Lydia Sandgren

27. apr. 2024 at 10:23 e.l. (Lydia Sandgren, Nädala autor 2024) (, , )

Foto: erakogu

Lydia Sandgren on 2024. aastal kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Ta esineb festivali keskse sündmuse, Suure futuroloogilise kongressi raames 7.mail mail kell 19.00 TÜ raamatukogu konverentsisaalis. Romaani „Kogutud teosed“ (Eesti Raamat, 2022) autoriga vestleb kirjandusest, haridusest ja haritusest ning tulevikust kirjandusteadlane Esbjörn Nyström (Rootsi). Kirjandusõhtule eelneb Rootsi kirjandusvälja tutvustava näituse “Ridade vahel“ avamine kell 17.45 kirjaniku osavõtul.

————————————————-

1987. aastal sündinud Lydia Sandgren kasvas üles Lääne-Rootsis. Ta õppis Göteborgi Ülikoolis psühholoogiat ning alustas õpingute ajal romaani kirjutamist, mis võttis aega kümmekond aastat. 2020. aastal ilmunud debüütromaani „Kogutud teosed“ (690 lk!) tunnustati Rootsi kõige hinnatuma kirjandusauhinnaga Augustprizet ning tõlgiti paljudesse keeltesse. Eesti keeles ilmus teos Ene Mäe tõlkes kirjastuse Eesti Raamat väljaandena.

Kirjandus- ja kunstivaldkonna intellektuaalide elu kirjeldav 690-leheküljeline romaan on kadumislooga looritatud perekonnasaaga, arenguromaan ja Göteborgi romaan, aga kõige selle kõrval ka tundlik psühholoogiline romaan sõprusest, armastusest, emadusest, eneseteostusest, üksildusest ja vananemisest. „Kogutud teosed“ mõjub kui austusavaldus kirjandusele, haritusele ja lugemisele.

Romaanil on kaks ajatelge: 1980. – 1990. aastad ning siis ca 15 aastat hiljem 2010. aastad Göteborgi kultuuriringkondades. Vahepeal kandub tegevus ka Pariisi ja Berliini. Romaani keskmes on perekond Berg ja perekonnaga väga lähedane kunstnik Gustav Becker. Peategelane Martin tahtis saada kirjanikuks, aga sai raamatukirjastajaks, tema hilisem abikaasa ja laste ema Cecilia oli tõlkija ja humanitaarteaduste doktor. Hilisemal ajateljel on kesksel kohal Martini ja Cecilia tudengist tütar Rakel. Romaani hoiab pinges salapära – nimelt kaob ühel päeval ootamatult Cecilia, jättes maha oma mehe ja väikesed lapsed.

Katkendeid: Lydia Sandgren „Kogutud teosed“, Eesti Raamat 2022

Lk 31-32

Martin Berg tuli ilmale sündmusterohkel aastal. Euroopasse oli ehitatud müür. Marilyn Monroe suri oma linade vahel, barbituraadid veres. Jeruusalemmas poodi üles Eichmann. Nõukogude Liit katsetas Novaja Zemljal tuumarelva. Kennedygatani korteris köögilaua ääres istus noor raamatukoguhoidja Birgitta Berg ja luges hommikulehest artiklit Kuuba kriisist ning tema sigareti tuhasammas kasvas üha pikemaks.

Aga ka tol aastal ei hukkunud mitte keegi tuumasõjas. Tekkis hoopis hulk uusi riike, kui koloniaalimpeeriumid loobusid oma asumaadest. Tantsupõrandal väänlesid higised noored uutmoodi tantsu rütmis. Orbiidile lennutati kosmonaute, sest kui ei saanud üksteist puruks pommitada, oli vähemalt võimalik võistelda ülemvõimu pärast kosmoses.

Ja Göteborgis kasvasid endiste metsade ja heinamaade kohale uued linnaosad. Lammutus- ja ehitusplatsidelt tõusis tolmu ja kostis müra, laevatehastest kuuldus kolinat ja kõminat, taeva taustale joonistus kraanadest võre. Laevad liuglesid puksiiride vahel sadamasuu poole, et alustada oma teekonda üle merede.

Lk 68

Selleks ajaks olid nad omandanud koolis erilise maine. Martin ei teinud midagi selle võimendamiseks, kuid ei kippunud ka ilmselgeid eksitusi parandama. Neid nähti õlg õla kõrval üle kooliõue põikamas. Kõhetu Gustav, kes oli nähtavasti hea joonistaja, ja Martin, kellel olid kuulu järgi kõikides ainetes viied. Kes jätsid klassiõhtule minemata ja kuulasid hoopis klassikalist muusikat ja jõid veini. Kes olid leidnud tee pööningule, kus nad olid leidnud kambrikese. (—-.) Kes istusid kooliõue müüril, pead koos, kuni Martin tõusis püsti ja tsiteeris midagi, mis võis olla Rimbaud, enne kui hüppas teisele poole maha, nikastas jalga (kostsid mõned poolehäälsed kuradid) ja pidi kooli meditsiiniõe juurde minema. Kes ilmusid peole teistest viis tundi hiljem. Juba joobnuna ja peo mahamagamise pärast muretsemata krabasid nad mõne õlle ja jaurasid seal natuke ringi, kuni kadusid taas, sama äkitselt, nagu olid tulnud. Mõnele lõbusamale peole? Mõnda salaklubisse? Mine võta kinni.

Lk 154 – 155

Aga kohvrikaane siseküljele oli lapselike trükitähtedega kirjutatud „CECILIA WIKNER * 1968“ – viieaastase lapse ettevalmistus ümberasumiseks teisele mandrile.

Nüüd olid seal Rakeli emast järele jäänud asjad. Rakel tegi lukud lahti ja tuhnis kohvris. Kõige peal oli smaragdroheline valge sulemustriga kimono. Selle õmblused olid kulunud ja ühel varrukal oli peopesasuurune tume plekk. Rakel mäletas ähmaselt, kuidas ema kummardus voodi kohale ja tõstis ta üles jahedasse siidipilve, kussutas ja sosistas. Seal oli ka T-särk kirjaga STOCKHOLMI MARATON 1992, mida oli nii palju kordi pestud, et puuvill oli kulunud õhukeseks nagu paber; pehmes köites raamat „Must nahk, valged maskid“, mille tagakaas oli kadunud ja mille vahelt pudenes lahtisi lehti, veerised hariliku pliiatsiga täis kritseldatud, ja üks paar kulunud jooksukingi seitsme- või kaheksakümnendatest aastatest.

Ja veel olid seal mustade vakstukaantega vihikud, üksteist tükki. Need olid ainsad ema paberid, mis Rakel oli leidnud. Suvila pööningul seisis pool tosinat kolimiskasti, millele oli Martini käekirjaga kirjutatud „Cecilia asjad“, ja Rakel oli need kõik hoolikalt läbi vaadanud. Seal olid põhiliselt riided ja tarbeesemed. Raamatud oli isa jätnud Djurgårdsgatani korteri riiulitele, võib-olla oli tuhandeid köiteid liiga tülikas ümber kolida või siis oleks see amputeerinud liiga suure tüki perekond Bergi ühisest ajaloost. Vakstukaantega vihikud olid olnud ühe kasti põhjas.

Lootes selgust saada, oli Rakel lugenud läbi kõik ema publikatsioonid. Esimesel korral oli ta varateismeline ega saanud kuigi palju aru. Ema sõnadel oli erakordne vägi – sõnadel kuristiku teiselt kaldalt –, aga need ei teinud midagi selgemaks kolmeteistaastasele Rakelile, kes istus oma toas ja vaatas järele, mida tähendavad sellised mõisted nagu „paradigmaatiline“ ja „diskursiivne“, tundega, nagu teeks ta midagi keelatut.

Lk 313

Tänu Gustavi maalidele ei olnud ohtu, et Rakel võiks unustada, kuidas ema välja nägi. Aga hoolimata peaaegu kõhedust tekitavast realismist, mille poolest Gustav kuulus oli, erinesid Gustavi maalitud Cecilia portreed mingil salapärasel moel Cecilia fotodest. Rakel polnud perekond Bergi fotoalbumit ammu vaadanud, aga ta mäletas, et kõige vanematel piltidel oli noor naine, kes peaaegu alati naeris, liigutas ennast, nii et pilt tuli udune, või tegi pildistamise hetkel grimassi. Hämmastavalt tihti oli ta asendis, mis nõudis korralikku painduvust: istus toolil rätsepaistes, lamaskles aiakiiges, üks jalg maas ja teine seljatoel, kere suhtes üheksakümnekraadise nurga all. Sageli oli pildil ohtlikult kaldus klaas või sigaret, mis ähvardas millelegi tule otsa panna. Cecilia lokid olid alati igas suunas püsti, ja kui tal olid kingad jalas, näisid need kogu aeg olevat ära kukkumas. Aga see elav, poisilik tüdruk, kes esines Martini piltidel – sest pildistajaks oli peaaegu eranditult Martin –, näis Gustavi maalidel olevat muutunud helgeks ja keskendunud kujuks. Tema Cecilia oli ajatu ja ülev, kuningannalikult range. Kui ta üldse naeratas, oli see da Vinci laadi naeratus, salapärane ja vaoshoitud, ja tema kuju iseloomustas vaikne jõud.

Lk 446-447

Kommentaar krimikirjandusele:

„Kultuurilise mandumise ja üldise intellektuaalse lodevuse sümptom.“ Martin pidi ainult silmad kinni panema, et kuulda Cecilia häält ja tajuda teda enda kõrval – lohku diivanil, kus ta istus, jalad tagumiku all, tema puuvillase triiksärgi kahinat. Kui Cecilia kaasaega kritiseeris, tõusis tema keelepruugis, mis oli muidu eelkõige kirjakeele tunnustega segu, millegipärast esile Göteborgi intonatsioon. „See on üks hüpotees. Heatahtlikud tõlgendajad väidavad mõnikord, et krimikirjandus on ühiskonnakriitika areen, mis mõne autori puhul peab kindlasti ka paika. Aga üheksakümne kaheksal protsendil juhtudest on see samasugune areen nagu Colosseum, see tähendab areen meelelahutuseks surma ja hävingu abil.“ Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha. Tema pikad sõrmed liikusid alatasa nagu jõudeolekus pianistil. Ta keerutas abielusõrmust või sõrmitses kaelaehte ripatsit. „Teisest küljest,“ ütles ta, „on krimikirjandus ka meie kaasaja sümptom ja sellena väga huvitav. Seda võib võrrelda niinimetatud BDSM-i kirjeldustega. Miks on need nii tohutult populaarsed? Mis vajadust need rahuldavad kõigil neil tuhandetel naistel, kes neid neelavad?“ Kirjastus, ütles ta itsitades, peaks ehk täielikult üle minema krimkade ja erootika väljaandmisele. Siis saaksid nad Prantsusmaal suvila osta ja pensionile minna. „Surm ja seks – just sellest kogu kultuur kokkuvõttes kõnelebki. Võib-olla ka jumalast. Aga jumal on samas nii surma kui ka seksiga lahutamatult seotud. Jumal on meie viimane võimalus pääseda sellest igavesest jändamisest surma ja seksiga.“ Ta tõusis, et minna köögist midagi tooma. Martin kuulis klaaside kõlinat ja samal ajal vilistas Cecilia üht Bachi aariat. Kunagi ammu oli ta retsiteerinud üht lõiku „Matteuse passioonist“ saksa keeles. Martinile meeldis alati kuulda teda arusaamatuid keeli rääkimas.

Loe ja vaata lisaks:

Linda Jahilo

Lisa kommentaar