Johanna Venho
Maria Johanna Venho (1971) on oma põlvkonna olulisemaid soome kirjanikke. Viimastel aastatel on Venho kirjutanud nii lastele kui täiskasvanutele mõeldud proosat, avaldanud neli romaani, viis lasteraamatut ja hulga pildiraamatuid koostöös erinevate Soome illustraatoritega. Venho viimane romaan “Esimene naine” (Ensimmäinen nainen) ilmus 2019. aastal. Tegemist on ajaloolistel sündmustel põhineva portreega endise presidendi (Urho Kalevi Kekkoneni) naisest ja kirjanikust Sylvi Kekkonenist (1900-1974) ja tema lähedasest sõbrast, skulptor Essi Renvallist (1911-1974). Romaan oli nomineeritud 2019. aasta ilukirjanduse Finlandiale.
Johanna Venho esineb Soome Instituudi kutsel kirjandusfestivalil Prima Vista
22. septembril kell 17.00 Tartu Kirjanduse Majas.
Katkendid: Esimene naine, Romaan Sylvi Kekkosest, Varrak 2021. Tõlkinud Kai Aarelaid, lk 26; 58.
Tamminiemi-Katerma, august 1966
Kui tee on vaba, vajutan terve tallaga gaasi. Rõõm tiirleb kõhus, kui auto edasi sööstab. Hooga, edasi! Mina sõidan, telefonipostid vuhisevad mööda.
Auto on mu oma tuba.
Proua Kekkonen võtab nüüd rahulikumalt, ütles Lindblom, meie kauaaegne autojuht, kelle ülesandeks sai mind sõitma õpetada; naerma ajab, kui mõtlen, kuidas ta püüdis minuga oma närve talitseda, haaras kõrvalistmelt oma suurte kämmaldega roolist kinni ja sai selle napilt enne ära keeratud, kui ma hüdrandile otsa oleksin sõitnud. Harva olen suutnud mõne mehe nii närvi ajada! Oli täiesti võimatu rahulikumalt võtta, kui pikka aega tagasi hoitud hoog minus valla pääses.
Lindblom ei tea, et ma kuulsin küll, mida ta Urhole ütles: paistab, et perekonnanimi mängis proua Kekkose juhiloa saamisel suuremat rolli kui sõidueksam. Ma olin nurga taga, surusin peopesa suule, et turtsatust vaos hoida.
Mul on nüüd viis aastat juhiluba olnud. Selle üle ikka imestati, et kuidas nüüd kuuekümne ühe aastane tahab autokooli minna.
Matti küsis, kas ei tasuks juba rahuneda. Taneli oli vait, tema ei sekkunud sellistesse asjadesse, mõistab mind ilma seletamiseta. Urho urhatas kõrvaltoast: kui sa enda peale ei mõtle, mõtle vähemalt Soome rahvale! See oli mõeldud naljana. Ta teab küll, et kui ma midagi otsustan, siis ma oma meelt ei muuda.
Kuninganna Elizabeth on süüdi, märkisin. See pani imestajatel suu kinni. Auto oli Elizabethi kingitus minule. Algul üllatav, siis aga täpselt see, mida vaja oligi, head kingitused on sellised.
Läikiv Morris Mini, sinine ja koorevalge, nett nagu karamellikomm, hea, et siidipaela ümber ei seotud. See oli adresseeritud Soome presidendipaarile, aga ega siis selliseid autosid meestele ei kingita. Egas Urho ei painutaks oma ritsikajalgu juhi kohale ega vuristaks tillukese koorekarva mardikaga ringi, tal pole juhilubagi. Ei, Urho autod on need mustad, tumedate klaasidega limusiinid, millel on autojuht ja mille tagaistmel ta saab, seemiskindad käes, memorandumeid lugeda või koosolekuid pidada, kellega parajasti tarvis.
Missugune erakordne kingitus. Liiga hea pill, et garaažis tolmu koguda, näpsasin Urhole kohe.
Elizabeth on mu oma poiste vanune naine, kes valitseb tervet impeeriumit. Kuidas impeeriumit valitsetakse? Tükkhaaval nagu kõike. Olen Elizabethiga varemgi kohtunud, aga alles sellel visiidil tõepoolest nägin teda. Seisime kristall-lühtrite all, Elizabeth vaatas Urhot nagu oma alamat. Ta oli ainult natuke minust pikem – siredate õlgadega, terava pilguga naine. Tundsin, et ma meeldin talle, selliseid asju haistan ma viimasel ajal eksimatult, nagu vihagi. Elizabeth nägi mind, naeratus jõudis korraks silmadeni välja.
Väidetakse, et numbritega ei ole inimese vanusel midagi tegemist. Aga kui sain kuuskümmend, prantsatasid numbrid kaela nagu kivikamakad. Kaks rasket numbrit, kaks kooljalõhnalist numbrit. Kaks tarretavalt külma, halli, liikumatut numbrit. Talumatu.
Ei olnud muud võimalust, kui nendega võidelda.
Nägin unes angerjat, kes ületas unes maakitsust, püüdis kõigest hingest tagasi vette jõuda. Kohe hommikul helistasin Lindblomile ja tellisin sõidutunnid.
Urho vihastas, kui kuulis, et olin tema teadmata autojuhikursuse kokku leppinud, aga ei öelnud midagi, lihtsalt ei rääkinud minuga mitu päeva, niimoodi me oma väheseid erimeelsusi viimasel ajal lahendame, rajame vaikuse vankumatuid müüre. Olgu peale, mõtlesin, ma ei anna järele. Ajasin lõua püsti, tõmbasin pearäti koomale, see andis parema rühi, ja läksin enne õiget aega värava juurde Lindblomi ootama. Käekotist turritasid paberid, mille olin esiku peeglilaualt kiiruga kaasa haaranud, allkirja vajavad ankeedid, märkmeraamat nende alla topitud.
Terve sügise ei küsinud Urho sõidutundide kohta midagi, selliseks on meie suhe muutunud, vaikime rohkem kui räägime ja niimoodi on kõige vähem valus. Võib-olla ta teadis, aga lasi sel asjal olla.
Minu liigutused autos olid kohe kiired, äkilised nagu kaua tagasi hoitud jõud, mis viimasel hetkel valla pääseb.
Kui ma lõpus juhiloa kätte sain, läksin ja panin selle sõna lausumata Urho töölauale. Ta rääkis telefoniga, pööras ümber ja vaatas läbi prillide, mis seal lauanurgal on. Kekkonen, Sylvia Salome. Naeratasin pildil nagu mingi Mona Lisa. Urho hõõrus pealage ja vahtis luba, kummardus lähemale. Tema silmi ma ei näinud.
Katerma, august 1966
Heidan aegsasti voodisse ja uni on hõre. Meenutamine ergutab ja kurnab. See kisub mind kahes suunas, eemale käesolevast hetkest ja sügavamale endasse.
Hommiku poole ööd ärkan pimedas, raskus rinna peal, mõtted põgenevad, need on kui lõpetamata rõivad ja mul ei ole meeles, mis neist pidi saama. Tõusen üles ja keedan kohvi, kuigi väljas ei ole veel valgeks läinud. Kohv, tilk piima, viiluke hapupiimakooki. Tatsan tuhvlites akna juurde, lükkan kardinad eest ja silmitsen hämaras uinuvat maastikku.
Mida sa küsiksid, kui siin oleksid? Sina elasid kirjutamisest, sa küsiksid, mida ma järgmiseks kirjutan. Sa küsiksid, kas ma kirjutan lapsepõlvest, võib-olla sa sooviksid, et ma leiaksin lapse hääle, millega jutustada. Kui õige hääl on leitud, võib jutustada, mis tahes loo, nii sa ütlesid.
Istun laua äärde, rüüpan kuuma kohvi. Kas ma kirjutan lapsepõlvest? Ma ei kavanda midagi, lapsepõlv lihtsalt tuleb siia, trügib mu mälupiltidesse. Kõnnin selg ees ja vaatan enda taga laiuvat maastikku. Püüan näha kaugele nagu vaatleja oma vaatluspostil. Kas ma olen sulle rääkinud, kuidas ma juba lapsena armastasin pesupesemist? Oh neid pesupäevi! Pelgast mõttes tunnen seebi ja kevadise oja ja tuule lõhna, ja seda, mis tunne oli peita end lattidele riputatud märgade linade vahele. Kui pesupesemisaeg kevadel kätte jõudis, kippusin muudkui oja äärde: oja otsekui kiskus mind enda poole, kuulsin selle vulinat isegi enda kambrisse, hiilisin paljajalu mööda aiaäärt ja sealt kahe lati vahelt laiast praost välja võsasse, läbi võsa igast krabinast ehmudes lagendikule ja nõlval libastudes alla sinna, kust algas kivine ojasäng ja kuhu teerada tõi küladest inimesi korvide ja kompsudega. Eemalt teelt kostis vankrikolinat, kui suurtest taludest toodi pesunaisi hobuküüdiga ojale.
Seisin suure kivi juures ja ootasin rätsepa Riikkat, Riikkal oli alati taskus saiakuivikuid, mida ta andis lastele nagu linnupojukestele, ka minule, kui ma käe välja sirutasin ja paar kniksu tegin. Seal Riikka oligi! Jooksin vastu ja sakutasin teda seelikusabast: sinule ma annan kuivikut, sest sina oled nii nett, ütles Riikka, tule aita sutike pesupumbaga. Ja Riikka pistis mulle pihku seebikangist lõigatud viilaka valget, siniste täppidega seepi, see ei lõhnanud õieti millegi järele ja lõhnas ometi, kevadise pesupesemise ja ojas vahutava vee järele, just selle päeva järele, kui Riikka kääris seelikusaba üles, kahlas ojasse ja hakkas kurikaga pesu vastu rannakive kloppima. Vaatasin seda ojapervelt pealt, sumasin musta pesu juurde viima ja korjasin puhast sülle, Riikka pööras, seebitas ja kloppis, loputas sügavamal, pööras uuesti, nii et vett pritsis, seebitas ja kolkis kurikaga. Ojas läks vesi mustaks, põhjast keerles üles liiva, aga mustus tuli pesu seest välja ja vool võis selle minema kanda. See oli kõige toredam asi, see ojasse uhutud mustus. Kurikate plärtsumine ja paukumine, mis mustuse välja võttis. Ole pai, vii aia peale kuivama! Hüüdis Riikka ja ulatas veest tilkuva tikitud rätiku, väänasin seda kuivemaks ja viisin halli lattaia peale heinamaa serva. Riikka põsed õhetasid , rinnad õõtsusid pluusi all ja seelik sai märjaks, kuigi oli põlvini üles kääritud, Riikka põlveõndlad olid pehmed ja vesi tilkus, nüüd pesti ja uhuti kõik kuuma veega puhtaks: väikesed läppunud osmikud, nende palkpõrandad, seinapraod ja ahjuseinad, Pariisi rohelise tarakanimürgiga kirjatud. Jooksin edasi-tagasi ja läksin siis kase taha peitu, korjasin kadakaoksi ja surusin need vastu nina ja nuusutasin, kõik oli puhas, täiesti värske.
Olin kaua väike tüdruk, aga lapsepõlv lõppes isa surmaga, nagu oleks sein ette tulnud, olin siis kuusteist. Ja ma ei olnud veel kaheksateistki, kui puhkes kodusõda, ning kui ma Mehiläise kliinikus nende sõjast räsitud poiste eest hoolitsesin, siis ma lihtsalt pidin püüdma olla täiskasvanu. Kuid see oli raske, kui kuulihaavu puhastades läksid jalad nõrgaks.
Isegi siis, kui ma omal ajal Urhosse armusin, olin veel pelk plikanatt. Mul võib meeles olla, kuidas ma välja nägin, võin isegi mäletada, millised riided mul siis olid – too must musliinist kleit ja nood pruunid kingad, mis vihmaga läbimärjaks said -, ent seda, mis mul siis peas liikus, selleni ma ei küüni. Missugune tüdruk ei oleks olnud sisse võetud sellest pikast, välkuvate silmadega noormehest, kes toetus Riikliku Salapolitsei vaikses, varjatud pingest pakatavas kontoris vastu uksepiita? Ta kummardus mu kohale kontrollima puhtalt ümber kirjutatud kartoteegikaarte, nii et palav käsi riivas mu käsivart ja ma tundsin tema kerget erutavat higilõhna.
Mulle meeldis Urho lõhn. Selles oli midagi värsket ja vürtsist; kui seda pikka aega hingasid, oli seda tunda. Mulle meeldis ja meeldib ikka veel tema hääl, mis tekitab sellise tunde, nagu sõidaks rongiga läbi hämara metsamaastiku. Kindlus. Sihiteadlikkus. See, kuidas ta tõmbas inimesi enda poole nagu magnet.
Algusaegadel olime palju lahus, oleksin tahtnud joosta kogu aeg postkasti vahet, kirjutasin mitu kirja päevas, mõnikord tegingi nii. Kui me koos olime, õppis Urho nii usinalt, et minu jaoks oli tal varutud kaks tundi päevas. Kuidas ma neid tunde ootasin, tundus, nagu kõhus olnuks varblane, rabelenud rinnaku all: teravad küüned ja nokk. Linnud ei ole mõistuslikud olendid, sa tead seda. See raskusjõudu trotsiv lendki: kuidas nad saavad õhus püsida?
Kui ma Riiklikusse Salapolitseisse tööle läksin, hakkasin üsna varsti hommikuti enne teisi Ratakatule kiirustama. Hommikuhämaruses panin oma töönurgas lambi põlema ja vaatasin päeva töö üle. Mul oli kõrvalruumis päris oma laud: Sylvi Uino töönurk, Sylvi Uino tool, paberid, kartoteegikapp. Ametikoha nimi oli nooremkartoteegipidaja ning töökoht tundus pesana, kuhu tahtsin jääda. Palgastki jätkus lõpuks vähemalt millekski, ostsin uued kingad ja saatsin iga kuu osa raha emale Mikkelisse. Ema kirjutas: nüüd on hästi, hoia sellest töökohast kinni.
Kui ma kliinikutöölt ära tulin, olin mõnda aega käsitööühisuses tikkija, aga kuna palk oli nii vilets, hakkasin muud tööd vaatama. Riiklikus Salapolitseis oli vaba töökoht, tädi Edla märkas ajalehes kuulutust, kandideerisin ja sain selle koha. Preili võib alustada järgmisel nädalal, teatati mulle.
Nägin öösiti ikka veel õudusunenägusid, kus kuulsin tulistamist, jooksusamme, keegi kisendas valudes, hüüdis põetajat. Aga hommikul oli alati parem, siis sai kohe hakata asju sättima. Rõivaid kokku lappima, teekruuse üksteise otsa laduda, juukseid kammida, tööle minna.
Töö oli regulaarne ja puhas, selline, mida ma oskasin, olin käinud isegi masinakirjakursustel. Muudkui tippisin tähti kaardile. Alguses oli muidugi imelik, kõik oli nii palju ametlikum kui käsitööühisuses, kus olime koos Helmi ja Inniga istunud ja lõkerdanud, tikkinud kanvaa peale roose ja padjapüüridele ristpistet, kõike, mis inimesed tellisid. Päevade kaupa sai välja õmmeldud ja üles harutatud, sõrmkübaraid maha kukutatud, mulineed nõelasilma aetud ja lobisetud postipoisist, kelle tumedad juuksed otsaeest silmile vajusid. Aga mis parata, tikkijapalgast ei jätkunud millekski.
Hommikul tööle jõudnud, keerasin uue kartongikaardi masinasse ja märkasin, et keegi on toonud lauanurgale paki paberilehti. Teha täna, seisis paki peal oleval lipikul. Minust käis läbi rõõmuvärin: Urho Kekkose käekiri. Ootasin seda hetke hommikupoolikul, kui tuli käia Kekkose juures ja viia ära pakk kaarte edasiandmiseks, kui just Kekkonen ise ette ei jõudnud. Ta tegi tihti minu kabinetti asja, tihemini kui oleks tarvis olnud. Ta jäi justkui mu töö kvaliteeti kontrollima, aga silmade välkumisest võis märgata, et ta on heas tujus. Küll ma sellele naeratusele juba vastasin.
Kujuta mind ja Urhot noorena, üheskoos, sa nagunii tahad seda kujutleda, sina, kelle suust ükskord lipsas – tõsi, sa olid joonud paar pitsi likööri -, et Urhos on psühhopaadi tunnusjooni: istusime Essi pool ja sa kohkusid, kui taipasid, et laua ääres olen ka mina. Mina selliseid asju ei näe, või siis me toidame neid jooni teineteises: otsekohesust, tunnete allasurumist, ülemäärasest lähedusest hoidumist. Mis on psühhopaatia – kas see, kui rühkida eesmärgi poole, märkamata teisi enda ümber?
Ent Urho on alati osanud inimesi enda tahtmise järgi kohelda. Ka mind, ja kuidas veel. Olin uje, Helsingi kohutas, ma ei julgenud isegi omaenda mõtteid lõpuni mõelda, need olid poolikud ebakindlad tüükad. Urho teadis alati, mida teha.
Või oli asi hääles, viisis, kuidas ta liigutas oma nõtket vibalikku keha, ja ihust õhkuvas kuumas poisilõhnas, sõrmedes, mis kaarte ulatades mu kätt riivasid, puudutuses, mis lahvatas kuni alakõhuni välja. Urho kummardus mu laua kohal lähemale, nagu seda oleks tarvis olnud, ja mina ei tõmbunud eemale. Ta oli hea ülemus, ei noominud, vaatas pikalt otsa, nägi, mõistis.
Mõistis, ehkki leidis mind mõnikord arhiivikapi juures, kulm kortsus, pabereid uurimas. Seletasin, et kontrollin pisivigu, kuigi tegelikult ajas mind taga uudishimu, lugesin märkmeid ja elav kujutlusvõime hakkas sõnade ümber oma lugusid ketrama. Samamoodi nagu Mehiläise kliiniku haiguslugudes, said ka sealsetest tähtedest hääled, kähedad karjed, altkulmupilgud, summutatud püstolipaugud, suletud uksed. Kekkonen mõistis mind, kuna mõistis mu kujutlusvõimet.
See kujutlusvõime oli nuhtlus, pani muretsema, ajas mind lapsena nii kohutavalt kuud kartma, et olin ööd läbi üleval ja vabisesin. See ei lasknud kliinikus tööd teha, kuna ma ei seisnud koos, muutusin seal ise selleks vanameheks, kes oli Vene võimu ajal jäägreis taga kiusanud ja vihatud ametniku maine külge saanud, ja selleks huuled katki purenud tüdrukuks, kelle ravi maksis kinni keegi vanem, sibula järele lehkav jämeda kuklavoldiga mees. Ja öösiti valasin nende kõigi pisaraid.
Loe veel:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/presidendi-abikaasa-ikkagi-inimene/
Enn Kaup
Enn Kaup (1946) – eesti atmosfäärifüüsik ja järveökoloog.
Ta on osalenud üheksas Antarktika-ekspeditsioonis: viies endise Nõukogude Liidu, kahes Austraalia ning ühes India ja Tshiili Antarktika ekspeditsioonis. Ta on uurinud Antarktika järvede ökoloogiat, veekogude algtoodangut ja seda mõjutavaid tegureid ning sisevete (järvede ja šelfiliustiketaguste merelahtede) toitainetega rikastumist (eutrofeerumist). Mõõtis Antarktises järve fütoplanktoni aastatoodangu maailma väikseima väärtuse ja avastas 1976–1977 Antarktise järvede inimtegevusest johtuva eutrofeerumise. Mõõtis ja põhjendas 1984 Maa järvede suurima läbipaistvuse 77 m Untersees Kuninganna Maudi maal Antarktises.
Uurimusi ka paleokliima ja hüdrogeoloogia alal. Teostas 20 aastat radiosüsiniku dateerimist Geoloogia Instituudi 14C labori juhatajana.
Avaldanud üle 70 teadustrükise ja üle 30 populaarteadusliku artikli peamiselt Antarktika teemadel.
Katkend: Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud, Petrone Print 2021, lk 84-91.
Lisandub valgust ja pakast
Olemise raskused
Pingpongiturniir ja rahvaülikool
Teeme siia maailma prügimäe
Pingestuvad suhted paarimehega
Mozart Beethoveni stiilis
Vestlused sõpradega
Parmjitil pole olnud kerge siinsete olude ja päevakorraldusega kohaneda. Oma leebel kombel katsub ta nende vastu astuda. Kord ilutses sööklas C- vitamiini reklaami kõrval ingliskeelne kiri: palun tähelepanu, soovin head isu ja täidlust; soovin, et võetaks rahulikult aega söömiseks; ka hilinejad on teretulnud. Luugist vaatas muidugi korrapidaja Parmjiti naeratav nägu. Korrapidajad kiruvad teda sageli, et ta tuleb hiljavõitu ja sööb kaua. Nüüd andis ta peenelt seda taktipuudust mõista. Aga ega see india rahvas vist kuhugi väga ei kiirustagi. Parmjit peseb saunas kolme nädala tagant ennast ja oma pesu. Kord kuulsin, kuidas kolleegid-raketimehed teda kiitsid, et õpib siin selgeks pesupesemise, milline oskus ju ka kodus ära kulub. Kuid Parmjit kinnitas, et kodus ta pesu küll ei pese, selleks on pesumehed. Vaata kapitalisti, ütlesid mehed.
Rääkisime kord jälle Andreiga meie une- ja töörežiimist, mis ei lase alati magada siis, kui vaja oleks. Tal on režiim sandimgi kui mul, rütm muutus iga kahe-kolme päeva tagant. Mina harjutan teisipäevaks-kolmapäevaks uue nädala rütmiga, siis pole vigagi. Veel tundis Andrei huvi, palju venelasi Tallinnas ja üldse Eestis elab. Andsin väikese ülevaate, kuid ta ei hakanud delikaatsusest pärima meie, eestlaste suhtumist sellesse. Välimuselt on ta ise juudi soost. Siis pajatas Andrei veel pikalt Vene-Inglise vastastikusest spioneerimisest.
Parajasti toimus Reykjavikis Fischeri-Spasski malematš MM-tiitlile. Spasskil läks kehvasti, matši ja Fischeri vigurite üle arutleti saunas ja söögilauas. Osa leidis, et Fischer on üks mudak (napakas). Ütlesin ta kaitseks, et niisugune geenius ei saagi päris normaalne olla, peabki veidi põrunud olema. See vaade leidis mõnes mõistmist.
Siin suures külas kohtab ikka õige erinevaid inimesi. Energeetikainsener Kim paistab kuuluvat nende hulka, kes himuga oma tööd teevad. Aga suures diiselelektrijaamas, mis jaamale väge annab, valitseb kole müra. 115 dB. Kaks meest on poole aastaga juba 10-20 % kuulmisest kaotanud.
Tallinna Ivanov kiitles, kui paljusid Tallinna restoranide muusikamehi ta tunneb, kui palju on tal tuttavaid plikasid kohvikutes, ja kirus, kuidas ta on siinsest elust tüdinud. Juunikuud arvestamata olla tal puhast raha hoiukassas 1918 rbl! Selge, et raha lugedes läheb elu siin tüütuks.
Siegfriediga läks söögilauajutt kord naistele-lastele. Tema naine on kolme lapsega põhiliselt kodus, töötab kümme tundi nädalas. Neil on paras lastetusmaks, mis iga lapsega väheneb ja kolmega kaob. Siis pajatas Siegfried kavatsetavast meresügavuse mõõtmisest Haysi liustiku serval Õhtumäe kõrval. Rääkisime kaua Antarktika jääkilbist, teistest liustikest ja nende seostest Maa kliimaga. Inimeste üldiselt meeldib siin oma tööst ja muidugi iseendast kõnelda.
Lappasin raamatukogus 3. Obi ekspeditsiooni aruannet. Leidsin geoloogiaosast Ivar Murdmaa nime ja temalt lühiartikli meresetetest, mida ta Obil uuris. Lehitsesin SCARi (Antarktika teaduskomitee) ajakirja logistikasektsiooni. Huvitavalt olid prantslased lahendanud jaama reovee merrejuhtimise, soojustatud toruga kõrgel estakaadil. Joogivett saadakse Dumont d`Urville`is merevee magestamisest, sest vähene lumi ka pingviinisõnnikune.
2. Juuli
SE/20(25): – 20, 48.
Raamatukogusse on Obilt ilmunud uusi ajakirju, sirvisin kinoajakirja Ekraan ja Znanije-Silat. Papa Kovaljov ja kirurg Ženja mängisid sealsamas viisakate repliikide saatel malet. Kinos oli Tallinnfilmi 1959. a „Esimese järgu kapten”, Eve Kivi oli siis veel õige nooruke.
3. Juuli
SE/21(34): – 20, 34.
Raadioülem Dvorak sai Gregg Vane´ilt Novolazarevskajas raadiogrammi, milles too kurtis, et Washington pole kahte tema kolmest üle Molodjožnaja saadetud raadiogrammist kätte saanud, ja palus nüüd raadiogrammide edasisaatmisest talle teatada. Tõlkisin D. vastuse.
Kolja Dimitrijev tuli magnetismi kuuaruannet masinal ümber lööma. Rääkis Antarktika-reisidel nähtud linnadest: Dakar, Libreville, Kaplinn. 13. NAE järel said nad prantslaste Le Havre`viimise järel päevase bussiekskursiooni Pariisi. Korraldati ka uhke vastuvõtt. Mulle tundub esialgu, et Antarktis on Eestile lähemal kui Pariis.
5. Juuli
E/5(12): – 13, 88, lumesadu.
Tšurkin raputas mind õlast: ärka üles, Rompan tahab ilma! Juba pool 10! Sa kuradi kurat! Kargasin üles ja käisin väljakul, kirjutasin parajasti andmeid vaatlusvihikusse, kui R. helistas: kas saab juba ilma? Silmapilk, ütlesin. Helistasin radistidele, panin toru lauale ja kirjutasin sünoptilise telegrammi kokku. Helistasin R.-ile ja palusin vabandust. Ka Volodja oli jätnud öösel telegrammi saatmata. Halb oli, et 9.30 jäi ilm Mawsonisse edastamata. Välismaa ees silmad häbi täis!
9. Juuli
ESE/9(18): – 19, 50.
Vitsutasin hommikul kere keedumune ja kohupiima-riisivormi täis, otsustasin järvele minna. Tjoploje (Sooja) järve sügavus oli 3,4 m, jääd 1,5 m. Selles kohas on oaasi maastik jälle isesugune, väikesed kaljukünkad ja nende vahel nõgudes hulk järvekesi. Ilus vaade oli küngaste vahelt merele, kus päike oma kiirtega jäämägesid kuldas. Tagasiteel läks pilve, oli vaid hajusat päikesekiirgust, kogesin valget pimedust: kuigi oli küllalt valge, ei seletanud silm jalge ees lumel midagi, hangedest alla andis koperdada. Saunaleil oli täitsa mõnus. Tulin koju, jõin purgi õlut, mis kergelt pähe hakkas, tegi meele hellaks, tekitas igatsust kallima järele. Peale õhtusööki oli esimene saksa keele tund Reinhardilt. Kutt andis seda kenasti, õpilasi oli kümmekond.
10. Juuli
SE/14(17): – 20, 59, pinnatuisk
Algas pingpongiturniir, võitsin Grinevitšit. Kinos oli „Seitse julget”, 6 mehe ja 1 naise talvitumisest 1930ndatel Uus-Siberi saartel. Meteoroloog sai lõpuks kangelaslikult surma. Ekraanil nähtava ja siinse elu vahele tõmbasid mehed aina paralleele: ilmaennustuse täpsuses said meie sünoptikud mõnitada, sest seal andis meteoroloog ilma 10 päeva ette! Kui ekraanile ilmus suures plaanis kelgukoer, oli otsus: see on Ragdai (üks meie kahest penist). Laev silmapiiril ristiti Obiks. Kui kangelane küsis kallimalt: „Kas suudleme lahkumiseks?”, kõlas üksmeelme”Davai!”
11. Juuli
SE/18(25): – 18, 59, pinnatuisk.
Õhtul jälle pingpong: võitsin kõigepealt Reinhardit heas 3 seti mängus, siis kaotasin samamoodi sputniku sidemehele Gomzikule. Arutlesime Andreiga, kas oleks kasulik alasti päevitada ja kas kenam on üleni päevitunud või valgete laikudega naine.
12. Juuli
00/4(20): – 28, 70. C. , härmatis.
Täna paistis paar tundi päike, esimene õige päikesepaiste peale polaarööd. Peldiku pissuaaritoru oli ää külmand… Vahetasime lõunalauas Bondiniga komplimente: mina olevat oma habemega nagu vene papp, tema oma vuntsidega jälle lõunamaa sulleri moodi.
Õiendasin peale kohvijoomist tuuleregistraatori kallal, kui äkki tundsin, kuidas pea raskeks läheb ja silme ees keerlevad mustad rõngad. Heitsin pikutama, läks üle. Saksa keele tunnis tundsin kerget iiveldust. Vist olen külmetanud? Praegu on parem. Vaatasin poole unustatud eesti filmist „Inimesed sõdurisinelis”. Koju tulles krudises lumi kõvasti jalge all, öö oli selge ja tuuletu.
13. Juuli
E/2(7): – 37, 78, C.2, härmatis.
Tõlkisin N. V.-le paar tundi Antarktika jääpuurimise artiklit. Ta uurib maavarade kaevandamise perspektiive Antarktikas. (Aastast 1998 keelab Antarktika lepingu keskkonnaprotokoll maavarade kaevandamise vähemalt 50 aastaks.)
Mängisin radist Babajeviga, kes oli turniiril hetkel kolmas. Gomzik ja Kuznetsov ergutasid, soovisid mu võitu oma kibeda konkurendi üle. Võitsin 2:1, G. ja K. olid kärmed kätt pigistama. Enne uinumist lugesin Préverti „Histoires`i”. Mees luuletab lihtsalt ja südamest mitutsugu asjust.
15. Juuli
ESE/16(22): – 10, 82, tuisk.
Kostja grupp tahtis sõita lennuväljale, aga valges pimeduses ei näinud nad tuhkagi, tuisk mattis ka eelmise sõidu jäljed, pöörasid tagasi. Messis lugesin polaarajalehest, et Antarktikas tegutseb 32 uurimisjaama 10 riigist. Argentinal 7, Ühendkuningriigil 5, Tšiilil 3, USA-l 3, Lõuna-Aafrikal 2, Uus-Meremaal 1, Prantsusmaal 1, Austraalial 3, Nõukogude Liidul 6, Jaapanil 1, Kokku üle 700 mehe talvitumas.
16. Juuli
E/11(20); – 11, 56.
Täna möödub 100 aastat Roald Amundseni sünnist. Oli mees, kes ekspeditsioone kavandades ei jätnud midagi juhuse hooleks.
Rompan helistas: tere õhtust Enn Brunovitš, kuidas tuju on? Ütlesin, et peale sauna eriti hea. Nu vot, 5 kuu pärast tuleb Ob. Küsisin, kas mul on lootust sessioonile jääda. R. ütles, et vara veel sellest rääkida, tõsisem jutuajamine tuleb hiljem. Ütlesin, et soov ja vajadus jääda mul on.
Olekski vaja siia sesoonile jääda, et ka suvel, kui vetikad fotosünteesivad, järvedes hapnikku mõõta. Kuid selle kiirkõnelise ülemuse jutt tundus kahtlane, tema peale ei saa lootma jääda. Tuleks jaamaülemaga rääkida, kuid enne seda on õigem Volodjaga jutud sirgeks kõnelda. Lõpuks oli ta juba eelmisel sesoonil siin. Muidugi on ta kogenum vaatleja, kuid pummeldades jätab osa vaatlusi tegemata. Aga suhted temaga on läinud keeruliseks. Alles tegi mulle pahura moega märkuse, et eelmise päeva pilved ei saanud nimbostratus`ed (kihtsajupilved) olla. Siis heitis ette, et ma Reinhardile meteolinte kasutada andsin, toorest materjali ei tohtivat anda, võib instituudis pähe saada. Rahulolematuse peapõhjuseks tunduvad siiski olevat mu külalised. Küsisin, kas ta tahab sesoonile jääda, vastas, et tuleb vist ikka jääda. Kas me mõlemad ei saa jääda? Uurisin edasi. Ütles, et kes sedagi teab, ühel päeval viiakse meid laevale ja ega midagi piuksuda pole. Otsustasin selle jutu peale kindlasti ülemaga rääkida.
Reinhard kutsus külla. Selgitasin oma baromeetrilise nivelleerimise (kõrguste vahe määramine õhurõhu vahede järgi) aluseid. Pani mängima Joan Baezi plaadi, tegi õllepudelid lahti, istusime kuulama, oli mõnus. Ajasime juttu, väsimus taandus. Ka neil tehakse kodus jaanipäeval lõket, hüpatakse üle tule, pärast trimbatakse. Kutt on samuti külakohast pärit, vanemad koolmeistrid. Armastab metsas hulkuda, viimasel ajal teleobjektiiviga. Näitas oma metsafotosid, hea kvaliteet ja idee olid ka head.
20. juuli
ESE/12(18): – 17, 93, tuisk.
Tõusis tihe tuisk, nähtavus vaevalt 200 m. Sööklasse minnes koperdasin ja komistasin hangedel. Tuult oli kõigest 15m/s. Hommikuti oli sööklas väike mõnus seltskond. N. V. heidab kõmiseval häälel intelligentsemat nälja, kokk Šakir räägib mõne ropu anekdoodi, mõni muugi pole suu peale kukkunud.
Pealelõunal treenisime Reinhardiga pingpongi. Oli kasu, õhtul võitsin närvesöövas kolmesetilises üht esikohapretendenti, radist Jakupovit.
Lubasin N. V.-le, et teen rahvaülikoolis ettekande teemal „Antarktika looduse unikaalsus ja kaitse”.
Sakslaste üheksakuise kodust eemalviibimise peole oli ka Parmjit kutsutud, olime seitsmekesi. Avati õllepudelid ja läks „Memory” kaardimänguks. Reinhard hiilgas, Parmjit ja mina mängisime kehvalt. Räägiti, et sakslaste kirjad, mis 22. mail Navariniga Leningradi said, pole ka kahe kuuga kohale jõuddnud – kas on läbilugejatel palju tööd või on nad laisad? Vestlus läks laialdaseks – rääkisime autodest, naistest, lastest, meie jaamaelsut jne. Reinhard võtab peale kojujõudmist naise, Klausil on kaks, Siegfriedil kolm last. Auto maksab Ida-Saksas 10 000 – 20 000 marka, s.o sama palju kui meil. Järjekord on seitse-kaheksa aastat, aga see peab ka paika.
Varem ilmunud:
Armulugu Antarktikaga: 9 ekspeditsiooni Lõunamandrile / Enn Kaup
Tallinn, TEA Kirjastus, 2014
Imekaunis Antarktika: pühendatud teadusele /Enn Kaup
Tallinn, Loodusajakiri, 2014
Intervjuud:
https://vikerraadio.err.ee/1608214399/kajalood-enn-kaup-inimene-on-antarktikas-uksnes-kulaline
https://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/intervjuu-enn-kaup-minu-antarktika-saade/
Nädala autor 