Grigori Oster

8. mai 2012 at 1:20 p.l. (Nädala autor 2012) (, , )

Grigori Oster (1947) – vene lastekirjanik.

Rahvusvahelisel kirjandusfestivalil Prima Vista

10. mail 18.30 „Harjutusi peale ja sabale“ – Grigori Osteri kahjulike nõuannete meistriklass TÜ Raamatukogu kohvikus Gaudeamus
Modereerib Olga Einasto, harjutusi sooritatakse vene ja eesti keeles.
11. mail 15.00 „Äkki õnnestub!“ – Grigori Osteri (Venemaa) kohtumine noorte lugejatega Tartu Linnaraamatukogu noorte- ja lasteosakonnas, konkursi „Kahjulikke nõuandeid“ finalistide autasustamine
Osaleb „Kahjulike nõuannete” eestindaja Leelo Tungal, modereerib Ädu Neemre. Üritus on eesti ja vene keeles.
12. mail 12.00 Grigori Oster: Muinasjutud pisiasjadega ja kasulikud nõuanded üliõpilastele TÜ peahoone auditooriumis 128
Modereerib Roman Leibov, PhD; üritus on vene keeles.

Grigori Oster sündis 1947. aastal Odessas sadamamehaaniku perekonnas ning mehe lapsepõlv möödus Jaltas. Juba 16-aastaselt hakkas ta kirjutama luuletusi. Pärast keskkooli teenis Oster kolm aastat Põhjalaevastikus. 1982. aastal lõpetas ta Moskva Maksim Gorki nimelise kirjanduse instituudi dramaturgia erialal ning oli selleks ajaks kirjutanud neli nukunäidendit.
Oster on ülemaailmselt tuntud eelkõige mitmete animasarjade stsenaristina, nagu “Harjutused sabale”, “38 papagoid” jt, mille aegumatud tegelased – arukas pärdikutüdruk, prillidega elevant, sportlik papagoi ja boamadu – on võlunud aastakümneid nii noorema kui vanema vaatajaskonna südameid.

Luuletusi G. Osteri “Kahjulikud nõuandede” Raamat sõnakuulmatutele lastele, Avita 2006 , lk 18-19. Tõlkinud Leelo Tungal.

Ei, ärge pange plikasid
te iial tähele!
Ei maksa lasta mööduda
neil kunagi heast peast.
Neid nurga tagant ehmata,
jalg ette torka ka,
et taipaksid nad jalamaid,
et neid ei märka sa!
Kui plikat näed, siis kiirusta
keelt näitama, mis muud.
Ja ärgu mõelgu: temasse
sa oled armunud!

Kui käib kodusõda vali
isa-emaga sul, laps –
alla andes ema vali:
vange ju ei võta paps!
Muide, välja uuri enne,
kas ka ema seda teab:
Punane Rist vangi peput
pühaks, puutumatuks peab!

Kui sa vägivalda maa pealt
hävitada tahaksid,
ja seejuures ihkad olla
kõige tähtsam asjamees,
astu julgelt meie kannul
mööda vana kena rada.
Ja kui soovid võime lasta
sinul käia kõige ees!

Ei, ära nõustu teistega
sa mingi hinna eest!
Kuid neid, kes sinuga on nõus,
argpüksteks nimeta.
Siis igaüks sind armastab
ja austab selle eest.
Ja kõikjal on sind ootamas
mustmiljon sõbrameest!

Siis, kui prussakad te köögis
mööda lauda marsivad,
põrandatel korraldavad
hiired õppelahinguid,
oleks aeg vist korraks jätta
rahuvõitlus pooleli –
oma väed siis hoopis sõtta
korraloojatena vii!

Tere tulemast põrgusse!, Varrak 2010, Kummitav koristaja, lk 28-31.

Ühte kooli siginesid suvevaheajal, kui kedagi majas polnud, kuradid. Kui kätte jõudis esimene september, hiivasid kuradid koolimaja seinale plakati “Tere tulemast põrgusse!” ega lubanud õpetajaid sisse, aga õpilasi, vastupidi, kutsusid klassidesse õppima, ainult et mitte lugemist ja matemaatikat, vaid kõiksugu võlukunsti ja nõidusi.
Hoolimata sellest, et õpetajad ja direktor keelasid isegi kooli ustelelähenemise, jäid mõned vanemate klasside õpilased kuradeid uskuma ja astusid sisse. Kuid pidid seda kohe kibedasti kahetsema, sest kuradid võtsid nad pantvangi, kuhjasid kooli ukse ette õpetajalauad ja nõudsid, et kõik ülejäänud õpilased koos lapsevanemate, õpetajate ja direktoriga laoksid lillekimbud hunnikusse ja kõnniksid koolist kakssada meetrit eemale. Muidu tuleb kohe plahvatus või midagi veel hullemat.
Mõned lapsevanemad, eriti need, kes olid esimese klassi lapsed kooli toonud, hakkasid kooli direktorile soovitama miilitsa eriüksuse väljakutsumist, kes oskab pantvange vabastada, kuid direktor ütles, et miilitsamehed lõhuvad oma automaatidega vaid aknad ära, aga teha ei suuda midagi. Sellistel puhkudel, ütles direktor, tuleb kutsuda mitte automaatidega mehed, vaid preester lähimast pühakojast. Et ta teeks koolile ristimärgi. Kolm korda. Vaat sihukest kuradid tõesti kardavad.
Õnneks osutus, et lähim pühakoda ei asunud kaugel. Kui kuradid nägid, et koolile läheneb preester, küünitasid nad ennast akendest välja ja karjusid, et sedasi pole aus, sest meie maal on kirik riigist lahus, kool aga kirikust lahus, ja preestreid ei tohi kooli lähedale lasta.
Kuid preester ei hakanud kuradeid kuulama, astud koolile tihedasti ligi, tõstis käe ja tegi talle ristimärgi. Ja samal hetkel varises plakat “Tere tulemast põrgusse” koolimaja seinalt alla, aga ennast aknast välja küünitavad kuradid hakkasid lõhki minema ja ära kaduma. Üks teise järel. Kuni said kõik otsa. Viimseni.
Kui kooli välisuksed õpetajalaudadest vabastada õnnestus, võisid õpilased ühes õpetajatega koolimajja sisse minna ja õppetööga pihta hakata. Kuid neid vanemate klasside õpilasi, kes kuradeid uskuma jäid ja nende juurde pantvangi langesid, koolist ei leitudki. Kui palju ka otsiti. Kadunud kooliõpilaste õnnetud vanemad vaatasid üle kõik klassid ja kemmergud, õpetajate toa, direktori kabineti. Kiikasid igasse salanurka, laskusid keldrisse, ronisid isegi pööningule. Kõik asjata. Nähtavasti võtsid kuradid kõik vanemate klasside õpilased kadumise ajal endaga kaasa.

Õuduste kool, Varrak 2010, Kummitav koristaja, lk 42-47.

Ühe kooli kõige ülemisel trepil, seina peal, hakkas igal öösel ära kaduma veritsev kiri. Kõik sai alguse sellest, et üks viienda klassi poiss tõi kooli punase värvi pihusti, tõusis viimasele korrusele ja kirjutas sinna, seina peale, suurte punaste tähtedega oma lemmikjalgpallimeeskonna nime. Väga ilus tuli. Eriti kui kaugelt vaadata. Nagu oleks selle koha peal toimunud mõne paksu mehe pahaendeline mõrv.
Nagu iga normaalne inimene, läks viienda klassi poiss järgmisel päeval kuritööpaika, et oma veritsevat kirja lugeda, ja nägi, et sein ülemise korrusetrepi kohal on täna täiesti puhas ja tühi, kiri aga kadunud.
Alguses mõtles viienda klassi poiss, et kirja kustutas kooli koristaja, kuid siis meenus talle, et praegu pole nende koolis mingit koristajat. Eelmine oli olnud väga vana ja hiljuti surnud, uut aga pole veel leitud, kuna kooli koristajatel on hästi väike palk.
Siis hakkas viienda klassi poiss mööda kooli ringi käima ja kõigilt pärima, kes see ülbik on, kes tema kirja ära kustutas. Viienda klassi poisil tuli jälle oma punane pihusti kätte võtta ja taas kirjutama asuda. Sama asja. Sama seina peale.
Aga järgmisel hommikul selgus, et ka uus veritsev kiri on samuti kadunud. Nagu poleks teda olnudki. Mitte kunagi.
Sellest ajast peale läkski nii. Iga päev maalis viienda klaasi poiss hoolikalt ühte ja samasse kohta ühe ja sama veritseva kirja, järgmisel hommikul aga kadus see taas. Sein oli jälle puhas ja tühi. Lõppude lõpuks tüdis viienda klaasi poiss säärasest korralagedusest täiesti ja otsustas välja uurida, kes teda nii julmalt mõnitab.
Viienda klassi poiss peitis ennast oma kirja lähedale ära ja asus seda valvama. Lõppes viimane tund, kool jäi täitsa tühjaks, aga viienda klassi poiss ei läinud koju, seisis kannatlikult nurga taga trepil ja ootas, mis juhtuma hakkab.
Koolis läks aegamisi pimedaks. Tuli öö. Tõusis kuu ja tema külmad kiired, mis läbi kitsaste trepiakende kooli tungisid, valgustasid astmeid roheka säraga.
Viienda klassi poisil hakka kõhe. Tal oli iga minutiga aina jubedam ja jubedam. Nüüd ta kahetses, et ta oli kooli jäänud ja ennast sellesse koledasse loosse kaduvate kirjadega mässinud. Viienda klassi poiss tahtis koju joosta, kuid oli hilja, sest tema selja tagant kostis raudse kolksatuse heli. Poiss pööras ennast ringi ja tardus õudusest soolasambaks.
Trepist ujus üles pikka kasvu valges surilinas vanaeide kummitus. Viienda klassi poiss vaatas hoolikamalt ja tal läksid jalad nõrgaks. Valge vanaeide nägu osutus tuttavaks. Viienda klassi õpilasest ujus treppe mööda puutumata mööda koliseva ämbri ja hõljuva surilinaga kooli vana koristaja, kelle kohta poiss teadis täpselt, et see memmeke on juba surnud.
Koristaja kummitus lähenes aeglaselt veritsevale kirjale, mis paistis kuuvalgel täiesti mustana, võttis ämbrist kaltsu ja pühkis ühe viipega kirja seinalt maha.
Seejärel pöördus kummitus ruttu viienda klassi õpilase poole ja sõnas kumiseval hauatagusel häälel, mis kandus kajana mööda tühja koolimaja laiali:
“Kui sina, röövel, veel kord kooli seina mäkerdad, ei kisu ma sul lihtsalt kõrvu küljest, vaid võtan su endaga kaasa. Teise ilma. Ja sa hakkad seal, hauataguses maailmas, igavesti ämbriga ringi hulkuma ja seintelt kõigi roimarlikult piinatute ja süütult tapetute verd pühkima. Selle kaltsuga siin.”

Looming: tõlkeid eesti keelde
Kahjuliku nõuanded, Avita 2006
Õuduste kool, Varrak 2010
Pifi seiklused , Ersen 2000
Pifi uued seiklused, Ersen 2000
Linke
Raimu Hanson “papagoi kergitab kirjandushuvi”, Postimees 08.05.2012, http://www.tartupostimees.ee/833362/papagoi-kergitab-kirjandushuvi/

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: