Holger Kaints

16. okt. 2009 at 12:51 p.l. (Nädala autor 2009)

Foto: Vallo Kruuser/Eesti Ekspress

Foto: Vallo Kruuser/Eesti Ekspress

Kevadel välja kuulutatud Siugja Sulepea kirjandusauhinna esimene võitja on Holger Kaints (1957)  jutustusega „Lennukivaatleja“. Uus kirjandusauhind ( Karl-Martin Sinijärve, Jürgen Rooste, Asko Künnapi ja Peeter Helme loodud auhind) on mõeldud kahe ussimaarjapäeva vahel parima ja põnevaima kirjandusteose avaldanud autorile.

Katkend Holger Kaints „Lennukivaatleja“, Loomingu Raamatukogu 2009/13-15, lk 80-83
 
Kui ma turult tagasi jõudsin, nägin läbi raagus puuokste, et Valeri seisab oma hüti uksel ja viipab mulle käega. Panin koti ukse taha maha ja läksin tema juurde.
        „Nikita on kodus tagasi,“ teatas ta mulle. „Kõvasti läbi pekstud, käsi kipsis, aga elus!“
        Viisin toiduained tuppa ja läksin koos Valeriga Nikitat vaatama. Nikita verevalumitest ja plaastritest kirju nägu oli kui mitte õnnelik, siis rahulolev ikkagi, sest ta sai jälle olla tähelepanu keskpunktis. Ta rääkis üsna mahlakalt, kuidas ta, tühi plastmasspudel käes, oli käinud linnakus viina otsimas. Igor oli kogu valmistehtud laari endale sisse kaaninud ning, ise täis nagu tarakan, ei saanud sellestki aru, mida Nikita temast tahab, ehkki enamik inimesi käis tema juures ühe kindla sooviga. Siis oli ta Natalja juurde läinud, kes vahetevahel samuti mingit jooki piiritusest kokku segas. Kuid ka temal ei olnud Nikitale midagi anda. Mees oli veel kolmandassegi kohta õnne proovima läinud, aga tee peal oli talle alatult selja tagant kallale tungitud, käed valuvõttesse väänatud ja autosse topitud. Umbes viis minutit oli teda halbadel ja käänulistel teedel sõidutatud, nägu auto tagaistme polstrisse surutud, ja siis välja kistud. See oli üks mahajäetud tehasehoone tagune räpane plats, millest ta palju ei mäleta, sest kohe oli teda mitme mehega peksma hakatud. Mingil ajal kaotas Nikita teadvuse. Nikita ütles, et ta oli püüdnud ka ise vastu lüüa, nooruses oleks ta neist kindlasti võitu saanud, selles oli ta kindel. Ta oli püüdnud neile jalaga munadesse äiata, aga see ei läinud korda. Kui Nikita teadvusele tuli, sobitati tal parajasti just käeluud kokku. „See oli nii valus, et ma lihtsalt pidin üles ärkama,“ rääkis ta. „Ütlesin arstidele: ärge mind enam pekske!“
        Kohe, kui Nikita oli ära lapitud, hakati talt küsima, kas tal on haiguskindlustus ja kas tal on kaasa mõni isikukoodiga dokument. „Kui te puukuuri lähete puid tooma, kas teil on siis dokument kaasas?“ küsis Nikita vastu ja haiguskindlustuse koha pealt kuulutas: „Mul ei ole haiguskindlustust vaja, sest mu naine peab mind üleval, ainult viina pean ma ise ostma.“ Mõlema vastuse üle oli Nikital siiamaani hea meel ja ta naeris nagu poisike vihase näo üle, mida tema naine selle peale tegi. Lõpuks taheti Nikitalt lihtsalt nime teada. „Hruštšov,“ oli Nikita selle peale kostnud, Nikita Sergejevitš.“ Noor õde, ise venelanna, oli nime kirja pannud ja nii oligi asi jäänud.
        Nikita naist pahandas viimane seik kõige enam:
        „Sa oled ikka täielik jobu, kas sa mõtledki nüüd elu lõpuni  Nikita Sergejevitšina ringi käia? Nii ei anta sulle üldse mingit arstiabi. Kui sa lähed kipsi lahti võtma, küsitakse sult jälle nime ja siis võib-olla on seal mõni selline inimene, kes maailma asjadest natuke rohkem teab.“ 
        Nägu laia naeru täis, lõi Nikita käega.
        Õhtul, vastu hämarat, maandus minu pilgu all jälle üks lennuk „pikalt“. See oli võimas õhusõiduk, kere ja tiivad suurte ettesuunatud prožektoritega valgustatud, mistõttu pardanumbreid ei olnud valguskontrasti tõttu ka binokliga näha. Siiski tundus mulle, et olen umbes samasugust Briti transpordilennukit varem näinud.
        Jäin uuesti asjade üle mõtlema. Ma teadsin nüüd, et natuke lennuväljast eemal on sõjaväega valvatav objekt, mis väga tõenäoliselt võib olla üks neist kurikuulsatest salavanglatest, mida Euroopa rahuaktivistid otsivad. Kus on aga see lennuväli, kuhu need „pikalt“ laskuvad lennukid maanduvad ja kus tõenäoliselt salavange peale ja maha laaditakse? Seda ma veel ei teadnud. Järsku oleksin ma pidanud oma matka hoopis mööda lennuvälja aiaveert ette võtma? Aga lennuvälja maa-ala suuremaks tehtud ei ole, seda ma tean hästi. Sellest oleks siis linnakus kindlasti teada saadud, ehitustöid oleks nähtud. Ega seal tagapool palju tühja maad olegi. Varsti tuleb Tallinna ringtee ja edasi vist juba Lagedi asula. Võib-olla ma ei tohikski enne oma kirja ära saata, kui see mõistatus mul selge ei ole? Kirjutamine on nagunii takerdunud, sest iseseisvalt ei tule ma saksa keelega igatahes toime.
        Õhtul Stirlitzit lugedes tabasin end imestamast: kuidas üks venelane võis nii hästi saksa keelt osata, et ta kõik sakslased ilma vaevata ära pettis? Poolelu välismaal elanud, aga ikkagi? Praegu ei oska ükski mu tuttav venelane karvavõrdki saksa keelt; ka eestlased ei oska saksa keelt, olgugi et paljud on seda minu kombel kooli ajal õppinud.
        Hiljem asemel pikali lebades tuli mulle meelde, et meie naaberosakonnas töötas kuni tehase lõpuni üks Edmundi-nimeline mees, kelle perekonnanimi oli kas Saarsalu või Suursalu. Sel ajal keegi oma eluloost, eriti veel selle kahtlasevõitu seikadest, rääkida ei tahtnud. Aga niipalju on mul meeles, et mõnikord jutu sees Edmund Saarsalu või Suursalu mainis, et on noorena mõnda aega Saksamaal olnud. Sealt oli ta saksa keele soravalt suhu saanud. Ta ostis Ida-Saksa tehnika ajakirju ja luges neid. Ta oli üldse suur uue tehnika asjatundja, alati kõigega kursis, ja ma vestlesin temaga just selle tõttu sageli. Mina sain temaga tookord päris hästi läbi, aga me lävisime ainult töö juures. Tema töövälisest elust ei teadnud ma midagi, vähemalt praegu ei mäletanud, et oleksin teadnud, välja arvatud seda, et ta armastas vahetevahel napsitada (aga kui palju on neid, kes pole armastanud?). Ta oli minust mõni hea aasta vanem mees ja võib-olla pole ta üldse enam eluski. 
        Abi küsida on napsumehelt alati kergem: lubad teha pudeli ja saadki ta mesti. Hoopis keerulisem oli küsimus, kas Edmund võis olla niisugusesse saladusesse pühendatuna usaldusväärne. Mina olen suupruukimise kohapealt alati väga ettevaatlik. Ma ei rääkinud kunagi poliitilisi anekdoote ja hoian nüüdki keele parema meelega hammaste taga. Nuhke on ju alati olnud, nii enne kui ka nüüd; nüüd ehk veel rohkemgi, sest valitsusel on põhjust oma alamaid rohkem karta. Ja valitsejad, aga mitte ainult kõrged valitsejad, vaid ka väiksemad ülemused, on alati vihanud neid, kellele nad meelepärased ei ole. Minu (ja ka Edmundi) otsene ülemus tehases oli organiseerinud asjad nii, et kõik, mis tema kohta kollektiivis räägiti, kanti talle ette. Me ei saanud kaua aru, miks meie preemiad ja trükitööliste palgad nii palju erinevad, arvati, et peab ainult tema näo ees lipitsema. Aga kui üks tagasihoidlik ja väga akuraatne papi, keda keegi ei osanud keelekandjaks pidada, haiglasse sattus ja pärast pensionile jäi, oli ülemus nagu munas kana, sest ta ei leidnud uut informaatorit, ja valas lõpuks oma viha välja meie kõigi peale, käis julgeolekumeestele kaebamas „ebaterve õhkkonna“ üle, mis tootmisosakonnas valitseb.
        Asjaolu, et ka Edmund polnud nõustunud pärast pensionile saadetud vanapapit öördajaks hakkama, rääkis tema kasuks, ent täielikku usaldust ei saanud see loomulikult garanteerida. Mina aga olin olukorras, kus ma ei saanud ainult iseendale toetuda. Mul tuli leida keegi, kes mind tõlkimisel abistaks. Vastasel korral oleks tulnud ettevõtmine pooleli jätta. Loobumine aga oleks kõige tipuks tähendanud ka seda, et kogu senine jant ja kassi-hiire-mäng kapomeestega oleks olnud mõttetu. Nemad jälitaksid mind ikka, aga minul omalt poolt poleks millegagi vastata. Istusin kaua aega järjest hämarduvas ja lõpuks pimedas toas – polnud põhjust tõusta, et lülitini küünitada – ning lõpuks otsustasin, et hakkan järgmisel päeval Edmundit otsima.
        Teadsin, et see ei ole lihtne. Ma polnud Edmundit pärast töökoha kaotamist näinud.  Ma ei teadnud, kus ta elab. Siiski – oli mingi ähmane aimus või lihtsalt kujutlus, et ta tuli kuskilt Pelguranna või Pelgulinna poolt kandist. Aga see võis olla täiesti ekslik mäluvirvendus.
        Hommikul seadsin sammud jälle bussipeatusesse. Taas oli mu sihtkoht raamatukogu, aga seekord ei huvitanud mind mitte ajalehed, vaid telefoniraamatud.
        Ma ei salli uuema aja telefoniraamatuid. Iga kord, kui ma mõne sellise kätte võtan, valdab mind jõuetu raev. Kolmveerand või isegi rohkem telefoniraamatust on täis firmasid – mustmiljon meie väikese riigi kohta. Milleks on vaja, et ühe ja sama asjaga tegeleb kümme või veel rohkem firmat? Kas ühest või kahest ei piisa? Kõik nad on mõeldud ainult välja selleks, et lihtinimesi koorida. Alates ajast, kui Gorbatšov lubas hakata kooperatiive asutama, on majanduslik anarhia järjest tuure võtnud ja ületab nüüd juba igasugused mõistuse piirid.
Ilmunud loomingut:
Teekond mäetipu poole, Eesti Raamat  2003
Lennukivaatleja, Loomingu Raamatukogu 2009
 
Linke:

Kadri Karro „Holger Kaints lennukeid ei vaatle“, Eesti Ekspress, Areen 18.09.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/804F992FF3C73A9EC2257631004EFA24

Kirjanduse ja keele ajaveeb: Maire Liivamets „Holger Kaints. Lennukivaatleja“
http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2009/09/holger-kaints-lennukivaatleja.html

Nikolai Kunitsõni blogi „ Holger Kaints „Lennukivaatleja““
http://nikitheone.blogspot.com/2009/05/holger-kaints-lennukivaatleja.html

Jüri Kallas „Holger Kaints „Teekond mäe tippu““
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/single.asp?rets=25473

Kaarel Kressa „Kirjanikud laiendavad parnassi“, Ärileht.ee, 11.09.2009
http://www.arileht.ee/kultuur/477658

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: