Erling Kagge
Erling Kagge (1963) on norra maadeuurija, mägironija, jurist, kunstikoguja, poliitik, modell ja kirjanik. Temast sai 1994. aastal esimene inimene, kes läbis „kolme pooluse väljakutse“, jõudes jalgsi nii põhjapoolusele, lõunapoolusele kui ka Džomolungma tippu. Samuti on ta esimene inimene, kes on jõudnud kõrvalise abita nii põhja- kui lõunapoolusele. Pärast selliseid saavutusi läks Kagge Cambridge’i ülikooli filosoofiat õppima ja rajas Norra üheks juhtivamaks kirjastuseks muutunud Kagge Forlagi. Eelmisel aastal ilmus eesti keeles üks Kagge bestselleritest, seikluslik eneseabiraamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada“ (eesti k Post Factum, 2018, tlk Sigrid Tooming). Nagu pealkirigi räägib, on tegu mõtisklusega vaikusest – kuidas leida vaikust maailmast ja iseendast. Ühelt poolt on raamatul tugev seos Kagge uskumatult seiklusrikka eluga, sest tema sõnutsi on just Antarktika kõige vaiksem koht, kus ta on käinud, olgugi et vaikust võib leida ka suurlinnast. Teisalt aga kõneleb raamat sisemisest vaikusest, mida on eriti tugevalt kuulda siis, kui inimene on üksi.
https://headread.ee/uritus/erling-kagge/
Foto: © Lars Pettersen Tinagent
Katkend: Kõnni: Üks samm korraga, Postimees Kirjastus 2019, tlk Sigrid Tooming. Lk 78 – 89.
Sokrates oli silmitsi sama probleemiga: „Ja kuidas, sa Sokrates, tahad midagi uurida, kui sa ei tea üldse, mis see on?” selle dilemma üle – ehk Menoni paradoksi üle, mis sai nime sofist Menoni järgi, kes Sokratesele selle küsimuse esitas – on filosoofid juurelnud 2400 aastat. 1942. aastal käis prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty välja minu meelest hea vastuse. Sellise, mis tuleb tuttav ette kõigile, kes palju kõnnivad: sa mõtled kogu ihuga. Nii pea kui ka kehaga. Ta lähtus mõttest, et keha ei ole ainult aatomite kogum, mis koosneb lihast ja luust. Me tajume, säilitame mälestusi ja mõtiskleme varvaste, jalgade, käsivarte, kõhu, rinna ja õlgadega. Mitte ainult pea ja hingega, nagu väitis Sokrates. Merleau-Ponty taipas midagi, mis on hiljem pakkunud huvi aju-uurijatele ja psühholoogidele: sina ja mina tervikuna peame pidevat dialoogi kõigega meie ümber. „Ei ole mingit sisemist inimest, inimene on maailmas ja tajub ennast ainult maailmas.”
Kui me näeme, haistame ja kuulame, siis – selleks et mõista, mida kogeme – tarvitame juba kehasse ladestunud infot.
Kui lind laulab puuoksal, ei suuda ma eristada häält, mida kuulen, ja lindu, keda kujutan ette teistest kogemustest, mis asuvad mu kehas. Linnulaul, mida sina kuuled, ei sarnane seetõttu sellega, mida mina kuulen, kuigi lind on sama. Kõigil on isiklik kogemus ja võimalik, et salvestatud infol on selles suurem roll kui linnulaulul endal.
Samal ajal kui Robert Wilsoni õde pidi õppima kõndima, nägi poiss ise kurja vaeva rääkimisega. Ta kogeles nii, et temast ei olnud peaaegu võimalik aru saada. Wacos, kus perekond elas, ei olnud logopeedi ja vanemad viisid ta spetsialistide juurde New Orleansi, Chicagosse ja Dallasesse. Mitte miski ei aidanud. Teismelisena sai ta kokku ühe baleriiniga, kes seletas talle, kuidas on võimalik rääkima õppida. Nõuanne meenutas talle seda, kuidas tema õde õppis käima. Kui ta oli alustanud ühe sõna ütlemist, ei tohtinud ta närvi minna ega pooleli jätta, vaid pidi katsuma sõna rahulikult lõpuni öelda. Selleks et öelda „wwwwwheneeeeevvvver”, tohtis ta vabalt kasutada mitu minutit. Baleriin mõistis sügavuti, kuidas keha toimib. „Ta ütles mulle ainult seda, et ma pean rääkimiseks rohkem aega varuma, mistõttu ma hakkasin rääkima aeglasemalt ja üsna pea, nii viie-kuue nädala pärast ma ei kogelenudki enam. See oli umbes nii, nagu ma oleksin liikunud paigal tammudes jooksusammul!”
Performance-etenduses „Walking” näib Wilson kasutavat oma lapsepõlvekogemust, et iga asi peab võtma kaua aega. Kui etendust Hollandis mängiti, läks publikul ja tal endal viis tundi, et kõndida Terschellingi saare ühest otsast teise – jalgsi minnes kulub selleks harilikult kolmveerand tundi. „Ma hakkasin üha enam ümbrust märkama ja mu meeleaistingud muutusid. Kõik oli hoopis teistsugune kui siis, kui ma kõndisin jalakäija tempoga.”
Mereõhk, linnud, tuul, liiv, kivid ja silmapiir.
Enamasti käin ma kas sokkide väel või paljajalu. Kohe, kui ma olen jõudnud koju, külla või kontorisse, võtan ma kingad jalast. Mitte ainult selleks, et olla viisakas, vaid et liigutada varbaid ning et mu keha ja jalgealuse vahel ei oleks paksu kummikihti. Kui ma istun kohvikus, eelistan olla sokkisjalu, kingad lükatud laua alla. Ma katsun seda varjata, et pääseda märkustest ja sekka mõnest pahasest ettekandjast.
Kuigi seda ei ole töölkäimisega lihtne sobitada, eelistan ma käia ka sokkideta. Mitte jalgade pärast, vaid enda pärast tervikuna. Et tunnetada puupõrandat, betooni, vaipa, rohtu, liiva, pori ja asfalti. Või sammalt, puuokkaid ja kive. Et tunda, kuidas iga varba, varbapäka, kanna ja pahkluu refleksipunktid – punktid, mis on ühenduses ülejäänud kehaga -, saab maapinnaga vahetult kokku puutuda.
Niisama loomulikult nagu sellesse, et keha vajab päikest, nahk naudib tuult ja kõrvad püüavad linnulaulu, usun ma jalgade vabastamisse. Paljalt on jalad kaitsetumad. Ma pean olema tähelepanelik ja keskenduma, et mitte astuda millegi terava peale ega lüüa end ära millegi kõva vastu.
Nagu eespool mainitud, kirjutas luuletaja Pablo Neruda jalast, mis tahaks olla liblikas või õun, aga tema romantiline mõte saab paari värsi järel otsa. Edasi räägib luuletus, kuidas jalg kaotab ikkagi vabaduse ja peab leppima eluga pimeduses, ümbritsetuna plastist, kummist või nahast, rutates kiirel sammul sisse-välja poodidest ja büroodest:
tal oli vaevalt aega
olla paljas armastuses ja unes
Öeldakse, et pole midagi uut siin päikse all, aga niisama õige oleks öelda, et pole midagi vana siin päikse all. Filosoof Arne Næss praktiseeris viimast kohalikul kombel: kõik on meie ümber lakkamatult uus.
Ta elas suure osa oma elust Hallingskarvet`mäemassiivi all Tvergasteinis, üksikus mägimajas. Arne nõudis, et me läheneksime sellele iga kord ise teed mööda, olgu vaid mõni sentimeeter viimase raja kõrvalt. Nii pidid tegema kõik tema külalised. Kõigi nende aastate jooksul ei viinud mägimajja kunagi ühtki teerada.
Ta otsustas, et kahe meetri ulatuses peab tema maja ümbritsema looduskaitseala. Selleks et säästa sammaljat tundrakanarbikku, jäätulikaid ja drüüaseid, pidi ta ise, nagu ka kõik tema külalised, astuma kaitsealal ainult kividele, nii et ta saaks aknast jälgida, kuidas taimestik eri aastaaegadel häirimatut elu elab.
Tvergastein oli vist küll ainus mägimaja Norras, kuhu ei viinud sissetallatud rada. Allpool möödus paar loomarada, see oli kõik. Praegu, kaheksa aastat pärast seda, kui Næss siirdus oma viimsele teekonnale, viib majja rada. Ilma Næssi tahteta oli vältimatu, et turistid valisid lihtsaima ja sama tee.
Luuletaja Olav H. Hauge elas sünnist surmani Hardangeris Ulvikis oma talus. Maja asub fjordisopis, ümbritsetud kaunitest mägedest. Ulviki hingematvas maastikus algavad peaaegu kõik teekonnad pika mäkketõusuga. Hauge raamaturiiulid olid täis maailmakirjandust ning luuletaja käis ja vestles üksinduses mõttes raamatutest, mida luges, ja kirjanikega, kes olid need kirjutanud, tajudes, kuidas maailm muutub, ja kirjutas luuletuse „Sinu tee”:
See on sinu tee.
Vaid sina
seda käid. Ja ringi
ei saa keerata.
Nii täpselt ongi! On üks tee. See on sinu oma ja seda minnes sa lood seda, ka siis, kui rändad samu radu. Aga ma ei usu, et „ringi ei saa keerata”. Sa võid alati ringi keerata, igal ööpäeva minutil, aga tagasitee on juba teine.
Hispaania poeet Antonio Machado tundis umbes sama mida Hauge, kui matkas Kastiilia tuulisel kuppelmaastikul tammede all. Säärases looduses, kus „kivid näivad unistavat”. Luuletuses „Kui sa kõnnid, tekib tee” kirjutas ta peaaegu sama mida Hauge:
Kui sa kõnnid, tekib tee
ja kui vaatad tagasi,
näed rada,
kuhu enam sa ei astu.
Pärast Machado lugemist märkis Hauge päevaraamatusse järgmist: „VIIMAKS OMETI KEEGI, KES ON MINUGA ÜHTE MEELT.”
Südamekirurg Magdi Habib Yacoub käib iga päev kõndimas. Ühel õhtul põrkasime Genfi järve ääres hotellist väljudes peaaegu kokku. Mäletan siiani vaadet, mille tunnistajaks me olime: õhtupaiste kaunil järvel, ümberringi mäed, ja me peatusime, et lihtsalt vaadata. Ta rääkis, et kavatseb enne magamaminekut kolm-neli kilomeetrit jalutada, ja minult oli sama . Niisiis läksime koos.
Mul vedas.
Küsisin Yacoubilt, mis tööd ta teeb, ja ta rääkis, et on sooritanud umbes 20 000 lahtist südameoperatsiooni. Teised arstid saevad tema jaoks rinnakuluu läbi ja avavad rindkere, seejärel seisatakse natukeseks ajaks patsiendi süda ja hingamine, et Yacoub saaks teha operatsiooni ja minna edasi järgmise patsiendi juurde, kes juba avatud rindkerega ootab. Harilikult on päevas viis operatsiooni.
Üheksa aasta eest oli ta siiranud kaheaastasele tüdrukule uue südame. Operatsiooni käigus peatas ta tüdruku oma südame töö, aga jättis selle kehasse. Kaheksa aastat hiljem hakkas uus süda streikima. Küsimus oli elus või surmas ja Yacoub kutsuti kohale. Ta peatas siiratud südame ja taastas ühenduse tüdruku enda südamega. Vahepeal oli süda kasvanud ja tüdruku kehas terveks saanud. See oli esimene säärane operatsioon, mis õnnestus. Tüdruk sai kiiresti eluvaimu sisse. Täna on ta abielus ja tal on lapsed.
Küsisin, mida ta oli mitme tuhande tuksuva inimsüdame uurimisest õppinud. Yacoub heitis mulle käigu pealt kiire pilgu ja ütles pikemalt mõtlemata: „Käia iga päev kõndimas.” Ta kinnitas mulle, et see nõuanne ei lähe kunagi moest.
Yacoub ei öelnud võib-olla midagi muud kui seda, mida tundis ilmselt mu vanaema ja mida on kogetud mitu tuhat aastat. Moodsa meditsiini isa Hippokrates rääkis 2400 aastat tagasi sama juttu. Ta hoiatas arstide ravivigade eest ja rõhutas, et ükski ravim ei ole laiema toimega, kui seda on ühe jala teise ette asetamine. „Kõndimine on inimese parim ravim.” Usun, et kõnnil on olnud rahva tervise jaoks hoopis suurem tähtsus kui kõigil teistel neil ravimitel, mida on aegade jooksul neelatud.
Kui kreeka filosoof Diogenesele öeldi, et liigutust ei eksisteeri, vastas ta: „Solvitur ambulando” – see laheneb kõndides. Sokrates käis Ateenas ringi, esitas küsimusi ja ajas juttu. Charles Darwin võttis kaks korda päevas jalad selga ja läks oma „mõtlemisrajale”. Søren Kierkegaard oli tänavafilosoof nagu Sokrates. Ta jalutas Kopenhaagenis ringi – „Olen oma parimad mõtted saanud kõndides” -, esitas küsimusi, võttis inimestel ümbert kinni ja saatis neid tüki maad, sai vastuse, laskis käe ümbert lahti ja promeneeris üksi edasi. Pärast läks ta tagasi koju, kuhu ta haruharva kedagi laskis, ja vääristas oma tänavamuljed raamatuteks.
Kui Albert Einsteinil mõte kinni kiilus, läks ta Princetonis metsa, ja selleks et ideid edasi arendada, viis Steve Jobs kolleegid jalutuskäigule. Paljud tema ideede järgijad Silicon Valleys peavad koosolekut kõndides, lootes selle samasugusele mõjule. See toimib. Teeme nii ka minu töökohas, ehkki liiga harva. Usun, et kõik teavad, et väike jalutuskäik tööpäeva keskel võib anda paremaid tulemusi – „… Mulle tundub, et niipea, kui mu jalad lähevad liikvele, saavad mõtted hoo sisse,” kirjutas Henry David Thoreau -, aga siiski on kerge anda järele mõttele, et miski muu on tähtsam.
Julian Barnes
Julian Barnes (1946) – inglise kirjanik ja tõlkija. Hariduselt filoloog ning töötanud aastaid sõnaraamatu leksikograafina, ajakirjanduses kirjandustoimetaja ja filmikriitikuna, on ta nüüd ennast täielikult pühendanud kirjandusloomingule.
Foto: © Ellen Warner
Julian Barnes on hinnatud ja auhinnatud inglise prosaist ja esseist. Tema esimene romaan „Metroland“ ilmus 1980. aastal, praeguseks on Barnesi sule alt ilmunud kolmteist romaani, millest kolm on avaldatud ka eesti keeles. „Maailma ajalugu 10½ peatükis“ („A History of the World in 10½ Chapters“, 1998, eesti k Hotger 2002, tlk Tõnis Leemets) on postmodernistlikus voolusängis liikuv fantaasiarikas ja humoorikas fragmentaarium elust ja surmast, kus lisaks inimlikule vaatepunktile on võimalik sisse elada ka Noa laevale püüdlevate puukoide mõttemaailma. „Kui on lõpp“ („The Sense of an Ending“, 2011, eesti k Varrak 2013, tlk Aet Varik) käsitleb mineviku usaldusväärsust, sõpruse vastupidavust ning muutuvuse möödapääsmatust. Teos võitis maineka Bookeri auhinna, millele on kandideerinud mitmed teisedki Barnesi teosed. „Aja müra“ („The Noise of Time“, 2016, eesti k Varrak 2018, tlk Aet Varik) peaks pakkuma huvi kõigile lähiajaloo huvilistele, eriti neile eestlastele, kellel veel isiklikke mälestusi Nõukogude Liidust. Romaan käsitleb tuntud helilooja Dmitri Šostakovitši elu stalinistliku režiimi ähvardava pilgu all. Barnes tabab nii ajastu absurdi kui ka inimese isiklikke üleelamisi – ühelt poolt kompromisse ja hirmu, teisalt aga mikroskoopilist kangelaslikkust. Lisaks manab teos silme ette ajatumaid üldinimlikke paradokse: eks me kõik kipume kujutlema ennast oma elust suuremaks ja samas elama ennast oma kujutlustest väiksemaks.
https://headread.ee/uritus/julian-barnes/
Katkend: Aja müra, Varrak 2019, tlk Aet Varik. Lk 102 – 108.
„Jah, ma nõustun isiklikult nende seisukohtadega.”
„Kas te olete isiklikult nõus Lääne muusika pagendamisega Nõukogude kontserdisaalidest?”
See võimaldas talle pisut rohkem manööverdamisruumi, ning ta vastas: „Kui muusika on hea, siis seda mängitakse.”
„Kas teie isiklikult olete nõus sellega, et Nõukogude kontserdisaalides on keelatud Hindemithi, Schönbergi ja Stravinski teosed?”
Nüüd tundis ta, kuidas higi mööda kõrvataguseid voolab. Korraks tõlgi poole pöördudes kujutles ta põgusalt marssal Tuhhatševskit, kes sirutas käe sulepea järele.
„Jah, mina olen sellega isiklikult nõus.”
„Ja kas te olete isiklikult nõus tänases kõnes väljendatud hinnanguga Stravinski muusikale?”
„Jah, ma nõustun selle hinnanguga isiklikult.”
„Ja kas teie isiklikult jääte nõusse vaadetega, mida teie ja teiste heliloojate muusika kohta on väljendanud minister Ždanov?”
Ždanov, kes oli teda 1936. aastast taga kiusanud, tema töid ära keelanud, teda naeruvääristanud ja ähvardanud, kes oli võrrelnud tema muusikat asfaldipuuri ja liikuva gaasikambriga.
„Jah, ma nõustun isiklikult esimees Ždanovi väljendatud vaadetega.”
„Tänan teid,” ütles Nabokov ja vaatas saalis ringi otsekui aplausi oodates. „Nüüd on kõik täiesti selge.”
Ždanovi kohta ringles Moskvas ja Leningradis üks paljuräägitud lugu: lugu muusikatunnist. Gogol oleks osanud sellest lugu pidada; tõtt-öelda oleks see koguni võinud tema sulest pärineda. Pärast keskkomitee 1948. aasta otsust oli Ždanov lasknud kogu maa juhtivad heliloojad oma ministeeriumi kokku kutsuda. Mõnes versioonis ainult Dmitri Dmitrijevitši ja Prokofjevi, mõnes aga kogu patustajate ja bandiitide karja. Nad juhatati suurde tuppa, kus poodiumil seisid kõnetool ja klaver. Suupisteid ei pakutud: ei olnud viina, mis hirmu nüristaks, ega võileibu, mis rahustaksid kõhtu. Mõnda aega lasti neid oodata. Siis ilmus Ždanov koos kahe alluvaga. Ta istus kõnepuldi juurde ja silmitses sealt Nõukogude muusika kahjureid ja sabotööre. Ta pidas neile järjekordse loengu nende nurjatusest, pettekujutlustest ja tühisusest. Ta selgitas, et juhul kui nad ennast ei paranda, võib nende mäng hämarate asjadega veel väga halvasti lõppeda. Ja siis, sel hetkel, kui heliloojad olid püksi pasandamas, sooritas ta coup de théâtre`i. Ta astus klaveri juurde ja demonstreeris neile meistriklassi. See – ta tümitas ebakõlasid, nii et klahvid prääksusid ja röhkisid – on dekadentlik, formalistlik muusika. Aga see – ja ta mängis nutust uusromantilist viisikest, mis sobinuks mõnes filmis saateks stseenile, kus varem nii ülbena paistnud tütarlaps lõpuks ometi möönab oma armastust – see siin on nõtke, realistlik muusika, mida igatseb rahvas ja nõuab partei. Ta tõusis, tegi pilkava poolkummarduse ja saatis nad käeviipega minema. Kogu maa heliloojad väljusid pikas rodus, mõned ennast parandada tõotades, teised aga häbis norgus päi.
Muidugi polnud midagi sellist iial toimunud. Ždanov oli neile epistlit lugenud, nii et neil kõrvad virtsavett jooksid, ent ta oli liiga tark, et lasta oma prisketel sõrmedel sel moel klaviatuuri teotada. Sellegipoolest kogus lugu iga järjekordse ümberjutustamisega mõjukust, kuni mõned väidetavad kohalviibinud hakkasid kinnitama: jah, tõepoolest, täpselt nii see oligi. Ja osa Dmitri Dmitrijevitšist soovis, et see kõnelus Võimuga, milles Võim valinuks upsakalt oma vastase relvad, oleks tõepoolest sündinud. Kummatigi sai see lugu peagi osaks toona ringelnud usutavate müütide repertuaarist. Tähtis polnud mitte see, kas mõni konkreetne lugu on faktiliselt õige, vaid pigem see, mida lugu sümboliseeris. Ent mida enam üks lugu ringleb, seda rohkem settib sellesse tõde; nii oli ka selle looga.
Teda ja Prokofjevit oli koos rünnatud, koos alandatud, koos ära keelatud ja keelu alt vabastatud. Ent Dmitri Dmitrijevitši meelest ei saanud Sergei Sergejevitš kunagi päriselt aru, mis toimub. Ta polnud arg ei elus ega muusikas, kuid nägi kõike – isegi Ždanovi hullunud ja hävitavaid rünnakuid intelligentsi vastu – kui isiklikku probleemi, millele kusagil on olemas lahendus. Siin on muusika ja siin on ka tema enese konkreetne anne; seal asuvad Võim ja bürokraatia ning poliitiline muusikateooria. Küsimus oli üksnes selles, kuidas kohanduda nii, et ta edaspidigi saaks olla tema ise ja oma muusikat kirjutada. Või teiste sõnadega: Prokofjev oli täiesti võimetu mõistma toimuva traagilist mõõdet.
Veel midagi head seoses New Yorgi reisiga: tema frakk oli õnnestunud. See oli tal hästi seljas istunud.
Kui lennuk Reykjaviki kohale laskus, kaalus ta, kas tuleb kutsuda stjuardess ja
paluda temalt bensedriini-inhalaatorit. Vaevalt see enam midagi muudaks.
Oli väike võimalus, mõtiskles ta, et Nabokov tundis mingil kaalutletud moel talle tema katsumuses kaasagi, kui püüdis teistele delegaatidele selgitada selle avaliku maskeraadi tõelist olemust. Aga kui nii, siis oli ta kas kinnimakstud veiderdaja või poliitiline imbetsill. Selleks, et demonstreerida vabaduse vaegust Stalini konstitutsiooni päikese all, ohverdas ta rõõmuga üksikisiku elu. Sest seda ta ju tegi: kui te ei soovi aknast välja hüpata, siis miks mitte pista pea silmusesse, mille olen teie jaoks valmis pannud? Miks mitte kõnelda tõtt ja surra?
Üks Waldorf Astoria ees piketeerija oli kandnud plakatit kirjaga „ŠOSTAKOVITŠ – ME SAAME ARU!”. Aga kui vähe nad taipasid, isegi Nabokovi-sugused, kes olid mõnda aega Nõukogude võimu all elanud. Ja kui rahulolevalt pöörduvad nad tagasi oma mugavatesse Ameerika korteritesse, meel rõõmus, et on sel päeval vooruse ja vabaduse ja maailma rahu nimel tublisti tööd teinud. Nad ei teadnud suurt midagi ja neil polnud ka kujutlusvõimet, neil vapratel Lääne humanistidel. Nad saabusid Venemaale innukate väikeste rühmadena, varustatud hotelli-, lõuna- ja õhtusöögitalongidega; nad kõik olid saanud Nõukogude valitsuse lubatähe, kõik olid varmad kohtuma „tõeliste venelastega”, et teada saada, „mida nad tegelikult tunnevad” ja „millesse nad tegelikult usuvad”. Mida neile mitte mingil juhul ei tohtinud öelda, sest see polnud paranoia, kui arvasid teadvat, et igas grupis on mõni informaator ja et sama kohusetruult annavad kõigest aru nende giidid. Üks niisugune grupp oli kohtunud Ahmatova ja Zoštšenkoga. See oli Stalini järjekordne trikk. Te olete kuulnud, et mõningaid meie loomeinimesi kiusatakse taga? Mitte sugugi, see on ainult teie valitsuse propaganda. Te soovisite kohtuda Ahmatova ja Zoštšenkoga? Vaadake, siin nad on – küsige nendelt, mida iganes soovite.
Ja see Lääne humanistide rühm, vankumatu oma sinisilmses Stalini-vaimustuses, ei mõistnud muud küsida Ahmatovalt, mida ta arvab peasekretär Ždanovi märkustest ja NLKP Keskkomitee resulutsioonist, kus teda hukka mõistetakse. Ždanov oli öelnud, et Ahmatova mürgitab oma luule mädaneva ja roiskuva meelsusega Nõukogude noorsoo teadvust. Ahmatova tõusis püsti ja vastas, et tema meelest olid nii peasekretär Ždanovi kõne kui ka keskkomitee resolutsioon sisult täiesti õiged. Ja osavõtlikud külalised olid lahkunud, lõunatalongid pihku pigitatud, ning korrutanud üksteisele, et Lääne pilt Nõukogude Venemaast ei ole muud kui kuritahtlik väljamõeldis; et loomeinimesi ei kohelda mitte üksnes hästi, vaid neil on koguni lubatud astuda konstruktiivsesse kriitilisse dialoogi võimu kõige kõrgemate instantsidega. See kõik tõestas veel kord, et Venemaal hinnati kunsti hoopis kõrgemalt kui nende enda dekadentlikel kodumaadel.
Ent veelgi vastikumad olid talle need kuulsad Lääne humanistid, kes sõitsid Venemaale ja kinnitasid nende asukatele, et nood elavad paradiisis. Malraux, kes ülistas Valge mere kanalit, mainimata kordagi, et paljud ehitajad pidid sealsel sunnitööl oma elu jätma. Feuchtwanger, kes Stalini ees lipitses ja ütles end mõistvat, et näidisprotsessidel on demokraatia arengus oluline osa. Laulja Robeson, kes poliitmõrvadele häälekalt aplodeeris. Romain Rolland ja Bernard Shaw, kes olid ta meelest seda jälestusväärsemad, et neil jätkus uljust imetleda tema muusikat, tegemata samas väljagi sellest, mismoodi Võim teda ja kõiki teisi loomeinimesi kohtles. Ta keeldus Rollandiga kohtumast, tuues ettekäändeks haiguse. Ent neist kahest oli Shaw siiski hullem. Nälg Venemaal? küsis ta retooriliselt? Lollus, mina olen seal sama hästi süüa saanud nagu igal pool mujal maailmas. Just tema oli see, kes ütles: „Mind te sõnaga „diktaator” ei hirmuta.” Ja nii pidas see kergeusklik narr Staliniga sõprust ega näinud midagi. Ja tõepoolest, miks oleks tema pidanud diktaatori ees hirmu tundma? Inglismaal polnud diktaatoreid nähtud Cromwelli päevist peale. Dmitri Dmitrijevitši oli sunnitud saatma Shaw`le oma Seitsmenda sümfoonia partituuri. Tiitellehele, oma allkirja kõrvale, oleks ta pidanud lisama nende talupoegade arvu, kes samal ajal nälga surid, kui näitekirjanik end Moskvas nuumas.
Siis olid veel inimesed, kes taipasid veidi rohkem, kes toetasid sind, kuid pidid samal ajal sinus pettuma. Kes ei taibanud ühtainsat lihtsat tõde Nõukogudemaa kohta: et seal oli võimatu tõtt kõnelda ja ellu jääda. Kes kujutlesid, et nemad teavad, mismoodi Võim toimib, ning tahtsid, et sa selle vastu astuksid – nii nagu nemad sinu asemel enda meelest oleksid teinud. Teiste sõnadega, nad himustasid sinu verd. Nõudsid märtreid, et tõestada režiimi nurjatust. Aga märter pidid olema sina, mitte nemad. Ja kui palju märtreid neil tarvis oli, et tõestada režiimi ehtsat, koletislikku, kõike elusalt õgivat kurjust? Rohkem, ikka rohkem. Nad tahtsid, et loomeinimene oleks gladiaator, kes avalikult metselajatega võitleb, veri liiva voolamas. Just seda nad nõudsid, Pasternaki sõnadega: „Vaid ehtsat hukku jäägitut.” Dmitri Dmitrijevitš kavatses säärastele idealistidele pettumuse valmistada, niikaua kui vähegi võimalik.
Mida nad ei mõistnud, need isehakanud sõbrad, oli see, kui väga nad Võimuga sarnanesid: kui palju sa ka ei andnud, nad tahtsid ikka rohkemat.
Kõik olid alati tahtnud temalt alati rohkemat, kui ta suutis anda. Ometi oli muusika ainus, mida ta neile anda oli tahtnud.
Kui see kõik vaid nii lihtne oleks.
Kujutletavates kõnelustes, mida ta vahel nende pettunud toetajatega pidas, selgitas ta neile alustuseks ühte väikest elementaarset tõsiasja, millest nad päris kindlasti olid täielikus teadmatuses: et Nõukogude Liidus on võimatu osta noodipaberit, kui sa ei ole heliloojate liidu liige. Kas nad teadsid seda? Muidugi mitte. Aga, Dmitri Dmitrijevitš, oleksid nad kahtlemata vastanud, kui asi on nõnda, siis te saate ju ometi tavalist valget paberit osta ning pliiatsi ja joonlauaga ise sinna noodijooned tõmmata? Nii lihtsalt teid ju ometi heidutada ei saa?
Väga hea, võiks ta siis vastata, alustame siis teisest otsast. Kui sind on kuulutatud rahvavaenlaseks, nagu see temaga kord oli juhtunud, siis määrib ja nakatab see kõiki sinu ümber. Perekonda ja sõpru, loomulikult. Aga ka dirigenti, kes on mõne sinu teose mängukavva võtnud või seda soovitanud; keelpillikvarteti liikmeid, kontsertsaali, kus su teos on ette kantud, olgu see saal kui tahes tilluke; isegi publikut. Kui sageli tema karjääri jooksul oli juhtunud, et dirigent või solist viimasel minutil esinemise ära ütleb? Mõnikord loomuliku hirmu või mõistetava ettevaatuse tõttu, mõnikord aga Võimult saadud vihje peale. Igaüks Stalinist kuni Hrennikovini välja võis keelata mõne tema teose esitamise kogu maal, nii kauaks kui neile sobis. Nad olid juba hävitanud tema karjääri ooperiheliloojana. Tema varases nooruses olid paljud arvanud – ja tema ise nendega nõustunud -, et tema parimad teosed saavad olema just selles žanris. Ent pärast seda, kui nad olid mõrvanud „Mtsenski maakonna leedi Macbethi”, ei olnud ühtki tema ooperit enam lavastatud; nii jäid kõik pooleli olnud ooperid lõpetamata.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, te võite ju ometi kirjutada salaja, oma korteris: võiksite oma muusikat ise levitada, nii et seda mängitaks sõprade seas; seda saaks ju Läände toimetada nagu luuletajate ja romaanikirjanike käsikirju? Jah, tänan teid, suurepärane idee: tema uus, Venemaal keelatud muusika kantakse ette Läänes. Kas nad suudaksid kujutleda, missuguse märklaua see temast teeks? See oleks suurepärane tõend sellest, et ta üritab Nõukogude Liidus kapitalismi taastada. Aga te võiksite ikkagi muusikat kirjutada. Jah, ta võiks ikkagi kirjutada muusikat, mida ei kanta ette nüüd ega ka tulevikus. Ent muusika on mõeldud selleks, et teda kuulataks ajajärgul, mil see on loodud. Muusika ei ole nagu Hiina munad: see ei muutu paremaks, kui see lõpmata paljudeks aastateks maha matta.
Aga, Dmitri Dmitrijevitš, nüüd te olete pessimistlik. Muusika on surematu, muusika kestab igavesti ning seda vajatakse alati, muusika suudab öelda kõike, muusika… ja nii edasi. Ta toppis kõrvad kinni, kui nad talle tema kunsti olemust selgitasid.
Nädala autor 