Eduardo Mendoza
Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.
„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.
Katkend: Gurbilt teateid ei ole, Toledo Kirjastus 2017, tlk Maarja Paesalu. Lk 59 – 64; 88 – 93.
17. Päev
11.30 Ärkan oma voodis. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma siia sain. Mul on ikka veel seljas toreero jakk, ehkki ma olen kaotanud kübara, mõõga ja – kui ma õigesti mäletan – ka pullilt lõigatud kõrva, mis mulle kingiti. Katsun püsti tõusta, aga see ei õnnestu. Peast parem mitte rääkidagi. Otsustan jääda voodisse vedelema. Peale selle on täna pühapäev ja proua Mercedese ja härra Joaquini baar on nagunii kinni. Gurbilt ei ole ikka teateid.
14.00 Panen end riidesse ja lähen jalutama. Ilm on palav ja tänaval on vähe rahvast. Paljud pered on sõitnud nädalavahetuseks maale suvilasse. Kõik on nagu välja surnud: poed (see pole mingi üllatus), baarid ja restoranid. Mul on kama kaks. Arvestades seda, et mis mu kõhus toimub, ei läheks mul midagi alla.
14.20 Avastan, et lahti on üks sporditarvete poeke, millel äripäevadel ei lähe mutritki kaubaks. Võib-olla sellepärast on pood ka pühapäeviti avatud ja laenutab jalgrattaid. Rendin jalgratta. See on väga lihtsa tööpõhimõttega, kuid äärmiselt raskesti käsitsetav seade, sest sellega liikumiseks on vaja kasutada korraga mõlemat jalga, erinevalt kõndimisest, mis laseb ühel jalal puhata, samal ajal kui teine liigub edasi. Sellist liigutust või osalist liigutust (oleneb, kuidas võtta) nimetatakse astumiseks. Kui kõndides asetatakse vasak jalg paremast jalast paremale ja järgmise liigutuse või osalise liigutuse ajal toimitakse vastupidi, see tähendab, et parem jalg asetatakse vasakust jalast vasakule, nimetatakse seda mannekeenikõnnakuks.
15.00 Kuna tänav on märkimisväärselt kaldus, koosneb jalgrattasõit kahest üpris erinevast osast, nimelt: a) laskumisest ja b) tõusmisest. Esimene osa (laskumine) on tõeline nauding, teine osa aga (tõusmine) aga täielik piin. Õnneks on jalgratta lenkstangi mõlemasse otsa kinnitatud pidurid. Pidurite vajutamine laskumise ajal takistab jalgrattal saavutamast suurt ja ohtlikku kiirust. Tõusmise jala takistavad pidurid jalgratta tagasilibisemist.
17.30 Viin jalgratta tagasi. Kehaline tegevus tekitas mul söögiisu. Leian ühe avatud churreria ning pistan kinni kilo churro`sid, (Churro on õli sees frititud peenike tainapulk, mis kastetakse kuuma šokolaadi sisse. Churreria on paik, kus churro`sid küpsetatakse ja müüakse.) poolteist kilo pontšikuid ja kolm kilo meesõõrikuid.
18.00 Istun pingile leiba luusse laskma. Liiklus, mida siiani praktiliselt polnud, hakkab tasapisi tihenema. See on nõnda sellepärast, et kõik tulevad linna tagasi. Linna sissesõiduteedel tekivad liiklusummistused, mis kasvavad sageli suurteks ummikuteks. Mõned ummistused, iseäranis need, mida nimetatakse suurteks ummikuteks, kestavad kuni järgmise nädalavahetuseni, nii et on õnnetuid inimesi (ja terveid perekondi), kes ei tee muud, kui sõidavad maalt ummikusse ja ummikust maale, ilma et nad eales jõuaks linna, kus nad elavad, ning seetõttu kannatavad pere rahaasjad ja laste kooliharidus.
Liiga tihe liiklus on Barcelona üks suurimaid probleeme ja üks neid asju, mis paneb kõige rohkem muretsema linnapead, keda hüütakse Maragalliks. Linnapea on mitu korda soovitanud autod jalgrataste vastu välja vahetada ja ajalehtedes on ka teda ennast jalgratta seljas näidatud, ehkki tõtt-öelda pole kunagi paista, et ta oleks sellega pikka maad sõitnud. Võib-olla sõidetaks rohkem jalgrattaga, kui linn oleks laugem, kuid seda ei saa kuidagi korraldada, sest peaaegu kõik künkad on täis ehitatud. Teine lahendus oleks see, et linnavalitsus annaks linna ülemises osas jalakäijate kasutusse jalgrattad, millega saaks väga kiiresti ja peaaegu väntamata alla kesklinna sõita. Kui jalgrattad on kesklinna saabunud, hoolitseks linnavalitsus (või mõni volitatud ettevõtja) selle eest, et need veoautodesse laaditaks ja jälle üles viidaks. Niisugune süsteem oleks võrdlemisi odav. Peale selle tuleks linna alumisse ossa sättida võrgud või madratsid, et kogenematud või hulljulgemad ratturid allasõidu lõppedes merre ei potsataks. Lahtiseks jääks muidugi see, kuidas jalgrattaga alla kesklinna sõitnud inimesed tagasi üles saavad, kuid see pole linnavalitsuse mure, sest selle (ega ühegi teise) asutuse eesmärk pole pärssida linnaelanike algatusvõimet. Veel üks leiutis: keemiline preparaat ja süütemehhanism, millega saab sigari süüdata sigarilindile vajutades. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 75 protsenti, mõõdukas tuul, meri peegelsile.
19.10 Tagasi kodus. Kohtan uksel kolmanda korruse naabrinaist ja tema poega. Nende auto on pargitud põigiti tee äärde ja naabrinaine laadib sellest kompse maha. Tema poeg, kes on liiga väike, et oma ema aidata, passib kõnniteel ja nokib nina. Naabrinaisel on jalas lühikesed püksid ja seljas liibuv T-särk – kaks riideeset, mis rõõmustavad silma.
19.15
Pärast seda, kui olen naabrinaist puu tagant mõnda aega salaja vahtinud, hakkab mul enda pärast häbi ja pakun end talle appi kompse maha laadima ja tassima. Ta keeldub abist. Naabrinaine teatab, et see trall käib tal igal nädalavahetusel ja ta olevat sellega juba harjunud. Ma ei anna alla ja viimaks laseb ta mul tassida vorste täis kilekotti. Ma küsin, kas ta valmistas vorstid ise. Vastus: ei, ma ostsin need La Bispali lähedal asuvast külast, kus mul on maja. Küsimus: aga miks te siis neid siia sööma tulite? Vastus: ma ei saa küsimusest aru.
19.25 Kui kompsude mahalaadimine ja liftini kandmine on lõppenud, astume lifti. Kasutan ära asjaolu, et asun oma naabrinaise lähedal, ja teen kindlaks tema mõõdud. Mu naabrinaise pikkus (seistes) 173 sentimeetrit, pikim karv 47 sentimeetrit (kukla piirkond), lühim karv 0,002 sentimeetrit (ülahuule piirkond), kaugus küünarnukist küüneni (pöidla omani) 40 sentimeetrit, kaugus vasakust küünarnukist parema küünarnukini 36 sentimeetrit (käed kõrval) ja 126 sentimeetrit (käed puusas).
19.26 Tassime kompsud liftist välja ja asetame need kolmanda korruse trepimademele. Mu naabrinaine tänab mind talle osutatud abi eest ja lisab, et ta kutsuks mind sisse, kui ta poeg poleks nii väsinud. Laps peab vannis käime, õhtust sööma ning jalamaid voodisse minema, sest homme on koolipäev. Sõnan, et ei taha neile kuidagi tüli teha ja et meil on igal juhul võimalus uuesti kohtuda, võttes arvesse seda, et ma elan samas majas. Mu naabrinaine vastab, et ta juba teab seda, sest majahoidja olla talle minust kõnelenud. Ega ta ometi talle minu lõtvadest elukommetest rääkinud?
20.00 Kuna naabrinaise seltsis läks aeg nagu lennates, jõuan hädavaevu kella kaheksasele missale. Jutlus on pikk, kuid väga huvitav. Ärge usaldage neid, kes teid ninapidi veavad, vaid pigem neid, kes teid ninapidi ei vea.
21.30 Jõuan churreria`sse just siis, kui nad hakkavad sulgema. Ostan ära kõik, mis neil veel alles.
22.00 Söön televiisorit vaadates ära kõik, mis ma kaasa tõin. Ilmselgelt on mu naabrinaine mulle meeldima hakanud. Vahel otsitakse kaugelt seda, mis on tegelikult lähedal. Meie, astronautidega, juhtub seda sageli.
23.00 Pidžaama, hambad. Äkki ostaks endale motika?
23.15 Loen raamatut „Pool sajandit Hispaania juuksuriäri” (I köide, vabariigi ja kodusõja aeg).
00.30 Palved. Gurbilt ei ole ikka teateid.
/…/
9.30 Räägime minu naabrinaisest (oli ka juba aeg, kurat võtaks!). Majahoidja ütleb, et ta (minu naabrinaine) on hea inimene ja maksab korteriühistule alati hoolikalt kvartalimaksu, ent ta (minu naabrinaine) peaks sagedamini käima ühistu koosolekutel. Küsin, kas ta (minu naabrinaine) on abielus, ja ta (majahoidja) vastab, et ei ole. Uurin, kas peaksin sellest järeldama, et tema laps on sündinud abieluväliselt. Ei, ta (minu naabrinaine) oli abielus ühe tüübiga, kes oli tema (majahoidja) arvates üks mõttetu tegelane ja kellest ta (minu naabrinaine) paar aastat tagasi lahutas. Ta (nimetatud tüüp) hoiab nädalavahetusel last (kes on minu naabrinaise ja nimetatud tüübi oma). Kohus otsustas, et ta (nimetatud tüüp) peab iga kuu talle (minu naabrinaisele) raha maksma, kuid talle (majahoidjale) tundub, et ta (nimetatud tüüp) ei teegi seda või jätab selle tihti tegemata. Pole kuulda olnud, lisab ta (majahoidja) , et tal (minu naabrinaisel) oleks peigmeest ega isegi juhuslikke kaaslasi. Ta (minu naabrinaine) sai kindlasti valusa õppetunni, arvab ta (majahoidja). Aga tegelikult on tal (majahoidjal) sellest ükstapuha, lisab ta (majahoidja). Tema (majahoidja) meelest tehku igaüks seda, mida ise tahab, kuni sellest skandaali ei teki. Muidugi tehtagu seda omas kodus (minu naabrinaise kodus). Ja vaikselt. Ja mitte kauem kui kella üheteistkümneni, sest ta (majahoidja) läheb siis magama. Võtan talt (majahoidjalt) luua ja löön selle vastu ta pead puruks.
10.30 Lähen üles korterisse. Otsustan võtta filosoof D`Alemberti kuju ja minna haiglasse külla proua Mercedesele, kes toibub seal, kui jumal annab, oma operatsioonist.
10.50 Ilmun haiglasse. Hoone on mõnevõrra inetu ja üldsegi mitte hubane. Ometi suundub sellesse ohtralt rahvast, kellest mõnel on kohalejõudmisega väga kiire.
10.52 Küsin vestibüülis asuvast infoletist, millises palatis viibivad proua Mercedes ja tema saatja härra Joaquín. Mõlemad viibivad palatis nr. 602.
10.55 Kõnnin mööda kuuendat korrust ja otsin palatit nr 602.
10.59 Leian palati nr 602, koputan ja härra Joaquini hääl lubab mul sisse astuda. Astun sisse.
11.00 Proua Mercedes lamab voodis, kuid ta on ärkvel ja näeb hea välja. Kui tema tervise järele pärin, teatab ta, et ta on küll jõuetu, aga heas tujus. Ta sõnab, et jõi täna hommikul suure tassitäie kummeliteed. Annan üle kingituse, mis ma talle tõin: elektrilise mängurongi. Ütlen, et kui ta veel homme elus on, toon talle rööpad ja raudteeülesõidu.
11.07 Härra Joaquin pole öösel hästi maganud ja on norus. Ta märgib, et nii tema kui ka ta abikaasa proua Mercedes on jõudnud sellesse ikka, kus tuleks asju rahulikult võtta. Proua Mercedese tervisehäire on märk, ütleb ta. Ta mõtiskles selle üle kogu öö, sõnab ta, ja jõudis järeldusele, et ehk peaksid nad need eluaastad, mis neile veel jäänud on, puhkama, reisima ja midagi meeldivat ette võtma. Ta märgib, et peale selle mõtles ta, et võib-olla on aeg baar kellelgi teisele üle anda. Äri õitseb, kuid valmistab ka suurt peavalu ja selle (äri) etteotsa on vaja noort inimest, ütleb ta. Ta lisas, et mõtles ka sellele, kas baaripidamine võiks ehk ka mind huvitada. Härra Joaquin usub end olevat tähele pannud, et mul on baaris töötamiseks annet ja see töö istub mulle.
11.10 Hoolimata oma jõuetusest kinnitab proua Mercedes, et ta on oma abikaasa sõnadega nõus. Mõlemad tahavad teada, mis ma arvan.
11.12 Minu esialgne reaktsioon on toetav. Olen kindel, et olen võimeline baari pidama, ja usun koguni, et võiksin selleks rakendada mõnda uuenduslikku ja julget ideed. Näiteks arvan ma, et baari saaks laiendada, kui osta ära naaberasutus (Volkswageni autotehas) ja panna seal püsti churreria. Härra Joaquin segab mulle vahele, öeldes, et ma hoogu peaks. Tegelikult oli see vaid mõte, sõnab ta. Las ta laagerdub, lisab ta. Praegu oleks parem, kui ma ära läheks, lausub ta, sest proua Mercedese operatsioon oli proua Mercedesele tõsine katsumus. Proua peab puhkama. Lahkun, aga annan mõlemale sõna, et tulen homme tagasi, et teemat edasi arendada.
11.30 Kõnnin mööda haiglat, olles mõttesse vajunud ja sõna otsese mõttes eksinud. Härra Joaquini ettepanek ajas mu ähmi täis. Nüüd, kui esimene vaimustus on möödas ja olen asja rahulikult kaalunud, mõistan, et mu esialgne reaktsioon oli üleliia optimistlik. Ilmselgelt ei saa ma hakata baari pidama. Käsudokumentides, mis meile meie kosmosemissiooni alguses anti, pole isegi märgitud, kas me võime osta või rentida baari, et ajada äri (tulunduslikul otstarbel). Mõistagi pole seda ka ära keelatud. Tuleb konsulteerida. Temperatuur 26 kraadi, suhteline õhuniiskus 70 protsenti, mahe kagutuul, merel mõningane madal lainetus.
12.30 Longin ikka mööda haiglat, ilma et leiaksin oma muremõtetest väljapääsu. Selle asemel leian hoopis haigla kohviku. Otsustan natuke puhata ja midagi süüa, ehkki praegu on veel pisut vara. Täis kõhuga on alati parem mõelda, ütlevad need, kellel on kõht.
12.31 Kohvik on tühi. Õnneks on letil suur valik ja siin valdav iseteenindussüsteem on mulle väga meeltmööda, sest nõnda saan süüa nii, nagu mulle meeldib, ilma et peaksin kellelgi midagi seletama. Ja mis siis on, kui mulle meeldib Padróni pipraid piimakohvi sisse kasta?
13.00 Mida rohkem ma söön ja mõtlen, seda naeruväärsem paistab mulle idee end Maale sisse seada. Ennekõike tähendaks see minule ja (kadunud) Gurbile usaldatud missiooni hülgamist. See oleks tõeline reetmine. Ometi pole see argument kuigi kaalukas, sest lõppude lõpuks taandub kõik põhimõtetele ja ma pühin nende põhimõtetega kohta, mida inimesed nimetavad tagumikuks. Füsioloogilisel argumendil on seevastu rohkem kaalu. Ma ei tea, kui kaua minu organism selle äärmiselt räpase planeedi tingimustes vastu peab. Mul pole aimugi, mis ohud mind ähvardavad. Ma pole kursis isegi sellega, kas minu siinviibimine on inimestele kuidagi kahjulik. On selge, et minu eripärane koostis ja energialaeng, mida kannan, tekitavad mulle igal pool probleeme. See ei saa olla kokkusattumus, et minu kodu lift on alati rikkis või telesaated, mida vaadata (või lindistada) tahan, algavad alati hilinemisega. Just praegu mööda haigla koridore jalutades juhtusin kuulma üht vestlust, mis tegi mind murelikuks. Üks arst ütles õele, kulm kortsus, et haigla seadmed on täna vist hulluks läinud. Tuli välja, et intensiivravi patsiendid tantsisid täna hommikul lambadat ja skanneriekraanidel laulis Luis Mariano lugu „Maitehu mia”. Niisugused seletamatud sündmused, märkis arst, kulm kortsus, hakkasid juhtuma kell 10.50. Nagu mõni marslane oleks sel kellaajal haiglasse sattunud, tähendas ta. Mulle läheb väga hinge, et mind võrreldakse snoobidega, kes oskavad üksnes golfi mängida ja teeninduse üle viriseda, kuid ma suudan oma viha vaka all hoida.
Mõistagi jääb mul alati üle muuta oma füsioloogiat, kohandades seda inimolendite molekulaarse ülesehitusega. Kui otsustaksin seda teha, tuleks mul väga hoolikalt valida mudel, mida järgida, sest protsess on pöördumatu. Otsus on raske. Mis juhtub siis, kui pärast muteerumist tuleb välja, et ma polegi rahul? Mis saab minust siis, kui suhe naabrinaisega ei lähegi lepase reega? Kas suudan üle saada igatsusest oma endise kodumaa järele? Milline on majanduse olukord pärast 1992. aasta olümpiat? Liiga palju teadmatust. Oleks mul vaid kellelegi oma muret kurta!
Nädala autor 
Lisa kommentaar