Vladimir Sorokin
Foto autor: Elya
Vladimir Sorokin (1955) – vene postmodernne kirjanik ja dramaturg, üks populaarsemaid tänapäeva vene kirjanikke.
Katkend: Tuisk, Tänapäev 2012, lk 99 – 106, Tlk Jüri Ojamaa.
Läbipaistev püramiid tegi peenikest vilistavat heli ja aurustus. Põleti kustus ära. Samal hetkel liitus laua kohal silmapilkselt ühte, eraldades neli istujat ülejäänud ruumist ja maailmast, läbipaistvast ülipeenest elussündinud plastikust poolkera, see oli nii õhuke, et ainult see ühteliitumise heli, mis sarnanes hästi suure seebimulli lõhkemisega või hiiglase niiskete huulte poolunise paotumisega, reetis selle tekkimise.
„Madagaskar,” lausus nõrkevate huultega Riiva toodet kasutavate vitaminderite traditsioonilise tervituse.
Doktor tahtis vastata „Raksagadam”, kuid vajus samal hetkel teise ruumi.
Hall sompus taevas. Harvad lumeräitsakad. Need langevad nendest hallidest pilvedest. Langevad, langevad. Lõhnab niiske talve järele. Sula? Või varajane talv. Nõrk tuul toob suitsuhõngu. Ei. Nii lõhnab saun, suitsusaun. Meeldiv lõhn. Põleva kasetohu lõhn. Ta liigutab pead. Kõlab tuhm loksatus. Kukla juures. Ta langetab pilgu. Näo juures on vedelik. See ei ole vesi. See on paks ja lõhnab tuttavalt. Tuttav, tuttav lõhn. Kuid liiga paks. Päevalilleõli! Ta on kõrini õlis. Ta istub mingis anumas, mis on täis päevalilleõli. See on must katel, suur paksude seintega katel. Katla ümber on suur väljak. Väljak on inimesi täis. Kui palju neid on! Neid on sajad, sajad. Nad seisavad tihedasti koos. Kui suur, lausa tohutu suur väljak. Selle ümber on majad. Need on euroopalikud majad. Ja hiigelsuur katedraal. Ta on kuskil seda katedraali näinud. See on vist Praha. Väga sarnane. Jah, vist Praha. Aga võib-olla ei ole ka Praha. Varssavi? Või Bucureşti? Kraków? Vist ikka Varssavi. Selle peaväljak. Ja sellel väljakul on sajad, sajad inimesed. Nad seisavad ja vaatavad teda. Ta tahab end liigutada. Aga ei saa. Ta on kinni seotud. Seotud jämeda nööriga. Seotud kinni nii, nagu oleks ta emaüsas. Jalad on põlvedest krõnksus, surutud vastu rinda, nööriga kokku tõmmatud. Ja käed on seotud pahkluude külge. Ta liigutab sõrmi. Need on vabad. Ta puudutab omaenda jalalabasid. Randmed on kõvasti pahkluude külge seotud. Ta istub katla põhjas. Ta on nagu ujuk. Nii oli ta õppinud ujuma. Poisikesena kujutas ta endast ujukit. See oli ammu. Laia jõe ääres. Päike paistis ja oli soe. Isa seisis kaldal, laia servaga õlgkübar peas. Isa naeris. Tema prillid sätendasi päikese käes. Aga tema kujutas endast ujukit ja vaatas isale otsa. Kaldal seisid kaks hobust ja jõid jõest. Ühel hobusel istus paljas poiss ja vaatas teda põlglikult. Aga tema kujutas endast ujukit. Kuid see oli ammu. Väga ammu. Aga nüüd on ta kinni seotud. Ja selles katlas. Katel seisab kõrgendikul. See on poodium. Selle servad on paksudest palkidest kobadega kokku löödud. Ta näeb neid. Katla jäme must serv varjab peaaegu kogu poodiumi. Katel seisab millegi peal. Ja kaks jämedat ketti on tõmmatud pingule katla aasade ja kahe värskelt tahutud posti vahele. Ketid on mässitud ümber nende postide. Täpselt neli keerdu. Ja löödud kinni suurte sepisnaeltega. Need postid on samuti poodiumil. Ja poodiumi tagant algab rahvamurd. See vahib teda. Paljud naeratavad. Eemal, katedraali juures, loetakse midagi pidulikult, laulvalt. Ladina keeles? Ei. Poola keeles. Ei, see ei ole poola keel. See on mingi muu keel. Serbia keel? Või bulgaaria keel. Rumeenia keel! Pigem rumeenia keel. Nad loevad midagi. Loevad pidulikult. Koguni veidi laulvalt. Loevad laulvalt tema kohta! Ja kõik kuulavad. Vaatavad teda. See, mida loetakse, käib ainult tema kohta. Nad loevad midagi tema kohta. Loevad pikalt. Ta püüab nihutada end katla serva poole, et vähemalt toetuda lõuaga sellele ja end sirutada. Kuid avastab äkki, et nöör, millega on kokku tõmmatud tema pahkluud ja randmed, on seotud katla põhja külge ja hoiab tema keha keset katelt. Nöör on tõmmatud veel ühest aasast läbi, see aas on katla põhjas otse tema all. Ta katsub sõrmedega seda aasa. See on sile ja poolringikujuline. Jäme nöör on pistetud sellest läbi. Ta saab aru, et ta ei saa sellest katlast kuidagi välja. Isegi mitte kinni seotud käte ja jalgadega. Aas ei lase teda minema. Ta karjub õudusest. Rahvahulk naerab valjusti, huilgab. Inimesed teevad talle nägusid, näitavad sõrmega tema peale. Naised hoiavad lapsi süles. Lapsed naeravad ja narrivad teda. Ta püüab kogu jõust vastu pidada. Ja kaotab õuduset hetkeks teadvuse. Kuid tuleb kohe teadvusele, ta tõmbab vastikut haisvat õli kurku. Õli satub suhu ja ninna, ta läkastab, köhib piinavalt. Jälk paastuõli! Kuidas see haiseb. Kui palju seda on. Seda võib kergesti kurku tõmmata. See loksub raskelt tema keha ümber. Vanaema pani seda õli hapukapsa peale. Nüüd on seda nii palju! See lõhn lämmatab. Ainult nõrk tuul aitab lämbumise vastu. See lõhn paneb pea ringi käima. Harvad ja suured lumeräitsakad kukuvad õlisse ja kaovad. Kukuvad ja kaovad. Kukuvad ja kaovad. Kui hea neil on. Nad ei ole mitte millegi külge seotud. Ja nad ei ole kellelegi midagi võlgu. Kuid siis hüüab lugeja pidulikult ja valjusti viimase sõna. Ja rahvahulk lõugab. Ta lõugab, tõstnud käed üles. Lõugab nii, et see lõugamine resoneerib katlas ja malmseinade juures tekivad väikesed vaevumärgatavad lained. Ja samas tuleb keegi poodiumile. See on teismeline poiss tõrvikuga. Tal on seljas pööratud nahast kuub, jalas punased pikad püksid ja punased kingad, mille ninad vahivad ülespoole. Ta nägu on kaunis. Tal on ingli nägu. Pikad kastanpruunid juuksed langevad vabalt õlgadele. Poisil on peas punane barett, mida kaunistab kotkasulg. Poiss tõstab tõrviku üles. Rahvahulk lõugab. Ta langetab tõrviku katla alla, kummardub ka ise. On näha ainult tema baretti. Kotkasulg väriseb. Kõlab nõrk pragin, siis läheb see valjemaks. Kõige järgi otsustades süttivad vaigused haod. Pragin läheb valjemaks. Katla alt tõuseb musta suitsu. Poiss lahkub poodiumilt. Tema sulega barett vilksatab juba rahvahulgas. Rahvahulk lõugab, huilgab. Ta teeb veel ühe meeleheitliku katse vabaneda, pingutab end nii, et laseb püksituult. See kerkib aeglaste mullidena tema ümber üles. Kuid nöörid ei anna järele. Ta rabeleb, neelab õli, läkastab ja ahmib suuga õhku. Tema ümber loksub õli. Haisev tihke õli. Kuid katel on liikumatu. Seda ei saa kõigutada. Ta karjub nii, et tema hääle kaja peegeldub katedraalilt tagasi, tuleb kolm korda tema juurde tagasi. Rahvahulk kuulab, kuidas ta karjub. Siis lõugab ja lagistab naerda. Ta puhkeb nutma ja pomiseb, et on süütu. Ta räägib rahvahulgale endast. Ta ütleb oma nime. Oma ema nime. Nimetab oma isa. Ta räägib kohutavast eksitusest. Ta ei ole inimestele midagi halba teinud. Ta räägib oma üllast elukutsest, ta on arst. Ta loetleb haigete nimesid, kelle ta on päästnud. Ta kutsub Jumalat tunnistajaks. Rahvahulk kuulab ja naerab laginal. Ta räägib Jeesus Kristusest, armastusest, kümnest käsust. Ja tunneb äkki kandadega, et katla põhi on läinud soojaks. Ta oigab õudusest. Ja kaotab jälle hetkeks teadvuse. Ja jälle toob õli, haisev õli ta teadvusele. Ta tuleb teadvusele selle pärast, et neelab õli. Õli lämmatab teda. Ta oksendab õli õli sisse. Rahvahulk naerab. Ta tahab neile öelda, et on süütu, kuid ei suuda. Tal jääb hing kinni. Ta köhib. Köhib piinavalt. Peaaegu karjatades. Katla põhi soojeneb. Ainult keskmine aas, aas katla põhjas, on veel jahe. See on jäme ja ulatud põhjast välja. Ta sõrmed hoiavad aasast kinni. Ta köhib kõri puhtaks. Kogub mõtteid. Rahustab ennast. Ja pöördub rahvahulga poole kõnega. Ta räägib usust. Ütleb, et ei karda surra. Sest ta on usklik inimene. Ta jutustab oma elust. Tal ei ole oma elu pärast häbi. Ta on püüdnud elada väärikalt. Püüdnud teha head ja inimestele kasu tuua. Muidugi, tuli ette ka vigu. Talle meenus neiu, kelle ta tegi naiseks ja kes tegi tema pärast abordi. Ja nagu ta teada sai, ei saanud see naine pärast enam lapsi. Talle meenub, kuidas ta oli üliõpilasena tudengite õhtul joonud end purju ja visanud aknast välja pudeli, see tabas möödujat pähe. Ta jutustab, kuidas jättis ükskord sõitmata haige juurde ja haige suri. Ta oli oma elus palju valetanud. Ta oli laimanud oma sõpru ja kolleege. Ta rääkis inetusi naisest, kellega ta kokku elas. Mõnikord oli tal kahju anda oma vanematele raha. Ta ei tahtnud lapsi muretseda. Tahtis elada vabalt, nautida elu. Suuresti sellepärast ta naisest lahku läkski. Ta kahetseb toimepandut. Ta rääkis võimudest halvasti. Ta soovis, et Venemaa vajuks põrgusse. Ta naeris vene inimese üle. Ta naeris Valitseja üle. Kuid ta pole kunagi olnud kurjategija. Ta oli seaduskuulekas kodanik. Ta maksis alati korralikult makse. Katla põhi läheb tuliseks. End pingutades toetub ta jalgadega aasale. See on vaid pisut soe. Kätega hoiab ta oma jalgu aasa kohal. Ta ütleb, et kõige hirmsam asi on maailmas see, kui hukatakse süütu inimene. See hukkamine on tapmisest palju õudsem. Sest tapmise paneb toime kurjategija. Kuid isegi kurjategija annab tappes ohvrile võimaluse pääseda. Ohver võib ära joosta, rebida kurjategijal noa käest, kutsuda appi. Mõrvar võib mööda lüüa, komistada. Või lihtsalt haavata ohvrit. Kui aga inimest hukatakse, siis ei jää talle ainsatki võimalust pääseda. Selles seisnebki surmanuhtluse õudus ja halastamatus. Ta on alati olnud ja jääb surmanuhtluse vastaseks Kuid see, mis leiab praegu aset selle linna peaväljakul, on surmanuhtlusest palju koletum. Sest see on süütu inimese surmanuhtlus. Kui nad kõik on kogunenud siia selleks, et hukata tema, süütu inimene, siis teevad nad ränka pattu. Ja see patt lasub igavese häbina nende linnal, nende lastel ja lastelastel. Ta tunneb, kuidas õli kerkib põhjas soojenedes soojade tõusvate vooludena üles ja surub jaheda õli alla. Soe õli surub külmale õlile peale. Ja külm õli vajub alla. Et põhjas üles soojeneda ja muutuda soojaks õliks. Ja tõusta üles. Ta räägib lastest, kes seisavad siin ja istuvad isade õlgadel. Lapsed näevad, kuidas teda hukatakse. Nad kasvavad suureks ja saavad teada, et ta oli süütu. Neil on oma vanemate pärast häbi. Neil on oma linna pärast häbi. See on väga tore, ilus linn. See ei ole loodud hukkamise, vaid rõõmsa ja muretu elu jaoks. Tema kannad libisevad aasalt maha ja puudutavad põhja. Põhi on kuum. Ta tõukab end kandadega kiiresti põhjast lahti ja haarab jalalabadega aasast ja nöörist, hoiab kinni nöörist. Ta räägib usust. Usk peab tegema inimesed paremaks. Inimesed peavad inimesi armastama. Jeesus Kristuse surmast on kaks aastatuhandet möödas, aga inimesed ei ole ikka veel õppinud üksteist armastama. Ei tunneta oma sugulust. Nad ei ole loobunud üksteist vihkamast, petmast, röövimast. Inimesed ei ole loobunud üksteise tapmisest. Kas inimesed suudavad inimesi mitte tappa? Kui see on võimalik ühes perekonnas, ühes külas, ühes linnas, siis miks ei peaks see olema võimalik vähemalt ühel maal? Aas soojeneb. Kandadel hakkab kuum. Ta tõmbab need eemale, kuid need vajuvad kohe vastu põhja. Põhi on väga tuline. Jalalabad tõmbuvad eemale. Kuid nad ei saa rippuda õlis. Nad peavad millelegi toetuma. Ta vajub tuharatega vastu põhja ja põletab need ära. Paneb sõrmed tuharate ja kandade alla. Toetub sõrmedega tulisele põhjale. Siis aasale. Lõkkesuits keerutab ümber katla, tikub talle silma. Ta pigistab silmad kinni ja karjub, et nad kõik on kurjategijad. Et nende linna üle hakkab kohut mõistma rahvusvaheline tribunal. Et nad panevad toime kuriteo inimsuse vastu. Et rahvusvahelise tribunali otsusel pannakse nad kõik vangi. Et nende linnale visatakse aatomipomm. Rahvahulk naerab ja huilgab. Õli läheb tuliseks. Tulised voolused tõusevad üles. Nad limpsavad nagu ühtlase leegi keeled tema selga. Limpsavad tema rinda. Nende eest ei saa end millegagi varjata. Nad on järjest tulisemad. Aas on juba tuline. Ta tõmbab kopsudesse õhku. Ta karjub kogu jõust. Ta neab seda linna. Ta neab neid inimesi väljakul. Ta neab nende vanemaid ja lapsi. Ta neab nende lapselapsi. Ta neab nende maad. Ta puhkeb nutma. Ta karjub kõiki sõimusõnu, mida teab. Ta karjub neid sõimusõnu nuttes ja sülitades. Õli loksub ümber tema pea. Aasale on juba täiesti võimatu toetuda. See on tuline. Väga tuline. Ja katla põhi on juba kohutavalt tuline. Seda ei saa isegi puudutada mitte. Ta tõukab end aasast lahti ja jääb õlisse rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Tõukab lahti ja jääb rippuma. Ta tantsib õlis. Tants õlis. Ta hakkab ulguma. Tants õlis! Ta ulub, ta ei pöördu enam rahvahulga, vaid väljakut piiravate majade katuste poole. Tants õlis! Need on vanad kivikatused. Tants! Nende all elavad inimesed. Tants! Perekonnad. Tantsi! Seal teevad naised hommikueinet. Tantsi! Nõeluvad pesu. Tantsi! Lapsed nutavad ja mängivad. Tantsi! Lapsed suruvad end ema vastu. Tantsi! Ja magavad oma voodites. Tantsi! Lapsed magavad, magavad, magavad. Oma voodites. Tantsi! Padjad, väljaõmmeldud padjad. Emad õmblevad patjadele lilli välja. Patjadel magavad lapsed. Magavad, magavad, magavad. Ega ärka. Magavad päeval. Võib magada päeval. Ega ärka. Selle eest ei karista keegi. Kui sa üles ei ärka. Kui sa magad. Ta karjub ja anub, et ta üles äratataks. Ta usub lastesse. Ta usub tuvidesse kivikatustel. Ta armastab tuvisid. Tuvid võivad talle andestada. Tuvid andestavad kõikidele inimestele. Tuvid ei tapa inimesi. Kas ma suren? Tuvid päästavad ta. Ma suren? Tuvid päästavad ta. Ma suren? Ta muutun tuviks. Ma suren? Ta lendab ära. Ma suren? Rahvahulk hakkab laulma ja end kõigutama. Masuren! Mis see on? Masuren! Rahvalaul! Masuren. Selle rahva laul? Masure! Selle toreda rahva oma.
Looming
“Sinine pekk”. Hotger, 2002. Tõlkinud Ott Arder, Jüri Ojamaa.
“Opritšniku päev”. Argo, 2009. Tõlkinud Aila Tomingas.
“Suhkrust Kreml”. Argo, 2012. Tõlkinud Aila Tomingas.
“Tuisk”. Tänapäev, 2012. Tõlkinud Jüri Ojamaa.
Nädala autor 