Fernando Pessoa
27. märtsil kell 15.00 kohvikus Lutsu Juures
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Fernando Pessoa kogumik “Sõnum. Valik loomingut”. Külas on professor Jüri Talvet.
Kohvikusse on oodatud kõik huvilised, kes tahaksid raamatu üle mõnusas õhkkonnas arutleda.
Fernando Pessoa
“XX sajandi portugali kirjanduse klassikut Fernando Pessoad (1888-1935) võiks võrrelda meie Juhan Liiviga. Mõlema loomingut läbis olemasolulise rahutuse pinge. Liiv ei avaldanud oma eluajal ise ühtki raamatut, Pessoal ilmus raamatune üksainus teos. Mõlema loomingu suurus avastati peaasjalikult pärast nende surma.
Vahest ei olnud Pessoa lugenudki Cervantese “Don Quijotet”, ent ometi tegi ta oma vaistu järgides midagi väga sarnast sellega, mis viib “Don Quijote” lugeja segadusse juba selle suure romaani avalehekülgedest alates. Cervantes kinnitas nimelt, et ei olegi romaani autor, vaid et üksnes tõlgib seda, mida Don Quijote, Sancho Panza ja Toboso Dulcinea kohta kirja pannud araabia kroonik Cide Hamete Benengeli…
Fernando Pessoa paljundas ennast kui kirjutajat, lõi endale “agendid” (see tähendab “liikumapanijad”, “tekitajad”, “juhtijad”) aga ka “näitlejad” (samast ladina ago-tüvest tüvest pärineb “aktor”, “näitleja”). Ta salgas välise tähistaja rollis (vähemalt osalt) maha iseenda ja oma nime, selleks et tema agendid-aktorid saaksid vabamalt , (pool)iseseisvate isiksuste ja loojatena maailma tungida. Et nende kaudu ilmuks midagi enamat kui saanuks ilmutada Pessoa inimesena ja selle autorina, kelle mõistet tuletatakse vanaprantsuse autheur`ist ja ladina auctor`st (suurendajast-tootjast). Et tema loomingus võidakse tunda suurima Autori (kui “iseolija”, nüüd juba kreeka tüvest autos, “ise”), seega Absoluudi hingusest.
Käesolev laiendatud tõlkevalik sisaldab tervikuna “Autopsühhograafia” valiku Ain Kaalepi tõlkes (1973), kuid lisanduvad tõlked mitmestki Pessoa olulisest luuletusest, eriti nendest, mis ilmusid Álvaro de Campose nime all (sealhulgas üheks suurimaks portugalikeelseks luuleteoseks peetav “Tubakaäri”, samuti võtmeliselt “Mereoodi” täiendav “Tervitus Walt Whitmanile”), nagu ka katkendid “Rahutuse raamatust”, näidend “Merimees” ja jutustus “Anarhistist pankur”. “
Jüri Talvet – (Saateks alljärgnevate trükisele).
Sõnum. Valik loomingut. Maailma kirjanduse tõlkevaramu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2012. Lk 129-135.
Tubakaäri
Ma pole miski.
Minust ei saa eales midagi.
Ma ei saa tahtagi millekski saada.
Ometi on minus kõik maailma unenäod.
Minu toa aknad,
minu, miljoneist inimestest ühe, kellest kunagi
ei saada teada, kes ta on –
ja kui saadakski teada, kes ta on, mida siis teataks? -,
te avanete sagiva inimsummaga täidetud tänava
saladusele,
kõikidele mõtetele ligipääsmatule tänavale,
ehtsale, võimatult ehtsale, tõelisele, tundmatult tõelisele,
kus kivid ja olevused varjavad kõige saladust,
kus surm märgab seinu ja inimeste valgeid juukseid,
kus Saatus ei millegi teel lükkab oma kärul edasi kõike.
Täna ma tunnen, et annan alla, otsekui teaksin tõde.
Täna mu meel on kirgas, otsekui hakkaksin surema
ega tunneks vendlust millegagi
peale hüvastijätu, maja ja tänavapool
muutuvad rongi vaguniriviks, mis vilinal lahkub
mu pea sisemusest
mu närvide jõnksatuse ja luukrigina saatel.
Täna olen hämmingus, nagu mõni, kes mõtles ja leidis ja
unustas.
Täna olen kahevahel: üheltpoolt ustavus, mida võlgnen
vastasmaja Tubakaärile, mis on kui tõelisus väljast,
ja teiselt poolt tajumus, et kõik on unenägu, mis on kui
tõelisus seest.
Kõik on mul untsu läinud.
Et jätsin sihid seadmata, siis küllap oligi kõik eimiski.
Et olin olnud õpipoiss,
siis teadsin välja ronida kodumaja õueaknast.
Läksin maale suurte kavatsustega,
leidsin sealt aga ainult rohtu ja puid,
ja kui kedagi kohtaski, siis oli see nagu iga teine.
Tulen akna juurest ära, istun toolile. Millest peaksin
mõtlema?
Mida tean mina sellest, mis minust saab – mina, kes ma
ei tea sedagi, kes ma olen?
Olla see, mida ma mõtlen? Aga ma mõtlen ju nõnda
paljust!
Ja kui palju on neid, kes mõtlevad end just sellekssamaks,
mida ei saa olla nõnda palju!
Suurvaim? Just selsinasel silmapilgul
eostub kümnes tuhandes ajus just niisama suurvaimseid
unistusi, nagu minus,
ja ajalugu ei märka neist küllap ühtegi
ja kõikidest tulevikuvallutustest saab pelk sõnnik.
Ei, ma ei usu endasse.
Kõik hullumajad kubisevad eksinud nõdrameelseist,
pead täis kõiksugu veendumusi!
Olen`s mina, kel pole mingeid veendumusi, veenvam
või vähem veenev?
Ei, isegi ennast…
Kui paljudes maailma
katusekambrites ja mitte just
katusekambrites
ei leiduks sel silmapilgul unistavaid iseenda-arust-
geeniusi?
Kui palju ülevaid ja üllaid ja kirkaid püüdlusi,
jah, tõesti ülevaid ja üllaid ja kirkaid,
ja küllap teostamatuid,
ei näe eales ehtsat päevavalgust ega jõua kellegi kõrvu?
Maailm on selle päralt, kes sünnib, et seda vallutada,
mitte aga selle päralt, kes unistab, et ta võib seda
vallutada, isegi kui tal on õigus.
Minu unistused on suuremad sellest, mida tegi Napoleon.
Olen oletusliku rinna vastu surunud rohkem inimsust kui
Kristus.
Olen salaja välja mõtelnud filosoofiaid, mida Kant eales ei
kirjutanud.
Ent ma olen, ja küllap nii see jääbki, too katusekambrist,
kuigi ma seal ei ela;
olen üha see, kes seks pole sündinud;
olen üha vaid see, kel oli eeldusi;
olen üha see, kes ootas ukseta seina ees, et uks ta ees
lahti tehtaks,
ja laulis lõpmatuse laulu kanalas
ja kuulis Jumala häält kinnises kaevus.
Uskuda endasse? Ei, eimillessegi.
Las loodus kallab mu põleva pea peale
oma päikest, oma vihma, tuult, mis leiab mu juuksed,
ja kõike muud, mis tulgu, kui tuleb, või tulema peab, või
ärgu tulgu.
Tähtede südameorjadena
vallutame kogu maailma veel enne, kui voodist tõuseme;
ent ärkame ja see ei paista läbi,
tõuseme üles ja see on võõras,
astume kodust välja ja see on terve maakera,
lisaks päikesesüsteem ja Linnutee ja Määramatus.
(Võta šokolaadikommi, tüdrukutirts,
võta šokolaadikommi!
Tea, et maailmas pole muud metafüüsikat peale
šokolaadikommi.
Tea, et kõik religioonid õpetavad vaid kondiitriteadust.
Murjan tüdrukutirts, võta, söö!
Kui vaid mina saaksin süüa šokolaadi niisama tõeliselt,
nagu sööd sina!
Ent mina mõtlen, ja võtnud ümbert hõbepaberi, mis on
tinast,
viskan selle maha, nagu olen visanud maha elugi.)
Ometi kibedusest selle pärast, milleks ma eales ei saa,
jääb vähemalt järele nende luuleridade kiire ilukiri,
Võimatusse väljuv sammaskäik.
Ometi pühendan vähemalt iseendale pisarateta põlguse,
üllana vähemalt laias žestis, millega heidan
musta pesu, mis ma olengi, rollita, kõiksuse voogu,
ja jään koju, särgist ilma.
(Sina, kes sa lohutad, sina, keda pole ja kes sellepärast
lohutadki,
ükskõik, kas oled kreeka jumalanna, kujuna loodu,
et elavana püsida,
või võimatult õilis ja pahaendeline rooma patriitsitar,
või üliveetlev ja ere trubaduuride kuningatütar,
või kuulus kokett meie isade ajast,
või hoopis kaasajast, (ma ei oska ette kujutada, kust) –
kõik see, ükskõik, kes sa ka olema ei juhtu, kes vaid
innustada suudab, innustagu!
Mu süda on tühi ämber.
Nagu need, kes kutsuvad välja vaime, kutsuvad välja
vaime, kutsun
mina välja iseennast, ei leia aga midagi.
Astun akna juurde ja näen tänavat täieliku selgusega.
Näen poode, näen vahekäike, näen mööduvaid autosid,
näen mööda kõndimas rõivastatuid elusolendeid,
näen penisid, kes samuti on olemas,
ja kõik see vaevab mind nagu karistus pagulust,
ja kõik see on võõras, nagu kõik.)
Ma elasin, õppisin, armastasin, ja koguni uskusin,
täna aga pole ainsatki kerjust, keda ma ei kadestaks juba
sellegipärast, et ta pole mina.
Silmitsen neist igaühe räbalaid ja haavu ja valet,
ja mõtlen: küllap pole sa kunagi elanud ega õppinud ega
armastanud ega uskunud
(sest kõik selle saab teha tõeluseks, sellest midagi
tegemata);
vahest pole sind õieti olemas olnudki, nagu sisalikku, kelt
lõigatakse saba,
ja sisalik ongi seesama rahutu saba.
Tegin endast selle, keda ma ei teadnud.
Ja seda, mida võinuksin endast teha, ma ei teinud.
Doomino, mille tõmbasin selga, oli võlts.
Mind tunti sedamaid ära sellena, kes ma polnud, ja ma ei
vaielnud vastu ja eksisin ära.
Kui tahtsin maski eest võtta,
oli see kleepunud näo külge.
Kui sain selle eest võetud ja peeglisse vaatasin,
olin juba vanaks jäänud.
Olin purjus, ei osanud enam kanda doominot, mida ma
polnud seljast võtnudki.
Võtsin maski eest ja magasin riidehoius
nagu peni, kes ei hammusta ja keda
ülemused sellepärast minema ei kihuta,
ja ma kirjutan selle loo oma ülevuse tõestamiseks.
Mu tarbetu luule muusikaline essents,
kes leiaks su üles kui millegi minu tehtu,
nii et ma ei jääks alatiseks vastasmaja Tubakaäri ette,
tallates olemasolemise teadvust
nagu vaipa millel joomar komistab,
või plüüsi, mille mustlased näppasid, aga mis polnud
pennigi väärt.
Ent Tubakaäri Peremees ilmus uksele ja jäigi uksele
seisma.
Vaatan teda liigse peapöörde ebamugavustundega
ja arusaamatuse paines hinge ebamugavustundega.
Tema sureb ära ja mina suren ära. Temast jääb järele silt ja minust jääb järele luule. Kord sureb ka silt ja luulegi sureb.
Pärast seda sureb kord ära tänav, kus silt asus,
ja sureb ära samuti keel, milles luule oli loodud.
Siis sureb ära pöörlev taevakeha, kus kõik see toimus.
Kes teab mis teiste süsteemide teistel kaaslastel loob
miski inimesesarnane
midagi luulesarnast edasi ja elab edasi millegi sildisarnase
all,
aina üksühe vastas,
aina mõlemad ühtviisi tarbetud,
aina ühtviisi totter ja tõeline võimatus,
aina sügavuse saladus, mis on niisama ehtne kui unistus
pealinna saladusest,
aina see või aina teine või ei see ega teine.
Keegi mees astus Tubakaärisse (kas tubakat ostma?)
ja mõistlik tõelus langeb mulle ühtäkki peale.
Jõuliselt, veendunult, inimlikult ajan end poolistukile
ning üritan kirjutada selle luuletuse, milles ütlen
vastupidist.
Läidan sigareti, kavatsedes kirjutada
ja haistan sigaretis kõikide mõtete vabanemist.
Käin suitsu järel otsekui koduteel,
ja naudin tundlikul-pädeval viivul
kõikidest spekulatsioonidest vabanemist
ja selle teadmist, et metafüüsika on
end-räbalalt-tundmise saadus.
Seejärel nõjatun toolil tagasi
ja suitsetan edasi.
Kuni Saatus seda mulle lubab, suitsetan aina edasi.
(Kui ma abielluksin oma pesupesija tütrega,
saaksin vahest õnnelikukski.)
Selle teadmisega tõusen toolilt. Astun akna juurde.
Mees väljub Tubakaärist (kas ta pistis tagasisaadud raha
pükste sisetaskusse?)
Ah-jaa, ma ju tunnen teda: see on metafüüsikakauge
Esteves.
(Tubakaäri Peremees ilmus uksele.)
Otsekui jumaliku vaiste tõukel pööras Esteves ringi ja
märkas mind.
Ta tervitas mind, öeldes head aega, ma hõikasin talle
vastu, Head aega,
Esteves!, ning paleusest ja lootusest ilmaolev maailm
kerkis taas mu ümber
ning Tubakaäri Peremees naeratas.
15. I 1928 – juuli, 1933
Tõlkinud Jüri Talvet
Tõlkeid eesti keelde
“Autopsühhograafia”, Perioodika LR 1973 nr 1/2, tlk Ain Kaalep
“Tubakapood”, Pilgrim 2009, tlk Tõnu Õnnepalu
“Sõnum”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, tõlkinud Ain Kaalep, Maarja Kaplinski, Jüri Talvet ja Anneli Tuulik.
Paul Maar
Foto: Jörg Schwalfenberg
Tartu kirjandusfestivali Prima Vista ja Goethe Instituudi kutsel külastab Eestit saksa lastekirjanduse elav klassik Paul Maar. Ta kohtub lastega 3. aprillil kell 13 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjaniku juttu tõlgib ja talle esitab küsimusi Kristel Kaljund.
5. aprillil esineb Paul Maar Tallinnas. Festivali Saksa kevad raames näidatakse ka filmi “Das Sams” / “Laupa”(2001) – 16. aprillil kl 13.30 Tartus kinos Cinamon ja 18. aprillil samal ajal Tallinnas kinos Artis.
Paul Maari tunneb tema kodumaal arvatavasti iga laps, ka nende vanemad on Maari raamatutega üles kasvanud. Paul Maari raamatute tegelased Sams (e. k. Laupa) ja koer Bello on saksa laste jaoks sama tähtsad kui koeratüdruk Lotte või Naksitrallid eesti laste jaoks ning Karlsson ja Pipi Pikksukk nii rootsi kui kogu maailma lastele. Eesti keeles on ilmunud kuulsa Samsi-sarja esimese raamat “Nädal täis laupäevi”.
Katkend: “Nädal täis laupäevi”, Atlex 2010, tõlkinud Käbi Stolovitš, lk 47-52.
Kõlaritest kostis gongilöök ja naisehääl ütles: ”Ärge unustage Hollandi juustu kaasa võtmast! Meie sooduspakkumine: Hollandi juust.”
“Juust! Mis asi see veel on?” ajas Laupa silmad suureks.
“Sa ei tea, mis on juust?” küsis müüja imestunult.
Laupa raputas pead.
“All, toiduainete osakonnas lebavad laua peal sellised suured punased kerad. See on juust, väikseke,” selgitas müüja.
“Kerajuust!” hüüdis Laupa, jooksis eskalaatori juurde ja sõitis alla.
Kohe pärast seda kostis alt vali karjatus, siis sõitis Laupa uuesti üles, käes hiiglaslik juustukera.
“Maitseb hästi,” hüüdis ta juba kaugelt ja lõi hambad juustu sisse.
Müüja tormas tema juurde, haaras tal juustest ja rebis juustu ära.
“See on puhas vargus,” karjus ta. “Sa ei saa ometi juustu lihtsalt kaasa võtta.”
“Aga see naine üleval ju ütles, et me ei tohi unustada seda kaasa võtmast,” kaitses end Laupa ja osutas lakke, kust hääl kõlaritest kostnud oli.
“Lollus! Ta mõtles, et seda peaks ostma,” pahandas müüja.
“Sellest ta aga ei rääkinud,” mossitas Laupa.
“Aitab nüüd! Juustu eest makstakse või ma kutsun politsei,” ähvardas müüja härra Taskuõlut.
“Ärge karjuge nii. Ma maksan teie juustu kinni,” rahustas teda härra Taskuõlu. “Väiksekene on nimelt esimest korda kaubamajas ega tunne reegleid.”
“Kui te maksate, siis loomulikult unustan ma juhtumi,” ütles müüja ja asetas juustukera tooli peale. Ta proovis veelkord naeratada. “Lõppude lõpuks on meie juures klient kuningas. Nüüd aga paneme poisi lõpuks riidesse.”
“Kes on kuningas?” küsis Laupa.
“Klient!” selgitas müüja.
“Kes see klient on?” uuris Laupa.
“Igaüks, kes meie juurest midagi ostab, on klient.”
“Siis olen mina ka klient?”
“Aga muidugi!”
“Isa, kuule, ma olen kuningas!” karjus Laupa vaimustunult. “Ma tahan omale krooni.”
“Ära räägi lollusi! Sa paned mütsi pähe, nagu iga korralik poiss,” ütles müüja ja läks ees ühe riidevarna juurde.
Laupa oli jälle midagi uut avastanud. Rõivaosakonna ees ühe leti peal lebasid kauboikaabud ja indiaani peaehted. Ta pani endale värvilistest sulgedest krooni pähe, kargas ringi ja karjus: “Müts meeldib mulle, isa. Seda tahan ma endale!”
“Seda kantakse ainult karnevalil,” ütles müüja, võttis talt sulekrooni ära ja viskas tagasi laua peale.
“Aga kui see talle ometi meeldib?” väitis härra Taskuõlu vastu.
“Poiss vajab midagi korralikku,” ütles müüja. “Küll me juba sobiva leiame.” Siis haaras ta vastu tõrkuval Laupal tugevasti käest kinni ja tõmbas ta riietusruumi. “Ma soovitaksin kõigepealt seda ülikonda, härra,” ütles ta seal ja näitas härra Taskuõllele läikivast riidest tumepruuni ülikonda. Laupale ütles ta: “Hüppa sisse, poiss!”
Laupa jäi pulksirgelt seisma ega liikunud paigast.
“Kas sa vahetaksid riided, poiss?” küsis müüja ärritunult, naeratas aga kohe pärast seda härra Taskuõllele.
“Niimoodi mind ei kõnetata,” ütles Laupa.
“Kuidas siis veel?”
“Kuningale üteldakse “majesteet”,” selgitas Laupa väärikalt.
“Ära nüüd häbematuks muutu, poiss,” vastas müüja ja tõstis ähvardavalt nimetissõrme.
“Võib-olla proovite parem midagi “majesteediga”,” segas härra Taskuõlu vahele. “Teate, väikseke usub nimelt kõike, mida talle räägitakse.”
“Kas te mõtlete seda tõsiselt,” küsis müüja ja võttis oma lillelise taskurätiku ülemisest jahitaskust ja tupsutas laupa. Siis võttis ta end kokku ja ütles:
“Kas majesteet prooviks ülikonda selga?”
Laupa seisis ikka veel pulksirgelt ja ütles: “Mul pole mõtet seda selga panna. See on liiga suur.”
“Sa võid mind uskuda, kallis poiss, et see ülikond on paras,” ütles müüja ärritatult. “Ma olen siin töötanud juba neliteist aastat ja ajapikku on välja kujunenud silmamõõt.”
Laupa hakkas ülikonda selga ajama. Samal ajal kui ta seda selga pani, hingas ta hästi aeglaselt välja ja hoidis siis hinge kinni. Nii muutus ta peenikeseks kui piitsavars. Püksid ja pintsak rippusid ta ümber nagu hernehirmutisel.
“See on liiga suur,” ütles härra Taskuõlu.
“Võib-olla on see tõepoolest natuke suurevõitu,” pidi müüja nõustuma. Ta tuli ühe tumesinise väiksema ülikonnaga tagasi ja ulatas selle Laupale.
“Nii, proovi seda selga, see on kindlasti paras!” ütles ta sealjuures.
“Kuidas seda üteldakse?” küsis Laupa korrale kutsuvalt.
Müüja pulbitses vihast.
“Pange see selga, majesteet,” parandas ta ennast.
Laupa tegi seda. Ta hoidis veel ikka hinge kinni.
“Kas selles ülikonnas tohib ka sisse hingata?” küsis ta süütult.
“Aga loomulikult, majesteet. Milline rumal küsimus,” vastas müüja.
Laupa hingas sügavalt sisse, tema paks punnkõht paisus, käis pauk ja tema tumesinine ülikond oli kaheks tükiks rebenenud.
“Halb materjal,” ütles Laupa. “See pole kandmiseks, äärmisel juhul söömiseks.”
“Mida sa küll selle ülikonnaga tegid?” küsis müüja ehmunult. Teist korda tõmbas ta oma ilusa taskurätikukese välja ja pühkis sellega üle lauba.
“Mitte midagi,” ütles Laupa. “Ma hingasin vaid sisse.”
Müüja vaatas ringi ja peitis rebenenud ülikonna paberikorvi. Kohe pärast seda tõi ta uue ülikonna. Sel korral tumerohelise.
“Siis, majesteet, proovige parem seda,” ütles ta hädiselt ja ulatas selle Laupale.
Too pani selle selga ja küsis: “Kas selles ülikonnas võib ka sisse hingata?”
“Ei, majesteet, jumala pärast mitte,” hüüdis müüja ahastades.
Just sel hetkel läks mööda osakonnajuhataja. Ta oli müüjast palju paksem, tal oli seljas veel peenem ülikond ja ta kandis kahte paksu sõrmust ning tumedaid sarvraamidega prille. Ta kuulis müüja hüüatust ja astus uudishimulikult ligemale.
“Kas meil on kõrge külaline?” sosistas ta ja osutas proovikabiinile. Enne kui müüja vastata jõudis, pistis Laupa pea välja ja hüüdis: “Ei, ta hüüab mind alati “majesteediks”.”
“Sind?” küsis osakonnajuhataja ja ajas silmad pärani.
“Ta keelas mul ka sisse hingata,” jätkas Laupa.
“Kas see on tõsi?” hüüdis osakonnajuhataja.
“Peale selle viskas ta ühe rebenenud ülikonna paberikorvi,” lisas Laupa. Osakonnajuhataja kummardus, soris paberikorvis ja tõmbas poolikud püksid välja.
“Uskumatu,” hüüdis ta. “Ütleb väikestele lastele “majesteet”, keelab neil sisse hingata ja käristab ülikondi katki! Te lähete otsekohe närviarsti juurde ja lasete end kontrollida!”
Paul Maarist
Paul Maar sündis 1937. aastal Baierimaal ja elab Lõuna-Saksamaal tänaseni. Ta on õppinud kunstiajalugu ja maalikunsti ning esialgu töötaski ta kunstiõpetajana, kirjutades samal ajal juba sahtlisse lugusid. Tema esimesed raamatud ilmusid 1960ndate teisel poolel. Paul Maari sõnul avastas ta lastekirjanduse alles tänu oma lastele, sest ise laps olles ta seda nautida ei saanud. Maari lapsepõlve varjutas sõda ja tema isa pidas lugemist ajaraiskamiseks. Täna on Maar üks edukamaid ja mitmekülgsemaid saksa laste- ja noorteraamatute autoreid: ta kirjutab, illustreerib ja tõlgib ning on mitmete filmistsenaariumide ja näidendite autor. Paul Maar on pälvinud arvukalt auhindu, sh ka Saksa noorsookirjanduse auhinna kogu loomingu eest ning tema nime kannab Saksamaal 14 kooli.
Paul Maari loomingust
Paul Maar on virtuoosne sõnakunstnik, kes sageli mängib keelega ning vormib võlurina tähtedest ja mõistetest üllatavaid lugusid ja riime. Sõnamänge ei ole lihtne tõlkida, aga ometi on Maari raamatud ilmunud rohkem kui kahekümnes keeles ja ta on kohtunud lastega maailma kõigil kontinentidel. Maar on kirjutanud ja illustreerinud umbes 50 laste- ja noorteraamatut, mitmed neist on jõudnud kinolinale ja teatrilavale.
Paul Maari raamatute tegelastest on kahtlemata kõige populaarsem Sams, eesti keeles Laupa (Sams on tuletatud sõnast “Samstag”, mis eesti keeles tähendab laupäeva, Laupa on vastavalt tuletis laupäevast). Sams ehk Laupa on tulipunaste juuste ja kärssninaga sukeldumisülikonnas olend, kes oma välimuselt meenutab ehk pisut Karlssoni. Ta on häbematu ja ninatark tegelane, kes armastab luuletada ja suudab täita soove. Esimene Samsi-raamat ilmus 1973. aastal ja tõi kirjanikule kuulsuse. Samsi-sari koosneb kokku 7 raamatust, neist viimane “Sams im Glück (“Laupal veab”) ilmus 2011. aastal. Samsist on tehtud arvutimäng ja kolm filmi, kusjuures filmivõtted toimusid Maari kodulinnas Bambergis.
Paul Maar on loonud teisigi põnevaid tegelasi nagu koerast inimeseks moonduv härra Bello või idamaistest seiklustest unistav Lippel, ta on kirjutanud kunstmuinasjutte ja päris realistlikke noorteromaane. Täiskasvanud lugeja jaoks on Maar mõnikord poetanud oma teostesse vihjeid kirjandusklassikale, näiteks E.T.A. Hoffmannile.
Lingid
http://taheke.delfi.ee/taheke/intervjuud/paul-maar-toeline-staar.d?id=64495704
http://www.atlex.ee/show_book.php?type=book&bid=517
http://www.dassams.de/paul-maar/biographie/
http://www.oetinger.de/bilderbuecher-kinderbuecher-sachbuecher/titel-paul-maar.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Maar
Katkend Samsi-filmist
http://www.youtube.com/watch?v=eqTYRj8JVaY
Nädala autor 