fs
Fs, (varasem pseudonüüm François Serpent) (1971) – eesti luuletaja. Lõpetanud Tartu Ülikooli kunstiajaloolasena, töötab aastast 2000 ajakirjas Looming kriitikatoimetajana. Eesti Kirjanike Liidu liige, pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna luulekogu “2004” eest. Avaldanud luulet, lühiproosat ja kirjanduskriitikat juhtivates Eesti kultuuriväljaannetes “Looming”, “Vikerkaar” jne. Tema luulet on tõlgitud soome, rootsi, vene, poola, bulgaaria, leedu, gaeli, inglise ja prantsuse keelde.
françois serpent “Valgete kaantega raamat”, long long train train: 2000
Luuletusi lk 41, 48, 68, 38, 40.
fs “Alasti ja elus”, Jumalikud Ilmutused, Pärnu 2008
lk 101-102
*
me tuleme laevadelt kirved on käes
ja röövime naisi vilja ning lambaid
sel õhtul ma puhtana magama läen
ei verega pese ma oma hambaid
su siuglevat keha ma kõikjal vaid näen
su rindu valgeid kui templite sambaid
mu pilgu ees kõikjal su silmad su käed
ei verega pese ma oma hambaid
must keeris mu pea kohal on iga päev
mind endasse kisub ta õudne kese
see lahustab endas mind võtab mu väe
kuid verega hambaid mina ei pese
on rytmimasin mu juuste all hullund
ent verega hambaid ei pese ma
ma valguslaiguna kõikjale rullun
kuid ei pese hambaid ma verega
ma verega ei pese hambaid
nyyd kildudena varisen kokku
ma verega ei pese hambaid
ei pese hambaid verega ma
ma verega ei pese hambaid
ei pese verega hambaid ma
ma verega ei pese hambaid
ei pese verega hambaid ma
*
Siin pole kohta kunsti jaoks
on öösse raiutud sõnad
siin pole kohta kunsti jaoks
yyrgavad korstnad ja kassid
siin pole kohta kunsti jaoks
taevasse kistakse vihm
siin pole kohta kunsti jaoks
päike alaealine roostevaba mask näo ees
vingub ja iriseb
igavene loll nisuke
siin pole kohta kunsti jaoks
Ruudolf on ka ära läinud
no mis ta pidigi ootama
meid või
siin pole kohta kunsti jaoks
piltilus lits teeb jää peal ringe
uisud jalas aga muud pole seljas miskit
täitsa paljas
varsti on kylmund
ja syrnt
siin pole kunsti jaoks kohta
ei ole
*
rong sõitis rööbastelt välja
isa andesta mulle
et mudelraudtee on katki
rong sõitis rööbastelt välja
vennas andesta mulle
et jõgi on saastatud
rong sõitis rööbastelt välja
ema andesta mulle
et õemees jäi jalutuks
et õeke ise sai surma
et ilus pöörmeseadja lasi end maha
et mind pannakse vangi kus mind piinatakse ja alandatakse
et meie hea nimi on määritud
rong sõitis rööbastelt välja
isamaa andesta mulle
et ma su reetsin
rong sõitis rööbastelt välja
vanaisa ära irvita seal midagi
sul võib saiapudi kurku minna
ja sa lämbud
mõtle sugulaste peale
surnuaial hakkab kõigil kylm
ja pole ju enam mudelraudteed
millega meie suguvõsa kõigil matustel
ja muudel kokkusaamistel ikka on mänginud
*
jää ja udu ja puuslikud kivist
vaid sinine valgus eraldab sind
raagus võrade lõpmatust rivist
see öö tuleb kylm võid uskuda mind
on rooste söödud nii ankur kui kett
on lõppenud laul ja kadunud hääl
kus varem võis nähe voogavat vett
nyyd tuul sind pillutab mustaval jääl
öö on nii kylm ja kivid on kivist
taevasse kylmund yks eksinud lind
pääsu polegi varjude rivist
see öö tuleb julm ma hoiatan sind
*
Mikk Mikiveri häälele
näe tõbi tõuseb kevad langeb maha
on suland lumi ainus kes mind uskus
kalk päike kylvab oma valeraha
mind algusesse kisub jälle raskus
mind algusesse sinna kust ma tulin
tee ainus viib mind elu ukse taha
saan kõiksuseks ka mina pisisuli
ja siinne maailm kaugele jääb maha
näe tõbi tõuseb päike toidab tõuke
vees liigub juba paadimehe aer
mu selg saab kerge aga veenva tõuke
mul naer on varas verine mu naer
/“Alasti ja Elus“/
*
kurbus on nagu sitahäda
kas sa talle mõtled või ei
ikka ta tuleb
kus sa ka ei oleks
mida ei teeks
varem või hiljem
sa tunned teda
sa võid olla kodus
või tööl
anda endast kõik
või olla niisama
mängida tytrega liivakastis
seista treipingi taga
molutada raamatukogus
kõndida yle raudteesilla
Prenzlauer Bergil
minna kunstigaleriisse
Kreuzbergis
komberdada East Endis
kitsast trepist alla
kopituse haisus
nahkjaki taskus piletid
kontserdile Astorias
või kolmanda liiga mängule
juua sõpradega
Eestist toodud viina
jätta pulber teistele
leida Camdeni turult
helehallis hilishommikus
rariteetne Sistersi plaat
või elada synnist surmani
Virumaa metsade vahel
soovimatagi mujale minna
leida yles loodus
selline mida sa naudid
avara vaatega mererand
kõrged punased mäed
mets või kõrb või raba
või autodest tormlev jõgi
järskude kivist kallaste vahel
ärgata naise kõrval
keda sa armastad
avada silmad
olla õnnelik
ja rahul
ja soovideta
heledas voodis
kuid veel enne
kui päev loojub
tuleb nii kurbus kui sitahäda
kehasse koguneb raskus
paratamatu ja tungiv
ja loomulik
ilus ta ei ole
Linke
Kodulehekülg : http://www.eki.ee/kodud/fs/
Asko Künnapi intervjuu fs-ga
Kakskümmend aastat hiljem, Armastusest, hirmust ja eneseirooniast, Asko Künnapi sissevaade fs-i maailma, http://www.eki.ee/kodud/fs/AK-fs.htm
Sven Vabari intervjuu „Masin ja madu“: intervjuu François Serpent`ga , Looming 9/2002 http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/fs.htm
Mart Velsker „fs, François Serpent, Indrek Mesikepp ja teised“, Vikerkaar 1-2/2010
K. Kressa, fs püüab liikuda siiruse poole; Eesti Päevaleht, 24.01.2009
V. Valper, Oonani lapsed, Luup 23.06.1997, lk 34
B. Vaher, Kirju koer laenatud elumerel ehk Kutsu lapsi lugema!, Sirp 17.09.1999
A. Pilv „Mind the Gap“, Impersonaalsusest ja personaalsusest fs-i luules, Keel ja Kirjandus, 10/2007.
S. Kalder, „François Serpent`il on oma religioon“, Postimees 23.07.1997
P. Künstler „Harrastusluuletajate osadus kasvab“, Sirp 29.08.1997
L. Priimägi „Imagoloogiline etüüd“, Looming 10/2000
J. Kraavi „Mustade kaantega valge raamat“, Postimees 03.08.2000
A. Pilv „Autorikujundi poeetikast“, Keel ja Kirjandus 5/2001
M. Mägi „François Serpent – pimeduse poeet?“, Eesti Ekspress 25.05.2000, lk B12
M. Väljataga „ Eesti luuleraamat 2000“, Looming 3/2001
L. Sommer „Näivuste võlus ja valus“, Postimees 10.06.2000
B. Vaher „ Antifunk-aleatooriline arhitektuur“, Sirp 26.05.2000
I. Mesikepp „Kompaktse masina möire Rock Cafes“, postimees 30.03.2009
V. Märka „Punane madu, must madu“, Eesti Päevaleht 16.09.2000
M. Velsker „ Hea, normaalne, lihtne, siiras“, Looming 9/2004
J. Rooste „Ükskõik, kas kirjutan oodi armastusele või sõiman süsteemi“, Looming 3/2005
K. Kesküla „Ahasveerus ja rehepapp piiririigis“, Eesti Ekspress 24.08.2006
T. Haug „Fs. „Alasti ja elus““, Eesti Ekspress 12.03.2009
P.-E. Rummo „ fs , luuletaja“, Ääremärkusi, lk 577
M. Vassenin „Must raamat ja valge raamat“, Postimees 31.01.2009
V. Afanasjev „Halasta ja ja tõde“, Sirp 3.04.2009
M. Kangro „Eesti luule 2008“, Looming 3/2009
Looming
Luulekogud:
“Ka Jumal on inimene”, Eesti Kostabi Seltsi Kaasaegse Kirjanduse Keskus 1997
“valgete kaantega raamat”, Tartu, F.Serpent 2000
“2004”, Tallinn, Tuum 2004
“Alasti ja elus”, Pärnu, Jumalikud ilmutused 2008
Tõlkeid
fs “2004” Tallinn: Tuum 2005 (vene keeles; tõlge Igor Kotjuh)
fs “2007” Stockholm: Ellerström, 2007 (rootsi keeles; tõlge Peeter Puide)
fs “2004”, Russe: Avangard Print, 2008 (bulgaaria keeles;tõlge ja eessõna Zdravko Kissiov)
fs “Valoa tunnelin päässä” Tallinn: NyNorden, 2009 (soome keeles; tõlge ja järelsõna Hannu Oittinen)
fs “Skumju vairs nav” Riga: Mansards, 2009 (läti keeles; tõlge ja eessõna Guntars Godinš)
Leo Metsar
Leo Metsar (27.04.1924-4.08.2010) – eesti kirjanik ja tõlkija.
Foto: SL Õhtuleht
Leo Metsar lõpetas 1948. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena. Aastatel 1958-1963 ajalehe Edasi kirjandus-kaastöötajana, seejärel vabakutselisena.
Metsari romaanidest on tuntuim ajalooline tetraloogia “Keiser Julianus”. Ta on tõlkinud kümneid tšehhi ja slovaki proosateoseid, nende seas maailmakuulsa Milan Kundera “Olemise talumatu kerguse”, “Surematuse” ja “Hüvastijätuvalsi”.2007. aasta suvel pälvis Metsar mahuka tõlketöö eest Tšehhi Vabariigi kõrge auhinna Gratias Agit.
Katkend „Keiser Julianus. Prokopiose ülestõus. Neljas raamat“, Ilmamaa 2005, lk 127-131.
Ammianus Marcellinus, kolmekümne kolme aastane keskmist kasvu sirge rühi ja musta lõuahabemega kreeklasest sõjatribuun, seisis Bukoleoni sadamamuulil ja saatis pilguga eemalduvat „Nereiidi“, mille purje puhus kummi jahe ööbriis. Purjekas võttis kursi Bosporuse väina lõunakaldale ja varsti polnud teda enam näha. Ainsana andis selle paadi olemasolust märku masti tippu kinnitatud põlev latern, mis muutus aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni kahanes tuliseks täpiks.
Viimaks kustus see täppki, Kuid Ammianus Marcellinus ei liikunud paigast. Seisis ja vahtis pimedusse – õieti midagi nägemata. Tema pilk oli pööratud sissepoole, ikka ja jälle küsis ta endalt: „Mispärast olen ma siin?“ ega leidnud sellele küsimusele vastust. Ta mõistis ainult, et tema elus on lõppenud rändava sõjamehe järk, kuigi ta viibis praegu Constantinopolises eeskätt kui ekskeisrinna Faustina eskordi ratsaväeülem ja alles seejärel kui scriptor historiarum.
Nõnda ta seisis sadamamuulil jaheda öötuule käes ega suutnud mitte kunagi selgusele jõuda, kas poleks ka tema pidanud Verinianusega Constantinopolisest minema purjetama. Talle hakkas meenuma, et kõhklused on saatnud teda kogu elu. Alates juba sellest ajast, kui ta ei kandnud veel mehetoogat.
Ta oli sündinud Antiookias arhitekt Daimachose perre pärast kaht tütart kauaoodatud pojana. Isa oli küll rõõmu tundnud, et perekonna järjepidevus on tagatud ja Silphiuse mäe nõlvaku luksusvilla tulevane peremees olemas, kuid sellega ta piirduski, jäi endiselt projektide ja ehituste maailma, jättes poja kasvatamise oma naise Lydia ja tütarde meelevalda. Mis ime siis, et poisikest ümbritsev villa õhkkond oli naiselik. Mitte kunagi ei viidud teda hipodroomile või amfiteatrisse, kus purunesid raksudes võidusõidukaarikud ja surid gladiaatorid. Selliseid lõbustusi pidas ema Lydia barbaarsusteks, mis kalgistavad hinge. Veristest sündmustest tohtis nooruk aimu saada ainult ajaloolaste Polybiose, Appianose, Liviuse, Tacituse, Suetoniuse ja Sallustiuse teostest, kus vennad Horatiused, Mucius Scaevola, amatsoon Cloelia ja veel mitmed kehastasid roomalikke voorusi – patriotismi, järjekindlust ja vaprust. Ema tahtis, et pojast saaks haritud mees, kellele avaneksid siis võimalused tõusta kõrgetele kohtadele keiserlikus ametkonnas, kes võiks tõusta mõne provintsi asehalduriks või koguni konsuliks. Sellele eesmärgile mõeldes ema poja kasvatust suunaski. Nooruk valdas mõlemat keelt, ladinat ja kreekat, ning oli juba Antiookias õppinud kõnekunsti, filosoofiat ja ajalugu sealsetelt kõige kuulsamatelt õpetajatelt Libanioselt ja Nikokleselt. Ees aga seisis seniste teadmiste viimistlus Constantinopolises kuulsa kõnemehe ja filosoofi Themistiose juures.
Ema äkksurmaga varises Ammianus Marcellinuse maailm kokku. Harjumusest käis ta veel natukene aega seda rada, mille ema oli talle kindlaks määranud. Kuid peagi hakkas ta märkama, et on jäetud omapead, et tal tuleb endal oma tee leida. Neid otsinguid tõukas taga isa üha süvenev raskemeelsus, eluisu puudus. Isa lihtsalt kustus. Ei tulnud sugugi üllatusena, kui ühel päeval leidsid õed ta surnuna oma projektide kohale vajunult. Nõnda oli Ammianus Marcellinus asunud omal käel tundma õppima seda maailma, mis oli talle seni suletud olnud. Ta oli sõbrunenud Potentiusega, endavanuse poisiga naabervillast, kelle isa oli Rooma impeeriumi Idaarmee ülemjuhataja, magister militum Ursicinus.
Selles villas oli raamaturulle vähe, ent see-eest võtsid siin kuju muistsed sangarid ajaloolaste teostest. Mälestusesemetaks nendest lahingutest, kus Ursicinus koos oma kuue vanema pojaga oli tapelnud Rooma riigi auks ning kuulsuseks, olid pärslaste silmapiludega hõbekiivrid, aafriklaste kirevate sabasulgedega nooled, galli ülikute hõbedaga ilustatud mõõgad, germaanlaste läikivad sõjasarved. Muidugi oli Potentiuse kui noorima pereliikme tuliseks sooviks isa ja vendade jälgedesse astuda. Ja nõnda juhtuski, et Ammianus Marcellianus siirdus kahekümneaastasena (352 A.D.) küll Contantinopolisesse, kuid ei läinud õppima Universitas Litterarum`isse Themistiose juures, vaid astus koos Potentiusega Sholae Palatinae`sse, impeeriumi kõige kuulsamasse sõjakooli. Selle kasvandikud arvati pärast lõpetamisest keisri ihukaitseväkke ja sageli määrati neid ka armeejuhtide adjutantideks. Nõnda oli juhtunud ka Ammianus Marcellinusega. Keiser Constantius, see julm pungissilmne mees, oli nimetanud ta Idaarmee ülemjuhataja Ursicinuse adjutandiks.
Tervenisti kümme aastat oli Ammianus Marcellinus olnud Ursicinuse parem käsi, viibinud koos selle vana väejuhiga nii impeeriumi idapiiril Mesopotaamias kui ka kõige läänepoolsemas provintsis Gallias, kus ta oli kohtunud Lutetia Parisiorum`is tollase tseesari, hilisem keiser Julianusega. Koos oma eakaaslase ning Sholae Palatinae kasvandiku Verinianusega oli ta Ursicinuse juhtimise all kaitsnud Orbis Romanus`t pärslaste rünnaku vastu impeeriumi idapiiril, ent samuti aidanud jagu saada usurpaator Silvanusest Gallias, kelle olid teinud riigivaenlaseks õukonna intrigaanid.
Sõjaväeteenistust alustades oli Ammianus Marcellinus kujutlenud, et Rooma armeed sõdivad vaenlaste ja usurpaatoritega Rooma rahva rahuliku elu nimel. Kuid üsna varsti hakkas ta nägema, et need pole üldsegi Rooma armeed, vaid hoopis keiser Constantiuse armeed ja Rooma rahvas ei lähe neile sugugi korda, nende ülesanne on üksnes selle julma pungissilmse mehe troonil hoidmine. See asjaolu puhus õukonnas tuule tiibadesse igasugustele lipitsejatele, salakaebajatele ja intrigaanidele. Kuna Constantius ei saanud iialgi võitu hirmust, et keegi võib ta troonilt kukutada, siis oli ta kohe keisriks saamise järel korraldanud veresauna oma lähisugulaste hulgas (338 A.D.), kuid ka pärast seda nägi ta igas edukas väejuhis või populaarses mehes võimalikku trooninõudlejat. Ta laskis need hakata ilma kohtuotsuseta, palja kahtlustuse põhjal. Damoklese mõõk oli rippunud ka Ursicinuse pea kohal ja ainult Fortuuna ootamatu sekkumine oli päästnud vana väejuhi elu. Nõnda oli Ammianus Marcellinus sõjaväeteenistuses üha rohkem pettunud, kuigi ta oli tõusnud juba sõjatribuuniks ja ees ootas paljutõotav karjäär. Ja üha sagedamini oli ta hakanud mõtteid mõlgutama sellest teest, mille ema oli talle määranud. Ainult Ursicinuse tõttu oli ta teenistust jätkanud. Kui aga vana väejuht alandaval kombel erru saadeti (360 A.D.), siis jättis ka Ammianus Marcellinus Idaarmeega hüvasti ja naasis oma villasse Antiookias. Ta oli otsustanud lõplikult mõõga pilliroosule vastu välja vahetada ja jätkata Tacituse „Ajalugu“, millele meister oli pannud punkti keiser Domitianuse surmaga (96 A.D.).
Ammianus Marcellinus oli oma kavatsusest rääkinud väikeses Antiookia filosoofide ja literaatide ringis, kes käis koos kõnekunsti õpetaja Libaniose villas ja õsunud sellele kavatsusele tugevat toetust, eriti filosoof Kalliopiose õelt Aleksandralt. Kuid esialgu ei saanud ajaloo kirjutamisest asja, sest Ammianus Marcellinuse ellu sekkus ootamatult armastusjumalanna Aphrodite, kes pani skeptilise sõjatribuuni ihalema seda paksude mustade juustega iludust, ekstaatilist müstikasse kalduvat noort naist. Mõnevõrra kõheldes oli Aleksandragi Ammianus Marcellinusele lähenenud, nii et oli hakatud sosistama peatsetest pulmadest. Ometi ei saanud neid sosistamisi tõsiselt võtta päris tavalisel põhjusel, nimelt oli Rooma riigil järjekordselt kaks augustust. Antiookis valmistus pärslaste vastu minema poliitiline kristlane, keiser Constantius ja Lutetia Parisiorum`is kindlustas oma võimu impeeriumi Lääneprovintsides tema lellepoeg Julianus, vanarooma ideaalide kummardaja ning Olümpose jumalate templite taastaja, kelle olid keisriks kuulutanud sealsed galli leegionid. Kuigi tekkinud olukorda püüti läbirääkimiste teel rahulikult lahendada, ei uskunud mitte keegi, et suudetakse kodusõda ära hoida. Constantius peab minema nii pärslaste kui Julianuse vastu, peab oma armee kaheks jagama, peab väeüksustesse võtma uusi sõdalasi, sest impeerium pole ikka veel toibunud kümne aasta tagusest Mursa lahingust (351 A.D.). Seal taplesid omavahel keiser Constantiuse ja usurpaator Magnentiuse väeüksused, kes koosnesid Rooma eliitsõduritest. Lahinguväljale jäi neid tapetuna ühtekokku 54 000. Võitjaks tulnud Constantius nuttis, kui ta mõõtis pilguga seda uut Cannae lahinguvälja. Ta mõistis väga hästi, et tegelikeks võitjateks on tõusnud barbarid, kes pidevalt ohustasid impeeriumi. Siiski tegi Constantius vähemalt nii palju, et käskis auga maha matta kõik langenud, nii omad kui vaenlased. Kõikidele haavatutele, vahet tegemata, anti arstiabi. Nüüd aga (361 A.D.), seisis ees kodusõda lellepoegade vahel ja kuigi Ursicinus oli surnud, kutsuti tema adjutant Ammianus Marcellinus Constantiuse armeesse. Mis pulmadest siin enam rääkida! Vähe sellest. Libaniose kui Julianuse õpetaja ning tema sõprade ja tuttavate vastu hakkasid huvi tundma Constantiuse salaagendid. Ammianus Marcellinust siiski ei puudutatud ja keiser jättis ta koguni Antiookiasse, et ta läheks siit pärslaste vastu. Constantius ise oma armeega siirdus Antiookiast põhja poole, et marssida Traakiasse, Julianuse vastu.
Looming
Unistused ei sure, Eesti Riiklik Kirjastus 1960
Päikesevanker, Eesti Riiklik Kirjastus 1964
Ripsmetušš, Eesti Raamat 1971
Keiser Julianus. 1 raamat, Eesti Raamat 1978
Keiser Julianus. Päevik. 2 raamat, Eesti Raamat 1983
Keiser Julianus. Päevik. 3 raamat., Ilmamaa 1994
Keiser Julianus. Prokopiose ülestõus. 4 raamat, Ilmamaa 2005
Linke ja arvustusi
Aarne Ruben, “Leo Metsar – maa- ja ilma parandaja” – Maaleht 6. detsember 2007, http://paber.maaleht.ee/?page=Kultuur&grupp=artikkel&artikkel=10840
Tõlkija Leo Metsar pälvis Tšehhi autasu, Postimees.ee, 20.06.2007, http://wwx.tarbija24.ee/200607/esileht/siseuudised/267670.php
Raul Sulbi, “Sic transit gloria mundi” (“Keiser Julianuse” I-IV köite arvustus) – Sirp 8. juuli 2005, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5247:sic-transit-gloria-mundi&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3072
Arvo Uustalu, “Metsari “Keiser Julianus” ilma Julianuseta” (“Keiser Julianuse” IV köite arvustus) – Eesti Päevaleht/Arkaadia, 3. juuni 2005, http://www.epl.ee/artikkel/293459
Intervjuu: “Leo Metsar Tšehhis kõrvuti Thomas Manniga”, üles kirjutanud Jaak Urmet – Sirp 17. mai 2002, http://www.sirp.ee/archive/2002/17.05.02/sirp.html
Rein Veidemann, “Erudiit ja jutumeister Metsar” (Leo Metsar 75) – Eesti Päevaleht 27. aprill 1999, http://www.epl.ee/artikkel/51448
Kirjanik Leo Metsar: Tundeelu tõi antiikmaailma alles ristiusk, intervjueerinud Janika Kronberg – Luup 3. mai 1999, nr 9, http://www.postimees.ee/luup/99/09/kult2.shtm
Jaan Unt, “Non est bonum sine aliquo malo” (“Keiser Julianuse” I köite arvustus) – Keel ja Kirjandus 1979, nr 2, lk 111–112
Ain Kaalep, “Leo Metsar 60” – Keel ja Kirjandus 1984, nr 4, lk 240–241 ja Ain Kaalep, “Kolm Lydiat”, Ilmamaa, Tartu 1997, lk 172–173
Jaan Unt, “Leo Metsar ja antiik” – Looming 1984, nr 4, lk 567–568
Andres Langemets, “Ajaloo õppetundidest ja ajaloost enesest” (“Keiser Julianuse” II köite arvustus) – Keel ja Kirjandus 1984, nr 12, lk 751–753
Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat, ER, Tallinn 1991, lk 266–268 ja bibliograafia lk 281 (ülevaate autor Ülo Tonts)
Heino Puhvel, “Leo Metsar kirjanikuna ja malepartnerina” – Keel ja Kirjandus 1994, nr 4, lk 235–236
Henn-Kaarel Hellat, “Mida ma tean Leo Metsarist” – Looming 1994, nr 4, lk 570–72
Jaan Unt, “Mitmest vaatenurgast valgustatud Julianus” (III köite arvustus) – Postimees 30. märts 1995, lk 14
Priidu Beier, “Hamlet keisritroonil” (III köite arvustus) – Looming 1996, nr 1, lk 129–131
Nädala autor 