Jean Echenoz
Jean Echenoz (s 1947) on Pariisis elav prantsuse romaanikirjanik, kes on avaldanud 18 romaani Minuit’ kirjastuses, mis on tuntud kui “uue romaani” (Nouveau Roman) väljaandja. Romaani „Cherokee” eest pälvis autor Médicis’ kirjanduspreemia aastal 1983 ja romaani eest „Je m’en vais” („Ma lähen ära”, tlk Kaja Riesen, 2010, Eesti Raamat) sai ta 1999. Goncourt’i preemia.
Eesti keeles on temalt ilmunud veel teinegi romaan, „Courir” (2008, e.k. „Jooks”, tlk Indrek Koff, 2019, Loomingu Raamatukogu), mis jutustab tšehhi pikamaajooksjast Emil Zátopekist ning on osa biofiktsioonide triloogiast koos Maurice Ravelist rääkiva „Raveli” (2006) ja leiutajast Nikola Teslast rääkiva „Des éclairs’iga” (2010). Eluloolist materjali on autor kasutanud teisteski teostes, muuhulgas on ta kirjutanud admiral Nelsonist ja Chopinist.
Alates oma esimesest romaanist „Greenwichi meridiaan” (1979) on autor tuntud kui romaanižanri uuendaja nii krimi-, spiooni-, seiklus- kui ka muudes žanrites ning teda on nimetatud minimalistlikuks või passiivseks autoriks, sarnaselt teiste „uue uue romaani” autoritega nagu Jean-Philippe Toussaint või Éric Chevillard.
Echenozi loomingule pühendatud teaduskonverents toimub Tartu Ülikooli Maailma keelte ja kultuuride kolledžis 4. mail 2020. 5. mail kohtub autor lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis.
27. veebruaril 2019 kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Vaatluse all on tänavuse Prima Vista külalise, prantsuse kirjaniku Jean Echenozi raamat „Jooks“ tšehhi legendaarsest pikamaajooksjast Emil Zátopekist. Külas on pikamaajooksja Raivo Alla, vestlust juhib raamatukoguhoidja Annika Aas. Oodatud on kõik, kes tahavad raamatute üle üheskoos arutleda.
Katkend: Jooks, SA Kultuurileht, LR 2019/37, tlk Indrek Koff, lk 24 – 30.
8
Stiil on tal tõepoolest võimatu. Larry Snyder ei ole esimene, kes seda tähele paneb. Ja kellel tekib küsimus, mismoodi Emil seda siis ikkagi teeb.
On jooksjaid, kes näivad lendavat, teised näevad välja, nagu tantsiks, mõni teeks nagu marsisammu, mõni liiguks edasi just nagu jalad kõhu all. Mõni aga liigub nii, nagu suunduks võimalikult kiiresti kohta, kuhu teda on kutsutud. Emil ei sarnane ühegagi.
Emilist jääb mulje, nagu ta kaevaks, või kaevuks iseendasse, nagu oleks ta transis, või töötaks nagu labidamees. Mõtlemata mistahes akadeemilistele kaanonitele ja soovimata näida elegantne, liigub Emil raskelt, kandiliselt, vaevaliselt, otsekui tõmmeldes. Ta ei varja, et pingutus on ränk, see paistab tema krimpsus, kipras, kirtsus näolt, mida alatasa katvat grimassi on valus vaadata. Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ta keele suust välja, jääb mulje, nagu oleks tal mõlema jooksukinga sees skorpion. Joostes paistab ta äraolev, ta on kusagil väga kaugel, nii keskendunud, et kohal ta ei viibi, ehkki tegelikult on ta rohkem kohal kui keegi teine, ning tema õlgade vahele surutud pea, mis on kaela otsas alati ühele poole kaldu, tudiseb lakkamatult, kõlgub ja õõtsub küljelt küljele.
Emil jookseb, peod rusikas, väänutab kaootiliselt ülakeha ning liigutab ka käsivarsi täiesti suvaliselt. Ometi ütleks teile igaüks, et jooksmine käib just käsivartega. Et keha paremini edasi viia, tuleb ülajäsemeid kasutada selleks, et jalgu keha raskusest säästa: pikamaajooksul annab parima tulemuse see, kui pead ja käsivarsi võimalikult vähem liigutada. Emil aga teeb täpselt vastupidi, ta tundub jooksvat nii, nagu ei mõtleks üldse kätele, mille kramplikud vapped algavad liiga kõrgelt ning millega ta sooritab üpris kummalisi liigutusi, kord tõstab need üles, siis jälle heidab tahapoole, nõnda et need niisama ripuvad või mingeid absurdseid žeste joonistavad, ja ka tema õlad otsekui tõmblevad ning küünarnukidki tõusevad liiga kõrgele, just nagu kannaks ta liiga rasket koormat. Ta näeb joostes välja nagu omaenda varjuga võitlev poksija ning kogu tema keha oleks otsekui mingi rikkis, lagunenud, valulikult väänlev mehhanism, üksnes harmooniliselt liikuvad jalad hammustavad ja haukavad isukalt jooksurada. Ühesõnaga ei tee ta midagi samamoodi kui teised, kes kalduvad vahel arvama, et ta ei tea üldse, mis ta teeb.
Aga omamoodi jooksmine pole veel kõik, asi on ju selles, et trenni tuleb ju ka teha. Ja täpselt niimoodi teeb ta ka trenni.
Treeningute kohta levib maailmas tohutul hulgal teooriaid. Rootsi süsteem, mida nimetatakse intervalltreeninguks, põhineb kiirendustel, mille vahel tehakse lühemaid või pikemaid puhkepause. Gerschleri süsteem näeb ette ajavõtuga staadioni- lõigutreeningut, mille tempo on suhteliselt aeglane. Olanderi süsteemis joostakse samuti vahelduva tempoga lõike, kuid treening on paindlikum ja toimub looduslikus keskkonnas. Emil on kõik need metoodikad läbi uurinud ja üksteise järel omandanud ning tihendanud need üheks ja ainsaks Emili meetodiks, mis jätab puhtale kehakultuurile üsna vähe ruumi.
Kõik need tehnikad soovitavad kiirenduste vahele pause, rahulikumaid lõike, mida enamik läbib kõndides. Emil seda ei tee, tema eelistab kahe pingutuse vahel sörkida, olles veendunud, et nõnda õpib organism kahe pingutuse vahel puhkama ja isegi suure väsimuse korral vajalikku tempot hoidma.
Kõik nad lähtuvad ka põhimõttest, et pingutus peab olema väiksem kui võistlusolukorras: ettevalmistuse ajal tuleb jõudu säästa, seda läheb tarvis võistlustel. Emil arvab vastupidist – et treening peab olema võimalikult ränk, tuleb teha palju üliraskeid harjutusi, et päris jooks kergem tunduks.
Kõik jätavad ka talle mulje, et ei kasvata piisavalt tahet, kuna lubavad jooksjal tempo alla lasta, kui ta näeb, et jõud kahaneb. Sellega pole Emil sugugi nõus. Kui ta tunneb väsimust, kui ta tunneb vähimatki aeglustumisohtu, siis üritab ta just tempot juurde panna. Selle koha pealt on tema eeliseks tõsiasi, et talle meeldivad kannatused. Ta teab, et ta võib loota oma valuarmastuse ja iseenda peale: mitte iial ei luba ta enda kallale massööri.
Niisugune treeningmetoodika võimaldab tal vastased arvukate vahekiirendustega ära kurnata ja hoida samas jõudu lõpuspurdiks, mis on alati äärmiselt äge. Tema jooksurütm on pidevas muutumises, aina vahelduvad tempod ja peened käiguvahetused panevad jälitajad kibedalt kaebama. Asi nimelt ei ole üksnes selles, et neil on peaaegu võimatu minna oma rütmi kaotamata kaasa Emili lühikese, heitliku, ebaühtlase, korrapäratu jooksuviisiga, et tema pidevad rütmimuutused teevad nende elu kohutavalt keeruliseks, et tema kummaline ja väsinud ilmega jooksustiil, mis põhineb kangetel, robotlikel liigutustel, ajab nad segadusse, kuna on petlik, vaid lisaks kõigele panevad tema lakkamatult tudisev kuppel ja tuulikutiibadena laperdavad käed neil ka pea ringi käima.
Iial, ei iial tee ta midagi nagu teised, ehkki on muidu täiesti tavaline tegelane. Väidetakse küll, et tema kopsude gaasivahetus on ebanormaalselt hapnikurikas. Samuti räägitakse, et tema süda on hüpertrofeerunud, keskmisest suurema läbimõõduga, ja lööb aeglasemalt. Kuid spetsiaalselt selleks Prahas kokku kutsutud arstlik komisjon lükkab kõik need kuulujutud ümber ning kinnitab, et asi pole sugugi nii, et Emil on tavaline inimene, ta on lihtsalt hea kommunist ja sellest vahe tulebki.
Ühesõnaga, kindel pole miski peale selle, et tõenäoliselt on ta õppinud oma südant ja kopse selliselt ohjama, et need suudavad väga väikeste vahedega pingutada ja samas väga kiiresti kosuda. Näiteks võib ta pikamaajooksu lõpetada meeletu spurdiga ja joosta seejärel peaaegu hinge tõmbamata staadioni teise otsa oma dresside järele – ning vajaduse korral kohe järgmisel päeval uuesti starti minna.
Ühel päeval arvutatakse välja, et Emil on ainuüksi treeningutel jooksnud läbi maakera kolmekordse ümbermõõduga võrduva vahemaa. Masin tuleb tööle panna, seda on vaja lakkamatult lihvida ja seejärel tulemused välja pigistada, miski muu pole oluline, ja ilmselt just sellepärast ei olegi teda tõepoolest sugugi ilus vaadata. Ta lihtsalt vilistab kõige ja kõigi peale. Too masin on nagu eriline mootor, millele on unustatud kere peale monteerida. Tema stiil ei ole täiuseni jõudnud ega jõua arvatavasti kunagi, aga Emil teab, et tal pole ka aega sellega tegelda: kaotsi läheks liiga palju tunde, mida ta võib kasutada vastupidavuse ja jõu kasvatamiseks. Nii et ehkki vaatepilt pole teab mis ilus, piirdub ta sellega, et jookseb nii, nagu talle kõige paremini sobib, nagu see kõige vähem väsitab, ja ongi kogu lugu.
9
Olgu selle stiiliga, nagu on, aga igatahes on Emilist saanud maailmastaar. Kokkuvõttes polnud selleks palju vaja: Oslo, Berliin, liitlaste krossijooksuvõistlus Hannoveris ja kodumaal üksteise järel purustatud rekordid. Möödunud on aasta ja enam ei kirjuta tema nime väikeses kirjas spordilehtede kergejõustikuteemaliste lühiuudiste sappa, nüüd ilmuvad tema fotod rahvusvaheliste spordi- ja peagi juba ka muude väljaannete esikülgedel.
Temast on saanud nii-öelda suur sportlane. Temast ei saa üle ega ümber. Enam ei teatata, et ta võtab võistlusest osa, vaid öeldakse juba tükk aega enne võistluse toimumist, et ta võidab selle. Tema võiduvõimalused on niivõrd absoluutsed, et ta mõjub halvavalt, nõnda et vahel peab mõni alaliit tema osalemist mittesoovitavaks. Kui ta plaanib osaleda mõnel välismaisel võistlusel, võib juhtuda, et tema start tühistatakse eeldatava üleoleku tõttu, ja alaliidud ütlevad selle ka otse välja. Parem, kui ta ei tuleks, tunnistavad mõned korraldajad alandlikult, muidu kaob meie jooksjatel igasugune ind. Või siis, nagu väidavad mõned silmakirjalikumad, ei anna tema kohalolek meie krossijooksjatele tehnilises mõttes mingit kasu.
Asjasse sekkuvad isegi arstid, kes on ta juba ammu hukule määranud, kuna ta jooksvat terve mõistuse vastaselt. Nad noogutavad ja ütlevad, et on viimased kaks aastat olnud valmis selleks, et ta võib iga kell hinge heita. Nende hinnangul saab niisugune nähtus, kes iseennast sõna otseses mõttes tapab, olla vaid lühiajaline. Arstid öelgu, mis nad tahavad, kommenteerib Emil rahulikult, aga minule nad ei meeldi. Las nad ravivad haigeid, mitte minusuguseid poisse. Mina olen ise omaenese arst.
Ajalehed haaravad arutelust rõõmuga kinni, see on ju kuldne teema: kas Emil heidab arstiteadusele kinda? Kas Emil peab vastu? Ega Emil liiga palju jookse? Igatahes hakkab tal tekkima poolehoidjate armee, talle saadetakse postikottide kaupa kirju, temalt palutakse autogrammi või nõuandeid, fotodele pühendusi, talle tehakse abieluettepanekuid ja ta saab ka hüüdnime. Vedur. Kõik on hästi.
Ja üpris kenasti läheb ka Tšehhoslovakkia riigil, mis liikus pärast sõda ja kommunistlikku riigipööret üle sotsialistlikku blokki ning hakkab Emilis nägema imelist propagandariista. Ta on oma riigi parim diplomaat, tõhusaim suursaadik, temast on saanud riigisportlane. Ta kuulub nende hulka, kellele nagu eesrindlikele töölistele antakse eristaatus, jagatakse aurahasid ja privileege. Tsiviilis võivad niisugused saada villa, ordeneid või hea koha näiteks tekstiilitööstuses või miks mitte ka metallurgiasektoris. Emilile, kes on sõjaväelane, toob see kaasa järjest kõrgema auastme, ehkki tema põhitegevuseks jääb sport. Nii et tema eest kantakse hoolt. Muidugi jäetakse ta armee koosseisu, kui ta seda ise soovib, kuid seejuures tagatakse talle ideaalsed treeninguvõimalused, ning samal ajal tehakse temast, lihtsast seersandist, lühikese ajaga tankiväeleitnant.
Milovice garnisonis vastutab värske leitnant nekrutite väljaõppe eest, mille kohta ajakirjandus ütleb, et see pole mingi sinekuur, täpsustades tema legendi kaunistamiseks, et igal õhtul kannab sõjaväeposti laiali maailma parim jooksja. Loomulikult ei takista see kõik tema tavapäraseid treeninguid mitmekesisel maastikul, vahel ka täisvarustuses, kuna Emilile meeldib raskete sõdurisaabastega lumes mütata. Jookske nendega kakskümmend kilomeetrit, soovitab ta meelsasti, ja te ei kujuta ettegi, kui teistmoodi kõik on, kui pärast rajal kerged jooksukingad jalga tõmbate. Samal eesmärgil kinnitab ta saalis treenides pahkluude ümber raskused ja teeb nendega mitmesuguseid harjutusi.
Edasi läheb samas vaimus, Emilit jagub kõikjale, nii rahvusvahelistele mõõduvõtmistele – Haag, Alžiir, Stockholm, Pariis ja Helsingi, kus ta lõpuks ometi laiade laante jooksumehest võitu saab – kui ka väikestele kohaliku tähtsusega mõõduvõtmistele, nagu näiteks juunis toimuv Zlíni võistlus, kus ta märkab üht tüdrukut, kes hakkab talle meeldima.
Tuleb öelda, et tüdruk on igati tore, väga ilus, pikk ja peenike, lühikeste pruunide juustega, helehallide silmadega, kauni energilise ja samas malbe naeratusega, ja lisaks on ta veel odaviskaja. Emil kuulab pisut maad ja selgitab välja kaks asja: esiteks, et tüdruku nimi on Dana, ja teiseks, et ta on Emili polkovniku tütar. Kuna polkovniku tütar ja tema oda parandasid Zlíni staadionil oma isiklikku rekordit, näeb nutikas Emil siin ideaalset võimalust. Ta tormab lilli ostma ja läheb nendega neiut õnnitlema. Nad saavad jutule ja kui tema mõni päev hiljem ühe oma rekorditest taas üle jookseb, on Dana kord temale õnne soovida.
Juttu jätkub kauemaks ja jutu käigus selgub, et mõlemad on sündinud 19. septembril, et nad on täpselt ühevanused, või et õieti on tüdruk temast kuus tundi vanem. Kuna selle üle jätkub imestamist ja kuna Emil ei taha sellega sugugi piirduda, ütleb ta natukese aja pärast: Kuule, kui me iga kord teineteist õnnitlemas käime, kui üks meist mõne rekordi üle lööb, siis ei paista sellel lõppu tulevat. Mul on nimelt tunne, et neid rekordeid me teeme veel omajagu. Kõige parem viis teineteist õnnitleda, ilma et iga kord oleks vajalik kuhugi sõita, oleks vast see, kui me hakkaksime koos elama, ah? Mis sa sellest arvad?
Kuniks neiu oma arvamust kujundab, sõidab Emil kuu aja pärast olümpiamängudele, mille korraldamise au kuulub seekord Londonile. Linnas valitseb põrgukuumus ja päeval, mil Emil peab jooksma kümmet tuhandet meetrit, on õhk raske, rusuv, valitseb äikeseilm, ainult et äike ei taha ega taha pihta hakata. Tihe udu paisutab taevast ning moodustab Päikese ja Maa vahele hiiglasliku luubi, mis annab tulemuseks nelikümmend kraadi varjus.
Emil on muidugi favoriit, kuid kohal on ka Heino, kes ei ütle midagi, aga mõtleb nii mõndagi. Laiade laante poeg januneb kättemaksu ega taha, et Emilile jääks viimane sõna. Koos arst Knienickyga, kelle nõuandeid on Emil lõpuks ometi valmis kuulama, töötatakse välja jooksutaktika. Õigupoolest on see üsna algeline. Kui tribüünil istuva arsti arvates on aeg kiirendada, lehvitab ta punast särki – see on Emili vahetussärk, ta jookseb ainult punases, esindades oma kodumaad üksnes proletariaadi revolutsiooni värvi all, kusjuures pole tead, kas ta on selle ise valinud.
Emil alustab nagu ikka mehhaanilise jõuga, oma robotlikult regulaarse sammuga, kuid seekord rahulikumalt kui Berliinis, Heino aga läheb rajale metsikus tempos ja on üsna varsti temast kaheksakümmend meetrit ees. Emilile ei näi see huvi pakkuvat, tema teab väga hästi, mida ta teeb, ja ootab märguannet. Ta püsib kaheteistkümnenda, viieteistkümnenda koha kandis ja jälgib olukorda, ta jookseb nagu rahu ise. Alles poole distantsi peal, märgates, et tribüünil püsti tõusnud arst lehvitab tagasihoidlikult punast särki, lülitab ta oma mootori korralikult sisse ja hakkab maruliselt tempot tõstma.
Ta on nagu hävitav torm ja tema meeletu kihutamine mõjub rivaal Heino kerge sammu vastandina. Võiks arvata, et ta on juba osa jõust ära kulutanud, aga jooksu keskel näeme, kuidas sünnib täiesti uus Emil, reibas ja värske, maruline, valmis igaühele hirmu nahka ajama. Laiades laantes võtab maad paanika: peatset katastroofi kartes üritab Heino seda masinat peatada, haarates ohjad taas ülbelt enda kätte. Kuid Emil, kes ei kannata vastaste selgade nägemist, ei lase sellel kesta üle viiesaja meetri. Et oma au kaitsta ja solvangut maha pesta, manab ta grimassides näole jubeda ilme ja asub raevukalt tegutsema – samal ajal kui istmele püsti karanud ja leemendav doktor Knienicky lehvitab ikka veel, ehkki sel enam mingit mõtet pole, palavikuliselt punast särki, millega ta kord hajameelselt kord nägu, kord kaela pühib. Lõpuspurt, ja mõnekümne meetriga on Emil kõik oma teelt pühkinud, kõik purustanud, Tšehhi kergejõustik on saanud oma esimese kuldmedali.
Isaac Asimov
Isaac Asimov (1920–1992) on ilmselt läbi aegade maailma kõige tuntum ulmekirjanik, teatakse tema Asumit ja galaktika impeeriumit, robootika kolme seadust, Igavikku ja paljusid teisi maailmu.
Repro
Katkend: Teraskoopad, Fantaasia 2008, tlk Tatjana Peetersoo, lk 84 – 89.
Erarõivais politseiniku pärastlõuna
Patrullauto pööras teeserva ja jäi maantee isikupäratu betoonseina ääres seisma. Selle mootor peatus vuhinaga ning vaikus oli elutu ja tihke.
Baley vaatas enda kõrval istuvale robotile otsa ja küsis kohatult vaikse häälega: „Misasja?”
Aeg venis, kui Baley vastust ootas. Väike üksildane võnkumine tekkis ja kulmineerus, siis vaibus jälle. See oli teise patrullauto hääl, mis rühkis täitma mingit teadmata ülesannet, neist arvatavasti miili kaugusel. Või oli see tuletõrjeauto, mis tõttas mööda oma isikliku kohtamise poole põlenguga.
Baley mõistuse eraldiseisev osa juurdles, kas mõni inimene teab veel kõiki maanteid, mis New Yorki linna soolikates looklevad. Mitte kunagi, ei öösel ega päeval, ei saanud terve maanteede süsteem täiesti tühi olla, aga siiski pidi seal leiduma üksikuid lõike, kus ükski inimene polnud aastaid käinud. Äkki meenus talle vapustava selgusega lühike lugu, mida ta oli noorukina vaadanud.
See rääkis Londoni maanteedest ja algas üpriski vaikselt ühe mõrvaga. Mõrtsukas põgenes eelnevalt valmis vaadatud põgenemiskoha poole maantee nurgas, kus ta enda jälgedest jäänud tolm oli ainus elumärk umbes sajandi jooksul. Selles mahajäetud urus oleks ta võinud täielikus ohutuses oodata, millal otsimine lõpeb.
Aga ta keeras valest kohast ära ning vandus nende väänlevate koridoride vaikuses ja üksilduses hullu ja pühadustteotava vande, et jõuab Kolmainsuse ja kõigi pühakute kiuste ikkagi oma varjupaika.
Sellest hetkest peale polnud ükski käänak enam õige. Ta eksles mööda lõputut labürinti Brightoni Sektorist Kanali ääres kuni Norwichini ning Coventryst Canteburyni. Vahetpidamata rändas ta suure Londoni Linna all ringi selle ühest otsast teise, terves keskaegse Inglismaa kagunurgas. Ta riided kulusid räbalaiks ja ta kingad ribadeks, ta jõud hääbus, kuid ei lahkunud temast kunagi päriselt. Ta oli väsinud, äärmiselt väsinud, kuid võimetu peatuma. Ta sai ainult minna ja minna, ainult valesse suunda pöörates.
Mõnikord kuulis ta mööduvate autode hääli, aga need olid alati järgmises koridoris, ning kui kiiresti ta sinnapoole ka ei tormanud (sest selleks ajaks oleks ta ennast heameelega juba üles andnud), olid koridorid ta kohale jõudes alati tühjad. Mõnikord nägi ta kaugel eespool väljapääsu, mis viis Linna elu ja hingamise juurde, kuid alati kumas see kuskil kaugemal, kui ta sinnapoole läks, ning kui ta pööras – siis oli see kadunud.
Aeg-ajalt võisid ametiasjus maa all käivad londonlased näha udust kogu, mis vaikuses nende poole lonkas, pooleldi läbipaistev käsivars palves tõstetud, suu lahti ja liikumas, kuid hääletult. See jõudis lähemale, hakkas siis lainetama ja hajus.
See oli lugu, mis oli kaotanud tavalise ilukirjanduse atribuudid ja üle läinud folkloori valdkonda. „Ekslev londonlane” oli saanud kõnekäänuks terves maailmas.
New Yorgi Linna sügavustes tuli see lugu Baleyle meelde ja ta liigutas end ebamugavalt.
R. Daneel hakkas rääkima ja ta hääl kajas pisut. Ta ütles: „Meid võidakse pealt kuulata.”
„Siin all? Mitte mingil juhul. Nii et mis selle komissariga siis oli?”
„Ta viibis sündmuskohal, Elijah. Ta on Linna elanik. Ta oli vastuvaidlematult kahtlusalune.”
„Oli! Kas ta on ikka veel kahtlusalune?”
„Ei. Tema süütus tõestati kiiresti. Esiteks polnud tal blastrit. Ta poleks saanudki seda olla. Ta tuli Kosmoselinna tavalisel moel, see on päris kindel, ja nagu sa tead, võetakse blastrid sisenemisel ära.”
„Muide, kas mõrvarelv on üldse leitud?”
„Ei, Elijah. Kõik blastrid Kosmoselinnas kontrolliti üle ja ühestki polnud nädalaid tulistatud. Radiatsioonikambrite kontroll oli üpris otsustav.”
„Nii et kes seda mõrva ka ei sooritanud, peitis ta kas relva nii hästi ära või…”
„Seda poleks saanud Kosmoselinnas kuskile peita. Olime üpris põhjalikud.”
Baley ütles kannatamatult: „Ma püüan kõiki võimalusi arvesse võtta. See oli kas hästi peidetud või viis mõrvar selle lahkudes minema.”
„Täpselt.”
„Ja kui te tunnistate ainult teist võimalust, siis on komissar puhas.”
„Jah. Muidugi tegime ettevaatuse mõttes talle tserebroanalüüsi.”
„Mille?”
„Tserebroanalüüsi all pean ma silmas elusate ajurakkude elektromagnetväljade interpretatsiooni.”
„Oh,” sõnas Baley juhmilt. „Ja mida see teile ütleb?”
„See annab meile informatsiooni seoses isikute temperamendi ja emotsionaalsusega. Komissar Enderby puhul ütles see meile, et ta oli võimetu doktor Sartonit tapma. Üpris võimetu.”
„Jah,” nõustus Baley. „Ta pole seda tüüpi. Oleksin võinud teile seda öelda.”
„Parem on objektiivset teavet omada. Loomulikult lubasid kõik meie inimesed Kosmoselinnas ennast samuti tserebroanalüüsida.”
„Kõik olid võimetud, ma oletan.”
„Muidugi. Sellepärast me teamegi, et mõrvar peab olema Linna elanik.”
„Noh, siis on kõik, mis meil teha tarvis, lasta terve Linn teie kena väikese protseduuri alt läbi.”
„See pole eriti praktiline, Elijah. Seal võib olla mitu miljonit, kes on temperamendi poolest võimelised sellega hakkama saama.”
„Mitu miljonit,” urises Baley, mõeldes massidele, kes olid ühel ammusel päeval räpaste tulnukate peale röökinud, ning eelmisel õhtul kingapoe ukse taga ähvardavale ja ilatsevale summale.
Ta mõtles: „Vaene Julius. Kahtlusalune!”
Ta kuulis kõrvus komissari häält, kui too kirjeldas laiba leidmisele järgnenud aega. „See oli julm, julm.” Mõni ime, et ta šoki ja jahmatuse tõttu prillid lõhkus. Mõni ime, et ta ei tahtnud enam Kosmoselinna minna. „Ma vihkan neid,” oli ta hammaste vahelt krigistanud.
Vaene Julius! Mees, kes oskas välisilmlastega ringi käia. Mees, kelle suurim väärtus Linna jaoks oli oskus nendega läbi saada. Kui suurt osa mängis see ta kiires tõusus ametiredelil?
Mõni ime, et komissar tahtis, et Baley selle rolli temalt üle võtaks. Vana hea ustav, suletud suuga Baley. Koolivend! Ta oleks vait, kui sellest väikesest intsidendist teada saaks. Baley juurdles, mismoodi tserebroanalüüsi õigupoolest tehti. Ta kujutles tohutuid elektroode, toimekaid pantograafe ruudulisele paberile tindijooni kribamas, aeg-ajalt krõpsatusega ümber lülituvaid automaatseid ülekandeseadmeid.
Vaene Julius. Kui ta meeleseisund oli sama kohutav, kui sellest olukorrast peaaegu kindlasti järeldada võis, siis pidi ta kujutlema oma karjääri lõppu, pealesunnitud lahkumisavaldus linnapea näpu vahel.
Patrullauto pööras mööda kaldteed üles Linnavalitsuse keldrikorrustele.
Kell oli 14.30, kui Baley tagasi oma kirjutuslaua taha jõudis. Komissar oli väljas. Irvitav R. Sammy ei teadnud, kus komissar olla võiks.
Baley mõtles mingi aja asjade ümber järele. Fakt, et ta oli näljane, ei tulnud meeldegi.
Kell 15.20 tuli R. Sammy ta laua juurde ja ütles: „Komissar on nüüd kohal, Lije.”
Baley ütles: „Aitäh.”
Kord ometi kuulas ta R. Sammyt ärrituseta. Lõpuks oli R. Sammy ju teatavas mõttes R. Daneeli sugulane ja R. Daneel polnud kindlasti keegi – või pigem miski – kelle peale ärrituda. Baley juurdles, kuidas võis tunduda elu uuel planeedil, kus inimesed ja robotid Linnade kultuuris võrdseina alustavad. Ta kaalus seda olukorda üpris ükskõikselt.
Kui Baley sisenes, lappas komissar mingeid dokumente, peatudes aeg-ajalt, et märkmeid teha.
Ta ütles: „See oli üks tohutu apsakas, millega sa Kosmoselinnas hakkama said.”
Mälestus hoovas jõuliselt tagasi. Sõnasõda Fastolfe`iga…
Ta pikk nägu võttis kaeblikult tusase ilme. „Ma tunnistan seda, komissar. Mul on kahju.”
Enderby tõstis pilgu. Ta vaatas teraselt läbi oma prillide. Ta tundus rohkem iseendana kui kunagi varem nende kolmekümne tunni jooksul. Ta ütles: „Tegelikult pole põhjust. Fastolfe`il tundus ükspuha olevat, nii et unustame selle. Ettearvamatud need välisilmlased. Sa ei ole oma õnne väärt, Lije. Järgmine kord pea minuga enne nõu, kui hakkad üksinda subeetriku kangelast mängima.”
Baley noogutas. Koorem veeres ta õlgadelt. Ta oli üritanud suurt bluffi ja midagi polnud välja tulnud. Okei. Ta oli pisut üllatunud, et suudab sellesse nii suvaliselt suhtuda, aga nõnda see oli.
Ta ütles: „Kuulge, komissar. Ma tahan, et mulle ja R. Daneelile antakse kaheinimese korter. Täna õhtul ma teda enam koju ei vii.”
„Mispärast?”
„Käivad jutud, et ta on robot. Mäletate? Võib-olla ei juhtugi midagi, aga kui toimub mäss, siis ma ei taha, et mu perekond oleks selle keskel.”
„Mõttetus, Lije. Lasin järele kontrollida. Linnas ei räägita midagi sellist.
„Jessie kuulis seda kuskilt, komissar.”
„Noh, mingit organiseeritud kuulujuttu igatahes pole. Ei midagi ohtlikku. Olen seda kontrollinud sestsaadik, kui Fastolfe`i kupli trimensikust välja logisin. Sellepärast lahkusingi. Loomulikult pidin seda uurima, ja kähku. Igatahes on raportid siin. Vaata ise. Siin on Doris Gillidi raport. Ta käis läbi tosin naiste Isiklikku Linna eri piirkondades. Sa ju tead Dorist. Ta on asjalik tüdruk. Noh, polnudki midagi. Mitte kuskil polnud mitte midagi.”
„Kuidas siis Jessie seda juttu kuulis, komissar?”
„See on seletatav. R. Daneel korraldas kingapoes näitemängu. Kas ta tõesti tõmbas blastri välja, Lije, või sa liialdad natuke?”
„Tõmbas küll. Ja sihtis ka.”
Komissar Enderby raputas pead. „Hea küll. Keegi tundis ta siis ära. Kui roboti, ma mõtlen.”
„Pidage kinni,” ütles Baley nördinult. „Teda ei saa ju robotiks pidada.”
„Miks mitte?”
„Teie saate või? Mina küll ei saaks.”
„Mida see näitab? Meie pole ju asjatundjad. Oletame, et seal rahva hulgas oli mõni Westchesteri robotitehase tehnik. Elukutseline. Mees, kes on terve elu veetnud roboteid ehitades ja kavandades. Ta märkas R. Daneelis midagi imelikku. Võib-olla viisis, kuidas ta räägib või liigub. Võib-olla rääkis ta oma naisele. Naine rääkis paarile sõbrannale. Ja oligi kõik. See on liiga ebatõenäoline. Inimesed ei usu seda. Ainult et see jutt jõudis Jessie`ni, enne kui vaibus.”
„Võib-olla,” ütles Baley kahtlevalt. „Aga kuidas jääb poissmehekorteriga kahele?”
Komissar kehitas õlgu ja võttis sisetelefoni toru. Mõne aja pärast teatas ta: „Sektsioon Q-27 on parim, mida nad teha saavad. Mitte just kõige parem ümbruskond.”
„Käib küll,” ütles Baley.
„Muide, kus R. Daneel praegu on?”
„Uurib meie arhiivi. Üritab medievalistide agitaatorite kohta infot koguda.”
„Jumal hoidku, neid on ju miljoneid.”
„Ma tean, aga ta vähemalt tunneb ennast hästi.”
Baley oli juba peaaegu ukseni jõudnud, kui ta poolenisti siseaje sunnil ümber pööras ja küsis: „Komissar, kas doktor Sarton rääkis teile kunagi Kosmoselinna programmist? Ma pean silmas C/Fe kultuuri juurutamist?”
„Mille?”
„Robotite.”
„Vahel rääkis.” Komissari hääl ei väljendanud erilist huvi.
„Kas ta seletas teile kunagi, mis oli Kosmoselinna asutamise mõte?”
„Oh, tervise parandamine, elunormide tõstmine. Tavaline jutt, see ei avaldanud mulle mingit erilist mõju. Oh, ma olin temaga muidugi nõus. Noogutasin, kus tarvis, ja nõnda edasi. Mis mul üle jäi? See on lihtsalt moodus, kuidas neid heas tujus hoida ja loota, et nad mõistuse juures püsivad. Võib-olla ükskord…”
Baley ootas, aga komissar ei öelnudki, mis võiks ükskord juhtuda.
Baley jätkas: „Kas ta mainis kunagi emigratsiooni?”
„Emigratsiooni! Mitte kunagi. Lasta maalane mõnda Välisilma oleks sama hea, kui leida Saturni rõngastest teemantasteroid.”
„Ma mõtlesin emigratsiooni uutesse maailmadesse.”
Kuid sellele vastas komissar üksnes uskumatu pilguga.
Baley seedis seda hetke, siis küsis ootamatu häbematusega: „Mis on tserebroanalüüs, komissar? Olete sellest varem kuulnud?”
Komissari ümmargune nägu ei muutunud: silmgi ei pilkunud. Ta vastas rahulikult: „Ei ole. Mis see peaks siis olema?”
„Ei midagi. Lihtsalt kuulsin kuskilt.”
Ta lahkus kabinetist ja jätkas mõtlemist oma laua taga. Muidugi polnud komissar nii hea näitleja. Noh, siis…
Kell 16.05 helistas ta Jessie`le ja ütles, et ei tule koju sel õhtul ega arvatavasti ka mingil muul õhtul mõne aja jooksul. Pärast seda kulus mõni aeg, et naist rahustada.
„Lije, kas sul on pahandusi, kas sa oled ohus?”
Politseinik on alati mingis mõttes ohus, seletas ta kergelt. Naist see ei rahuldanud: „Kus sa ööbid?”
Ta ei öelnud. „Kui tunned ennast täna öösel üksikuna,” ütles ta, „siis mine ema juurde.” Ta katkestas ootamatult kõne, mis oli arvatavasti sama hea viis juttu lõpetada kui iga teinegi.
Eesti keelde tõlgitut
“Kadunud robot”, 1965
“Vaade kõrgelt”, 1970
“Igaviku lõpp”, 1973
“Autobiograafia”, 1979
“Seal, kus lõpeb Maa”, 1982
“Asum”, 1985
“Asum ja Impeerium”, 1989
“Huumori lõpp”, 1992
“Teine Asum”, 1996
“Millenniumid”, 1999
“Asumi äär”, 2000
“Asum ja Maa”, 2001
“Enne Asumit”, 2004
“Edasi Asum”, 2006
“Teraskoopad”, 2008
“Alasti päike”, 2009
“Koidu robotid”, 2010
“Robotid ja impeerium”, 2010
“Jumalad ise”, 2015
“Üheksa homset”, 2016
“Kosmosehoovused”, 2017
“Kivike taevas”, 2019
“Tähed kui tolmukübemed”, 2019
Nädala autor 