Tarjei Vesaas

28. nov. 2013 at 4:16 p.l. (Nädala autor 2013) (jääloss, norra, Vesaas)

Vesaas elas kogu oma elu kodukohas Telemarkis Vinje vallas. Kirjanikul ilmus 38 teost: 23 romaani, 4 novellikogu, 5 näidendit ja 6 luulekogu. Vesaasi loomingu paremiku moodustavad romaanid “Suur mäng”, “Seeme”, “Maja pimeduses”, “Linnud”, “Palang” ja “Jääloss” ning novellikogud “Tuuled” ja “Ühel ilusal päeval”. “Jäälossi” eest anti kirjanikule 1964. a Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind.

Katkend: “Jääloss”, Perioodika 1966, LR 15/16, tlk Henrik Sepamaa, lk 84-88.

Hommikul kogunesid kõik kokku ja asusid suure kisa-käraga teele. Oli külm selge hommik. Kõva kooriku peal natuke kohedat lund, nagu hea suusatee puhul peab olema. Kõigile meeldis, et oli otsustatud kose juurest läbi sõita, ja rõõm oli üldine, et ka Siss oli kaasas. See tegi Sissi südame soojaks, tal oli kerge ning mõnus ja suusad kandsid teda kergelt ja mõnusalt üle värske lumega kaetud kooriku.

Kõik oli, nagu olema pidi, ja ometi ei olnud nii, nagu peaks olema.

Nad valisid tee selliselt, et jõuaksid jõe äärde otse allpool koske. Jõel oli seal suuri vaikseid võrendikke, mis olid jääga kaetud ja millest võis soovi korral üle sõita. Kosk kohises läbi vaikuse, nad läksid selle juurde.

Nad kõik olid talve jooksul juba mitmel korral siin käinud ja jäälossi näinud, mistõttu nad keeletuks ei jäänud, – ent võimsana ning imetlusväärsena kõrgus ta täna nende ees. Nüüd oli ta kiilas ja lumeta. Märtsipäike oli juba ammu lossi peale paistma hakanud ja pani jäämassi sillerdama.

Kõik pidasid hoolega meeles, et nad Sissile ohtlikest asjadest sõnagi ei lausuks. Ta mõistis seda, see tundus talle ühtaegu julgestav ja valus. Ta ise sattus seda paika jälle nähes salaja ärevusse, tol ööl olid mehed seose lossi ja tema vahel lahutamatuks teinud, ta tundis nüüdki sundi siia maha jääda, teistega siin hüvasti jätta.

Nad vaatasid lossi seni, kuni isu täis sai, kuulasid kose kohinat, mis peatselt palju tugevamaks muutub, – ja tahtsid siis kohe edasi kihutada.

Siss aga jäi suuskadel seisma. Niisiis oli juhtunud, mida nad olid kartnud. Vahel oli neil mõttesse tulnud, et ta on neist võõrdunud ja jätab nad maha. Nad seisid ja ootasid, et ta ise neile seda ütleks.

“Kuulge!” ütles ta. “Ma arvan, et ma enam edasi ei tule. Siia ma õigupoolest tahtsingi. ”

“Miks nii?” küsis keegi. Kuid üks kolmest kiusajast ütles kohe:

“Las Siss ise otsustab. Kui ta ei taha edasi tulla, siis meie peale käima ei hakka.”

“Ei, ma pööran siit tagasi,” ütles Siss niisuguse näoga nagu tavaliselt ikka, kui ta vastuvaidlemisele lõpu tahtis teha.

“Me pöörame siis ka tagasi,” teatasid kõik suuremeelselt.

Siss kohmetus.

“Ei, ärge pöörake. Olge nii kenad. Kuigi mina kaasa ei tule, tehke oma matk ära, nagu te pidite tegema. Ma tahaksin hea meelega siin natuke aega üksi olla.”

Nende näod venisid pikaks. “Kas me ei võiks sinuga jääda?” oli seal lugeda. Otsekui pühalikud sõnad, mis ta oli öelnud siia üksijäämise kohta, meenutasid neile, mis Sissiga talvel oli sündinud. See sundis neid vaikima ja tegi neid pettunuks.

Siss nägi nende näost, et kogu päev on neil rikutud, aga tema arusaamise järgi ei saanud sinna midagi parata. Nüüd oli hilja: tõotus oli nagu müür tema ette kerkinud.

“Sa ei kavatse siis meiega täna üldse enam olla?”

“Ei, meelsamini ma ei tahaks. Te ei tea, kuidas lood on, aga… Ma olen midagi tõotanud!” ütles ta nii, et kõik võpatasid.

Kui ta seda nõnda oli öelnud, taipasid nad ebamääraselt, et tegemist on mingi tõotusega Unnile, kellest keegi ei tea, on ta elus või surnud. Ja järelikult on see ränk ning tõsine tõotus. See lõpetas kõik jutud.

“Te teate küll, et ma oskan omal käel koju minna. Mul on ju meie omad jäljed ees.”

Kuna ta rääkis nii harilikul viisil, said nad kõnevõime jälle tagasi ja võisid vastata, võisid  koguni enese eest kosta.

“Noh,” ütlesid nad, “ega me sellepärast.”

“Sa seisid talve läbi seina ääres,” söandas üks neist tähendada.

“Ja me arvasime, et nüüd on kõik jälle nagu vanasti.”

“Ma jõuan niisiis enne teid koju tagasi,” ütles Siss, tahtmata seda asja arutama hakata.

“Jah, aga me arvasime, et nüüd on kõik jälle nagu enne, selles on asi.”

“Minge nüüd, ja ärge sellest enam rääkige,” palus Siss.

Nad noogutasid talle ja hakkasid siis üksteise järel eemalduma. Ühel väikesel lagendikul kogunesid nad jälle kokku, seisatasid seal nagu nõu pidades ja kadusid siis tiheda salgana.

Sissil oli häbi ja ta tundis ennast õnnetuna, sõitis oma lumel libisevate suuskadega kose ja jäämüüride juurde tagasi. Kose kohin tõmbas teda nagu kutsuv hääl.

Meenusid mehed. Nad seisid siin tol ööl nii imelikena, nagu võiks juhtuda midagi ootamatut. Sest nad arvasid, et siin võis see juhtunud olla. Siia pidi ta tulema, kui ta ei osanud midagi peale hakata.

Ta mõtles nõnda: ma ei oska midagi peale hakata. Nagu rahvas ütleb mitu korda päevas, midagi seejuures mõtlemata.

Häbi tundes ning õnnetuna põgenes ta oma kaaslaste juurest, otse kose kohinasse, otse jääpalee poole.

Ühtviisi hirmuäratavalt kõrge ning imeväärne, ükskõik kust kandist teda vaadata. Lumest puhtaks pühitud, sätendav ning pehmes märtsiõhus külma hinguse sõõr ümber.

Jää alt väljus jõgi, mustendavalt sügav, võttis allapoole voolates kiirust, viies kaasa kõik, mis põhja ei vajunud.

Siss seisis siin kaua. Ta soovis, et oleks võinud seista nõnda, nagu seisid mehed, enne kui nad ära läksid, just enne seda, kui pidi puhkema kurb leinalaul. Nad seisid laternate hämaras valguses, justkui oodates, et kadunu ilmub otse nende silma all välja ja teatab neile, et nad midagi ei leia. Sissil säärast arvamust ei olnud, ei võinudki olla.

Suur lind vihises mööda, nii et Siss võpatas, ja kadus kohe silmist.

Siit ei ole midagi otsida. Ega midagi leida. Aga sellegi poolest. Nende täiskasvanud meete pärast.

Ta tahtis sii olla. Ta võttis suusad alt ja hakkas jäämüüri äärest mööda kõva lund üles minema. Jääloss oli iseenesestki küllat köitev, nii nagu ta allasööstvast ja nirisevast veest oli ehitatud. Nüüd oli kõik tihke ning tugev. Siss tahtis üles välja minna, tahtis seal ringi ronida, lihtsalt selles paigas viibida.

Kui ta üles jõudis, nägi ta jäämoodustiste virvarri. Kõikjalt oli tuul lume ära puhunud. Ettevaatlikult libistas ta end jääveerudele, sügavaisse vaonditesse, pooleldi kartes, et vahest ei olegi jää kõigest hoolimata küllat tugev, – ja näriva mõttega: võib-olla sündis see   n õ n d a, täpselt sel sel viisil?

Häbi tundes oli ta äsja sõbrataridest lahkunud. Nüüd tundis ta häbi selle pärast, et ta otsekui reetis kedagi, kui ta nendega kaasa tuli. Unustas oma tõotuse sõbrataride meelitavate silmade ja suude ning suusaretke pärast. Ei, mitte suusaretke pärast, aga nende seltsis viibimine tähendas talle palju, vähehaaval läks üha raskemaks sellele vastu panna. Ta oli seni vastu pannud, kuni enam ei suutnud.

Siin, kõrgel kaootiliste vormidega jääkuplil sattus Siss suurde ärevusse. Ta libistas end vaondeid mööda lõhangutesse, jõudes mõnele nukile tükk maad allpool ja otse välisserval, vastu päikest ning järsaku äärel. Ise suures ärevuses selle paiga pärast. Seejärel jõudis ta ühte lohku. Läbipaistev, tihke jää. Päike paistis sinna sisse ja mängles sadades mustrites.

Samas ta karjatas: sest seal oli Unn! Otse tema ees, vaatas läbi jäämüüride!

Viivu arvas ta nägevat Unni!

Nagu sügaval jää sees.

Ere märtsikuu päike paistis otse tema peale, nii et ta oli ümbritsetud valguse ja säraga. Kõiksugu helendavad viirud ja jooned, imeväärsed roosid, jäälilled ja jäämustrid. Kõik oli ehitatud nagu suureks peoks.

Üleni tardununa vaatles Siss kõike seda, suutmata end esialgu liigutada, rohkem häält teha kui too esimene karjatus. Ta oli kindel, et näeb viirastust. Üsna tihti oli ta kuulnud inimestest, kes olevat näinud viirastusi, nüüd oli ta ise üks neist. Ta nägi viirastust, ta nägi Unni.

Lühikese viivu, mis ta talus seda vaadata.

Nägemus ei paistnud kaduvat, seisis rahulikult jääs, – kuid Sissil oli liiga masendav seda vaadata. See oli tulnud nagu äkkrünnak.

Tohutult suur oli Unn selles nägemuses. Kumerate jäämüüride taga. Palju suurem, kui oleks pidanud olema.

Õigupoolest oli näha ainult nägu, kõik muu oli ebamäärane.

Tugevad valguskiired viirutasid seda pilti, tulles tundmatutest lõhedest ja nurkadest. Unni ümber oli ilu, mis ületas kujutlusvõime piirid. Siss ei talunud seda vaadata, tal tuli elu liikmeisse ja ta ronis teistesse lohkudesse, mõtlemata millelegi muule, kui et saaks end ära peita. Ta oli liiga kaua seda vahtinud, mida nägi, ta värises kogu kehast.

Kui ta jälle märkama hakkas, oli ta tükk maad eemal. Mõtles, et küllap nüüd on ka nägemus kadunud. Viirastused kaovad ruttu.

Küllap see tähendas, et Unn on surnud.

Muidugi. Unn on surnud.

Loomingut

“Imelik tunne”, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1961, LR 11/1961, tlk Henrik Sepamaa.

“Jääloss”, Perioodika 1966, LR 15/16, 1966, tlk Henrik Sepamaa.

“Linnud”, Eesti Raamat 1994, tlk Sigrid Kangur.

“Seeme”, Eesti Raamat 2012, tlk Sigrid Tooming.

Püsiviide Lisa kommentaar