Jānis Joņevs
Läti kirjaniku Jānis Joņevs (1980) romaan “Jelgava 94” viib lugeja 90ndate aastate alternatiivkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal`i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava 94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada „üheks neist”.
Katkend: Jelgava 94, Randvelt Kirjastus ja Jānis Joņevs 2017, tlk Mikk Grīns, lk 146 – 153. 
– Stay brutal!
Need olid nemad – Kārlis, Vend, Surm, Zombi, Urb ja Võiku. Lapse taktitusega hülgasin ma oma Võõra Kooli sõbrad, äkki viskasin ühe „Sees näeme!” ja jooksin üle tänava, mitte eriti hästi mõistes, kes ma olen – suure vennaskonna liige või kohale kutsutav peni, plõksiv lurjus või vene väike õbluke. Teisel pool teed jooksin ma ronima üle lumehange, kuni Zombi ja Urb mind kinni püüdsid ja piinasid. Ma isegi mõtlesin – võibolla polegi hullu, võibolla on lakkamatu lolluste kokkukeeramine minu saatuse poolt määratud teene, sõbrad armastavad mind niikuinii. Mind tõsteti pärast vahesündmust lumes püsti ja mulle ulatati 0,7-ne hea Merkursi pudel (Merkurs – brändilõhnaline ja peaaegu viinakangune alkohoolne jook), juba selgelt rohkem kui pool joodud, ja Võiku pakkus ka võileivapoolikut (nii oli ta nime saanud – alati oli tal pakkuda midagi hamba alla).
– Sisse! Sisse!
Ja me läksime sisse.
Sissepääsu juures ootas esimene tõestus sellest, et vana Kaader oli parem – siin pidi ostma pileti, üks latt.
Aga sees oli fantastiline. Kõrgete astmetega rauast trepid viisid sügavale maa alla, kus põrkusime vastu punkriust, millel oli suur ringjas käepide nagu allveelaevadel. Sees oli isegi telekas, kui nüüd keegi ihkas pursuilikku kodust hõngu. See püüdis mu pilku, kuna näitas lakkamatult armastusstseene detailsete lähiplaanidega. Selle žanri filmid polnud tollal sugugi nii tihti nähtud. Ju siis soovisid Kaadri korraldajad, et külastajad saaksid osa võtta kõige paremast. Silmanähtavalt saksakeelseid dialooge ja ohkeid polnud küll kuulda, sest maa-alust ruumi täitis hiigelkõlaritest voogav metal. See paik oli vana pommivarjend, mis loodetud eesmärke polnud kunagi täitnud. Nüüd oli ta meie varjupaigaks ümbritseva maailma vaikuse eest. Betooni püütud kitsus tundus rohkem täidetud kui hertsogi tantsuruumid ja suitsupilved panid mõtlema paradiisist maa all. Näis, et siin müüdi isegi õlut, kui nüüd oli kedagi nii lolli, et ta polnud ise midagi kaasa võtnud. Nagu näiteks mina. Aga mul olid sõbrad. Näete, nemad. Mõlemad vennad lõid laupu metallist seina vastu. Muidugi, tegelikult nad ainult teesklesid ja lõid jalaga häält, aga tehnika oli neil lihvitud ja nägi loomulik välja. Urb võttis Võikult ära viimase võiku. Zombi ja Poolik jälgisid huviga filmi televiisori ekraanil. Surm jooksis DJ-puldi peale tormi. Ma vaatasin ümberringi – mis siin veel oli? Ennäe, seal seisis Loviise, tavaline solvunud ilme näol. Ma ütlesin talle oma pilguga:
– Näed? See on minu kamp. Me oleme forever eternally stay heavy brutal, aga sa oled koolikott.
Ta ütles oma pilguga vastu:
– Ma ei usu sind.
Ma ei osanud midagi vastu öelda ja pöörasin pilgu ära. Tema kõrval seisis see teine tüdruk, ebatavaline olend erekollaste juustega ja pruunide silmadega. Tema ei öelnud nende silmadega mulle midagi, ta ei vaadanud mulle otsagi. Loviise astus lähemale ja karjus midagi kõrva. Siin oli tõesti väga vali.
Vahel harva pääses maki juurde Ugo ja pani mingi oma pungi käima, aga põhiliselt kõlas puhas metal: väheke trash`i, väheke doom`i, aga põhiliselt death`i. Suurim hitt tollal oli Cannibal Corpse tükk „Zero the Hero”. Kohe kui see käima läks, hüppasid kõik lava juurde (mingit lava siin küll ei olnud) headbang`ima külg külje kõrval. Oli isegi kombeks panna käsi kõrvalseisjatel ümber õla. Selline vennalik žest, sealjuures ka lihtsam jalul püsida. Ma osalesin ka selles, vaatamata sellele, et selline lähedus on mulle väga raske olnud. Muuseas, tüüp minu vasakut kätt hoidis käes mingit avatud jooki, mis loksus rütmis üle mu põse. Ma jätsin peenetundeliselt midagi ütlemata, ainult raputasin pead ühises rütmis ja tundsin selgesti, kuidas minu vaesed väikesed ajud loksuvad kolju sees ja maailm puistub kummalistesse mõtetesse – siin ma siis olen, mul on hästi, midagi muud mul pole vaja, kui vaja, kui hea, et meie maailm on kokku surutud. Pähe tuli ka Mileedi ja ma ütlesin talle – näed, sind pole siin, ja nii ongi hästi. Ma ei mõtle su peale. Näed, Kārlis on ka siin, mitte sinu juures. Tulin mõtte peale siinsamas koha peal kirjutada sonetti või miniatuuri. Aga milleks meile leebeid sõnu, kui ümberringi müristab metal. Iga kord, kui uus lugu tuli peale, tuvastasime me koos Surmaga selle valju häälega:
– Carcass!
– Entombed!
– BoltThrower! (pean möönma, et iga kolmandat laulu ma siiski ei tundnud ära ja lasin Surmal seda ise hüüda, selle müra sees ta ei kuulnud mu häält nagunii).
– Konkhra!
– Brutal Truth, ptüi, Brutality!
– Sepultura!
– Debiilik oled vä? Brujeria! (Siiski kuulis.)
Loviise seisis oma sõbrannaga sealsamas kõrval ja ma lootsin, et vähemasti üks neist kuuleb vähemasti osa meie referaadist. Ma vaatasin neile otsa ja karjusin Surmale kõrva, mis uut muusikat ma olen Börsilt saanud, ja ta karjus vastu, et andku kunagi kuulata. Mida siin küsida, mul on ju kaasas, siinsamas taskus! Kuhu ma oma tagi jätsin… Kuhugi siiasamma, jah, kindlasse kohta, põrandale vetsu juures.
Vetsule lähenedes kukkusin ma ühtäkki järsult ettepoole, tundes väga selgesti, et maa jalge all tõuseb. Aga süüdi polnud ka põrand ega korralik Merkurs või „Sisaliku naeratus”. Hullud vennad olid tualetti eraldavat seina niimoodi peksnud, et see kukkuski ja paiskus ümber. Üpris napp vahesein pommivarjendi jaoks. Käis mürts, nii et vähe polnud, ja kõigi silmarõõmuks paljastus vaade paarist pissuaaride juures toimetavast metallistist. Need ruttasid kõike jälle kokku pakkima, välja arvatud muidugi Zombi, kes sõgedas lustis kargas kõikide keskele, selline nagu ta oli, allalastud pükstega, ja mitte keegi, isegi tüdrukud, ei pöördunud ära, vaid sööstsid teda embama ja kaasa karglema. Mul lõi südameke võbelema nähes, kuidas just see asi inimesi võib võluda.
Tõmbasin kibeda mahvi ja vaatasin, kuhu Surm oli jäänud, aga ta oli virrvarri kadunud, nägin ainult lombakat Edmunsit ja paksu Kümpat, kes nokutasid seal sissepääsu juures. Vaatasin ninakalt minema, tõmbasin suitsu päris lõpuni ja otsisin tuhatoosi. See polnud muidu kohustuslik, aga ma tundsin end hästi peenelt ja sealjuures olin just näinud niinimetatud läti tuhatoosi, nimelt plastist topsi, mille põhjas näpu võtta vett. Äsja oli ju kellelgi meie omadest see käes olnud. Leidsin, seda hoidis Loviise ilus sõbranna, vankumatu keset möllu. Ma läksin tema juurde, naeratasin ja viskasin koni tuhatoosi. Ma ei kuulnud, mida ta ütles, siin oli liiga vali, aina naeratasin, sest mida halba võib nii kaunis olevus öelda. Ta ajas oma Merkursi värvi silmad pärani lahti otsekui näidisdemonstratsiooniks, siis tõstis oma klaasi – see polnud mingi tuhatoos, vaid tavaline plasttops, veel peaaegu täis mingit peenet kruvi. Olin läinud tüdruku juurde ja visanud koni tema kokteili sisse.
Ma ei tundnud etiketti kuigi hästi, aga mõistsin, et niimoodi teha pole õige. Ütlesin need sõnad, mida tänagi oleksin öelnud, aga mind polnud jälle kuulda. Ma taganesin tuikudes, lootuses, et paistan rohkem purjus, kui ma tegelikult tol hetkel olin. Mässisin end mingisse kaltsu. See oli mu tagi. Ilmselt oleksin pidanud neiule ostma uue kokteili. Aga viimase lati olin ma kulutanud ukse juures. Tõmbasin tagi selga. Äkki võiks talle mõne kasseti kinkida? Winterit anda ei võinud, see oli kohustuslik talvemuusika. Tristitiat anda oli ka kahju. Ma olin äsja hakanud kuulama seda eepiliselt omapärast pala. See saab olema tõeline muusika, mis kõlab ainult mulle, kellele on määratud teistele ainult liiga teha, olla üksnes kuri narr. Teen endale koju peas ja kuulan kassette.
Järsku haihtus metal. Ei tea, miks muusika kinni pandi. Keegi karjus:
– Aga kuula mind, miks sa mind ei kuula, ma mõtlen seda tõsiselt…
See oli kahtlemata mõeldud kellegi kõrva jaoks, sosistatud, vastavalt müra tugevusele, aga see jõudis nüüd kõigini. Kartsin tõsta pilku, et see ei tabaks sülitada saanud Võõra Kooli seltsivenda või tüdrukut kibeduse värvi silmadega. Tol hetkel süttisid tuled, tehes minust kutsika keset prožektori kiiri. Saali keskele ilmusid politseinikud. Päris mendid, kuskil kümme tükki, mustades riietes, kumminuiade ja püstolitega.
Ma ei karda ainult koeri, vaid ka inimesi mundrites. Tekkis tahtmine kinni haarata solvatud tüdruku ilusast küünarnukist, aga peatasin end. Vist pigem mitte.
Üks politseinik karjus:
– Kõik näoga vastu seina!
Aga kõik ei võtnud üldse neid kuulda, kõrvad olid metal`ist nürid, ja üldse võeti politseinikke vastu nagu kuradeid, keda kõik küll näevad, aga mida keegi ei usu. Ma küll kuulsin neid selgesti ja tahtsin väga neile kuuletuda, aga ma ei saanud seda enam teha. Vähemasti mitte seni, kuni teised polnud seda teinud. Või vähemasti keegi.
Politseinikud kordasid öeldut lahkelt ning asusid siis seda tegudega selgitama.
Mind ei tõuganud keegi, pöörasin ise ümber. Nad ajasid ka jalad harki, see mulle üldse ei meeldinud ja jalad lõid värisema, aga ma tundsin, et sünnib midagi imelist. Nad kontrollisid meid üle, otsides jumal teab mida (hiljem ma harjusin seda laadi otsivate, arglike puudutustega), aga keegi oli sellega juba harjunud ja hüüdis valju häälega:
– A mul on alukates uzi! Kontrollige mu alukaid, seal on uzi!
Mendid uzit siiski ei leidnud. Arutasid midagi omakeskis ja läksid siis minema. Nüüd me tundsime end täpselt nii, nagu peaks. Kõik vaatasid üksteisele otsa, naersid laginal, justkui oleks neid kinni peetud, ja hüüdsid: „Mineee!” Seekord oli tõesti midagi juhtunud. Nagu vanadel aegadel. Surm sööstis kohe vabaks jäänud DJ-puldi juurde. Kuid omanikud ütlesid, et pidu on läbi. Lülitasid tehnika välja ja hakkasid juhtmeid kokku kerima.
Väljas oli julmalt külm. Aga lund ei sadanud. Vaatasin ringi, linn seisis seal mõistatusliku ja kõiketeadvana. Lumehangedes sissepääsu juures märkasin tumedaid laike. Tilke, pritsmeid ja klompe. Ma esitasin lolli küsimuse:
– Mis see on?
Ja Kārlis ütles mulle:
– Veri.
Võiku seletas:
– Keegi saab alati molli.
Surm jäi mõtlema:
– Kes siis viimati peksa sai?
– Millal see viimati oli?
– Veel Villas…
– Keegi sai tookord?
– Võibolla ka mitte…
– Ei mäleta.
Nad ei mäletanudki seda, mille pärast ma olin kogu selle aja niimoodi muretsenud.
Ma ei tea, kes sellel korral peksa oli saanud. Esmaspäeval räägiti, et Kümpa bande olevat metalliste peksmiseks välja tirinud. Samas räägiti, et mendid olid kohale ilmudes ning ka lahkudes virutanud kõigile, keda sissepääsu juures nägid. Milleks üldse need mendid?
Vana iiri muistend räägib sellest, kuidas kuningatütar Deidre olevat näinud, kuidas kaarna nokast voolanud verd lumme, ning sellesse pilti armunud. Must, valge, punane. Külm, kuum, lendav. Minuga juhtus samamoodi. Aga see polnud ei Deidre ega minu veri. Meil lihtsalt oli tahtmine. Sellised juba on need kuningate järeltulijad.
Ma ei tea, kas süüdi oli värske õhk või pingelangus pärast stressi, aga lõpuks hakkasid mu kogu organismile mõjuma terve õhtu jooksul tarbitud joogid. Jalad ja keel läksid lõdvaks, aga hea oli olla. Mu kõrval kõndisid omad, ka neil kakerdas keel ja lällasid jalad, me tallasime lund, olime arktilisel ekspeditsioonil, leidnud varjupaiga üksilduse eest. Olla koos teistega on seesama, nagu olla ei kusagil, pead leidma oma üksilduse tee, millel kõndida koos teistega, ja me olime selle leidnud. Nad olid mulle andestanud minu kohutavad patud, nad olid mu vastu võtnud, see tõesti tähendas, et ma olen prints, ja ka tüdruk kollaste juuste ja pruunide silmadega oli mind kõnetanud, ja mõtted ei tüürinud sugugi Mileedi poole, Ma olin vaba. Ma olin õnnelik selle verise lume sees.
Zombo lisas:
– Aga äkki on mõni preili hoopis siin oma sideme puhtaks pühkinud.
Ingmar Bergman
Allikas: Wikipedia
Ernst Ingmar Bergman (14. juuli 1918 Uppsala – 30. juuli 2007 Fårö) oli rootsi filmi- ja teatrilavastaja. Bergmani mitmekülgne looming on tuntud laialdaselt üle terve maailma ning teda peetakse maailma filmiajaloo üheks kõige märkimisväärseimaks suurkujuks.
Katkend: Laterna magica, Tänapäev 2006, lk 195 – 198; 240 – 242.
„Alkestise” koori oli Alf Sjöberg valinud sihvakad noored näitlejannad, nende seas äsja teatrikooli lõpetanud suurte eeldustega Margaretha Byströmi. Üks teine režissöör tahtis teda oma lavastusse kandvasse rolli. Viisin ta Sjöbergilt küsimata omavoliliselt teise truppi üle. Näitlejate esindus kiitis otsuse heaks ja rollide jaotus pandi kuulutustahvlile välja. Mõni tund hiljem oli kuulda röökimist, mis tungis läbi topeltuste ja peanäitejuhi kabineti meetripaksuste hea heliisolatsiooniga seinte. Alf Sjöberg astus sisse, raevust kahvatu ja nõudis, et ma Margaretha Byströmi talle silmapilk tagasi annaksin. Seletasin, et see on võimatu, et talle peab ükskord ometi korraliku võimaluse andma ja te peale selle ei lase ma endale mitte midagi ette dikteerida. Sjöberg ütles, et nüüd annab ta mulle lõpuks ometi vastu vahtimist. Taganesin koosolekulaua taha ja ütlesin midagi kuradi matsikommete kohta. Raevutsev režissöör vastas, et ma olen talle esimesest päevast vastu töötanud ja et nüüd on tema mõõt täis. Läksin tema juurde ja palusin teda viivitamatult lüüa, kui ta arvab, et seda laadi argumentidest on tulu. Manasin näole hirmunud naeratuse. Sjöbergi nägu värises ja keha vappus. Me hingasime raskelt. Ta ütles, et nüüd tantsitab ta mind nii, et särgihõlmad lehvivad. Samal hetkel taipasime mõlemad situatsiooni koomilisust, aga olime naerust kaugel.
Sjöberg istus lähimale toolile ja imestas, kuidas kaks suhteliselt hästikasvatatud inimest võivad end nii idiootlikult üleval pidada. Ma lubasin Margaretha Byströmi anda talle, kui näitlejate esindus muudatustega nõustub. Ta tegi põlglikult tõrjuva žesti ja lahkus toast. Järgmisel korral kokku saades me enam sellest asjast ei rääkinud. Meil oli hiljemgi üpris ägedaid arvamuste lahkuminekuid, nii kunstilisel kui inimlikul pinnal, kuid me suhtusime teineteisesse viisakalt ja ilma vimmata.
Käisin Dramatiska Teaternis esimest korda 1930. aasta jõulu ajal. Mängiti Geijerstami muinasjutt-näidendit „Suur-Klas ja Väike-Klas”. Lavastaja oli Alf Sjöberg, tookord kahekümne seitsme aastane. See oli tema teine lavastus. Mäletan seda detailselt, valgust, lavapilte, päikesetõusu väikeste rahvariides haldjate kohal, paati jõel, vana kirikut, mille uksevalvuriks oli Püha Peetrus, läbilõikes maja. Istusin teisel rõdul teises reas külje peal, otse ukse juures. Mõnikord teatri vaiksel tunnil, proovi ja õhtuse etenduse vahel, istun oma vanale kohale, luban endale nostalgiline olla ja tajun iga pulsilöögiga, et see ebapraktiline ja päevinäinud saal on minu tõeline kodu. See suur vaikne poolhämar ruum – mõtlesin pärast pikki kõhklusi siiski kirjutada – on algus ja lõpp ja kõik selle vahepeal. Kirjapandult tundub see ülimalt liialdatud ja naeruväärne, aga ma ei suuda leida vähemnõretavat formuleeringut, nii et jäägu pealegi nii: algus ja lõpp ja kõik selle vahepeal.
Alf Sjöberg rääkis kord, et tal ei lähe iial joonlauda ega mõõdupulka vaja, kui ta lavapildi kavandite jaoks lavapindu joonistab. Käsi paneb täpselt mõõtkava paika.
Ta oli Majja jäänud sellest saadik, kui ta noore kirgliku näitlejana debüteeris (tema õpetaja Maria Schildknecht ütles: ta oli väga andekas noor näitleja, aga nii neetult laisk, et hakkas režissööriks). Ta jäi Majja kuni surmani, käis külalisena paar-kolm korda teistes teatrites, aga jäi Majja, mille vürst ja vang ta oli. Ma ei usu, et oleksin kohanud teist inimest, kes oleks oma olemuselt olnud sedavõrd vastuokslik: tema näol oli kasperimask, kus kõik oli allutatud tahtele ja mingile kõikvõimsale sarmile. Otsusekindlaks kujundatud fassaadi taga võitlesid või ühinesid sotsiaalne ebakindlus, intellektuaalne kirg, eneseteadlikkus, enesepettus, julgus ja argus, must huumor ja surmtõsidus, leebus ja jõhkrus, kannatamatus ja piiritu kannatamatus. Nagu kõik režissöörid, mängis ka tema režissöörirolli. Kuivõrd ta oli andekas näitleja, oli esitus veenev: tugev praktik, kellel jätkus visiooni.
Mina omakorda ei konkureerinud kunagi Sjöbergiga. Teatrimehena oli ta minust üle, seda fakti tunnistasin ma ilma igasuguse kibeduseta. Tema Shakespeare`i-tõlgendused olid minu silmis täiuslikud. Mul polnud midagi juurde lisada, ta teadis rohkem kui mina, oskas sügavamini näha ja nähtut kujutada.
Tema suurejoonelised lavastused said sageli kitsi ja ilmetu kriitika osaliseks. Ma ei aimanud, et see hall ja armetu ilkumine teda riivas.
Kõige valusamalt puudutas teda ilmselt meie provintslik kultuurirevolutsioon. Erinevalt minust oli Sjöberg poliitiliselt aktiivne ja rääkis kirglikult teatrist kui relvast. Kui kultuurilaine ka Dramatenisse jõudis, tahtis ta koos noortega barrikaadilele ronida. Tema pettumus oli suur, kui ta pidi lugema, et Dramaten tuleks maha põletada ning Sjöberg ja Bergman tuleks Nybroplanil Tornbergi kelle külge üles puua.
Võimalik, et mõni julge teadlane söandab kunagi uurida, millist otsest ja kaudset kahju kuuekümne kaheksanda aasta revolutsiooniliikumine meie kultuuriellu tõi. ˇVõimalik, kuid vaevalt usutav. Pettunud revolutsionäärid hoiavad endiselt kramplikult kinni oma kohtadest toimetuste kirjutuslaudade taga ja räägivad kibestunult „uuendustest, mis jäid toimumata”. Nad ei mõista (ja kuidas nad saaksidki seda teha!), et nende panus oli surmahoobi andmine arengule, mida iial ei tohi oma juurtest lahti kiskuda. Teistes riikides, kus mitmed erinevad ideed võivad koos õilmitseda, ei kõigutata traditsiooni ja haridust. Ainult Hiinas ja Rootsis mõnitati ja alandati oma kunstnikke ja õpetajaid.
Mind kihutati oma poja silme all riiklikust teatrikoolist minema. Kui väitsin, et noored õpilased peavad näitlemistehnika ära õppima, et nende revolutsiooniline sõnum nendeni jõuaks, lehvitasid nad väikeste punaste raamatutega ja vilistasid, kooli tolleaegne direktor Niklas Brunius püüdis neile pugeda ja kiitis takka.
Noored formeerusid kiiresti ja osavalt, vallutasid massikommunikatsioonivahendid ja jätsid meid, vanu ja kulunuid, julma isoleeritusse. Mind isiklikult minu töös peaaegu ei segatud. Minu publik elas teistes riikides, see pidas mind ülal ja hoidis heas meeleolus. Vihkasin fanatismi, mis tundus mulle tuttav minu lapsepõlveaegadest: sama emotsionaalne põhjamuda, ainult atribuutika oli teistsugune. Värske tuulepuhangu asemel tulid moonutused, sektantlus, sallimatus, viimases hädas pugemine ja võimu kuritarvitamised. Sama mudel peab ikka paika; ideed bürokratiseeruvad ja korrumpeeruvad. Vahel käib see kiiresti, vahel võtab sada aastat. Mis puutub kuuekümne kaheksandasse, siis käis see kohutava kiirusega. Lühikese aja jooksul jõuti teha enneolematut ja raskesti korvatavat kahju.
Viimaste aastate jooksul tegi Alf Sjöberg mitu suurlavastust. Ta tõlkis ja töötles Claudeli „Maarja kuulutuse”, see oli suurepärane lavastus. Ta tõi lavale Brechti „Galilei elu”, mis oli müüritud võimsatest plokkidest. Viimasena valmis „Naiste kool”, mänglev, tihe, sünge, sentimendivaba.
Meie kabinetid asusid samas koridoris teise rõdu kõrval, kohtusime sageli jooksujalu proovidele või koosolekutele minnes või sealt tulles. Vahel istusime logisevatele pulktoolidele maha ja rääkisime, klatšisime ja sõimasime. Harva astusime teineteise juurde sisse, me ei kohtunud kunagi eraviisiliselt, me istusime alati pulktoolidel. Vahel mitu tundi, sellest kujunes rituaal.
Täna, kui ma mööda spetsiifilise lõhnaga, akendeta uniselt valgustatud koridori oma kabineti poole tõttan, mõtlen: võib-olla kohtume!
/…/
Suvel 1983 lavastasin Salzburgi festivali jaoks Molière`i „Don Juani”. Asi oli plaanis juba üle kolme aasta, kõik sai alguse minu ja Residenztheateri peanäitejuhi, austerlase Kurt Meiseli mesinädalate ajal, tema pidi mängima Sganarelle`i. Hiljem lõi ta mu oma teatrist minema, aga leping Salzburgiga jäi jõusse. Valisin teise Sganarelle`i, DDR-is boikoti alla sattunud Hilmar Thate. Üldse oli minu käsutuses hiilgav ansambel, vananeva Don Juani rollis Michael Degen.
Proovid algasid Münchenis, lihvimistöö toimus neljateistkümne päeva jooksul inetus ja kitsas Salzburgi Õukonnateatris, kus oli ainult üks eelis: õhukonditsioneerimisseadmed töötasid laitmatult. Suvi oli nimelt palav, olemasoleva statistika järgi kõige palavam.
Ma ei usu rahvusiseloomusse, aga austerlased tunduvad olema eriline tõug, vähemasti need, kes Salzburgi festivali ümber tiirlevad. Armastusväärsusel polnud piire. Ebaefektiivsus, üleorganiseeritus, valelikkus, bürokraatia ja libe laiskus olid silmatorkavad.
Administratsioon avastas õige pea, et minu „Don Juani” lavastus on nagu elevant portselanikaupluses. Naeratused muutusid jäisemaks, kuid tohutus kuumuses eriti ei jahtunud.
Mind kutsuti külla Herbert von Karajani poole, kes valmistas Suures Festivalihoones ette „Roosikavaleri”, oma kõige uhkema saavutuse kordusesietendust.
Tema auto tuli mulle järele ja mind viidi tema erakontorisse, mis asus selle tohutu hoone sügavuses. Ta tuli mõneminutilise hilinemisega, väike kõhetu mees, liiga suure peaga. Pool aastat tagasi oli ta läbi teinud raske seljaoperatsiooni ja lonkas üht jalga. Tema abiline toetas teda. Võtsime istet mugavas tagapoolses toas. Tuba oli maitsekates hallides toonides, sümpaatselt isikupäratu, jahe ja elegantne. Assistendid, sekretärid ja abilised eemaldusid. Poole tunni pärast pidi algama „Roosikavaleri” proov orkestri ja solistidega.
Maestro asus kohe asja juurde. Ta tahtis teha „Turandotist” ooperi- ja tv-filmi ja saada mind selle režissööriks. (Üldiselt olen ma arvamusel, et „Turandot” on ebameeldiv, raskesti esitatav, perversne supp, oma aja laps). Väikese mehe hüpnootiline hele pilk imes mind endasse ja ma kuulsin end ütlemas, et see on suur au, et mulle on „Turandot” alati meeldinud, et muusika on mõistatuslik, kuid mõjuv, ja ma ei oska endale ette kujutada midagi innustavamat kui võimalust Herbert von Karajaniga koos töötada.
Töö pidi algama kevadel 1989. Karajan nimetas terve rea ooperimaailma tähti, tegi ettepaneku kunstniku ja stuudio osas. Filmi aluseks pidi saama plaadistus, mille ta kavatses teha sügisel 1987.
Kõik oli äkki ebareaalne. Ainus tõeline asi oli „Turandoti” tegemine. Ma teadsin, et mees minu ees on seitsmekümne viie aastane, mina ise kümme aastat noorem. Kaheksakümne ühe aastane dirigent ja seitsmekümne ühe aastane režissöör pidid siis sellele mumifitseeritud pentsikusele ühiselt elu sisse puhuma. Projekti grotesksus minuni ei jõudnud. Olin lootusetult hurmatud.
Kui esialgsed plaanid olid maha pandud, hakkas Maestro rääkima Straussist ja „Roosikavalerist”. Esimest korda oli ta seda dirigeerinud kahekümneaastasena, ta oli elanud sellega kogu elu ja leidis sellest pidevalt uut ja provotseerivat. Äkitselt vahetas ta teemat: Ma nägin teie „Unenäomängu” etendust. Te lavastate, nagu oleksite muusik, teil on rütmitunnet, musikaalsust, akordide täpsust. Seda kõike oli ka teie „Võluflöödis”. Kohati oli see veetlev, aga mulle ta ei meeldinud. Te olite muutnud lõpuosas mõnede stseenide järjestust. Mozartiga ei tohi nii teha, kõik on orgaaniline.
Üks abilistest oli juba ust paotanud ja ütelnud, et aeg on proovi alustada. Karajan andis talle žestiga märku lahkuda, nad võivad oodata. Pikapeale ajas ta end vaevaliselt püsti ja haaras oma kepi järele. Kohale ilmus üks assistentidest ja juhtis meid läbi kivikoridoride Festivaliteatrisse, hirmuäratavasse tuhandeid vaatajaid mahutavasse saali. Pikkamisi edasi liikudes muutus meie minek rongkäiguks, keiserlikuks rongkäiguks, kus marssis assistente, abilisi, ooperilauljaid ja -lauljatare, lipitsevaid kriitikuid, kummardavaid ajakirjanikke ja murtud tütar.
Laval olid solistid ootel, neid ümbritses viiekümnendatest aastatest pärit õudne lavapilt: ma lasin originaallavakujundusest detailse koopia teha, tänapäeva lavakujundajad on kas hullud või idioodid või nii üht kui teist. Orkestriaugus ootasid Viini Filharmoonikud. Saalis istus sadu funksionääre ja selle keisririigi defineerimatuid kodanikke. Kui kõhetu, jalga järele vedav kuju nähtavale ilmus, tõusid kõik püsti ja jäid seisma, kuni Maestro jõudis oma üle orkestrisüvendi ääre tõstetud kohale.
Töö algas otsekohe. Uppusime laostava, vastumeelse ilu murdlainetesse.
Natasza Goerke
Natasza Goerke (snd 1962) on poola luuletaja, novelli- ja reisikirjanik. Ta on õppinud poola filoloogiat Poznani Mickiewiczi ülikoolis, seejärell orientalistikat ja Tiibeti keeli Krakowi Jagellooni ülikoolis. 1980. aastate keskel emigreerus Goerke Saksamaale ning sealtpeale on ta jaganud oma elu Hamburgi ja Nepaali vahel.
Tema kaks esimest jutukogu, „Fractale” (1994) ja „Pasteediraamat” („Księga pasztetów“, 1997) sisaldasid groteskseid ja sürrealistlikke lühijutte, mida nende iroonia ja musta huumori kasutuse tõttu on võrreldud näiteks Daniil Harmsi loominguga. 2002. aasta jutukogus „Hüvastijätt plasmaga“ („Pożegnania plazmy“) võttis Goerke vaatluse alla armastuse, aga nagu ütleb Hendrik Lindepuu, ei ole tegemist armastuslugudega nende tavapärases tähenduses. Poola kirjandusteadlane Grażyna Borkowska on Goerke stiili kirjeldanud muuhulgas tabamatu, häiriva ja raskesti klassifitseeritavana.
Ehkki tema jutte ja jutustusi ilmus vahepeal ajakirjades ja antoloogiates, ei avaldanud ta aastatel 2002–2017 ühtki raamatut. Eelmisel aastal ilmus aga äkitsi tema kauaoodatud reisi- ja reportaažiraamat Nepaalist „Seal” („Tam“). Selle südamliku raamatuga jätkab Natasza Goerke poola reportaaži- ja reisikirjanduse parimaid traditsioone.
Goerke teoseid on seni tõlgitud saksa, inglise, serbia, horvaadi ja slovaki keelde. Nepaali-raamatu „Seal” eestikeelne tõlge ilmub festivali ajaks Hendrik Lindepuu tõlkes Hendrik Lindepuu Kirjastuses.
Kirjandusfestival Prima Vista 2018
Katkend: Seal, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2018, lk 81 – 87, poola keelest tlk H. Lindepuu.
Vaesus on maaliline
Kujutlusharjutus nr 1
Kujutame endale ette Rooma Campo de`Fiori väljakut, kus tunglevad rõõmsad Bangladeshi, Zambia, Haiiti ja Eritrea turistid. Või siis gondleid Veneetsia Canale Grandel, milles on mesinädalaid pidavad Süüria ja Sudaani paarid. Kujutame endale ette supelranda Jelitkowos ning sellel Albaania ja Turkmenistani peresid või siis alpinõlvu Chamonix`s ning suuskadel sahistavaid Ida-Timori ja Burkina Faso turiste. Kujutame endale ette kohvikuid Sevillas, mis on täis külastajaid Nepaalist ja Sierra Leonest; Tate Gallery`d, mis on pungil Etioopia ja Elevandiluuranniku kunstihuvilistest; seljakotimatkajad Senegalist ja Ghanast; kes sõidavad jalgratastel läbi Šveitsi; või kooliekskursioone Afganistanist ja Kambodžast, suundumas Cecilia Bartoli kontserdile Verona amfiteatrisse.
Veider, eks ole? Vaesus ei tunne ju huvi muusika ja kunsti vastu ega reisi, ning see on nii ilmselge, et eespool manatud pilt kisub groteskseks.
Arvud, mille abil kirjeldatakse vaesust, on petlikud ja muutlikud, ma ei hakka neid siin ära tooma, ehk vaid ühe erandiga – üle kaheksakümne protsendi planeedi elanikkonnast, kui nad üldse midagi teenivad, siis üksnes sedavõrd, et nende päevapalgast ei piisaks taksosõiduks Varssavi lennujaamast linnalähedasse Konstancini, ja planeedi poolel elanikkonnal piisaks päevapalgast vaevu Varssavi linnaliini bussipileti jaoks. Et minna Cecilia Bartoli kontserdile, peaks Nepaali talumees töötama kaks kuud ning seejuures mitte sööma, aga et veeta kaks nädalat Jelitkowo rannakuurordis, peaks ta töötama mitu aastat.
Turiste Kolmanda Maailma maadest on siis enam-vähem sama palju kui Esimese Maailma maades savihütte. Juhtub aga, et vaesed maad – kui neil on õnn olla maaliline ja kui seal ei käi parajasti sõda – võivad elatist teenida turismiga.
Maaliline vaesus
Selline on näiteks Nepaal. Mitte ainult seepärast kaunis, et mäed on ju alati ilusad, vaid lisaks on loodus veetluse ja iluga varustanud ka nepaallasi endid. Ja see ei ole üldse vähetähtis, sest kenasid inimesi armastatakse ju ikka rohkem.
Ja turistid armastavad siis kenasid nepaallasi koos nende vaesusega, mis omamoodi võlub isemoodi iluga. Nepaali vaesus ei ole nii sünge nagu näiteks van Goghi „Kartulisööjad”, pigem kirev nagu Vogue`i kaanepilt: roheline, purpurpunane, oranž ja lilla – juba kerjuserüüde värvikirevus oleks Vivienne Westwoodi julgeimate unenägude täitumiseks, ja oma sõgedas auklikkuses löövad need kaugelt üle mälestusväärse Woodstocki festivali dress code`i. Ja takkaotsa veel aksessuaarid: kaussidest peakatted ja hipsterlikud jakivillast mütsid, hõredaks kulunud sallid, imponeerivad kaelakeed kivikestest, mis võiksid rahulikult kaunistada Frida Kahlo dekolteed. Seda maalilisust võimendavad Nepaalis erakordselt levinud savihütid, mis on üllat seepiavärvi, imeliselt asümmeetrilised ja ovaalsed justkui Gaudi Casa Milà primitiivsed miniatuurid. Ja nende savihüttide ees nunnud kitsetalled ja lapsed, rõõmsailmelised hambutud naised ja vanurid – nii kõhnad, justkui oleks neid voolinud Alberto Giacometti ise. Ja veidi edasi hibiskused ja rododendronid, vahel õlgedest vanik. Ja kõige selle taustal muidugi Himaalaja.
Turistid
Turistid tunnevad end Nepaalis nagu kodus või veelgi vabamalt. Vahel kohe nii vabalt, et jääb mulje, et evolutsioon on otsa ringi pööranud, homo on sapiens`ist lahku löönud ja langenud australopiteegi tasemele. Aga selle vahega, et inimlased, näiteks Borneo orangutangid, ei roni võõraste puude otsa, ei häiri öösel teiste und, ja kui miski neid närvi ajab, siis ei röögi nad üle kogu ümbruskonna, vaid väljendavad oma tigedust hääletult, tõmmates läbi poolsuletud suu kopsud õhku täis.
Turist Nepaalis on nagu klient Tescos – see tähendab kuningas. Tema käitumine meenutab odavasse Poola õlusse armunud Suurbritannia või Rootsi turistide karutükke Krakowis. Turistid ei piirdu Nepaalis kõrtsiskandaalide ja hotellis laamendamisega, mälestusmärkide lõhkumisega või patoloogilise urineerimisega murule ja lilleklumpidesse, sest see on ju turistide käitumisstandard kogu maailmas. Nepaali erilisuseks on see, et see aktiveerib turistides üliinimese geeni ja põhjustab, et nad suhtuvad põliselanikesse kui sünged imperaatorid. Kelnerite ja hotelliteenijate alandamine on igapäevane, samuti ka võimukas ja üleolev suhtumine rikša- ja taksojuhtidesse, tänavakaubitsejatesse ja kerjustesse.
Vandenõu
Turist ilmselgelt kahtlustab, et kõik need inimesed on omavahel kokku leppinud, et teda petta, seega teritab ta peale piiri ületamist valvsust ja igaks juhuks ei usalda isegi toiduraasukesi jahtivaid varblasi. Asjalood on kujunenud nii, et Kolmanda Maailma kodanikud ei kuulu rikaste hulka. Igaüks kombineerib nagu oskab, ja ma üldse ei väida, et nepaallased seda ei tee. Nepaallastel on aga ka imeliselt abstraktne huumorimeel, mis kõige eredamalt väljendub suhtumises arvudesse. Seda on hea meeles pidada, kui näiteks taksojuht küsib mitte eriti pika sõidu eest säravalt naeratades sada eurot, mis üldse ei tähenda, et ta oleks petis – taksojuht lihtsalt kompab sel kombel turisti mõistuse piire, nii et ei maksa tema peale solvuda ega karjuma hakata, pigem võiks sama särava naeratusega pakkuda talle lihtsalt sada korda väiksemat summat. Taksojuht teeskleb siis solvumist ja sügab kaua kõrvatagust, aga kui turist jääb leebelt otsusekindlaks, siis enamatel juhtudel viib taksojuht ta sihtkohta kompromisliku kolme euro eest ja kõik on rahul.
Kauplemine on Nepaalis traditsioon, see on mäng, milles – kui läheb hästi – võidavad mõlemad pooled, ainult et nepaallase jaoks käib see mäng tihti ellujäämise nimel.
Kauplemine on aeganõudev, aga Himaalajas kulgebki aeg omasoodu ja kes sellega leppida ei suuda, sellele võib kauplemisprotsess kujuneda üsna piinarikkaks. Kauplemisel kehtib kirjutamata reegel olla viisakas ja mõistlik ning seepärast ei mõista ma inimeste loogikat, kes on kaubelnud imekauni puunikerduse hinna viiele eurole, aga viidavad poes veel mitu tundi, et saada hinda veel kümne sendi võrra madalamaks.
Eriliseks ühiskonnagrupiks, kes hauvad vandenõu turistide petmiseks, on kerjused. Nepaalis on kerjuseid järjest rohkem – nende ridu täiendavad Himaalaja talupojad, kelle on mauistid kodukülast minema ajanud, samuti on järjest arvukamalt tulnukaid Nepaali naabrusest, India lootusetult vaesest Bihari provintsist. Kõigil neil inimestel ei ole tihtipeale hinge taga mitte punast krossigi ja nad elavad peamiselt Himaalaja tähistaeva all, pealinna tänavatel, pühakodade katuse all, külmikute või telerite külalislahketes pappkarpides. Need, kellel on vähemalt pere, elavad asbestist ja papist kokkuklopsitud lobudikus, ehk siis slummides. Praktilistel põhjustel tekivad Katmandus slummid spontaanselt jõekallastele, mis on ühteaegu prügimäed, sel kombel on kindlustatud ligipääs nii veele kui ka toidule.
Sõltumata sellest, millist religiooni nepaallased tunnistavad, austavad nad kõik kerjuseid, ja see on nõnda sellepärast, et nepaallased austavad üldse inimesi. Ma arvan, et just seetõttu – hoolimata kogu Nepaali vaesusest – ei sure keegi seal nälga. Kerjused pakuvad ka võimalust näidata heldust ja ma ei kujuta ette restorani või trahterit, mis ei toidaks oma lävel seisvat kerjust. Elegantsemad lokaalid, ehk siis need, kus käivad turistid, on külaliste tõttu kerjuste toitmise viinud kulisside taha ning taldrikud söögiga toimetatakse nendele köögi tagaukse kaudu.
Eriti kurb kerjuste kategooria on lapskerjused, kes on sõltuvuses liiminuusutamisest. Need lapsed – justkui südametunnistuse sasipundar – jäävad magama raamatukaupluste või kaubamajade treppidel ja kui nad ise üles ei ärka, siis äratab neid politsei. Nad lähevad siis vilgastele ristteedele ja pistes väljasirutatud käe sisse ummikus seisvate taksode aknast, kallutavad taksos istuvaid turiste mõtlema kohaliku haridussüsteemi puuduste üle. Ma ei ütle, et neil turistidel ei ole õigus – vaatamata sellele, et Nepaalis on koolikohustus, ei oska pooled nepaallastest ikka lugeda ega kirjutada. Ma olen ka nõus, et nendele lastele raha andmine on mõttetu. Aga äärmiselt mõttekas on – kindlasti, alati ja ilma arutamata, et kas anda õng või kala – neile juustusaia ulatamine.
Tunniajane sõit lennukiga Himaalaja kohal maksab sama palju kui tuhat juustusaia, aga see fakt ei sega suuremat osa turistidest võtmast kerjuseid kui tüütuid ka koledaid kärbseid. Turistide enesetunde pärast muret tundvad Katmandu võimud, võttes eeskuju Münchenist ja Zürichist, on kerjused kesklinnast minema löönud. Ma ei ole kindel, kas see ei ole endale jalga tulistamine – sest kui kerjuseid – peamist põlgusobjekti – ei ole, võivad turistid oma ülbet üleolekut hakata veel jõulisemalt demonstreerima riigiametnike vastu.
Võib-olla on selline käitumine geenidest põhjustatud ja seda juhib sama läänelik ülbus, millega kolonisaatorid, kirjutades oma purjedele, et tõde võidab alati, vallutasid kunagi India. Kui nii, siis ei ole see tõde sugugi tore ja lõbus.
Maskiball
Et mind ei süüdistataks ebaõigluses – on ka sümpaatsemaid turiste, lihtsalt mina tahan jutustada sellest, mis on kole. Ja inetusel on mitu nägu. Enamgi, tihti on inetus end ümber riietanud.
Turistidele meeldib folkloor, eriti etnomood. Pärast ajavahestressi väljamagamist lähevad nad poodlema. Ja nende ostud sõltuvad sellest, mida nad kavatsevad Nepaalis ette võtta. Matkajate fraktsioon, ehk siis inimesed, kes tulid Himaalajasse, et mägedes seigelda, lähevad šerpade poodidesse ja sõltumata sellest, kas tegemist on meeste või naistega, ostavad alpinistisaapaid, termoseid, magamiskotte ja sooje jopesid uhkete tikitud logodega – seda kõike nende mõistes peaaegu poolmuidu. Aga et mitte naerualuseks jääda, peaks matkajate fraktsioon silmas pidama, et nepaallaste suhtumine Lääne kaubamärkidesse on üsna muretu ja tihti on jope ühel käisel kiri Adidas ja teisel Mammut, ja rinnal hoopis Intimissimi – mida see iganes ka ei tähendaks. Mis puutub ülejäänud ostudesse, ehk siis Primuse termostesse, Lowe Alpine`i saabastesse või Jack Wolfskini logoga seljakottidesse, siis jääb üle vaid palvetada, et kõik need kohalikud produktid ei lagune enne laiali, kui matkajate fraktsioon jõuab mingile mäeküljele ronida.
Statsionaarse fraktsiooni moodustavad turistid, kes hindavad seltsielu rohkem kui loodust. Seda seltsielu iseloomustab Nepaalis sundimatu lärmakus, ja see käib peamiselt restoranides, pubides ja diskoteekides, mis turistide enklaavides on avatud seitse ööd ja seitse päeva nädalas. Loomulikult meeldivad ka statsionaarsetele turistidele mäed, aga nad eelistavad neid imetleda kaugelt. Tavaliselt imetlevad nad mägesid läbi bussiakna, bussis on tualett ja minibaar, ja see buss rammib kitsastel tänavatel kõike, mis ette juhtub ja laseb aina signaali, ent bussil on see hea omadus, et sellest ei pea välja minema. Populaarne on ka mägede imetlemine linnulennult, ehk siis õhuekskursioonid kahekümnekohaliste lennukitega. Kui turistid tahavad näha maailma Annapurna tipust, siis need lennukid päästavad nad tüütust paratamatusest mööda mäekülge üles ronida, aga samas kipuvad need lennukid vahel alla kukkuma. Statsionaarne fraktsioon kannab selle riski kuludesse, aga enne kui ta mingisse sõiduvahendisse sisse istub, teeb ta ka ostusid. Muidugi mõista teistsuguseid kui matkajate fraktsioon – statsionaarsed turistid ei osta sulejopesid ega termoseid, peale selle on nende ostud sõltuvalt soost erinevad. Naissoost statsionaarse turisti klassikalise ostukorvi moodustavad tikanditega sari, pašmiinasall, kolm kašmiirvillast sviitrit Indian summer`i värvides ja pearätikute komplekt: Buddha kujutisega, Ganeša kujutisega või siis mantraga, mis on rätikule trükitud devanaagari eksootilises kirjas. Kõike seda täiendavad veel vältimatud nipsasjad, ehk siis lohekujutisega kõrvarõngad, džuudiriidest kübarad ja surematust vildist tooted kogu skaala ulatuses – vildist sussid, vildist mütsid, vildist sõrmused vildist „kalliskiviga” või siis vildist prossid. Turistid, kellele vilt ei meeldi, võivad kõike seda hankida ka villasena, loomulikult käsitööna tehtud ja loomulikult jakivillast. Turuhitiks on atlasskäekotid, mis käivad kinni lukuga. Aga kõik Nepaali lukud ja klapid sümboliseerivad püsimatust ja seda teab igaüks, kes on kunagi ostnud Nepaalist midagi, mis käib nööpidega kinni.
Nädala autor 