Marina Stepnova
Foto: ThankYou.ru
Marina Stepnova (1971) – vene kirjanik ja rumeenia kirjanduse tõlkija, kes on avaldanud vaid kaks romaani („Kirurg“ 2005. aastal ja „Lazari naised“ 2011. aastal), kuid pälvinud nende eest juba palju tähelepanu.„Lazari naised“ ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles (Tänapäev, tlk Veronika Einberg). See on mõjuvõimas lugu Venemaa naistest ja meestest, mis algab 19. sajandi lõpust ning lõpeb Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud palavikulises kapitalismis. Stepnova stiil on samaaegselt lopsakas ja viimistletud, tulvil ootamatuid metafoore ning sooja irooniat. „Lazari naised“ räägib loo erakordsetest inimestest, kelle seltsis tundub iga inimese saatus elust suurem ning isegi kõige tavalisem hetk või sündmus muutub korraga kordumatuks.
.
Katkend: “Lazari naised”, Tänapäev 2012, tlk Veronika Einberg, lk 38-42.
Tegelikult olid Marusja perel Jumalaga omad, erilised suhted. Ja nende perenimi – kentsakas, heamaiguline, seminaristlik, oli täiesti jumalik – Pitovranovid. Tšaldonov mäletas veel nüüdki, neljakümne üheksa aastasena, kuidas verinoor Marusja seletas talle, kahekümneaastasele ohmule surmtõsise näoga, et nende nimi, Pitovranovid, on prohvet Eelija auks, keda toitsid kaarnad. Mõistate? Tšaldonov noogutas heledajuukselist pead, kuid mõistis ainult lohukest Marusja põsel ja halle täppe tema kitsal mugaval sitskleidil, millest oli piinavalt piinlik mõeldagi, kuid kuidagi ei õnnestunud sellest ka mitte mõelda.
“Ja ütles temale Jehoova,” jätkas Marusja tähtsalt, “mine siit ära ja ole varul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit. Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita. Kas te siis tõesti ei mäleta?”
“Väga hästi mäletan,” nõustus Tšaldonov, tundes end teravalt, märksa teravamalt kui tavaliselt, purulollina. Ja see, et ta pidi tegelikult aasta pärast lõpetama Moskva ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonna rakendusmatemaatika erialal, miskipärast ainult süvendas higise särgi piinavat hõõrumist kaenalde all ja kogu üldist ihulikku ebamugavust, mis valdas Tšaldonovit ainuüksi viibides selle neiu läheduses, kelle peanupp ulatus talle vaevalt pintsakurevääri nööpauguni.
“Aga kui mäletate, siis jätkake!” nõudis Marusja, kuid Tšaldonov laiutas vastuseks vaid tummalt ja anuvalt käsi, mõistes, et on oma elu kõige tähtsamal eksamil läbi kukkunud – häbiväärselt haledalt, ilma õiguseta korduseksamile, igaveseks.
“Ja isa ütles veel, et olete harukordselt tark mees,” lausus Marusja pettunult ning lõpetas tsitaadi vähima kirikliku ülespuhutuseta, lihtsalt nagu luuletuse: “Eelija tegi Jehoova sõnade järgi ja elas jõe ääres, ja hommikuti ja õhtuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, kuna Issand võib ka imelisel moel kaitsta neid, kes teda ustavalt teenivad ja loodavad Tema peale.”
Tšaldonov noogutas veel kord ja järgnes kuulekalt Marusjale kõrvaltuppa, kus Pitovranovite suur pere istus juba söögilauda, kolistades toolidega ja omavahel lõbusalt nägeledes – Aljoška ronib jälle pirukatele lähemale, isa, ütle sellele täitmatule mammonile ometi! Pitovranov-vanem, Moskva vaimuliku akadeemia usuteaduste professor, ajas seepeale vaid kohevile oma hoolitsetud, igati ilmaliku ja lõhnastatud habeme. Laste3- ja naistelemb, elunautija, teravmeelitseja ja tarkpea, vastupidiselt kõikidele ettekujutustele vaimuliku hariduse jäikusest valdas ta üheksat keelt (millest viis olid paraku lootusetult surnud), oli kaitsnud hiilgava väitekirja paganlikest kultustest (millega seoses vaidles rajult oma põlise vaenlase ja kolleegi Vedenskiga) ning suutis sellele vaatamata jääda siiralt ja lihtsameelselt usklikuks inimeseks. Ja kuidas saanukski mitte uskuda, kui iga päev, iga tund – lauanõude kõlinas, maimukeste nutus, põrandalaudade kriiksumises, Pitovranovite rohkehäälse maja igas noodis elas ja hingas Jumal ise, lihtsakoeline, kodune, ainuvõimalik, lootusetult antropomorfne Issand tugevate talupojapäkkade ja kähara, koheva pilvesarnase habemega, mis oli Temale ühtaegu nii diivaniks, tugitooliks kui ka maailma postamendiks.
Pere oli suur, kärarikas ja ühtehoidev, kuid isegi juhuslikule külalisele oli näha, et see ühtehoidmine ei toetu mitte tühjale ja juhuslikule veresugulusele, vaid igati teadvustatud, targale, inimlikule poolehoiule, sest iga Pitovranovitele juurde sündiv laps, iga nende majja siginev kass või lõunale kutsutud külaline pidi pingutama võitmaks kõigi teiste armastust ja poolehoidu, kuid see-eest sulandudes kord sellesse tohutu inimõnne rahulikku ja mitmehäälsesse sümfooniasse, sai igaüks niipalju taevalikku, lihalikku hubasust ja soojust, et jätkus küllaga nii maiseks kui ka hauataguseks eluks.
Tšaldonovi tõi majja Pitovranov-vanem. Inimhingede ahne ja valiva püüdja ja kollektsionäärina arvas ta vibalikus, kohmakas ja, ütleme otse, plebeiliku olekuga üliõpilases kohe ära – ei, mitte tulevase akadeemiku, mitte fundamentaalse teaduse korüfee, vaid tolle kõrge ja haruldase kõlbelise prooviga inimese, keda nii pikalt ja raevukalt otsis inimestes krahv Lev Tolstoi, olles Issanda tahtel ise täiesti ilma jäetud tollest peenest nimetust organist, omalaadsest hinge vestibulaarelundist, mis lubab isegi väikesel lapsel või koeral eksimatult eristada tõde valest, head kurjast ja pattu vagast mõttest või teost. Vanem Pitovranov nägi esmakordselt oma ihusilmaga nii veenvat ja originaalset tõestust Tertullianuse aksioomile sellest, et iga hing on oma olemuselt kristlane, ning seejuures oli Tšaldonov oma religioossel rännakul vaevalt Usutunnistustest ja Meie Isa palvest kaugemale jõudnud. Kuid arukas Pitovranov oli erinevalt paljudest usuõpetajatest igati suuteline kirikut Jumalast eristama ning pärast kaht pikka jutuajamist oiuka tudengiga kutsus teda lõunasöögile – Pjatnitskaja 46, oma maja. Olete lahkelt oodatud, Sergei Aleksandrovitš, ja ma ei lepi mingite vastuväidetega. Saate tuttavaks mu võsukeste ja kodakondsetega ning üksiti sööte kodust sööki. Meil süüakse alati hästi, on sihuke reegel, sellest peetakse vääramatult kinni ja arvata võib, et te olete trahteritoidust tüdinenud.
Ning Tšaldonov, kes üldiselt häbenes hirmsasti kõike peale oma matemaatika, ühtäkki mitte lihtsalt ei nõustunud, vaid tuli kohale paraadrõivais, pumatiga võitud, erutusest kangena, koos moes oleva Einemi glasuuritud kirssidega – ning samal õhtul tühjaks saanud maiusekarp, selline siidvoodriga, väga koketne, kolis Pitovranovi tüdrukute tuppa, saades varjupaigaks nööpidele, siidpaeltele, klaashelmestele ja muudele kokkusobimatutele, kasututele, kuid igale tüdrukusüdamele lõpmata armsatele asjadele.
Lapsi oli Pitovranovitel kuus, kuid Tšaldonov ei suutnud neid vist kunagi nimepidi meelde jätta, sest nägi kohe, niipea kui astus kitsukesse eeskotta, Marusjat, kes hoidis nattipidi kinni prisket suitsuhalli angoora kassi.
“Ärge võtke kalosse jalast,” keelas Marusja pahaselt. “Sarah Bernhardt, va närakas, hakkas jälle tuppa laskma!”
Marusja raputas pahandust teinud kassi, kes kissitas jultunud siniseid silmi, teeseldes võimetekohaselt patu kahetsemist. Ega tal see ausalt öeldes väga ei õnnestunud ning hirmutuseks raputas Marusja lõtvunud kassi veel kord.
“Kuid lubage,” pomises Tšaldonov nõutult, punastades ja teadmata, kuhu kompvekid pista. “Kuidas ma tulen kalossidega tuppa. Nii ju ei sobi?”
“Tõsi see,” nõustus Marusja, “ema läheks kindlasti tujust ära. Võtke jalast. Ma viskan parem Sarah õue. Las tuulutab end väheke. Aga teie olete Tšaldonov, olete ju? Sergei Aleksandrovitš?”
Ta sirutas Tšaldonovile käe koos rusikasse pigistatud kassiga. Tšaldonov ulatas vastuseks kohmakalt kommikarbi.
“Just nii, armuline preili,” pomises ta ning kirus end tedmata kust välja karanud vilka viisakusvormi pärast maapõhja. Just nii, armuline preili! Nagu lakei, nagu poesell! Issand, kui häbi! Häving, täielik häving!
“Aga mina olen Marusja, see tähendab Maria Nikititšna muidugi.” Marusja naeratas kergelt rõõmsalt – ülahuule kohal istus tal väike pruun sünnimärk.
Kasutades ära üldist kohmetust, prantsatas kass raskelt nagu taignakäntsakas põrandale ja lidus ettenägelikult minema.
“Säh sulle, jälle lasi jalga!” kurvastas Marusja. “Nüüd kisub ta kindla peale kardinad ka veel lõhki. Aga teie ärge häbenege, lähme edasi, kõik ootavad juba. Papa teist ainult räägibki, me kõik arvame, et ta on teisse absoluutselt armunud.”
See oli Marusja lemmiksõna – absoluutselt. Ta ulatas Tšaldonovile uuesti väikese tulise käe, nüüd juba vaba, ning Tšaldonov hoidis seda ettevaatlikult higises peos.
Oli 1888. aasta 28. november, aga 1889. aasta 9. aprillil, ülestõusmispühal tegi Sergei Aleksandrovitš, minestamiseni kaame, vaevaliselt sõnu veeretades Marusjale juba abieluettepaneku. Isegi pealtnäha niisked, pringid, pidulikud hüatsindid lõhnasid kõrvulukustavalt, üle kogu toa.
Linke
Vahur Afanasjev “Nädala raamat: täisvereline vene kirjandus”, Eesti Ekspress 4.12.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-taisvereline-vene-kirjandus.d?id=65334160
Kirjandusfestivalil HeadRead, Tallinn 29. mai – 2. juuni http://headread.ee/?page_id=2993
Charles Stross
Charles Stross (1964) – briti ulme- ja fantaasiakirjanik.
Katkend: Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht, lk 94-98.
Kabinet oli niisama külluslik kui Miriamile eraldatud sviit, maffia-eri lukustatud ukse ja luksuslikust antikvariaadist röövitud sisustusega. Põrandal oli käsitsi lihvitud lehtpuuparkett, mida osaliselt kattev vaip maksis tõenäoliselt rohkem kui Miriami maja. Seinu katvad puupaneelid olid aja jooksul tumedaks tõmbunud. Seintel olid mõned tagasihoidlikes toonides õlimaalid suurtest punetava näoga meestest, kes poseerisid keskaegsena tunduvas turvises või klassikalises toogas lossimüüride ees, ja laua kohal seinal oli puupulkadele toetatud mõõkade paar. Tohutu pähklipuust kirjutuslaud ja kaks tooli selle ees olid seatud aknaorva nii, et kabineti omanik jääks akendest samahästi kui nähtamatuks.
Roland peatus laua ees, võttis valvelseisu ja andis au.
“Mu isand, mul on au esitleda… Miriam Beckstein.”
Laua taga istuja kallutas kuulmise märgiks pead.
“See ei ole ta õige nimi, aga tema siinviibimine on rahuldustpakkuv. Vabalt.”
Miriam kissitas silmi, püüdes pimestavas valguses rääkija näojooni näha. Ilmselt tõlgendas mees ta ilmet vaenulikuna, sest viipas käega.
“Palun istuge, teie mõlemad. Mul ei ole midagi selle vastu, hmm, Miriam, kui sa tahad just seda nime kasutada.”
Roland üllatas teda, tõmmates tooli lähemale ja pakkudes seda talle. Ise jahmatas ta end sellega, et istus, kuigi närviliselt, põlved kokku surutud ja selg kangelt sirge.
“Kes te olete?” sosistas ta.
Ta silmad hakkasid valgusega harjuma ja ta nägi, et kõrge seljatoega toolis istuv mees muigas põgusalt. Mees oli hilises keskeas, võimalik et üsna sama vana, kui oleks praeguseks võinud olla Morris Beckstein. Ülikond oli tagasihoidlik – üldse riietusid nad siin nagu matusefirmas -, kuid istus nii hästi, et pidi olema rätsepa töö. Mehe juuksed olid hallikirjud ja nägu silmapaistmatu, kui mitte arvestada pikka armi vasakul põsel.
“Ma võiksin esitada sama küsimuse,” pomises mees. “Roland, istu, ma ütlesin!” Hääletoonist võis järeldada, et mees on harjunud kuulekusega. “Ma olen suurhertsog Angbard Lofström, kolmas sama nime kandja, gildide eestkostja krooni juures, kuninga au kaitsja, Niejweini linna vabatmees, taasühendatud Klanni julgeolekuülem, vürst-kaupmeeste vürst, siinse põlismõisa omanik… mul on päris palju tiitleid veel, aga need on peamised.” Ta silmad olid tinakarva, nii heledad sinised, et Miriamil oli neid raske näha, kuigi need olid otse talle sihitud. “Ja veel, kui ma just väga ei eksi, olen ma sinu onu.”
Miriam põrkas jahmunult tagasi. “Mis?”
Teine hääl ta kõrval kordas sama küsimust. Ta piilus silmanurgast ja nägi, et Roland silmitseb teda hämmastunult. Mehe jahe enesevalitsemine hakkas pragunema.
“Mitte iial poleks mu isa…” alustas Roland.
“Ole vait,” ütles Angbard, hääles külm teras. “Ma ei vihjanud su isale, noormees, vaid su tädi Patriciale.”
“Ehk keegi seletaks, millest te räägite?” nõudis Miriam, kelles viha viimaks võimust võttis. Ta kummardus ettepoole. “Te röövisite mu ära ja rüüstasite mu maja ainult sellepärast, et pidasite mind mingiks ammukadunud sugulaseks?”
Angbard noogutas mõtlikult.
“Ei, me oleme absoluutselt kindlad, et sa oled ammukadunud sugulane.” Ta vaatas vilksamisi vennapoja poole. “Meil on kindlad tõendid.”
Roland nõjatus tooli seljatoele ja vilistas, olles kaotanud kogu sõjaväelasliku hoiaku. Ta silmitses Miriamit pärani silmi, nagu oleks kummitust näinud.
“Mida sinul siin vilistada on?” uuris Miriam.
“Sa tahtsid selgitust,” tuletas Angbard talle meelde. “Tundmatu ilmaränduri saabumine annab alati põhjust muretsemiseks. Sõjast saadik… piisab ehk ütlemisest, et noil päevil oleks su ilmumisele järgnenud drastilised meetmed. Kui sa nädala eest vanale rannaäärsele rajale sattusid ja patrull sind tulistas, polnud neil aimugi, kes sa võiksid olla. See sai selgeks alles hiljem – ma usun, et sa jätsid maha paari roosasid toakingi? – ja käivitas ka põhjalikud otsingud. On aga selge, et sa pole seotud reeturliku fraktsiooniga, ning lähem uurimine paljastas sinu kohta mõned huvitavad tõsiasjad. Ma usun, sa oled lapsendatud?”
“See on tõsi.” Miriami süda peksles roiete all, jahmatus segunes ebameeldiva arusaamisega. “Kas te tahate öelda, et te olete mu ammukadunud sugulased?”
“Jah.”
Angbard ootas hetke, avas siis ühe lauasahtli. “Ma usun, et see kuulub sulle.”
Miriam sirutas käe ja võttis medaljoni. Tuhmunud pinnaga, pisut mõlkis – tuttav saareke võõral maal. “Jah.”
“Mitte aga see.” Angbard võttis sahtlist veel midagi ja lükkas selle üle laua tema poole.
“Oh aeg.” Miriam oli sõnatu. See oli tema medaljoni identne kaksik, ainult et säravalt läikiv ja ilma kriimudeta. Ta võttis selle ja avas…
“Aih!” Ta põrnitses Rolandit, kes oli selle ta käest löönud. Ent Roland kummardas maha ja hetke pärast sai Miriam aru, et mees võtab medaljoni ettevaatlikult üles, hoides avatud pooli maa suunas, kuni see oli hertsogi lauale asetatud.
“Me õpetame sulle, kuidas neid asju turvaliselt käsitseda,” ütles Angbard leebelt. “Mu õe oma jääb seniks sinu valdusse.”
“Su õe,” kordas Mirian tobedalt, surudes sõrmed medaljoni ümber.
“Mu õde jäi kolmekümne kahe aasta eest kadunuks,” ütles Angbard hoolika osavõtmatusega. “Tema karavani rünnati, tema abikaasa mõrvati, kaitsemeeskond tapeti, tema keha aga ei leitudki. Nagu ka tema kuuenädalase tütre oma. Ta oli teel suurkuninga õukonda, et täita seal oma kohust Klanni järjekordse pantvangina. Tühermaad Chesapeak`i lahe ääres – nagu seda sinu pool nimetatakse – ei ole siinses maailmas eriti asustatud. Meie otsime kuude kaupa, aga nagu teada, erilise eduta.”
“Te saite karbi dokumentidega,” ütles Miriam. Rääkimine nõudis suurt pingutust; ta kuulis kõrvus oma südame pekslemist.
“Jah. Need annavad mõjusa tõendusmaterjali – kaudse küll, kuid siiski olulise. Kuni sa olid teadvuseta, võeti sinult vereproov, hmm, DNA profileerimiseks. Tulemused saabuvad homme, kuid mul pole vähimatki kahtlust. Sul on perekonna näojooned ja perekonna anne – sa ei arva ju ometi, et ilmarännud oleksid üldlevinud – ning su vanus ja dokumentaalsed tõendid sobivad suurepäraselt. Sa oled mu vanema õe Patricia Thorold Hjorthi ja tema abikaasa, Lääne magistraat-printsi Alfredo Wu tütar Helge, ning kui teadmine su ellujäämisest saab avalikuks, mõjub see nagu rebane Klanni neimahimulises kanakarjas.” Angbard muigas põgusalt. “Just seepärast saatsin ma enne su tervitamist ettevaatusabinõuna minema kõik nooremad teenistujad ja peaaegu kõik teenijad. Ei sobiks mitte, kui Klanni nooremad liikmed saaksid teada sinu olemasolust enne, kui ma olen hoolitsenud su julgeoleku eest. Mõnedel neist võivad tekkida üsna tugevad tunded seoses muudatustega pärimisõiguses, Teie Kõrgus.”
“Kõrgus? Mis jutt see siis veel on?” Miriam kuulis, et ta hääletoon tõusis, kuid ei suutnud seda kontrollida. “Mis värk? Kuule, ma olen Massachusettsi farmaatsiafirmadele spetsialiseerunud majandusajakirjanik, mitte mingi feodaal aadlik! Niisugustest asjadest ei jaga ma midagi!” Ta oli laua ees püsti. “Mis asjad on ilmarännud ja mis on neil pistmist…”
“Teie Kõrgus,” ütles Angbard rangelt, “majandusajakirjanik olid sa teisel pool maailmu eraldavat seina. Ilmaränd on aga see, kuidas sa siia sattusid. See on anne, mis määrab kuulumise meie Klanni, ühte neist perekondadest, mis moodustavad Klanni. See on veres ja sa oled üks meist, tahad sa seda või mitte. Siin sa oled Väliskuningriigi magistraat-printsi ja krahvinna vanim pärija, kes mõlemad olid oma perekonna tähtsad liikmed, ning kui sa väga ka ei tahaks selle tõsiasja eest põgeneda, jääb see sind saatma. Isegi siis, kui sa teisele poole tagasi lähed. ”
Miriami jahmunud vaikust ignoreerides pöördus Angbard Rolandi poole.
“Krahv Roland, palun saada oma täditütar tema ruumidesse. Ma jätan tema turvalisuse ja kaitsmise kuni vastupidise korralduseni sinu hooleks Teie Kõrgus, me õhtustame minu pool koos paari usaldusväärse külalisega, ja siis on mul sulle rohkem öelda. Roland määrab teenijad su mugavuse ja garderoobi eest hoolitsema. Ma eeldan, et ta vastab ka sinu küsimustele. Seniks olete mõlemad vabad.”
Miriam põrnitses teda sõnatult.
“Ma lähtun vaid sinu enda huvidest,” ütles hertsog leebelt. “Roland.”
Looming
Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht
Palimpsest, Fantaasia 2011, tlk Eva Luts
Accelerando, Fantaasia 2009, tlk Iris Jeletski
Täheaeg 6, (ulmeantoloogia), Fantaasia 2009 (jutt “Poiss ja tema jumal”, tlk Sash Uusjärv)
Rule 34, London, Orbit 2011
Halting state, New York, Ace Books, 2008
The Jennifer morgue, London, Orbit 2007
Linke
http://stalkerid.wordpress.com/2013/01/04/charles-stross/
Hallaste, T. Raamatuarvustus: Accelerando // http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus:-accelerando
klm 5. aprill 2013 – Charles Stross “Palimpsest” // http://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2013/04/5-aprill-2013-charles-stross-palimpsest.html
lihtsaltise Charles Stross “Accelerando” // http://lihtsaltise.blogspot.com/2010/01/charles-stross-acceleranto.html
Loterii Charles Stross – Accelerando (2009) // http://loterii.blogspot.com/2010/01/charles-stross-accelerando-2009.html
Loterii Charles Stross – Palimpsest (2011) // http://loterii.blogspot.com/2011/07/charles-stross-palimpsest-2011.html
Loterii Charles Stross – Vürstkaupmehed. Pereäri (2013) // http://loterii.blogspot.com/2013/04/charles-stross-vurstkaupmehed-pereari.html
Manjana Charles Stross. Accelerando // http://lastejutud.wordpress.com/2011/01/06/charles-stross-accelerando
Sulbi, R. Amberi kroonikad, 21. sajandi versioon [“The Family Trade”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/03/amberi-kroonikad-21-sajandi-versioon/
Sulbi, R. Asimovi «Igaviku lõpu» uusversioon [“Palimsest”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/05/asimovi-%C2%ABigaviku-lopu%C2%BB-uusversioon/
Sulbi, R. Keskaegne kuningriik tuumasõjas USA vastu // Postimees .- 2013, 20. aprill http://arvamus.postimees.ee/1209114/keskaegne-kuningriik-tuumasojas-usa-vastu/
Tõnis Charles Stross “Accelerando” // http://logahv.blogspot.com/2011/12/charles-stross-accelerando.html
Tõnis Charles Stross “Palimpsest” // http://logahv.blogspot.com/2012/12/charles-stross-palimpsest.html
Veede, R. Tehnoyhiskonna tulevikueepos [“Accelerando”] // http://hajameelne.blogspot.com/2012/09/tehnoyhiskonna-tulevikueepos.html
Ulmekirjanduse Baas http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?Autor=912&krit=Vorm
http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Stross
Nädala autor 