Siri Hustvedt
Foto: Wikimedia
Siri Hustvedt (1955) – Norra juurtega USA kirjanik ja esseist, kelle teoseid on tõlgitud 29 keelde. Eesti keeles on ilmunud veel romaan „Pimesi”, Kupar 2000, tlk Nele Suursaar.
Katkend: Meesteta suvi, Varrak 2013, tlk Triin Tael, lk 60-65.
Teile ei pruugi olla üllatus, et meie aju polegi meie imetajatest nõbude rottide omast nii erinev. Mu enda rotiuurija on kogu elu võidelnud liigiülese subkortikaalse ürgemotsionaalse mina eest, kuulutades meie ühiseid ajupiirkondi ja neurokeemiat. Alles hilisematel aastatel on ta hakanud seda tuumpunkti seostama reflektsiooni, peegelduse ja eneseteadvuse kõrgemate tasandite mõistatusega – ahvidel, delfiinidel, elevantidel, inimestel ja (hiljaaegu) ka tuvidel -, avaldades teadustöid selle mõistatusliku minasuse-nimelise asja eri süsteemidest, rikastades oma arusaamist fenomenoloogiaga, särava Merleau-Ponty ja hägusema Edmund Husserliga OMA NAISE lahkel loal, ks teda samma-sammult läbi selle filosoofia talutas, taandudes vajadusel Hegeli, Kanti ja Hume`i juurde (ehkki vanamehel on neist vähem kasu, tema huviala on embodiment, jah, Leib, shéma corporel), ning luges iga sõna tähelepanelikult üle, parandades püüdlikult vigu ja siludes proosat. Ei, oigate teie, ega ometi mitte tema, ega ometi tema, see väikest kasvu, punaste lokkide ja nägusa büstiga! Mitte see poetess! Jah, see on tõsi, ütlen ma teile täie tõsidusega. Suur Boris Izcovich on korduvalt käinud omaenda naise ajus ideesid marodeerimas, on tema panust isegi tunnistanud. Ja siis? Ja siis, küsite te. Kas sellega pole siis asi korras? Ei OLE korras, sest nemad ei usu Borist. Tema on filosoofkuningas ja rotiteadusmees. Lõppude lõpuks, kulla lugeja, küsin ma, kui paljud mehed on tänanud oma kaasasid selle või teise teenuse eest, tavaliselt väga pika kolleegide ja fondide nimekirja lõpus? „Mu naise Tibu Linnukese vankumatu toetuse ja hindamatu kannatuseta, nagu ka mu laste, Jimmy juuniori ja Pisi Linnukeseta poleks see raamat eales valminud.”
Ilma mu naise Mia Fredrickseni bilateraalse prefrontaalkorteksita poleks seda raamatut olemas.
„See ajajärk on läbi,” ütles ema, kui pärisin meeste kohta tema elus. „Ma ei taha enam ühegi mehe eest hoolitseda.” Kui ta seda ütles, olin tema taga, masseerisin ta selga ja nägin ainult sirgelt pügatud juuste joont. „Tunnen su isast puudust,” ütles ta. „Tunnen puudust tema sõprusest, meie jutuajamistest. Lõppude lõpuks oskas ta paljudest asjadest rääkida, aga ei, ma ei näe, mis hea pärast ma peaksin praegu kellegagi mesti hakkama. Leskmehed abielluvad uuesti, sest see teeb nende elu kergemaks. Regina on erand. Ma kahtlustan, et ta vajab tähelepanu. Ta flirdib kõigiga.”
Lõug langetatud, kui ma sõrmedega õrnalt tema kaela rutjusin, jätkas mu ema sugudevaheliste suhete teemat jutustusega: eelmisel õhtul oli ta raamatuklubist naastes põrganud kokku Oskar Busleyga, ühega Väljade meesasukate aina kahanevast hulgast. Ehkki Oskaril olid kõnnipäevad seljataga, oli ta säilitanud liikuvuse ja suurendanud isiklikku kiirust elektrilise jalutuskäruga. Busley oli vuristanud mu ema kõrval mööda koridori edasi, lobisedes sõbralikult, sellal kui nad tema korteri poole suundusid. Kui nad ukseni jõudsid, jäi ema seisma, et kotist võtmeid võtta. See mees oli ilmselt jalutuskäru lenkstangi lahti lasknud ja järsult ettepoole sööstnud, sest ema avastas oma hämmastuseks, et Oskar oli tema keskkoha küljes kinni. Ta oli käsivarred kõvasti ümber ema lukustanud, surudes oma kiilaspea hellalt ema rindade alla. Ema oli võrdse äkilisusega ja ilmselt suurema jõuga (ta käis kaks korda nädalas jõusaalis) end soovimatust embusest lahti tõmmanud, oma korterisse tormanud ja ukse pauguga kinni löönud.
Meie vahel järgnes põgus arutelu mõnikord dementsuse puhul ilmnevast pidurdamatusest. Ent mu ema kinnitas, et sellel mehel „on pööningul kõik täiesti korras”; talitsemist vajas just ülejäänud osa. Siis pajatas ta vastukaaluks Oskar Busley loole jutustuse Robert Springerist. Ta oli käinud St. Paulis õhtusöögil ja kohtunud isa ühe vana juristist tuttava Springeriga, „pika nägusa mehega”, kellel olid „juuksed kenasti peas” ja kes viibis seal koos proua Springeriga. See absoluutselt vägivallatu kokkupuude koosnes kätlemisest, millega kaasnes tähendusrikas pilk. Seljamassaž oli selleks ajaks läbi ja ema oli toolile istunud ja näoga minu poole. Ta tegi mõlema käega, peopesad ülal, avamisliigutuse. „Ta hoidis liiga kaua kinni, saad aru, natu-natuke kauem, kui sünnis on.”
„Ja edasi?”
„Ja edasi oleks ma äärepealt ära minestanud. Tema käe surve tungis minust otse läbi. Põlved läksid nõrgaks, see oli imeline.”
Jah, mõtlesin ma, õhk täis elektrit.
… sõrmi valgeid kergita
ja paljaks mind kisu, puuduta,
kergelt kergelt üleni.
Lawrence mu peas. Kergelt puuduta.
Ema kortsus õblukesel näol oli mõtlik ilme. Me mõtted kulgesid rööbiti radu. Ta ütles: „Ma olen võtnud põhimõtteks oma sõpru puudutada, tead küll, patsutus, kallistus. See on probleem. Säärases kohas nagu see siin ei puudutata paljusid inimesi piisavalt palju.”
Tüdrukud olid liimist lahti. Asi võis olla leitsakus. Maja sees oli meil jahe, aga väljas oli lämbe – sooilm. Iseäranis närbunud nägi välja Alice ja tema suurtes pruunides silmades oli nohune läige. Kui küsisin, kas ta on haige, ütles ta, et allergiad teevad liiga. Nad vadistasid Facebookist ja ütlesid poiste nimesid: Andrew, Sean, Brandon, Dylan, Zack. Kuulsin mitu korda fraasi: „pärast basseini juures”, mainiti bikiine ning oli ohtralt sosistamist ja kuss-manitsemist. Kuid selle kihevile ajava lootuse taga kohata vastassoo liikmeid valitses nende vahel mingi lisapinge, milles ei puudunud elevus, aga selles rahutuses, mis see siis ka polnud, oli mahasurutud, pahasoovlik maik, mida tundsin sama selgelt kui niiskust väljaspool klassiruumi. Eriti ärevil paistis olevat Nikki. Tema näole ilmus iga natukese aja tagant eputav muie, mida ta polnud võimeline maha suruma. Jessie kahvatusinised silmad olid tähendusrikkusest tulvil ning korra ütles ta Emmale hääletult ühe sõna, aga ma ei suutnud seda tema huultelt välja lugeda. Peyton pani pea korduvalt lauale, otsekui kannataks ootamatu narkolepsiahoo all. Ehkki Ashley ilme oli loetamatu, oli alati tema sirges rühis erakorralist jäikust ning ta määris üheainsa tunni jooksul oma niigi küütlevale suule kolm korda huuleläiget. Ka Emma mõtteid tundus hõivavat mingi tundmatu, ainult pooleldi alla surutud nali. Tajusin teravalt, et selle kõige alla on kirjutatud mingi tekst, aga ma vaatasin palimpsesti, mis oli kirjutisi nii tihedalt täis, et mitte miski polnud loetav.
Tunni jätkudes pidin ma ärritust varjama. Nikki sätendava lauvärvi ja paksu ripsmetušiga trullakas nägu, mis alles kaks päeva varem oli mulle sõbralik tundunud, paistis nüüd ainult idiootsena. Joani vaevumärgatav irve ja samasugune meik pigem närisid mu südant, kui tegid nalja. Sellal kui nad oma värviteemalisi luuletusi kirjutasid, olin sunnitud endale meelde tuletama, et mõned neist tüdrukutest pole veel kolmeteistkümnesedki – et nende enesevalitsus on piiratud, ning kui ma luban endale võõrandumist, läheb kogu kursus untsu. Teadsin ka seda, et mu ülitundlikkus atmosfäärinüansside suhtes laua ümber võib kombinatsioonis mu enda kahetsusväärsete kogemustega selles vanuses mu tähelepanekuid vabalt moonutada. Kui palju kordi oli Boris öelnud: „Mia, sa puhud selle asja suuremaks, kui see on,” ja kui palju kordi olin end näinud hoidmas huulte vahel lontis õhupalli ning sellele hingeõhku sisse puhumas, kuni see aeglaselt kasvas suureks pirniks või pikaks viineriks, muutudes seeläbi ühest asjast teiseks. Ei, sama asi, ainult suurem: rohkem õhku.
Pärast mitte just täiesti igavat arutelu värvi ja tundmuse teemal – mõru, alatu roheline; sünge või lohutav või tohutu sinine; tuline karjuv punane; plahvatamiseni punnis kollane; lage külm valge; torisev pruun; hirmuäratav, tappev must; ja õhuline, magusa maitsega roosa – nad lahkusid ning mina, isehakanud täisealine spioon, jäin seisma väikese hoone lämbel esitrepil ja asusin jälgima.
Minu ees rullus lahti omamoodi tants, tõuklev, elav „kes aias” lähenemiste, tagasitõmbumiste ja mitmesuguste paariks, kolmeks ja neljaks ühinemistega. Nägin ainult mõne meetri kaugusel, lühikese kvartali lõpus, viiest poisist koosnevat salka, kes rõõmsalt üksteist tagusid, laksasid, lükkasid ja vastastikku jalga ette panid, hüüatades samal ajal: „Mis sa, türa, enda arvates teed?” ja „Käed eemale, pederast!” Kui üksainus erand välja arvata – pikk poiss laiade lühikeste pükste ja pesapallimütsiga, mis oli peas tagurpidi keeratud -, olid need könnid kavalerid, palju lühemad kui enamik tüdrukuid, aga kõik viis – teiste kohal kõrguv poiss kaasa arvatud – olid hõivatud millegagi, mis sarnanes kohmaka, testosteroonist läbi ligunenud rühmvõimlemisega. Ka minu seitsmik oli samal ajal etteastele ümber lülitunud. Nikki, Joan, Emma ja Jessie kriiskasid masajate kosilaste suunas üleõlapilke visates demonstratiivselt naerda. Peytoni uimasus tundus olevat hajunud. Nägin, kuidas ta end agressiivselt Nikki ja Joani vahele suskas, kummardus ja Nikki kõrva mingi mõtte sosistas, mis kutsus kuulajas kohemaid esile järjekordse kileda viiksatuse. Ashley, pulksirge, rinnad üles, välja ja ette lükatud, raputas juuksed kahe kerge kaelaväänatusega seljale ning suundus siis usaldavalt Alice`i poole. Viimane kuulas teda lummatult ja kohe pärast seda nägin Emmat vilksti Ashley poole vaatamas. See oli kiiskav, naljatlev, aga, nagu ma taipasin, ka ebamugavussähvakaga, truualamlik pilk.
Kui nad hajali pundis nende metslaste poole lontsisid, kes nurga peal endiselt rämetsesid, tundsin haletsuse ja hirmu segu – haletsust lihtsalt öelduna mitte sellepärast, et mulle oleks meenunud mõni konkreetne päev või mõni konkreetne poiss või tüdruk, isegi mitte see sünge periood, mil Julia ja tema jüngrid mind enda seast välja tõukasid. Pigem meenus mulle see ajajärk, mil suuremat osa, mis tähtis on, võib kokku võtta fraasiga „teised lapsed”, ja see rabas mind oma haletsusväärsusega. Hirm oli keerukam. Kierkegaard kirjutab oma päevikus, et hirm on külgetõmbejõud, ja tal on õigus. Hirm on peibutus ja ma tundsin tema sikutust, aga miks? Mida ma siis tegelikult näinud ja kuulnud olin, mis minus seda kerget, kuid vaieldamatut tõmmet tekitas? Tajumine pole kunagi passiivne. Me pole üksnes maailma vastuvõtjad; me ühtlasi toodame seda aktiivselt. Kõiges tajutavas on midagi hallutsinatoorset. Ja kerge on luua illusioone. Võluval neuroloogil, kel on põues või valge kitli taskutes mõni trikk varuks, annab isegi teid, kulla lugeja, hõlpsasti veenda, et kummist käsivars kuulub teile endale. Olin sunnitud endalt küsima, kas mu olukord, mu enda soovimatu paus „tõelisest” elust, mu enda psühhoosijärgne seisund polnud mind mitte mõjutanud viisil, millest ma teadlik polnud ja mida ma ennustada ei suutnud.
Looming
The Blindfold, 1992
The Enchantment of Lily Dahl, 1996
What I loved, Spectre 2003
The sorrows of an American, Spectre 2009
The shaking woman, or, A history of my nerves, Sceptre 2011
The summer without men, Sceptre 2011
Living, thinking, looking, Sceptre 2013
The blazing world, Sceptre 2014
Edvard Radzinski
Foto: Fortius
Edvard Radzinski (1936) on tuntud vene näitekirjanik, stsenarist ja biograaf.
Mitmed tema kirjutatud Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitiliste murrangute keskmes asunud juhtfiguuride biograafiad „Stalin“ (Varrak, 2000); „Nikolai II: Venemaa viimane tsaar“ (Varrak, 2001); „Rasputin: elu ja surm“ (Varrak, 2002); „Napoleon: elu pärast surma“ (Varrak, 2003) ja „Aleksander II: Venemaa lootuse ja terrori vahel“ (Varrak, 2005, kõik teosed tõlkinud Margus Leemets).
Radzinski biograafiad paistavad silma emotsionaalsuse ja poeetilisusega ning julgusega käsitleda ajalugu eelkõige haaravate ja vapustavate lugude varasalvena, mis annab võimaluse esitada faktide kõrvale ja tegelikkuse ilmestamiseks põnevaid ja kujutlusvõimet toitvaid hüpoteese. Ajalool on omadus muutuda Radzinski käes dramaatiliseks jutustuseks. Ajalugu saab lugeda peaaegu nagu ilukirjanduslikku põnevuslugu, mida on võimalik ühtaegu jälgida ja interpreteerida. Aga eks Radzinskit lugedes võib ka veenduda, et reaalne elu on ilukirjandusest alati omajagu pöörasem.
Edvard Radzinski lugejatega kohtus kirjandusfestivali Head Read raames Kirjanike Maja musta laega saalis 28. mail 2015.
8. detsembril 2015 kell 19.00 toimub Nordea Kontserdimajas Edvard Radzinski autoriõhtu „Naiste riik”. Kunstifestivali „Jõuluõhtud” raames.
Katkend: Aleksander II, Varrak 2005, tlk Margus Leemets, lk 24-29.
Kaardiväe neljas retk paleesse
Millised kohutavad ja vägevad inimesed sellel sajandil elasid! Kas või see krahv Aleksei Orlov. Ta ei saanud kuulsaks mitte ainult tsaari tapmisega… Türklastega sõdimise ajal juhatas ta Vene laevastikku. Ceşma lahel süütas ta raevukas lahingus kogu Türgi laevastiku. See oli tolle sajandi kõige verisem merelahing.
Nad olid erilised inimesed. Ja meie kangelase vanaisa kartis neid õigusega.
Otse linna keskele rajas Paul Mihhaili palee, mida kaitsesid vägev müür, veega täidetud vallikraav ja kaardiväe valvemeeskond.
Aleksandri vanaisa ehitas küll sellise lossi, kuid ei suutnud ometi lõpuni taibata, kui ohtlik meie kaardivägi ikkagi on. Nagu tema õnnetu isa Peeter III, uskus ka Paul I isevalitseja võimu jõusse. Ta lausus uhkelt: „Venemaal on aristokraat see, kellega ma parajasti vestlen, ja on seda seni, kuni mina temaga vestlen.”
Kuid miljonite alluvate valitseja, hiiglasliku impeeriumi peremees unustas Ajaloo: tema isevalitsemine oli piiratud. Mitte põhiseaduse ega parlamendiga, vaid kaardiväelaste poomisnööriga. Ta oli unustanud oma ema avastuse.
Troonipärijana Gatšina lossis elades oli Paul moodustanud oma taskuväljaandes sõjaväe, nagu oli kunagi teinud ka tema tapetud isa Peeter III. Tema gatšinalased olid kasvatatud karmi preisi distsipliini abil. Ja seda gatšina distsipliini hakkas ta nüüd juurutama ka Katariina ärahellitatud kaardiväe juures. Ta karistas Katariina kaardiväelasi väiksemagi lohakuse eest, kas siis mundri väljanägemises või marssimises, peaaegu hullumeelse raevuga. Minnes paraadile või vahtkonnateenistusse, võtsid ohvitserid nüüd kaasa ka rahapataka. Sest üsna tihti saatis Paul I kaardiväelase, kes riviväljakul talle millegipärast ei meeldinud, otsemaid mõnda polku kusagil Venemaa äärealal. Kõige elitaarsemasse ratsakaardiväe polku oli jäänud vaid kaks ohvitseri neist 132-st, kes olid seal Katariina ajal teeninud! Kogu oma neli aastat kestnud valitsemisaja jooksul Paul otsekui maksis kaardiväelastele kätte oma isa hukkumise eest!
Kuid kaardiväes küpses juba vandenõu.
Kõige hirmsam oli see, et meie kangelase onu, hilisem Napoleoni võitja Aleksander osales selles vandenõus oma isa vastu. Vandenõulased hirmutasid teda kaardiväe paratamatu ja verise ülestõusuga, kui tema isa peaks edasi troonile jääma, ja sellega, ja et ka Aleksander ise võib hukkuda arulageda Pauli käe läbi. Kuid nad lubasid Aleksandrile, et isale ei tehta viga. Pauli sunnitakse kirjutama alla troonist loobumise aktile… Kuidas võis Aleksander seda uskuda, teades, milliseks kujunes Peeter III saatus! Nii et täpsemalt öeldes – Aleksander sundis ennast uskuma. Ja kõik läkski nii, nagu minema pidi.
Enne keisri tapmist kogunesid kaardiväelased lõbusale õhtueinele. Joodi kõvasti veini. Seal kõlasid juba ka jutud, milles kajas kaugema tuleviku kohutavaid märke. Näiteks ihukaardiväe polkovnik Bibikov (tema sugulane oli aidanud Katariina II troonile saada) avaldas arvamust, et pole mõtet vabaneda üksnes Paulist, et parem oleks „vabaneda kogu tsaariperest”. Teised vandenõulased teda tookord siiski ei toetanud.
Keskööl suundus Mihhaili palee salajase sissepääsu juurde kamp veiniuimas kaardiväeohvitsere. Nende seas olid ka Katariina Suure viimane armuke vürst Platon Zubov ja tema vend Nikolai. Neile näitas teed Pauli lemmikadjutant. Vandenõu juht oli krahv Pahlen – samuti keisri lemmik.
Vandenõulased tormasid paljastatud mõõkadega Paul I magamistuppa. Kuid magamistoas ei olnud kedagi… Nad taipasid õudusega, et Paul on põgenema pääsenud – nüüd on ka nende lõpp käes! Kuni teised ohvitserid paanikas olid, vaatas üks vandenõu juhte, pikk ja flegmaatiline kindral Bennigsen kaminale nõjatudes rahulikult toas ringi. Suure magamistoa nurgas oli kerge eemaldatav sirm ja selle alt hakkasid kindralile silma keisri paljad jalad. Kuuldes kaardiväelaste lähenemist, oli õnnetu Paul ennast sinna peitnud.
„Le voilà,” lausus kindral pilkavalt prantsuse keeles ja osutas käega sirmi poole. Kardiväelase tirisid vaese Pauli võidukalt välja.
Nagu despootidele omane, muutus too otsekohe haledaks ja abituks. Väikest kasvu, nöbininaga, valgetes aluspükstes ja pikkade varrukatega öösärgis, sarnanes ta hirmunud poisikesega. Ja kogu purjus kamp sööstis Paulile kallale. Ta püüdis saamatult vastu rabeleda, palus halastust, anus, et tal lubataks enne surma veel palvetada…
Kuid lihunikuga sarnanev hiiglasekasvu veiniuimas krahv Nikolai Zubov lõi kullast tubakatoosiga kõigest jõust Venemaa isevalitsejale vastu oimukohta. Paul kukkus pikali. Seejärel istus Zubovi prantslasest kammerteener keisri kõhu peale. Kaardiväelane Jakov Skarjatin võttis oma ohvitserisärbi ja sellega kägistasid nad Venemaa isevalitseja surnuks. Ja siis mõnitas joobnud kamp surnut – nad peksid ja togisid saabastega meie kangelase vanaisa elutut keha.
Läinud välja lossi valvavate sõdurite juurde, teatasid purjus mõrtsukad lõbusalt: „Keiser suri ootamatult ajurabanduse tagajärjel.” Ja sõdurid hüüdsid: „Hurraa keiser Aleksandrile!”
Paul riietati kaardiväemundrisse, tema kolmnurkne müts oli laubale nihutatud, et varjata häbiväärset tubakatoosiga antud löögi jälge. Ja alles seejärel lubati nutval keisrinnal mehega hüvasti jätta. Kuid kindral Bennigsen palus teda tungivalt „mitte venitada hüvastijätustseeniga, sest see võiks olla kahjulik Teie Majesteedi tervisele”.
Nagu tapetud Peeter III puhul, teatati ka nüüd, et keiser suri ootamatult, kuid rahulikult. Keisri surnukeha pandi hüvastijätuks Mihhaili palesse. Ent nagu kirjutas madam de Staël: „Venemaal on kõik saladus, kuid miski pole teadmata.” Peterburi avalikkus kiirustas ootamatult surnud valitsejale pilku heitma. Surnukeha oli vaatamiseks paigutatud väga osavalt. Tuntud kirjanik ja ajakirjanik N. Gretš on meenutanud: „Ma astusin Mihhaili palesse korda kümme, kuid suutsin näha vaid tema ratsasaabaste taldu ja tema nägu katva laia äärega kübara ranti. Niipea kui ma ukse juurde jõudsin, osutati järgmise ukse suunas: „Palun, astuge edasi!” ”
Nii sai meie kangelase onust, hilisemast Napoleoni võitjast keiser Aleksander I.
Uus keiser ei julgenud tsaaritapjaist kaardiväelasi puutuda.
Ning kui kaardiväelane Skarjatin kaarte mängis, riputas ta oma ohvitserisärbi seljatoele ja kõik mõistatasid, kas see ongi sama särp, millega kägistati surnuks uue keisri isa. Kindral Bennigsenist sai armeejuhataja sõjas Napoleoni vastu. Kui aga Aleksander häbimärgistas Napoleoni, nimetades teda „verejanuliseks koletiseks”, tuletas Bonaparte tsaarile pilkavalt meelde „tema väejuhi kangelastegusid tema isa magamistoas”.
Perekonna kummitus
Märtrina surnud Paul I nime ümbritsesid Romanovite perekonnas legendid. Gatšinas, Paul I lemmiklossis oli suletud uksega tuba. Seal hoiti Mihhaili paleest toodud voodit koos tekkide ja patjadega, mis oli määritud tapetud keisri verega. Ja teenrid väitsid, et on korduvalt näinud tapetud keisri kummitust, kes hulgub mööda Gatšina lossi saale. See kummitus olevat ilmutanud ennast alati just enne mingeid saatuslikke sündmusi.
Kui väike Aleksander käis uhkes Gatšina lossis, unistas ta, et näeb seal oma vanaisa kummitust. Ka viimase tsaari Nikolai II õde Olga on oma mälestustes kirjutanud, kuidas nad lapsepõlves koos Nickyga hulkusid Gatšina lossis, lootes ja kartes näha seda rahutut varju. Ka meie kangelase isa Nikolai olevat oma elu kõige hirmsamal päeval väidetavalt seda kummitust näinud.
Troon, mida keegi ei tahtnud
Mõrvatud keiser Paul I-sel oli neli poega.
Kaks vanemat, Aleksander ja Konstantin, olid sündinud aastase vahega. Kaks nooremat olid Nikolai (meie kangelase isa) ja Mihhail.
Erinevalt isast, väikesekasvulisest ja nöbininalisest Paulist olid Aleksander ja Nikolai lausa atleedid, nägusad ja õilsate näojoontega. Ka edaspidi sünnib Romanovite perekonnas pikakasvulisi nägusaid mehi. Pauli naine, viljakas Württembergi printsess (ta sünnitas Paulile kokku kaheksa last) tõi Romanovite peresse Württembergi soo ilu ja rühikuse.
Vanemate ja nooremate vendade vanusevahe oli peaaegu kakskümmend aastat ja nende haridustaset lahutas lausa kuristik…
Vanemad pojad – Aleksandri ja Konstantini – võttis Katariina II oma poja Pauli käest ära. „Parim vanaema” juhatas nende harimist ja kasvatamist juba väikelapseeast alates. Ta koostas ise nende jaoks lõbusa aabitsa, kirjutas neile muinasjutte ja konstrueeris nende jaoks rõivaid, „mis on tervisele kasulikud”.
Isegi lastekasvatuse muutis Katariina osavalt poliitiliseks ürituseks. Ta unistas sellest, et annab trooni vihatud poja Pauli asemel hoopis pojapoeg Aleksandrile, Konstantinist aga oleks pidanud saama taastatava Bütsantsi keisririigi valitseja, mille Katariina kavatses Türgilt endale vallutada ja mille pealinnaks oleks pidanud saama Konstantinoopol (sellele vihjas ka poisi nimi!). Venemaa pidi koos vabastatud Balkani slaavlastega looma maailma suurima riigi – slaavlaste impeeriumi. Kuid seda projekti suur keisrinna ja poliitik ellu viia ei jõudnud – teda tabas halvatus.
Kui kaardiväelased tapsid tema vihatud poja Paul I, täitus sellega ka „parima vanaema unistus”, tema lemmiklapselaps astus Venemaa troonile, temast sai keiser Aleksander I. Saatus kinkis Aleksander I-le võidu Napoleoni üle ja ülemaailmse kuulsuse.
Kuid mida vanemaks Napoleoni võitja sai, seda sügavamale mingisse musta melanhooliasse ta langes. Teda vaevas isa mõrvamine, osalemine vandenõus. 1819. aastal rääkis ta vend Konstantinile otsekoheselt: „Ma pean sulle ütlema, et olen väsinud, ma ei suuda enam valitsejaameti raskust kanda.” See tähendas, et Konstantin (vanuselt järgmine vend) pidi valitsejakrooni endale võtma.
Konstantin oli oma mõrvatud isa armastanud. Tema sarnanes Paulile, oli samasuguse nöbininaga ja heledate juustega. Ning oli sama äge ja oma vihas ohjeldamatu. Tema polnud suutnud kunagi seda märtsiööd unustada. Kohe pärast keisri tapmist tuli Konstantini tuppa tema vanaema kunagine armuke vürst Platon Zubov. Konstantin magas, kuid Zubov tõmbas tal jõhkralt teki pealt ning midagi seletamata käskis tal riidesse panna. Konstantin arvas, et teda viiakse hukkamisele. Kid ta viidi Mihhaili paleest Talvepaleesse, kus vandenõulased kuulutasid tema venna Aleksandri keisriks.
Konstantin ütles sel puhul ratsakaardiväelasele Sablukovile: „Minu vend võib hakata valitsejaks, kui ta seda soovib. Kui aga troon oleks mulle määratud, siis mina oleksin sellest keeldunud!”
Isa verega määritud troon tekitas temas õudust. Ja seepärast vastas Konstantin venna ettepanekule ka kohe, et on valmis „paluma temalt teise kammerteenri ametikohta, peaasi, et ta ei peaks tsaarina troonile istuma!” Ja ta kirjutas kähku valmis ametliku loobumiskirja: „Ma ei tunne endas selleks vajalikku annet, jõudu ega vaimu… jne.”
Vanuselt järgmine vend oli meie kangelase isa Nikolai. Tema jumaldas valitsevat keisrit, Napoleoni võitjat, ja austas ka Konstantini. Vanemate vendade auks pani ta oma pojale nimeks Aleksander ja Konstantin.
Kuid Nikolai polnud troonile astumiseks valmistunud. Teda oli koolitatud ainult rividrilli tegema ja seda oskas ta hästi. Suures Romanovite peres peeti Nikolaid „kroonumühkamiks”. Ja mis veelgi ohtlikum – mühkamiks pidas teda ka vägev kaardivägi. Kaardiväes teenisid sel ajal ka paljud pealinna intellektuaalid ning „mühkam Nikolai” põlastamine oli moeasi. Nii et keiser Aleksander teadis, kui ohtlik võib troon Nikolaile olla.
Väljapääsu aga polnud ning keiser Nikolai pöördus meie kangelase isa poole. Tsaar ei hakanud vaidlema, ta lihtsalt tegi teatavaks oma valitsejaliku otsuse: tema surma korral peab troonile astuma Nikolai.
Kuid keiser lisas: „See võib toimuda ka märksa varem. Ma mõtlen üha sagedamini sellest, et loobun oma kohustusest ja tõmbuda ilmaelust tagasi. Euroopa vajab noori riigivalitsejaid, kes on täis jõudu ja energiat, minust pole enam asja.”
Meie kangelase ema on kirjeldanud, kui kummaliselt nad keisri teatele reageerisid. „Me kuulasime valitseja sõnu nagu kaks raidkuju, silmad pärani ja suu kinni.” Nagu Konstantini, nii haaras ka Nikolaid hirm, kui talle krooni pakuti!
Ka tema kartis isa ja vanaisa verega määritud trooni!
Aleksandril tuli teda rahustada: „Kuid see hetk, mis teid nii väga kohutab, pole veel käes… selleni võib minna veel kümmekond aastat,” ütles ta lõpetuseks ja sõitis minema.
„Me olime kui välgust rabatud… Pisaraid valades ja nuuksudes võtsime vastu selle ooatmatu teate ja vaikisime… ” kirjutas meie kangelase ema.
Pisarad ja nuuksed kohutavast teadmisest, et tuleb hakata… riiki valitsema!!!
Nii sai teoks see suur vene kurioosum. Kogu maailmas võitlesid vennad krooni pärast, sooritades selle nimel isegi kuritegusid. Siin aga unistasid vennad vaid sellest, et suurriik teisele valitseda anda. Selline oli kaardiväe paleesse korraldatud retkede tulemus.
Looming
Koba apokalüpsis, Varrak 2015
Aleksander II, Varrak 2005
Napoleon, Varrak 2003
Rasputin, Varrak 2002
Nikolai II, Varrak 2001
Stalin, Varrak 2000
Linke
Kirjanduse aeg 3, HeadRead: Edvard Radzinski 28. 05.2015 Kirjanike maja,
http://etv2.err.ee/v/kultuur/kirjanduse_aeg/saated/7218ca8d-8f90-4a41-a54b-b41f213bcf4c
Andres Laasik „Edvard Radzinski mähkis Aleksandri kirjandusloosse”, Eesti Päevleht 3.06.2005, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/andres-laasik-edvard-radzinski-mahkis-aleksandri-kirjandusloosse?id=51012110
Nädala autor 