Nädala autor

David Foenkinos

5. dets. 2016 at 3:14 p.l. (Nädala autor 2016) (Alzheimer, David Foenkinos, mälestused)

David Foenkinos (1974) – prantsuse kirjanik ja stsenarist. Ta on kirjutanud kümmekond romaani.

Katkend: Mälestused, Tänapäev 2015, tlk. Pille Kruus, lk 122 – 130.

41

Ärkasin tol ööl korduvalt. Mõtlesin oma perekonna ajaloole ja see segunes pildikestega olevikust. Ajastud riivasid üksteist ja sulandusid kokku, moodustades ebatavalisi ja ajatuid kogumeid. Ma polnud enam kindel oma vanuses. Lõppude lõpuks meeldis mulle see öö, mis möödus kõikehõlmavas ebakindluses. Tegelikkus kiskus kiiva, kuulsin telefoni helisemas ja mõtlesin, et see peab olema midagi tõsist. Ilmselt helistas isa, et teha mulle teatavaks mõni halb uudis. Kui ma telefoni kätte võtsin, polnud seal ometi ühtegi teadet. Mõtlesin asju välja, unistasin, kirjutasin. Ainus, mis oli veider tolles öös, kui ekslesin tegelikkuse kiiva kiskuvas laviinis, oli see, et mu unenägusid ei kummitanud ükski naine. Mul oli halb tunda, et naissugu, mida ma niivõrd ihaldasin, eemaldub minust traagilisel kombel, kuni ei ilmuta end enam isegi mu unelustes. Ma ei teadnud veel, et olulised naised ilmuvad olematusest. Ma ei teadnud, et selles meelelisuse kõrbes tuleb näha ilmutuse lubadust. Ootasin koidikuni. Mõtlesin, et see on ainus tõde, mis mul on: hommik saabub igal juhul.

Kohtusime vanaemaga hommikusöögil. Me olime nagu paarike, kummalgi oma harjumused: tema jõi teed, mina kohvi. Taustaks mängis mingi ebatõenäoline muusika, meloodia, mis jäi kusagile Barbara ja Abba vahepeale. Jõin mitu tassi, et üles ärgata.
„Milline imeline hommikusöök,” ütles vanaema.
„Ohoh, kas tõesti?”
Ma arvan, et tol hommikul tundus talle kõik imeline. Elu kõige kaunimad hetked ongi need, kui meil on täiesti ükskõik, mida me sööme. Leival oli tõepoolest ümbersünni maik. Hoidsin vaikselt hinge kinni, nautides vanaema head tuju. Olime otsustanud külastada toda kuulsat Alice`i, kes oli tema teise klassi kaaslastest ainsana siia piirkonda jäänud. Tegin ettepaneku helistada, aga vanaema eelistas niisama kohale minna. Olgu siis üllatus juba täielik. Õues oli endiselt üsna ilus ilm; suvi puikles muudkui vastu või siis ei suutnud sügis end kehtestada? Mida mina ka aastaaegade lahingust teadsin.

Teekond polnud eriti pikk. Panin ette minna autoga, aga vanaema tahtis kõndida. Jalutasime piki pankrannikut. Justkui tardunud pildist, mis meile avanes, jäime mingil hetkel paratamatult seisma. Maa vajus muret tekitaval kombel otse merre. See maailmalõpu maastik ärgitas nii mõndagi enesetapule. Mulle tundus veider, et inimene tahab surra silmitsi merega, selle maise ilu suurejoonelise vaatepildi ees. Siinne maastik lausa nõudis ellujäämist. Seisime mitu pikka minutit, ilma et oleksime rääkinud, liigutatud siinsest piiritusest.

Koputasin uksele. Selle avas viiekümnendates naine. See oli Alice`i tütar. Ta oli hommikuti ema juures. Selgitasime, kes me oleme. Ta ei suutnud seda uskuda.
„See on ju uskumatu lugu … nii et te olite mu emaga … ühes klassis?”
„Jah.”
„Oh … oh … oh, kui kahju.”
„Kahju? Millest on kahju?”
„Mu emal on mäluga probleeme … noh, see on tagasihoidlik viis öelda, et ta on omadega päris sassis.”
„Tunneme kaasa,” ütlesin, et ületada kerge kohmetus.
„Ta põeb Alzheimerit. Sellest räägitakse kogu aeg, inimesed arvavad, et teavad, mida see endast kujutab, aga võin kinnitada, et enne, kui te pole näinud oma ema vaatamas teid nagu võhivõõrast, ei tea te, kui vastik see on.”
Mida selle peale öelda? Kergus meie olekus oli pühitud. Viiekümnendates naine jätkas: „Ta ei tunne enam kedagi ära. Mõni päev arvab ta, et olen koristaja, mõni päev, et olen tema ema.” Ja kes meie talle siis oleksime? Tema tuppa jõudmiseks kõndisime mööda lõputut koridori, mis justkui sümboliseeris distantsi kahe maailma vahel. Naine koputas kergelt, enne kui ukse avas. Nägime Alice`i, kes istus suure peegli ees ja harjas juukseid. See oli väga veider pilt. Peeglit ümbritsesid lambipirnid nagu tantsijanna riietusruumis. Ta nägi meid peeglist ja pööras sõnatult ringi.
„Ema, sulle tulid külalised. Üks sõbranna, kes käis sinuga koos koolis.”
Järgnes otsustamine. Alice silmitses vanaema ja kõik tundus võimalik. Kõik laused, kõik mõtted, kõik hullused. Ta tõusis ja suundus lapsepõlvesõbranna poole. Ta tuli talle päris lähedale, tõesti lähedale, ja ma tundsin, kuidas vanaema süda peksab. Sattusime hetke dramaatilisusest segadusse. Ma ei teadnud, kuhu seista. Ilmselt poetasin „Tere, proua”, mida keegi ei kuulnud. Mu sõnad surid juba eos. Alice asetas käe vanaema näole ja ütles hetke pärast:
„Jah, ma mäletan.”
„…”
„Ma mäletan sind.”
„Kas tõesti, ema? Sa mäletad, et ta käis sinuga koos koolis?”
„Minuga? Ei, ta käis sinuga koos. Ma mäletan, et ta oli su parim sõbranna.”
„Ei, ema, ta käis sinuga.”
„Me käisime koos teises klassis,” ütles siis vanaema. „Sa istusid minu taga.” Ta pööras ringi ja tõstis juuksed üles. „Kas sa ei tunne mu kukalt ära?”
Vanaproua silmitses tema kukalt ja naeratas siis. Tal polnud aimugi, kes see naine võis olla. Minu arvates oli see hetk üdini ebaõiglane. Vanaema oli vanadekodust ära tulnud ja ohtusid trotsinud, kõike seda selleks, et saada kontakti oma lapsepõlvega, ning nüüd pärandas minevik talle naise, kes oli eksinud oma udusesse maailma.

Mõne sekundi pärast ütles Alice: „Tere tulemast meie juurde. Äkki jooks šampanjat?” Tema tütar, kes oli kahtlemata õppinud ema hullushoogudega toime tulema, ütles:
„Jah, see on hea mõte. Ma lähen toon.”
Ta läks kööki. Jäime kolmekesi tuppa. Alice läks ja istus uuesti oma tugitooli. Vanaema sättis end tema kõrvale voodiäärele. Nad vaatasid teineteist mõne sekundi ja naeratasid vastastikku viisakalt. Siis hakkas Alice uuesti juukseid harjama. Vanaema üritas:
„Kas sa tõesti ei mäleta? Preili Rougeoni klassi? Édithi, Jean-Micheli … Kas sa Jean-Micheli ei mäleta? Ta oli sinusse kõrvuni armunud … jah, täiesti sassis … ta kirjutas sulle luuletusi, mida sa meile lugeda andsid … need olid nii kehvad, et ajasid meid naerma …”
Alice pööras ringi ja vaatas vanaema pikalt, enne kui ütles: „Väga tore oleks šampanjat juua.”

Midagi polnud teha. Läksin vanaema juurde ja ütlesin, et mul on väga kahju. Ma tundsin, et see kohtumine on ta rööpast välja viinud. Ta ütles vaikselt: „Sa arvad, et ma olen hull, aga ta pole muutunud. Täiesti uskumatu. Ma tunnen ta silmad ära.” Lause lõpus ta hääl värahtas. Ja ta puhkes nutma. See tuli iseenesest. Paar lühikest, aga väga tugevat nuukset. Alice`i tütar tuli tuppa tagasi ja nägi vanaema pisaraid. Ta jäi ukseauku seisma ega teadnud, mida teha. Ta seisis seal, ühtaegu liigutav ja naeruväärne, käes kandik šampanjapudeli ja nelja pokaaliga.

42

Alois Alzheimeri mälestus

Alzheimer oli suurepärane neuropsühhiaater, aga ei tea veel, et annab nime oma meditsiinilisele avastusele. Selleks paiskab üks naine tema elu segi. See naine on Auguste D., kes võetakse 25. novembril 1901 Frankfurdi haiglasse. Alzheimer on kolmekümne seitsme aastane, kui otsustab hakata jälgima patsienti, kes kannatab kognitiivsete võimete järkjärgulise halvenemise all. Ta ei taipa kohe, et naisest saab tema kuulsaim juhtum, et temast saab justkui kunstniku muusa. Märkides peaaegu iga päev üles Auguste arenguid, hallutsinatsioone ja ebaloogilist käitumist, istus ta tema kõrvale, et küsimusi esitada.
„Mis on teie nimi?”
„Auguste.”
„Mis on teie perekonnanimi?”
„Auguste.”
„Mis on teie abikaasa nimi?”
„Auguste.”
Ta vastas igale küsimusele enda eesnimega.
Kui patsiendist oli saanud Aloisi kinnisidee, tuli mehele äkitselt meelde, et tema lapsepõlvekodu naabrinaise nimi oli samuti Auguste. Ta armastas südamest seda naist, kes käis teda tihti hoidmas, küpsetas talle kooke ja hellitas teda, kuidas aga sai. See oli naine, kes ise lapsi ei saanud. Ühel heal päeval pidi ta ära kolima, et järgneda Hamburgi üle viidud abikaasale. Ta tuli Aloisiga hüvasti jätma ja suudles teda pikalt laubale. Ta ütles poisile: „Ma loodan, et sa ei unusta mind.” Naise lahkumine mõjus poisile heidutavalt, aga mõned kuud hiljem oli ta naise täiesti unustanud. Seistes kolmkümmend aastat hiljem Auguste ees, kes ei mäletanud enam midagi, Auguste ees, kes tegi ta unustamatuks, mõtles ta uuesti lapsepõlve Augustele ja sellele, et iga oluline inimene kannab endas tulevikukaja.

43

Seekord vältisime pankrannikust möödumist. Vanaema oli tulnud täpse ettekujutuseta, mis võib juhtuda. Ta tahtis kõndida nostalgial, nautida nostalgia ilu, aga oli end leidnud vastamisi jõhkra tõega. Kunagi ei või teda, mida nostalgia endas sisaldab. Ei või teada, kas me puudutame selle etümoloogiat, selle valulikku ja melanhoolset tooni või embame selle modernsemat, minevikurõõmudega seotud naudingu külge. Ka vanaema ise paistis olevat üllatunud pisaratest, mida oli valanud, nagu võiksid meie tundlikkuse piirid alati muutuda. Läksime vaikselt edasi, teadmata isegi täpselt, mida me tegema hakkame. Küsisin, kas ta tahab hotelli naasta, et enne lõunasööki natuke puhata. Ta ei vastanud kohe, justkui mõtiskles millegi üle, enne kui ütles viimaks:
„Peaks minema mu kooli vaatama. Linnavalitsuse proua ütles, et see on alles.”
„Hea küll.”
„Me peame autoga minema, ma näitan teed.”
Sõitsime mõnisada meetrit Guy-de-Maupassanti kooli poole. Vanaema näitas teed, nagu oleks ta seal alati elanud. Kõik oli teistmoodi, sildid ja ärid, aga tänavad olid samaks jäänud. Linna kondikava oli puutumatu. Parkisime maja ette. See oli väike kool. Kõige enam oli seal vast viis klassi. Kindlasti mitte rohkem kui üks igas õppeastmes. Kohe pärast peaväravat tuli koolihoov. Möödujad võisid näha lapsi mängimas. Kohal olid mõned emad, kes ootasid lõunasöögipausi. Nad vestlesid omavahel, heites samal ajal põgusaid pilke meie poole. Me olime nagu kaks sissetungijat nende rutiini. Kuna nad paistsid olevat jahmunud, et mitte öelda murelikud, ütlesin mõne aja pärast:
„Mu vanaema õppis siin koolis.”
„Ah nii …” ütles üks ema kohkunud ilmel, nagu oleks ta just taibanud, et ka tema väike tütar jääb kunagi vanaks.

Lapsed jooksid välja. Mõned jäid hoovi, ilmselgelt need, kes lõunatasid sööklas. Poisid tagusid palli ja vahetasid kaarte, tüdrukud hüppasid kummikeksu ja tavalist keksu. Vanaema paistis sellest vaatepildist lummatud olevat, aga ma ei teadnud, mida ta tegelikult mõtleb. Ta võis üritada mulle võimalikult täpselt oma meelteseisundit kirjeldada, aga minu jaoks jäi see ikkagi täielikuks müstikaks. Mul pole aimugi, mis tunne see on, enne kui ise tema vanuses oma algkooli hoovi naasen. Mida pealegi ei saa juhtuda, sest minu kool lammutati asbesti tõttu maha. Äkki nakatas see ka mind. Ja ma võin viimaks ometi öelda, et mu neuroosihoogudel on allikas. Vanaema lõpetas mu siseheitlused: „Ma tundsin sellest kõigest nii palju puudust.” Ta jutustas mulle jälle oma ootamatust lahkumisest ja ma pidin talle peaaegu ütlema, et ta heietab kogu aeg ühte ja sama. Aga tegelikult jutustas ta seda väsimatut lugu oma haavast iseendale. Tegin talle ettepaneku:
„Tahad, lähme sisse? Vaatame klassiruume?”
„Ei, mitte täna,” vastas ta kohe ja ma mõistsin, et teatud mälestustele tuleb läheneda tasapisi.

Naasime hotelli ja ta kohe läks oma tuppa. Jäin üksi puhkeruumi ja hakkasin lugema vana ajalehte, mis seal vedeles. Alati on ehmatav vaadata läbi eelmise nädala uudiseid. Kõik liigub nii kiiresti, et see naeruvääristab olevikku. Mis huvi on lugeda midagi, mis mõned tunnid hiljem ei vasta enam tegelikkusele? Panin ajalehe käest ja jäin mõneks minutiks tukkuma. Ometi oli ärgates juba sügav pärastlõuna. Läksin vanaema tuppa, et vaadata, millega ta tegeleb. Paotasin ust, ta magas veel. Ta tundus nüüd nii väsinud. Ta ei paistnud enam sugugi noorem nagu eile. Minu arvates ta lausa hingas vaevaliselt.

Otsustasin üksi kooli tagasi minna, peas üks mõte. Seekord oli kell pool viis, tunnid lõppesid ja emad vaatasid mind endiselt sama mureliku moega. Mida ma ka mõistsin. Mul polnud sinna suurt asja. Mu kurnatud nägu ja ajamata habe üksnes rõhutasid mu lapseröövli välimust. Kõigi rahustamiseks pildusin laiu ja natuke rohmakaid naeratusi, ent katse pingeid leevendada mõjus mu kavatsustele vastupidi: nägin selgelt, kuidas nende nägudel süveneb paanika. Astusin viimaks kõrvale, et õpilased välja lasta. Erutunud kära möödus kui keeristorm, mis tahaks maa hävitamisega juba kärmelt lõpule jõuda. Mõne minutiga oli koolipäev õhku haihtunud. Olin tulnud vaistu jälgides ja nüüd, kui olin siin, polnud ma oma kavatsustes enam kindel. Astusin koolihoovi ja istusin pingile. Vahest kaks-kolm minutit hiljem (ma pole ajavahemikus kindel) väljus koolimajast üks naisterahvas. Noor naine. Meie elus oluliseks kujuneva inimese esimeses ilmumises on midagi väga liigutavat.

Ma ei suudaks eales unustada, kuidas too naine mulle üsna enesekindlal sammul lähenes. Tal oli seljas tumesinine ainsagi kaunistuseta kleit ja ta juuksed olid kinnitatud kõrgesse hobusesabasse. Võiksin lehekülgede viisi lahata tema liikumist minu suunas. See oleks lihtne. Tol hetkel ei teadnud ma temast midagi. Ta oli alles üks naine kolme miljardi naise seas, minu elus tundmatu. Jah, tol hetkel ei teadnud ma veel tema eesnime – Louise. Ma ei teadnud, et ta on siin kolm aastat algklasside õpetaja olnud ja tegeleb sel aastal teise klassiga. Ma ei teadnud, et ta käib teatriringis, aga kavatseb selle varsti katki jätta, sest on veendunud, et tal puudub anne. Ma ei teadnud, et tema lemmikrežissöörid on Woody Allen ja Aki Kaurismäki. Talle meeldis ka Michel Gondry, eriti tänu filmile „Karge meele igavene sära”, mis räägib armumälestuste kustutamisest. Üldiselt jumaldas ta prantsuse 1970ndate kinokunsti. Talle meeldisid Claude Sautet, Maurice Pialat ja Yves Robert. Nad meenutasid talle lapsepõlve. 1970ndate lõpp jätab füüsiliselt oranži värvi mulje. Tal oli tunne, et tema on sellest oranžist sündinud.

Loomingut

Delikaatsus, Tänapäev 2013, tlk Pille Kruus.
Mälestused, Tänapäev 2015, tlk Pille Kruus.

Püsiviide Lisa kommentaar