Nädala autor

Terry Pratchett

6. aug. 2012 at 8:53 e.l. (Nädala autor 2012) (Pratchett)

Sir Terry Pratchett (1948) – inglise ulmekirjanik.

Terry Pratchett

T. Pratchett kirjutab peamiselt fantaasiaromaane. Tema teosed on tuntud ohjeldamatu huumori ja kõige pilamise poolest. Üle poole tema senisest loomingust kuulub Kettamaailma sarja. Kettamaailma tuntuimad liinid on seotud võlur Rincewindi, linnavahtide, nõidadega. Samuti on Pratchett kirjutanud sarja raamatuid Noomidest

Katkend: “Ma kannan keskööd” Kettamaailma lugu, Varrak 2011, tõlge Allan Eichenbaum, lk 145-150.

Nad peatusid suure hoone ees, mille ukse kõrval olid mõlemal pool suured laternad. “Tere tulemast vahtkonnamajja,” lausus kapten Angua. “Niisiis, preili Aching, ma pean teid kongi luku taha panema, aga see kong on puhas – hiiri pole peaaegu üldse – ja kui proua Proust teile seltsiks jääb, siis, ütleme nii, võin ma muutuda natuke hajameelseks ja võtme lukuauku unustada, kas saate aru? Palun ärge hoonest lahkuge, sest siis hakatakse teid jahtima.” Ta vaatas Tiffanyle otsa ja lisas: “Ja jahtida ei tohiks mitte kedagi. On kohutav, kui sind jahitakse.”
Ta viis nad läbi maja, trepist alla, üllatavalt mugavana paistvate kongide juurde ja andis märku, et nad ühte kongi astuksid. Kongi uks sulgus kõmatusega Tiffany taga, siis oli kuulda ainult saabastes jalgade samme – kapten Angua läks mööda koridori tagasi.
Proua Proust läks ukse juurde ja pistis käe trellide vahelt välja. Kostis kõlksatus ja proua Prousti käsi tuli tagasi, võti sõrmede vahel. Nõid pistis võtme seestpoolt lukuauku ja pööras. “No nii,” tähendas ta. “Nüüd oleme kahekordselt kaitstud.”
“Oh, kirivise piralt!” hüüdis Rob Igaüks. “Nu vaada nüid meitesid! Pokri pistetud!”
“Jälle!” ahastas Juhm Wullie. “Ma`i tia, kas ma julgen inam kunagi endale näkku kaeda!”
Proua Proust toetas mõnusalt selga ja jäi Tiffanyt silmitsema. “Niisiis, kulla tüdruk, mis see seal oli? Tal polnud silmi, nagu ma märkasin. Polnud hinge aknaid. Võib-olla siis pole tal ka hinge?”
Tiffany oli õnnetu. “Ma ei tea! Ma nägin seda meest maanteel, kui siia tulin. Feegle`id läksid temast puhtalt läbi! Ta on viirastuse moodi. Ja ta lehkab. Kas teie tundsite ka? Ja rahvas pöördus meie vastu! Mida me halba tegime?”
“Ma ei ole kindel, kas tema kohta võib ikka öelda “mees”,” lausus proua Proust “Võimalik, et ta on hoopis eluta olend. Küllap on ta ka võib-olla mingi deemon… aga deemonitest ma eriti ei tea. Väike-jaemüük on rohkem minu ala. Kuigi ka see võib muidugi vahel natuke deemonlik olla.”
“Aga isegi Roland pöördus minu vastu,” jätkas Tiffany. “Ärge mõelgegi ahaatada! Mina vähemalt ei käi ringi ega jäta nõidadest naeruväärset muljet!”
Proua Proust andis talle kõrvakiilu. Tiffanyl oli tunne, nagu oleks teda löödud kummist pliiatsiga. “Sa oled ebaviisakas plika, noor nähvits. Ja mina hoolitsen selle eest, et nõidadel oleks ohutu.”
Lae all hämaruses müksas Juhm Wullie Rob Igaüht ja ütles: “Me`i saa ju lasta keskil oma purakat tillut moori kolki`, või mis, Rob?”
Rob Igaüks pani sõrme suule. “Nu vaada, kui naisterahvad tülitsevad, on asi tillu keeruline. òia sellest eemale, võta minu kui abielus mihe nõu kuulda. Kui üts mies naeste tülinasse vahile segab, siis näib ta, et nad mõlemid kargavad mõne sekundi pirast juba tema otsas. Ma ei mõtli siis käteristitamist, suuprunditamist ja jalakopsimist. Ma mõtlin vasest pulgaga üle küüru andmist.”
Nõiad vahtisid teineteisele otsa. Tiffany oli korraga segaduses, nagu oleks ta jõudnud A-st Y-ni, ilma et oleks ülejäänud tähestikku läbi käinud.
“Kas see juhtus päriselt?” küsis proua Proust.
“Juhtus jah,” vasta Tiffany teravalt. “Põsk kipitab alles.”
Proua Proust küsis: “Miks me nii käitusime?”
“Ausalt öeldes ma vihkasin teid,” ütles Tiffany. “Ühe hetke ma vihkasin teid. See hirmutas mind. Ma tahtsin teist lihtsalt lahti saada. Te olite lihtsalt…”
“Täiesti vale?” pakkus proua Proust.
“Täpselt!”
“Aa,” taipas proua Proust. “Lahkhelid. Pöördume nõia vastu. Süüdistame alati nõida. Kust see alguse saab? Võib-olla me saime teada.” Tema inetu nägu vaatas ainiti Tiffanyt, siis lausus ta: “Millal sa nõiaks said, kulla tüdruk?”
“Ma arvan, et ma olin siis umbes kaheksane,” vastas Tiffany. Ja ta jutustas proua Proustile proua Snappelyst, sarapuumetsa nõiast.
Proua Proust kuulas tähelepanelikult ja seadis end õlgedel sisse. “Me teame, et seda tuleb vahel ette,” ütles ta. “Umbes iga paarisaja aasta järel hakkavad kõik ühtäkki arvama, et nõiad on pahad. Keegi ei tea, miks see nii on. Tundub, et see juhtub lihtsalt iseenesest. Kas sa oled hiljuti teinud midagi, mis võis kellegi tähelepanu äratada? Mõne eriti tähtsa nõidumise või midagi sellist?”
Tiffany meenutas ja ütles: “Noh, oli muidugi jeekim. Aga tema polnud nii hull. Ja enne seda oli haldjakuninganna, aga see oli ilmatu ammu. See oli ka üsna kole, aga üldiselt võttes usun ma, et talle praepanniga vastu pead virutamine oli sel hetkel kõige parem lahendus. Ja, noh, eks ma peaksin vist ütlema, et paari aasta eest suudlesin ma talve…”
Proua Proust oli kuulanud, suu lahti, nüüd aga küsis ta: “See olid siis sina?”
“Jah,” ütles Tiffany.
“Oled sa kindel?” usutles proua Proust.
“Jah. See olin mina. Ma tean, ma olin ise seal.”
“Kuidas tunne oli?”
“Jahe, ja siis märg. Mulle ei meeldinud, et ma pidin seda tegema. Mul on kahju, saad aru?”
“See oli umbes kaks aastat tagasi?” küsis proua Proust. “Huvitav. Paistab nimelt, et hädad algasid just selle aja paiku. Ei midagi väga suurt: lihtsalt tundus, et inimesed ei austanud meid enam. Võiks öelda, et midagi oli õhus. Sest noh, nagu täna hommikul see poiss, kes kivi visata tahtis. Aasta tagasi poleks ta julgenud seda proovidagi. Tollal noogutasid vastutulijad mulle alati. Aga nüüd kortsutavad nad kulmu. Või siis teevad väikese märgi, nagu peletaksid kurja eemale. Teised räägivad, et neil on samamoodi. Kuidas seal on, kus sina elad?”
“Ei oska öelda,” vasta Tiffany. “Inimesed kardavad mind väheke, aga üldiselt on suur osa minu sugulased. Aga kõik tundus imelik. Ma arvasin, et nii ongi õige. Ma suudlesin talve ja kõik said teada. Ausalt, nad muudkui jahvatavad sellest. Ma ei saa aru, sest noh, ma tegin seda ju ainult ühe korra.”
“Noh, siinkandis elavad inimesed natuke tihedamalt koos. Ja nõidadel on hea mälu. Ma ei mõtle üksikuid nõidu – kõik nõiad üheskoos mäletavad väga halbu aegu. Aegu, kui teravatipulise kübara kandmise pärast võidi sind kiviga visata, kui veel mitte midagi hullemat. Ja kui veel kaugemale tagasi minna… See on nagu haigus,” ütles proua Proust. “See hiilib märkamatult ligi. See on õhus, see leviks nagu tuulega ühelt teisele. Mürk läheb sinna, kus see on teretulnud. Ja alati on mingi vabandus, miks veidra välimusega vanatädikese pihta kivi visata. Alati on lihtsam süüdistada kedagi teist. Ja kui kedagi on juba nõiaks nimetatud, on lihtsalt hämmastav, kui paljudes asjades teda süüdistada saab.”
“Nad loopisid selle naise kassi kividega surnuks,” ütles Tiffany peaaegu ainult iseendale.
“Ja nüüd jälitab sind mees, kellel pole hinge. Ja tema lehk paneb isegi nõiad nõidu vihkama. Ega sul pole viimati tahtmist mind põlema panna, preili Tiffany Aching?”
“Ei, muidugi mitte,” ütles Tiffany.
“Või mulle kive otsa kuhjata, nii et need mind laiaks litsuvad?”
“Mis juttu te ajate?”
“Seal polnud ainult kivid,” lausus proua Proust. “Räägitakse ikka, et nõidu põletati, aga mina arvan, et päris nõidu on põletatud väga vähe, kui neid just kuidagi ära ei petetud: mina arvan, et peamiselt põletati lihtsalt õnnetuid vanu naisi. Nõiad on tavaliselt liiga vesised, nii et nende põletamine oleks heade tulepuude häbematu raiskamine. Aga väga kerge on vanamutikest pikali lükata, võtta küüni eest uks, panna talle otsa ja kuhjata ukse peale kive, kuni ta ei saa enam hingata. Ja see muidugi kaotab kõik halva. Ainult et tegelikult ei kaota. Sest ikka juhtub midagi ja mutikesi on ju veel. Ja kui vanad naised on otsa saanud, siis on ju veel vanad mehed. On ju veel võõrad. On ju veel mujalttulnud. Ja võib-olla siis, ühel päeval, oled sina ise. See hullus lõpeb alles siis. Siis, kui pole enam kedagi, kes võiks hull olla. Kas sa tead, Tiffany Aching, et ma tundsin seda, kui sa talve suudlesid? Kõik, kellel on kas või untsi jagu annet maagia peale, tundsid midagi.”  Ta vaikis hetke ja tema silmad tõmbusid pilukile. Nüüd vaatas ta Tiffanyle ainiti otsa. “Kelle sa üles äratasid, Tiffany Aching? Mis jõhker olend avas oma silmad, mida tal pole, ja mõtles, kes sa oled? Mille sa meile kaela kutsusid, Tiffany Aching? Mida sa teinud oled?”

Looming
Eesti keelde on tõlgitud enamik Pratchetti romaanidest, kahe erandiga (“Vaibarahvas”(Tiritamm 1999) ja “Head ended”(Tänapäev 2010)) on need välja andnud kirjastus “Varrak.

1971 “The Carpet People” “Vaibarahvas”, 1999 Eve Laur
1989 “Truckers” “Autojuhid” (triloogia “Bromeliaad ehk õielt õiele” I osa), 2008 Allan Eichenbaum
1990 “Diggers” “Kaevajad” (triloogia “Bromeliaad ehk õielt õiele” II osa), 2008 Allan Eichenbaum
1990 “Wings” “Tiivad” (triloogia “Bromeliaad ehk õielt õiele” III osa), 2008 Allan Eichenbaum
1990 “Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch”
(koos Neil Gaimaniga) “Head ended”, 2001, 2010 Tiina Randus
1992 “Only You Can Save Mankind” “Vaid sina suudad inimkonna päästa”
(Johnny Maxwelli triloogia), 2006 Andris Feldmanis
1993 “Johnny and the Dead” “Johnny ja surnud” (Johnny Maxwelli triloogia), 2007 Andris Feldmanis
1996 “Johnny and the Bomb” “Johnny ja pomm”, (Johnny Maxwelli triloogia) 2007 Andris Feldmanis
Kettamaailma sari
1983 “The Colour of Magic” “Võlukunsti värv”, 1997, 2001 Urmas Alas
1986 “The Light Fantastic” “Fantastiline valgus”, 1998, 2005 Krista Kaer
1987 “Equal Rites” “Võluv võrdsus”, 1999, 2011 Aet Varik
1987 “Mort” “Mort”, 2000 Allan Eichenbaum
1988 “Sourcery” “Ürgsorts”, 2001 Kaaren Kaer,
Karl Martin Sinijärv
1988 “Wyrd Sisters” “Õed nõiduses”, 2001 Piret Purru,
Aet Varik
1989 “Pyramids” “Püramiidid” Kettamaailma kultuurid: Djelibeybi 2001 Allan Eichenbaum
1989 “Guards! Guards!” “Vahid! Vahid!”, 2002 Allan Eichenbaum
1990 “Faust Eric” “Eric”, 2002, 2011 Kaaren Kaer
1990 “Moving Pictures” “Liikuvad pildid”, 2002 Avo Reinvald
1991 “Reaper Man” “Vikatimees”, 2002 Kaaren Kaer
1991 “Witches Abroad” “Nõiad võõrsil”, 2003 Avo Reinvald
1992 “Small Gods” “Väikesed jumalad” Kettamaailma kultuurid: Omnia; ajaloomungad 2003 Allan Eichenbaum
1992 “Lords and Ladies” “Härrasrahvas”, 2003 Allan Eichenbaum
1993 “Men at Arms” “Relvis mehed”,  2003 Kaaren Kaer
1994 “Soul Music” “Hinge muusika”, 2004 Avo Reinvald
1994 “Interesting Times” “Huvitav aeg”,  2004 Avo Reinvald
1995 “Maskerade” “Maskeraad”,  2005 Triinu Pakk-Allmann
1996 “Feet of clay” “Savijalad”,  2005 Allan Eichenbaum
1996 “Hogfather” “Orikavana”, 2004 Allan Eichenbaum
1997 “Jingo” “Patrioot”, 2005 Allan Eichenbaum
1998 “The Last Continent” “Viimane manner”, 2006 Allan Eichenbaum
1998 “Carpe Jugulum” “Carpe Jugulum”, 2006 Triinu Pakk-Allmann
1999 “The Fifth Elephant” “Viies elevant”, 2006 Allan Eichenbaum
2000 “The Truth” “Tõde”, 2007 Allan Eichenbaum
2001 “Thief of Time” “Ajavaras”,  2007 Allan Eichenbaum
2001 “The Last Hero”
2001 “The Amazing Maurice and His Educated Rodents” “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised”, 2003 Kaaren Kaer
2002 “Night Watch” “Öövahtkond”,  2008 Allan Eichenbaum
2003 “The Discworld companion”
(koos Stephen Briggsiga) “Kettamaailma teejuht” — 2004 Allan Eichenbaum
2003 “The Wee Free Men” “Tillud vabamehed”, 2005 Kaaren Kaer
2003 “Monstrous Regiment” “Koletislik rügement” Kettamaailma kultuurid: Borogravia,  2008 Allan Eichenbaum
2004 “A Hat Full of Sky” “Kübaratäis taevast”, 2006 Kaaren Kaer
2004 “Going Postal” “Postiteenistus”, 2009 Allan Eichenbaum
2005 “Thud!” “Malakas” , 2009 Allan Eichenbaum
2006 “Wintersmith” “Talvesepp” , 2011 Allan Eichenbaum
2007 “Making Money” “Rahategu” , 2010 Allan Eichenbaum
2009 “Unseen Academicals” “Nähtamatud akadeemikud” , 2010 Allan Eichenbaum
2010 “I Shall Wear Midnight” “Ma kannan keskööd” , 2011 Allan Eichenbaum
2011 “Snuff”

Linke
Maris Meiessaar “Terry Pratchett ja õigus surra”, Eesti Päevaleht 20.02.2010,
http://www.epl.ee/news/kultuur/terry-pratchett-ja-oigus-surra.d?id=51188081
Terry Pratchett – biography, http://www.paulkidby.com/biography/terrypratchett.html

Püsiviide Lisa kommentaar