Meelis Friedenthal
Meelis Friedenthal (1973) – eesti ulmekirjanik ja teoloog.
Foto: Lauri Kulpsoo/Delfi
Meelis Friedenthal on avaldanud oma jutte peamiselt võrguajakirjas „Algernon” ja kirjastuse Fantaasia antoloogiates. 2005. a. ilmus romaanivõistlusel III koha saanud „Kuldne aeg”, milles on edasi arendatud Kronose maailma, mis sai alguse tema jutus „Üht teistsugust algust”, ning 2012. a. “Mesilased”. Meelis Friedenthal kasutab oma juttudes oskuslikult ära oma teoloogia- ja ajalooalaseid teadmisi (doktoritöö ”Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo“).
Raamatu “Mesilased” sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.
Katkend: Mesilased, Varrak 2012, lk 159-163.
Pastor oli koos temaga kaasas olnud soldatiga nendeni jõudnud, pani käe kergelt kübara juurde ja naeratas laialt. Ta oli umbes viiekümneaastane mees, täishabemega ja kandis omaenda juukseid lühikeseks lõigatuna nagu pietistid või inglise ümarpead. Laurentius lõi pilgu maha. “Tere pärastlõunat.”
“Tere. Jacob Mellinck, hingekarjane. Mis toob teid siia?” küsis pastor reipalt. “Käisite jalutamas?”
“Laurentius Hylas, immatrikuleerusin äsja,” raporteeris Laurentius pisut süüdlaslikult. “Kõndisin jah siin kandis ringi, tutvun kohaliku maastikuga. Kuulsin, et ühelt poolt pidi siin maastikul palju soid olema, aga teisalt räägitakse ka raviallikatest. Neid on ju siin isegi balneoloogiliselt uuritud?”
Ka selle teadmisega oli jõudnud apteeker täna hommikul lagedale tulla, rääkides, kuidas professor Micrander (apteekri isiklik tuttav!) oli uurinud Tartu lähedal vete raviomadusi.
“Jah, tõesti. Olen isegi sellega tegelenud – siinsed allikad väljutavad hästi liigestesse sööbivaid limasid ja kõrvaldavad ka raskeid haigusi. Aga praegusel ajal jääb uuringuteks üha vähem aega. Näete ise, millega siin igapäevaselt vaevlen. Harimatus.”
Mellinck viipas käega ikka veel käratsevatele naistele ja lastele, kes pead vangutades midagi seletasid. Nad paistsid närvilised ja räpased, harimatuteks nimetamine mõjus isegi pisut kohatult.
“Mis siis juhtus? Miks nad nii ärevale läksid?” uuris Laurentius.
“Praegu? Oh, nägite, laip hakkas veritsema. Nad seletavad, et kui laipa mõrvarist mööda kantakse, siis hakkab see verd jooksma. No on tobe uskumus – nad keerasid ta teise asendisse ja muidugi hakkab siis rohkem verd tulema.”
“Ah tõesti?” ei osanud Laurentius selle peale muud öelda. Tõepoolest paistsid tema ees maas rohul meeste jalajälgedesse kogunenud vees pruunikad kiulised triibud, rohukõrtelt valgus koos vihmaga maasse helepunast verd.
“Kas ta on siis surnud?” uuris ta pastorilt.
“Jah, tegelikult juba enne kui ma siia jõudsin. Inetu vaatepilt. Ma arvasin alguses, et põhjuseks on need märgid – ja nendega on meil siin tõesti palju häda, parem oleks, kui linn selle asja kuidagi teisiti lahendaks. Aga nüüd paistab, et ikkagi seesama vana nõiduse jutt. Et kusagilt olla mingi kuningas tulnud ja andnud naisele mingit pulbrit, et see siis öösel Saatanat kummardama saaks minna. Tavaliselt tulevad lihtsalt kaebama, aga praegu näljaajal kipuvad kohtumõistmist enda kätte võtma.”
Laurentius noogutas vaevaliselt. Muidugi. Ta tundis häbi ja kurbust, nutt oli kurgus. Võib-olla on selles veritsemise jutus siiski mingi iva, kuigi seda oli mitmeid kordi uuritud ja leitud, et ei ole vähimatki teaduslikku alust nii arvata. Aga see oli ju tema, kes oli lapsele rohtu andnud ning seega üsna otseselt naise surmas süüdi. Mõte, et seda võidaks mingiks nõiapulbriks pidada, ei olnud talle endale üldse pähe tulnud. Aga sellistel näljaaegadel piisas kõige vähemast ettekäändest, et inimesed hakkaksid sind milleski ebaloomulikus kahtlustama. Ta raputas nõutult pead, suutmata midagi öelda.
“No see on jah siin vana jutt,” hakkas pastor lõpuks rääkima. “Ma püüan kogu aeg selgeks teha, et nõidus on vaid melanhoolia ja ettekujutuse vili, aga katsu sa nendele mõistlikult midagi rääkida. Keegi ei kuule. Tulevad välja ja hakkavad sulle ise tõestama, et käivad ikkagi Saatanaga kohtumas ja kitsedega õhus sõitmas ja muud sellist. Üks vanamees ajas kangekaelselt peale, et ta on libahunt ja käib põrgust vilja toomas. Kaks korda saadeti kohtust tagasi, aga hull vanamees ei jätnud jonni. Nagu vaimuhaiged.” Mellinck paistis olevat tõsiselt nördinud.
Laurentius naeratas nukralt. Üsna selgelt olid pastori seisukohad pärit Wieri raamatust deemonite pettuse kohta.
“”De praestigiis daemonum” on ka minu arvates väga tasakaalukalt selle asja ära seletanud,” ütles ta selleks, et oma kurbust ja meeleheidet varjata. Et midagigi öelda. Just sellele raamatule tuginedes oli ta püüdnud enda konditsioonist aru saada, ennast ravida.
“Ah olete lugenud?” elavnes pastor. “Väga arukas tekst. Ma püüan Wierist lähtudes juba mõnda aega siin selgeks teha, et nõidus on pigem vaimuhaigus kui mingi tegelikult aset leidev sündmus. Aga no ikka tuleb sellest häda. Te olete linnas uus ja ma hoiatan, et rahvas on siin linnas väga ebausklik. Igal pool on neil vaimud ja kuradid. Kristlikku õpetust on nad vaid nii palju kuulnud, et hakkavad kohe piibli abil nõiduma. Me Forseliusega tegime isegi siinsele maarahvale koolid ja ajasime seda asja just peamiselt selle pärast, et õudset harimatust ja ebausku vähendada. Kahju küll, et Forselius niimoodi hukka sai. Õnneks siiski asutatakse koole kogu aeg juurde, olukord paraneb vaikselt.”
Mellinck põrnitses mõtlikult kaugusesse.
“See on hea,” nõustus Laurentius hajameelselt. “Aga sellel naisel… Kas tal mingeid omakseid ei olnud?”
Ta ei julgenud otsesõnu haige tüdruku kohta uurida, sest see võinuks omakorda küsimusi tekitada. Samas ei saanud kuidagi asja niisama jätta.
“Omakseid?” kostis pastori hääles üllatus. “Kui tal oleks omakseid olnud, siis ilmselt ei oleks ta praegusesse olukorda sattunud. Kõige raskem ongi muidugi neil, kellel kedagi ei ole. Siin saadavad vanemad lapsed juba kümneselt kodust minema võõrasse kohta tööle, ja kui rasked ajad tulevad, siis ei ole neil enam kedagi. Selliseid orbe on kõik kohad täis.”
Laurentius teadis seda. Ta oli ise kunagi samamoodi ringi hulkunud. Kaheksasena oli ta kodust minema saadetud, praeguseks ei mäletanud sealt enam kedagi, ei ema ega isa nägu. Taludes, võõraste juures oli ta tööl olnud, söönud vähe, öösiti nutnud. Ta oli põgenenud, tahtnud koju minna.
“Sel oli siis laps ka veel,” jätkas pastor. “Ilmselt kusagilt küla pealt saadud, ja siis kupatati mõlemad kaelast ära. Viletsake peaks praegu veel siin küünis olema. Kuuldavasti on teine haige.”
Nad suundusid koos küüni poole ja vaatasid ukse vahelt sisse. Nurgast põrnitses mutike neid jällegi kahtlustavalt, aga Mellincki küsimise peale juhatas nad küüni tagaotsas vana sõdurimantli all magava tüdruku juurde.
Pastor kratsis mõtlikult kukalt. “Ma võtan ta vast senikaua enda majapidamisse, kui selgub, mis edasi saab. Kui ta muidugi vastu peab, ega seda ei tea praegu keegi. Siin sureb teine aga kindlasti.”
Laurentius kükitas maha ja vaatas väikest magavat kogu. See tegi silmad paokile, ohkas.
“Kuningas,” sosistas ta vaevukuuldavalt.
Looming
Romaanid
Kuldne aeg, Tuum 2005
Mesilased, Varrak 2012
Jutustused
“Läänerindel muutusteta”, 1999
“Vabanemine protagonismi valust”, 2000
“Üht teistsugust algust”, Fantaasia 2002
“Hullumeelsus on unustus”, 2002
“Nerissa”, Fantaasia 2004
“Eesti keel”, 2009
“Deeminid ja trilobiidid”, 2009
“Kass”, 2012
Linke
Sven Vabar “Ajalugu tekitab ängi, tekitab segadust. Arusaamatust. Hirmu.”, intervjuu
http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/meelisfriedenthal.htm
Artikleid Meelis Friedenthalist
http://stalkerid.wordpress.com/2012/08/21/meelis-friedenthal/
Eesti kirjanikuks 2012 valiti Meelis Friedenthal, postimees.ee 19.08.2012,
http://www.postimees.ee/944598/eesti-kirjanikuks-2012-valiti-meelis-friedenthal/
Nädala autor 