Sir Winston Churchill
Sir Winston Leonard Spencer-Churchill (30. november 1874 – 24. jaanuar 1965) oli Suurbritannia poliitik ja Nobeli auhinna laureaat.
Ta oli Suurbritannia peaminister 10. maist 1940 kuni 26. juulini 1945 ja 26. oktoobrist 1951 kuni 7. aprillini 1955.
Churchill kirjutas käesoleva raamatu küll pärast sõda, aga räägib see Esimese ja Teise maailmasõja vahelisest ajast Euroopas. See on eeskätt lugu sellest, kuidas kaotati rahu. Ja lugu sellest, kuidas süttis sõda, mis viis endaga kaasa võib-olla parima Euroopa, mis kunagi on olemas olnud.
/Tormihoiatus, Varrak 2019/
Katkend: Tormihoiatus, Varrak 2019, tõlkinud Henno Rajandi, lk 65 – 73.
ADOLF HITLER
1918. AASTA OKTOOBRIS, inglaste rünnaku ajal Comines`i all jäi üks saksa kapral pisargaasi toimel ajutiselt pimedaks. Sellal kui ta ühes Pommerni haiglas lebas, veeres lüüasaamise ja revolutsiooni laine üle Saksamaa. Oma noorpõlveunistustes oli silmapaistmatu Austria tolliametniku poeg lootnud suureks kunstnikuks saada. Viini kunstiakadeemia sisseastumiskatsetel läbi kukkunud, elas ta vaesust kannatades pealinnas ja hiljem Münchenis. Mõnikord maalrina, sagedamini aga juhutöölisena elatist teenides kannatas ta ainelist puudust ja haudus kibedat, ehkki varjatut vimma maailma vastu, kes ei lasknud tal edu saavutada. Need äpardused aga ei viinud teda kommunistide kilda. Mingi pahupidipööratud autunde ajel kandis ta endas hoopis ebanormaalset rassitruudust ning palavat müstilist imetlust Saksamaa ja saksa rahva vastu. Sõja puhkemisel haaras ta õhinal relva ja teenis neli aastat ühes Baieri rügemendis Läänerindel. Niisugune oli Adolt Hitleri varasem elukäik.
Kui ta 1918. aasta talvel pimedana ja abituna haiglas lamas, sulasid ta isiklikud luhtumised nähtavasti kuidagimoodi kokku tervet saksa rahvast tabanud katastroofiga. Lüüasaamise šokk, seaduse ja korra lagunemine ja prantslaste võit tekitasid selles rügemendi virgatsis hingepiinu, mis haarasid kogu ta olemuse ja äratasid temas niisuguse paljulubava piiritu hingejõu, mis võib inimsoole tähendada pääsemist või hukatust. Saksamaa langust ei saanud tema meelest seletada mingite tavaliste protsessidega. Siin pidi mängus olema määratu ja koletu vandenõu. Üksildane ja endassetõmbunud väike soldat muudkui mõtiskles ja mõtiskles katastroofi võimalike põhjuste üle, juhindudes ainult omaenda piiratud
isiklikest kogemustest. Viinis oli tal olnud kokkupuutumist äärmuslike saksa natsionalistlike rühmitustega ja seal oli ta kuulnud lugusid õudsest õõnestustegevusest, mida arendab üks võõras rass, Põhjala maailma verivaenlased ja kurnajad – juudid. Tema isamaaline raev ja kadedus edukate ja rikaste inimeste vastu sulandus üheksainsaks valdavaks vihkamistundeks.
Kui see tähelepandamatu ravialune viimaks haiglast välja kirjutati, ikka veel mundris, mille peale ta otse koolipoisilikult uhke oli, – milliseid stseene siis pidid nägema tema äsja sidemeist vabanenud silmad! Sõjalise lüüasaamise krambid on kohutavad. Kõikjal tema ümber, üldise meeleheite ja sõgeduse õhustikus kirendasid Punase Revolutsiooni ajamärgid. Mööda Müncheni tänavaid kihutasid soomusautod, puistates põgenevaid jalakäijaid üle lendlehtede või kuulirahega. Tema enda kamraadid, väljakutsuvad punased lindid vormikuue käisel, räuskasid raevukaid loosungeid kõigi nende väärtuste aadressil, mis talle siin ilmas kallid olid. Otsekui unenäos selgus kõik üheainsa valgusesähvatusega. Juudid olid Saksamaale noa selga löönud ja ta põrmu paisanud, ja koos nendega tagala spekulandid ja salasepitsejad, äraneetud bolševikud ja viimastega vandenõusse astunud rahvusvaheline juudi intelligents. Särava selgusega nägi ta oma kohustust: päästa Saksamaa sellest nuhtlusest, maksta kätte ülekohtu eest ja juhtida härrasrahvas vastu ammu ettekuulutatud saatusele.
Tema rügemendi ohvitserid, sügavasti mures oma meeste riigivastaste ja revolutsiooniliste meeleolude pärast, rõõmustasid väga, leides vähemalt ühe, kellel näis selgroogu olevat. Kapral Hitler tahtis sõjaväkke edasi jääda ja leidis rakendust “poliitharidustöötajana” ehk agendina. Selle maski all kogus ta andmeid mässuliste ja õõnestavate kavatsuste kohta. Julgeolekuteenistuse ohvitser, kelle alluvuses ta töötas, andis talle peagi korralduse osa võtta iga karva kohalike poliitiliste parteide miitingutest. Ühel 1919. aasta septembrikuu õhtul läks kapral kuhugi Müncheni õllesaali Saksa Töölispartei koosolekule, ja siin kuulis ta esimest korda kõnelejaid, kelle mõttelaad langes kokku tema enda salajaste veendumustega, mis olid siiritud juutide, spekulantide ja “novembrikurjategijate” vastu, kõigi nende vastu, kes olid Saksamaa kuristikku tõuganud. 16. septembril astus ta selle partei liikmeks, ja varsti pärast seda, täies kooskõlas oma sõjaväelise ametiga, võttis enda hoolde partei propaganda. 1920. aasta veebruaris toimus Münchenis esimene Saksa Töölispartei massimiiting, ja siin mängis Adolf Hitler ise juba juhtivat osa ning esitas partei programmi põhijooned kahekümne viie punkti kujul. Temast oli nüüd saanud poliitik. Tema isamaapäästmise kampaania oli alanud. Aprillis ta demobiliseeriti ja partei laiendamine muutus ta elu sisuks. Järgmise aasta keskpaiku oli ta juba esialgsed juhid kõrvale tõrjunud ja allutas oma kirglikkuse ja vaimujõuga kõik hüpnotiseeritud mõttekaaslased vastuvaidlematult oma isiklikule mõjule. Ta oli juba “Führer”. Osteti ära üks edutu ajaleht, “Völkischer Beobachter” ja muudeti partei häälekandjaks.
Kommunistid tundsid oma vaenlase peagi ära. Nad püüdsid Hitleri miitinguid nurja ajada ja 1921. aasta lõpupäevadel organiseeris ta oma esimesed rünnakrühmlaste salgad. Kuni selle hetkeni toimusid kõik need sündmused kohalikes Baieri ringkondades. Ent keset kõiki saksa elu hädasid ja õnnetusi noil esimestel sõjajärgsetel aastatel jäid paljud inimesed siin-seal üle kogu Reichi uut evangeeliumi kuulama. Tuline viha, mida kogu Saksamaal äratas Ruhri piirkonna okupeerimine prantslaste poolt 1923. aastal, tõi nüüd juba Rahvussotsialistliku Partei nime kanvale organisatsioonile laial rindel uusi poolehoidjaid. Marga kokkuvarisemine lõi saksa keskklassil jalad alt; meeleheites lasid paljud end uude parteisse värvata ja leidsid vihkamises, kättemaksus ja isamaalises vaimustuses oma õnnetustele leevendust.
Hitler oli algusest peale selgeks teinud, et teel võimule tuleb väevõimuga rünnata Weimari Vabariiki, mis oli sündinud lüüasaamise häbis. 1923. aasta novembris oli Führeri ümber koondunud kindlameelne rühm, kus teiste hulgas paistsid silma Göring, Hess, Rosenberg ja Röhm. Need teoinimesed leidsid, et on tulnud hetk üritada Baieri liidumaal võimuhaaramist. Kindral von Ludendorff toetas seda ettevõtet oma nime sõjaväelise prestiižiga ja marssis putšil esireas. Enne sõda oli kombeks öelda: “Saksamaal revolutsiooni ei tule, sest Saksamaal on kõik revolutsioonid rangelt keelatud.” Müncheni võimud tuletasid nüüd seda põhimõtet taas meelde. Politsei väeosad avasid tule, hoolega hoidudes tabamast kindralit, kes marssis otse politsei rivistusse ja võeti seal aupaklikult vastu. Paarkümmend meeleavaldajat sai surma. Hitler viskus maha ja pääses koos teiste juhtidega peagi sündmuskohalt põgenema. 1924. aasta aprillis mõisteti ta neljaks aastaks vangi.
Kuigi korra panid maksma Saksa võimud ja süüdlasi karistas Saksa kohus, tundus paljudele inimestele üle kogu Saksamaa, et ohvriks toodi omaenda liha ja veri ja et võimud tantsivad välismaalaste pilli järgi Saksamaa kõige ustavamate poegade kulul. Hitleri vanglakaristust kahandati neljalt aastalt kolmeteistkümnele kuule. Nendest Landsbergi kindluses veedetud kuudest aga piisas Hitlerile, et põhijoontes lõpule viia “Mein Kampf” – poliitilis-filosoofiline traktaat, mis pühendati hiljutise putši langenute mälestusele. Kui Hitler lõpuks võimule tuli, polnud ühtki teist raamatut, mis oleks väärinud hoolikamat uurimist Liitlasriikide poliitiliste ja sõjaliste juhtide poolt. Siin oli kõik olemas – Saksamaa uuestisünni programm, parteipropaganda tehnika, marksismivastase võitluse plaan, natsionaalsotsialistliku riigi mõiste ja Saksamaa seaduspärane koht maailmakorra tipus. Siin oli usu ja sõja uus Koraan: ülespuhutud, sõnaohter, vormitu, aga sõnumist tiine.
“Mei Kampfi” põhitees on lihtne: inimene on võitlev loom; seepärast on ka rahvas, võitlejate kogukond, loomu poolest võitlusüksus. Elusorganism, kes lakkab võitlemast olemasolu eest, on määratud väljasuremisele. Riik või rass, kes loobub võitlusest, on niisamuti hukkumisele määratud. Rassi võitlusvõime sõltub tema puhtusest. Siit ka vajadus vabaneda rassi rüvetusest. Juudi rass on tänu oma ülemaailmsusele vältimatult patsifistlik ja internatsionalistlik. Patsifism on rängem surmapatt, sest võitluses olemasolu eest tähendab see allaandmist. Seepärast on iga riigi esmane kohus laiad massid rahvuslikult meelestada. Arukus pole üksikisiku juures kõige olulisem; ülimaks väärtuseks on tahe ja meelekindlus. Juhiks sündinud üksikisik on rohkem väärt kui musttuhat allaheitlikku karakterit. Rassi ellujäämise ainsaks tagatiseks on toores jõud; siit ka sõjalise elukorralduse vajadus. Rass peab võitlema; rass, mis loidub, mandub ja hukkub. Kui saksa rass oleks õigel ajal ühendatud, oleks ta juba nüüd maailma isand. Uus Reich peab koondama oma rüppe kõik Euroopasse laialipillutatud saksa elemendid. Sõjas lüüasaanud rassi võib päästa, andes talle tagasi usu iseendasse. Eeskätt sõjaväele tuleb õpetada usku oma võitmatusse. Selleks, et saksa rahvust taas jalule tõsta, tuleb inimesi veenda, et vabadust on võimalik relva jõul tagasi võita. Aristokraatlik printsiip on põhimõtteliselt õige. Intellektualism on ebasoovitav. Hariduse ülimaks eesmärgiks on üles kasvatada niisugune sakslane, keda on minimaalse ajakuluga võimalik ümber õpetada sõduriks. Suurimad ajaloovapustused oleksid mõeldamatud, kui neis liikumapaneva jõuna poleks toiminud fanaatilised, hüsteerilised kired. Kodanlikud rahu ja korra ideaalid poleks suutnud midagi korda saata. Maailma liigub nüüd jälle niisuguste vapustavate sündmuste poole ja uus Saksa Riik peab hoolitsema, et rass oleks valmis viimasteks ja kõige suuremateks otsusteks, mida siin maa peal eales langetatud.
Välispoliitika võib olla moraalitu. Diplomaatia pole mõeldud mitte selleks, et lasta rahvusel kangelaslikult uppuda: ta peab hoolitsema, et rahvus elaks ja õitseks. Saksamaa kaks ainukest võimalikku liitlast on Inglismaa ja Itaalia. Ükski maa ei astu liitu araverelise patsifistliku riigiga, keda valitsevad demokraadid ja marksistid. Niikaua kui Saksamaa ise enda eest ei seisa, ei seisa tema eest ka keegi teine. Loovutatud provintse ei too tagasi härdad pöördumised Kõigekõrgema poole ega vagad lootused Rahvasteliidu abile, vaid ainult relvajõud. Saksamaa ei tohi korrata vana viga ja võidelda kõigi vaenlastega korraga. Ta peab ükshaaval välja valima kõige ohtlikumad ja ründama neid siis kõigi jõududega. Maailm ei loobu oma saksavastasusest enne, kui Saksamaa saavutab taas võrdõiguslikkuse ja leiab oma koha päikese all. Saksa välispoliitika suhtes ei tohi olla mingit sentimentaalsust. Rünnata Prantsusmaad üksnes sentimentaalsetel põhjustel oleks lollus. Saksamaa esmane vajadus on eeskätt oma territooriumi laiendamine Euroopas. Saksamaa ennesõjaaegne koloniaalpoliitika oli ekslik ja see tuleb hüljata. Oma ekspansioonipüüdlustes peab Saksamaa vaatama Venemaa ja eriti Balti riikide poole. Mingi liit Venemaaga ei tule kõne alla. Sõdida koos Venemaaga Lääne vastu oleks kuritegelik, sest sovjettide eesmärgiks on rahvusvahelise judaismi triumf.
Niisugused olid tema poliitika “graniitsambad”.
Adolf Hitleri jätkuv esiletõus rahvusliku tegelasena ja tema katkematud heitlused ei leidnud kuigivõrd tähelepanu võitjate silmis, keda parajasti rõhusid ja heidutasid omaenda mured ja parteivõitlused. Kulus kaua aega, kui natsionaalsotsialism ehk “natslik partei”, nagu seda nimetama hakati, pääses sedavõrd mõjule saksa rahva laiades massides, relvajõududes, riigiaparaadis ja töösturite hulgas, keda oli vallanud põhjendatud kommunismipelg, et seda hakati vältimatult kogu maailmas märkama kui jõudu Saksamaa poliitilises elus. Kui Hitler 1924. aasta lõpus vanglast vabastati, ütles ta, et liikumise ümberkorraldamiseks kulub tal viis aastat.
Üks Weimari konstitutsiooni demokraatlikke sätteid nõudis Reichstagi valimiste korraldamist iga nelja aasta tagant. Loodeti, et see säte tagab saksa rahva laiadele massidele täieliku ja pideva kontrolli parlamendi üle. Tegelikult ei tähendanud see midagi muud, kui et nad elasid pidevalt palavikulise poliitilise erutuse ja lakkamatu valimisvõitluse atmosfääris. Hitleri ja tema õpetuse edukäik on seega täpselt jälgitav. 1928. aastal oli tal Reichstagis ainult kaksteist kohta. 1930. aastal kogunes neid 107; 1932. aastal 230. Selleks ajaks olid Natsionaalsotsialistliku Partei agentuur ja distsipliin juba kogu Saksamaa luusse ja lihasse kasvanud ning kõikvõimalik hirmutamine, solvangud ja jõhkrused juutide kallal levisid ohjeldamatult.
Siinkohal pole tarvidust aasta-aastalt järgida seda keerulist ja kurjakuulutavat arenemist koos kõigi ta kirgede ja nurjatustega, kõigi tõusude ja langustega. Veidi aega valgustas areeni Locarno kahvatu päike. Ohtraid Ameerika laene käiku lastes tekkis taastuva jõukuse aimus. Saksamaa riigipeaks oli marssal Hindenburg, ja Stresemann oli tema välisminister. Jäädes truuks oma kaasasündinud kiindumusele vägevatesse majesteetlikesse autoriteetidesse, klammerdus saksa rahva mõõdukas hästikasvatatud enamik marssali külge kuni tema viimase hingetõmbeni. Aga leidus ka muid võimsaid jõude, mis niisamuti olid tegevad selle segadusseviidud rahva hulgas, kellele Weimari Vabariik ei suutnud mingit julgeolekutunnet anda ega rahvuslikule uhkusele või kättemaksuihale mingit rahuldust pakkuda.
Vabariikliku valitsuse ja demokraatlike institutsioonide sirmi taga, võitjate poolt pealesunnitud ja kaotuse häbist määritud vabariikliku valitsuse ja demokraatlike institutsioonide sirmi taga oli Saksamaa kõige reaalsemaks poliitiliseks jõuks ja rahvuse kõige vastupidavamaks organiks Reichswehri
Kindralstaap. See oligi jõud, mis pani ametisse ja kõrvaldas presidente ja valitsuskabinette. Marssal Hindenburgi isikus oli ta leidnud oma võimu sümboli ja oma tahte elluviija. Kuid 1930. aastal oli Hindenburg kaheksakümne kolmene. Siitpeale hakkasid ta isiksus ja vaimsed võimed pidurdamatult hääbuma. Ta muutus järjest kitsarinnalisemaks, meelevaldsemaks ja seniilsemaks. Sõja ajal oli temast tehtud monumentaalne kuju ja iga isamaalane võis näidata oma imetlust, ostes naela, mis siis sinna sisse löödi. See illustreerib kujukalt rolli, mida ta nüüd mängis – „Puust Titaan”. Juba mõnda aega oli kindralitele selge, et raugastunud marssalile tuleb rahuldav järglane leida. Uue mehe otsinguid aga segas natsionaalsotsialistliku liikumise tormiline arenemine ja kasvav jõud. Pärast 1923. aasta Müncheni putši läbikukkumist kuulutas Hitler välja Weimari Vabariigi raamides püsiva rangelt legaalse programmi. Samal ajal õhutas ta tagant ja plaanitses natsliku partei sõjaväeliste ja poolsõjaväeliste formeeringu laiendamist. Väga pisikesest algrakust välja kasvanud SA, rünnakrühmlased ehk pruunsärgid koos oma väikese distsiplinaartuumiku SS-iga aina kasvas arvuliselt ja teovõime poolest, kuni Reichswehr hakkas selle tegevust ja potensiaalset jõudu jälgima juba tõsise murega.
Rünnakrühmlaste formeeringute eesotsas seisis saksa seikleja Ernst Röhm, esialgu veel Hitleri kamraad ja lähedane sõber kõigi möödunud võitlusaastate keskel. SA staabiülem Röhm oli võimekas, läbiproovitud ja julge mees, ent isiklikust auahnusest pimestatud ja seksuaalne pervert. Raskel ja ohtlikul teel võimu juurde polnud tema pahed Hitlerile mingiks koostöötakistuseks. Nagu Brüning kurdab, olid rünnakrühmlased inkorporeerinud enamiku endistest saksa natsionalistlikest grupeeringutest, sealhulgas niisugused nagu Vabakompaniid, mis olid 1920. aastal võidelnud Baltikumis ja Poolas bolševike vastu, samuti rahvusliku veteranide organisatsiooni „Teraskiiver” (Stahlhelm).
Vaagides väga põhjalikult poliitilisi hoovusi, mis sel ajal saksa rahvast kaasa kiskusid, jõudsid Reichswehri ringkonnad õieti üsna vastumeelsele järeldusele, et natsionaalsotsialistliku liikumisega opositsiooni jäädes ei suuda nad omaette sõjalise kildkonnana ja organisatsioonina Saksamaad kontrolli all hoida. Mõlemal rühmitusel oli ühine eesmärk – Saksamaa mülkast välja upitada ja kaotuse eest kätte maksta; aga sellal kui Reichswehr esindas Keiserliku Impeeriumi korrapärast struktuuri ja võttis oma tiiva alla saksa ühiskonna feodaalsed, aristokraatlikud, maaomandusele tuginevad ja jõukad kihid, oli SA muutunud mitmeski mõttes revolutsiooniliseks liikumiseks, millele andis hoogu taltsutamatute ja kibestunud riigikukutajate või majanduslikult laostunud inimeste rahulolematus. Ja need inimesed erinesid bolševikest, keda nad küll hukka mõistsid, niisama vähe nagu põhjanaba lõunanabast.
Reichswehri meelest oleks tüli natside parteiga lüüasaanud rahvuse tükkideks rebinud. 1931. ja 1932. aastal tundus armee juhtidele, et iseenda ja kogu maa huvides tuleb neil liituda jõududega, kelle vastu nad siseküsimustes oma saksa mõtlemisviisi kogu jäikuse ja rangusega protestisid. Hitleril jälle, kuigi ta võimu tsitadelli sissemurdmiseks oli valmis ükskõik missugust taraani kasutama, seisis alati silme ees suure ja särava Saksamaa juhi roll, mida ta noorpõlveaastail nii truult oli ihalenud. Tingimused tellinguks tema ja Reichswehri vahel olid seega mõlemalt poolt täiesti loomulikult olemas. Armee juhid hakkasid tasapisi mõistma, et natsliku partei jõudu arvestades on Hitler saksa rahva juhi kohal Hindenburgi ainuvõimalik järeltulija. Hitler omalt poolt aga teadis, et Saksamaa taassünni programmi elliviimiseks on liit Reichswehri valitseva eliidiga möödapääsmatu. Kaubad tehti maha ja Saksa armee juhid hakasid Hindenburgi veenma, et tal tuleks Hitleris näha tulevast riigikantslerit. Nõustudes piirama pruunsärklaste tegevust, allutades nad kindralstaabile ja olles valmis neid hädavajaduse korral üldse laiali saatma, tagas Hitler endale Saksamaad kontrollivate jõudude toetuse, ametliku juhtpositsiooni täidesaatva võimu tipus ja Saksa Riigi võimukeskuse ilmse ümberpaiknemise. Kapral oli ära käinud pika tee.
Ent asja tegid keerulisemaks veel hoopis muud sisemised asjaolud. Kui Saksamaa sisejõudude salaluku võti oligi Kindralstaabi valduses, siis haarasid selle võtme järele mitmed käed. Nimetatud perioodil omas kaugeleulatuvat ja mõnikord ka otsustavat mõju kindral Kurt von Schleicher. Tema oli kinnise ja juhtrollile pretendeeriva sõjalise ringkonna poliitiline mentor. Kõik kildkonnad ja fraktsioonid suhtusid temasse teatava umbusuga, ent nägid temas osavat ja kasulikku poliitilist mõjujõudu, kellel oli peale Kindralstaabi käsiraamatute veel palju muud kõrvalist informatsiooni asjadest, mis sõjameestele enamasti kättesaadav ei ole. Schleicher oli juba ammugi veendunud natside liikumise tähtsuses ning selle tõkestamise ja kontrollimise vajaduses. Teisest küljest aga nägi ta selles võikas agressiivses rahvarämpsus ja selle juurde kuuluvas SA privaatarmees relva, mis Kindralstaabi kamraadide oskuslikul juhtimisel võiks taastada Saksamaa vägevuse ja vahest koguni kindlustada talle endalegi suure tuleviku. Selle mõttega astus von Schleicher 1931. aastal salaliitu natslike rünnakrühmlaste staabiülema Ernst Röhmiga. Niisiis harges korraga kaks olulist tegevusliini – Kindralstaap läks sobingule Hitleriga ja Kindralstaabi enda sees sepitses Schleicher koos Hitleri esimese asetäitja ja võimaliku rivaali Röhmiga oma isiklikku vandenõu. Schleicheri kontaktid natsliku partei revolutsioonilise tiiva ja eriti Röhmiga jätkusid seni, kuni nad mõlemad kolm aastat hiljem Hitleri käsul maha lasti. See kindlasti lihtsustas poliitilist situatsiooni ja ühtlasi ka ellujäänute olukorda.
Tan Twan Eng
© Lloyd Smith
2012. aastal romaaniga „Õhtuste udude aed” Aasia tähtsaima kirjandusauhinna Man Asian Literary Prize võitnud Tan Twan Eng on sündinud 1972. aastal Malaisias. Ta õppis Londoni ülikoolis juurat ja töötas aastaid Kuala Lumpuris advokaadina, enne kui pühendus kirjandusele. Tema debüütromaan „Vihmaand” ilmus 2007. aastal. Bookeri auhinna kandidaatide lõppnimekirja jõudnud „Õhtuste udude aed” on kirjaniku teine romaan.
Katkend: Õhtuste udude aed, Varrak 2015, tlk Triin Tael. Lk 262-270.
Kuu aja pärast jätkasin Yugiris töötamist. Aritomo andis mulle vaid kergemaid töid ja hoidis raskemad ülesanded selleks ajaks, kui olen jaksu tagasi saanud. Magnus ja Emily üritasid mind Yugiris elamise suhtes ümber veenda. Ma ei teinud neist väljagi. Teadsin, et inimesed hakkavad rääkima ja et keelepeks jõuab mõne päevaga mu isani, aga sellest hetkest peale, kui ma Yugirisse kolisin, tundsin end
tema piiride taha jäävast maailmast isoleerituna. Tundsin üle kogu maa toimuvatele tapmistele vaatamata end esimest korda aastate jooksul rahulikuna. Kuid välismaailm tungis peagi sisse; olin narri peaga mõelnud, et seda ei juhtu.
Ühel hommikul, kui olime kyudo-treeninguga lõpule jõudmas, märkasin silmanurgast Ah Cheongi. Ta seisis vibusaali ees ega lausunud sõnagi, enne kui Aritomo teise noole lendu lasi ja vibu langetas.
“Värava taga on mõned inimesed, kes soovivad teid näha, härra.”
Aritomo tähelepanu püsis endist viisi matto`l; tema nooled olid keskpunktist veidi eemal. “Ma ei oota kedagi. Käsi neil minema minna.”
“Nad palusid teile edasi öelda, et nad on tulnud Tokyost. Nad on …” Ah Cheong viskas pilgu paberilipakale oma peos ja üritas seda lugeda. Arimoto läbematust tajudes andis ta paberi minu kätte.
Suutsin hädavaevu jaapani hieroglüüfe eristada. “Keisri Langenud Sõdalaste Kojutoomise Ühing,” lugesin aeglaselt.
Päike lipsas pilvedevahelisest õmblusest välja. Kauguses purskusid linnud hääletult puu otsast nagu lehed, mille tugev tuul on küljest rebinud. Aritomo vaatas vibusaalis ringi, just nagu nähes selle juures midagi, mida ta varem polnud märganud. Viirukipulk, mille ta oli meie treeningtunni tähistamiseks süüdanud, oli otsakorral. Viimne suitsuviirg rullus nüüd köidikuist priina õhku ja hajus.
“Las nad ootavad esi-engawa`l” ütles Aritomo. Majapidaja noogutas ja lahkus. Aritomo vaatas mulle otsa. “Tule kaasa.”
Riputasin vibu saali tagaosas üles ja pöördusin siis uuesti Aritomot vaatama. “Ma ei taha nende inimestega kohtuda.”
Marssisin temast mööda, kuid ta haaras mu randme ja pigistas seda kõvasti, enne kui lahti lasi. Ta läks urni juurde ja puhus õrnalt tuhakuhikule. See pudenes koost, tehes urni serva ja õhu selle ümber otsekui jahutolmuseks, ning siis pillutas mööduv tuulehoog selle valgusesse laiali.
Naine seisis kolmest mehest eraldi, kõik nad takseerisid kore-sansui aia kive ja kommenteerisid tasasel häälel.
Kui Aritomo neid hõikas, pöörasid nad ümber; mina sain vaid põgusa pilgu osaliseks. Meestel oli seljas must ülikond ja ees murtud toonides lips, välja arvatud sellel, kes oli täiesti kiilas ja hallis traditsioonilises rüüs. Naine oli viiekümnendates eluaastates ning tal oli seljas hästiistuv smaragdroheline pluus ja beež seelik. Pärlid tema kaelas olid sama haprad kui hommikukaste helmed ämblikuvõrgul.
Esimene mees pani portfelli maha, astus ette ja kummardas. „Mina olen Sekigawa Hisato,” ütles ta jaapani keeles. „Me oleks pidanud oma külaskäigust ette teatama, kuid oleme tänulikud, et nõustusite meid vastu võtma.” Ta oli
viiekümnendates eluaastates, kitsaste õlgadega mees, kellele enesekindel grupi liidrina käitumine andis kogukust juurde. Kahtlustasin, et ta on selle positsiooniga harjunud. Teised kummardasid, kui Sekigawa neid ükshaaval tutvustas. Paljaks aetud peaga mees oli Matsumoto Ken. Naine, proua Maruki Yoko, naeratas mulle. Viimane mees, Ishiro Juro, ainult noogutas ükskõikselt.
„Keisri Langenud Sõdalaste Ühing moodustati neli aastat tagasi,” seletas Sekigawa, kui nad ümber madala laua tatamimattidele istusid. Tundsin jalgu seiza-asendisse käänates, kuidas tema pilk minul peatus. „Oleme reisinud kõikidesse kohtadesse, kus meie sõdurid võitlesid ja surid.”
Ah Cheong tuli teekandikuga verandale. Kui Aritomo oli tee kõigile välja valanud, nuhutas Sekigawa oma tassi ja kergitas kulme. „”Üksildase puu hõng”?”
„Jah,” ütles Aritomo.
„Imetore! Oivaline!” Sekigawa võttis lonksu ja hoidis seda enne neelamist hetke suus. „Jõin seda viimati enne sõda. Kust te selle saite?”
„Võtsin siia kolides mõned karbitäied kaasa, aga nüüd on see peaaegu otsas. Pean varsti juurde tellima.”
„Seda ei saa enam hankida,” ütles Sekigawa.
„Miks mitte?”
„See istandus – teepõllud, ladu – kõik hävis sõjas.”
„Ma … Ma polnud sellest kuulnudki …” Aritomo tundus ühtäkki nõutu.
„Hai, see on väga kurb.” Sekigawa vangutas pead. „Omanik ja kogu tema pere tapeti. Väga kurb.”
Proua Maruki kohendas asendit ja ütles: „Oleme siin selleks, et leida …” Ta vakatas ja heitis mulle ebakindla pilgu.
Aritomo kogus end. „Yun Ling räägib nihon-go`t päris hästi.”
Proua Maruki noogutas. „Olene siin selleks, et leida oma sõdurite luud ja need korraliku matuse jaoks koju viia.”
„Nad leiavad puhkepaiga Yasukanis koos kõigi meie Vaikse ookeani sõjas surnud sõdurite hingedega,” lisas Matsumoto.
„Kota Bahru rannad ja Slim Riveri ümbruskond,” vastas Aritomo pärast hetkelist järelemõtlemist. „Seal käis Briti ja Jaapani vädege vahel kõige ägedam sõdimine.”
„Seal oleme juba käinud,” vastas proua Maruki. „Slim Riveris tapeti mu vend.” Ta jäi lootusrikkalt ootele. Aritomo ei lausunud midagi ja mina ka mitte. Miski selles inimrühmas tegi mind rahutuks. Heitsin Aritomole silmanurgast pilgu, kuid tema näost polnud midagi võimalik välja lugeda.
„Kuidas te Briti sõdurite luid Jaapani omadest eristate?” küsisisn. „Kahtlen, kas Briti sõdurite omaksed kiidaksid ikka heaks, et nende luud paganate pühapaika viiakse.”
Proua Maruki pea nõksatas tagasi, justnagu oleksin talle näkku sülitanud. Tema põsed hakkasid punetama.
Sekigawa libistas end elukogenud rahusobitaja lepitava häälega vahele. „See akt on sümboolne,” ütles ta. „Võtame igast paigast ainult luutükke.” Ta näpsas pöidla ja nimetissõrme vahele veidi õhku. „Väga väikseid tükke.”
„Omaksed on alati tänulikud, et pojast, vennast või isast saab mingeid jäänuseid koju tuua,” ütles proua Maruki.
„Yugiris surnuid sõdureid pole,” ütles Aritomo.
„Muidugi, muidugi. Me teame seda,” vastas Sekigawa. „Me lootsime, et oskate võib-olla öelda mõnd teist paika, millest te ehk kuulnud olete, paika, mille kohta me pole suutnud mitte mingit informatsiooni leida.”
„Me oleme käinud kõigil tuntud lahinguväljadel,” ütles proua Maruki. „Tahame külastada tundmatuid, unustatuid. Ka tsiviilelanike kinnipidamiskeskusi.”
„Tsiviilelanike kinnipidamiskeskusi?” küsisin. „Te mõtlete orjatöölaagreid. Neid leiate te oma sõjaväe ülestähendustest kindlasti.”
„Sõjavägi hävitas kõik oma … tarbetud dokumendid, kui sai selgeks, et me sõda ei võida,” avas kogu selle aja vaikinud Ishiro Juro suu.
„Noh, järsku ma saan teid aidata,” ütlesin. „Ma näitan teile, kus kempeitai oma vange piinas. Need hooned Tanah Ratas valitsuse suvila ümber on tänase päevani tühjad. Kohalikud räägivad, et mõnel ööl kuulevad nad ohvrite karjeid.” Tungisin aina edasi nagu parang`iga läbi alusmetsa teed raiuv džungli-teejuht.
„Külaelanikud räägivad massihauast kusagil Blue Valleys siit mõne kilomeetri kaugusel. Teie sõdurid viisid sajad hiina skvotterid sinna ja torkasid täägiga surnuks. Võin hea meelega teie jaoks selles asjas järelepärimisi teha. Õigupoolest leian ma kogu Malaiast ja Singapurist teie jaoks ilmselt viiskümmend, sada, võib-olla isegi kakssada sellist kohta.”
„Selliseid … kahetsusväärseid … vahejuhtumeid meie organisatsiooni eesmärk ei hõlma,” ütles proua Maruki.
Pöördusin Matsumoto poole ja osutasin tema rüüle. „Te olete shinto preester, eks?”
Ta langetas pea. „Andsin vandetõotuse aasta pärast kapituleerumist. Mul pole nendes kohtades õnnistustseremoonia läbiviimise suhtes mingeid sisemisi kõhklusi. Vahel ongi see kõik, mida me teha saame – aidata surnute hingedel veidigi rahu leida, olgu nad jaapanlased või britid, hiinlased või malaialased või indialased.”
„Nad on surnud, Matsumoto-san,” ütlesin. „Te peaksite aitama hoopis elavaid – neid, kelle kallal teie kaasmaalased jõhkrutsesid, neid, kellele teie valitsus keeldus hüvitist maksmast.”
„Teid see ei puuduta,” ütles Ishiro.
„Yun Ling on mu õpipoiss,” ütles Aritomo, enne kui vastata jõudsin. „Kohelge teda viisakalt.”
“Teie õpipoiss?” küsis Ishiro. „Naisterahvas? Hiinlanna? Kas Keiserlike Aedade Büroo lubab seda?”
„Bürool pole juba aastaid minu üle mingit võimu, Ishiro-san,” vastas Aritomo.
„Aa, büroo …” segas Sekigawa vahele, „ … see meenutab mulle veel üht põhjust, miks me teiega kohtuma tulime, Nakamura-sensei.” Ta võttis portfellist kreemika ümbriku. „Meil paluti see teile edasi anda.” Ta hoidis ümbrikku kahe käega ja kohtles seda hingetahvlile osaks saava aupaklikkusega. Ümbriku keskel oli kullaga kohrutatud krüsanteemiõiega vapp. Aritomo võttis ümbriku kahe käega vastu ja asetas lauale. Sekigawa heitis sellele pilgu ja vaatas siis uuesti Aritomole otsa. „Meil on kohus teie vastus ära oodata.”
Aritomo istus täiesti liikumatult. Vaatasime kõik tema poole. Keegi ei öelnud midagi, keegi ei liigutanud. Viimaks võttis ta ümbriku jälle kätte ja murdis pöidlaküünega pitseri. Ta võttis välja paberilehe, voltis lahti ja hakkas lugema. Paber oli nii õhuke, et selle peale veetud mustad pintslitõmbed näisid vastu päikest tõstetud puulehe soontena. Lõpuks murdis ta dokumendi uuesti kokku ja vajutas pöidlaga iga murdejoone kõvasti üle. Ta pistis kirja ümbrikusse ja pani hoolikalt lauale.
„Nagu me aru saame, määratakse teid uuesti oma endisele kohale palees ja otsus jõustub viivitamatult,” ütles Sekigawa. „Võtke palun vastu meie õnnitlused.”
„Minu töö Yugiris ei ole lõppenud.”
„Kuid selles kirjas on ometi sõnaselgelt kinnitatud, et büroo on teie ja Tominaga Noburu vahel aset leidnu teile andestanud,” ütles Sekigawa.
Selle nime kõla raputas mind. Olin tänulik, et jaapanlased vaatasid Aritomot ja mitte mind.
„Olete kuulnud, mis Tominaga-saniga juhtus?” katkestas Ishiro vaikuse.
„Ma pole end Jaapani sündmustega kursis hoidnud,” vastas Aritomo.
„Ta teenis sõjas. Pärast seda, kui keiser kapituleerumisest teatas, naasis ta oma vanaisa koju,” ütles Ishiro. „Teenijad teatasid, et paari päeva pärast läks ta oma aias tenniseväljakule ja pani toime seppuku.”
Tominaga surmast teadasaamine vapustas mind; ta oli olnud mu viimane side laagriga, ainus inimene peale minu, keda teadsin olevat seal olnud ja kes minu kahtluse kohaselt pidi endiselt elus olema. Ja nüüd oli ka tema läinud.
„Jättis ta endast maha kirja?” avas Aritomo viimaks jälle suu ning tema hääle õõnes kõla oli ainus, mis andis aimu, et Ishiro sõnad olid talle mõju avaldanud.
„Midagi sellist ei leitud,” ütles Ishiro. „Teenijad ütlesid, et päev enne seda, kui Tominaga-san end tappis, põletas ta ära kõik oma paberid – dokumendid, märkmeraamatud, päevikud. Kõik.”
„Järsku ta kartis, et ameeriklased annavad ta kohtu alla,” ütles Aritomo.
„Tema nime ei mainitud ühelgi istungil,” ütles Sekigawa, „seda ei teinud mitte ükski tunnistaja ega ükski meie inimene, kellele oli süüdistus esitatud. Olen kindel, et Tominaga-san nagu nii paljud meie seast lihtsalt ei suutnud pealt vaadata, kuidas võõramaalased meie maa okupeerivad.”
Kui ma preester Matsumotot takseerisin, imbus minust aeglaselt läbi tuttav, pooleldi unustatud hirm; oleksin pidanud endise kempeitai ohvitseri ära tundma selsamal hetkel, mis ma teda nägin, kuid ta oli õppinud end hästi maskeerima. „Ja kuidas on lugu teiega, Matsumoto-san? Kas mõnel sõjakuritegude istungil teie nime ka kunagi mainiti?”
Shinto preester ei pööranud pilku ära, kuid tema kaaslased tõmbusid ettevaatliku, valvsa vaikimise saatel vastu seljatuge. „Oleksin pidanud varem taipama, et me kõneleme keisri endise külalisega,” ütles Matsumoto.
„Endise? Me jääme alati teie keisri külalisteks.”
Sekigawa püüdis rõhuvat õhkkonda kergendada. „Ah! Kuu aja pärast saab Ameerika okupatsioon läbi. Me saame jälle vabaks. Seitse aastat ameeriklaste võimu all. See aeg tundub palju pikem!”
„kui soovite, me pikendame siinviibimist paari päeva võrra, et anda teile rohkem aega vastuse kaalumiseks,” ütles Ishiro.
„Selleks puudub vajadus.” Aritomo tõusis nõtke liigutusega, mis ei jätnud vaidlemiseks ruumi. Teised kolm vaatasid Sekigawa poole. Too noogutas ning kõik tõusid ühekorraga püsti, Matsumoto proua Marukit jalule aidates.
„Oleme teie aiast nii palju kuulnud,” ütles Sekigawa. „Kas tohime seda näha?”
„Oi, ja vesiratast ka,” lisas proua Maruki. „Sellise kingituse saamine keisrilt oli kindlasti suur au.”
„Mul on selles lõigus mõningad uuendused käsil,” ütles Aritomo parasjagu kahetseval toonil, nii et see vale oleks ka mind äärepealt veennud. „Võib-olla teine kord, kui seal kogu töö on lõpule viidud.”
„Te peate meile teatama, kui on võimalik külla tulla,” ütles Sekigawa.
„Tulge tagasi, kui erakorraline seisukord läbi on. Siis on teil ohutum oma otsinguid jätkata,” ütles Aritomo. „Maapiirkonnad pole praegusel hetkel ohutud.”
„Meil on tõesti võimudega probleeme olnud,” nõustus Ishiro. „Nad keelasid meil päris mitut kohta külastada.”
„Kui kauaks erakorraline seisukord kestma jääb?” küsis proua Maruki. Ta oli, nagu taipasin, seda sorti naine, kes ei nõustu lahkuma, enne kui on midagi kätte saanud, ükskõik kui tähtsusetu see ka poleks.
„Ma arvan, et aastateks,” vastas Aritomo. „Pikkadeks-pikkadeks aastateks.”
Ümbrik lebas ikka veel laual, krüsanteemivapp küütlemas nagu päikese lopergune peegelpilt Usugumo tiigi pinnal. Aritomo valas endale tassitäie teed ja sirutas kannu minu poole. Raputasin pead.
„On see tõsi, et sul palutakse koju minna?” Võimalus, et ta seda teeb, pani mind muretsema.
Aritomo asetas teekannu söepannile. „Kuuldavasti on meist nüüd puudus – nooremad aednikud on sõjas tapetud või haavata saanud ja vanemad ei tule enam tööga toime.” Ta keerutas teed paar korda tassis ja kõõritas selle sisse. Murdsin pead, kas ta mõtleb teeistandusele, kus tema naine oli üles kasvanud. „Ma olen Jaapanist nii palju aastaid eemal olnud,” ütles ta. „Nii palju aastaid.”
„Miks sa pole koju sõitnud? Kasvõi külla?”
„Seni mitte, kui see ameeriklaste okupatsiooni all on. Kõik need võõrad sõdurid meie linnades, ma ei suuda seda mõtet taluda.”
„Kas siis, kui võõrad sõdurid Malaia okupeerisid, polnud siin sinu jaoks liiga väljakannatamatu elada?”
„Mine tagasi Kuala Lumpurisse oma vana elu juurde,” nähvas Aritomo. „Kui sa sellist viha endaga kaasas kannad, ei saa sinust kunagi lugupeetud aednikku.”
Mõnda aega ei lausunud me teineteisele sõnagi. „Te olite Tominagaga sõbrad, jah?” küsisin. „Mis teie vahel juhtus?”
„Üleval mägedes on üks tempel. Ma tahan paluda, et nunnad Tominaga eest palvetaksid. Kas tuled minuga kaasa? Ütle töölistele, et nad võivad homme puhkepäeva võtta.”
Pilvedes kõmises kõu. Mu mõtted ringlesid Jaapani külalistega peetud vestluse ümber. Nende viibimisel Malaias on veel mingi põhjus, mõtlesin ma, miski, millest Aritomo on mu kahtlustuse kohaselt teadlik, kuid mida ta mulle ei paljasta.
Tõmmanud parema varruka käega üles, võttis Aritomo teekannu ning valas oma tassi peaaegu ääreni täis. Ta pani teekannu käest täpipealt samasse kohta, kust oli selle tõstnud, ning keeras end põlvili ümber oma telje, et jääda näoga itta mägede poole. Sellesse asendisse jäi ta minu meelest pikaks ajaks. Siis, nagu lill, kes vajub maad puudutama, lähendas ta lauba põrandale. Ajanud hetke pärast keha sirgu, võttis ta tassi kahe käe vahele ja puudutas sellega oma laupa.
Jätsin Aritomo veel viimast korda hüvasti ütlema mehele, keda ta oli kunagi tundnud, mehele, kes oli oma rännakul juba mägedest möödunud ning teisele poole udusid ja pilvi matkanud
Nädala autor 