018
“Mägrad hernes. Alam-Kolkaküla kroonika”. Tallinn, 2020
„Maailmas peegelduv veetilk”. Ilmamaa 2020

Püsiviide Lisa kommentaar

Mihkel Mutt

9. jaan. 2017 at 9:28 e.l. (Nädala autor 2017) (, , , , )

Foto: Annika Haas, Delfi

Foto: Annika Haas, Delfi

Mihkel Mutt (1953) – eesti kirjanik, esseist ja kriitik.

Katkend: Eesti ümberlõikaja, Fabian 2016, lk 19 – 25.
„Kas ma tohiksin teid siin täiendada,” ei suutnud Janosz Securitate y Gasset end tagasi hoida. „Idaeurooplastel esineb grupi ja individuaalse enesehinnangu vahel kummaline vastuolu. Grupihinnang on neil enamasti väga kõrge, seevastu indiviidi tasandil on hinnang madal.” (Ta oli kirjutanud sel teemal bakalaureusetöö.) „Ma olen näinud uhkeid neegreid – vabandust, mustanahalisi -, aga uhke idaeurooplane oli mulle seni tundmatu mõiste. Ja ma oleksin tõtt-öelda üllatunud, kui …”
Ograc van der Velde muheles vaevumärgatavalt, aga kuna avalikult säärast ebakorrektsust heaks kiita olnuks võimatu, piirdus muisutava kommentaariga:
„Siiski, näiteks poolakate juures võib märgata individuaalset uhkust, mõnede teiste puhul samuti, ungarlastel, tšehhidel, isegi leedulastel. Ja mis puutub kollektiivsesse uhkusesse, siis see on pigem üleväärsuse ilming, mitte tõeline väärikus. See on hüpertrofeerunud tundlikkus: miks te mind ei tunnusta, kas te peate mind ikka veel idaeurooplaseks? Mulle meenub, et üks nende presidente hüüatas hiljuti mingis intervjuus, et nähtavasti peetakse baltlasi ikka veel idaeurooplasteks, kellele võib puru silma ajada. Nojaa, pärast seda oli isegi neile, kes olid selles juba kahtlema hakanud, täiesti selge, et nad on ikka idaeurooplased edasi.”
Kelner möödus nende lauast ja heitis küsiva pilgu. „Kordame,” lausus van der Velde ning jätkas.
„Idaeurooplased on löödud veidra pimedusega. Nad tahaksid olla lääne parempopulistidega ühes mestis, aga nad näevad nende juures ainult seda, mis neile meeldib. Neile imponeerib vastavate parteide tõrjuv suhtumine immigrantidesse. Nad ei saa aru, et needsamad parempopulistid on nende endi suhtes sama vaenulikud, kuigi nad seda taktikalistel kaalutlustel välja ei näita. Nad peavad idaeurooplasi teise sordi kodanikeks. Paremateks küll kui Lähis-Idast või Aafrikast tulnud migrante, aga ikkagi kuuluvad nad perifeeriasse ja kõlbavad üksnes teenijarahvaks. Mõelge, siin on mingi sarnasus Hitleriga. Näiteks baltlased tahtsid teda venelaste vastu välja mängida, aga ei mõistnud, et natside all olnuks neil veelgi vähem tulevikku loota. Venelaste all kaotasid nad kümnendiku oma rahvastikust, natsidega oleksid kaotanud vähemalt poole. Kui 1991. aastal ei oleks lagunenud Nõukogude Liit, vaid Suur-Saksamaa, siis polnuks meil Baltikumist kedagi Euroopa Liitu võtta, sest need rahvad oleks olnud hullemas seisus kui praegu udmurdid või komid Siberis. Tõde vaatab neile näkku, aga nemad ei näe. Euroopa parempopulistid on ju Kremliga ühes voodis. Aga kui Putin on baltlaste verivaenlane, siis Lääne-Euroopa nuiameestele ja -naistele nad oma südames – sest avalikult nad ei julge – aplodeerivad, kuna nood on oma valitsuste migratsioonipoliitika vastu. Idaeurooplased ei taha mõista, et mõne tuhande põgeniku murendav mõju nende ühiskonnale on suhteliselt väike võrreldes selle kasuga, mis nad saavad, kui nad säilitavad Euroopa juhtriikidega head suhted.”
„Vabandust, aga kas teie isiklikult peate idaeurooplasi teise järgu kodanikeks?” küsis noorem mees. Taas oli vanemal härral põhjust vaevumärgatavalt muiata. Niisugusele küsimusele ei saanud ju otse vastata. Ta alustas kaugemalt.
„Nagu paljudel teistelgi, oli minu elu suurim pidupäev siis, kui müür varises. Olen sellest ajast saadik liigutatult, heldimuse ja hardusega jälginud Ida-Euroopa rahvaid. Kui naljakad nad on, ilma et nad seda ise teaksid. Neis on koguni midagi piibellikku. Aga nende vaev on nagu Sisyphosel. Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. Sellele rongile võib paar üksust juurde haakida – nii nagu luksuslikule esimese klassi karavanile võib mõned kõvade puunaridega vagunid lisada – , ja nõndaviisi koos edasi tormata. Kiirus on sama, ainult et ühest vagunist teise ei koli. Ka kõik need abifondid ja kvoodid ei tee imet. Mõelge ise, kui analoogiline protsess ei ole täiel määral õnnestunud endiste lääne- ja idasakslaste vahel, hoolimata nende ühisest ajaloost ja kultuuripärandist, tohututest majandushoobadest ja – mis peamine – vähemasti algul eksisteerinud suurest entusiasmist, siis kuidas peaks see olema võimalik ülejäänud Lääne ja Ida-Euroopa vahel, kus sääraseid eeldusi on märksa vähem?” Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele kui vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.”
„Kui kaval, ja kui ilus!” õhkas Janosz.
„Jah, selles on tõesti midagi religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult. Korraga tõmbus ta pingule ja ta silmadesse ilmus iseäralik helk, nii et kaasvestleja koguni võpatas kergelt. Aegamisi, nagu raiudes lausus van der Velde teema lõpetuseks:
„Kui need uued riigid painutavad end Brüsseli alla, siis on neil õigus oma folkloorile. Keskvõim koguni soosib seda. Ja kui need riigid räägivad oma kuulsusrikkast minevikust ja võitlusest iseseisvuse eest, siis Brüssel pigistab silma kinni ja isegi naeratab armulikult. Aga vähemgi soov eralduda toob kaasa halastamatu kättemaksu.”

Päike rippus üsna madalal. Turistid olid selleks korraks päevaprogrammis ettenähtud vaatamisväärsused ära näinud ja valgusid lõbujanuselt tänavaile. Härrad Grote Markti taga olid tellinud kolmandad joogid, noorem õlle kõrvale ka väikse kopstoot`i.
Jutt keerles endiselt põgenike ümber. Y Gasset ütles, et on kuulnud neid võrreldavat antiikaja barbaritega. Vanem härra noogutas tõsiselt:
„Ma tean. Muide, selle kohta ilmus hiljuti üks tähelepanuväärne kirjutis. Ma saadan sulle lingi. See on akadeemik Aristotelyevi artikkel … ma ei mäleta täpselt… mingites toimetistes…”
„Mis on Saksamaa seisukoht?” tahtis tulevane abi teada. „temast ju kõik algas. Mida Saksamaa õieti taotleb?”
Ograc van der Velde keerutas pöidlaid, mis oli tema juures ülima keskendumise tunnus. „Jah, Saksamaa on põgenikeprobleemi puhul Ida-Euroopa kõrval teine oluline tegur. Saksa vastavat retoorikat me teame. Omaaegse natside põhjustatud massipõgenemise heastamine ja nii edasi. Samuti teame, et süütunne on Saksamaal muutunud mugavushoiakuks. Endale tuha pähe raputamine vabastab kohustusest maailma asjades kaasa rääkida. Aga praegu on tegemist millegi muuga. Saksamaa lootis, et ka teised maad võtavad põgenikke vastu. Üldist hoiakut arvestades polnud see ootus sugugi ebaloogiline. Solidaarsus on ju võlusõna. Aga mis oli selle lootuse salajasim motiiv? Saksamaa muidugi teadis, kuidas on lood enamiku Euroopa riikide majandusega. Loomulikult ta teadis, et põgenikud toovad neile riikidele suhtelisest suurema lisakoormuse kui Saksamaale. Aga sellele vaatamata võtavad nad põgenikud vastu, hambad ristis, sest nad ei saa ju kehvemad olla! Nii järgivad nad oma retoorikat ja… murravad kaela. Ei, mitte lõplikult. Aga ega nad ei tõuse ka. Stagnatsioon süveneb, elujärg muutub kehvemaks, ühiskond ebastabiilsemaks.
Vaatame korraks põgenike struktuuri. Neis on oma pingerida. Mul on tunne, et esiteks lootis Saksamaa – jällegi igati õigustatult – riibuda koore. Kehvemad oleksid sattunud teiste riikide sotsiaalabi kaela. Teiseks oleksid sakslased oma süsteemsuse ja põhjalikkusega suutnud need pagulased sakslasteks teha. Ma tean küll, et türklastega nad ei ole seda teinud. Aga nad õpivad oma vigadest, ja kui nad oleksid natukegi vähem hirmul kõikvõimalike totalitarismiilmingute ees, siis nad paneksid ka oma türklased paika. Pean silmas nende lõimumist ühiskonda. Mis oleks olnud tagajärg? Konkurentmaade elanike arv väheneb ja vananeb, majandus stagneerub. Sakslastel aga rahvaarv suureneb ja majandus üha õitseb. Saksamaa oleks selle põgenikejamaga oma liidripositsiooni kindlustanud, oleks saanud veel suuremaks, lausa maailmariigiks. Seda, mida Saksamaa ei saavutanud sõdadega, oleks ta nüüd saavutanud vaikimisi, nagu iseenesest ja veel suure osa maailma silmis moraalseid plusspunkte kogudes.”
Ta pidas mõne hetke pausi ja jätkas:
„Muidugi on see spekulatsioon. Siin on mitu kihti. Kõige all on rahvuspoliitiline alateadvus. Ma ei tea, kas sakslased tõepoolest niimoodi mõtlevad. Nad ise ka ei tea ega tunnistaks seda mingi hinna eest. Ma ei söandaks Angelalt iialgi selle kohta küsida. Nüüd võivad nad teha näo, et midagi säärast pole uneski kavatsetud. Saksamaa sai targemaks. Ta ei eeldanud, et ajaloo vari on nii pikk ja temavastased eelarvamused nii tugevad. Saksamaa võib tsiteerida kasvõi uut pühakirja, aga teised ei lähe liimile. Pigem ütleb üks osa Euroopast solidaarsusest lahti, kui Germaaniat usaldab. Aga Saksamaa tuleb sellest olukorrast ikkagi paremini välja kui teised!” Ograc oli öelnud viimased sõnad rõhuga, otsekui tundepuhangus. Ta tõstis klaasi: „Joome õige Püha Liidu terviseks! Need olid alles mehed!”
kusagil lõi tornikell.
„Mul on õhtul vastuvõtt, peaksin vahepeal natuke puhkama,” vabandas noorem mees eufemistlikult.
„See on mõistlik,” noogutas vanem arusaavalt. „Minulgi on aeg.”
„Aga olge hea, saate mulle see link, mis ta oligi – Archimedved?”
„Aristotelelyev,” parandas teda Ograc kätt ulatades.
Sel hetkel helises tema telefon.
Viisakalt astus teine paar meetrit eemale.
„No näed, ongi,” lausus Ograc tusaselt. „Mingi jama idaeurooplastega. Ma ütlesin…”
Ta nägi, et ka üks sõnum on tulnud.

„If you prick us, do we not bleed? if you tickle us, do wenot laugh? if you poison us, do we not die? and if you wrong us, shall we not revenge?”*

„Keegi piinab mind Shakespeare`iga,” mõtles ta. „Tuleb välja selgitada.” Tema number oli salastatud.

* Kui te torkate meid, kas meist ei voola verd? Kui meid kõditate, kas me ei naera? Kui meid mürgitate, kas me ei sure? Ja kui teete meile ülekohut, kas me ei tohigi siis kätte tasuda? – Shakespeare, „Veneetsia kaupmees”, III vaatus, I stseen (tlk Georg Meri).
Looming
“Fabiani õpilane”, Tallinn, 1980
“Mehed”, Tallinn, 1981
“Französisch”, Tallinn, 1981
“Hiired tuules”, Tallinn, 1982; kordustrükid 2001 ja 2009
“Keerukuju”, Tallinn, 1984
“Näärivana” ,Tallinn, 1986
“Kõik on üks ja seesama” (esseed ja artiklid). Tallinn, 1986
“Kallid generatsioonid”, Tallinn, 1986
“Vana Fabiani nutulaul” , Tallinn, 1988
“Kerge meel”, Tallinn, 1989
“Kolm korda Aasias”, Tallinn, 1990
“Pingviin ja raisakass”, Tallinn, 1992: kordustrükk 2013
“Rahvusvaheline mees” , Tallinn, 1994; kordustrükk 2009
“Üleminekuaeg”, Tallinn, 1995
“Inglismaa päevik”, Tallinn, 1995
“Meedia, mu meedia”, Tallinn, 1996
“Muti tabloid”, Tallinn, 2000
“Progressiivsed hiired”, Tallinn, 2001
“Elu allikad” , Tallinn, 2002
“Väärikusest” , Tallinn, 2001
“Eestlusest” (essee). Tallinn, 2002
“Kõik roosid ma kingiksin” (näidendid). Tallinn, 2004
“Sise ja väli” (esseed ja artiklid). Tallinn, 2003
“Kõrtsikammija”, Tallinn, 2005
“Siseemigrant. Novellid Rui taevalike kommentaaridega”, Tallinn, 2007
“Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused”. Tallinn, 2009
“Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv”. Tallinn, 2009
“Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg”. Tallinn, 2010
“Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”. Tallinn, 2010
“Mälestused V. Päikesepoolel”. Tallinn, 2011
“Mälestused VI. Elukott”. Tallinn, 2011
“Kooparahvas läheb ajalukku” (romaan). Tallinn, 2013
“Õhtumaa Eesti. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid”. Tallinn, 2014
„Eesti ümberlõikaja” , Fabian 2016

Püsiviide Lisa kommentaar