Lauri Räpp
Blogijana tuntud Lauri Räpi (1977) sulest on ilmunud „See ei ole minu Kuuba”, Tammerraamat 2015, „Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis”, ITI 2016 ning käesoleval aastal „Maailma lõpus on kohvik”, Rahva Raamat 2018.
Foto: Raimu Hanson
Katkend: Maailma lõpus on kohvik, Rahva Raamat 2018, lk 146 – 154.
Legendi järgi laius kunagi Nicaragua järve ja selle saarte asemel lopsaka loodusega jumalate org Valle de Coapolca. Selle ümbruses elasid vaenujalal hõimud, kes käisid orus tihtipeale jahil. Ühel päeval kohtus ühe hõimu pealiku poeg Nagrando Ometepetlit, vaenuliku hõimu pealiku tütart, ja nad armusid. Kuigi noored üritasid armulugu saladuses hoida, see ei õnnestunud. Tüdruku isa vandus, et tapab Nagrando. Noored põgenesid ähvarduste eest jumalate orgu. Mõnda aega varjul olnud, jõudsid nad otsusele, et ainus võimalus olla igavesti koos on ühine enesetapp. Nad lõikasid läbi randmed ja surid teineteise käte vahel. Maapinnale vajudes moodustas Nagrando kehast Zapatera ja Ometepetli omast Ometepe saar. Jumalad vihastasid. Taevas tumenes ja vihmad ujutasid oru üle. Legendi järgi kivistus Ometepetl ja tema rindadest moodustusid kaks vulkaani.
Aegamisi valgus praam tühjaks. Vaid mõned viimased reisijad tilkusid üle ääre, mina, mu eestlasest reisikaaslane, Ryan ja Caroline nende seas.
Moyogalpa on justkui saare filtriks. Osa maabujatest voolab sellest läbi peatumata. Mõned takerduvad viivuks-paariks poekese, baari või teenusepakkuja juures ning osa jäävadki siia pidama. Pigem suur küla kui väike linnake on koht, kus kõik reisisellidele hädavajalik on olemas. Hostelid ja hotellid, poed ja poekesed, baarid ja restoranid, pangaautomaadid ja tanklad.
Jalutasime neljakesi mööda Calle Santa Anat, Moyogalpa peatänavat. Selle äärekivid, kui neid oli, olid kollased. Kui neid ei olnud, siis polnud ka värvi. See-eest olid pea kohal kõrgunud sinitaeva mõlemad ääred kirevuse päralt. Puutokkide ja elektripostide küljes lehvisid erivärvi lipud kogu oma uhkuses ja ulatuses.
Kirju oli ka majade rivi. Sildid ja kirjad erksavärvilistel fassaadidel kutsusid keha kinnitama, ööbima, ostlema, rollereid rentima, raha vahetama. Ühe kahekordse maja ees seisis poristel jalgadel reklaamtahvel, mille kõhul kriidikiri „We just look expensive”. Meelitava slogan`iga sildi ühte jalga oli purenud koer, selle selja tagant paistnud hoonet ajahammas. Tänavanurgal jäi silma vulkaanipurset kujutav liiklusmärk. Kiri „Ruta de Evacuación” ja nool selle all andsid teada, mis suunas põgeneda siis, kui mööda maad roomab põrgukuum laava ja taevas lendleb hingemattev tuhk.
Põgenemiseks vajadust ei olnud. Laava asemel roomasid mööda maad reoveenired. Tuha asemel hõljusid taevas mõned puhvpilved, mis üksteise järel ilmusid ja kadusid. Justkui külitaks nende kohal piipu popsutav ilmataat, kes huuli torutades taevasse pilvepalle paiskab, siis need katki torkab ja jälgib, kuidas need vihinal tühjenedes olematusse haihtuvad.
Allpool pilvi ja pealpool tänavat hõljus lõunamaadele iseloomulik kirbe hais – lämmatav kokteil reoveest ja heitgaasidest ning söe- ja lõkkevinguga segunenud tugevast tänavatoidu lõhnast. Midagi küpses igal pool. Panni peal, lõkke kohal, varraste otsas. Miski elutu kees pottides ja kastrulites. Tänaval ning kõnniteedel kees elu ise. Ent midagi oli justkui veel. Midagi silmale tabamatut.
Tegelikult õhkub ju saartest alati mingit salapära. Aeg liigub seal teisiti ja inimesed on teistmoodi. Isegi ühe rahvuse piires on iga saare elanikud üksteisest erinevad. Võõraid lihtsalt omaks ei võeta ja omad ei jää päris võõraks kunagi.
Ometepelastest on teada, et nad on oma päritolu üle ääretult uhked ning peavad oma kodu pühaks maaks, mida nad ei jäta isegi surma ähvardusel. Seda sõna otseses mõttes. Kui 1957. aastal ähvardas suurem vulkaan laavat välja valama hakata, andis valitsus kohalikele käsu saarelt evakueeruda. Ometepelased keeldusid aga kategooriliselt, teatades, et ennem nad surevad oma kodusaarel, kui jätkavad elu võõrsil. Ent kõik läks õnneks. Vulkaan rahunes ja ohvreid ei olnud.
Tänavatel käratsesid paljasjalgsed lapsed, kohvikutes lobisesid turistid läbisegi seljakotirändurite, elukunstnike, hipide ja kohalikega. Kitsukestel teedel liikusid rattad, rollerid ja isegi üks paksu tagumikuga erksavärviline chicken-buss oli end sinna ära mahutanud. Nurga peal peatus hetkeks üks koer. Seisatas, liputas saba ja läks oma teed.
Minu ees jalutas kohalik naine, kes paistis selja tagant kui gümnaasium, aga üle õla pilku heites oli pigem muuseum. Tema pilguheit tabas mind ootamatult ja obadusest toibumine võttis aega. Kui ma lõpuks pilgu maast lahti sain, silmasin ühe poekese – pulpería – ees istumas üht rõõmsailmelist vanameest, kes tervitas meid peanoogutusega ning küsis, kust me pärit oleme ning teisi tavapäraseid võõramaalastelt päritavaid asju.
Sel hetkel ma veel ei teadnud, et suitsetav mees ja tema jutustatud lugu on justkui sissejuhatus saarel ees oodanud kummaliste lugude jadasse.
Päikese küntud sügavate vagudega näos särasid lõunamaiselt tumedad silmad, mis uudishimulikult meie välimust, seljakotte ja võib-olla ka rahakoti paksust hindasid. Ühest suunurgast teise jõlkus tossav sigaret.
„Kas teil on ööbimiskoht juba olemas?” haaras ta üllatavalt head inglise keelt rääkinud vanamees härjal sarvist.
„Mõtlesime peatuda El Indio Viejos, aga ette me tube sinna ei broneerinud. Oskate ehk suunda juhatada?” küsisin.
Lõbus ilme haihtus mehe näost hetkega.
„Oskan,” vastas mees, „aga sinna ma teil küll minna ei soovita. See on üks väga halva auraga koht.”
Olin üllatunud nagu mu kaaslasedki. Oli see ju ometi üks kiidetumaid majutuspaiku saarel. Hea asukoht ja hinnakvaliteedi suhe kogu piirkonnas. Nooruslik ja rahvusvaheline personal, hea köök ja kõik muu. Vähemalt internet rääkis sellest ööbimispaigast nii.
„Ehk üritab ta meile lihtsalt moskiitosid pähe ajada ja vahendustasu teenimise eesmärgil mõnd endaga seotud kohta pähe määrida,” ütlesin kaaslastele. Ent papi lõikas võimalike vastuste teekonna juba enne starti läbi ja küsis: „Olete te midagi kuulnud mehest, kelle üks paljudest nimedest on Pierre Doris Maltais?”
„Ei,” vastasime ühehäälselt.
„Aga sellisest sektist nagu Ecoovie?”
Ka sellest ei olnud keegi midagi kuulnud ega ridagi lugenud.
„Ta oli üks väga halb inimene,” ütles vanapapi suitsukoni välja sülitades. Sättis ennast siis mugavamini äärekivile, läitis järgmise isekeeratud pläru ning rääkis meile lühikese loo mitme nimega mehest ja tema loodud kommuunist Ecoovie.
„Pierre Doris Maltais oli kanadalane ja kasutas nimesid William Norman, Vend Maolinn Tiam, Man, Abi, Indio ja veel paljusid teisi,” alustas papi oma juttu.
„Ecoovie on tema asutatud kommuun. Rohelise eluviisiga sekti eesmärgiks oli elada kooskõlas loodusega nagu indiaanlased ennevanasti. Maltais väitis end põlvnevat Kanada indiaanlaste hõimust micmac. ”
Lugesin hiljem, et lisaks 1978. aastal asutatud Ecooviele pani mitme nimega mees aluse ka Rahu Ülikoolile. See „valeülikool” andis talle võimaluse erinevate petuskeemide abil rahastada oma kommuuni. Tohutu veenmisoskuse ja manipuleerimisvõime abil suutis Maltais ära rääkida isegi United Towns Organizationi asutajaliikme, kes allkirjastas ülikooliga koostöömemorandumi.
Ülikooli juurde moodustas mees 1984. aastal March of Returni nimelise rühmituse, mille eesmärgiks oli jalgsimatk ümber maailma. Liikmete hulka kuulusid teiste seas ka rasedad naised ja väikelapsed. Ümbermaailmareisi abil sooviti lisaks looduslike eluviiside ja veganluse propageerimisele tõsta ülemaailmset teadlikkust rahust, rassismiprobleemidest ja näljahädast.
Rühmal inimestel õnnestus rännata läbi Prantsusmaa, Hispaania, Portugali ja seilata Ceutasse – Hispaania Marokosse. Ent peagi sai selgeks, et William Norman oli UTO-lt raha välja petnud ja ta heideti organisatsioonist välja.
Tema sepitsuste võrku on langenud nii teadlasi, keskkonna aktiviste, ärimehi, poliitikuid ning isegi korrakaitsjaid. Katastroofilistest tingimustest hoolimata oli rühmituse liikmete pühendumus suur ja nende rännakud kestsid 2000. aastani, kokku 16 aastat.
Mitme nimega meest on aastate jooksul süüdistatud pettustes, pedofiilias ja veel paljudes kuritegudes, aga ta pääses peaaegu alati puhta nahaga. Ta arreteeriti vaid ühel korral – 1988. aastal Belgias, kus ta sai süüdistuse ja lühikese vangistuse valeidentiteetide kasutamise, võltsingute ja röövimise eest.
Üldsõnaliselt rääkis meile sama lugu suitsetav mees ning jätkas oma jutuga.
„Osava manipulaatori ja psühhopaadi juhtimisel muutus kommuun paljudele selle liikmetele aegamööda õudusunenäoks. Maltais rikkus ilma igasuguse süütundeta kõiki sotsiaalseid norme. Ta pidas end imevõimetega ravitsejaks ja keelas kommuuni liikmetele tavapärase arstiabi. Ravivõtetena olid lubatud ainult tema enda määratud ravimtaimed, paast ja loitsud. Kõik see tõi kaasa haigused ja nurisünnitused. Paljud inimesed surid. Kõigest hoolimata suutis mees oma järgijate meeli mõjutada nii, et kõikides hädades süüdistati hukkaläinud ühiskonda. Asja teeb eriti kurioosseks see, et samal ajal, kui rühmituse liikmed kannatasid ebainimlike tingimuste käes – ööbisid sisuliselt lageda taeva all või armetutes telkides -, nautis Maltais ise tihtipeale kallite hotellitubade ja luksuskorterite mugavusi. Sekti liikmed toitusid puulehtedest ja sellest, mida parasjagu loodusest kätte sai, kusjuures süüa tohtis ainult siis, kui päike oli loojas. Maltais ise nautis samal ajal uhkete restoranide rikkalikku valikut.”
Peagi hakkasid kommuunis levima piiranguteta väärastunud seksuaalsuhted. Erinevate riituste nime all hakkas Maltais seksuaalselt ära kasutama kommuunis elanud alaealisi poisse.
Ootamatult sekkus mehe juttu Caroline, kes küsis: „Kus te seda kõike nii täpselt teate?”
Mees vaatas talle otsa. „Kas sa tõesti arvad, et mul on nii jõle fantaasia, et mõtleksin midagi sellist välja?” küsis ta retooriliselt. „Minu väga hea sõber on ajakirjanik, kes seda lugu põhjalikult uuris. Seepärast teangi. Tegelikult teavad seda lugu siin saare peal paljud kohalikud. Aga see selleks. Küll te soovi korral minu loole kinnistust leiate.”
Suitsetav mees tegi jutu sisse pausi. Keerutas hoolsalt uue plotski, viskas selle hambusse ja jätkas oma juttu.
„Kahekümne esimese sajandi hakul jõudis rändkommuun Nicaraguasse ja ühel päeval ka siia, Ometepele, kus Maltais esitles ennast kui Abit, Kanadast pärit indiaani hõimu pealikut. Oma saatanliku sarmi ja manipuleerimisoskuste najal sulandus ta märkamatult saare igapäevaellu. Ta sai selle osaks nii, nagu oleks ta ammustest aegadest saati saarel elanud. Ja ma rõhutan, et meie, ometepelased, ei võta võõraid väga lihtsalt omaks.”
Märkamatult, nii umbes 2005. või 2006. aasta paiku, sai temast võõrastemaja Hospetaje Centrale omanik. Praegu on selle koha nimi El Indio Viejo, Vana indiaanlane. Jah, just seesama koht, kus teil plaanis peatuda. Sealt said alguse sündmused, mis mitme nimega mehe loos ehk kõige enam õõva tekitavad.
Suitsetav mees lennutas õhku paksu suitsurõnga, mis hõljus hetkeks tema pea kohal kui nimbus ning haihtus siis. Ta vaatas meile kordamööda otsa, justkui hinnates, kuidas see lugu meile senini mõjunud on, ja jätkas jutustust: „See oli 2011. aastal, millalgi sügisel, kui saarel maandus kõikide ometepelaste ehmatuseks politseikopter. Algas operatsioon, mille eesmärgiks oli päästa Haitilt pärit alaealine poiss, kelle Maltais oli väidetavalt adopteerinud ning toonud elama El Indio Viejosse.”
Mees ohkas.
„Tegelikult ei tea keegi tänase päevani, mis täpselt juhtus, aga ühel päeval poiss lihtsalt haihtus sealt. Ilmselt esitas keegi mehe lähikonnast selle kohta võimudele kaebuse. Politseioperatsiooni tulemusena avastati poiss ühest vanast ja mahajäetud majast. Sellesama kiriku lähedalt, mis siit kätte paistab,” osutas vanapapi käega põhja suunas.
„Kui poiss leiti, oli ta alasti ja alatoitunud. Niigi kitsukeses toas piirasid tea nappi liikumisruumi köidikud, millega ta kinni seotud oli. Ainsateks mööbliesemeteks olid räpane madrats ning haisev pang väljaheidete jaoks. Põrandal vedelesid mõned kulunud värviraamatud. Arstlik ekspertiis ja ülekuulamised selgitasid, et et poissi oli palju kordi ja väga rämedal viisil seksuaalselt ära kasutatud. ”
„Mis sellest poisist sai?” segas Caroline kannatamatult vahele.
Elina Hirvonen
Foto: repro/Postimees
Elina Hirvonen (1975) on soome kirjanik ja filmitegija. Hirvonen paistis silma juba oma 2005. aastal ilmunud debüütromaaniga „Että hän muistaisi saman“ (e k 2017, „Et tema mäletaks sedasama“, tlk Piret Saluri), mis on ühtaegu mõtisklus perekonnast ja lapsepõlvest ning samas Vietnami sõja, New Yorgi kaksiktornide hävingu ja Iraagi sõja taolisi mullistusi tulvil maailmast selle ümber. Romaan kandideeris Soome kõige olulisemale kirjandusauhinnale, Finlandiale. 2007. aastal ilmus Hirvoneni dokumentaalfilm „Paratiisi – kolme matkaa tässä maailmassa“ („Paradiis – kolm teekonda selles maailmas“), mis kirjeldab Aafrika emigrante Euroopas. Sel aastal ilmub eesti keeles Hirvose kolmas romaan ”Kun aika loppuu“ („Kui aeg saab otsa“, tlk Piret Saluri), mis on samuti seotud Aafrikaga, kuna see on kirjutatud Sambias. Tegu on lähitulevikku asetuva düstoopiaga, kus ilmastikumuutused ja inimestevaheliste sidemete nõrgenemine viivad vägivallani nii Aafrikas kui Soomes. Nagu ikka, seob Hirvonen ilmekat ja nappi keelekasutust emotsionaalse intensiivsuse ja traagilise süžeega. (http://www.headread.ee/)
Katkend: Kui aeg saab otsa, Varrak 2018, tlk Piret Saluri. Kl 138 – 146.
Minu baraki trepp on päevasest päikesepaistest ikka veel soe. Bahdoon istub minust nii kaugel kui kitsal trepil võimalik, põsk vastu kätt ja pikad peenikesed jalad risti. Oleksin tahtnud õlut, aga Bahdooni pärast keetsin meile teed. Ta ei räägi usust mitte kunagi, aga olen näinud kuidas ta end õue nurgas peseb, palves viis korda päevas kummardab. Tee on magus ja piimast valge, pinnal kardemoni puru. Kui otsin trepi alt peidupaigast suitsu, küsib Bahdoon ootamatult, kas ka tema saaks ühe.
„Ma ei teadnud, et sa suitsetad.”
„Ma ei suitsetagi.”
„Mina ka mitte.”
Bahdooni suitsuots hõõgub pimeduses nagu jaaniuss, ta näo ette kiharduv suits toob meelde mustvalged filmid ja vanaaegsed teatrid, kõrged laed ja rasked kardinad ekraani ees. Euroopas ei müüda suitsu enam üldse, siin seda rohkem. Pommidest lõhutud tänavaservadel seisavad tubakatootjate logodega värvitud majad, pärast pommitamisi parandatakse alati need esimesena ära.
Otsin uudiseid. Püüan kätte saada ema, isa või Aslakit. Aeg läheb. Nett ei tööta. See on üks vähestest kohtadest maailmas, kus on endiselt võimalik pikaks ajaks muust maailmast isolatsiooni sattuda.
Bahdooni poos on lõtv ja hingamine rahulik. Mu põsed on soojad ja kurk kuiv. Otsin õigeid sõnu, et juttu üleval hoida, et olla huvitatud, aga viisakas, mitte liiga pealetükkiv, et Bahdoon jääks ja aeg kuluks, et hoida teda enda kõrval seni, kuni miskit selgub.
„Miks su sõber nii tegi?” Vale küsimus. Bahdooni reiele pudeneb kuuma tuhka. Tema silmis olen ilmselt üle mõistuse vana, kohutavalt autoriteetne.
„Muidugi, kui sul ei ole temast paha rääkida,” jätkan ettevaatlikult, andekspaluvalt. Tõmban suitsu kopsudesse ja köhin nagu 12-aastasena, kui suitsetasin koos Aslakiga oma esimese, kauaks ajaks ka viimase sigareti. Minu sõprade seas on suitsetamine alati olnud häbiasi, niisamuti nagu liigne alkoholitarvitamine, purjujäämine ja juhusuhted. Mu kooliaegsed sõbrad olid juba 15-aastaselt noored daamid, nad käitusid talitsetult ja käisid ilusasti riides, tahtsid abielluda, lapsi ja ärialale ning teadsid, kust osta elegantne vaip ja stiilis kardinad. Püüdsin natukene aega olla samasugune kui nemad, õppida sobivalt naeratava naise rolli, niisugust, mida ema kunagi ära ei õpiks. Kui ära läksin, siis tahtsin põgeneda ka sõprade, nädalavahetuse brantšide ja sumedalt valgustatud piltide eest, mida nad endast ja minust tegid.
„Mida sa tahad kuulda?” küsib Bahdoon ja joob teeklaasi kiiresti tühjaks. Kõik, mida ma pakun, võib tema jaoks olla luksus.
„Oota natuke,” ütlen ja lähen tuppa. Viilutan kandikule arbuusi ja mangot, panen kõrvale pähkleid ja väikestes topsides Soome šokolaadi. Pööran veel tagasi ja toon külmkapist kaks pudelit Coca-Colat, vanaaegsed, naisekujulised pudelid, väljas jäävad Bahdooni silmad nende külge kinni, nagu näeksid aaret. Külades pakutakse alati kolme jooki: sooja Coca-Colat, Sprite`i ja Fantat saledates klaaspudelites, mida mujal enam ei näe. Mõnes külas on kaevud ära kuivanud ja vesi otsas, aga limonaadi leidub külalistele alati. Olen kindel, et sel päeval, kui elu maakeral lõpeb, jääb viimasena alles pudel Coca-Colat ja sogasest pruunist vedelikust võrsub uus maailm.
„Kõike, mida tahad rääkida,” ütlen ja avan pudelid. „Teist kahest. Temast. Enesetapubrigaadist.”
„Miks?” küsib Bahdoon, hääles kahtluse metalne toon. Siin maailmas räägivad inimesed hirmust samasugusel moel, nagu soomlased ilmast. Peab pidevalt ringi vaatama, iga tühi pudel võib plahvatada, kes tahes võib olla hoopis keegi teine, kui ütleb end olevat, kõige väiksemgi viga võib tappa. Jalgpall ja surm, uudised ja nälg, pulmad, peitusemäng ja tänavaäärsed pommid kuuluvad sellesama argielu koe sisse, mille raskust märkan alles siis, kui lähen ära, kui lennuk tõuseb ja laskub kuhugi, kus pidev ettevaatlikkus inimestele naeru peale ajab.
Ma ei tahaks Bahdooni hirmutada, oleks petlik kujutada, et me ajame siin niisama juttu, kaks võrdset inimest.. Ma ei taha kurjalt kasutada võimu, mis mul kahtlemata on. Tahan, et ta tunneks end minu seltskonnas nii mugavalt kui võimalik.
„Ma tean, mis tunne on armastada inimest, kes kaob,” ütlen. Ma ei ole seda kellelegi teisele öelnud.
Ta noogutab.
„Ta on kõige parem sõber, kes mul üldse olnud on. Kuigi ta, nagu sa ütled, kadus. Ja tegi selle hirmsa teo. Ma ei saa temast enam kellelegi rääkida. Kui temale mõtlen, näen alati lapse nägu.”
„Minul on vend, ka tema kadus. Ma armastan teda. Aga ma ei räägi temast kellelegi. Koolis oli ta alati üksi. Ja ka mina hoidsin tema eest kõrvale.” Ma sulen silmad ja näen väikese, aralt omaette seisva Aslaki nägu. „Kas sa teadsid, et mõnel maal inimesi piinatakse nii, et seotakse nende käed ja jalad nelja hobuse külge, ja aetakse hobused eri suundades jooksma?”
Bahdoon vaatab mind hämmastunult.
„Ma arvan, et seda tehakse ka siin,” ütleb ta.
„Vabandust, see oli rumal võrdlus.”
„Pole midagi.”
„Tahtsin vaid öelda, et see kõik… Mul oli tunne, et kärisen ribadeks. Tegin kõik, et olla õige, et pääseda teiste hulka. Ja samal ajal oli Aslak, mu väikevend, kes oli tähtsam kui keegi teine, ja just tema ma tõukasin ära.”
Surun hetkeks näo kätesse. Sõrmede vahelt lõhnab õhk hibiskuse õie järele, lõhna järgi võiks arvata, et oled paradiisis.
Bahdoon ei ole Coca-Colat puutunud. Ta haarab pudeli alles siis, kui ulatan selle talle, joob ühe sõõmuga tühjaks, otsekui kardaks, et võtan selle ära. Kui pudel on tühi, ulatan talle teise. Ta joob pikkamisi maitstes, otsekui võiks leida joogist midagi uut, just sellele aastale, selle piirkonna saagile tüüpilisi lõhnu ja toone, mille äratundmine nõuab rafineeritud maitset.
„Hakkasin oma vennast lugusid välja mõtlema,” ütlesin vaikselt. „Ma ei talunud mõtet, et teised pidasid teda imelikuks.”
„Missuguseid?” küsib Bahdoon ja paneb pooltühja pudeli hetkeks kandikule, pigistades ikka veel selle kaela.
„Niisuguseid, kus ta oli kangelane. Rääkisin, et ta on erakordselt arukas. Ütlesin, et ta kirjutab arvutiprogramme ja vestleb netis Ameerika professoritega. Ja et ta treenib salaja jalgpalli ja lööb väravaid nagu Zlatan.”
Bahdoon naerab.
„Mina rääkisin endast sedasama lugu.”
„Sina?”
„Jah. Olin jalgpallis alati vilets. Siin oskavad kõik poisid mängida.”
„Meie koolis niisamuti. Tundus, et kõik peale minu venna olid selles head.”
„Mina palvetasin aastate kaupa, et pallimäng mulle istuks,” ütleb Bahdoon ja naeratab. „Kuigi tegelikult see mind isegi ei huvita. Unistasin, et võin ehk ükskord saada teadlaseks, elada oma elu ära, keskendudes korralikult vaid ühele asjale.”
Vaatan Bahdooni terasemalt. Baraki lae all rippuv valgus heidab ta näole teravaid varje, alles nüüd märka ta silmanurkades puhkevaid kurde, veel õrnu nagu aastate eest ära kuivanud jõesängid. Ta võib-olla ei olegi nii väga palju aastaid minust noorem, ta vaid paistab segadusseajavalt süütu, nagu poiss, keda tahaks osata kaitsta.
„Millest sa veel unistasid?” küsin.
„Et võiksin ära minna,” ütleb Bahdoon. „See on ikka veel minu suur unistus. ” Ta hääl murdub. Hammustan huulde.
„See oli ka minu suurim unistus.” Õnneks ei ütle ma seda välja.
Ära minna. See oli ka minu suurim unistus, ja on veel praegugi. Tahan ära minna ja ära olla. Tahan kodunt kaugele. Tahan elada nagu igavesti kohta vahetav nomaad, lahkuda kohe, kui mõni koht hakkab liiga tuttavaks ja inimesed liiga armsaks saama. Tahan liikuda edasi, tagasi vaatamata, tahan lasta aistingutel täituda uude kohta saabumise imega, sellega, kui rongi või lennuki ukse avanemisel lahvatavad vastu uue koha lõhnad, õhu niiskus, soojus või tuulehoog, kui näed esimesi detaile tänavatest ja majaseintest, astud linna teadmata, mida kõike võib seal leiduda.
Aastaid tundsin, et lämbun kodus. Häbenesin ema, kes ostis oma riideid kirbuturgudelt ja tegi köögiviljadest toitu, mida keegi mu sõpradest süüa ei tahtnud. Olin tulivihane isa peale, kes kavandas parke ja ujumiskohti Aafrika laste jaoks, aga ei jõudnud kunagi koolipeole tulla. Olin kade Aslakile, kes vajus kogu aeg sügavamale oma maailma ja kelle lähedal ei võinud ka mina olla see, kes ma olla tahtsin – tavaline, teiste hulka sulanduv tüdruk.
Gümnaasiumis taipasin, et äraminek oli võimalik. Kohtusin poisiga, kelle arvates mu naer oli liiga kuuldav ja pilk liiga sünge, kelle puudutus kõditas ega erutanud üldse mitte. Ma ei saanud poissi kohe maha jätta, sest olin võlutud tema emast. Emal olid ilusad riided ja talitsetud naeratus. Ta töötas era-arstipunktis, aga oli enne abiellumist maailmas ringi sõitnud, vaktsineerinud lapsi Aafrika ja Aasia külades ja elanud kohtades, kus võib liikuda vaid koos turvamehega.
Oli võlutud piltidest, mida ta näitas mulle endast purukuivades külades, kitsede, lammaste ja rõõmsalt naeru lagistavate laste keskel.
„Elu võib olla ka niisugune,” mõtlesin, ja otsustasin selle mõttega elada. „On võimalik minna ära ja alustada oma elu kusagil, kus keegi mind ei tunne.” Ma lõpetasin joomise, hakkasin jooksmas käima ja joogat tegema, sooritasin üliõpilaseksami väga heale ja astusin järgmisel sügisel arstiteaduskonda.
Ma läksin ära. Lähen alati, kui tahan. Reisin maadesse, kust kõik tahavad ära minna, aga vaid vähesed läinutest jõuavad kohale. Olen tööl või turistina, triiksärk seljas ja kiiver peas, või rändan, seljakott seljas ja lehvivate seelikutega, mida turistid kohalikelt turgudelt ostavad. Olen sageli nukker ja õnnetu, aga ohus olen vaid harva ja ka siis on minu ümber terve süsteem, mille abil pääsen kindlasse kohta. Kui haigestun, võin koju minna. Kui riiki ähvardab looduskatastroof või konflikt, võin koju minna. Mul on kindlustus, mis tagab, et helikopter viib mind hästivarustatud haiglasse maailma ükskõik millisest nurgast, mu pass tagab, et võin minna üle kõikide riigipiiride ja tagasi, mul on hoiuarve ja kodu, kust võin astuda õue ilma hoolikalt ümbrust kontrollimata, ja kuhu on alati võimalik tagasi tulla.
Ma sulen silmad. Mulle libiseb meelde pilte noortest inimestest, Soome väikelinnade vaikusesse suletud siniste juustega tüdrukutest ja peegli ees tantsivatest poistest ning täiesti teistsuguste väikelinnade tüdrukutest ja poistest, tumedatest juustest ja silmadest nagu söed, lastest, üll läänemaisest taaskasutusest tulnud riided, kuidas nad kõik unistasid lahkumisest, kuidas need unistused tõuseksid kõik korraga õhku ja muudaksid üle piiride pühkiva tuule tihedaks ja raskeks.
„Räägi veel oma vennast,” ütleb Bahdoon. Kissitan silmi, kuigi on pime, hõõrun parema käe pöidlaga vasakut käelaba ja pöördun tagasi tegelikkusesse, täiesti unetaolisse hetke.
„Kui olime väikesed, magasime peaaegu alati kõrvuti. Kui teine painajate või isa ja ema vaidlemise häälte pärast üles ärkas, pigistasime üksteisel kätt. Mõtlesin, et meie oleme alati koos. ” Ümberringi siristavad rohutirtsud. Taevas on pilvitu ja Plejaadide tähtkuju selge.
„Mu isa ja vanaisa vaatasid nende pealt kasvuperioodi algust,” ütleb Bahdoon.
„Ja siis korralikke kasvuperioode enam ei tulnudki,” ütlen mina ja tema vaatab mulle silma, tema silmade pinnal on minu näo piirjooned.
„Miks sa kardad, et su vennaga midagi juhtub? ”
Bahdoon on ka teise pudeli tühjaks joonud. Kaluripaatide kujulised mangoviilud on kandikutel reas, küpses viljalihas on kiud selgesti näha. Mõtlen sametmagusale viljalihale hammaste vahel. Ma ei kujuta ette, millal järgmine kord süüa saan.
„Just praegu tulistab Soomes keegi katuselt inimesi.”
„Kas ta on palju ära tapnud?”
„Ma ei tea. Nett ei tööta.”
„Sa kardad, et su vend on seal?”
„Ma kardan, et tema on tulistaja.”
„Sinu vend?”
„Alati, kui midagi sellist juhtub, mõtlen esimesena temale.”
„Miks?”
„Temas on midagi… temas on kaua midagi niisugust olnud. Otsekui oleks ta end tervenisti teiste eest lukku pannud. Mõnikord vahetame sõnumeid. Ja siis, mõnes sõnumis, on ta öelnud asju, mis mind hirmutavad.”
Tõlked eesti keelde
Et tema mäletaks sedasama, Varrak 2007 (Tlk P. Saluri)
Kui aeg saab otsa, Varrak 2018 (Tlk P. Saluri)
Link
Imbi Paju „Elina Hirvonen tõlgendab põlvkondade masendust”, Postimees, https://www.postimees.ee/1662641/elina-hirvonen-tolgendab-polvkondade-masendust
Nädala autor 