Ignė Zarambaitė

26. märts 2024 at 11:15 e.l. (Nädala autor 2024) (, , , , , , )


Foto autor: Vygaudo Juozaičio

Ignė Zarambaitė (1988) on leedu laste- ja noorte kirjanik ning koolitaja. Ta õppis Vilniuse ülikoolis ärijuhtimist ning naasis seejärel kodulinna Šilutėsse, kus ta praegu elab ja töötab. Leedu Kirjanike Liidu liige ja Rahvusvahelise Laste- ja Noortekirjanduse Assotsiatsiooni (IBBY) Leedu filiaali liige. Tema raamatuid on tõlgitud läti, eesti, ukraina, sloveenia keelde.

Mõistes lapsena raamatute jõudu, hakkas ta tasapisi ise kirjutama. Debüütraamat – „Emili kiri” („Emilio laiškas”, 2015) pälvis edu – raamat tunnistati üleriigilisel lastekirjanduse konkursil aasta debüüdiks, ilmus kolmekümne tuhandelises tiraažis ning katkendeid on avaldatud Leedu teise ja kolmanda klassi õpikutes.

Ignė Zarambaitė esimene teismelistele mõeldud raamat on „Süngete vete vaimud” („Juodavandeniai”, 2020). Teos jõudis ilmumisaastal White Ravensi kataloogis soovitatavate lugude sekka ja valiti Leedu aasta parimaks noorteromaaniks.

Märtsikuu noorte kirjanduskohvikus 27. märtsil kell 16 laste- ja noorteosakonnas arutletakse Ignė Zarambaitė raamatu „Süngete vete vaimud” üle.

Leedu noortekirjanik Ignė Zarambaitė külastab see aasta kirjandusfestivali Prima Vista raames Tartu Linnaraamatukogu. Kohtumine toimub 8. mail kell 13 Tartu Linnaraamatukogu saalis.

Katkendid: Ignė Zarambaitė „Süngete vete vaimud”, Eesti Raamat 2023

Lk 8.

Tere, Ana.

Äkki lööb teerada kõikuma, maapind lõheneb jalge all, avaneb, võngub. Ma ahhetan ja vajun maa alla. Ei ole enam päikest, silmi järab tihe pimedus. Jällegi sõuan kätega, kuid seekord mitte õhus, vaid vees. Ma ei kuku, vaid upun. Vajun sügavikku. Keegi tirib mind allapoole, küünistab mu selga. Tunnen sõrmi oma kaelal. Soiun sisemuses, tahan karjatada, kuid ei saa. Jällegi lämbun. Vesi on sogane, hukutav pimedus üritab mind endale haarata. Ei, ei, ei! Hakkan nagu pöörane rabelema ja vastu punnima. Lükkan millegi nähtamatut raevukalt endast eemale, löön jalgadega. Sõrmed üritavad veel minust haarata, aga ma rabelen end lõpuks lahti. Veel üks käetõmme ja nägu tõuseb pinnale. Hingan, kõõksun ja kangestun. Ehmatusest, külmast. Aga ma olen elus. Rohkem kui ei kunagi varem.

Uppus vaid Anika.

Ana sündis uuesti.

Aga on see uni?

Lk 16-17.

Siinkandis on üleujutus igal aastal. Kõige sagedamini jaanuari teises pooles või veebruaris. Harvem detsembris. Stiihia ulatus ja kestsus sõltuvad sellest, kui palju on sademeid, kui kiiresti lumi sulab, kuidas jää liigub. Kui on ebasoodne tuul, kui jäämineku ajal tekib jõesängides või lahesoppides „korke”, võib vesi väga kiiresti tõusta.

Selle aasta veebruaris saavutas tulvavesi tõelise kõrgpunkti. Sellist polnud juba ammu olnud. Esmalt käre külm, tõsine lasu lund ja siis läks äkki soojaks. Poolteist kuud tagasi kuulutati välja eriolukord; vesi ei taandu ikka veel. Üle on ujutatud umbes nelikümmend tuhat hektarit. Linn on ümbritsetud poldritammidega ja jäi tänu nendele ka seekord puutumata, kuid kannatada said rajooni külad. Üleujutus pole siinsete elanike jaoks mingi uudis, kuid sel korral on paljud tõesti paanikas. Vesi on üsna paljud talud täielikult isoleerinud, tuletõrje- ja sõjaväetehnika läheb pidevalt rivist välja, sõidukeid ja inimesi ei veeta enam mandrialalt Saarele*, kõigil palutakse võimaluse korral koju jääda. Justkui neil oleks valikut.

Ainus lahendus on paadid ja süstad. Meie valisime viimased.

*Saareks nimetatakse Rusnė ( saksa k. Ruß) alevit Leedus Šilutė rajoonis – Väike-Leedu etnograafilises piirkonnas. Alev asub Nemunase deltas Rusnė saarel Atmata ja Skirvytė jõeharude lahknemiskohas, üleujutatavas piirkonnas.

Lk 31.

Õhtul avan „Võõra”, aga kohe kui lugema hakkan, tuleb see tüüp meelde. Ärritun jälle, viskan raamatu eemale ja tõmban sahtlist välja lapsepõlve lemmikraamatu – Astrid Lindgreni „Madlikese”. Enamikust vanadest asjadest sain lahti, kuid seda ei suutnud ära visata. Lugedes kujutan ette, et olen Madlike: mul on ema, isa, õde, ustavad sõbrad, ma kastan päevade kaupa aeda, annan siilidele juua, mängin. Ma olin raamatutegelase peale kade; ühel päeval armastasin, teisel vihkasin teda. Minu lapsepõlv oli tõeline põrgu.

Mu vanemad lahutasid, ma käisin koolis koos isa uute lastega – tüdruku ja poisiga, kes olid eelkoolis. Mina õppisin siis algkoolis. Nägin neid sageli – lõbusaid ja energilisi, korralikult lõigatud juustega, kenasti riides – koos teiste lastega ringi jooksmas. Aga ise tundsin ma end tõrjutuna. Mul oli üks sõbratar, kuid ta ei astunud mu eest kunagi välja, vaatas vargsi, kuidas eakaaslased mind kiusasid, rõõmustades, et jälle jäin ette mina, mitte tema. Hiljem ütles ta must lahti, läks nende poole üle. Mind pandi tualetti kinnis, seljakotti topiti kõiksugu jälkust, möödaminnes sülitati supi sisse (aitab õgimisest, rõugehaige peki!), peideti ära kehalise riided, loobiti mu õpikuid. Tõeline kiusamise klassika. Ma ei tahtnud kellegile kaevata, nii jooksin lihtsalt tundisest minema. Sünnipäevapeo ajal lõigati mul patsid maha, ja lõpuks uppusin peaaegu ära. Tõusin igal hommikul õudustundega, kratsisin end närviliselt ja närisin huuli, teadmata, mis ees ootab. Õpetajad tegid näo, et ei näe, või vaatasid mind haletsevalt. Ma ei talunud seda. Tulime emaga vaevu ots otsaga kokku, ta töötas vahetustega ööd ja päevad, jõudis koju rampväsinuna. Vahtisime vaikides telekat, kuni uinusime oma tagasihoidlikus ahtas maailmas, mis mahtus nelja seina vahele. Vähemalt tundsin end turvaliselt, mitte nagu koolis. Miski ei muutunud. Ma enam ei lootnudki, et muutub. Kuid pärast mingit tüli lasti ema lahti. Tuttav pakkus talle kohta pealinnas. Haarasime vähimagi kõhkluseta õlekõrrest.

Lk 40.

Vahetasin taas kooli ja alustasin etendust. Teadsin, et pean olema teistsugune, aga ei teadnud veel, milline. Ühel päeval oli agressiivne, teisel muutusin rahulikuks ja kuulekaks nagu varem. Olin ettearvamatu, seepärast pelgasid mind kõik. Mul polnud lähedasi sõpru, kuid ka kiusamine lakkas. Hindasin seda kui võitu, nagu märki, et liigun õigel teel. Jäi vaid üle otsustada, milline ma tõepoolest olla tahan, ja lõpetada rollide vahel kõikumine. Tekitasin endale pähe kujutise ja liikusin hoolsalt selle visiooni poole. Käisin basseinis, jooksmas, võtsin üsna palju alla. Sellepärast ei tarvitanud ma ka mulle välja kirjutatud andidepressante – need pärssisid liialt, ma poleks suutnud nii palju sporti teha. Kui lõpetasin kõige käeulatusse jääva närvilise õgimise, kadusid ka nahaprobleemid. Käisin paljudel koolitustel – meikimisest oraatorluseni. Kõik olid nõus, et pean meelt lahutama, kasuisal polnud mu jaoks rahast kahju. Õhtuti harjutasin uut Anat, kujutades ette erinevaid situatsioone. Vahel langesin tagasi, kõige sagedamini öösel, hakkasin ilma mingi selge põhjuseta nutma, kuid aina harvem ja harvem, kuni pisarad hoopis otsa said.

Tulin siia väikelinna tagasi juba ettevalmistutuna, olin valmis.

Lk 87-88.

Õhus on tunda kevadet, ilm muutub soojemaks, võbeleb, mulla seest pistavad nina välja lumikellukesed ja sinililled – metsas ja otse mu akende all. Hommikuti lõõritavad linnud nii valjult, et näib, nagu irvitaks nad meelega mu halli rusuva paine üle. Kui mu pea hakkab mööda tube kõndimisest ringi käima, lähen välja ja prantsatan pingile. Pööran end päikese poole, sulen silmad ja lasen sel nägu paitada; tuul on mahe, lohutav. Laugude all helgivad ja virvendavad värvid nagu kaleidoskoobis. Mõnda aega veel silmi kinni pigistades näen imelikke laike. Need on kõikjal: mu kätel, jalgadel, riietel. Jälgin neid kissitades, kuni need kaovad.

Ja siis näen otse enda ees teda. Tunnen ta ära elegantse kõnnaku, ambre-stiilis heledaks värvitud juuste, punase palitu järgi, mille, nagu ta ise kiitles, kinkis talle austaja. Mu keha põleb, plaatidest teerada hakkab jalge all vappuma, ent ikkagi tõusen ja järgnen talle. Vangun nagu poolearuline, laigud ja rõngad virvendavad ikka veel, nüüd näen neid punasel foonil, sest lähenen neiule. Sõrmed värisevad, küünealustesse oleks nagu miski sööbinud. Ta pöördub mu samme kuulde tagasi, või ehk lausa puudutasin teda. Aga see pole tema. Ei ole Deima. Isegi mitte temasarnane. Ainult see punane palitu, juuksed ja kõnnak. Löön pilgu maha ja pööran kiirelt esimesse ettejuhutuvasse kõrvaltänavasse.

Kuidas ma seda ette kujutasin? Mida ma kardan? Deimat pole enam. Nüüd tõepoolest pole enam.

Lk 117.

„Niisiis … inimene – vesi. Ühed on nagu jõgi, teised nagu allikas, kolmandad nagu meri, aga kõik on muutumises, sest selline on meie olemus,” räägib ta vaikselt, justkui avaldaks ka mulle mingit saladust, tema silmad säravad elavalt. „Võime olla ühteaegu rahulikud, võrgutavad ja erakordselt ohtlikud. Me ületame takistusi, muudame kuju ja voolusuunda; kui me ei taha, siis ei peata meid isegi mitte tammid, leiame ka kõige väiksema prao ja voolame edasi. Järelekatsumised, vapustused – see on vaid võimalus suunda muuta. Nii me täiustume, muutume tugevamaks, lõppude lõpuks – elame. Muutub ju seisma jäänud vesi sooks… Kes tahab olla soo? Sina, ma usun, ei taha. Veel on nii pealispind kui ka põhi, kuid kõige tähtsam on see, mis on nende kahe piiri vahel.” Matiejus vaikib hetkeks, kummardub lähemale ja jätkab: „Mulle meeldib see, mida ma sinus näen. Kuradile need piirid. Sa võid muutuda või jääda samasuguseks, see on sinu asi. Ma vaid soovin siiralt, et oleksid rahul, et tunneksid oma elust rõõmu. Aga kui sa ei saa, siis loodan, et sul on piisavalt jõudu, et uuesti alustada. Nii palju kordi kui vaja.”

Lk 136.

Hakkan arvama, et me kõik oleme nagu sünkveelased. Samal ajal nii valguse kui ka pimeduse olendid. Vahel ihaldame, vahel vihkame, vahel aitame kedagi, aga vahel mõistame kohut. Ainult et kas meil on selleks õigus? Ehk pole olemas üht tõde, ehk teenib meist igaüks oma tõde? Igaühe vesi on omamoodi sogane.

Lisaks lugemist:

Klaari Tamm

Lisa kommentaar