Peeter Sauter
Peeter Sauter (1962) – eesti kirjanik, näitleja ja tõlkija.
Kirjanik Peeter Sauter esitles 18. oktoobril 2012 oma uut raamatut “Märkmeid vaeste kirjanike majast”, samuti esilinastub režissöör Manfred Vainokivi uusim dokumentaalfilm “Vaeste kirjanike maja”, mille peategelasteks Sauter ja maja.
Katkend “Must Peeter”, Eesti Keele Sihtasutus 2011, (Suur viin) lk 82-86.
Ei, nii ma ka ei taha, et mina joon ja sina oled pärdikuga. Oli ju kokkulepe. Ja ma olen kokkulepet pidanud. Poolteist aastat. Iga mees nii ei teeks. Ja ega olemisel pold viga, poolteist aastat, kuigi – igavaks läks. Juua on ikka ju täitsa hea. Parasjagu. Kas oskab parasjagu juua. Äkki nüüd?
Vaataks midagi lugeda. Hiilisin tuppa, korjasin riiulilt paar raamatut ja jäin riiulil raamatuselgasid vaatama. Pole enam nii kaua lugenud. Nüüd loeks. Ei tahagi midagi uut. Loeks paari vana asja. Hamsunit, Handket, Hyryt.
Vaatasin raamatuid, tekstid tulid meelde. Võtsin Hyry riiulilt, tegin keskelt lahti. Jah, ongi sama tekst. Ikka siin raamatus alles ja pole kuhugi ära läinud. Ma lihtsalt pole taibanud seda vaadata, aga tema on muudkui aga siin. Aga kui ma suren, kas siis on ta ka siin. Kui keegi teda ei vaata ega loe, kas tekst on siis olemas. On ja ei ole ka. Kas Hyryl oleks hea meel, kui ta teaks, et ma võtan riiulilt Tallinnas ta raamatu ja vaatan teksti ja mul on mingi tunne. Ei tea. Võib-olla olekski. Kuigi Hyry tekste loeb jumal nagunii iga päev ja mis siis sest veel on, kui mina ei loe. Kuigi mine tea. Hyryl võib-olla sama hea meel minu kui jumala lugemisest.
Korjasin raamatuid sülle suure hulga. Tundsin lugemisisu.
Mürts. Jack London plartsatas põrandale koos Hemingwayga. Tegid koos kõva mürtsu. Aga sa ei ärganud. Korjasin nad vaikselt üles, hoidsin tugevasti kaenlas ja hiilisin kööki.
Lõin mitu raamatut keskelt lahti ja panin ülestikku ja lugesin siit ja sealt nagu kunagi väga ammu, kui ma üldse veel ei joonud. Aga lugesin. Kaua ei viitsinud lugeda. Niisama oli huvitavam. Vaadata pimedust ja valgust. Vaadata kööki ja – kustutasin uuesti väikse lambi – raagus puid väljas.
See tüdruk, see Riia tüdruk, kellega oleks kõik võinud olla ja tulla, aga jäi puhtast laiskusest tulemata. Või siis ka tundus, et kenadusest, et ei pressinud peale. Oli see õige või vale. Oleks peale pressind ja kätte saand, aga ehk ei oleks see ilus olnud. Aga ei tea, oleks võinud ka millekski muuks kasvada, kes teab, milleks. Kui ei proovi, ei saa teada.
Rüüpasin väiksest klaasist. Ei, kui ei maitse, ei saa teada, kuhu jõuad. Mis mõtteid tuleb, mis tundeid.
Riia tüdruk ja viinapudel. Ma ei mäletagi Riia tüdrukut enam. Kuidas ta välja nägi. Mis tunne oli. Aga kui nüüd näeks teda, kas siis tuleks meelde see tunne, nagu viina maitse ja viina tunne tuli meelde. Võib-olla ei tuleks, tüdruk on muutunud. Viin on samaks jäänud. Viin toob meelde vana olemise, kui viina jõin. Tüdruk ei pruugiks tuua. Tüdruk on nüüd naine.
Kas ta meeldib mulle üldse? Aga oli nagu kohustus, et tüdruk on siin, miks sa midagi ei tee.
Jah, joomine oli ka nagu kohustus. Keska ajal, kui keegi ette pani, siis tuli juua, alt ära hüppamist ei olnud. Mingi bravaado oli selles. Igatahes joome, miks ei joo siis. Trots ja mäss, mis polnudki õieti trots ja mäss.
Ja Kaire? Mis tast on saand? Kas tema minu peale on mõelnud. Vaevalt. Miks ta peaks. Ta isegi ei joo. Vähemalt siis ei joonud. Mis ta ikka minuga peale oleks hakanud. Tõstsin pea ja kuulatasin – sina küll jõid, kui said. Nagu minagi.
Helistaks kellelegi. Aga kellele? Pole ma tea mis ajast kellegagi suhelnud. Rääkinud ka mitte. Imelik elu. Vanasti küll nii ei olnud. Surnud pereinimene. Varjusurmas. Korraga tuli päris palju inimesi meelde, kellele võik helistada. Rein. Raivo. Marju ja Jaana. Ma ei tea nende numbreidki. Vist ei tea. Tont teab, kas on numbrid telefonis või ei ole.
Ei, mis, kuulaks midagi. Mingit vana musooni.
Hiilisin tuppa.
Nii, kõigepealt musakeskus. Kurat, see on igavene jurakas. Miks ta nii suur peab olema. Et kõik muusikud purki ära mahuksid. Ja mängiksid, kui mina tahan. Vanad joodikud. Tom Waits ja Riho Sibul. Kõlarid, juhtmed. Aga ma saan hakkama. Ma saan nendega veel hakkama. Kurat, ma juba kõigun, päris naljakas. Aga ma tulen toime. Ja näppudega saan veel paar plaati ka ühekorraga kaasa võtta. Missugune kõva transamees. Nii peen transamees saab alati tööd. Ma võin kanda noori neitsisid igas asendis üle halja jõe.
Liikusin hiilides köögi poole, keel hammaste vahel. Nii, sina põõnasid, präänik põõnas, kapil ajalehed, öölamp, akrüülid. Kõik oli korras, kõik oli hästi.
Köögiuks jalaga lahti udida, oi peen varbaliikumine, baleriininõtkus… Kurat, plaat lätsatas põrandale.
Piilusin, sa liigutasid. Sa magasid.
Nii tundlikult lasin plaadil kukkuda! Mitte liiga kõrgelt, mitte liiga madalalt. Väike tervitus sulle läbi une, mu kallis.
Sokutasin muusikakeskuse ja kõlarid ettevaatlikult köögikapile ja võtsin põrandalt plaadi. Sa raisk. Minu ilusa Tom Waitsi plaadi kate on katki läinud. Nuta, Tom, nuta ja hala, nagu oskad. Ma nutan koos sinuga. Ei, mis, mis me ikka nutame. Küll ma panen sulle uue plastkatte ümber. Entel-tentel-trikatrei, uhtsi-kaaru-kommerei. Vaat nii, vana, kommerei.
Vaaljusti, me määngima ei paane, näed, kallis, vaaljusti ei paane, haiget ei tee. Panen sulle üsna vaikselt ja salaja pisitasa läbi une. Ei tea, kui kepiks sind läbi une Waitsi Tomi saatel, kas sa siis näeksid unes, et kepib Tom Waits. A võib-olla oled sa seda nagunii keppimise ajal mõelnud, kujutlenud. Mina küll ei ole Tom Waitsi ette kujutanud, kui ma olen sind keppind, mitte kordagi. Aga keda ma olen? Ah, mis sest. Nii. Suskasin Waitsi masinasse. Mängima ei pannud.
Märkasin aknast kuud. Jah, kuu. Tuli mõte. Jah, aga millega ja kuidas seda teha.
Ma jäin uuesti läbi poikvel ukse vaatama akrüülvärve su pea juures riiulil. Hiilisin, võtsin värvikarbi. Ma ainult natuke kasutan neid. Natukene, sa ju lubad. Ma ei maali sulle vuntse ette. Kuigi ma maaliksin sulle väga ilusad vuntsid. Soovid? Või pärdikule. See oleks sulle kena üllatus. Hiilisin karbiga kööki, lükkasin ukse koomale ja panin aletule põlema. Jah, oli mõte. Üks mõte üle hulga aja. Üle aastate. On see mõttekas mõte või mõttetu mõte.
Võtsin otse pudelist lonksu. Näe, kurask, see hakkab otsa saama. Vaat kuidas viinadega võib minna. On, on ja siis saavad otsa. Justkui ootamatult. Oskavad üllatada. Jaa. Ja Petjale ei pakkunudki. Aga äkki tal on haigusi ka. Ja nüüd me oleme üks. Ilma Pjotrita. Viin on minus, minu mina ja mina viin. Peeter esimene ja Peeter teine. Viinanina. Ja viinamina.
Looming
“Indigo”, Eesti Raamat 1990
“Luus”, Maa 1997
“Kogu moos”, Tuum 1998
“Naise lõhn, raha lõhn”, P. Sauter 2000
“Euroopa hulgus”, P. Sauter 2001
“Pätt ja pihiisa”, P. Sauter 2001
“Pori”, Perioodika LR 2002
“Hispaania saapad ja silmad”, 2005
“Vere jooks”, Tuum 2006
“Laiskade laste raamat”, Huma 2006
“Beibi bluu”, Tuum 2008
“Damoklese mõõk ja leivanuga”, Jumalikud Ilmutused 2011
“Flirt Budaga”, Go Group 2011
“Must Peeter”, Eesti Keele Sihtasutus 2011
“Märkmeid vaeste kirjanike majast”, 2012
Tõlked
Jack Kerouac, “Teel”, Maa 1996
Charles Bukowski, “Naised”, Hotger 2001
Charles Bukowski, “Tavalised ogarused”, Elmatar 2005
Linke
Janar Ala, Vaeste kirjanike maja lood põimuvad raamatus ja ekraanil, ERR uudised, 18.10.2012, http://uudised.err.ee/index.php?06263852
Manfred Vainikivi dokumentaalfilmi treiler, http://www.youtube.com/watch?v=YGq9vPOl4N4.
Peeter Sauter: Joomapäev, Eesti Päevaleht 22.06.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/peeter-sauter-joomapaev.d?id=64578288
Peeter Sauter: skolka možna tavarištš Pullerits?, s etam že vsjo panjatna.*, Postimees, Arvamus, 27.08.2012, http://arvamus.postimees.ee/952568/peeter-sauter-skolka-mozna-tavarists-pullerits-s-etam-ze-vsjo-panjatna/
Üks lugu: Peeter Sauter, http://www.youtube.com/watch?v=ROTSTEOpPB8
Peeter Sauter: väljasureva rahva kirjanik on päris tore olla, delfi.ee 15.10.2009, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/uudised/peeter-sauter-valjasureva-rahva-kirjanik-on-paris-tore-olla.d?id=26242421
Maria Karumets “Tsiklimees Peeter Sauter: äraolek on hea ajuloputus”. Õhtuleht 19.12.2011, http://www.ohtuleht.ee/456726
Peeter Sauter: Napsumehe nukrus, delfi.ee 8.02.2008, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/peeter-sauter-napsumehe-nukrus.d?id=18138343
Enn Vetemaa
Foto: Peeter Sirge
Enn Vetemaa (1936) – eesti kirjanik, tõlkija ja helilooja.
Lõpetas TPI keemiainsenerina (1959) ja Konservatooriumi kompositsiooni erialal (1965). Ta on töötanud ajakirja Küsimused ja Vastused kaastöölisena (1963–1965), ETV vanemtoimetaja ning kirjandus- ja kunstisaadete peatoimetajana (1965–1969), Kirjanike Liidu luulekonsultandina (1969–1976), kirjastuse Kupar juhina ning vabakutselise kirjanikuna.
Enn Vetemaa on kirjutanud luuletusi, jutustusi, romaane, näidendeid, filmistsenaariume, muusikatekste, publitsistikat. Heliloojana on kirjutanud instrumentaalteoseid. Autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Katkeid raamatust “Mees nagu saksofon”, Küsinud ja koostanud Jaak Urmet, Tänapäev 2012. Lk 111-117.
Arvo Pärt ja “Maailma samm”
Noor Arvo Pärt oli väga elurõõmus mees. Nüüd on ta väga püha mees, noorest peast ta nii püha mees küll ei olnud. Ta elas toona samasugust rõõmsat tudengielu nagu kõik teised, jõi hea meelega konjakit ja tal olid ilusad väiksed piibud, millega ta armastas ekstra head tubakat tõmmata. Ta oli suur sõber Jaan Räätsaga – on praegu ka, kuigi maailmavaateliselt on nad erinevad. Kui mina olin konservatooriumi esimesel kursusel, oli Pärt viiendal. Saime kokku peamiselt Elleri juures.
Kuna Pärt teadis, et ma kirjutan, palus ta mul kirjutada tekst oma oratooriumile “Maailma samm”. Tuli minu juurde ja ütles: ”Tead, oleks vaja natuke raha teha.” Siis olid noored inimesed natuke idealistlikumad, rahast nii palju ei räägitud kui praegu. Mina nii suur idealist ei olnud, nõustusin: “Oleks küll vaja natuke raha teha, miks mitte.” Pärt ütles: “Mul on täitsa hea idee olemas. Praegu igal pool räägitakse maailma päevast. Sellest saab ilusa koloriitse asja teha, erinevad muusikastiilid, meil siin väga hea, neil seal väga halb… Teeme selle ära, sellega me mängime välja.” Tegimegi selle asja ära. Ma ei mäleta, et mul oleks teksti kirjutamisega kauem läinud kui kümme päeva, ehkki see võis olla umbes 20 lehekülge teksti, ja ma ei usu ka, et Pärt oleks muusikat kirjutanud kauem, kui kuu aega. Siis müüsime selle suurejooneliselt maha ja see võeti väga hästi vastu, öeldi, et on väga kena ja modernne. Haltuura see ei olnud, aga me ei hakanud seda teost tegema mitte vaimustusest, vaid rahateenimise eesmärgil.
Tekstist mäletan, et midagi toimus seal Punasel väljakul. Ja midagi toimus Pariisis Seine`i silla all. Minu tekstis oli sees deklamaator – nagu Bachil oli evangelist, kes luges pühakirja. Nii, et me oratooriumis mitte ainult ei lauldud, vaid seal oli ka tekstilugeja. Seine`i silla all oli keegi kodutu pätt, kelle kohta kõneleja rääkis midagi niisugust: sellest mehest, kui ta otsib endale töökoha, hakkab kasutama desodorante, võib veel asja saada, aga praegu on see mees pätt.
Praegu selle oratooriumi nooti ei ole minu teada enam olemas, vähemalt Eestis. Ma ei tea, kas see hävitati ära pärast Pärdi võõrsileminekut, või oli Pärt ka ise huvitatud, et see alles ei jääks, sest seal oli sees kommunismi suhtes kiitvaid hinnanguid, kuigi vähe ja mitte rõhutatult. See oli ikkagi tellimustöö, punane tellimustöö. Sõnu ei ole mul ka enam alles, kuigi kuna teos osteti riiklikult ära, peaks tekst olema kuskil arhiivis alles. Samuti ei ole säilinud ühtki eestikeelset oratooriumi täismahus salvestust. Aga alguses võeti see väga hästi vastu ja tol ajal oli see ikka novaatorlik küll. Enne lauldi selliseid udunutulaule, aga me oratooriumis oli tekst, mida häbeneda ei ole vaja. Ega mu sõnad ei olnud loomulikul mingi ei tea mis – aga olid sellised, nagu siis luuletasid Ain Kaalep, Jaan Kross ja Ellen Niit, võtsin neid ja arbujaid endale eeskujuks. Eks see tekst muidugi kandis oma ajastu pitserit, võib.olla praegu see tunduks naiivne ja nadi. Üldiselt oratooriumi ja kantaaditekstidel iseseisvat kunstilist väärtust ei ole.
Olen kirjutanud kantaaditeksti ka Gustav Ernesaksale, see on veel üks mu poliitilisi töid. Aga seal tõesti ei ole midagi häbeneda. Selle kantaadi pealkiri on “Laul, ava tiivad”. Poliitikat sai sellesse niipalju, et Rein Ristlaan palus mul ühe rea ringi teha, panna sinna midagi selle kohta, et rahvastevaheline sõprus on hea asi – mis on täiesti tõsi, see pole ju paha! See sai sinna pandud ja siis tekst sobis. Ernesaksaga olen muidu vähe kokku puutunud, meil oli liiga suur vanusevahe.
Heimar Ilves
Minu kodu lähedal, Niguliste kiriku kõrval elas Heimar Ilves – üks kummaline, eriti andekas mees, kes oli ka mu õppejõud konservatooriumis. Tema oli Uku Masingi moodi mees, ka fenomenaalne tegelane. Sinna kogunes erudeerituid inimesi ja seal nägi väga palju kauneid naisi. Ilves oli paranoiline ja geniaalne ühekorraga. Kui Masing suutis korraga endale terve lehekülje meelde jätta, siis Ilvesel oli absoluutne muusikaline mälu – mis on päris suur õnnetus. Kogu muusika, mis ta oli kunagi kuulnud, jäi talle raudselt meelde ja ei läinud enam iialgi peast ära. Me alguses väga ei uskunud seda. On musikaalseid inimesi, kes mängivad näiteks terve “Padaemanda” ära, neid on vähe, aga on. Tegime Ilvesega niisuguse katse, et küsisime: “Kas te, härra Ilves, võite mängida “Padaemanda” teise flöödi partiid läbi kogu ooperi?” Ilves ütles: “Miks ma ei või!” Ja hakkas peale: till… till… tii-tii… kolmkümmend sekundit pausi. Tii-tii… Ti-rii! Ilvesel oli niimoodi see asi käes! Talle jäi kõik meelde.
Teine näide, mis mul on meeles, on niisugune. Kunagi 1960-ndate alguses hakkasime arutama, kas dirigendid ka vahel komponeerivad. Ilves meenutas: “Üldiselt mitte. Aga oot-oot. Matsov siiski on komponeerinud. Matsov mängib ainult viiulit, aga noorest peast tema ka natuke komponeeris. See oli 1937. aastal, kui Matsov tuli minu juurde ja ütles: “Ma kirjutasin ühe klaverisonatiini. Tahad kuulata?” Ütlesin: “Tahan küll.” Ta viis mind kõrvale stuudiosse ja see muusika oli… “ Ilves trummeldas sõrmedega seda viisi kaheksa minutit. Pärast ühekordset kuulamist 25 aastat tagasi! See oli ajuviga. Ta ei saanud selle tõttu üldse nooti lugeda, tal hakkas noodikirjast halb. Ta oskas seda muidugi, aga ei saanud seda lugeda, tal hakks sellest pea valutama. Muusikaajaloo tundides mängis ta kõik muusikanäited peast.
Ta luges konservatooriumis meile lääne muusika ajalugu. Lääne muusikast ta siiski meile palju ei rääkinud – rohkem rääkis Schopenhauerist ja igasugu kummalistest asjadest, filosofeeris. Ükskord tuli, suur liud käes, ja ütles: “Te võite mulle siia peale natuke raha visata.” Me küsisime, et miks siis niimoodi. “Ei noh, ma vaatan, lähete kohvikusse, annate seal kelnerile jootraha. Aga minule võiks ju pärast loengut ka panna jootraha!” Keegi ei pannud, aga ega ta võtnudki seda tõsiselt. Selliste originaalsete ideedega tuli ta tihti välja. Kaasaegne muusika talle eriti ei meeldinud. Ta kuulas minu variatsioonid üle, ütles: “Sa oled kah üks Kristuse piinaja…”, kuna tegin närvilist ja teravat muusikat. Tal endal oli kolm või neli sümfooniat, need on väga head, aga ta ei saanud neid ise kirjutada. Neid kirjutasid talle tema õpilased nii, et ta laulis ise häälega kõik flöödid ja oboed ette. Ta ei olnud võimeline ise muusikat üles kirjutama, see lõi tal pildi segamini. Tema pea oli ses mõttes nagu arvuti, mis võtab mingist arvust 26. juure. Tal oli muusikaga halb vahekord, muusika pressis talle peale.
Ilves rääkis ka endast väga toredasti. Eelmise vabariigi ajal teda sõjaväkke ei võetud, leiti, et on paranoik. Ta oli öelnud: “Ma küll ei tahaks, et te mulle püssi kätte annaksite – siis ma äkki lasen ohvitseri maha.” Selle jutu peale lasti ta kohe tulema. Tal oli kõikide asjade kohta oma vaade. Samamoodi keeruliselt nagu Masing oli ka Ilves usklik, üheaegselt lihtsalt ja keeruliselt. Ta suri väga kõrges eas. Kõndis enne ikka siin Niguliste tänaval, vanad kalossid jalas. Vanast peast jäi ta väga üksi, naised kõik surid ära. Aga vanasti käis tema juures öö läbi veinijoomine ja aeti vaimukat juttu, sain neil kooskäimistel ka Pärdi ja Räätsaga kokku. Need olid põnevad ajad. Ja ega olnud Pärt toona sugugi pühalik.
Keelatud heliloojad
Pärdi elu läks Eesti NSV-s siis, kui ta hakkas kirjutama eriti avangardistlikku muusikat, mida riik enam hästi ära ei tahtnud osta. Seda talle siiski veel kuigi pahaks ei pandud. Aga siis ta tegi kollaaži, millesse pani kokku kõigi maailma riikide hümnid, ja seda loeti juba jämedaks ideoloogiliseks veaks. Eriti pahaks pandi, kui järsku läks Pärdi muusika pühalikuks ja sellesse hakkasid siginema religioossed teemad. Aga pühakuna teda nooruspõlves küll kujutada ei saa, ka Rääts on meenutanud, et nende noorus oli ikka väga maruline. Pärdi eluhoiak muutus siis, kui ta ühel päeval läände jõudis, ja ka tema muusika muutus kardinaalselt.
Muide, meie teadmised kellegi tuntusest maailmas ei pruugi alati olla kõige täpsemad. Pärt on loomulikult maailmakuulus, aga mis puutub Saksamaasse, siis seal on Rääts isegi võib-olla populaarsem kui Pärt. Räätsa mängitakse seal palju ja temalt tellitakse seal palju teoseid. Rääts ütles, et üks ta flöödikontsert Saksamaal kestis 14 minutit ja aplaus oli ka 14 minutit… Aga miskipärast kajastatakse Räätsasaavutusi eesti ajakirjanduses kahe reaga. Eks see, et ta on tänaseni kommunist ja oli Heliloojate Liidu esimees, kõik mõjub. Rääts on lausa Valdo Rumesseni ja temasuguste surmavaenlane. Eesti püütakse teda natuke kõrvale suruda, aga sakslased seda ei tea…
Kunagi oli Rääts Saksamaal keelatud helilooja. SDV ajal oli Räätsal pärast ühe ta modernse klaverikontserdi esitamist väga tõsine vestlus sealse kultuuriministriga. Too ütles: “Me oleme kogu aeg püüdnud suunata oma heliloojaid rahvast teenima ja viisakat muusikat tegema, aga nüüd tuli just nimelt Nõukogude Liidust muusika, mis rikub meie heliloojad ära Kuidas Nõukogude Liidus tohib sellist muusikat teha? Meie siin seda enam ei mängi.” Ja 1990-ndatel püüti Eestis Räätsast rohkem vaikida. Tormisest räägiti palju suurema heameelega. Kusjuures need Tormised, Tambergid, Räätsad ja Pärdid on kõik olnud palju paremad sõbrad kui kirjanikud omavahel.
Looming
“Monument”, Loomingu Raamatukogu nr 1, 1965
Libreto Veljo Tormise ooperile “Luigelend”, 1966
“Pillimees”, Loomingu Raamatukogu 1967
“Väike romaaniraamat” (“Monument”, “Pillimees”, “Väike reekviem suupillile”), Eesti Raamat 1968
“Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale” (teledraama), Looming 1968
“Munad hiina moodi”, Looming 1969
“Kalevipoja mälestused”, Looming 1971; Eesti Raamat 1985; 2001
“Väike romaaniraamat” II (“Munad hiina moodi”, “Kalevipoja mälestused”), Eesti Raamat 1972
“Õhtusöök viiele”, kogumikus “Eesti näidendeid 1972”, 1974, lavastus Draamateatris 1972
“Püha Susanna ehk Meistrite kool”, Loomingu Raamatukogu 1974, lavastus Draamateatris 1974, telefilm 1984, ooper 1986
“Jälle häda mõistuse pärast” (näidend) Loomingu Raamatukogu 1975
“Roosiaed”, Loomingu Raamatukogu 1976
“Hõbedaketrajad”, Looming 1976; Eesti Raamat 1977; Kuldsulg 1999
“Väike näidendiraamat”, Eesti Raamat 1977
“Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool”, Loomingu Raamatukogu 1978
“Ah soo… Või nii!!!”, Looming 1979 ja 1983; raamatuna 1984
“Väike näidendiraamat” II, Eesti Raamat 1979
“Eesti näkiliste välimääraja”, Looming 1980; Eesti Raamat, 1983
“Väike näidendiraamat” III (muu hulgas “Ikka veel Püha Susanna ehk Noorpaaride kool”), 1981
“Möbiuse leht”, Looming 1984; Eesti Raamat 1985, 1990
“Tuul Olümposelt tuhka tõi”, lavastus 1986 Draamateatris
“Tulnuk”, Loomingu Raamatukogu 1987
“Tulnuk. Munad Hiina moodi”, Eesti Raamat 1988
“Krati nimi oli Peetrus”, Kupar 1991; Kirjastusmatud”Monument”, Loomingu Raamatukogu nr 1 1965
Libreto Veljo Tormise ooperile “Luigelend”, 1966
“Pillimees”, Loomingu Raamatukogu 1967
“Väike romaaniraamat” (“Monument”, “Pillimees”, “Väike reekviem suupillile”), Eesti Raamat 1968
“Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale” (teledraama), Looming 1968
“Munad hiina moodi”, Looming 1969
“Kalevipoja mälestused”, Looming 1971; Eesti Raamat 1985; 2001
“Väike romaaniraamat” II (“Munad hiina moodi”, “Kalevipoja mälestused”), Eesti Raamat 1972
“Õhtusöök viiele”, kogumikus “Eesti näidendeid 1972”, 1974, lavastus Draamateatris 1972
“Püha Susanna ehk Meistrite kool”, Loomingu Raamatukogu 1974, lavastus Draamateatris 1974, telefilm 1984, ooper 1986
“Jälle häda mõistuse pärast” (näidend) Loomingu Raamatukogu 1975
“Roosiaed”, Loomingu Raamatukogu 1976
“Hõbedaketrajad”, Looming 1976; Eesti Raamat 1977; Kuldsulg 1999
“Väike näidendiraamat”, Eesti Raamat 1977
“Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool”, Loomingu Raamatukogu 1978
“Ah soo… Või nii!!!”, Looming 1979 ja 1983; raamatuna 1984
“Väike näidendiraamat” II, Eesti Raamat 1979
“Eesti näkiliste välimääraja”, Looming 1980; Eesti Raamat, 1983, Kirjastuskeskus 2004
“Väike näidendiraamat” III (muu hulgas “Ikka veel Püha Susanna ehk Noorpaaride kool”), 1981
“Möbiuse leht”, Looming 1984; Eesti Raamat 1985, 1990
“Tuul Olümposelt tuhka tõi”, lavastus 1986 Draamateatris
“Tulnuk”, Loomingu Raamatukogu 1987
“Tulnuk. Munad Hiina moodi”, Eesti Raamat 1988
“Krati nimi oli Peetrus”, Kupar 1991; Kirjanduskeskus 2007
“Pomm Eesti peaministrile”, Kupar 1992
“Eesti luupainaja aabits”, 1993
“Risti rahvas” 1, Kupar 1994
“Varasügise aiad”, Kupar 1996
“Maui on parim!”, Kupar 1997
“Risti rahvas” 2, Kupar 1998
“Väike näidendiraamat” IV, Kupar 2000
“Neitsist sündinud”, Tänapäev 2000
“Rott Romulus Paburitski tänavast”
“Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister”, Tänapäev 2002
“Vaba Vaimu Vennaskond”, Tänapäev 2006
“Väike näidendiraamat” V, Kirjastuskeskus 2006keskus 2007
“Pomm Eesti peaministrile”, Kupar 1992
“Eesti luupainaja aabits”, 1993
“Risti rahvas” 1, Kupar 1994
“Varasügise aiad”, Kupar 1996
“Maui on parim!”, Kupar 1997
“Risti rahvas” 2, Kupar 1998
“Väike näidendiraamat” IV, Kupar 2000
“Neitsist sündinud”, Tänapäev 2000
“Rott Romulus Paburitski tänavast”, 2001
“Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister”, Tänapäev 2002
“Vaba Vaimu Vennaskond”, Tänapäev 2006
“Väike näidendiraamat” V, Kirjastuskeskus 2006
“Mees nagu saksofon”, Küsinud ja koostanud Jaak Urmet, Tänapäev 2012
Linke
Enn Vetemaa: taara õnnemüntide asemel, Postimees, Arvamus 29.05.2009,
http://arvamus.postimees.ee/125206/enn-vetemaa-taara-onnemuntide-asemel/
Jüri Aarma “Enn Vetemaa:Võtan oma elu kui teatrit”, Maaleht 30.08.2007 (intervjuu),
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=9707
Enn Vetemaa: Õigus surma mõjutada, Eesti Päevaleht 28.02.2007, http://www.epl.ee/news/arvamus/enn-vetemaa-oigus-surma-mojutada.d?id=51077436
Andres Laasik “Enn Vetemaa: partorgi aeg oli minu tähetund”, Eesti Päevaleht 18.06.2011, http://www.epl.ee/news/kultuur/enn-vetemaa-partorgi-aeg-oli-minu-tahetund.d?id=51298829
Kaarel Kressa “Enn Vetemaa: kirjutan kunagi veel ühe mälestusraamatu”, Eesti Päevaleht 9.06.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/enn-vetemaa-kirjutan-kunagi-veel-uhe-malestusteraamatu.d?id=64517188
Kristi Eberhart “Enn Vetemaa: puhkan kirjutamisest klaveri taga”, Eesti Päevaleht 26.11.2005, http://www.epl.ee/news/kultuur/enn-vetemaa-puhkab-kirjutamisest-klaveri-taga.d?id=51024709
Nädala autor 