Anti Saar
Anti Saar (1980) – eesti kirjanik ja tõlkija
Foto: Margus Ansu / Postimees
Anti Saar on kirjandusfestivali Prima Vista 2007. aasta kirjanduspreemia “Esimene samm” (ilukirjanduslik debüüt perioodikas)
16. oktoobril kell 10.30 Karlova-Ropka harukogus
Lastel oli külas kirjanik Anti Saar, raamatu “Kuidas meil asjad käivad” autor
Katkend: “Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev 2013, lk 74-81.
Peatükk kaheksa, mis räägib sellest, kuidas meil päkapikud käivad
Päkapikud käivad meil talviti, jõulude ajal. Siililegi selge – on siis keegi suvel päkapikke näinud? Nojah, õigust öelda ei ole mina neid näinud ka talvel, aga mis sest – kui ikka kõik meie rühma lapsed just jõulukuu alguses rääkima hakkavad, et mida päkapikk kellelegi toonud on, ei saa ju kahtlust olla, et nad mõne lapse juures suviti käiksid. Suviti pole ju lundki! Ja kui jäätisepulga suurustes suuskades, millega päkapikud Lapimaalt meile saabuvad, pole minu meelest midagi imelikku, kui peopesa suurust jalgratast, millega nad suvel võiksid sõita, ma endale küll ette ei kujuta. Päkapikud on ju nii tillukesed! Isegi meie poole kolmene Joonas oleks nende kõrval hiiglane!
Meie päkapiku nimi on Toits ja mina olen temaga tuttav juba mitu head aastat. Ja nagu ikka, hakkasin ma ka viimati Toitsi ootama juba jupp aega enne jõulukuu algust. Küsisin emalt igal õhtul, mitu päeva on veel jäänud ja kas ei võiks sussi proovi pärast juba aknalaua peale panna. Isa aga näitas mulle gloobuselt, kus kandis päkapikud umbes elavad. Ja see tegi mind rõõmsaks, sest ma märkasin, et meie juurde on neil mööda maakera ainult allamäge liuelda – nii ei väsita väiksekesed ennast pika suusasõiduga ära.
Viimaks jõudiski jõulukuu kätte. Esimese detsembri hommikul juhtusime isaga kahekesi kodus olema. Ema ja Joonas olid sõitnud Peedule ahje kütma, sest vanaema ja vanaisa olid omakorda sõitnud Pärnusse sanatooriumi.
Eelmisel õhtul olin ma sussi ilusti aknalauale sättinud. Olin talle ühe puuhalugi alla pannud, et suss ikka selgelt üle aknaraami õue ära paistaks. Ja ka oma väikse taskulambi olin sussi juurde põlema jätnud. Nii nägi mu aken öö läbi välja nagu mõni kaubamaja vitriin ja polnud karta, et Toitsil mu tühi suss märkamata jääks.
Aga hommikul, kui ma ärgates pidžaama väel aknale ruttasin, oli suss minu suureks kurvastuseks tühi mis tühi – sama tühi kui eelmisel õhtul. Ma oleksin peaaegu nutma hakanud. Võib-olla hakkasingi, ma enam hästi ei mäleta. Läksin isa juurde, kes alles voodis ringutas, ja ütlesin õnnetult:
“Toits on mu ära unustanud või surnud. Mul ei ole enam päkapikku.”
Nüüd, kui isa mul ruttu ümbert kinni võttis ja mind kallistas, hakkasin ma juba kindlasti nutma. Ja tõesõna, isegi praegu, kui ma sulle kirjutan ja oma suurt kurbust meenutan, tükivad mulle pisarad silma.
Isa hakkas mind kiiresti lohutama ja ütles, et on kindel, et Toits pole ei surnud ega mind unustanud ja et tema tulemata jäämisele leidub tingimata mingisugune seletus.
Aga mina nutsin edasi: “Ta on surnud! Jääkaru lõi ta käpaga maha ja sõi ära!” (Olin ühest loomafilmist näinud, et just nii jääkarud oma saagiga teevad.)
“Ole ikka,” rahustas mind isa, “või nüüd jääkaru Toitsisugust habemesse kasvanud pusa tahab. Kas sa sussi ikka panid aknale? Tule näita.”
Ja me läksime lastetuppa kardina taha ning ma näitasin isale, missuguse kena vitriini olin ma Toitsi vastuvõtuks üles seadnud.
“Selge pilt!” hüüdis nüüd isa. “Päkapikud ju kardavad valgust! See lamp siin on küll täitsa ülearune asi. Ime, et tal patareid veel tühjaks pole saanud.”
“Aga ma ju kartsin, et Toits muidu ei näe,” nuuksusin ma tasa.
“Ära seda küll karda, kullake,” ütles isa. “Minu tead on päkapikud nagu mutid, nemad näevad pimedas kõige paremini. Niisugune ere valgus hoopis hirmutab neid.”
Isa jutu peale jätsin ma nutu, aga olin ikkagi terve päeva ärevil. Lasteaias selgus, et päkapikud oli käinud juba kõigil, isegi Oliveril, kes on hirmus riiukukk ja lööb isegi tüdrukuid ja kasvatajaid ja remondimees Alarit.
Õhtul jõudsid Peedult tagasi ka ema ja Joonas ja ka neile rääkisin ma oma hommikusest murest. Ja ka nemad arvasid, et küllap see taskulamp oli, mis Toitsi mu sussist eemale hoidis. Õigemini arvas seda minu ema – Joonas on alles tobuke ja ei tea päkapikkude silmanägemisest midagi. Ja pealegi oli temal Peedul päkapikk juba käinud.
Sel õhtul ma siiski taskulampi enam lauale ei pannud. Ja kujuta ette, Toits tuligi! Ta tõi mulle lego advendikalendri – sellise, millel on kakskümmend neli luuki ja igaühe taga kotike klotsidega, millest saab kokku panna mõne mehikese või aardelaeka või kuusepuu. Kui rõõmus ma selle üle olin!
Ja kalendri oli Toits toonud Joonalegi, selle luukide taga olid šokolaadikujukesed. Aga oma sussi seest leidsin ma veel kirja Toitsilt endalt, milles ta vabandas, et polnud eelmisel õhtul minu juurde jõudnud. Ja tead sa mis, mitte taskulambi, vaid hoopis tuisuhoo pärast, mis oli ta juba peaaegu mu aknaplekilt otse Raekoja platsi kuuse otsa pühkinud. Vaene mehike, kui raske pidi tal olema sealt okkalise puu otsast alla tulla! Kirja lõpus aga seisis:
IKKA USTAVALT SINU PÄKAPIKUMEES TOITS
Ta kirjutas “ustavalt”, saad aru? See tähendas, et ta polnud mind üldsegi unustanud ja armastas mind endiselt. Joonast armastab Toits muidugi ka ja see teeb mu teinekord natuke kadedaks. Aga ma usun, et mind armastab ta ikka tsipake rohkem, sest meie sõprus on tükk aega vanem.
Üldiselt, nagu teada, toovad päkapikud lastele komme ja piparkooke ja šokolaadimedaleid ja muud säärast kraami. Ja Kenneti oma toob talle koguni mänguasju. Aga Kennetil on ka väga rikkad vanemad ja küllap sellepärast on ka tema päkapikk teistest rikkam. Reedeti, kui meil on rühmas mänguasjapäev, mis tähendab, et iga laps võib kodust ühe oma mänguasja kaasa võtta, on Kennetil alati kaasas kõige ägedamad asjad: legoninjad ja Transformerid ja puldiautod – alati uued ja erinevad. Aga ta lubab ka teistel nendega mängida ja see on tore. Ükskord oli Kennetil kaasas isegi puldiga helikopter, aga pärast seda, kui Hugo oli sellega söögitädil prillid viltu lennutanud, võttis kasvataja selle kahjuks enda kätte.
Aga minul ja Joonal on oma päkapiku, selle Toitsiga , ikka eriliselt vedanud. Sest vaata, ka tema toob meile mõnikord kommi, aga nii umbes ülepäeviti hoopis värvimispilte ja labürinte ja vihjemänge. Joona jaoks tähendab see “ülepäeviti” muide, et üle-üle-ülepäeviti. Tema nimelt on veel nii väike, et arvab, et pärast lõunauinakut algab alati uus päev. Ja sellepärast jookseb ta alati ka pärast päevaund akna juurde oma sussi kontrollima. Ja ei saa aru, miks päkapikk talle midagi toonud ei ole. Nii et tema jaoks käib Toits meil üldse ainult ülepäeviti.
Aga kuhu ma jäingi? Ah jaa, värvimispiltide, labürintide ja vihjemängude juurde. Värvimispildi leian ma sussi seest harilikult laupäeval või pühapäeval. Siis ei tule mul lasteaeda minna ja ma võin pildi värvimisega tegelda kas või terve hommikupooliku. Küllap teab Toitski, et see võtab ilmatu aja! Need pildid, mis ma korralikult ära värvida viitsin, saadan ma Toitsile tagasi. Selleks on meil Joonaga omaette postkast, mille me ema abiga kingakarbist tegime. Oma äravärvitud pildid pistab sinna ka Joonas. Aga ma loodan, et Toits neid minu omadega segi ei aja, sest Joonas on alles väike ja rohkem sikerdab kui värvib.
Teine tore asi, mida päkapikk meile toob, on labürindid. Labürindid on lõppägedad, ma armastan neid juba pisikesest peale! Mõne pikema bussi- ja rongisõidu ajal joonistab isa neid mullekuhjade kaupa ja mina muudkui lahendan neid järgemööda.
No oletame, et me reisime rongiga Tallinna. Siis joonistab isa meid, mind ja ennast, kahe kriipsujukuna labürindi algusesse. Aga labürindi lõppu joonistas ta Vana Tooma. See on see plekist mees, kes Tallinna raekoja torni otsas seisab. Ja sellal kui rong sõidab sirgelt ja sujuvalt, on meie tee labürindis käänuline ja sõlmiline ja täis ristmikke, millel tuleb valida, mis suunas edasi minna. Ja enamik teeotsi ei juhatagi Vana Tooma juurde, vaid lõpeb tupikus või toob koguni tagasi algusse. Päkapikk Toitsi labürindi tegelaseks on tavaliselt tema ise. Ja mei Joonaga tuleb ta aidata erinevatest kohtadest – kas siis Lapimaalt või suure metsa tagant või Raekoja platsi kuuse otsast – meie lastetoa aknale. See on õudselt vahva, võib-olla vahvamgi kui piltide värvimine!Aaga kõige vahvam, sa ei arva ära, on vihjemäng! Viitsiks Toits meile neid ainult tihemini korraldada!
Looming
“Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”, 2006
“Nemad kaks”, 2008
“Tekste siledast ruumist”, 2009
“Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev 2013
Tõlkeid eesti keelde
Frederic Beigbeder. Armastus kestab kolm aastat. Tallinn, 2008
Fred Vargas. Elus või surnud. Tallinn, 2008
Henri Loevenbruck. Koperniku sündroom. Tallinn, 2008
Georges Perec. Mõelda/liigitada ja teisi tekste. Tallinn, 2008
Philippe Claudel. Brodecki raport. Tallinn, 2010
Daniel Pennac. Nagu romaan. Tallinn, 2010
Frederic Beigbeder. 17,90 €. Tallinn, 2011
Katrina Kalda. Eesti romaan. Tallinn, 2011
Fred Vargas. Ei mingit asu. Tallinn, 2011
Georges Perec. Ruumiliigid. Tallinn, 2011
Georges Perec. Elu, kasutusjuhend. Tallinn, 2012
André Breton. Nadja. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, nr 9-10, 2013
Linke
Jaan Ala “Saare universaalne kirjandus”, Postimees 16.12.2013,
http://www.postimees.ee/2632670/saare-universaalne-kirjandus
Aleksandr Solženitsõn
Aleksandr Solženitsõn (1918-2008) – vene kirjanik ja dissident. Nobeli kirjanduspreemia 1970.
Solženitsõn sündis kasakaperre kuus kuud pärast isa surma. Õppis Rostovi Ülikoolis ning sai ühiskondliku tegevuse ja õppeedukuse eest Stalini stipendiumi, mida anti välja vaid seitsmele noorele. Ülikoolis omandas ta matemaatika- ja füüsikahariduse, lõpetades kooli vaid pisut enne Saksamaa invasiooni. Tollal oli Solženitsõn truu kommunist, olgugi et tema ema oli kirikule truu. Solženitsõn huvitus kirjandusest ning alustas 1939. aastal mittestatsionaarselt õpinguid Moskva Ajaloo, filosoofia ja kirjanduse instituudi filoloogia teaduskonnas.
Solženitsõn sõdis Punaarmee koosseisus Teises maailmasõjas, lõpetas 1942 suurtükiväekooli, sai patareikomandöriks, kellena sõdis 1945. aasta veebruarini ja tõusis suurtükiväes kapteni auastmesse. Lahinguliste teenete eest autasustati teda kahe ordeniga. Arreteeriti 1945. aastal nõukogudevastase agitatsiooni eest, kuna kritiseeris erakirjas Stalinit, ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi. Solženitsõni laagriaastad kestsid 1953. aastani. 1950. aasta paiku haigestus Solženitsõn vähki, millest tal õnnestus pärast vabanemist paraneda.
Solženitsõni poliitilistele vaadetele avaldas tugevat mõju kongikaaslane Lubjankal Arnold Susi.
Vangilaagrist vabanemise järel oli Solženitsõn sundasumisel Kasahhi NSV-s. Pärast rehabiliteerimist 1956. aastal asus tööle matemaatika- ja füüsikaõpetajana Rjazanis.
Kirjanduslik karjäär sai alguse Hruštšovi sula ajal, kui kirjandusajakiri Novõi Mir avaldas neli aastat pärast valmimist Hruštšovi isiklikul loal lühiromaani “Üks päev Ivan Denissovitši elus”. Et see teos kirjeldas ilustamata elu vangilaagris, põhjustas see sündmus suurt kära ja vastakaid reaktsioone. Menu jäi lühikeseks, juba enne Hruštšovi kukutamist 1964. aastal muutus Solženitsõnil teoste avaldamine keeruliseks. Juba 1969 heideti Solženitsõn Kirjanike liidust välja.
1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemia, kuid ei sõitnud auhinnatseremooniale, kartes, et tal ei õnnestu Nõukogude Liitu naasta.
Üldistavat tööd NSVL vangilaagrite süsteemist hakkas Solženitsõn kirjutama 1958. aastal. Materjali kogumine oli raske ja töö seiskus. Pärast “Üks päev Ivan Denissovitši elus” ilmumist 1962. aastal sai Solženitsõn hulgaliselt kirju endistelt NKVD laagrites kinnipeetuilt, mis lubasid taasalustada katkenud tööd. Teose üldine kava valmis 1964. aasta sügisel. 1965. aasta septembris sai KGB kätte osa Solženitsõni arhiivist. Töö raamatu kallal jätkus äärmise konspiratsiooni tingimustes. 1965/66 ja 1966/67 talvel elas Solženitsõn Eestis Jaan Porti talus Vasula külas, kus valmis oluline osa raamatu käsikirjast. 1967. aasta märtsis valmisid raamatu kuus esimest osa teises redaktsioonis. 1967/68 talvel jätkus raamatu viimistlemine. 1968. aasta mais valmis sõprade abiga kõigi kolme köite masinkirjas redaktsioon, mis toimetati kohe filmilindil välismaale. Konspiratsioonist tingituna ei näinud Solženitsõn oma raamatu käsikirja kordagi tervikuna. Kuni raamatu ilmumiseni 1973/74 välismaal tegi Solženitsõn raamatus veel ainult tähtsusetuid pisiparandusi. Solženitsõn soovis, et “Gulagi arhipelaag” ilmuks kõigepealt vene keeles, aga mõistis, et see on võimatu. Inglise keelde tõlkis raamatu Thomas Whitney. 1973. aastal sai KGB kätte raamatu teise, lõpetamata versiooni. See ajendas raamatut välismaal viivitamata avaldama. Raamatu esimene osa ilmus 1973. aasta detsembris prantsuskeelsena YMCA-Press kirjastuse väljaandel Pariisis. Esimese osa ingliskeelne variant avaldati 1974. aasta kevadel. Nõukogude Liidus levisid raamatu osad ‘samizdati’ paljudatuna fotokoopiatena. Raamatu lõplik redaktsioon ilmus samuti YMCA-Pressi väljaandena 1987. aastal. “Gulagi arhipelaag” on ilmunud rohkem kui 30 keeles, tõlke eesti keeles avaldas 1990. aastal kirjastus “Eesti Raamat”.
Nõukogude Liidus ilmus “Gulagi arhipelaag” tervikuna 1990. aastal. 9. jaanuaril 2009 kanti “Gulagi arhipelaag” Venemaal kooli kohustusliku kirjanduse loetellu.
Katkend: “Gulagi arhipelaag” I – II, Eesti Raamat 1990, lk 28-32.”Meie kanalisatsiooni ajalugu”, lk 28-32.
Kui praegu siunatakse kultuseaja omavoli, takerdutakse ikka ja jälle aastatesse 1937-1938. Nii jääbki vähehaaval mulje, nagu polekski ei enne ega pärast inimesi kinni pandud, ainult aastatel 1937-1938.
Aga mina julgen eksimist kartmata öelda, et 1937-1938. aasta voog ei olnud ei ainus ega isegi mitte peamine, vaid võib-olla ehk ainult üks kolmest suurest voost, mis meie vanglakanalisatsiooni süngeid haisvaid torusid täitis.
Enne seda oli 1929-1930. aasta voog, paras Obi-täis, mis lükkas tundrasse ja taigasse oma viisteist miljonit talupoega (kui mitte rohkem). Aga talupojad on tummad, kirjaoskamatud, nad ei kirjutanud ei kaebusi ega mälestusi. Ja uurijadki ei näinud nendega ööd läbi vaeva, nende peale ei raisatud protokollegi – piisas külanõukogu määrusest. Ja see voog valgus ära, imendus igikeltsa, ja isegi suurimad tulipead ei tuleta seda enam meelde. Justkui poleks see vene südametunnistust riivanudki. Ometi ei ole Stalinil (ja meil teiega) hinge peal rängemat kuritegu.
Ja pärast seda oli 1944. – 1946. aasta voog, paras Jenissei-täis: roiskveetorudest aeti läbi terveid rahvaid ja veel miljoneid ja miljoneid, kes olid olnud (meie pärast!) vangis, keda oli Saksamaale küüditatud ja kes olid sealt tagasi tulnud. (Nõnda kõrvetas Stalin haavu, et need kiiremalt kärna kasvaksid ja te kogu rahva kehal ei tekiks vajadust puhata, hingata, kosuda.) Kuid seegi voog koosnes rohkem lihtrahvast, kes ei kirjutanud mälestusi.
1937. aasta voog aga haaras kaasa ja viis Arhipelaagi ka positsiooniga inimesi, parteilise minevikuga inimesi, haritud inimesi, ja nendest jäi linnadesse maha palju haavatasaanuid, igal teisel sulg käes! – ja kõik nad kirjutavad, räägivad, meenutavad nüüd: kolmekümne seitsmes aasta! Volga-täis rahva kannatusi!
Aga mine ütle krimmitatarlasele, kalmõkile või tšetšeenile “kolmekümne seitsmes aasta” – ta kehitab ainult õlgu. Ja mis oli Leningradil kolmekümne seitsmendast aastast, kui enne oli kolmekümne viies aasta? Ja kas kordajate ja Baltikumi jaoks polnud rängem mitte 1948.-1949. aasta? Ja kui stiili ja geograafiajüngrid peaksid mulle ette heitma, et ma olen mõne Venemaa jõe mainimata jätnud, siis pole ju ka veel kõik vood nimetatud, jätkuks vaid lehekülgi! Neist saab kokku ka kõik ülejäänud jõed.
Teatavasti kärbub ilma tööta iga organ.
Niisiis, kui me teame, et ülistatud ja kõigest elavast ülemaks seatud Organitel (selle ilge sõnaga on nad ennast ise ristinud), pole ükski kombits kärbunud, vaid et need on, vastupidi, üha kasvanud ja tugevamaks muutunud, siis pole raske taibata, et neil on pidevalt tööd olnud.
Torudes on toimunud pulseerimine – kord on surve olnud projekteeritud survest kõrgem, kord madalam, vanglakanalid ei ole aga iial tühjaks jäänud. Veri, higi ja kusi, milleks meid on pigistatud, on seal pidevalt pahisenud. Selle kanalisatsiooni ajalugu on lakkamatu neelamise ja voolamise ajalugu, kus kõrgseis on vaheldunud madalseisuga ja see jälle kõrgseisuga, kokku jooksnud vood on olnud kord suuremad, kord väiksemad, igalt poolt on voolanud ojasid, ojakesi, niresid mööda renne ja lihtsalt üksikuid kinnipüütud tilku.
Alljärgnev kronoloogiline ülevaade, kus on kõrvuti nimetatud voogusid, mida moodustavad miljonid arreteeritud, ja ojakesi, mis koosnevad tavalistest väljapaistmatutest inimrühmadest, on veel väga puuduliku, armetu, minu minevikku-süüvimise võimega piiratud. See vajab tublisti täiendamist teadjate ja ellujäänute poolt.
…
Selle ülevaate puhul on kõige raskem algus. Nii sellepärast, mida kaugemale aastakümnete taha, seda vähem on järele jäänud tunnistajaid, mälestused on kustunud ja ähmastunud, kroonikaid aga pole või on nad luku taga. Kui ka sellepärast, et pole päris õiglane vaadelda siin ühes reas erilise kalestumise aastaid (kodusõda) ja esimesi rahuaastaid, kus oleks oodanud halastust.
Aga juba enne igasugust kodusõda oli selge, et sellise rahvastiku koostisega, nagu Venemaa on, ei kõlba ta muidugi mitte mingisugusesse sotsialismi, et ta on üleni ära rüvetatud. Diktatuuri üks esimesi lööke tabas kadette (tsaari ajal kõige ohtlikum revolutsioonikolle, proletariaadi võimu ajal kõige ohtlikum reaktsioonikolle). 1917. aasta novembri lõpus, kui Asutav Kogu oleks pidanud esimest korda kokku tulema, kuulutati kadettide partei väljaspool seadust olevaks ja algasid kadettide arreteerimised. Umbes samal ajal toimus ka Asutava Kogu Kaitsmise Liidu ja “soldatiülikoolide” süsteemi istumapanek.
Revolutsiooni mõtet ja vaimu tundes pole raske taibata, et neil kuudel täitusid Krestõ, Butõrka ja paljud sama laadi provintsivanglad suurte rahameestega; väljapaistvate ühiskonnategelaste, kindralite ja ohvitseridega; samuti ministeeriumide ja kogu riigiaparaadi ametnikega, kes ei täitnud uue võimu korraldusi. Tšekaa üks esimesi operatsioone oli Ülevenemaalise Teenistujate Liidu streigikomitee arreteerimine. NKVD üks esimesi ringkirju, detsember 1917: “Ametnike sabotaaži tõttu (—) ilmutada maksimaalset kohalikku omaalgatust, kaasa arvatud konfiskeerimine, sunniabinõud ja arreteerimine.”
Ja ehkki V.I.Lenin nõudis 1917. aasta lõpul “range revolutsioonilise korra nimel”, et surutaks “halastamatult maha joodikute, huligaanide, kontrrevolutsiooniliste junkrute, korniilovlaste anarhiakatsed”, see tähendab, et suurimat ohtu Oktoobrirevolutsioonile nägi ta joodikutes, ja kontrrevolutsionäärid sagisid tal alles taga kolmandas reas, – püstitas just tema ülesande laiemalt. Artiklis “Kuidas organiseerida võistlust?” (7. ja 10. jaanuar 1918) kuulutas V.I.Lenin välja ühtse eesmärgi: “puhastada Venemaa pind igasugustest kahjulikest putukatest”. Ja putukate all ei mõelnud ta mitte ainult kõiki klassivõõraid, vaid ka “töölisi, kes viilivad”, näiteks Piiteri parteitrükikodade ladujaid. (Vaat mida tähendab ajaline distants. Meil on praegu isegi raske mõista, kuidas hakkasid töölised, vaevalt diktaatoriks saanud, kohe viilima, selle asemel, et enda heaks töötada.) Ja veel: “missuguses suure linna kvartalis, missuguses vabrikus, missuguses külas ei ole (—) saboteerijaid, kes nimetavad ennast intelligentideks?” Seejuures pidas Lenin selles artiklis võimalikuks mitmesuguseid putukatõrjeviise: kus pannakse vangi, kus sunnitakse peldikuid puhastama, kus pistetakse pärast kartserit pihku kollane pilet, kus lastakse logeleja kohapeal maha; siin on valida – vangla või karistus kõige raskemat liiki sunnitööl. Aga kuigi Vladimir Iljitš loetles ja soovitas karistamise põhisuundi, tegi ta “kommuunidele ja ühistutele” ülesandeks omavahel võistelda parimate puhastusmeetodite otsimises.
Me ei saa praegu ammendavalt öelda, keda kõik see lai putukate määratlus hõlmas: Venemaa elanikkond oli liiga kirev, ja selles oli rohkesti omaette, täiesti tarbetuid ja nüüd juba unustatud pisirühmi. Putukad olid muidugi semstvotegelased. Putukad olid ühistegelased. Kõik majaomanikud. Üsna palju oli putukaid gümnaasiumiõpetajate seas. Paksult istus putukaid kiriku kogudusenõukogudes, putukad laulsid kirikukoorides. Putukad olid kõik vaimulikud, munkadest ja nunnadest rääkimata. Aga ka need tolstoilased, kes mõnda nõukogude ametisse või näiteks raudteele tööle asudes ei andnud kohustuslikku kirjalikku vandetõotust kaitsta nõukogude võimu, relv käes, – osutusid putukaks (ja me veel näeme nende üle kohtumõistmise juhtumeid). Muide, kui juba raudtee jutuks tuli, – väga palju putukaid varjas end raudteelase mundris ja need tuli lagedale tirida ja mõni ka maha lüüa. Telegrafistid aga olid millegipärast suuremalt jaolt paadunud putukad, kes ei pooldanud nõukogusid. Ja – midagi head ei ole öelda ka VIKŽEL-I ja teiste ametiühingute kohta, mis sageli kubisesid töölisklassist vaenulikest putukatest.
Juba needki rühmad, mis me siin üles lugesime, annavad kokku tohutu arvu – mitmeks aastaks puhastustööd.
Aga kui palju oli veel igasuguseid intelligente, rahutuid üliõpilasi, mitmesuguseid veidrikke, tõeotsijaid ja usuhulle, kellest juba Peeter I püüdis Venemaad asjata puhastada ja kes on rangele sirgjoonelisele Režiimile alati tülinaks?
Kuid see sanitaarpuhastus ei oleks olnud võimalik, eriti sõjaseisukorras, kui oleks kasutatud vananenud protsessuaalseid vorme ja juriidilisi norme. Kasutusele võeti sootuks uus vorm: kohtuväline arveteõiendamine, ja selle tänamatu töökoorma võttis ennastsalgavalt enda peale Vetšekaa – revolutsiooni Tunnimees, ainus karistusorgan inimkonna ajaloos, mis koondas ühtedesse kätesse nuhkimise, arreteerimise, juurdluse, prokuratuuri, kohtumõistmise ja otsuste täideviimise.
Et kiirendada revolutsiooni võitu ka kultuuris, hakati 1918. aastal segi puistama ja minema pilduma pühameeste säilmeid ja ära võtma kirikuriistu. Laastatavate kirikute ja kloostrite kaitseks puhkesid rahvarahutused. Siin-seal löödi hädakella ja õigeusklikud jooksid kokku, mõnel kaigaski käes. Muidugi tuli osa neist kohapeal maha kanda, osa aga arreteerida.
Mõeldes praegu aastale 1918-1920, on meil raske otsustada: kas arvata vanglavoogudesse ka kõik need, keda vangikambrisse viimata maha löödi? Ja kuhu lahtrisse arvata need, keda kehvikute komiteed külanõukogu nurga taga või tagaõuel ära koristasid? Ja kas jõudsid jalagagi Arhipelaagi pinnale need, kes olid osalised kobaraviisi avastatud vandenõudes, igas kubermangus oma (kaks Rjazani, Kostroma, Võšni Volotšoki, Veliži, mitu Kiievi, mitu Moskva, Saraatovi, Tšernigovi, Astrahani, Seligeri, Smolenski, Bobruiski, Tambovi ratsaväevandenõu, Tšembari, Velikije Luki, Mstislavi ja nii edasi), või ei jõudnud ja ei kuulu seetõttu meie uurimisainesse? Kui kõrvale jätte hästituntud mässude (Jaroslavi, Muromi, Rõbinski, Arzamassi) mahasurumine, teame mõnest sündmusest ainult nimetust – näiteks Kolpino mahalaskmine juunis 1918 – mis see oli? Keda seal maha lasti? … Ja kuhu see kirja panna?
Looming
“Üks päev Ivan Denissovitši elus” (jutustus). TkLennart Meri ja Enn Sarv, LR 1963, nr. 11/12
“Asja huvides” (jutustused “Juhtum Kretšetovka jaamas” ja “Asja huvides”). Tlk Olev Jõgi, LR 1964, nr. 38/39
“August 1914” (“Август Четырнадцатого”), pole ilmunud eesti keeles
“Elagem ilma valeta!” (artikkel miniraamatuna). Eesti Rahvusfond, Stockholm 1979, 4 lk; võrguversioon ajakirjas Kultuur ja Elu, 2006 nr 2, lk 44–45
“Lenin Zürichis” (“Ленин в Цюрихе”), 1975, pole ilmunud eesti keeles
“Puskles vasikas tammega” (“Бодался телёнок с дубом”, 1975, pole ilmunud eesti keeles
“Punane ratas” (“Красное колесо”), 1983, pole ilmunud eesti keeles
“Gulagi arhipelaag” (alapealkiri: Kirjandusliku uurimuse katse), I-III, Eesti Raamat, Tallinn 1990 (I köite tõlkinud Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik; II köite tõlkinud Helmi Tillemann ja Maiga Varik, värsid tõlkinud Harald Rajamets; III köite tõlkinud Edvin Hiedel ja Helmi Tillemann)
“Vähktõvekorpus” (romaan). Inglise keelest tlk Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2000
“Esimeses ringis” (romaan, kahes köites). Vene keelest tkl Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2001
“Rusudes Venemaa” (poliitiline traktaat). tlk Lembitu Aasalo. Olion, Tallinn 2001
Linke
Aleksandr Solženitsõn, “Elagem ilma valeta!”, Kultuur ja Elu 2/2006,
http://kultuur.elu.ee/ke484_solzhenitsyn.htm
Rein Veidemann. Kirjanik Aleksandr Solženitsõn: «Elagem ilma valeta!», Postimees, 5. august 2008 http://www.postimees.ee/24684/kirjanik-aleksandr-solzenitson-elagem-ilma-valeta
Alo Lõhmus. «Solženitsõn oli Eestisse armunud!», Postimees, 5. august 2008
http://www.postimees.ee/24682/solzenitson-oli-eestisse-armunud
Boriss Tuch. Vastuoluline suurkuju, Postimees, 5. august 2008,
http://www.postimees.ee/24683/vastuoluline-suurkuju
Aleksandr Solženitsõn: ma ei karda surma – Eesti Päevaleht, 29. august 2008,
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/aleksandr-solzenitson-ma-ei-karda-surma.d?id=51140288
Heli Susi: Aleksandr Solženitsõn ja Eesti, Eesti Ekspress, 6. november 2008, lk A30–33, online-versioon 9. 11. 2008, http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/eestiuudised/aleksandr-solzenitson-ja-eesti.d?id=27682991
Aivar Kull, “Müüripurustaja Solženitsõn” – Sirp 30. november 2012, lk 21, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16601:mueueripurustaja-solenitson&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3419
Nädala autor 