Vahur Afanasjev
Foto: Karl Erik Piirimees / HeadRead
Vahur Afanasjev (1979) on eesti luuletaja ja prosaist, kes on aeg-ajalt tegelenud ka heliloominguga. Oma ilukirjanduslikku tegevust alustas ta legendaarses Tartu rühmituses Tartu NAK. Tema esimene luulekogu „Kandiline maailm“ ilmus 2000. aastal ning tükk aega algasid tema raamatute pealkirjad täpselt samade tähtedega: jutukogu „Kanepi kirik“ (2002), luulekogu „Kaantega viin“ (2004); romaan „Kastraat Ontariost“ (2005), „Katedraal Emajões“ (2006) ja „Kaadrid otsustavad“ (2007). Afanasjevi nutikas, humoorikas ja sotsiaalselt tundlik, kohati naturalistlik looming jõudis suurema tunnustuseni 2015. aastal, mil tema luulekogu „Tünsamäe tigu“ pälvis Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna. Tegu on tervikliku, ühtaegu iroonilise ja südamliku nägemusega Kagu-Eesti ääremaa eluolust, milles on koos tundlik ruumipoeetika ja terav ühiskondlik pilk. Afanasjev on katsetanud edukalt ka reisikirjandusega – tema raamat „Minu Brüssel“ pälvis 2011. aastal Go Reisiajakirja parima reisikirjaniku tunnustuse. „Serafima ja Bogdan” saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017 .a romaanivõistlusel esikoha.
Katkend: Serafima ja Bogdan, Vesma OÜ 2017, lk 303-309.
Rääbised
1965
/…/
Mööda tänavat marsivad pioneerid Tamarotška ja Ivanuška, Edison Vassiljevitši lapsed. Pioneeridel on valged särgid seljas ja punased kaelarätid kaelas. Ivanuška kannab üle-põlve-pükse ja tema õde peaaegu sama lühikest seelikut, mille servast välguvad põlved. Nende sabas sörgib laisalt Isaki tütar Aljona, keda kolmeteistkümnest eluaastast hoolimata on õnnistatud lopsakate rindadega, mis käies üles-alla ja külgedele rapuvad.
Lapsed kannavad puust varre külge löödud vineeritahvlit, kuhu on joonistatud ahv. Ahv on robustne, meenutades rohkem tagajalgadele aetud inimpealist lammast kui gorillat või šimpansit. Selles, kellega on tegu, pole siiski kahtlust – pildi kohale on kirjutatud „Ahv”. Selle all seisab punaste tähtedega maalitult „meie sugulane”. Veel on pildil punane viisnurk.
„Jumal, anna andeks,” pomisevad vanamutid ja löövad risti ette, kui pioneerid neist mööduvad.
„Jumalat ei ole!” hõikab Tamarotška julgelt ning loobib veel uhkemalt sihvakaid jalgu, millele lapsik kleidike piisavalt katet ei paku. Aga ise on ta nii siiras, nii puhas, nii vankumatu.
Aljona, kes on teiste reipast sammust tüdinud, jääb maha.
„Tüdruk, ee, tüdruk!” hõikab tasane naisehääl aia tagant. „Tule, ma annan sulle suhkrut.”
Aljona loivab lähemale. „Aa, see olete teie, tädi Hionija,” lausub tüdruk ükskõikselt nina nokkides. Hionija kutsub ta aeda ja uurib, kas lapsed tõepoolest jumala ees hirmu ei tunne. Aljona kehitab õlgu. Tal on ükskõik nii Jumalast kui Leninist. Naise järel astub ta trepile, sealt kambrisse. Hionija võtab riiulist kausikese ja koputab selle põhjast välja kõva helepruuni ketta. Ta asetab suhkru puhta käteräti sisse ja lööb vastu lauaäärt. Siis ulatab ta maiuse tüdrukule, kes pistab ühe tüki suhu ja pigistab teise pihku.
Noored rammusad huuled lutsutavad suhkrutükki. Äkitselt haarab tädi Hionija ta käest. Haare on kuum. Tüdrukule tundub, et naine väriseb. Teise käega puudutab naine ta juukseid, tõstab lokkis kihara põselt, laseb sõrmedel üle põse ja kaela libiseda. Nüüd on naise huuled tema näo juures, peaaegu huulte vastas. Tüdruk seisab tuimalt ja lutsutab suhkrut.
„Mine nüüd!” ütleb Hionija eemale tõmbudes.
Jõudnud tänavale, heidab Aljona kahtlustava pilgu tagasi. Samal hetkel hakkab kostma rütmilist müra. Piki rannikut läheneb paaristiibadega lennuk, „metsavahiks” kutsutud Antonov An-2.
Pioneerid Tamarotška ja Ivanuška, kes on vahepeal otsa ringi pööranud, jooksevad lennukiga samas suunas, lehvitavad ahviga plakatit ja karjuvad ennastunustavalt. Aljona tõstab käe silmadele. Ta vaatab lennukit ja mõistab ühtäkki, et täna oli esimene päev, mil ta korraks kuulus täiskasvanute salapärasesse maailma, kus vohavad salasoovide valgeõielised nõgesed.
Läti Paul on nüüd keskkonnakaitseinspektor. Ühel varahommikul läheb ta vaatama, kuidas Lahepera järve servas madalas roostikus kudevatel havidel läheb. Ahing on tal loomulikult kaasas, et veidi matti võtta. Ja ennäe – omakülamees Lehar tirib võrgukest välja.
„No nii, kurivaim!” hõikab Paul eemalt. „Lausa järvesuus tülitad kalakesi. Nagu korradi tibla!”
Hapu näoga jätab Lehar võrgu rahule. „Ole nüüd meheks, saame kuidagi hakkama. Pudel riigiviina või kaks pudelit lepikuliisut,” pakub ta.
Kuid värske inspektor on tiivustatud võimust, mida ametitunnistus talle annab. „Mes korradi pudeli! Tvajumatt, ma ütlen. Või sina, röövlinägu, tuled altkäemaksu pakkuma? Võrk seie, üten saagiga!” kamandab ta.
„No korrat, mina ei anna,” paneb Lehar vastu. Mehed lähevad karvupidi kokku. Mütsuvad rusikahoobid, mis on siiski sihitud vastu külgi, mida kaitsevad paksud vammused. „See on sulle selle poole põdra eest, mis va kuradi miilitsamunn ära võttis! Mäletad veel?” „See on sulle endale korradi põdra eest, mul ei läe suu sisse siuke elajas!”
Alles nüüd läheb asi kurjaks. Mehe räntsatavad mändide alla maha. „Ah sulle, raibe, põder ei maitse – pista aga sammalt, vanamees!” puhiseb Paul ja topib vastasele rohekasvalget sammalt suhu. „Äp-äp-äp,” teeb too samblatorte tagasi ajades ja lööb pealolijale põlvega keradesse. Paul kiunatab ja tõuseb välkkiirelt jalule. Siuhti! tõmbab ta tupest Soome pussi. Lehar, silmad tera jälgimas, roomab ettevaatlikult eemale.
„Vot tak,” sõnab seisja ja sülitab maha. „Nüüd läheb kõik kroonusääduse perra. Siis, kui sina niisama metsas redutasid ja isa-ema tiiva all soolaliha vitsutasid, tegin mina mehetegusid. Mitu tükki tegin oma kätega vagaseks. Ja teen sind ka, kui viil üte piuksu laset. Võrk seie ja pane tsirgu tirsa, nagu Koiva taga kõneldakse.”
„Aga protokoll?” küsib Lehar jonnakalt.
„Netu protokoll! Või tahad nime ajalehte saada? Korrat, teevad su kollimollist pilti, panevad selle kah manu.”
Läti Paul lööb kaladele pussipäraga pähe ja kerib võrgu kokku. Ühe rammusa latika võtab ta endale, teised viskab Leharile, kes teda vihaselt põrnitseb.
Ühel päeval jalutas tark Tšuang-Tšu sõbraga jõekaldal. „Oh, kui vahva on vaadata, kuidas kalad mõnulevad!” hõiskas Tšuang-Tšu. „Sina pole ju kala,” ütles sõber talle. „Kuidas sa tead, kas kalad mõnulevad või mitte?” „Aga sina pole ju mina,” vastas tark. „Kust sa võtad, et ma ei tea, kuidas need kalad ennast tunnevad?”
Vana kalamees Janka muheleb vaikselt, aga üliõpilased, kelle pilgud on naelutatud luidrale pikajuukselisele mehele, kuulavad lummatult, nägu kummaliselt pingul. Paar tüdrukut teeb märkmeid praktikapäevikusse. Noored on bioloogid, kellele ennast Jack Londoniks kutsuva teadmamehe loengud on muutunud välitööde põnevaimaks osaks. Värvilises hõlstis tüdruk, looduskaitsealuse vesiroosi valge kupp juustes, istub Jack Londonile lähemale, et näha, kuidas too aeglaselt, poolpimedad silmad hoopiski suletud, linaskit puhastab. Pool ämbritäit kala on juba küpsetamisvalmis.
Bogdan, kes ennast võõrastega meeleldi Jackiks kutsub, hoomab läbi jaheda kevadpäeva naiseihu soojust. Kohe algab eksamisessioon ja tudengid ilmuvad uuesti alles suve keskel, väiksemate gruppidena. Kas seekord jõuab mõni neist filosoofia ja idamaiste pärimuste õilsas udus hälbida teelt, mida nägi ette nii ennesõjaaegne kui ka uus, nõukogulik moraaliõpetus, mis on varasemast jäigemgi? Õpingud ja praktika, karsked sportlikud rõõmud, millele järgneb töö ja õige pea abielu, lapsed, veel tööd, natuke pensionipõlve ja vältimatu, kuid loomulik surm ilma liigse pidulikkuse ja kurbuseta. Kas avastab mõni neist end erutava, uskumatuid võimalusi täis võlumaa läve, mille väravaks on raamatud või nende endi tukslev värav, mille kaudu tulvavad sisse õpetust andva teadmamehe eksootilised tarkused?
Muidugi ei ole üliõpilased ainsad, kes teadmamehe juurde satuvad. Tulevad õmblejad ja taksojuhid, professorid ja insenerid, salamiljonärid ja diagnoosimata skisofreenikud, esoteeriliste kalduvustega toruluksepad ja selgeltnägijapürgimusega raamatupidajad. Ainult põllumehi käib vähe – nende jaoks räägib Jack London liiga kaugetest asjadest. Ja mitte kõiki ei võta teadmamees vastu, vaid peidab ennast tihtipeale sohu ega anna nädalate kaupa näole.
„Heli, ole hea tüdruk, too teise ämbriga vett!” palub Jack London.
Palutu tõuseb, kiirustades värvilise hõlsti lehvides vett ammutama.
Kuna praktikajuhendaja on läinud majja mudaproove süstematiseerima, julgevad tudengipoisid välja tuua pudeli odavat peediveini – seda valmistatakse tõepoolest suhkrupeedist, sest Nõukogudemaal valitseb ratsionaliseerimistuhin ning nõnda väikesele pisiasjale nagu veini maitse ei pöörata suuremat tähelepanu.
Katlas, mis tugeva põikpuuga tule kohale riputatud, keeb vesi, kuhu visatakse rapitud kalade pead ja sabad, peotäis tulisoolaseid vinnutatud tindikalu – peenikesi nagu nael -, karulauku ja üle talve seisnud porgandeid. Linaskeid küpsetavad Janka ja Jack London sütel, heinatuusti peal.
Tedretähniline noormees plõnnib kitarri ja laulab kõrgel ulguval häälel lugusid, mida on läbi eetrikahinate Luksemburgi raadiost püüdnud – lääne popkultuur on siiski murdnud läbi raudse eesriide ning noorte jaoks on tähtis just see, mitte Ameerika Hääle poliitiline sõnum. Inglise keelt noormees õieti ei mõista, laulab rohkem tunde järgi, aga härdalt – umbes nõnda nagu keskpärane preester enne reformatsiooni ladinakeelseid palveid võis korrata.
Janka seab minekule.
Päevastest tegemistest väsinud tudengid, kellele külm soojast leemest ja küpsekalast hoolimata naha vahele poeb, kaovad ükshaaval tuppa.
Tule äärde jääb vaid Jack London, kes võtab lootoseasendi. Ta istub kinnisilmi. „Om ami, deva hrii,” kordab ta mõtlemise pealmisel tasandil, huuli vaevumärgatavalt liigutades. (Budistlik mantra.) Sügavamat mõttetasandit püüab ta puhtana hoida, kuid ikka ronivad sinna tühised, kehalised asjad. Kui saaks kusagilt nailonvõrgu, sellise, nagu kolmel parteimehel, kes tihtilugu paadiga Praagal käivad! „Om ami, deva hrii! Om ami, deva hrii!” Ta peab valjemini kordama, et vaigistada liigne. Kuid seegi on mõtlemine. Ta ei tohi mõtelda. Ta on aastaid püüdnud mitte mõtelda, kuid ikka veel läheb see õige harva korda. Ning kuidas sa tead, et ei mõtle, kui sa ei mõtle? „Om ami, deva hrii!”
Keegi on tema juures.
Ta hingab sügavalt sisse ja võtab kaljuasendi, toetudes kandadele. Hingab välja ning alustab kaamelisõidu harjutust, painutab selgroogu taha ja ette, hingab sisse, kui see ettepoole kummub, ning välja, kui see tagasi tõmbub.
Rõõmsalt naeratades istub Heli teadmamehe kõrvale, jäljendades teda kergejõustiklase või rahvatantsija puise entusiasmiga.
„Om ami, padme hum. Om ami, deva hrii.”
Teadmamees avab silma. Need naeratavad tüdrukule.
„Hingame sisse!”
Heli hingab sisse.
„Rahulikult, tüdruk, sa ei hinga viimast korda. Teeme uuesti. Oota, sa oled natuke pinges. Natuke väga pinges.”
Teadmamees sätib ennast istuva tüdruku selja taha. Ta võtab õrnalt, kuid kindlalt tüdruku peast, liigutab ringjalt. Seejärel masseerivad tugevad siugjad sõrmed kaela, õlgu, käsivarsi. Peopesa haarab kukla embusse ning teine käsi annab kerge laksu. Siis on kord näo käes. Tüdruk kihistab veidi, aga lõpetab kohe, nautides, kuidas teadmamees teda kontrollib. Kui surutud on laubale, kolmanda silma kohale, ütleb Jack London, et nüüd teeme kass-lehma.
Heli noogutab. Mees suunab ta neljakäpukile, reied otse puusade ja käsivarred otse õlgade all, reied ja käsivarred paralleelsed. „Nii, küüru, selg küüru – nagu kass. Hinga – sisse, välja, sisse, välja. Ja pea langeta rinnale. Wunderbar! Sisse, välja, ja nüüd pressi kõht maa poole, painuta pead taha – vot, lehm oled nõnda. Algusest. Kass. Küüru, hinga… Teeme koos.”
Tüdruk tunneb, kuidas mees teda ümbritseb, maadligi surub. Kuid tal on veel ruumi harjutuse jaoks, sest mehe käed ja jalad on pikad, kui ta tüdruku kohal kass-lehma teeb.
„Tubli,” ütleb mees. Tema kondised ribid ja lihaseline kõht lahkuvad tüdruku seljalt. Kaugemale Bogdan ei lähe, niuded surisevad – energia on muladhara tšakras. Ajad on veel sellised, et paljud tüdrukud on süütud ja neid ei tohi järsu lähenemisega hirmutada.
Põskede õhetades vaatab heli teadmameest. „Aga mida sa enne kordadsid?” küsib ta uudishimulikult.
„Om mani, deva hrii,”
„Kas see on midagi neitsite kohta?” Tüdruku hääles on itsitus.
„Ei. See on mantra. India õpetuse järgi on nõnda – kordad seda iga päev sada kaheksa korda, et sündida uuesti Amitabha maal.”
„Kas see on muinasjutumaa?”
„Seal on puhas. Täiuslik puhtus.”
Majauks kääksatab. Lopsakas spordidressides tüdruk, kasukas õlgadele heidetud, astub kiiresti lähemale. Tema hääl on etteheitev. „Heli, juhendaja kutsub kõiki sisse!”
Vastutahtsi jätab Heli Jack Londoniga hüvasti. Ukselt hõikab ta: „Oma mi, deva hrii. Mul jäi juba meelde! Ma hakkan seda iga päev kordama, enne kui magama lähen.”
Jack London noogutab, istub paati ja sõuab aeglaselt üle jõe.
Ulla-Lena Lundberg
Foto: Teemu Rajala / Wikipedia
Ulla-Lena Lundberg (1947) – Soome kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles. Pärit Ahvenamaalt Kökari saarelt. Lundbergi looming kõigub ilu- ja aimekirjanduse vahel. Eesti keelde on peale „Jää” (2014) tõlgitud veel „Siber: tiivuline autoportree” (2013) tlk Anu Saluäär. Kirjanik on pälvinud Finlandia kirjandusauhinna (2012), Rootsi akadeemia ja Runebergi auhinna.
Katkend: Jää, Eesti Raamat 2014, lk 218-224. Tlk Tõnis Arnover.
19. peatükk
INIMENE SAAB SAGELI kõndida oma jalgadel kuni surmani, aga siis on ka kõik. Pärast seda teda nihutatakse, tõstetakse ja kantakse. Kõneldakse ja vastatakse üle tema pea, tehakse suuri otsuseid. Arst peab surnukeha üle vaatama ja kindlaks tegema surma põhjuse, uppumise, hüpotermia. Võimud annavad doktor Gyllenile, ah, ämmaemand Irina Gyllenile selleks volitused, nii et kõik läheb ladusalt ega põhjusta lisakulusid. Kohalik politseinik Julius Friman on kohal kui tunnistaja ja protokollija. Kerge ülesanne sellise temperatuuriga, meremees näeb endiselt välja, nagu oleks ta äsja uppunud, ei haise ja on puhtaks uhutud.
Örarnal hoitakse surnuid kuni matuseni kodutalu aidas. Surnud meremehed on vana tava kohaselt pastoraadi paadikuuris. Merepiirivalvurid toimetavad surnukeha sinna: selgub, et selleks otstarbeks on seal pukid ja lauad; on puhas õnn, et pastor ei ole neid saunapuudeks saaginud. Puusepp Österberg toob Idakülast paadiga kohale siledaks hööveldatud kirstu. Pastoriproua vooderdab selle sõjaaegsete valgete paberkardinatega, mis on pööningule kõrvale pandud, ning ohverdab padjapüüri ja padja. Pastor ja kirikuteener tõstavad surnud meremehe kirstu, vankudes ootamatu raskuse all. Nad katavad ta pabertekiga ja pastor loeb Jumala õnnistuse. Koos laulavad nad: „Su peale, Issand, mina alati täis rõõmu lootma jään, küll siis veel viimse hingetõmbeni ma Sinu armu näen.”
Siis ootab ta seal kuni pühapäevani, sest pastor teab, et matused huvitavad paljusid, ja nüüd on neil väärikas põhjus sellest osa võtta. Eks ta õige ole, et tema, kes ta üksipäini rängas tormis otsa leidis, saab sel moel osa suurest koguduse ühtekuuluvusest.
Vahepeal püüab kirikuteener külmunud ja kivisesse maasse hauda kaevata. Teda aitab tasu eest pastoraadi pops ja isegi pastor, kui tal paljude telefonikõnede vahepeal aega jääb. Palju asju on vaja korraldada ja selgitada. Mehe rahakott on saadetud Ameerika saatkonda ja ta on identifitseeritud kui Eric Alexander Cain Brooklynist. Rootsi keelt oskav saatkonna töötaja helistab ja arutab innukalt matusekorraldust: mees on baptist, kuid baptism seisab luterlikule kirikule lähedal, nii et muldasängitamisele kohaliku kombe järgi ei ole takistust. Prrr, pläristab ta telefonikõne lõpetuseks, ja õhtupoolikul helistab ta uuesti: ta on pidanud nõu Helsingi baptismi kogudusega, aga tolle pastorile on sõit liiga piukk ning tal ei ole midagi pastor Kummeli vastu, muidugi, kui ta soovib? „Jah,” lubab pastor teist korda, ja prrr, lõpetavad nad kõne. Järgmisel päeval helistab ametnik uuesti ja küsib, kuidas kulusid katta, ja pastor vastab, et kui tegemist on võõraga, siis kohaliku kombe kohaselt katab tagasihoidlikud kulud kogudus. Ta ütleb, et surnu on juba kirstu pandud ja kui palju kirst maksis, ning ametnik kinnitab, et saatkond katab mõistagi kõik kulud, mille kohta on arve. Pastor tänab ja prrr, lõpetavad nad kõne. Tirr-tirr helistab ta uuesti, sest nüüd tahab ta arutada lillede saatmist. Pastor seletab, et lilled tuleks tuua Turust, aga need ei pea vastu lahtises paadis pikka sõitu Mellomist Örarnale. Küll aga saaks teha, ja seda on tema proua juba alustanud, kadakaokstest pärgi. Okste küljes on külmunud tumesiniseid kadakamarju, ja pärgadele värvi andmiseks korjavad nad punaste marjadega kibuvitsaoksi ning kasutavad neid kaunistuseks. „Ilus ja väärikas,” kinnitab pastor, ja saatkonna ametniku häälest kostab tunnustust, aga ka võõristust, nagu räägiks ta eskimoga. „See sobib hästi,” kinnitab ta, ja lubab korraldada, et saatkond saadab Turust neljapäeval laevaga teele leinalindiga kuusepärja. „Tänan,” vastab pastor. Prrr.
Ja reede hommikul toob Posti-Anton nõtkudes kohale tohutu suure kuusepärja, millel on punased paberlilled ja kuldkirjaga leinalint ning väike Ameerika lipp ja suur Ameerika värvides ja Ameerika kotkaga kaunistatud rosett. Mona valmistatud Örarna koguduse pärjad on väiksemad, kuid üheskoos kaunistavad need kenasti algul kirstu ja hiljem hauda. Kogudusenõukogu härrad kannavad kirstu. Kohaliku kombe kohaselt asetatakse see värava taha surnukivile. Kirikukellad löövad ja koguduseliikmed saadavad kirstu lauldes haua juurde. Pastor korraldab muldasängitamise. Vinge tuule käes, on miinuskraadid ja lahed on hakanud jäätuma, ütleb ta mõne sõna suurest Ameerikast pärit meremehe kohta, kes leidis oma surma külma Põhjala tormis. Üksikuna, võõramaalasena, aga taas kristlaste ülemaailmse kogukonna liikmena. Kirst lastakse külma maapõue, ent surnu hing puhkab Jeesuse südame lähedal.
Arvatakse, et sellege on Eric Alexander Caini lugu lõppenud. Kuid kuu aega hiljem saabub Ameerika saatkonna kaudu ilus sinine lennupostikiri, mis on adresseeritud Rev. Petter Kummelile. Ümbrikust pudeneb välja 25 dollarit. Pastor näeb, et kirja on kirjutanud Mrs Inez Cain, kes on Eric Alexanderi ema, kuid pastor ei oska inglise keelt, ta on õppinud soome ja saksa keelet ja natuke prantsuse ja ladina keelt, lisaks vanakreeka ja heebrea keelt, ning peab paluma isalt tõlkeabi. Isa on oma sõiduvees, ja tõlge saabub järgmise postiga. Kiri on hästi kirjutatud ja sõnastatud. Mrs Cain tänab pastor Kummelit, kes on korraldanud tema pojale kristliku matuse. Suures leinas oleks talle lohutuseks, kui ta saaks matusest ja hauast pisut rohkem teada. Haua kaunistamiseks on ta lisanud kirjale 25 dollarit, mida tema lootuse kohaselt kasutatakse selleks otstarbeks.
Pastoril on häbi. Tal on väga häbi kahel põhjusel. Esiteks, et ta ise ei kirjutanud kirja ega andnud teada Mrs Caini poja matusest ja kohast, kus ta puhkab. Ja teiseks, mis on veelgi hullem, et ta oli alateadlikult oletanud, et meremees on pärit puuvillakasvanduse orjade seast, kes ei oska ilmselt lugeda ega kirjutada. Kuidas võis ta olla nii rumal, nii eelarvamuslik? Mis põhjust on sellel naisel, kellel on nii ilus käekiri ja kes kirjutab nii sõbralikult, mis põhjust on tal oletada, et pastor kasutab tema saadetud raha kõige otstarbekamal moel?
Nüüd läheb kiri kiiresti tagasi isa Leonardile, kellele antakse selged juhtnöörid, mida ta peab kirjutama. 1) Südamlik tänu sõbraliku kirja eest. 2) Sügav kaastundeavaldus tema poja traagilise enneaegse surma puhul. 3) Kirstupaneku ja matuse kirjeldus. 4) Kinnitus, et pastori naine hoolitseb kevadel lillede istutamise eest hauale, samuti tänu rahaannetuse eest, mille eest muretsetakse hauale nimeplaadiga rist. 5) Lõpusõnad Jeesuse lubadusest, et surm on võidetav.
Kui Petter tõega usub, et isa tema juhtnööre järgib, siis see eksiarvamus haihtub peagi. Vähemalt niipalju ettenägelikkust on Petteril olnud, et ta palus saata kirja allakirjutamiseks tagasi, mis ei lasknud isal kohe kirja rahulolevana Ameerikasse läkitada. Peagi saab Petter isalt kohutavalt pika ja tihedate ridadega täidetud kirja. Inglise keelt oskamatagi on selge, et isa ei ole Petteri juhiseid järginud. Isa alustab nelja leheküljega neegrite orjusest, mille vastu ta on. Siis kirjutab ta kolm lehekülge oma rasketest aastatest emigrandina Ameerikas. Seejärel kirjutab ta siinse maailmaosa ilmaoludest, mis on põhjustanud talle reuma ja rikkunud tema närvid, ja nüüd (lõpuks) on toonud kaasa Mrs Caini poja surma. Viimasel leheküljel, kui kirjutamine on teda juba ära tüüdanud, on ta lisanud mõne rea matusest, lillede istutamise plaanidest ja kristlaste lootusest.
Isa! Miks see alati nii läheb? Iga kord kui Petteri tunded isa vastu on soojenenud, selgub, et tegemist on eksitusega. Kuidas saab austada isa, kes on nõnda mõtlematu? Kes tormab minema, kes on tasakaalutu ja kellel puudub mõõdutunne? Taas on Petter kibedalt pettunud, et on pidanud tarbetult isaga asju ajama, saamata temalt abi isegi lihtsa ingliskeelse kirja kirjutamisel, kuigi too on nii uhke oma inglise keele oskuse üle. Örarnal ei suuda keegi teda aidata, paar vanameest on teinud Ameerikas puusepatööd, kuid nende inglise keel on kõnekeel ja praktiline, ja Petter ei taha alandada neid ülesandega, millega nad toime ei tule. Tal endal on lapselikult raske tunnistada, et ta inglise keelt ei oska, ja mitmel põhjusel häbenedes laseb ta mitu nädalat mööda, enne kui teeb seda, mida oleks pidanud tegema kohe algul: kirjutab korraliku kirja, mille ta saadab Ameerika saatkonda oma kontaktisikule ja palub ära tõlkida.
Siis tuleb tal mõelda juba paljudele muudele asjadele. Monat, keda ta on alati pidanud endast tugevamaks ja tervemaks, on tabanud liigesereuma, talle on kirjutatud ravimeid ja ta on määratud voodirežiimile, ja mis kõige hullem, ta ei tohi neli nädalat midagi teha. Neil on taas põhjust tänulik olla doktor Gyllenile, kes on pannud diagnoosi, ja vallale, mille hiljuti loodud koduõeteenus võimaldab neil saada abi laudas ja väikeste tütarde hoidmisel.
Doktor Gyllen ehmatab Mona korralikult ära, kui teeb talle selgeks, et kui haigusest jagu ei saa, siis võib ta jääda valudest vaevatud invaliidiks. Monal on näide käepärast oma kodukülast, ja seetõttu võtab ta tohtrit kuulda, ning nüüd lamab ta voodis, tuuletõmbuse eest kaitstud nii hästi kui pastoraadi tõmbetuules üldse võimalik, tal on kätte tõmmatud pikad labakud ja flanellöösärgi peale on laotud vill. Tema liigesed on paistes ja valutavad, kuid haigus on nii ägedas staadiumis, et absoluutse puhkusega on võimalik sellest jagu saada.
Petterit vaevab tugev süütunne, kui ta mõtleb sellele, et on vedanud naise sellesse külmapessa, maailma tuulte tallermaale, ja võib-olla rikkunud tema tervise elu lõpuni. „Kas selle põhjuseks on külm?” küsib ta rusutuna.
Ei ole kindel, arvab doktor Gyllen. On raske seletada, miks ühesugustes oludes elavatest inimestest saab ainult osa mingi haiguse. Näib nii, et haiguse puhkemisel ei ole ainult üks põhjus, vaid mitu. Nüüd ta üksnes spekuleerib, aga päris pika Leningradis arstina töötamise aja jooksul pani ta tähele, et kui Mona-ealised naised haigestusid ägedasse liigesepõletikku, juhtus see tihti pärast rasedust. Justkui oleks kehas toimunud muutus teinud nad seda tüüpi haigustele vastuvõtlikumaks. Ja enne kui pastor küsida jõuab, lisab ta:
„Selles kategoorias sai suur protsent täielikult terveks neis tingimustes, kuhu ma nüüd olen patsiendi määranud.”
See pakub Monale väga suurt huvi, kuna tema peab oma liigesepõletiku süüks seda, et tal ei ole jätkunud oidu end korralikult riidesse panna. Kuid tegelikult on küll, ja doktori sõnad pakuvad talle suurt lohutust. Arsti ettekirjutusi kavatseb ta täita punktipealt, kuigi tegevusetus ajab ta peaaegu hulluks. Ta ei tohi teha käsitööd ega vaevata randmeid raamatu või ajalehe pikema käeshoidmisega.
Neli nädalat! On raske ette kujutada, kuidas ta suudab selle välja kannatada, kui nii palju on vaja teha. Nad ei saa loota, et hooldusõde Hanna neljaks nädalaks nende juurde jääks, ja kasvõi nui neljaks, aga ta tahab ise oma lehmade, laste ja majapidamise eest hoolitseda, piima koorida või võid kirnuda, sukki kududa, kirju kirjutada ja väljakäigus käia. Nüüd tuleb tal oma loomulikke vajadusi rahuldada magamistoas potitoolil, mida teised peavad tühjendama.
Mona püüab nii kaua raadiot kuulata, kuni ragina välja kannatab. Petter astub tema juurde sisse nii tihti kui saab, ja räägib, mida ta parajasti teeb, ja kui post saabub, tohib Mona lugeda, kui ta lehti ettevaatlikult pöörab. Pastoril on tuli takus, sest peale kõigi ametlike kohustuste on paljud kodutööd langenud tema õlule. Mona oli alati nii tõhusalt tegutsenud, et seda ei pannud tähelegi, aga nüüd on Petteril musttuhat toimetust. Õde Hannal on käed tööd täis, ja Petter püüab tema töökoormat vähendada nii palju kui suudab, toob puid ja vett, kütab ahjusid ja läheb sageli lauta kaasa ning aitab sõnnikut rookida ja sööta ette anda. Õhtuti lamavad Petter ja Mona voodis ja ajavad pimeduses juttu. Need jutuajamised pakuvad Monale suurt lohutust ja on talle sillaks ühest päevast teise. Petteri hääl, käsi, mis hoiab tema kätt, pöial, mis masseerib tema rannet, sõnad, mis jagavad lootust.
Muidugi istub ka Sanna sageli voodiserval või toimetab magamistoas või ajab arukat juttu. Ta on hakanud väikest õde väga armastama, eriti nüüd, kus ta mõistab, et ema ei saa temaga tegelda. Õde Hanna ulatab imiku ema sülle, kui tal on söögiaeg, kuid ema ei tohi teda tõsta ega temaga õiendada. Põrand on nõnda külm, et Lillus istub enamasti oma varbvoodis. Ta peab seal elama nagu loom puuris, kui Sanna talle seltsi ei pakuks. Piisab ainult Sannal magamistuppa ilmuda, kui Lillus rõõmsalt kilkama pistab, ja kui tal on hea tuju, peab ta kõike, mida Sanna välja mõtleb, hirmus vahvaks.
Sanna ajab õde Hannaga juttu, kui too rahulikult köögis toimetab. Kui Hannal on aega, tuleb ta pastoriprouaga asju arutama. Töid, mida ja kuidas ta peaks tegema, kus need ja teised asjad asuvad või kuhu need on peidetud. Aga nad räägivad ka paljudest muudest asjadest, Örarna inimesi tabanud rasketest haigustest, paljudest lastest, kes on jäänud emata, abitust isast, kes on saanud üksi suure lapsekarja ja loomadega, ilma et ta suudaks nendega toime tulla. Abivalmidus on lakkamatu, aga kui võimalikult raske oli ikkagi saavutada seda, et vallavolikogu võttis vastu otsuse vallas koduõeteenuse loomiseks. Õde Hanna on väga kurb ja kibestunud seda meenutades, ja Sanna kuuleb: „On kole, kui neil, kelle kätes on meie saatus, puudub kaastunne ligimeste kannatuste vastu.”
Ema ja Sanna peavad hinge kinni, kui Hanna räägib. Hääletati mitu korda, ja ta nimetab kõiki, kes hääletasid vastu, ning rõhutab, et alles siis, kui köster sai volikogu esimeheks, suutis ta oma leeri ümber veenda ja surus oma esimehehäälega hooldusõe määramise läbi. Ema ja Sanna hingavad kergendatult ja rõõmustavad, sest köster on nende iidol, ja vajadust õde Hanne järele võivad nad mõlemad kinnitada. Toas tekib soojuse ja vastastikuse lugupidamise vöönd. Mona, kellel on alati raske teiste abi vastu võtta, lepib sellega pisut hõlpsamalt, kui õde Hanna ikka ja jälle kinnitab, kui hea tal on pastoraadis olla ja kui mugavalt ta end jutlustajakambris tunneb. Kui nüüd vaid ükski pereema raskelt haigeks ei jääks ega sureks! Praegu on kõik asjad pastoraadis kenasti korras, aga mis saab tulevikus? Kas ta oli isekas ja mõtlematu, arutleb Petter, kui taotles Örarna kirikuõpetaja kohta? Olukord muutub põhjalikult, kui Mona ei talu sealset kliimat ja pastoraadi külmust ja tuuletõmmet. Kas ta toimib õigesti, kui jääb ikkagi Örarnale ja seab nii ohtu oma kalli abikaasa tervise? Kui ta kohtus piiskopiga, oli too suhtunud temasse väga mõistvalt ja sõbralikult ning andnud mõista, et Petteri võimetega pastor võiks anda kaaluka panuse palju suuremas koguduses. Selle peale oli ta loomulikult vastanud, et team kutsumuseks on just Örarna, aga kui kutsumus tähendab abikaasa tervise ohverdamist, siis tuleb asi uuesti läbi mõelda.
Seda ütleb ta magamistoa pimeduses. Juba paari nädalaga on Mona paistetus ja valu taandunud ning tema tuju on tõusnud. „Ah,” vastab Mona. „Ära selle asjaga nüüd nii hirmsasti kiirusta. Ootame ära ja vaatame, kuidas see kuu aja pärast paistab. Ametisse nimetamine toimub alles kevadel, nii et meil on veel aega järele mõelda. Doktor Gyllen ütles ju, et see ei ole tingimata külmast. Kui ma terveks saan, tahan jääda sinna, kus sulle meeldib, nii lihtne see ongi. Rumal oleks kulutada jõudu tarbetutele mõtisklustele!”
Nädala autor 