Māra Zālīte

20. juuli 2015 at 12:23 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

Foto: HeadRead

Foto: HeadRead

Māra Zālīte (1952) on Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Ta oli 1989. aastast kuni 2000. aastani Läti kõige mõjukama kirjandusajakirja „Karogs“ ja samanimelise kirjastuse peatoimetaja, pärast seda aga töötas Läti Autorite Assotsiatsiooni presidendina. Oma ilukirjanduslikku tegevust alustas Zālīte 1970. aastatel, mil tema luule käsitles toonaste noorte elutunnetuslike probleeme ja võõrandumist. Hiljem taandus ühiskondlik närv tema luulest ning väljenduslaad muutus filosoofilisemaks. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid, ammutades nii ajaloost kui kaasajast. Tema dramaturgihaare on lai, tema kõige tuntum teos on 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte kasutas talle omasel moel nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus seda parasjagu valitseva poliitilise olukorraga. Māra Zālīte kohtus lugejatega 29. mail 2015 Kirjanike Liidu musta laega saalis, kus temaga vestles kriitik ja tõlkija Igor Kotjuh.

Katkend: Viienäpu, Randvelt Kirjastus 2015, tlk Hannes Korjus, lk 34-38, 170-172.

/…/
Olemuse avastanud Major rahunes. Peab võtma. Major ei paku enam teistele. Ta võtab Ema ette.
– Anda! Ütle oma isanimi, – käib Major peale.
– Edmundovna, – sosistab Ema nuuksudes.
– Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu paguneid? Jaa, sa kardad! Aga ära karda! Sa oled ilus naine!
– Jätke mu naine rahule, – Isa oli püsti tõusnud.
– Istu, piimahabe! Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu medaleid? Need pole ordenid, ei, need on kõigest sitased medalid! Näen, et sa kardad! Aga ära karda! Nende medalite all on mul, tead, mis? Ei oska ära arvata? Süda! Seal on mul süda! Joome! Selle tšarka joome Maima terviseks! Maima oli mu eesti pruut! Viisteist aastat tagasi! Kuula, Anna Edmundovna! Mai-ma! Mai-ma! Ulun nagu hunt ta järele – Mai-ma! Aga isanime ei tea ning tookordki ei teadnud, ei leidnud nimekirjast üles, et maha tõmmata! Saanuksin seda teha, aga ei võinud, säh sulle, ilma isanimeta. Seepärast ütlengi, et isanimi on tähtis. Äkki Maima sõidab ka koju? Rehabiliteeriti?
Major pärib Emalt. Klammerdub Ema kätte. Kust Ema võiks teada? Laura ei tea samuti, kust Laura võiks teada.
– Selge, et sõidab, ning temalgi on keegi neetud koerapoeg käekõrval, keegi John, jebitvojumatj, ma ei paneks koeralegi sellist nime. Ning tegi talle samuti selliseid nakerjaid, sihukesi pätajalgu. Las sõidab, ega mul kahju pole, las sõidab, bljadj, las sõidab. Mai-ma! Mai-ma! – Major ulub nagu hunt ning materdab rinda, nii et medalid klirisevad.
– Hei, sina! – Major võtab Isa käsile. – Võtame ilusate naiste terviseks! Joo, John Adolfovitš, joo, Fritz Hansovitš, ha-ha-ha! Proosit! Anda Edmundovna, joo sinagi, davai, davai!
Niita tuleb kasteheina! Ehh! – Major kummutas klaasi ühe sõõmuga kurku.
Isa joob samuti ühe klaasi tühjaks. Ema joob samuti klaasi tühjaks! Põhjani. Mida Laura nende kolme purjus täiskasvanuga peale hakkab?
– Rehabiliteeritud, raiped, rehabiliteeritud. Rehabiliteeritud, lurjused, kõik rehabiliteeritud! Süütud nagu voonakesed? Priid nagu taevalinnud? Õnnelikud nagu põrsakesed? Mõelda vaid. Koju sõidavad, reod! Kas see on õiglane? Kas see on aus? Aga mina, millal mina koju saan? Millal? – Major, pea sorgus, räägib põrandasse. Nuuksub, ägab, ninast tilgub tatti, kisendab lakke, tahab jalule ajada, veel midagi Isale ja Emale öelda, ning Laurale, ning Maimale, üritab revolvrit kabuurist välja koukida, aga ei tule välja, lõpuks vajub ta kere istmel lodakile.
– Tänu Jumalale! Ta oleks võinud meid maha lasta! – Ema vabiseb ikka veel.
– Maha lasta? – pärib Laura kahtlevalt üle.
– Ei, ei, ta andis sulle ju kompveki. – Ema võtab oma sõnad tagasi. Kuidas võib sõnu tagasi võtta, arutleb Laura.
– Kas ma turakas ei oleks võinud keelt hammaste taga hoida, pidin ma neist viieteiskümnest aastast rääkima? Leidis kellele südant puistada – julgeolekumajorile? Anda, ma olen viimane lollpea! Anna andeks! See on minu süü. Milleks oli üldse vaja rääkida? Tal on nagaan. Võibolla ära võtta? – Isa taarus.
– Ei, ei, hulluks oled läinud, või? Ta on täis kui orikas! Džonni, ta magab nagu surnu ega mäleta midagi, ei ööd ega mütsi. Ta läheb Uralskis välja. Ole palun rahulik.
Kui Laura ärkas, Majorit enam kupees ei olnud. Laura kõht valutab, seepärast, et kogu sõidu kestel on kõht kinni olnud. Laura tahab kakale, aga siis tuleks kemmergusse minna, Laura kannatab. Ning Laura on jälle unes Seda Last näinud.
– Me oleme Uuralitest üle saanud, – Ema on elevil.
– Me oleme Euroopas, Laura, – Isa on uhke.
Laurale on need võõrad ja tühipaljad sõnad! Mingisugused Uuralid, mingi Euroopa. Nagu see Moskvagi, mingi Moskva kuskil.
Laurale jäävad paljud sõnad vaid kõlksudeks. Sõnad, mis on ainult väljast, aga seest ei ole. Sõna, millel on sisemus, millel on maitse ja lõhn, sõna, millel on värv ja täielikkus, selline sõna on Laurale Lätimaa.
– Kas Lätimaa on veel kaugel?
– Nüüd on lähemal.
– Kui lähedal?
– Palju lähemal.
– Kui palju lähemal? – Laura jätkab samas vaimus ning jätab kohe ka järele.
Hea küll, olgu. Laural on, mida teha. Laura sööb Majorilt saadud kompvekki ning pärast keerab kommipaberi hoolikalt kokku. Sööb aeglaselt, aeglaselt ning keerab aeglaselt, aeglaselt kokku. Kus kompvek? Kas Laura pole ärevuses märganud, et sööb seda? Seda pole kuskil. Laura otsib kortsus linadest, kuni häbi kütab ta nagu hirmsa kuumalainena ta higistama paneb, häbi! Häbi vajub Laurale peale nagu kivid mäelt, häbi! Linad on üleni pruuniks määrdunud. Laura on voodisse kakanud! Jäle, jäle! Linad on kõik ropased, tumepruunid ja helepruunid. Laura on ennast täis kakanud, suur tüdruk, Laura poeb alandusest pimedasse nurka, õudne. Mida Vagunisaatja ütleb? Ta karjub üle terve vaguni! Laura sureb häbi pärast ära, sureb ära! Ahastus murrab end huulte vahelt südantlõhestava karjena välja.
– Ema! – Laura hingeldab hirmunult, ning Ema mõistab, mida ta on mõelnud. – Laps, see on kõigest šokolaad. Laurake, see on ju komm! Kõigest ära sulanud, sooja käes laiali valgunud, näe, kommipaber on väikesteks tükkideks rebenenud. Kõik on korras, pole midagi, rahune ometi. See on komm. Kullakene! Mu vaene väikseke! See on ülessulanud kompvek, kõigest kompvek. Nuusuta! No kas tunned, oled rahunenud?
– Lätimaal ostame jälle. Palju, palju. Lätimaal me ostame palju. Palju kompvekke ostame, palju paremaid, ära nuta tühipalja kommi pärast. Selle jobu käest ei oleks pidanud midagi võtma. – Isa rahustab Laurat.
– Isa ei taipa mõhkugi! Tühipalja kommi pärast? Laura ei nuta tühipalja kommi pärast! Ja ongi parem, et midagi ei mõika! Muidugi, linad ei haise kaka järele, linad lõhnavad šokolaadi järele. On ikka vahe.
Rahunenud Laura avastab, et Major on vormimütsi maha unustanud. Ripub seal, kuhu pandudki. Selle võiks Taadile viia! Sellist mütsi küll Taadil pole! Rukkilillesinine on ilus värv. Taadile meeldiks. Kas Isa endale tahaks seda mütsi? Ei, ta viskab selle aknast välja. Miks?
Siseneb vissis Vagunisaatja. Huulevärv on hävinud, kulmukaared kadunud, silmad punnis.
– Kas seltsimees Major ei jätnud oma furaškat kupeesse?
– Tõesti ei tea, aga eks otsige, – ärgitab Isa.
– Ei tea, millise furaška? – imestab Ema.
– Mis asi see furaška on? – usutleb Laura.
Vagunisaatja virutab kupeeukse tigedalt kinni.
– Njura, – ütleb Ema.
– Igatahes, – ütleb Isa.

Puudujääk ja Francis

ISA POLE VEEL ikka korraliku töö peale saanud. Oli küll juba algust teinud, aga siis tuli puudujääk välja. Isal ei olnud enam kütust, mida traktoristidele ja haakijatele põllule vedada.
See GSM, see kütusepunkt oli ühel päeval tühi. Isal polnud midagi vedada. Ülemus kihutas bobikuga kohale. See Orden Rinnas, Kere Vinnas. Seda ei saa olla, laseb kisa lahti, seal oli terve kuunorm, kuhu Isa kütuse pani? Isa vedas traktoristidele ja haakijatele. Palju küsisid, niipalju vedaski. Kütust, õli, määrdeaineid. Küsigu ülemus traktoristidelt, kuhu need kõik panid! Võib-olla on traktoristid ja haakijad kogemata rohkem pruukinud? Ei, traktoristid ja haakijad pole midagi kogemata rohkem pruukinud, küll isa on ise midagi kõrvale sokutanud. Kolhoosi vara.
Isa seletab, et ta pole midagi ei kõrvale ega taha sokutanud. Isal pole kolhoosi vara tarvis! Kõige vähem kütust. Kas ülemus arvab, et Isal on kuskil põõsastes Tšaika peidus? Või Pobeda? Ei, ülemus arvab, et Isa on selle bensiini maha joonud. Avoti-talus käib ju ilmlõpmata üks joomine?
Ah, et sedaviisi, ütleb Ema.
Kas ülemus arvab, et Isa joob bensiini? Et külalised jõid bensiini? Ülemus on täitsa sooda! Isa ja külalised jõid napsi, ainult Francise toodud napsi! Kes see bensiini joob? Laura teab ja võib minna ja ülemusele kõik ära rääkida!
– Ole kuss oma jutuga! – Isa katkestab Laura sõnatulva ning räägib Emale edasi. Isa puistab südant. Sealt pudenevad äsjane solvumine ja vanad hädad. Isa tahab näidata, et ta on võitleja, aga Laura näeb, et võitleja on haavatud. Kas Ema veab Isa lahinguväljalt minema?
Kirjutagu Isa lahkumisavaldus! Omal soovil.
Ema arvab, et ega kirjutamisest ei pääse. Ei, Isa ei tee seda, see oleks ülestunnistus, et ta on milleski süüdi. Isa ei lase end sedaviisi süüdistada! Et lausa vargaks kutsutakse!
Siis on jälle see Orden Rinnas, Kere Vinnas. Ärgu Isa mõelgugi nina püsti ajada, ärgu ülbitsegu, muidu läheb veel hullemaks.
– Kui Liepa poleks sõna kostnud, poleks ma sinusugust siberimeest võtnudki! Olete kõik ühe puuga löödud! Sihukestel pole ausate tööinimeste kollektiivis kohta, pangu lahkumisavaldus lauale! – kisab see ülemus. Igavene pärdik! Orden Rinnas, Kere Vinnas. Tuleb seltsimehelik kohus, ja ärgu Isa lootkugi, et keegi Isa eest välja astub!
Kas tõesti mitte ühtegi ei leiduks, mitte ühtegi neist paljudest külalistest, neist südamlikest Lame inimestest? Isa ei usu seda.
– Džonni, pane see neetud avaldus lauale, sa pead seda tegema.
– Aga miks? Ma pole ju bensiinitilkagi võtnud? Ma ju tean, kes võttis, aga ma pole ju mingi stukatš. Kes võttis? No, kes võttis, kas sa siis ei näe, et kõik varastavad, kuidas jõuavad? Ega keegi ei varasta, lihtsalt võtavad. Seda ei kutsuta enam varastamiseks, ei, see pole varastamine, ainult võtmine. Lihtsalt võetakse, sest nüüd on kõik ühine. Kolhoosis on kõik meie oma. Minu oma on meie oma ja sinu oma on meie oma. Isa ei tea, mida teha. Kas öelda ülemusele tõtt näkku, et ülemus ise võttiski ja leidis nüüd lolli, kelle kraesse kõik ajada? Isa on selles veendunud, aga tõestada ei saa. Küll ta on õnnetu!
– Džonni, sa oled kõige ausam inimene maailmas, aga seekord tuleb taganeda. Ma armastan sind väga. Me saame hakkama.
– Mina ka, Anda, veel rohkemgi.
Ema on haavatu tapaväljalt minema kandnud. Võib-olla Isa ei jätkakski ülemusega vägikaikavedamist, aga siis tuleb sõnum Francise kohta.
Francis on Tukumsis end üles poonud. Tal olnud õnnetu armastus. Suured inimesed räägivad mingist kirjast. Mida see tähendab – end üles poonud? Laura eriti ei taipa, keegi ei seleta midagi, aga Francis enam külla ei sõida. Ema viskab kõik alustatud tööd nurka. Peab Tukumsisse sõitma! Ema ei usu, et Francis… Ei, see ei saa olla Francis! Francis ei oleks ealeski sedasi teinud! Ei! Peab Tukumsisse sõitma!
Ei, Ema ei sõida Tukumsisse Francise juurde! Isa kisab nagu hull Ema peale. Isa sõidab, aga Ema kaasa ei võta. Ema on kõiges süüdi!
Kuidas sa võid nii rääkida, kas oleks parem olnud, kui oleksime Francisega sind salaja petnud? Jah? Kas nii oleks parem olnud? Kelleks sa mind pead? – Ema kisab läbi pisarate. Ema kisab veel sedagi, et armastab Isa, mitte Francist! Milles on Ema süüdi, milles?
– Džonni, kas sa ei armasta mind enam! – Ema on vapustatud.
– Kuidas ei armasta? Andesta! Aga Francis? – Isa nutab. Laiad õlad rappuvad pisaraist. – Miks sa ta välja ajasid, miks?
– Miks sa mind süüdistad, miks? See on alatu! Kas sul häbi pole! – Ema taob rusikatega vastu Isa rinda. Isa pigistab Ema käsi nii tugevasti, et ta kiljatab valust – ai, ai!
Ai, ai! Laura südamesse lõikab läbitorkav valu. Laural on samuti õnnetu armastus, kui Isa ja Ema nõndaviisi tülitsevad. See pole mingi nadi vaidlus. See pole mingi tühipaljas nääklus, see tüli on ohtlik, väga sügav. Mõlema silmad on sügavad nagu kaevud. Laura armastus on väga õnnetu selle tüli pärast, sest Laura armastab mõlemat ühtemoodi! Laura ei tea, kummal õigus ja kelle poolt ta on, ta ei tahagi seda teada. Laura pole kellegi poolt. Aga kui inimene pole kellegi poolt, siis jääb see inimene üksi. Üksinda ilma peale. Täiesti üksinda. Ai, ai!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: