Torgny Lindgren
Foto:Wikipedia
Torgny Lindgreni (s 1938) raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde ja ta on rahvusvaheliselt tuntumaid rootsi kirjanikke. Triloogia „Isa arm“ koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré piibel“ (2005), mis moodustavad ühe terviku. Romaanides on ühiseid tegelasi, paiku motiive. Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on väga ähmane. On kordusi ja viiteid nagu Mahleri muusikas, mida Lindgren hindab. On sõnamängu ja elufilosoofiat ning tüüpe, kes oleksid nagu päris ja ei ole ka. Torgny Lindgren on ise rõhutanud, et tema triptühhon räägib eeskätt Jumala armust ja halastusest, mille kohta ei käi Piiblis ühtegi käsku. Tema kaastunnet äratavad tegelased on kui inimsuse proovikivid. Siin maailmas on inimeksistents väeti ja kaitsetu, kui teda ei tiivusta usk, lootus ja armastus.
Katkend: Torgny Lindgren „Isa arm“, Varrak 2009, „Doré piibel“ (2005), lk 387-392.
Aga mina olin aastate kuludes jõudnud selleni, et Jumal on tegelikult kõikide Gustave Doré piltide summa. Sul peavad kõik need pildid olemas olema.
Kõik pildid koos on Jumal. Nii lihtne see ongi.
Ma olin jõudnud selgusele, mis puudutas piltide ülemvõimu sõnade üle, ütlesin mina.
Ja just siis, kui ma niiviisi avasin talle oma südame, jutustas juhataja suurima usaldusega mulle, kuidas see juhtus, et ta oli meie juurde sattunud, kuidas temast oli saanud õppimisvõimetute kodu juhataja. See tulenes kõige lihtsamalt öeldes Jumalast.
Tema õpingud olid kulgenud eeskujulikult, ta oli õiendanud ülikoolieksamid ettenähtud ajal ja saanud suurepärased hinded. Ta ei olnud eriti palju viina joonud, küll aga ta oli hakanud piipu suitsetama, tema tubakamark oli „Krahv Gilbert Hamiltoni segu“.
Peamiselt oli ta õppinud teoloogiat, aga oli otsekui möödaminnes sooritanud ja lasknud õpinguraamatusse kanda ka ajaloo ja praktilise filosoofia eksamid.
Tema isa, kes samuti nagu Blaise Pascali isa oli väljapaistev maksujurist, maksis tema õpingud kinni.
Kui aeg oli käes, et ta pidi valima doktoritöö teema, arvas ta, et tal polnud mingit valikut. Viis aastat töötas ta oma uurimuse kallal, kaks aastat sellest õppis ja elas ta Pariisis.
Kuidas nii? küsisin mina. Miks sul ei olnud mingit valikut?
Ma usun, et see oli mu kutsumus, ütles tema.
Sellest sõnast pole ma õieti kunagi aru saanud, ütlesin mina. Kutsumus?
Instinkt, ütles juhataja, mis justkui tõmbab nimest ülespoole.
Pealegi, lisas ta, oli see minu isa tahtmine. Ta polnud kunagi suutnud unustada Pascali leiutatud arvutusmasinat.
Ja mulle meenus, et arvutusmasinat oli ka tolles raadiosaates, see oli maailmas esimene; ka Ingemar Hedenius ei olnud seda unustanud.
Mõnikord tunned ennast naeruväärse narrina, jah, peaaegu et lollina, kui ütled „raamat“. See on tegevus, mis avaneb lootusetusse õppimisvõimetusse.
Nagu nüüd selle raamatuga Piiblist.
Selle lausumise taga tundub peituvat ärritav ja tülikas üksindus. Ja hooplemine.
Aga ma oletan, et midagi naeruväärset ja piinlikku on ka raamatu kirjutamises. Tähtede ükshaaval paberile kandmises. Kui sul on igal hetkel omaenda kirjutus, omaenda eritis silme ees.
Paljud vanad mehed hakkavad vanaduses omaette rääkima, nad käivad ringi ja vestlevad valjult ja lihtsameelselt vaikusega. See on midagi samasugust.
Selle, mida ma lausun, paneb keegi teine hiljem kirja. Keegi ei oska absoluutse kindlusega otsustada, mida ma tegelikult olen lausunud ja mida see teine on üles kirjutanud. Kas ta on juurde pannud või moonutanud.
Nimelt kirjutamise kaudu hiilivad ligi ebakindlus ja isegi kahtlus. Võib-olla tuleks kõigest hoolimata siiski eelistada kirjutamisele lausumist, isegi kui esmapilgul võib see tunduda hajuvam ja põgusam?
Kui ma oskaksin kirjutada, kirjutaksin ma kiidulaulu aleksiale ja kirjaoskamatusele.
Oma sõnumites, ütleb Manfred Marklund, kirjeldan ma meie kodukanti nii ausalt ja kohusetruult, nagu ma oskan. Aga keegi võib ju tulla ja ütelda: Täpselt nii see küll ei ole. Sellepärast ütlen mina: Ma mõtlen kõik välja, kogu see kodukant on algusest otsani minu leiutis.
Manfred Marklund on kõige otsekohesem inimene, keda ma tean.
Juhataja oli minu mehhaanilisest plekk-Jeesusest tõelises vaimustuses, see oli ju vermitud ja kujundatud Doré joonistuste järgi. Aeg-ajalt me keerasime Jeesuse üles.
Mis õigust on ateistidel väita, tsiteeris juhataja Pascali, et surnuid ei saa üles äratada?
Mis on raskem, kas elu anda või uuesti ellu äratada.
Tegelikult, ütlesin mina, on see ju ainult mänguasi. Jäänus minu õnnelikust lapsepõlvest. Valmistatud ühes Nürnbergi vabrikus.
Jah, ütles juhataja. Nimelt see eksemplar.
Kui ta oli oma väitekirja valmis kirjutanud ja pannud sellele pealkirjaks „Tühjus ja Jumal Blaise Pascalil“, esitas ta selle ülikooli usuteaduskonnale, kaitses väitekirja ja ta promoveeriti. Kõik oli suurejooneline, võrratu edu, ta oli olnud õnnelik nagu laps oma esimese puukoorest laevukese üle.
Tema isa oli talle kinkinud verivärske aktsiaseltsi, mis pidi haldama kõiki sissetulekuid tema tulevastest ettekannetest, mis pidid käsitlema kord tühjust, kord Jumalat, kord neid mõlemat suurust üheskoos.
See oli nimelt tema hiilgava väitekirja tuum: loodusteadlasel Pascalil, kes olid omal ajal esimesi tühjuse uurijaid, oli teoloogina õnnestunud täita tühjus Jumalaga, või õigemini öeldes, ta oli näidanud, et need kaks on üks ja seesama: tühjus, see tähendab igaviku vaakum, on Jumal, meie Isa.
Aga veidi aega hiljem oli keegi ülipüüdlik rootsi tudeng Pariisis – kellest hiljem sai üks uusvaimse liikumise juhte – avastanud, et üks prantsuse teoloog, jesuiit, oli juba kirjutanud täpselt sama väitekirja kahjuks seitse aastat enne meie juhatajat. Nii-öelda sõna-sõnalt sama. Või mõte-mõttelt. Juhtub niisuguseid asju.
Juhatajat sunniti diplomit ja loorberipärga tagastama ning peenelt graveeritud kuldsõrmuse metalliväärtuse välja lunastama. Ja tema isa võttis tagasi aktsiaseltsi „Tühjus ja Jumal“, seda võis kõigest hoolimata kasutada maksude planeerimisel.
Seejärel oli juhataja meeleheitlikult tööd otsinud. Aga kes tahab tööle võtta inimest, kes – ehkki ta seda salgas, aga siiski – oli kõikide arvates tabatud pettuselt, eriti kui nõndanimetatud pettus puudutas midagi nii kahtlast nagu tühjus.
Lõpuks oli ta saanud selle töö siin meie juures.
Ja ega ta ei kurtnud. Ei, tegelikult tundis ta ennast meil päris hästi.
Kolmes üldpalatis ringkäiku tehes sai ta selgesti aru, kuidas see vahiteenistus sarnanes juhendamistegevusega dotsendi või professori ametis, mis tal algselt oli mõttes mõlkunud. Võib-olla oli tase pisut madalam. Aga Pascali käest oli ta õppinud, et tegelikult polnud sellel tähtsust. Tasemed on mateeria maailmas, mitte vaimuilmas.
Ta ei hoolinud enam kuigivõrd prantslasest, kes pealegi oli poolenisti itaallane, mehest, kes nii-öelda oli plagieerinud tema väitekirja mõni aasta enne seda, kui ta ise selle kirjutas. Aga sellegipoolest tahtis juhataja mõnikord minuga minu elust rääkida, minu vähenõudlikest, aga siiski nõudlikest harjumustest, minu isiklikust toast seal kodus.
Tegelikult sa ju ei kuulu siia, ütles ta. Oma keelega! Ja oma hämmastava haritusega! Sa ei peaks siin elama, vaid mõnes teises asutuses. Vaimuhaiglas.
Mitte minu haritus ei ole hämmastav, ütlesin mina. Vaid minu mälu.
Ja tihti, tihtipeale me pöördusime. Meie kummagi piibu kahte eri sorti suitsu mähkununa, tagasi ühe Pascali põhjapanevama mõtte juurde:
Meie maailmamõistmise möödapääsmatuks aluseks on numbrid, mitte kirjatähed. Üheselt mõistetavatest ja selgetest arvudest lähtudes võime ehk umbkaudu ja kobamisi hakata otsima eksistentsi, mille on üles ehitanud teised märgid, sealhulgas kirjatähed.
Aga me peame riskidest teadlikud olema.
Ja numbrid, ütles juhataja, neid sa ju ometi oskad lugeda ja kirjutada!
Ei, ütlesin mina. Kahjuks. Isegi mitte numbreid.
Loomingut eesti keeles:
Mao tee kalju peal, Perioodika 1987
Valgus, Eesti Raamat 1991
Batseba, Eesti Raamat 1993
Kumalasemesi, Perioodika 1996
Pistodaga Madonna. Pildiraamija Theodor Marklundi enda jutustus, Eesti Raamat 1998
Isa arm, Varrak 2009( triptühhon: Kumalasemesi, Mauk, Doré piibel)
Linke:
Gerda Kordemets „Jätab jälje“, Teater. Muusika. Kino, aprill 1999
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/99apr_t3.htm
(Torgny Lindgreni ja Priit Pedajase maagiline legendarism Eesti Draamateatris)
Sofia Joons „Elamus: Pölsan“, Eesti Ekspress, Areen 14.10.2004 http://195.250.160.49/viewdoc/5CB6D01023AE94A1C2256F2A00336ED7
Triin Tasuja
2009. aasta Betti Alveri kirjandusauhinna laureaatideks valiti Triin Tasuja ja Sandra Jõgeva.
Betti Alveri kirjandusauhinna tänavune žürii koosseisus Piret Viires (esimees), Toomas Raudam, Triin Ploom, Urmo Mets ja Igor Kotjuh otsustas ajavahemikus hingedepäevast 2008 hingedepäevani 2009 ilmunud debüütteoste eest antava 15 000-kroonise preemia jagada Sandra Jõgeva novellikogu «Draamapunkt» ja Triin Tasuja «Provintsiluule» vahel, teatas Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher.
«Nii Jõgeva kui Tasuja on jõulised ja isikupärased noored naisautorid, kelle loomingus põimuvad eneseirooniline eluloolisus ja kriitiline suhe oma ajastu kultuurikeskkonda.“
Triin Tasuja „Provintsiluule“, Värske Raamat 2009/6
…luulekogu on arvatavasti ausamaid puberteedipiibleid uuemas eesti luules. Süüdimatu, ebakindel, rahmeldav – mis iganes märksõnu kasutada puberteedi kirjeldamiseks, Tasuja luulekogus on need kõik siiral ja iseenesestmõistetaval moel olemas. Võtkem Triin Soometsa temaatikad, Liisi Ojamaa romantika, Elo Viidingu agressiivsus ja Andra Teede lapselik ülbus – nendega ei ole sel raamatul väga palju seost. Puberteetlikkus ei ole Tasujal poeetiline raamistik, tema linnaromantika lähtub paekivise Tallinna vanalinna asemel hoopis tundmatust kolkast, tema agressiivsus ei ole ennastõigustav ja tema ülbus ei ole poos, vaid silmanähtav ja siiras kaitserefleks. Tasuja on andekas autor läbi teist laadi õnnestumismehhanismi – nagu loeks poolkogemata ühe kolkaplika salajast salmikut või nagu kohtuks temaga juhuslikult õhtuses bussipeatuses. Ja kuigi selle peatuse lähedal elab Andra Teede ning Tasuja võib-olla suitsetab Liisi Ojamaalt laenatud sigarette ning ehk kannab samasuguseid kontsaga kingi nagu Elo Viiding, jääb pärast vestlust pähe mõte: “Ta vist tõesti ongi selline,” nendib Priit Kruus.
Luuletusi: Triin Tasuja „Provintsiluule“, Värske Raamat 2009/6
Kui ma koolist ära jooksen ja räästad tilguvad
mõnikord reegleid tundmata neid rikun
kui põgenedes rahu leida püüan
Jooksin jälle koolist ära
sellel lörtsisel kevadpäeval
kui päike paistis
kõik tilkus ja peegeldus
sundis mu silmad kissi
kui keegi mult küsiks, miks läksin
õigustust, põhjendust mul poleks
vahalejäänu ju niikuinii olen:
hirmust mahakirjutamata konspektid
kõik need ausalt saadud kahed
ja hingest kirjatööd hindega „kolm“
lihtsalt pettun
ja kahtlen vahel
kas millekski muuks
kui mõttetuks vormiks
mind üldse on vaja
sellest jooksus päevast
ei muutu midagi
ainult mina püüan kasvada
mitte riigis, vaid betoonlinnas
kus kõik hävib
nii sundimatult igast reeglist
eal mõistmata mind hukka
rahulikult püüan olla
ilu ja hirmu piirimail
aga äärmustest olen ma pärit –
kuhu põgenen kui kahtlen?
Kuhu põgenen
kui eksinud olen ja
jälle teadmatu iseendast
ma kahtlen,
et pildid sinust
või kellestki teisest
mulle selgust võiks tuua
kui kahtlen valgena mustade seas –
kes kinnitab mu elujaatuse?
kui kaotada värvide kontrast
ja tunda, et siiski kõik on sama..
vabadusest ongi saanud miski
milles nagu polekski enam midagi kaotada
Ood gümnaasiumiaastatele
Peaksin tõesti väga tänulik olema
et olen jõudnud nii kaugele:
kaks nädalat viimase koolipäevani
uskumatu, et pole veel välja heidetud
su silmakirjalikust ja hävitavast rüpest
kus põhjuseta puudumisi alati olnud rohkem
kui tohiks
emotsionaalsust
alati rohkem kui tohiks
iseseisvat mõtlemist
alati rohkem kui tohiks
kuid mahakirjutamist ja pohhuismi
pole kunagi olnud liiga palju
Tänan kogu selle mõnituse ja terrori eest
mis on must teinud emotsionaalse hälviku
kes ei usu oma võimetesse
eriti suur tänu oma matemaatika õpetajatele
kes mulle alati öelnud on, et ma ei saa hakkama
ma ei ole väärt ja ma mõtlen valesti
sest sõja vaim ei rauge
ta kandub inimeselt inimesele
ja mina olen lihtsalt üks loll idioot
kellesse kogu see valu hallitama jätta
sest me oleme eestlased
me peame end koguaeg halvasti tundma
Mulle meeldis juba algkoolist saati
kuidas mulle heideti ette seda, kes ma olen
ei, ikka seda, milline ma välja nägin
ja nüüd tunnen ma ennast väga naiselikuna
(kui ma ainult hästi ette kujutan)
ja kogu see mõttetu stress ja
sellest tingitud jätkuv enesehävitus
teeb minust ju täisväärtusliku noore
haritud inimese, kas pole?
Mulle jääb alati meelde
kuidas sa oled arvestanud minu
kui indiviidiga
ja emmanud mind 45-minutiliste
raudsete trellidega
samuti meenutan mõnuga su numbritekujulisi suudlusi
mis oma keskmise summaga ütlevad mu
tõelise hinna
et igaüks teaks, mis maksab mu
fakte täistopitud targa
valge ida-eurooplase intelligents
Kui sind igatsema peaks
joon su terviseks ilmselt
tänava äärekivil odekolonni
sest öö kuulub armastajatele
mulle ei ole tundunud alastiolek
mujal kui sõnades
veel kunagi mugav
see on ehk mõnelegi naeruväärne kuidas
iseenda hinge ja keha üheksolemises on
võimalik kahelda
aga ma ei oska iseendale hinnangut anda
mis kuulata siis võõrast naeru
et mida rohkem ma muutun
seda vähem ma tunnen
nagu pohmakanutune lits rakvere hommik
kus tänavad pole ei rohkem ega vähem kui mina
ja oma koduses unetuses pole see esimene kord
taaruda sihitult oodates jõudmist millegi poole
mis oleks kodu
pohmakanutune lits rakvere hommik
päike ei raatsi välja tulla
silmad kipitavad pisaraid
istun bussijaamas:
vanad ja imelikud inimesed
mida kuradit ma eile tegin ja miks
polnudki nagu midagi kaotada
aga mu särgil on jälle magus lõhn
mida ma eitada ei raatsi
kuid kõik muu oma jõhkra reaalsusega
lihtsalt hirmutab mind
skeemid ei töötanud ootuspäraselt
ma arvasin, et olen lihtsam kui mingid kuradi tunded
Linke:
Piret Viires „Betti Alveri debüüdiauhind 2009“, Sirp 4.12.2009
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9848:betti-alveri-debueuediauhind-2009-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3278
Värske Rõhk: http://www.va.ee/?leht=autor&iidee=168
Hasso Krull „Ainsuse esimese isiku anarhiline hääl“, Vikerkaar nr 9. 2009
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4980
Raimu Hanson „Auhind jagunes kahele“, Tartu Postimees, 26.11.2009
http://www.tartupostimees.ee/?id=193110
Katrin Väli: Triin Tasuja „Provintsiluule“, Eesti Ekspress, Areen 3.07.2009
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/8A0F2CB4EBAFD713C22575E10036CEFB
Kaarel Kressa „Triin Tasuja on Andra Teede „kuri teisik“ paralleelmaailmast“, Eesti Päevaleht 16.04.2009, http://www.epl.ee/artikkel/468703
Nädala autor 