Andrus Kivirähk
Foto: Andres Treial / Õhtuleht
Andrus Kivirähk (1970) – eesti kirjanik. Õppinud Tartu ülikoolis ajakirjandust. Töötab Eesti Päevalehes. Aastast 1996 Eesti Kirjanike Liidu liige.
Katkend: “Liblikas”, Tuum 1999, lk 86-92
Pärast Altermanni matuseid polnud kellelgi tahtmist linna jääda ja me sõitsime ringreisile, et veidi vaheldust ja meelekosutust saada. On ju just igapäevased ringreisid näiteseltskonnale suurimat mõnu pakkunud, sest keda ei võluks võimalus aeg-ajalt mustlase elu elada, hoolimata tavalistest argitseremooniatest nagu õhtune lahtiriietumine või nõudepesu? Jätsime maha teatrimaja, mis oli täis sõjainvaliide nagu pilvik usse ja mille ümber hall koer oma koledaid mõtteid mõlgutades ringi hulkus, ning asusime teele.
Ma mõtlen, et kõnelen teile veidi ringreisidest üldse, sest lõbusaimad retked sai peetud ikkagi siis, kui Theo veel elas, kui me kõik alles koos olime. Milleks alata halvaga, kui võib alati heaga, kui võib heaga, enne ikka pummelung ning alles siis pohmell – see on minu kreedo.
Andsime oma ringreisidel etendusi ja päevitasime järvede-jõgede ääres, külastasime suure huviga kohalikke trahtereid ning ööbisime võõrastemajades. Aegade jooksul olid välja kujunenud kindlad kooslused, nii ööbisid alati ühes toas Pinna, Altermann ja Sällik, samal ajal kui mina, onu Leks ja Kurnim teise kolmiku moodustasime. Kuidas naised oma tube jagasid, seda ma siin kirja panema ei hakka, mitte et ma ei teaks, aga miks peaks üks surnud vanamees säärastest asjadest pajatama?
Pinna, Altermann ja Sällik elasid peente meeste elu, vahetasid iga tunni aja tagant vesti ja kahe tunni järel kaelasidet, ning kui nad külatanumale patseerima läksid, uuriketid kiiskamas, näis, nagu oleks maapõu avanenud ja muistsed kuningad oma rüpest välja lasknud, kohalikud hallides kuubedes talumehed vahtisid neid ammuli sui ja noored sulased jooksid lauda taha ning vandusid seal jumala või kuradi nimel, et ka nemad peavad kord endale säärased rõivad saama, maksku mis maksab, ja järgmisel mihklipäeval kauplesidki nad end töölt lahti ja rändasid Tallinna õnne otsima, tüdinuna igavast argielust ning igatsedes midagi erilist, sõnulseletamatut, ja lisaks veel muidugi säärast kuube nagu Altermannil. Mis puutub kohalikesse piigadesse, siis neil tarvitses üksnes “beekmane” – nii me hüüdsime seda netti kolmikut isekeskis – kaugelt-kaugelt näha, kui nad kohe põlle näo ette lõid ja heinamaale pikali kukkusid, palged lõkendamas, jalad põlvist nõrgad ja süda sees puperdamas kui värisev lind.
Meie kolmik, oh paraku, säärast segadust ei tekitanud. Onu Leksi hiiglasekogu silmitsesid talunikud küll lugupidavalt, aga Kurnimi kaval kratipilk sundis neid salamahti risti ette lööma ning kätt rahakukru kaitseks taskupõhja libistama, ja mina oma väikese kasvuga jäin sootuks märkamatuks. Eks see tegi natuke pahameelt, sest olime ju meiegi omaarust netid poisid, nii ei jäänud meil muud üle, kui “beekmanitele” kätte tasuda. Kiusasime neid nagu jaksasime, eriti tubli oli siin onu Leks, kellel uni juba enne päikesetõusu ära läks ja kes siis usinalt askeldama asus, metsa vahel jalutamas käis ja sealt mitte kunagi tühjade kätega tagasi ei tulnud. Nii vaikselt, et see oli tema lahmaka kogu juures lausa uskumatu, hiilis ta “beekmanite” tuppa ja seisis seal mõne hetke, silmad ümmarguste prilliklaaside taga õnnelikult läikimas. Siis asus ta salamahti tööle nagu lihavõttejänes, kes lastele külakostiks värvitud mune toob. Kord pani ta Sällikule siili voodisse, igasuguseid vihmausse ja maipõrnikaid aga ei jõudnud Pinna, Altermann ja Sällik hiljem kokku lugedagi, neid tiirutas ja roomas nende toas hommikuti lugematu arv. Lisaks omas onu Leks nahast kotikest, mis oli täis aevastuspulbrit, mida ta siis supilusikaga magajatele ninna tavatses valada. Mäletan, kord aevastas Pinna selle tagajärjel pool tundi ühtejärge, kuni võõrastemaja perenaine tuli üles vaatama, mis on ometi juhtunud, et sedasi paugutatakse.
“Oh issand, härra Pinna, mida te ometi teete?” küsis ta hirmunult, silmitsedes pesuväel Pauli, kes keset tuba seisis ja, kogu nägu pisaratest märg, uue pealetükkiva aevastusega võidelda püüdis.
“Näete isegi, et nutan,” vastas Pinna oma silmnäole osutades ja aevastas uuesti.
“Aga miks, härra Pinna, kas midagi on juhtunud?”
“Oh ei, see on ainult väike treening, kas te siis ei tea, et meie, näitlejad, peame oskama vajalikul hetkel pisaraid valada, kui roll seda nõuab? Samamoodi on naermisega. Ärge ehmatage, kui te kohe varsti hullumeelse naerulaginat kuulete, seal kõrvaltoas elab üks paks mees, kellel see kunst hästi käpas pole, ja ma kavatsen teda kohe-kohe kõdistama minna, et ta irvitamise ära õpiks ja meie teatrile häbi ei teeks,” kõneles Pinna, mispeale onu Leks, kes oli, kõrv vastu seina, kõike suure rahuloluga pealt kuulanud, karjus, et katsugu Pinna ainult tulla, tal on nuga padja all, ja perenaine kõndis seepeale pead vangutades minema ega tulnud hiljem enam kunagi üles, kui taas koledat aevastamist kuulis, sest ega onu Leks oma hommikustest viguritest ei loobunud!
Kord sattusime jällegi jaama puhvetis nägema hirmus odavaid vähke – kolm kopikat tükk! Tallinnas maksid vähid vähemalt kümme! Ostsime kohe suure hulga neid sõraloomi ja läksime “beekmanitele” külla.
“Kust nii ilusad vähid pärit on?” küsis Pinna kohe ja ka Sällikul ja Altermannil hakkas suu vett jooksma.
“Ostsime ühe talumehe käest, kõigest kaheksa kopikat tükist, kujutage ette!” kõnelesin mina. Pinna silmad läksid põlema.
“Tõesti odavad!” imestas ta. “Müüge mõni meile ka!”
“Miks mitte,” nõustusime meie ja onu Leks lisas, et tegelikult käsib ärimehe vaist tal vähke edasi müües nende eest üheksa kopikat tükist küsida, mis on ju ka soodus hind, aga sõprus on sõprus ja “beekmanid” saavad vähid kaheksaga kätte.
“Noh, see on tore,” arvasid “beekmanid” ja ostsid meilt kokkuvõttes kõik vähid ära, sest mida me nendega ikka tegema pidime, kui saja meetri kaugusel jaama puhvetis võis neid kolme kopika eest saada nii palju kui kulub.
Äri tehtud, läksime kohe puhvetisse tagasi ja lõime peo lahti. Eriti Kurnim oli vaimustuses ja lubas teatritöölt koguni ära tulla ja siinsamas jaamas vähikaupmeheks hakata, kes puhvetist ostetud vähke lollidele kolm korda kallimalt edasi müüb.
“See on amet minusugusele mehele!” kiitles ta. “Mis ma sinna lavale olen ära kaotanud? Mustlane ennustas mulle juba hällis, et minust saab vähikaupmees!”
Varsti ilmusid puhvetisse ka “beekmanid”, üles löödud ja tosinajagu austajannasid sabas. Olid enesega kaunikesti rahul, kõht ju odavalt saadud vähke täis! Märkasid meidki ja viipasid sõbralikult, astusid leti ette ja hakkasid hindu uurima. Pärast seda nad enam ei viibanud, ostsid igaüks ühe tee ja istusid hapude nägudega meist võimalikult kaugele. Ja ka austajannadele oli see kehv päev, sest kui üks süütute siniste silmadega blondiinike söandas heliseval häälel pärida, kas härrased estoonlased vähke ei tahaks osta, need olevat siin nii-nii odavad, ja meie seepeale oma lauas mürinal naerma plahvatasime, heitsid “beekmanid” õnnetule näitsikule vihkava pilgu ja kadusid võõrastemajja, kust alles õhtuse etenduse eel nina välja pistsid.
See etendus oli jällegi omamoodi veider. Kusagil esimese vaatuse lõpul on seal stseen, kus onu Leks koos Villmeriga laval viibib ja Pinna ukse taga lõhub ja sisselaskmist nõuab. Seinad ja uks olid aga kaunis õhukesest vineerist valmistatud ning Pinna ei usaldanud nende pihta rusikaga põrutada, muidu kukub veel kogu dekoratsioon kokku. Nii ta siis tagus kannaga vastu lava põrandat ja karjus: “Tulge välja, jalamaid tehke uks lahti ja tulge välja, seaduse nimel!”
“Jah, kohe,” kostis seepeale kellegi hääl lava alt.
“Kohe tulen, ärge ainult nii hirmsasti prõmmige!”
Pinna ei saanud millestki aru. Kes see räägib? Ta põrutas veelkord jalaga vastu püünet.
“No laske ometi, ma tõmban püksid jalga, kas ma pean trussikute väel jooksma või?” küsis ärritunud hääl maa alt. “Nii kiire on siis korraga?”
Laval seisev onu Leks märkas samas hirmuga, et tema jalge ees hakkab avanema põrandaluuk, ja kargas sellele peale, et suvaline inimene lavale ei roniks. Maa alt kostis vandumist.
“Keegi seisab luugi peal!” karjuti. “Ma ei saagi välja tulla, kurat võtaks!”
Pinna põrutas samal ajal uuesti kannaga.
“Jah, trampige aga trampige!” käratati maa alt.
“Mina välja ei pääse, nii et sõitke seenele!”
Rahvas saalis oli selleks ajaks juba suuremalt jaolt naerust lämbunud. Ei olnudki muud teha, tuli eesriie ette tõmmata ja luugi all pesitseja välja lasta. See osutus joomisest paistes näo ja pikkade sorgus vuntsidega kojameheks, kes oli ilmselt keldris maganud. Ta oli tige ja asus kohe onu Leksi sõimama, et mis see seisab luugi peal, kui ristiinimene välja tahab ronida, aga kui Leks talle peaparanduseks paar kopikat kinkis, siis läks tema pilk õndsaks ja hellaks nagu võisilm pudru sees ja ta laskis lavalt ruttu jalga ning etendus võis jätkuda.
Ringreisidest võiksin ma lõpmatult pajatada, kuid teie, kes te veel surnud pole, peate aega kalliks ega täi kindlasti sama kaua kuulata.
Looming
“Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed” ,1995 ilmus Päevalehes ning Rahva Hääles; 2001 ja 2008 Varrak
“Kaelkirjak”,1995 Tiritamm; 2000 ja 2007 Tänapäev
“Õlle kõrvale”, 1996 AS Vaho
“Jumala Lood”
“Kalevipoeg”, 1997 BNS
“Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel”, 1997 Loomingu Raamatukogu
“Pagari piparkook”, 1999 Kupar
“Liblikas”, 1999 ja 2007 Tuum
“Sirli, Siim ja saladused”, 1999 Varrak ja 2002
“Rahva oma kaitse” (koos Mart Juurega), 2000 Tänapäev
“Rehepapp, ehk, November”, 2000, 2006 Varrak
“Sibulad ja šokolaad” (näidendid) 2002 (avaldanud koos Tõnu Ojaga)
“Papagoide päevad” (näidendite kogumik), 2002
“Lotte reis lõunamaale”, 2002 Varrak
“Romeo ja Julia”, 2003
“Vargamäe vanad ja noored”, 2003
“Limpa ja mereröövlid”, 2004
“Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse”, 2004
“Wremja. Timur ja tema meeskond” (2004; koos Mart Juurega)
“Wremja. Zorro märk” (2004; koos Mart Juurega)
“Jutud” (kogumik), 2005
“Adolf Rühka lühikene elu” (näidendiraamat) 2005
“Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle”, 2005
“Aabitsa kukk”, 2006 Eesti Keele Sihtasutus
“Leiutajateküla Lotte”, 2006, Eesti Joonisfilm
“Mees, kes teadis ussisõnu”, 2008 Varrak
“Sürrealistid” (näidendiraamat) 2007 Eesti Draamateater
“Voldemar” (näidendiraamat) 2007 Eesti Draamateater
“Kaka ja kevad”, 2009 Varrak
“Jumala lood”, 2009
“Vombat”, (näidendiraamat) 2011
Lavastatud näidendid
“Vanamehed seitsmendalt” (Nukuteatris 1992)
“Sibulad ja šokolaad” (Noorsooteatris 1993, VAT Teatris 1999)
“Jalutuskäik vikerkaarel” (Eesti Draamateatris 1994)
“Rikka õelusel ei ole piire” (Nukuteatris 1995)
“Suur lahing Petuulia linna all” (Raadioteatris 1996)
“Atentaat Caesarile” (Eesti Draamateatris 1997)
“Säärane soolikas ehk Kuidas Kreutzwald oma õnne leidis” (Pärnu Endlas 1997)
“Kakand ja kakand” (Pärnu Endlas 1998)
“Papagoide päevad” (Eesti Draamateatris 2000; ise ka lavastaja)
“Hiired pööningul” (Pärnu Endlas 2001)
“Rehepapp” (Eesti Draamateatris 2001; lavastaja Hendrik Toompere juunior)
“Rehepapp ja näärisokk (Eesti Draamateatris 2001)
“Eesti matus” (Eesti Draamateatris 2002; lavastaja Priit Pedajas
“Uus jõuluvana” (Eesti Draamateatris 2003; lavastaja Andrus Vaarik)
“Romeo ja Julia” (Vanemuises; lavastaja Mati Unt)
“Helesinine vagun” (Ugalas 2003; lavastaja Taago Tubin)
“Aabitsa kukk” (Eesti Draamateatris 2004; ise ka lavastaja)
“Adolf Rühka lühikene elu” (Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar)
“Teatriparadiis” (Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots)
“Syrrealistid” (Viinistu kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior)
“Voldemar” (Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo)
“Ingel, ingel vii mind taeva” (VAT Teatris 2009; lavastaja Aare Toikka)
“Vombat” (Eesti Draamateatris 2009; lavastaja Merle Karusoo)
“Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia” (Eesti Draamateatris 2010; lavastaja Merle Karusoo)
“Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel” (Eesti Draamateatris 2010; lavastaja Hendrik Toompere jun.)
Stsenaariumid
“Setu vurle küüsis” (1993)
“Keegi veel” (1997)
“Tom ja Fluffy” (1997)
“Libarebased ja kooljad” (1998)
“Saamueli Internet” (2000)
“Lotte reis lõunamaale” (2000)
“Lepatriinude jõulud” (2001)
“Leiutajateküla Lotte” (2006)
“Lotte ja kuukivi saladus” (2011)
7-osaline teleseriaal “Vabariigi valvur” (1994-1995)
Tunnustused
1993: Lutsu huumoripreemia
1995, 2000, 2006: Eesti kirjanduse aastapreemia
1998: Friedebert Tuglase novelliauhind
2000: Tammsaare romaanipreemia
2001, 2007: Virumaa kirjandusauhind
2007: Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia
2006: Nukits – parim lastekirjanik (teos “Limpa ja mereröövlid”)
2008: Nukits – parim lastekirjanik (teos “Leiutajateküla Lotte”)
2008: Eesti ulmeauhind Stalker – parim algupärane raamat
2010: Nukits – parim lastekirjanik (teos “Kaka ja kevad”)
2011: Läti Janis Baltvilksi lastekirjanduse preemia
Linke
Eva Kübar “Näidendeid on palju vaja, romaane jõuab veel sada aastat lugeda”, Postimees.ee 10.01.2009, http://www.postimees.ee/67423/naidendeid-on-palju-vaja-romaane-jouab-veel-sada-aastat-lugeda/
Rainer Kerge “Võib-olla ei kirjuta ma enam üldse romaane”, Õhtuleht 3.03.2007, http://www.ohtuleht.ee/220117
Mihkel Tiks
Foto: ERR Fotopank/Lembit Peegel
Aastast 2006 Krimmis elav Mihkel Tiks sai 2010. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel eripreemia sarja eest “Poiss sai 50”, mis koosneb 3 osast. Eluloolises kirjanduse kaudu ärkavad ellu koolipoisist Euroopa meister, filoloogiatudengist profikorvpallur, kultuuriajakirja peatoimetaja, kirjastusärimees, külarantjee, vallavanem jne.
Katkend “Mängumees. Poiss sai 50”, Tänapäev 2010, lk 265-268.
Aga tema ei tee kuulmagi. Hingab sügavalt sisse ja välja ja alustab. Laseb põlvest alla ja sirutab ennast välja, lisades viskesse sujuvalt hoogu. Viib palli üles silmade kohale ning saadab – jalgade, keha, käte, randme ja kõige lõpuks sõrmeotstega – teele. Aeglaselt pööreldes teeb pall õhus õige kaare ja maandub sinna , kuhu vaja. Kõik täpselt nii, nagu ta seda alati teinud oli. Tuhandeid ja tuhandeid kordi. Ainult mitte kunagi varem polnud see vise nii palju maksnud: otsustanud mängu tulemuse, koha meistrisarjas, edasise karjääri, dekaani suhtumise, väga võimalik, et elusaatuse. Esimese viskega seab ta viigi jalule.
“Hästi, Miku!” kostab omade pingi pealt läbi vile ja lärmi. Vähemalt lisaaeg oli kindlustatud. Kuid teine vise on veel teha. Uus keskendumine. Uus enesejulgustus. Sisseharjunud, verrekasvanud rituaal. Ja jälle sisse. “Kalevi” meeskonna debutant oli paisanud Kiievi armee spordiklubi põrmu…
Ning just need dramaatilised hetked jõudsidki läbi tuhandete raadiote otsekohe kõikide kõrvadesse. Kelle nina alla pidi siis reporterikabiinist alla väljakule tormanud, näost punetav ja higine Hololei oma mikrofoni torkama! Ega ometi pipardama hakanud ja platsilt ära pingi peale kutsutud suurmeistri ette? Millise mehe häält siis eesti rahvas veel kuulda tahtis, kui mitte selle oma, kelle külm närv otsustaval hetkel asja päästis? Ja mitte ainult mängu saatust ei otsustanud, vaid koguni meeskonna turniiritabelis kaks kohta kõrgemale tõstis? Keda veel intervjueerida, kui mitte päevakangelast, kes oma visetega “Kalevile” üheksanda koha asemel enam-vähem rahuldava seitsmenda kindlustas? Mis tähtsust oli enam tagantjärele sellel, et ta mitte igas mängus platsile ei saanud? Või et ta õigupoolest muud midagi eriti korda ei saatnudki? Või et ta üleüldse Kiievisse asendusmehena kaasa võeti? Või isegi Kullami arvamusel, et ta ei kannatavatki suuri koormusi? Ei maksa minna väiklaseks! Maksis see, et tegu oli tehtud. Märk “Kalevis” oli maha pandud. Küll see udu ka Olümpose vaate eest ükskord ära hajub…
Ainult nina ei hoolinud inimese kaunist mõttelennust, vaid tilkus suveräänselt omasoodu ja mitte just kõige valgem taskurätt pidi uue kvantumi märga vastu võtma.
Tik, tilga järel tilk…
Õõ-hus ke-evadet on tunda…
Ajas veel korraks kaugele ette rutates olgu mainitud, et ootamatult ilmub väärtuslik asitõend selle mahapandud “märgi” kohta kogunisti kolmkümmend aastat sündmusest endast hiljem. Aastal 2006 antakse välja raamat, milles mitte lihtsalt ükskõik kes, vaid siis juba üheksandat aastakümmet käiv korvpalliprofessor ise neid surematuid hetki uuesti meenutab:
“Kui tulin 1973. aastal taas Kalevit ohust päästma, tajusin, et Tamma ei taha nimelt korralikult mängida. Võtsin ta välja ja panin Tiksi mängu. Oleks me kaotanud, ei tea, mida Tammiste oleks teinud. Aga Tiks mängis õnnestunult ja see lõikas Tammal sule ära. ”
Tõsi, noormängija toonasest vägiteost tuleb küll juttu peatükis nimega “Tamma”, päevakangelane leiab aga kogumikus tagasihoidliku koha vaid paljude kaasautorite seas. Ning ka too uhkes kõvaköites väärikas üllitis ise – pealkirjaga “Eesti korvpall. Portreed” – ei saavuta internetiajastu infouputuses ja raamatulette matvas mikroskoopilise tiraažiga väljaannete tulvas enam murdosagi omaaegse raadioreportaaži tähelepanust. Aga enamat tahta olekski ju liiast. Sest keda küll – peale mõne fanaatilise korvpalliajaloolase ning raugalikult kõhetunud või ka näotult paksuks läinud asjaosaliste endi (kellest mitut aastaks 2006 enam elavate kirjas pole) – keda peale nende väheste veidrike võikski veel köita nonde ammuste aegade sündmused? Kas tundis toonane noor sangar isegi vähimatki huvi selle vastu, mida mõni tundmatu mängumees võis korda saata aastal 1940? Absurd, ütleme meie, ja õigusega. Ent see, et mõni “märk” jääb tulevikus tähelepanuta, ei tee seda veel olematuks ega vähenda selle kaalu omas ajas. Ja veel pikkade aastate tagantki liigutab legendaarse treeneri hilinenud kiitus kunagise noormängija tänaseks juba ammugi väsinud südant. Pakkudes kahtlevale hingele kinnitust, et mälestus möödunud aegadest polegi pelgalt kujutluse vili, vaid kajastab ikka päriselt toimunut. Kuid aitab nostalgiast, tagasi aastasse 1973, “Kalevi” noormängija ja tema erilise päeva juurde.
Äkitselt tekkis pea kohal imelik kahin, läbi õhu vilksatas tume vari ja kangelane tõmbas välkkiirelt küüru selga otsekui hoobi eest kõrvale põigates. Midagi suurt ja musta vuhises madalalt üle, peaaegu pealage riivates. Sa kujuta pilti, kus on alles jultunud tegelane! Kraabib teisel lausa kupli veriseks. Just enne kauaoodatud kohtumist! On vast kombed! Kas keegi tema pesapunumist segas? Inimene seisab jumalast rahulikult puu all. Nii paadunud elukat pole enne nähtud. Mida sihuke tüüp endast mõtleb!? Või… äkki polnudki see tiivaripsutus paljas häbematus? Viimati ei tahtnudki lind talle nokaga äsada, vaid hoopis millestki märku anda? Edastada mingi sõnumi nagu “Nukitsamehes” metsa eksinud Kustile? Võib-olla katsus samuti millegi eest hoiatada? Näiteks liigsesse eufooriasse langemast? Nüüd, kus ta suurmeistrile otsustavalt kinda oli heitnud. Äkki tõi kaaren talle praegu teate, et siitpeale ei olegi ta enam mingi tühine duublimees? Et kergemeelse noormängija ajad, kus elu oli lust ja lillepidu, on Kiieviga otsa saanud? Et Alevipojast on saanud Kalevipoeg ja sügisel tulebki tal “Kalevi” mängujuhi ohjad enda pihku võtta? Kes sedagi tead võis, võimatu see igatahes polnud. Sugugi mitte. Igatahes nüüd pidi küll nii maailmale kui ka meeskonnale ja isegi treeneritele selge olema, et asendamatuid ei ole… Kui seda Kolakat üldse enam pukki jäetaksegi. Vaevalt küll – pärast sihukest hävingut. Võib-olla on sügisest hoopis Lõss ise eesotsas? Muide, ega see Lõssovi variant poleks üldsegi paha…
Seda läbematut noorust küll! Veel ei olnud korvpallurite naised jõudnud lõppenud hooaja higi oma kojulaekunud abikaasade korpas särkide seest välja pesta, veel ei olnud lõpupeo järgse peaparanduse õlleuim mängumeeste kuplitest haihtunud, veel ei olnud spordiühingu juhtkond saanud mahti maha istuda, et toimunule ametlik hinnang anda, aga keegi kavandas juba uut hooaega! Plaanitses tähtsaid ümberkorraldusi ja viis sisse vajalikke korrektiive. Tõmbas ühele vee armutult peale ja ehtis teist vanemtreeneri regaalidega. Ning võttis soovitavat tegelikkuse pähe, nagu see ju ikka käib…
Looming
“Mängumees. Poiss sai 50”, Tänapäev 2010
“Elumees. Poiss sai 50”, Tänapäev 2011
“Ärimees. Poiss sai 50”, Tänapäev 2011
“Muulane ja kohtlane”, R.Visnapuu 2001(tragikomöödia 2 vaatuses)
“Korvpalliromaan”, Eesti Raamat 1985
“Lahtihüpe”, 1980 (näidend 2 osas)
Mihkel Tiks, Tanel Tiks “Ja kui teile siin ei meeldi”, Revalia 1991 (kooliromaan)
Linke
Raul Ranne “Mihkel Tiks: kartsin korvpalli allakäigu eest vastutada”, Neljas.ee.Korvpall, 18.07.2008, http://www.neljas.ee/est/?news=949024&category=27&Mihkel-Tiks–kartsin-korvpalli-allakaigu-eest-vastutada
Kristjan Kalkun “Mihkel Tiks”, Neljas.ee.Korvpall, 1.03.2000
http://www.neljas.ee/est/?news=910532&category=27&Mihkel-Tiks
Jaan Jürine “Mihkel Tiksi uus korvpalliromaan”, Eesti Päevaleht 4.02.2001
http://www.epl.ee/news/kultuur/mihkel-tiksi-uus-korvpalliraamat.d?id=51291396
Mihkel Tiks, Sibira ja tema raamat, TMK arhiivist, http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/01dets_t1.html
Ville Arike “Kas Mihkel Tiksilt ilmub “Korvpalliromaan” karmimas kuues?”, Õhtuleht 4.12.2010, http://www.ohtuleht.ee/405258
Nädala autor 