Hannes Varblane
Foto: Tiina Kõrtsini/SL Õhtuleht
Hannes Varblane (18.06.1949) – eesti luuletaja.
18. juunist kuni 15. augustini saab Tartu Linnaraamatukogus vaadata Hannes Varblase juubelit märkivat näitust „Hannes Varblane – senini…“. Näitus on avatud raamatukogu kohviku „Vaikne Nurgake“ ees fuajees.
Luuletusi kogust „Mina enam ei armasta sind“, Umara 1997
KRUTSIFIKS
su niudeid puudutades
põrmustab mu igavene ihu
nii raevust vabanedes
haaran andudes
kord Kõigevägevama käe
ning tõstan sellest
kõrgemale oma käe
võib-olla soovid mõista
viimset soovi minu ihust
just seda soovi viimset
mida Temagi ei näe
tean nii ei kõnelda
tean nii ei tohi
ent tean ka saatust nukrat
neil kes endast heitnud väe
kui kinda mida Kõigevägevamgi
enam pelga
ning millest põrmlane
on miskipärast ehitanud endal
nii põrmselt pehastunud lae
et hirmugi siinilmas enam pole
vaid viha viha viha
raev ning raev
nüüd silma vaata endale
ning küsi mis on pühapäev
mis on siin vale mis on vaev
UMBUSK
mind tunnistas
vastuhakuks valmis
vaatas kõrgelt mu pääle
ning oli hell
ometi hurmast sest
aknaklaaside jääle
suudlusena mu hingele
kellegi süda
ajaks tiksus kui kell
metronoom mõttes
südant surmavas elus
tuisu suudluses umbses
tema embab nüüd teist
tormi suudlus mu huultes
mere meeletus valuks
on`s siis saatus nii umbes
et ei tahagi teist
Luuletusi kogust „Võõrikvend“, Umara 2000
PÄIKESEMÄRK
surmamärki kannad käes
hinges elumärki
jälgi jätmata sa jääd
kandma oma särki
hirm on avat silme ees
armastus sust vaba
ulub sulet silmad vees
ristiks raotud rada
risti löödud teed ja veed
saatused ning surmad
elud arusaamatud
armastuse hurmas
risti löödud teed ja veed
uskmatus mis usus
kõik need taevad kõik need teed
usus hinges ihus
millest kirjutad veel
millest kirjutad veel
kui aeg on ümber saand
tagasitulekust ja taastulemisest
põletatud maa põlgusest
ajast mis õige oli
arusaamatusest armastusest mis oli
õlilaternana põleb kümme käsku
üks õhtusöömaaeg öös
kas Sina Jumal tahtsid
möödujat oma vööl
kas Sina tahtsid äraaetuid neid
või oli sul selles järves
peidetud teisi teid
neidki mis sind ei kandnud
igaüks pole kala
igaüks hingki pole vist
velmet siis hala
ent viimne aeg mis meil antud
on vist on vist on vist
hirm on alati aus
hirmust ausam on surm
SAJAB SAJAB JA SAJAB
terve suvi sajab kui piiskade vihane kaja
ning tüdruk sind enda juurest
ära ajab ajab uskumatult uhkelt ja uuelt
põlgusega pilgus nagu kõik tüdrukud
ja sa tead seda enne teda
mida teadma ei pea
ka seda et lihtsalt sajab
hinges ja südame taga
ehkki hing ei tea ja südant
tukslemas teada ei taha
aga ikkagi sajab selles suves ja ajas
aknaraamide taga ja ajas
sajab ja sajab me ajas
Loomingut:
„Sina armasta mind“, Umara 1993
„Vihkamiseta“, Umara 1995
„Mina enam ei armasta sind“, Umara 1997
„Avalikult halb“, Ilmamaa 1999
„Letaalse lõpuni“, Umara 1999
„Võõrikvend“; Umara 2000
„Ilmavallas“, Ilmamaa 2002
Linke ja viiteid:
Riho Laurisaar „Hilisõhtune kauboi Hannes Varblane astus filmi sisse“ , Eesti Päevaleht 10.05.2008,
http://www.epl.ee/artikkel/428462
Hannes Varblane, Eesti Ekspress, Areen, 6.12.2007
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/17702FD4BCEF3EACC22573A30046504A
Udo Uibo „Varblane peos“, Eesti Ekspress, Areen, 19.06.2002
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4D2AEB15466F911CC2256BDD004FB3DA
Hannes Varblane „Rush to die“ (Salman Rushdiest), Vikerkaar nr 8, 1989, lk 88.
Urmas Vadi
(s 1977) – eesti kirjanik, dramaturg ja raadioajakirjanik. Lõpetanud TPÜ raadiorežii eriala.
„Mehed ei nuta“ Kirjandusfestivali Prima Vista kirjanikeränd 2009,
Urmas Vadi „Revident“, lk 51-52
Korraga jäi Dimitri vait, talle tuli midagi meelde, aga ei teadnud, kuidas sellega välja tulla. Ta tegi ahjuukse lahti, segas ahju, pani ukse kinni tagasi ja ma mõtlesin, et tegelikult on ta ikka palju noorem, kui ma arvasin. See totakas dressipluus ja kummikud ja vanad püksid teevad ta kaltsakamaks ja vanemaks. Ma noogutasin kaasa ja proovisin midagi vastata, aga kuna ma tegelikult midagi vastata ei tahtnud, siis ma lihtsalt ütlesin –
„Ahju, jah, peab kütma muidugi.“ Nüüd oli Dimitri otsusele jõudnud, ta silmad lõid kavalalt särama –
„Nüüd siis teiega juttu rääkides, hakkas minu suu kuivama!“
„Ahah.“
„Ma näen, et nad on teile siin toonud pirukaid ja kala, aga kuidas sa sööd, kui kurk kuivab. Kala juurde käib ikka üks viin.“ Ahju kõrvalt puude kastist tõmbas ta välja liitrise viina. „Joome ühe tervitusenapsi.“ Sain aru, et sellises olukorras pole võimalik keelduda ja ma poleks endas leidnud ka jõudu vastu punnida, pealegi oleks see meest solvanud. Ja tegelikult polnud mul viina vastu midagi. Läksin ja tõin köögist teeklaasid.
„Ärge sellest muidugi Mashale rääkige, sest tema ei lubaks, et ma tuleks niimoodi pudeliga, siin paljud vanausulised ei joo, aga mina leian, et kui tuleb külaline, siis on vaja võtta üks naps.“ Dimitri valas klaasid pooleldi täis, jõime ja siis võtsime ja haukasime pirukaid peale. Jõin viina, Dimitri rääkis, jäi minust aina enam ja enam kaugemale, sees hakkas vaikselt ja mõnusalt kõik surisema, noogutasin instinktiivselt kaasa, vahest ütlesin mõne sõna. Kuidagi hea oli korraga niimoodi olla. Mulle tundus, et Dimitri rääkis kõigest: oma eelmisest naisest, kelle ta tõi Peipsi tagant Venemaalt, aga ega nemad ei olegi siin Venemaa venelased, nemad on siin hoopis midagi muud ja nüüd võib ka Dimitri vanduda, et vahe Venemaa venelaste ja nende vahel on tohutu. Noorena ta seda ei uskunud, ajas ainult naisi taga ja tõigi naise Venemaalt. Alguses oli kõik kena, tehti pulmad, naine oli ilus, kaunitar, väga seksikas ja, nagu Dimitri mitu korda kinnitas ja oluliseks pidas, voodis hea, ikka väga hea. Aga siis hakkasid järjest mingid jamad tulema. Külas hakkasid asjad kuidagi halvasti minema, kuulujutud hakkasid levima ja need viisid välja Dimitri esimese naiseni, kes oli üks igavene nuhtlus ja keelekandja ja vähe sellest! Puna tõusis Dimitri palgele, viha peegeldus ta silmist justkui oleks see naine ikka veel tema naine. Arvati, et see naine ei ole mitte lihtsalt klatšimoor, vaid et ta käib naaberküla mehi magatamas. Alguses Dimitri muidugi seda ei uskunud ja arvas, et kohalikud on lihtsalt vihased või kadedad, et tal on niisugune kaunitar, aga jutud muudkui liikusid ja liikusid, et tema naine ikka käib ja laskvat teha niisuguseid asju, mida teised naised endaga teha ei lase. Aga siis sattus Dimitri ise naisele peale. Nüüd tegi mees pausi, oli selge, et mingi oluline osa loost jäi välja. Ta segas ahju ja lisas vaid, et pärast seda ta jõi kõvasti ja kõik oli pask. Aga teine naine on Dimitril kohalik, hea naine, vanem küll kaksteist aastat, aga välja näeb nagu kompvek! Ta lubas tulla ja oma naist mulle näidata. Nüüd võttis Dimitri mööda peatänavat kõik elamised ja inimesed läbi ja ma mõtlesin , et kas ta lihtsalt räägib, et tema sees on käivitunud mingi masin, mis valimatult hekseldab kõik läbi, või siis on tema jutus ka mingi struktuur, nii et tehes pikki ringe jõuab ta otsaga ka kuhugi välja. Pigem siiski mitte. Dimitri hakkas hoopiski täis jääma, ta oli üksi pool liitrisest viinast sisse kallanud. Korraga tema argine jutt muutus, sisse hakkasid tulema lisaks kohalikule eluolule ja inimestele lisaks mingid müüdid ja uskumused. Dimitri andis mulle ülevaate vanausulistest, ja kreeka õigeusu erinevustest, kuidas seitsmeteistkümnendal sajandil hakati kiriku reformi läbi viima ja kuidas vanausulisi taga kiusati, keelati nende ristid ja kirikud ja kuidas isegi ristimärki ei tohtinud vana sõrmedekombinatsiooni kohaselt ette lüüa, ja kuidas enamus tuligi siis siiapoole Peipsit. Ta rääkis vanast ja lagunenud puukirikust keset küla, mille katus ja sarikad ja mõned seinadki on juba sisse kukkunud, aga mida ikkagi keegi lammutada ei julge, sest kardetakse jumala viha. Sest sellega, kes võtab kiriku vara, sellega juhtub midagi jubedat, ta sureb vägivaldselt. Dimitri rääkis kümnetest ja kümnetest, kes olid midagi võtnud ja siis olid nad kohe surnud, mis seal salata, üsna jälgil kombel. Kirik aga lagunes ja isegi küla joodikud ei julge seda maha võtta. Kui aga sa peaksid surnuaialt midagi kaasa võtma, kas siis küünlajupi, vaasi, lilleõie, siis oled sa varsti ise ka surnuaial, sest surnud nõuavad sind endale järgi.
„Kui aga keegi peaks varastama ikooni!“ nüüd muutus Dimitri eriti salapäraseks. „ Siis sellega on kohe läbi. Te ehk olete ajalehest lugenud, mis meil siin paar aasta tagasi juhtus, kõik lehed olid seda täis. Postimees ja kõik lehed.“
/…/
Lk 69-70
„Mis kuradi kirjanikuhärra!“ Nüüd pani ta oma teise käe kukla taha ja ma ei saanud end liigutada.
„Järelikult põlgad, pead end uhkeks, ei taha mind. Kõik teised on tahtnud ja sina nüüd ei taha, uhke härra oled.“ Korraga olid tal rinnad paljad, ka jalas ega ka kusagil mujal polnud midagi, ta vedas mind vee poole, pilliroog peksis näkku, jalad vajusid porri. Ise aga ta rääkis nii malbelt nagu me istuksime kohvikus. „Aga ilmaasjata lükkad mind tagasi, sa ei ole mind ju veel vaadanudki!“ Ta pressis end peale, surus oma huuli mu suule, nägin ta keelt. Võtsin kokku kogu oma jõu ja hoidsin teda tagasi –
„Mida sa minust tahad?“
„Kuidas mida, kas sa siis ise aru ei saa, ma tahan tunda ilu oma ümber. Kas ma siis sulle üldsegi ei meeldi?“
„Meeldid küll, väga meeldid.“ Sain ta endast lahti. Vahemärkusena olgu öeldud, et mul on väga halb mälu, ükski aastaarv või nimi ei jää mulle meelde, telefoni9numbritest tean vaid enda oma ja ühe sõbra oma, kus vahelduvad viied ja kahed; terve keskkooli aja ma püüdsin kõigi klassikaaslaste nimesid meelde jätta, aga enne, kui see mul õnnestus, sai kool läbi, ja nüüd on mu klassist meeles vaid üksikud nimed. Ka mingite tekstide ja luuletuse osas pole asi parem. Kuid siis korraga, olles põlvist saadik porises ja jäises vees, keset pilliroogu hakkas mu seest mulle eneselegi üllatuseks tulema! Esmalt lugesin ma ette ühe Alliksaare luuletuse, mille olin kunagi ülikooli kõnetehnika eksamiks pähe õppinud. Ta jäi paigale ja kuulas. Kui ma lõpetasin, tahtis ta mulle läheneda, paljas nagu ta oli, aga siis esitasin ma katkendi Alveri „Valgest varesest“, siis paar teksti Kareva viimasest kogust, siis tulid Visnapuu, Asko Künnap – Künnapi peale ta nägu väljendas imestust ja võiks öelda, et isegi rahulolematust – jätkasin Kurvitsa, Varblase, Beieri ja Runneli tekstidega, sinna vahele tuli ka üks Puškin, mille suutsin lugeda isegi vene keeles. Ja kui ma olin kõik, mis mul vähegi pähe tuli, ette lugenud, panin viimase välja ja deklameerisin Viktor Tsoi lauluteksti Kogda tvoya devushka bolna. Rohkem enam ei suutnud, vajusin põlvili vette , jäin ootama, millel ta tuleb. Ja ta tuligi, võttis mu pea õrnalt-õrnalt käte vahele, vaatas mulle otsa, ta silmist jooksid pisarad ning korraga ta suudles mind põsile –
„Ma tänan sind. See oli see, mida ma vajasin, aga millest siin keegi aru ei saanud. Urmas, sa oled suur poeet!“ Ta tõusis ja läks läbi vee. Venemaa poole, tagasi isakoju.
Loomingut:
2009 pseudoajalooline põnevuslugu „Ballettmeister“, 2009 Endla teater, lav. Andres Noormets.
2006 lühimängufilmi “Tabamata ime” stsenaarium, Von Krahli teater, kaas-stsenarist-režissöör Jaak Kilmi;
2005 muusikali “Georg” libreto, Smithbridge Productions, lav. Andrus Vaarik;
2005 telemängufilmi “Kohtumine tundmatuga” stsenaarium, ETV, rež. Jaak Kilmi (2005 ETV stsenaristi aastapreemia);
2005 näidendiraamat “Kohtume trompetis! Elvis oli kapis!”, Loomingu Raamatukogu;
2002 näidend “Kohtume Trompetis!” Lätis Valmiera draamateater, lav. Jaanus Johanson. 2004 VAT- teatris, lav. Urmas Vadi;
2002 novellikogu “Unetute ralli”, kirjastus Tuum;
2001 vene muinasjuttude aineline näidend “Lendav laev” teatris Vanemuine, lav. Tiit Palu (2001 ilmunud raamatuna);
1999 novellikogu “Suur sekund”, Eesti Kostabi selts;
1999 lastenäidend “Varasta veel võõraid karusid”. Eesti näitemänguagentuuri üks kolmest peapreemiast. 2000 Eesti Raadios kuuldemänguna, lav. Jaan Tootsen. 2001 Viljandi draamateatris Ugala, lav. Ingomar Vihmar
Linke:
(:)kivisildnik „Ballettmeister teeb teatrilaval ilma“, Pärnu Postimees 8.05.2009,
http://www.parnupostimees.ee/?id=116479
Andres Laasik „Rahvatantsumehed päästsid Eesti Vabariigi“, Eesti Päevaleht 4.05.2009
http://www.epl.ee/kultuur/467405
Urmas Vadi uus näidend kevadel, Ärileht 21.03.2009,
http://www.arileht.ee/artikkel/462825
Urmas Vadi otsib kolme Elvise kaudu elu mõtet, Eesti Päevaleht 09.09.2006,
http://www.epl.ee/artikkel/354055
Riho Laurisaar „Urmas Vadi – pätt, luru ja näitekirjanik“, Eesti Päevaleht 26.02.2005,
http://www.epl.ee/?artikkel=286107
Maarius Suviste „Urnas Vadi vajab kirjutamiseks elektrilööki“, Maaleht 18.03.2004,
http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=7430&old_num=858
Raimu Hanson „Kirjanik Urmas Vadi käsikiri saab filmiks“, Postimees 11.11.2004,
http://tartu.postimees.ee/111104/tartu_postimees/kultuur/149713.php
Nädala autor 