Riikka Pelo
Riikka Pelo (1972) – soome kirjanik ja stsenarist. Tema esikromaan „Taevakandja”, ilmus 2006. aastal. “Meie igapäeva elu” keskmes on üks märkimisväärsemaid vene luuletajaid, Marina Tsvetajeva, ja tema tütar Alja. See on hingekriipiv portree perest, mille hävitas Stalini terror. Romaan võitis 2013. aastal Soome tähtsaima, Finlandia kirjandusauhinna.
Foto: Teemu Rajala
Katkend: Meie igapäevane elu, Tänapäev 2017, tõlkinud Kadri Jaanits, lk 321 – 328.
Bolševo
August 1939
Toa poolitamiseks peab olema luba, selgitas Serjoža Marinale kannatlikult söögilauas, mille me olime juba varasuvel viinud välja mändide alla, õue kõige siledamale kohale.
Ja sina pole ikka veel küsinud, hakkas Marina kohe süüdistama, kuigi traavid iga öö Moskva vahet, need inimesed ei otsusta seda, kaitses isa end, inimene peab saama mõnikord rahus hinge tõmmata, omaette, ilma et kõik näeksid, ilma et maja oleks kogu aeg võõraid täis.
Olime jälle niikaugel. Keset tüli. Kui Mulja poleks olnud paremini kasvatatud, oleks ta sealsamas lauast püsti karanud ja marssinud hüvasti jätmata jaama järgmist rongi ootama nagu Lilja möödunud nädalavahetusel. Aga ma olin Muljat suve jooksul Marinaga kohtumiseks ette valmistanud, ta lihtsalt on selline, ei maksa isiklikult võtta, on kõigiga ühtemoodi ebaviisakas. Pigistasin kergelt Mulja rannet ja ega tema pilgus värahtanudki midagi, võib-olla ei osanudki ta selle peale pahandada.
Sama kurtmist olime kuulnud pool suve igal nädalavahetusel: Marina ei talunud elu koos võõra perega, olgu pealegi saatusekaaslased; ja kui vaesed me Prantsusmaal ka polnud, ei pidanud seal kunagi teiste toanurgas elama, hommikul oli võimatu kööki minna, sest seal olid teised inimesed ja ta lihtsalt ei jaksanud kohe hommikul mõelda, milline tass on kellegi oma ja kuhu tohtis raputada sigaretituhka, kuhu kohvipaksu, kas vähemalt elutube poleks võimalik üksteisest eraldada. Õnneks olin ma veel võimeline olukorda nii palju hindama, et ei hakanud seekord emale loengut pidama sotsialismi õilsamatest ideedest, jagamisest ja ühisomandist. Üksi pole me midagi. Aga ma teadsin, et see oleks ajaraisk, tagajärg oleks ainult veel suurem tüli.
Tõin lauale soolakurgid ja hapukoore, ning nende igapäevane rituaal jätkus: kas sa ei saa minna kuhugi sirmiosakonda ja lihtsalt luba küsida? Küllap taotlevad ka teised sirme ja kõike muud, see ei saa ometi olla nii raske. Ei ole olemas mingisugust sirmiosakonda, sellega tegeletakse teiste asjade kõrvalt. Aga sa just praegu ütlesid, et need teised ei tegele sellega, et teil on tähtsamatki teha, aga kui ma küsin mida, siis sa ei tohi vastata. Ma ei tohi neist asjadest rääkida, sa tead seda väga hästi. Teil on seal saladusi, aga meil mitte midagi.
Minge Musta mere äärde, proovisin ma õhtul keedetud suppi lauale tuues kõneainet vahetada, teie kaks, koos, kui tuleb sügis ja rannad tühjenevad puhkajatest, see teeks teile mõlemale head. Ühine puhkus.
Või Krimmi, mühatas Serjoža, kui ma lasin seljankapaja ringi käima. Olin pannud lauale ühe taldriku lisaks, keegi võis tulla veel viimase rongiga. Isa ütles, et on tüdinud igasugustest raviasutustest, kui mitte muidu, siis seal tunneb inimene end igal juhul haigena. Sa tulid sealt eelmisel sügisel nii tervena tagasi, meenutasin. Isa oli olnud kaks kuud ravil Alušta sanatooriumis, kliima- ja talassoteraapia, ta oli koju tulles päevitunud ja otsekui kakskümmend aastat noorem kuni esimeste külmadeni, ja ka enesekindlam, oli ta ju nende väljavalitute hulgas, keda peeti parima ravi vääriliseks, mitte mõni minema visatud töökinnas, nagu isa end katkendlikes lausejuppides tihtipeale nimetas.
Pakkusin välja, et nad võiksid käia Koktebelis, vaadata, mis on saanud Maksi ja Pra majast, seda meenutasid nad Pariisis mõlemad, koos ja eraldi, nagu oleks see olnud mingisugune õnne häll. Lisasin, et Marinale oli Krimmi osakond näitusel meeldinud, kas polnud nii, küsisin talt. Marina silmitses mind irooniliselt ja ma sain aru, et olin rääkinud temaga nagu lapsega, korrutanud kohmakaid fraase. Kohv olevat olnud hea, ütles Serjoža, ehtne Tatari kohv. Serjoža hääles seevastu polnud jälgegi irooniast ja ma oletasin, et Marina ei rääkinud talle kõigest, mis näitusel juhtus, vaid sepitses valmis mingisuguse pooliku tõe.
Mida paganat me Krimmis teeksime, kordas Marina, ega tõstnud silmi supikausist. Mäed, vesi, kogu türkiissinine avarus, teile mõlemale meeldiks seal, neil vaadetel silm puhkab. Valisin nüüd hoolikamalt sõnu. Maksi maja oli peaaegu varemetes, kõik, mis kanda andis, on laiali tassitud, rääkis Serjoža, hea, et seinad püsti jäeti, raamatud ja maalid lõkkes põletatud, nende eest ei arvanud keegi raha saavat. Nutriad ja pesukarud jooksevad tubades ringi, kõik kohad tuule toodud liiva täis.
Mis on nutria? küsis Murr, ta hakkas kärsituks muutuma, oli tormanud kööki, nagu poleks terve nädala midagi söönud, ja juba tahtis lauast jalga lasta, ei jaksanud kuulata samu vanu jutte Krimmist ja teistest kohtadest, mida ta polnud ise kunagi näinud, inimestest, keda ta polnud kohanud ja kes ei tähendanud tema jaoks midagi. Ütlesin, et nutria on mingisugune kobras või jõerott, kahjur, kuigi ilusa nimega, ja tuletasin talle seejärel viiesajandat korda meelde, et suures osas just Maksi toetusele oli Marina üldse saanud luuletajaks ja Marina oma kulu ja kirjadega välja antud esikkogu oli äratanud endisel Venemaal laialdast tähelepanu ja et Maksi ema Pra oli minu ristiema. Tegin vanast harjumusest ristimärgi nende lahkunud hingede mälestuseks ja käskisin poisil paigal püsida, kuni kõik on söönud.
Krimm ja kogu Kaukasuse piirkond on varsti võtmepositsioonil, märkis Mulja, ta polnud varem söandanud vestlusse sekkuda ja tegi Murrile silma, et poisil tasuks kõrva taha panna – naftaäris on tulevik. Aga Murri ei huvitanud miski peale koomiksite ja söömise, ta oli endale juba teise taldrikutäie ette tõstnud ja kühveldas seda sisse. Saksmann ajab taga Musta mere kulda, jätkas Serjoža, nii et vaevalt rahu ühe paberitüki najal püsima jääb.
Ära ole nii pessimistlik, isa, torkasin vahele, sõda on nüüd kalevi alla pandud, vähemalt mõneks ajaks. Ja kuhu see peaks sealt kaduma, kalevi alt? küsis Serjoža ägedalt ja minu arust oli värskendav, et olime isaga lõpuks milleski eriarvamusel, või mis teie arvate, Samuil Davidovitš? Mida välismaa ajalehed lepingust kirjutavad?
Mulja ütles, et Prantsusmaa ja Inglismaa olid oma vaatlejad Moskvast tagasi kutsunud. Euroopas usuti, et sõjakirves on nüüd maha maetud. Serjožat see siiski ei veennud, mina ei usaldaks saksmanni küünevõrdki.
Samal ajal kui teised rääkisid poliitikast, silmitses Marina hajameelselt metsa, nagu kuulataks tormi või saabuvat rongi. Teda poleks huvitanud, isegi kui maailm oleks ümberringi põlenud, ta polnud kunagi aru saanud, et tema sakslased kujutavad endast kõige suuremat ohtu maailma tulevikule: tema jaoks oli Saksamaa endiselt jõgede ja mägede ja luuletajate maa, muinasjuttude Germaania. Ainult et juba Tacitus ütles, et kes küll tahaks vabatahtlikult lahkuda Aasiast, Aafrikast või Itaaliast ja minna Germaaniasse, kus loodus on inetu, kliima kõle, põllud ja vaated nukrad, välja arvatud juhul, kui tegemist on vaataja isamaaga. Korraga pöördus Marina aga Mulja poole, kuigi oli lauda istudes teda vaevu tervitanud.
Ma näen teie tulevikku väga selgelt. Tänu teie geniaalsusele on kõik valged rannad ja türkiissinine meri peagi must ja punane, nafta ja surm. Või on teil selle peale midagi öelda, seltsimees Gurevitš? Ta viipas samal ajal käskivalt mehele, et ta ulataks talle kausi tomatitega. Nägin, kuidas Mulja kael punaseks tõmbus, piinlikkusest, võib-olla ka veinist. Kui minu silmadest oli kõik alati näha, siis tema meeleolu reetis nahavärv, otsekui oleks ta ühest soost kameeleonidega.
Palusin ema viisakalt, et ta lõpetaks ja selgitasin kannatlikult, et Muljal polnud naftaga ja ammugi siis veel sõjaga, mingit pistmist, aga ajakirjanikuna pidi ta olema kursis maailmas toimuvaga, majanduse, tööstuse, samuti poliitikaga ja leping polnud ometi, tule taevas appi, Mulja kätetöö. Enne kui Marina jõudis edasi rääkida, pahvatas puude vahelt suitsuvingu saatel esile mootorrataste plärin, bensiinihais, käratsev jõuk noori, lillelistes kleitides tüdrukud juhtide seljataga ja nende sabas veel tüdrukuid jalgratastel, pikad juuksed lehvimas, reedeõhtune pidu. Kas seda oligi Marina metsa tagant kuulatanud, ta vihkas neid masinaid, kõiki mootorsõidukeid. Aga Murri tähelepanu pöördus kohe ratastele, ta hüppas laua tagant püsti ja jooksis aia äärde sõitu jälgima, korraga oli poiss ärkvel, täis elu ja elevust, tormas rahutult piki kuusehekki edasi-tagasi, et puude vahelt paremini näha.
Ma polnud kindel kumb Murri rohkem huvitas, mootorrattad või tüdrukud, aga kartsin, et sellest tõuseb tüli. Vaevalt Marina lubab Murril veel praegugi külast kaugemale peole minna. Möödunud nädalavahetusel oli muusika kostnud suvilassegi ja Murr oli terve õhtu sünge nagu äikesepilv, prõmmis ustega ja loopis asju, aga Marinal ei läinud süda pehmeks, ma oleksin ise poisiga kaasa läinud, aga minu ettepanekut oleks võetud mässuna Marina vastu. Enam ei julgenud Murr muidugi küsida, vastus oli Marina näost niigi näha, kogu inimene muutus ühe hetkega suureks keelumärgiks.
Kui pläristajad olid oma teed läinud, kaldus jutt Kaukasuse naftalt ohutumatele teemadele, masinad ja kaadervärgid, olgu siis filmikaamera või pealtkuulamisseade, olid Serjoža kirg, aga seekord vesteldi südamest, selle mehhaanikast; Serjoža rääkis, kuidas ta oli Moskva haiglas ühendatud masina külge, millelt võis järgida südamekõverat nii joonisena paberil kui ka valjuhääldajast kostva helina, ja kuidas ta oli selle kogemuse mõjul, kui süda väljaspool keha peksles, ühtäkki mõistnud mitut asja, aja ja ruumi printsiipe, kuidas need olid korraga muutunud nähtavaks, kogu palat oli tema südamevatsake ja ta oli tajunud, kuidas tema südame rütm määras aja kulgemise, tema enda aja.
Kappas teine veel päris kenasti, kirjeldas Serjoža nagu hoogsat seiklust, ei ole minu pump veel päris vana kolu, sellega saab tulevikul sabast kinni küll. Varsti oskavad arstid talle valmistada uue südame. Nagu kellamehhanismi? küsis Murr. Saaksitegi kõik tehases valmistatud sotsialistisüdame, mida reguleeritaks Kremlist, lisas Marina teravalt, siis te oleksite õnnelikud. Üks ühine süda. Kõigil üks rütm. Selle teie öövahi seatud, taDam-taDam-taDam, masinataktis. Vaat kus teile tuleviku rütmiõpetus.
Kui ma enam muuks ei kõlba, kõneles Serjoža enese ette, siis katsetagu minu peal kasvõi kunstsüdant. See sulle meeldiks, sa oled ju nende oma, märkis Marina, võivad teha sinuga, mis heaks arvavad. Tšekaa marionett.
Jälle oskas Marina valida sõnu, mis tabasid kõige õrnemasse kohta. Serjoža jäi oma naist abitult vaatama. Ma palusin, et Marina tegeleks oma asjadega. Siis plahvatas Serjoža ohjeldamatult köhima ja Marina hakkas tarmukalt oma mehele vastu selga kloppima, aga hoog läks sellest ainult hullemaks. Võtsin Marinal käest, jäta Serjoža rahule, ütlesin, küll läheb varsti üle, ja natukese aja pärast hakkaski isa jälle normaalselt hingama.
Kas kellelgi pole enam huumorimeelt? naeris Marina, see oli karm, hämmeldunud naer.
Ei ole, ütlesin. Siis tõusis Murr pead kuklasse visates lauast, ta oli kuulnud sama juttu terve nädala, oli juba tüdinud ja lentsis üleolevalt maja poole, lodev nagu üleküpsenud banaan.
Mulja oli istunud minu kõrval suppi helpides, nagu poleks kogu vestlust kuulnud, ja meiegi istusime õhtusöögi lõpuni vaikides laua taga. Toas, suletud ukse taga, olin nii vihane, et oleksin võinud kõik oma plaadid vastu seina puruks loopida, kõik tuleviku rütmid. Ka selle ühise söömaaja oli ta suutnud ära rikkuda, kõik, ütlesin ma Muljale, miks ta pidi siia sõitma ainult selleks, et meie elu ära rikkuda. Aga Mulja ainult naeratas ja võttis mu sülle ja kogu viletsus kadus natukeseks.
Kus on Murr, kus mu poeg on? hüüdis Marina, jooksis õues ringi nagu harakas, kas sa tuppa vaatasid, sinna ta läks, ma nägin, ei ole seal, kuskil ei ole, aga tomatipalees, mis kuradi palees, seal sinu rahvaste palees.
Selle peale me ärkasime, oli alles õhtu, ikka veel sama päev, kollane valgus metsa ja põllu piiril. Läksin akna alla, lina ja kleit mütsakuna varjuks, ja nägin, kuidas Serjoža järgnes Marinale aeda, natuke tõrjuvalt, see oli tema territoorium, ega lasknud Marinat sisse. Serjoža läks üksinda, aga poissi polnud ka seal.
Mulja sai riidesse minust kiiremini ja jõudis esimesena õue. Tulin kleiti kinni nööpides tema kannul, paljajalu, külmetasin palavusest hoolimata, olin üleni värisev ihu, kerge nagu rohi, proovisin hingata jalad maha, trepi sillutisele, endale kuju anda.
Ta läks rongi alla, Jegoruška, mu ainus, hakkas Marina rabelema nagu kala kuival, viimane rong läheb kohe.
Võtsin ema randmed pihku, Marina värises, ei läinud Murr kuhugi, miks ta peaks midagi sellist tegema, Marina hingas kiiresti ja katkendlikult, ütles siis vaikselt: Mis siis, kui nad viisid poisi minema, viisid nagu minu õe, mis maa see on, kus inimesed kaovad nagu Tainaroni väravas? Murriga ei ole midagi juhtunud, ütlesin ma ägedalt. Narrib meid lihtsalt. Tädi Asja kadumine suve alguses, enne Marina saabumist, oli muutnud ta peruks ja paranoiliseks, keegi ei teadnud, kuhu Asja oli Tarussas oma majast kadunud. Poliitikasse sekkuvaid täiskasvanuid viidi öösiti ülekuulamisele, aga lapsi ometi mitte. Palusin Marinal vähemalt korraks ratsionaalselt mõelda, Murr oskab enda eest hoolitseda.
Serjoža tuli aiast, lukustas ukse, poissi ei ole seal ja minu pudelit ka mitte, ütles ta. Või siis nii. Pool oli veel alles. Läks ehk tantsuplatsile ja tahtis tüdrukutele napsi pakkuda? Mõtles Mulja Serjožaga kaasa. Väga võimalik, et läks, pudel pihus, julgust ja sõpru otsima. Poisid jäävad poisteks, kool algab ja lapsepõlv saab läbi, nii see on. Kuidagi peab ju tähistama.
Kiirustasin Muljat, me lähme otsima, poiss ei saa kaugel olla, pudeli on ilmselt küll jõudnud kurku kallata. Ja siis võib ta tõesti rongi all lõpetada, ütlesin. Serjoža naeris, miks me tema üle naersime, käitusime kohutavalt. Palusin Serjožat viia Marina tuppa puhkama, küll me poisi koju toome, kindlasti toome.
Miks minuga alati nii läheb, ma ei oska lapsi enda juures hoida, kuulsin Marina nuukseid, miks ta pidi alati kõike üle dramatiseerima, see oli tõeliselt vihastama panev. Mõni ime, et poiss tegi sellise tembu, kui me kõik käitusime, nagu käitusime. Teadsin, et minagi polnud süüst puhas, olin kohelnud Murri halvemini kui hulkuvat koera. Marina jäi verandale istuma, käed ja nägu valged, astusime väravast välja, tema väsinud nuuksed kostusid ka teele, mida ta tahtis näidata ja mis saab siis, kui poiss ühel päeval lihtsalt minema kõnnib ja Marinal pole midagi, millega teda tagasi hoida.
Jelizaveta Aleksandrova-Zorina
Jelizaveta Aleksandrova-Zorina (1984) on vene kirjanik ja publitsist. Tema debüütromaan „Väike inimene” pälvis 2012. aastal muuhulgas maineka NOS (Novaja Slovesnost) auhinna. See on armutu pilguheit korruptsioonist läbinäritud Venemaa äärealade ellu. Raamat räägib indiviidi ja kuritegeliku süsteemi vahelisest konfliktist – süsteemi ohvrist, lihtsast insenerist, kes peab ebaõigluse eest asotsiaalide ja saamide sekka põgenema, kuid kellest kujuneb ühiskonna äärealadel tõeline kättemaksja. Teose tegevustik leiab ast Koola poolsaarel, põhjapolaarjoone taga asuvas väikelinnas, mis meenutab kangesti Aleksandrova-Zorina enda lapsepõlveolustikku. Publitsistina ja blogijana on Aleksandrova-Zorina tuntud kui Putini režiimi kriitik. Ta on muuhulgas loetlenud ühes Gazeta.ru artiklis üles viisteist Venemaa administratsiooni propagandanippi, alustades maailma mustvalgeks jaotamisest „meieks” ja „nendeks” ning lõpetades otseste vandenõuteooriatega. Aleksandrova-Zorina juhib ka raamatuiportaali thankyou.ru kirjandusosa.
(HeadRead kirjandusfestivali 2017 kataloog)
Katkend: Väike inimene, Tänapäev 2017, tõlkinud Jüri Ojamaa, lk 213 – 221.
Patrullautode sireenid huilgasid kõrvulukustavalt, autod andsid läbi rahvahulga trügides signaali. Politseinikud hüppasid masinatest välja. Ljutõi tõstis käed, näidates, et tal ei ole relva. Kuid politseinikud ei liikunud paigast, nad vahtisid Ljutõid ammuli sui, siis aga andsid talle teed ja lasksid ta edasi. Saveli ei riskinud tükk aega käsi alla lasta, aga siis astusid politseinikud veel kaugemale. Ljutõi tegi neile kummarduse ja läks neist ettevaatlikult mööda, vaatas veel tükk aega tagasi, kartes, et talle tungitakse selja tagant kallale.
Väljakul oli rahvast palju nagu mõnel pidupäeval. Suveverandal trügisid baarikülastajad, turvamehed ja ettekandjad, nood surusid ümmargusi kandikuid ehmunult vastu rinda. „Lase mind maha või mina lasen sinu!” kõlas kõrvus Mogila naer.
Ljutõi pilk jäi pidama lauale, mille taga oli tol õhtul istunud bandiit, ja jälle valdas teda tunne, et kõik see oli aset leidnud tema kujutluses.
Peegelvitriinist möödudes Ljutõi peatus. Tal olid jalas lühikesed katkised püksid, jalgade ümber kileräbalad, seljas sviiter, mis rippus tema kõhnal ritvpeenel kehal nagu kalts. Habe oli räpane nuustik, viltune nina lebas põsel otsekui magades.
Ljutõi vaatas tütre poole ja nägi, et too oli surunud taskurätiku näole, talumata isast tulevat haisu.
Mees ei suutnud end talitseda ja silitas tütre pead, tütar põrkas jälestades eemale ja hakkas nutma. Inimesi laiali tõugates trügis tema juurde Pitšugin. Ta oli Ljutõi ilmumisest kuulnud naabrinaiselt, kes lõugas uudist akende all, otsekui müütaks ta ajalehti; korteri ust lukustamata oli Pitšugin trepist alla jooksnud ja käigult särgi kinni nööpinud. Uurija oli kihutanud mööda tänavaid, kuid vastutulijad osutasid igaüks ise poole nagu rikkis kompassid ja sireenide undamine kostis linna igast otsast, nii et ta oli sattunud lõplikult segadusse ega olnud lootnudki enam Ljutõid leida. Kuid möödasõitnud patrull seletas, et Ljutõi seisab keskväljakul, ja Pitšugin tormas sinna.
„Te peate tõtt rääkima!” haaras ta Ljutõil õlast kinni, kuid mõned paljaksaetud peaga poisid tõukasid ta eemale. „Ljutõi! Ljutõi, kas te kuulete mind?” karjus Pitšugin. „Te peate rääkima tõtt!”
Bandiidid ei lasknud teda sammugi võrra edasi ning iga kord, kui uurija püüdis Ljutõile läheneda, haarasid nad tal käte alt kinni või sulgesid tal tee, õlg õla vastas seistes surusid ta tagasi rahva sekka.
Enda ümber vaadates nägi Ljutõi, et teda ümbritses igalt poolt inimsumm otsekui läbipääsmatu kuusemets, mis teda ahnelt pilkudega torkis.
„Ljutõi, kas sa nägid, kuidas Mogila maha lasti?” karjuti talle.
„Kas sa peitsid end metsas?”
„Kas sa kardad?”
Püüdes kaitsta meest küsimuste eest, tõrjus Ljutaja ligipressivaid inimesi:
„Jätke järele, kas te siis ei näe, et tal on halb!”
Ljutõil virvendas silme ees, puurivad pilgud torkisid nagu nõelad, näod sulasid üheks vormituks laiguks ja talle tundus, et karjuvad suud tahavad teda hammustada. Ta vankus, vajus ettepoole ja pidi äärepealt kukkuma, rahvasumm andis ohkides teed.
Tema juurde jooksid politseinikud, võtsid tal käte alt kinni ja Ljutõi lõdvestus, nagu oleks tema selgroog välja tõmmatud. Jalad ei kuulanud sõna, pea vajus rinnale, kael oli justkui kahekorra käänatud. Rahvahulga käratsemises kuulis Ljutõi saami naiste laulu, lauljad hüppasid ühelt salmilt teisele nagu linnud okstel.
„Laske läbi! Andke teed!” karjus priske seersant, kes jooksis Ljutõi ees. „Laske läbi!”
Ljutõid fotografeeriti, torgates mobiiltelefone talle näkku, sirutati käsi ette ja püüti teda puudutada, kuid tema räpase keha talumatu hais sundis vastikustundega nägu ära pöörama ja nina kinni pigistama. Inimesi muudkui tuli lakkamatu vooluna juurde, nii et kui Ljutõi jõudis politseijaoskonnani, oli tema selja taha kogunenud pea aegu terve linn.
Savelit juhiti mööda pikki koridore, kus tuhmid lambid vilkusid nagu vandenõulased ja varjud hiilisid nagu vargad käsi hõõrudes nende kannul. Usaldanud end saatuse hoolde, ei mõelnud Ljutõi mitte millestki, ei kahetsenud ega kartnud, läks kuulekalt saatja kannul nagu koer rihma otsas.
Nahaga vooderdatud kabinetis lõhnas konjaki, raha ja katkirebitud protokollide järele, seinal rippusid Ülemuse ja Trebenko portreed, nood vaatasid Ljutõid ängistaval pilgul. Politseiülem võttis kapist hägusa seguga pudeli ja klaasid, nagu seda oli teinud Trebenko, kui Ljutõi tema garaaži lävele tuli, ning üle Saveli selja jooksid sipelgad. Nad jõid klaase kokku löömata, kiigates portreede poole, ning siis, laskmata Ljutõil suud avada, keeras politseinik ajalehe lahti ja luges ette sarimõrvar Karimovi loo, mis oli tähelepanu äratanud ka väljaspool linnakese piire. Ljutõi meelekohad olid tinased, talle näis, et linn ja inimesed ja politseiülema kabinet kangastuvad talle unes ning Karimovi kohta kuuldu on haige kujutluse mäng.
„Me teame, et teid hirmutati, sunniti linnast põgenema,” ütles politseinik, nagu oleks kõik kõige paremas korras, ning pani ajalehe käest, „aga ega naasklit kotti pista, nagu öeldakse… Ühesõnaga, mõrtsukas on arreteeritud, teile aga osutame vajalikku abi, ärge muretsege, ravige end, taastuge…”
Politseinik avas akna, et õhutada Ljutõi järele lehkavat kabinetti.
„Kas mõrtsukas tunnistas üles?” küsis Saveli ettevaatlikult, torganud kõik viis sõrme juustesse.
„Aga muidugi!” laiutas politseiülem käsi. „Tunnistas kõik üles ja kahetseb tehtut!”
Ljutõi tõstis pilgu Trebenkole ja talle näis, et polkovnik kissitas silmi.
„Oli hea inimene!” tabas politseinik tema pilgu. „Aus, äraostmatu. Võtame tema mälestuseks!”
Valanud klaasid täis, jõid nad need ühe sõõmuga tühjaks ja pühkisid huuled varrukaga puhtaks. Ljutõil hakkas näljast ja joodud konjakist süda pööritama, ta tõmbas põuest välja toidupaki, mille talle oli andnud saami naine, ning pistis aplalt suhu keedetud kala. Murdnud kakust pala, ulatas Saveli selle politseinikule, kuid too naeratas sunnitult ja vehkis kätega.
„Aitäh, ma sõin just lõunat.”
Ljutõi viidi väikesesse täissuitsetatud tuppa, kus unine operatiivtöötaja andis talle mingid paberid, neile pilkugi heitmata kirjutas Ljutõi neile alla.
„Me kirjutasime siin teie eest, et teid aidata. Niisama, tühipaljad formaalsused. Aga enne kohut lugege kodus igaks juhuks läbi…” Operatiivtöötaja ulatas Ljutõilr allkirjastatud ütluste koopiad.
Jõudnud kabineti ukse taha, keerutas Ljutõi paberirulli käes ega teadnud kuhu minna. Jalad ei kuulanud sõna, teda äkki vallanud hirm pitsitas nagu mõrtsukas kõri ega lasknud hingata. Istunud seina ääres seisvale toolile, vajus ta lonti, langes joobnu teadvusetusse olekusse, kuni ärkas selle peale, et koristaja talle märja kaltsuga vastu nägu lõi.
„Kas sa saad siit minema!” kihutas ta Ljutõi välja ja pühkis tema järel tooli üle. „Välja, välja!” lõugas ta ja tõstis käe. Saveli pani jooksu. Ta eksles mööda korruseid ja istus nurka maha, haaras kätega peast kinni, kuid joodud alkoholi mõjul lippasid mõtted laiali nagu pimedad kassipojad. Otsinud toidupaki välja, pistis Ljutõi nina vastu hästi lõhnavat leiba, mille vana saami naine oli teinud vihmaveega, ja hakkas nutma, meenutades karjakasvatajate lahkeid nägusid.
„Kust see hais tuleb?” pigistas nina kinni näitsik, kes oli nurga tagant välja ilmunud, pakk dokumente käes. „Miks sa siin istud?” hüüdis ta Ljutõile, käed risti rinnal.
Saveli ulatas talle operatiivtöötajalt saadud paberid, kuid vattpehme keel ei kuulanud sõna, abitult mõmises ta midagi vastuseks.
Naine koputas ühe kabineti uksele ja kutsus abiväge.
„Vaadake, kes teil siin istub!” noogutas ta kahe paksukese poole, kes olid kabinetist pea välja pistnud.
„Nonoh, lase siit jalga,” tonksas üks Ljutõid jalaga, „tõuse püsti ja kao minema!”
„Neetud prükkar, nüüd haiseb siin terve nädala!” ei rahunenud naine maha ja tegi endale paberitega tuult.
Teine paksuke krimpsutas nägu ja haaras Ljutõil kraest kinni:
„Hakka astuma, muidu pistame su kuuks ajaks pokri!”
„Seda tal vaja ongi, et antaks süüa ja sätitaks magama!” pahandas naine. „Mina saadaks nad saja kilomeetri kaugusele välja, elagu siis metsas, kui inimeste seas ei oska!”
Ljutõi taarus trepi poole, paksuke tõukas teda jalaga tagant, nii et Saveli ei püsinud püsti ja veeres trepist alla. Kõrvades kohises, silmade ees virvendas ning Ljutõi läks kuhu jalad viisid. Ta toetus vastu seina, et mitte kukkuda, ning ust märkamata vajus kuhugi kabinetti. Läbi sigaretisuitsu paistis vaevu laud, mille ümber istusid operatiivtöötajad ja viinapudelit tühjendades vaidlesid elavalt.
„Terekest, tüdrukud!” ajas pikk noormees Ljutõid nähes käed laiali. „Kao minema, kullake, kao minema!” tõukas ta Ljutõid heasüdamlikult toast välja ja pani üksmeelse naerulagina saatel ukse tema järel kinni.
Korrapidaja, kes oli kunagi Ljutõi jaoskonnast välja löönud ja veennud teda linnast põgenema, ei tundnud räpases alkoholi järgi haisevas prükkaris meest ära ja pistis ta kambrisse, kus olid end vastu seina surunud veel kolm purjus hulkurit, nood võtsid saatusekaaslase vastu naeru ja huilgamisega. Pistnud paberid põue, heitis Ljutõi põrandale pikali ja tundis äkki ära prügimäel elavad hulgused. Haaranud tema kohale kummardunud prükkaril rinnust kinni, tõmbas Ljutõi ta endale lähemale:
„Kus on punase peaga naine? Punapea?”
Prükkar tõukas Ljutõi eemale ja vajus tema kõrvale pikali, kaks ülejäänut kargasid appi.
„Punase epaga naine?” küsis Saveli, haarates prükkareil jalgadest, mehed ei püsinud püsti ja kukkusid talle peale, nii et kui korrapidaja ukseluugist sisse vaatas, nägi ta maas rabelevate kehade hunnikut.
„Nonoh, kasige nurkadesse laiali!” ta astus kambrisse ja lõi ühele jalaga vastu külge. „Nurkadesse laiali, ütlesin ma!” Lahutanud kambris prükkarid üksteisest, lõi ta ukse kinni.
„Punase peaga naine?!” hüüdis Ljutõi, kuid hulgused keerasid torisedes talle selja, ajasid end puhevile nagu varblased. Katkilöödud huulest tuli verd, Ljutõi sülitas mädaneva hamba põrandale, tõmbas end kerra ja jäi magama. Joobnud inimese sügavas unes tungisid talle raevuka summana kallale mälestused, mis peksid vastu põski, sülitasid näkku, rebisid riideid puruks, tirisid igaüks ise suunas. „Tapa mind või ma tapan sinu!” kordas Mogila ühtejärge, puurides teda takjana klammerdunud pilguga. „Kuhu põgeneda? Pole vaja kuhugi põgeneda!” täitis Trebenko klaase, peites sisselöödud pea vormimütsi alla, aga Sevrjuga oli tõmmanud endal surilina lõuani nagu teki ja nuttis justkui väike laps.
Ljutõi ärkas koridorist kostva karjumise peale. Väikesesse trellitatud aknasse ilmus sinna vaevalt ära mahtuv politseiülema nägu.
„Idioodid!” karjus ta oma alamate peale. „Ta lamab ju siinsamas!”
Lukk ragises, kambrisse jooksid politseinikud, kes haarasid Ljutõil kätest ja jalgadest ning vedasid ta välja nagu koti.
„Ma mõtlesin, et ta on jälle põgenenud,” ohkas ülemus ja pühkis higist laupa, aga korrapidaja laksutas keelt ja vahtis suuri silmi Ljutõid, tundmata temas ära ehmunud ja segaduses meest, kes oli kolm kuud tagasi tulnud jaoskonda end üles andma.
„Ma olen Saveli Ljutõi, kes laskis Mogila maha!” helises korrapidaja kõrvus, kuid ta lõi salaja risti ette ja kihutas halvad mõtted peast, pannes need oma tormilise kujutlusvõime arvele.
Vastuvõtuosakonnas oli külm, arst oli mähkinud end kitsevillast rätikusse ja soojendas käsi vastu teekruusi. Raadio kähises ja turtsus, nagu oleks ta külma saanud, muusika uppus raadiolainete mürasse, kollatõbine sanitar haigutas, lõi suule risti ette ja surus kõrva vastu valjuhääldajat.
„Mitte kuraditki pole kuulda!” kopsas ta raadio pihta ja tõmbas pistiku välja.
Ljutõi istus kušetil, jalad rippu, ning kuulatas tekkinud vaikust. Kell tiksus valjult, koridoris sagivad haiged oigasid, arst lõi jalaga takti meloodia rütmis, mida keegi peale tema ei kuulnud. Ljutõilt võeti ära põue peidetud toidupakk ja pisteti kaenla alla kraadiklaas, talle tehti süst, mis pani rinna kuumama, ning ta visati kanderaamile.
„Viige ta siit kiiremini ära!” kamandas naine ja sanitarid viisid Ljutõi jalad ees välja.
„Ta ei ole ju surnud!” pahandas operatiivtöötaja. „Viige nagu kord ja kohus!”
Ljutõid vastu uksepiita lüües keerati kanderaam ümber, tassiti tagasi ja viidi mees välja pea ees.
„Kuhu te ta toote? Meil ei ole ruumi!” karjus meditsiiniõde ja seisis teele risti ette. Ta sulges osakonna ukse, pani käed puusa. „Need neetud prükkarid on ära tüüdanud! Viige surnukuuri!”
Kanderaami taga tõtanud politseinik võttis välja ametitõendi ja avas selle naise nina all:
„Astuge aga kõrvale!” lükkas ta ukse lahti, läks sammukese eemale ja laskis sanitaridel minna enda ees. „Viige sisse!”
Valge kahliga kaetud vannituba meenutas surnukuuri. Läbitilkuv pesunõu lörises, oli tunda ravimite ja kloori lõhna. Pannud kanderaami põrandale, kiskusid sanitarid Ljutõil riided seljast, krimpsutades haisu pärast nägu.
„Jumal hoidku, mis imelooma te olete küll toonud!” lõi priske naissanitar Savelit nähes käsi kokku, mees aga kohmetus ja tõttas end kätega kinni katma.
„Pole hullu, Ljusja, pesed puhtaks ja soendad üles ning ongi igati asine mees!” naeris sanitar omamehelikult, näpistades naist rinnust. Ta hakkas Ljutõi habet ja pulstunud juukseid maha lõikama, sanitar võttis taskust näpitstangid ning asus toimetama mehe küüntega, mis olid pikad ja kollased nagu linnu küünised.
„Kas see olid sina, keda kogu linn otsimas käis?” küsis naine Ljutõilt. „Vaene mees, vaene mees,” vangutas ta pead.
Siis pöördus ta sanitaride poole ja hüüatas:
„Mis tast taga aeti? Näete ju isegi, ta ei tee kärbselegi liiga!”
Võtnud Ljutõilt kaenla alt kinni, tõstsid sanitarid ta vanni ja hakkasid teda voolikust veega uhama, naine aga kääris käised üles ja hõõrus teda koreda nuustikuga, puistates räigeid sõnu, mis ajasid nina kihelema.
Ljutõile pandi selga pidžaama, millele oli sinise värviga peale maalitud inventarinumber, mees tõsteti ratastooli ja viidi läbi koridori, kuhu olid kogunenud uudishimulikud haiged vaatama Saveli Ljutõid. Talle anti omaette palat, kus olid korralikult üles tehtud voodid ja uks käis väljastpoolt riivi. Öö läbi, laskmata Ljutõil magada, õiendasid tema ümber arstid ja meditsiiniõed, tilguti asendati tablettidega, sanitaride asemel tulid politseinikud, kes käisid kikivarvul ja vaatasid teda huviga. Ljutõil oli palavik: kord oli tal kuum, siis jälle külm, tema kohale kummardunud viirastused olid nagu ümberringi sekeldavad sanitarid, nad võtsid üksteisel kätest kinni ja kõikusid justkui kuutõbised. Antonovi katkirebitud kõrist tuli verd, punaste juustega kerjuseit oli üleni tahmane ning Ljutõile näis, et naise etteheitva pilgu all vajub ta keset aset laiali nagu plastiliin tules. Ta püüdis voodist tõusta, et kutsuda abi, kuid ärkas samal hetkel üles ning teda ümbritsevad meditsiiniõed sisistasid ta peale ja surusid mehe uuesti pikali, toppisid teki servad tema alla.
Süstal tõmmati unerohtu täis ja sanitar süstis teda märkamatult, nagu oleks herilane nõelanud. Ljutõi vajus sügavasse unne, milles sündmused ja inimesed läksid segamini, olnust sai mitteolnu ja veri muutus värviks ning ainult Mogila hääl kumises kogu öö ta kõrvus:
„Väike inimene väikeses linnas…”
Nädala autor 