Ilmar Trull
Ilmar Trull (1957) on eesti luuletaja, humorist, ristsõnade koostaja, illustraator ja karikaturist. Tema karikatuure on ilmunud ajakirjas Pikker. Ristsõnaajakirja Ristik peatoimetaja (1993 – 1996).
Luuletusi: Rähni ravi, Tammerraamat 2015, lk 30, 72, 217, 225, 314, 321, 329, 330, 335, 345, 346, 361, 366.
.
Kaamel
Kord üks isepäine kaamel,
kes ei viitsind rassida,
beduiini tassida,
köhatas ja sülitas,
kopsti maha külitas.
Ratsanikul kadus alus,
kukkumine oli valus,
käkaskaela maha käis,
suu ja silmad liiva täis.
„Kui sa mind ei viitsi kanda,
võin ka üle küüru anda,”
ütles karmilt beduiin.
„Kas sa tõesti seda tahaks?
Sul vist puudub distsipliin?”
Kaamelil läks süda pahaks.
Tal läks tuju täitsa ära.
Enam looma silm ei sära
nagu õline topaas.
Nüüd on lugu sedasi,
karavan läks edasi.
Kaamel on nüüd täitsa kaame,
nagu kahvatu miraaž.
Vantsib karavani päras,
häbi pärast silmad maas.
Aga sealpool pildiraame,
kõrvetava päikse säras,
seal küll väreleb oaas.
.
Jänesed reisivad linnas
Väärikalt kui vihmaussid
vänderdavad trollibussid.
Bussid täis on jäneseid.
Jäneseid on tuhandeid.
Kükivad kui küülikud,
ilmed kõigil süülikud.
Mõni jänes vahib maha,
mõni piilub ette-taha,
raha maksta nad ei taha.
Mõni jänes küll on julge,
pilku ei peida silmi ei sulge.
Siis kui kontrolöri-karu
karmil häälel pärib aru:
„Kuule, jänes, kus on pilet?”
Julge jänes laseb vilet.
Ärpleb: „On see trollibuss
või on see kontrollibuss?
Või on muumitrollibuss?”
Jänes, ole parem kuss.
Tead, see kontrolörikaru
ei saa peenest naljast aru.
.
Järvevaht ja joogivesi
Läksin kosutama närve,
jalutasin pisut ringi
ümber Ülemiste järve.
Leidsin kaldalt mingi pingi.
Olime seal kahekesi-
mina ja mu joogivesi,
mille mulle nuttis Linda.
Tänutunne täitis rinda.
Aga jändrik järvevaht
küll ei seedinud meid kaht.
Tormas kohale, et tolmas,
tema tahtis olla kolmas.
Ma ei salga,
lasin jalga.
Las nad olla kahekesi,
järvevaht ja joogivesi.
.
Siga rukkis
Saba rõngas, kõrvad kikkis,
siga Oskar liigub rukkis.
Rukis on ta maiuspala,
sestap vaikselt nagu kala
Oskar rukkipõllul hiilib,
hoiab madalat profiili.
Ta ei sära, ta ei plära,
ta ei tee reklaamikära.
.
Minu lahke lauluhääl
Laulma mina küll ei peaks,
veeretama viisijuppi.
Kägu ehmataks end seaks,
mereröövel hakkaks heaks.
Pisa linnas kukuks uppi
vana kena kellatorn.
Külarahvas metsa tõttaks,
kui ma laulu üles võtaks.
Linnarahvas oleks morn.
Loomad pageks ummisjalu,
annaks päkkadele valu.
Ega kaladki ei talu
minu lahket lauluhäält –
sukelduksid sada meetrit,
naudiksid sääl vaikset eetrit.
Linnud ka ei kuulaks pealt.
Ainult taimed taluks ära
selle kohutava kära.
Aga kui neil juuri poleks,
kui neil vaba voli oleks –
teate, kuidas pappel lippaks!
Jeerum, kuidas lepad liduks!
.
Madrus kuival
Nukker madrus müttas adrus,
ta jäi jälle laevast maha.
Nendes paigus maismaahaigus
murdis meremehe maha.
Kaldal olla ta ei malda,
kuival olla ta ei taha.
Tahaks rannast anda kanda,
madrus maal ei teeni raha.
Madrus maal on nagu hüljes,
kellel pole rattaid küljes.
.
Töökas õde
Minu õde pole õel,
kuigi pihus on tal nõel.
Ta ei torka ega nõela
ja ei tee ta sinust sõela.
Õde hoopis töötab, tõmbleb.
Õigust-öelda õde õmbleb.
Vahel õmbleb terve ööpäev,
siis kui pikaks venib tööpäev.
Aga siis, kui pole tööd,
õde põõnab päevad-ööd.
Pikalt puhkab õde Kadi,
pea all on tal nõelapadi.
.
Päevavarga päev
Päevavarga päevakodu
või siis hoopis päevamaja
ukse peal on nimesilt,
et on päevavarga maja.
Päevalillevaasi najal
päevinäinud päevapilt.
Raadios räägib päevauudis,
päevakoer on koerakuudis.
Tugitoolis päevavaras
seljas puhas päevasärk,
mis on talle täitsa paras.
Rinnas päevavarga märk,
laubal uljas juuksesalk,
ümbriku sees päevapalk.
.
Tark lööb tantsu
Teadur läbi mikroskoobi
piidles pikalt piimatilka.
Leidis laheda mikroobi
ja nüüd rõõmu pärast kilkab.
Siis ta läbi mikroskoobi
uuris hallitusetükki.
Märkas matsakat mikroobi,
viskas hoobilt kümme kükki.
Nüüd nagu mustlane taboris
tantsib see tark onu laboris.
.
Kõne
Peni haugub, pikne paugub.
Raadio räägib, lammas määgib.
Ammub lehm ja kireb kukk,
aga laps on vait kui sukk.
Igav on ju üksnes mõelda,
vahel tahaks üht-teist öelda.
Teatangi siis issile,
et nüüd läks kana pissile
ja et nüüd ma peaksin mõne
krõbeda ja kauni kõne.
.
Septembris teritame mõistust
Ega Jussil pea ei lõika.
Mütsiks tõmbas pähe soki.
Tuleb tunnistada tõika –
Jussil lihtsalt nupp ei noki.
Õnneks on meil käes september.
Koolikella käre tämber
juba lapsi kooli hõikab.
Küllap varsti nupp ka nokib,
küllap peagi peagi lõikab.
Juhan teab, mis Juss ei tea.
Nokib nupp ja lõikab pea.
.
Tuvi jalutab
Olgu talv või olgu suvi,
tiivad seljas tatsab tuvi
trotuaaril minu ees
nagu jabur jalamees.
Imestama paneb mind
sihukene linnalind.
Miks sa, kulu, jalutad?
Miks sa jalgu kulutad?
Tõmba taskust välja tiivad,
raputa neid, nad sind viivad.
Muidu tatsad nagu nandu
välgutades varbaid-kandu.
.
Roheline lemmikloom
Mitut looma tunneb Sass.
Üks ta lemmikloom on kass.
Kõiki loomi Sass ei salli.
Maole küll ei tee ta kalli.
Siia tuleb veel üks salm.
Siimu lemmikloom on palm.
Pole tõsi! See on lai!
Palm ei ole loom, vaid taim.
Lugu on ju nõnda, et
kalla siis või ära kalla
talle kopsikuga vett,
palm ei võta jalgu alla.
.
Tunnustused
1998 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – “Lõbusad luuletused”
1999 Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind – perioodikas ilmunud luuletused
2005 Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind – “Iseloomuga loom”
2007 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – “Järvevaht ja joogivesi”
2007 Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind – “Järvevaht ja joogivesi”
2012 Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhind – “Tuvi jalutab”
2014 kanti IBBY lastekirjanduse aunimekirja – teose “Tuvi jalutab” eest
2015 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia – “Rähni ravi”
Looming
“Millest mõtled, seljaaju?”, Eesti Raamat 1984, kujundanud Andres Tali
“Kuumad käkid külmas öös” (kahasse Mart Juurega), AS Pikker 1991, kujundanud Rein Lauks
“Lõbusad luuletused”, Varrak 1998, illustratsioonid Hillar Mets
“Iseloomuga loom”, Eesti Ekspressi Kirjastus 2005
“Musta kassi mumba”, Eesti Ekspressi Kirjastus 2006
“Järvevaht ja joogivesi”, Eesti Ekspressi Kirjastus 2007
“Jõulusalmik” (valikkogu), Info-Auto 2008
“Hiire pidu”, TEA Kirjastus 2009, pildid Ilmar Trull, kujundanud Epp Marguste
“Kaelkirjak ja tähed”, TEA Kirjastus 2010, pildid Ilmar Trull, kujundanud Epp Marguste
“Väike viisakas kärbes”, Varrak 2011, illustreerinud Ilmar Trull
“Tuvi jalutab”, Varrak 2012, illustreerinud Ilmar Trull
“Rähni ravi”, Tammerraamat 2015, kujundanud Endla Toots, pildid I. Trull
Ilmar Trulli pilt on pärit siit.
Cristian Kracht
Cristian Kracht (1966) – 1966. a. sündinud šveitsi kirjanik, stsenarist ja ajakirjanik omandas hariduse Šveitsis, Kanadas, USAs ja Lõuna Prantsusmaal. 1990ndatel siirdus ta New-Delhisse, kus töötas ajakirja Spiegel korrespondendina. Ta on elanud pikemaid perioode Bangkokis, Kathmandus ja külastanud teisigi Aasia riike. Tema elupaik on olnud ka Aafrikas, hetkel elab Los Angeleses.
Krachti on provokatiivne, teda on nimetatud skandaalseks autoriks, oma põlvkonna Celine’ks. Tema teosed on kui moodsa ühiskonna teravpeegel. Krachti viimast romaani “Impeerium” saatis suur edu USA-s – Publishers Weekly valis teose 2015. aasta kümne parima raamatu hulka. Saksa keeles kirjutava autori jaoks on see ennekuulmatu edulugu!
Kirjandusteadlased liigitavad Krachti saksa 90ndate aastate popliteratuuri esindajaks (1995. a. ilmunud esikteose “Faserland” põhjal), kuigi ise ta end selleks ei pea. Popliteratuurile nagu ka Krachti esikteose peategelasele, kes kulgeb Sylti saarelt Bodensee äärde, on iseloomulik brändikultus, üleolev suhtumine traditsioonidesse ja kehtivatesse väärtushinnangutesse, üksindus, pidetus, igavustunne. Raamatu lehekülgedelt käib läbi arvukalt kaubamärke, plaate, pidusid, alkoholi, narkootikume ja üldistusena jääb kõlama tarbimisühiskonna kriitika.
Romaan “1979” (2001, e.k. 2002) on lugu noorest sisekujundajast, kes suundus koos oma geipartneriga islamirevolutsiooni aastal Iraani ja sealt edasi Tiibetisse elu mõtet otsima. Peategelase küpsem kaaslane sureb Teheranis üledoosi tõttu ja peategelane ise lõpetab Hiina sunnitöölaagris eeskujuliku vangina. Eriliselt rõhutamata selgub raamatu lehekülgedel moslemi arvamus eurooplasest ja kumab läbi lääne väärtuste jõuetus ida totaalsete mudelite nagu islamism ja maoism ees. Kuna romaan ilmus vahetult enne kaksitornide rünnakut 11. septembril, sai Krachti raamat suure tähelepanu osaliseks, seda peeti prohvetlikuks.
Krachti kolmas romaan (“Ich werde hier sein im Sonnenschein und im Schatten”, 2008) on sisult alternatiivajalugu. Lenin jääb I Maailamsõja lõpus Šveitsi eksiili, moodustub Šveitsi Sotsialistlik Vabariik, mis on pidevas sõjas suure osa ülejäänud Euroopaga.
Krachti seni viimane teos, seiklusromaan “Impeerium” (2012, e.k. Hea Lugu 2015, tlk Kristel Kaljund) põhjustas Saksamaal ägeda diskussiooni. Romani peategelane on Nürnbergist pärit nudist ja romantik August Engelhardt (1875 –1919), kes 20. sajandi algul siirdus Saksa Uus-Gineasse, et osta kookospalmide istandus. Taimetoitlasena oli ta eesmärk toituda ja elatuda ainult kookospähklitest. Veidrik Engelhardt pidas end maailma päästjaks, tahtis luua uue religiooni ja riigi ning kookose filosoofiaga maailma päästa. Aga ta ebaõnnestub totaalselt. Raamat kirjeldab hullumeelsuse spiraali, mis kätkeb endas 20. sajandi läbikukkumiste allegooriat.
Linda Jahilo
Katkend: Impeerium, Hea Lugu 2015, tlk Kristel Kaljund, lk 169-177.
Engelhardti segase sõnatulva ajal hiilib Makeli-poiss märkamatult minema. Tal on valgetest ja nende jaburusest ja sellest saarest kõrini. Ta on kaks sõrme ohverdanud, nüüd aitab. Ta seob rätiku ümber puusade, suunab purjekanuu nina Rabauli poole, ning teab Kabakonilt lahkudes, et see jääb igaveseks, ja tal tuleb nutt peale. Slütter pöörab vihast vahutavale Engelhardtile samuti selja, tõttab sõnagi lausumata rannale ja marsib läbi murdlainete tagasi pargasele. Ta ei suutnud tappa viletsat, juudi maailmavandenõu jaburast uskumusest vallatud hullumeelset, ja kogu lugu, ning Hahl peab selle pilli alla neelama, ning kui Hahl tahab temalt Pandora ära võtta, siis võib ta vajadusel midagi muud vastu pakkuda, võib-olla iseenda elu.
Kuid tüdruk ei käitu mõistagi nii, nagu Slütter sooviks – kapten külmutaks ta igavesti kestvasse olevikku, igavesest ajast igavesti muutumatuna; sellal kui Slütter on Kabakonil, meenub Pandorale pakkumine, mille Apirana talle Jeddah` pardal tegi, ning ta palub maoorit, et too tätoveeriks tema nahale piltides loo tormist nii, nagu tema meelest on parim, eelistatult seljale, seal on palju ruumi, ja pärast ei saa Slütter seda niikuinii enam muuta.
Ta võtab kleidi ja aluspesu seljast ning heidab alasti, nägu alaspidi, kaubalaeva vööritekile, ja sellal kui pääsukesed lendavad kõrgel särav-sinises taevas üles-alla, paneb Apirana valmis traditsioonilised luust nõelad, pistab Pandorale tüki köit hammaste vahele ja hakkab musta tindi sisse kastetud teravikega noore tüdruku seljanahka mulgustama.
Otsekui tõmmu Pygmalion libistab ta asjatundliku käe üle kohtade, kuhu mõtleb joonistada ähvardavad mustad pilved, jubedad kaheksajalad, mis lainesügavikest pinnale tõusevad. Paremale õlale tulevad fregattlinnud, kes sümboliseerivad orkaani lõppemist, vasakule ristluu kohale nende väike, ohustatud laev, sellel, miniatuuris, nii tillukestena, et nad on vaevalt äratuntavad, Pandora ise, Apirana, November ja Slütter, ja lõpuks keskele, mehe õrnade puudutuste all värisevate abaluude vahele torm ise: fantastiline, ürgsetest aegadest pärit koletis, kes laksutab teravaid hambaid ning väänleb ägedalt ja pööraselt; koletis kühveldab soomuseliste kämmaldega ookeanist hiigelkogustes vett, et õnnetu Jeddah` põhja lasta.
Kui Slütter taas Rabauli jõuab, on maoori kunstiteos juba valmis, Apirana on Pandora verise selja ettevaatlikult kuivaks tupsutanud ja voodilinaga kinni sidunud; peaaegu samal ajal liugleb Blanche`i lahte Makeli väike kanuu; tuleb tunnistada, et sündmused hakkavad kuhjuma. Slütter kohtub Hahliga, too kui poliitiline realist on mõistagi ammugi teavitanud Inglise politseid, et tema järelevalve all olevale Pandorale järele tuldaks ja tüdruk Austraaliasse viidaks. Sellele reetmisele on Slütteril vastu panna vaid oma reetmine – ta ei tapnud Engelhardti, mispeale Hahl kehitab õlgu, pakub kaptenile suitsu ja avaldab lakooniliselt arvamust, et enam pole niikuinii vahet, sest kohe puhkeb sõda – kui ta on õigesti aru saanud, siis koguni maailmasõda, mille käigus tabab inimesi piisavalt hädasid, seega on ometi päris viisakas, et nad pole kõigele lisaks osalised Engelhardti surmas.
Slütteri meelest on see tema inimpõlglikust meeleolust lähtuvalt enam kui hoomamatu, aga ta ei luba oma näol mõtteid reeta – veel jõuab ta Pandora päästa, veel saab ta tüdruku endale hoida, kui vaid säilitab rahu. Kuid tüdruk on oma otsuse ammugi langetanud. Liig sirgjooneline, liig usaldusväärne on tema meelest see vananev, habemega meremees, kelle raev oivalise tätoveeringu üle Pandora seljal on tüdruku meelest väiklane; kapteni unistused (kui tal neid üldse on olnud) pole tüdruku omad, mees on muutunud talle igavaks nagu lapsele peost pillatud lelu, jah, tal pole kaptenit enam vaja, ning seda karjub Pandora talle ka näkku, sadamakailt, ise endiselt paljajalu.
Slütter jätab Pandoraga hüvasti ja see rebestab ta hinge. Kauguses sirutub purpurse vulkaani koonus taevasse, sisalikud poevad hirmunult selle kivistele nõlvadele peitu. Makeli ja Pandora, Lõunamere lapsed, lahkuvad Rabaulist üheskoos purjepaadiga teadmatusse. Tuul puhub nad Hawaiile, võib-olla, või vanillipuhmastest ümbritsetud Markiisaartele, mille kohta öeldakse, et nende lõhna tunneb ammu enne seda, kui need silmapiirile ilmuvad, või koguni Pitcairni välja, nondele vulkaanilistele kaljudele Vaikse ookeani tühjas, sõnatus lõunaosas.
Engelhardt muutub samuti lapseks, rex solus`eks. Lihtsameelne kui taim, ei mäleta ta midagi, tal puuduvad tulevikuootused, ta elab vaid olevikus, aeg-ajalt käib keegi tal külas, ta jutt on segane, inimesed sõidavad jälle ära ja naeravad tema üle, lõpuks saab temast vaatamisväärsus Lõunamerele reisinute seas, teda käiakse vaatamas nagu loomaaias metsikuid loomi.
XIV
Niisiis, kõigepealt jookseb üliõpilane Gavrilo Princip, kugistanud kohvikus Moritz Schiller kiiruga singivõileiva, tolle väikese, ülevaatliku Balkani linna tänavale ja tulistab lähedalt, võileivatükid veel suus, leivapuru veel hõredal vuntsiudemel, läikiva revolvriga otse vihatud despoodi ja tolle abikaasa Sophie pihta. Edasised sündmused on pehmelt öeldes loogilised. Mõrvale järgnev leegimeri kihutab universaalse halastamatusega läbi Euroopa; logisevad lennukid põrisevad kui paberist kiilid üle Flandria kaevikute; igaüks, kes on sõdur ja kel on mask, katab sellega käte värisedes näo, niipea kui kostab hüüd Kloorgaas! ; üks miljonites läänerindel plahvatavatest hõõguvatest granaadikildudest puurib end kui valge tõuk Baieri Kuuenda Kuningliku Reservdiviisi noore kaprali säärde; oleks see tabanud teda vaid paar tolli kõrgemale, reiearterisse, poleks ilmselt asi selleni jõudnudki, et mu vanavanemad vaid paar aastakümmet hiljem Hamburgi Moorweide pargist kiirel sammul läbi kõnnivad, tehes näo, et ei näinud sugugi, kuidas Dammtori jaamas laaditakse kohvritega mehi, naisi ja lapsi rongidesse ning saadetakse itta, impeeriumi servale, otsekui oleksid nad juba varjud, juba tuhakarva suits.
Kuid kannatust. Esimene Maailmasõda jõuab ka Bismarcki arhipelaagi, kuid mitte kui kauge torm, mille esimesed kuulutajad lähenevad vältimatult ja ähvardavalt – nii, et on veel aega end päästa -, vaid ruttu ja halastamatult ja omamoodi koomiliseltki. Naueni suure saatejaama kaudu Saksa Keisririigiga ühenduses oleva Rabauli raadiojaama pihta tulistab Austraalia pindevillemite eelväeosa ning jaam lastakse mitme käsigranaadi abil õhku. Postiametnik, kes omal ajal kujundas Engelhardti kookosõlipudelite etiketid, satub, munder seljas, valel ajal valesse kohta: rauast postikapp variseb talle kaela, kukkudes tabab teda ühe sõduri kuul otse keset laupa.
Mõne päeva pärast hakkab Blanche`i lahes tiirlema Austraalia ristleja ja üks allveelaev ilmub pinnale, valitseb üldine segadus ja suur korratus, põgenetakse kuberneri residentsi ja barrikadeeritakse aknad seestpoolt sitssohvade ja madratsitega. Heledapäised daamid, kes olid alles äsja ajakirju lehitsenud ja kaevelnud malailastest teenijate väidetava põikpäisuse üle, minestavad ja vajavad hoolitsemist. Elekter läheb ära, ventilaatorite surin vaikib. Ristlejalt Rabauli suunas tulistatud granaat maandub siriseva ulgumisega ühe hotelli ees, rebides seejuures ühe palmi tükkideks.
Järgneb omamoodi invasioon, mida võib vaieldamatult nimetada anarhistlikuks. Kanad ja sead aetakse kokku; kaduvväikese väärtusega kunstiteosed rekvireeritakse ja viiakse laevade pardale, et need Austraalia muuseumides välja panna (sealhulgas isegi Hahli „Surmasaare” reproduktsioon); arreteeritakse üks sõdur Wagga Waggast, kes on vägistanud ühe pärismaalanna, mees saadetakse ahelates koju; hotellidirektor Hellwig väänab käsi suure hulga tahumatute ohvitseride pärast, kes lärmakalt „Waltzing Matildat” lauldes ta baari tühjaks joovad, paradiisilinnult, kes on lärmi poolt džunglist välja aetud ja eksikombel Rabauli sattunud, röövitakse elusast peast suled, sõdurid pistavad verise otsaga suled endale süüdvestri külge, valust kriiskav alasti lind ristitakse keiser Wilhelmiks ja teda lüüakse naerupursete saatel jalaga üksteisele kui ragbipalli; Forsaythi kauplemispunktis seisvad kastid ammu rääsunud kookosõliga murtakse raudkangiga lahti, arvates, et tegu on relvapeidikuga, kuid kastidest leitakse vaid saepuruvilla torgatud vanatüdrukulikud pudelid, mille saksakeelseid kirju sõdurid lugeda ei oska; nii avatakse pudelid alkoholilootuses, nuusutatakse ja tühjendatakse vastikust väljendava ilmega, nina nimetissõrme ja pöidlaga kinni hoides, sinnasamasse liivasele põrandale.
Üks Austraalia väeosa randub viimaks ka Kabakonil. Alasti Engelhardtilt, kes astub rannal irvitavatele mundrimeestele vastu, võõrandatakse koheselt saar, talle ulatatakse kuue naelsterlingi suurune summa laastatud istanduse eest, tal on vabadus Saksamaale tagasi pöörduda. Kuus naela selle elu eest. Engelhardt viskab näruse rahasumma Austraalia ohvitserile jalge ette, keerab kanna pealt ringi ja kaob varjulisse džunglisse; keegi ei järgne talle.
Kapten Slütter, kes ristleb neil segastel aegadel Jeddah`ga Samoa lähistel, võtab ühendust SMS Cormorani kapteniga, kes ootab samuti olukorra lahenemist Vaikse ookeani lõunapoolsetes soojades vetes; Jeddah`l hakkab süsi lõppema, ühtegi sadamasse ta sisse sõita ei julge, aga merele jääda ka enam ei saa, neist on saanud sitting ducks, nagu ütlevad anglosaksid. Cormorani meeskond ootab suure Saksa ristleja Scharnhorsti peatset saabumist, vahepeal antakse Slütterile, kes on enda ja oma laeva sakslaste käsutusse andnud, käsk prantslaste relvastamata söepraam kaaperdada, last üle võtta ja prantsus põhja lasta.
Ja nii saab vanast Jeddah`st sõjalaev. Sel ei lubata küll tõmmata masti keiserliku mereväe lippu, aga Apiranal, Slütteril ja Novembril õnnestub tõepoolest söepraam uputada – nad kinnitavad Jeddah vööri põrgumasina, seavad laeva kokkupõrkekursile ja päästavad end ise õigeaegselt tillukese päästepaadiga. Musta suitsusammast on miilide kaugusele näha. Nii loksuvad nad merel, aerutades kokkulepitud kohtumispaika, Cormoran aga kohtumisele ei ilmu. Selle asemel, nad ei usu oma silmi, ilmuvad välja kaks Austraalia sõjalaeva, Slütter vahistatakse ja laev randub nimetul saarel, et vett tankida. Slütterit süüdistatakse piraatluses, ta seatakse palmi kõrvale ja lastakse maha. Ta seisab kindlalt, habe ajamata, keeldub silmasidemest; üks samuti vangi võetud Saksa meremees laenab talle mundrikuue, et Slütter ei peaks tsiviilis surema. Kui kuulid temasse tungivad, ei meenu talle ei Pandora ega näe ta enda pihta sihtivaid sõdureid, vaid ainult pidulikku ja rabavalt halastamatut sügavsinist ookeani. Laskekomando meestele jagatakse sigarette. Kui otsus on täide viidud, antakse madrusele mundrikuub tagasi ja ta kannab seda sirge seljaga ega nõelu nelja südame kohal asuvat auku iial kinni.
Kavalusega sõdurite käest pääsenud Apiranat ootavad pikad eksirännakud, mille käigus purjetab ta kaua Vaikse ookeani piiritult avaral lapitekil, oma esivanemate täheväljal, unustades täielikult valgete lollused; seejärel möllib end Uus-Meremaa sõjamerelaevastikku. Novembri, kes oli Apiranat saatnud, pühib üks orkaan üle parda. Ta vajub avatud silmadega kilomeetrite sügavusele ookeani rahulikku öösinisesse kosmosesse. Mitu aastakümmet hiljem saab Apiranast esimene maoori Uus-Meremaa parlamendis, ta sureb sajandi keskpaigas kõikide poolt austatuna ja kahtlustest prii väärikusega kui Sir Apirana Turupa Ngata.
Kelmid Govindarajan ja Mittenzwey, kes on mõnda aega siin-seal Vaikses ookeanis valemängijatena äärmiselt edukalt tegutsenud, vahistatakse Samoal ja saadetakse vangitranspordiga ahelates Austraalia suunas; laev saab Saksa ristlejalt torpeedotabamuse ning vajub viimse kui hingega, kes selle pardal on, Vaikse ookeani voogudesse. Albert Hahl pöördub tagasi talvisesse, vaikseks jäänud, sõjast juba vähem eufoorias Berliini ning kirjutab seal kümme aastat, seejuures oma vaimukuste, mitmesuguste avastuste, filosoofiliste tähelepanekutega ja leiutistega täidetud sedelikogu tõhusa orienteerumisabina kasutades mälestusi, mis jäävad kirjastustepoolse huvi puudumisel avaldamata. Hahli poolt visandatud helikopter aga, mis kangastus talle tollases selges, lilledega kaunistatud keisririigis, jälgides koolibri hõljumist, töötatakse välja alles palju hiljem, järgmises sõjas – nii nagu enamik inimkonna leiutisi on vaenutsemise tulemus. Tema sissetulekute eest hoolitseb ükskõikselt keiserlik koloniaalamet, niisiis pühendub Hahl üha enam teadusele. Poliitika tüütab teda, ta kirjutab tähtsuse kaotanud vananeva mehe pikki kirju. Ka filosoof Edmund Husserl saab Albert Hahlilt kirja, tihedalt täis kirjutatud, kaheksaleheküljelise epistli, milles selgitatakse, et meie, inimesed, elame omamoodi äärmiselt keerukas kinofilmis või teatritükis, ise seda aimamata, sest režissöör on illusiooni täiuslikult lavastanud. Husserl loeb kirja diagonaalis, põlgab selle lapsikuks ega austa kirja autorit vastusega. Hahl, kelle juuksed on selleks ajaks ammugi halliks läinud, kui Saksa rahva päikeseristikummardajast füürerist saab elajalik talumatus, liitub koos kunagise Saksa Samoa kuberneri Wilhelm Solfi abikaasaga vastupanurühmitusega, mille bestiaalset lõppu impeeriumi klaveritraadiga varustatud võllas Hahl enam ei näe.
Emma Forsayth-Lützow sureb Monte Carlo kasiino mängulaua taga, pannud oma viimase kümnetuhandefrangise žetooni punasele. Tuleb must 35. Emma vajub sõnatult toolis kokku, kaks kinnastatud kasiinotöötajat kiirustavad talle õhku lehvitama, kolmas toob talle klaasi konjakit, mis tekkinud segaduses ümber läheb, jättes mängulaua pudelrohelisele baikakattele pleki, mis on järgmiseks päevaks kadunud. Société des bains de mer de Monaco püstitab talle hauakivi, mil seisab Emma, Reine des Mers du Sud. Tänaseks on kiri tuhmunud, aga täiesti loetav.
http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-84061065.html
Nädala autor 
