Etgar Keret
Tel Avivis sündinud Etgar Keret (s 1967) on üks tõlgitumaid ja loetumaid Iisraeli kirjanikke. Ta teoseid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde ning ta on pälvinud rohkelt kirjandusauhindu nii kodu- kui välismaal. Keret elab Tel Avivis ja töötab Lõuna-Iisraelis Beer Ševa linnas asuvas Ben Gurioni nimelises Negevi ülikoolis loovkirjutamise õppejõuna. Põhiosa Kereti loomingust moodustavad lühijutud, aga ta on kirjutanud ka filmi- ja telestsenaariume, koomikseid, näidendeid, lasteraamatuid ning lavastanud filme. Paljud tema teosed on Iisraelis gümnaasiumi kirjanduse ainekavas. Tema juttude motiividel on vändatud arvukaid lühi- ja animafilme. Koos oma näitlejast ja režissöörist naise Shira Geffeniga tehtud „Jellyfish“ (Meduus) võitis 2007. aastal Cannes’i filmifestivalil parima debüütmängufilmi auhinna.
Eesti keeles ilmus 2019. aastal Loomingu Raamatukogus Margus Alveri tõlkes tema lühijutukogu „Kissingeri igatsedes“. 1994. aastal, kui jutukogu Iisraelis ilmus, tõi see sealsesse kirjandusse pöörde. Keret kasutas senisest palju enam kõnekeelt, segas keeleregistreid, jutustas oma kaasaegsete igapäevaelu seikadest ja elutundest ning viis sündmused tihti fantaasiamaailma. Kohati satiiriliseks muutuv, musta huumorit täis kogu annab hea sissevaate üheksakümnendate Iisraeli inimeste meelelaadi ja ellu. Paljude kriitikute ja kirjandusloolaste arvates on Keret oma põlvkonna hääl.
Ka eesti lugejate huvi Kereti novellide vastu oli ootamatult suur, ilmselt kõnetasid nii tema must huumor kui ka ohjeldamatu fantaasialend.
Pandeemia on Kereti loomingut mitmeti inspireerinud, ta on avaldanud uusi lühijutte ning koos koreograaf Inbal Pintoga valmis lühifilm „Outside—A Covid-19 fairytale“.
/https://kirjandusfestival.tartu.ee/esinejad/etgar-keret-israel/
Katkendeid: Kissingeri igatsedes, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 2019, 27-29. Heebrea keelest tõlkinud Margus Alver. Lk 126; 41.
Gadi seiklused vastuluurega
On Sarigile, Jigal Mossinsonile ja
Tamar Borenstein-Lazarile
Tal ei olnud isast jäänud ühtki mälestuseset, isegi mitte pilti, ainult lood, mida isa oli talle alati jutustanud, kui ta veel elus oli. Igal õhtul jutustas isa talle uue loo. Isegi siis, kui isa oli otsi andmas ja professor Katrosi lilla vesi oli tema maksa juba osaliselt ära söövitanud, ei loobunud ta unejutust. Isa haiguse tõttu olid rollid justkui vahetusse läinud ja nüüd oli isa see, kes voodis pikutas ja lugude peale magama jäi, aga lood ja asjad, mida isa tegi, jäid endiselt imestusväärseteks: Egiptuse raketid, mis ta kahjutuks tegi, terroriaktid, mis ta ära hoidis, pantvangid, kelle ta vabastas. See kõik tundus täitsa uskumatu. Ja nüüd oli tunne, et sellest pole enam midagi järel. Nüüd oli isa ainult voodis pikali, paistis läbi ja ootas seda, et lilla vesi, mida ta lapsena joonud oli, sulgeks ringi, mida nii ammu alustanud oli.
Kontrollis käima polnud ta nõus, ta tegi alati ühte ja sedasama nalja, kuidas tal mitte kunagi veeni üles ei leita. Kui Gadi oli professor Katrosi üle kahe kuu telefoni teel taga ajanud, suvatses professor tagasi helistada ja tunnistas ise ka, et ta teab juba ammu, et lilla vesi kahjustab pikapeale siseorganeid ja ennekõike maksa. „Midagi pole teha,” ütles eakas professor. „Nii läheb, kui tegelda orgaanilise materjali pigmentatsiooniprotsessidega. Ma pean nüüd laboratooriumi jooksma, papagoi on lahkamiselt tagasi toodud.”
Gadi isa oli kunagi pojale rääkinud, et Katros teeb nüüd koostööd Mossadiga ja et tal on käsil eriprojekt intelligentse spioonlooma aretamiseks. Katrosele hangiti kaks rääkivat ahvi ja papagoi, keda uurides ta püüdis jälile jõuda biokeemilistele reaktsioonidele, mis võivad teisteski loomades samasuguse arengu esile kutsuda.
Katros pani toru ära ja Gadi jäi isaga kahekesi. Nad vaatasid õhtul päevauudiseid nagu alati, siis veel natuke muudki ja pärast seda aitas Gadi isa voodisse. „Tead,” ütles isa siis, kui Gadi patju kohendas, „see ümmargune null, keda praegu telekast näidati, oli selles New Yorgi lennukis, mis kaaperdati, ja mina vabastasin ta.” Isa surus maha oige ja Gadi märkas lohku, mis ülemisse patja tekkis. Isa alustas jälle põnevat lugu, mille lõppu Gadi tollel ööl ei kuulnudki. „See kõik sai alguse minu vestlusest kindralstaabi ülemaga, kui …” Isa jäi lihtsalt enne magama, kui lugu läbi sai.
Loo lõppu kuulis Gadi alles kuu aega hiljem Iisraeli iseseisvuspäeval, kui ta pärast klassipidu koju läks ja leidis sealt eest maani täis isa. Isa tegi veel haletsusväärse katse kaine välja näha ja pudelit selja taha peita, aga kui isa nägi Gadi silmi, mis isast läbi puurisid ja viinapudelilt silti „Gold – Iisraeli toode” lugesid, lõpetas isa teesklemise ja kehitas õlgu. „Igal iseseisvuspäeval tuleb mul selline tuju peale, ma ei tea isegi, miks. Natuke juua ei tee paha, see leevendab valu.” Seda, et isa kehitab õlgu, järeldas Gadi Goldi pudeli liikumisest. Üldse õnnestus tal tihti isa kehaasendist täielikult aru saada nende esemete liikumise järgi, mida isa käes hoidis või millele ta toetus. Nii joonistas ta isa keha kontuurid vaimusilmas musta vildikaga üle. Ta tõi kaks klaasi ja aitas isal samahästi kui tühjale pudelile põhja peale teha, aga enne kui mõlemad elutoas magama jäid, rääkis isa kaaperdamisloo lõpuni.
Keskkooli lõpueksamite viimasel päeval tuli Gadi koju. Kui Gadi ukse lahti tegi, ei vastanud isa Gadi teretusele ja Gadi mõtles, et isa magab. Alles siis, kui Gadi vannituppa läks ja tundis, et ta seisab mingi nähtamatu vedeliku sees, sai ta aru, mis on juhtunud.
Gadi isa oli elu jooksul päästnud mitme-setme presidendi, kaitseministri ja kindralstaabi ülema elu, aga tema matusele ei jõudnud neist ükski, kusjuures ka professor Katros mitte. Gadi istus selle inimese haua äärele, kes oli isa kõrvale maetud, pani suitsu ette ja toetas seljaga hauakivile. Kui isa oli elus, ei julgenud ta kunagi isa juuresolekul suitsu teha. Nädal aega hiljem asus ta tööle jäätisekohvikusse, sest kooliaasta oli juba läbi saanud ja suvevaheaeg alanud.
Kui Gadi esimesel töönädalal nägi, kuidas kõik ülejäänud töötajad üritavad neljapäevaõhtusest vahetusest kõrvale hiilida, võttis ta selle vahetuse kohe vabatahtlikult enda peale. Omanik muigas. „Mida? Kas sa ei tahagi jalgpalli vaadata?”
„Kui ma väike olin, siis tahtsin küll,” vastas Gadi, „isaga koos. Aga nüüd …” Gadi kehitas õlgu.
„Ega jah,” nõustus omanik, „Maccabi pole enam see, mis vanasti.”
Lõpuks jäi omanik koos Gadiga neljapäeva õhtul tööle, nad kuulasid raadiost jalgpalli ülekande asemel muusikat ega teadnudki, et Maccabi oli kaotanud, kuni hakkas saabuma kurbi kliente. Sellest õhtusest vahetusest peale olid nad pisut nagu sõbradki.
Kui Gadi kohviku omanikule Uzile ütles, et tahab kaheks nädalaks Türki sõita, siis ei saanud too üldsegi pahaseks, vastupidi, ta pakkus Gadile isegi avanssi. Kui Gadi oli reisibüroost pileti ära tellinud, läks ta sõjakomissariaati, et saada luba riigist välja sõita. Naisohvitseri, kes pidi vajalikule paberile alla kirjutama, polnud parajasti kohal ja Gadi pidi teda peaaegu kaks tundi ootama. Niikaua vaatas ta filmi, kus mängis Zeev Revah ja mida näidati videost ooteruumis, kus ajateenistusse kutsutud aega parajaks tegid. Keegi küsis talt tuld ja Gadi pani tal suitsu põlema.
„Kas sind saadeti ka psühhiaatri juurde?” küsis tuld küsinud poiss. Gadi raputas pead ja vaatas filmi edasi.
Suitsuga poiss naeris. „Einoh, muidugi. Saadeti sind jee! Sul on näost näha, et sa tahad sõdida!”
„Sõdida?” Gadi naeratas mõrult. „Jah, muidugi, see on meil selline perekondlik värk.”
Suitsuga poiss muheles. „No siis muidugi. Su isa oli sõjaväelane, jah? Siis sa lähed tema jälgedes. Niikaua, kui on mehi, kes endal perse lohku tõmmata lasevad, lastakse nende peal liugu.”
„Kui sa ainult teaksid, kui sa ainult teaksid …” vastas Gadi, ikka kõver naeratus suul.
Lõpuks tuli naisohvitser tagasi ja kirjutas paberile alla. Nädal aega hiljem oli Gadi juba Ankaras hostelis, kaasas reisikott, mis oli nii suur, et sellega oleks vabalt võinud aastaks või kauemakski reisile minna. Just siis, kui Gadi püüdis sellessesamasse reisikotti toppida nahkmantlit, mille ta oli ostnud, leidis ta hostelist üles Jaron.
„Sina oled kindlasti Gadi,” ütles ta ja astus talle ligi, käsi sihikindlalt mehelikuks pigistuseks välja sirutatud. „Minu nimi on Jaron, ma olin sinu isa sõber.”
„Ma tean,” vastas Gadi, „ma nägin sind kunagi telekast.”
Jaron muigas. „Minu nägu oli kogu intervjuu ajal varjatud, nii et päriselt sa mind ju ei näinudki, aga mis siis. Vaata, mis ma sulle tõin.” Jaron ulatas Gadile vana mustvalge foto.
Gadi toppis foto sellele pilku heitmata teksapükste tagataskusse.
„Ma tean, et sinu isa ei lasknud endast palju pilte teha, nii et ma arvasin, et sa äkki tahad seda pilti endale,” seletas Jaron ja näitas Gadi püksitaskule. „Ma olen siin koos sinu isaga baaris …”
„New Yorgis, ma tean,” ütles Gadi. „Suur aitäh!”
Jaron langetas pilgu põrandale, mis oli täis tolmu ja laiakslitsutud konisid.
„Kuule, anna andeks, et ma matustele ei tulnud. Mind saadeti just siis kiiremas korras Shanghaisse tööasju ajama ja …”
„Pole midagi,” katkestas teda Gadi. „Kui Katros ei suutnud Tel Avivi eeslinnast kohale sõita, siis pole midagi imestada, et sina ei jõudnud Hiinast kohale.”
Jaron naeratas vabandavalt. „Einoh, mida ühelt hajameelselt teadlaselt ikka oodata? Ta on võimeline isegi oma sünnipäeva ära unustama. Aga mis me ikka Katrosest räägime, ega ma sellepärast siia ei tulnud. Ma tulin tegelikult hoopis teise, kiire asja pärast. Ühe paki pärast, mille sinu isa pidi meile kuskile jätma – kas sina tead sellest midagi?”
Gadi raputas pead.
Jason muutus tõsiseks ja istus Gadi voodi äärele. „Kuule, materjalid, mis selles pakis on, on eriti salajased, ja me teame kindlalt, et see pakk oli sinu isa käes.” Jaron hingas sügavalt sisse. „See pole mingi mäng, asi on salastatud materjalides, millest võib väga suur abi olla, kui see meie kätte jõuab, või tekkida korvamatut kahju, kui see vaenlase kätte peaks jõudma.”
Jaron õngitses särgitaskusse pistetud pakist suitsu, sobras püksitaskutes ja vaatas samal ajal välgumihklit otsides toas ringi.
„Kuule,” jätkas Jaron, süütamata suits ikka veel suus. „Ehud, see mees, kes uurimise eest vastutab, juba otsis teie korteri läbi, aga ei leidnud midagi. Ta tahtis sinu ka läbi otsida, tead ise, sinu kotis tuhnida, võib-olla sind isegi ülekuulamisele kutsuda. Aga mina ütlesin talle …”
„Mul juba tuhniti kotis, eile, kui ma rannas olin,” plahvatas Gadi. „Aga sealt ei leitud mitte midagi, ja ka ülekuulamisest pole kasu, sest mul pole aimugi, millest sa üldse räägid.”
„Hea küll,” vastas Jaron ja tõusis voodilt püsti. „Sinu isal oli palju sõpru, me peame siis nende käest küsima. Ütle, Gadi, ega sul juhuslikult tuld pole.”
Gadigi tõusis voodilt püsti. „Kahjuks ei saa ma ka sulle selles abiks olla.”
Jaron imes meeleheitlikult viimast korda süütamata suitsu ja pani selle pakki tagasi. „Tead, sa oled oma isa moodi!” Ta patsutas Gadit sõbralikult õlale.
„Ei, ma ei tea,” ütles Gadi ja astus sammu tagasi. „Ja sina ka mitte.”
Gadi viskas hostelivoodile pikali, ta ei võtnud isegi kingi jalast. Ta pani suitsu põlema. Kui ta oli paar mahvi tõmmanud, pistis ta vaba käe püksitaskusse. Fotol, mille Jaron talle andnud oli, oli hiiglasuur puidust baarilett ja selle taga mitu rida klaaspudeleid. Leti ääres oli kolm kõrget baaripukki. Vasakpoolsel pukil istus Jaron. Ta nägi välja väga noor, peaaegu laps. Tal oli ühes käes viinapits ja teise käe sõrmed puudutasid naljakat tervitust tehes laupa. Keskmisel pukil istus pika musta patsiga neiu, seljas hele T-särk ja jalas khakipüksid. Tema nägu polnud näha, sest see oli tema joogiklaasi taga peidus. Kolmas pukk oli tühi.
Laskevalmis
Ta seisab keset tänavat, minust umbes kahekümne meetri kaugusel, kufiya näo ees, ja viipab mulle provotseerivalt, et ma talle lähemale astuksin. „Kuule, bedesõdur!” hüüab ta mulle tugeva araabia aktsendiga.
„Kuule, kuidas läheb sõdur?! Kas see teie bunaste juustega seersant nussis sind nii rajult bersse või, et sa joosta ei jaksa? Ta teeb püksid eest lahti ja võtab riista välja. „Kuidas läheb, sõdur?! Kas miinu riist bole siinu jaoks biisavalt hea? Aga siinu õe jaoks, kas talle bolnud? Siinu sõbra Abutbuli meelest oli küll biisavalt hea. Kuidas siinu sõbral Abutbulil läheb? Kas tal, vaesekesel, on juba barem olla? Ma nägin, et talle saadeti helikobder järele! Ahsa, kuidas ta mind taga ajas! See jobu jooksis bool tänavat maha ja mis lõbuks sai? Bauh! Tema bea blahvatas nagu arbuus.”
Ma panen Galili püssi palge ja võtan ta sihikule.
„Kuule, tulista, bede!” karjub ta ja nööbib naerdes särgi eest lahti. Ta näitab südamele. „Tulista täbselt siia!” Ma võtan püssi kaitseriivi maha ja pean hinge kinni. Ta ootab mind niimoodi umbes minuti, käed ükskõikselt puusas. Tema süda sügaval naha ja liha all on täpselt minu sihikul.
„Sa ei julge ju elu sees tulistada, argbüks! Ja kui sa tulistad, siis see bunaste juustega seersant võib-olla ei nussi sind enam bersse!”
Ma võtan püssi palgelt ära ja tema teeb põlgust väljendava liigutuse. „Yallah, ma tõmban minema, Bede! Homme näeme. Oota, millal sa siin neid tünne valvad? Kella kümnest kaheni? Ma tulen siis.” Ta hakkab juba ühe kõrvaltänava poole minema, aga siis jääb järsku seisma ja naeratab: „Ütle Abutbulile, et Hamas tervitab, eks! Ja ütle talle, et ma balun väga vabandust selle telliskivi bärast!”
Ma panen püssi kiirest palge ja võtan ta sihikule, särk on juba kinni nööbitud, aga ta süda on ikka veel minu meelevallas. Ja siis äkki saan ma müksu selga. Ma kukun liiva sisse ja näen enda kohal seersant Elit. „Kuule, Kremer, kas sa oled lolliks läinud või?! ” röögib ta. „Mida sa jamad siin, püss vastu põske, nagu mingi kauboi?! Kas sa arvad, et siin on mingi kuradi Metsik Lääs, et sa võid tulistada, keda heaks arvad?!”
„Ma poleks teda elu sees tulistanud, Eli, ma tahtsin teda ainult hirmutada,” vastan ma talle, vältides tema pilku.
„Sa tahtsid teda hirmutada?!” karjub Eli ja raputab mind minu kuulivesti rihmadest. „Siis räägi talle tondijutte. Miks sa teda vinnastatud relvaga sihid ja püssi kaitseriivi ka veel maha võtad?” Ta annab mulle kõrvakiilu.
Ma kuulen, kuidas araablane kisab: „Mulle tundub, et täna bunabea sind bersse ei nussigi, bede! Tubli poiss, bunabea, anna talle miinu poolt ka peksa!”
Eli tõuseb hingeldades püsti. „Sa pead õppima neist mitte välja tegema. Kas kuuled, Kremer?” Ta läheb üle ähvardavale sosinale. „Sa pead õppima maha rahunema. Sest kui ma peaks veel kord nägema, et sa midagi sellist teed, siis ma hoolitsen isiklikult selle eest, et sind kohtu alla antaks.”
Öösel helistati Tel Hašomeri haiglast ja öeldi, et operatsioon ei läinud väga hästi ja Jackyst võib juurvili saada.
„Ah et põhiline on õppida neist mitte välja tegema?” küsisin ma Elilt. „Kui me samas vaimus jätkame, siis ei tee me neist lõpuks enam üldse välja nagu Jacky.”
Eli ajas ennast ühe ropsuga sirgu. „mis sul viga on, Kremer? Kas sa arvad, et mul on Abutbulist ükskõik või? Ta oli minu sõber samamoodi nagu sinu sõber. Kas sa arvad, et minul pole praegu tahtmist džiip võtta, kõik majad läbi käia, nad välja tirida ja igaühele neist kuul pähe kihutada? Aga kui ma seda teen, siis ma olen täpselt samasugune tropp nagu nemad. Kas sa sellest aru ei saa? Mitte millestki ei saa sa aru.” Ja järsku ma just saan aru, saan palju paremini aru kui tema.
Ta seisab keset tänavat, minust umbes kahekümne meetri kaugusel, kufiya näo ees.
„Tere hommikust, bede!” karjub ta mulle.
„Tere hommikust!” tervitan ma sosinal vastu.
„Kuidas Abutbulil läheb, bede?” karjub ta mulle. „Kas sa teda Hamasi boolt tervitasid?”
Ma võtan kuulivesti seljast ja lasen selle maha kukkuda, siis võtan kiivri peast.
„Kuidas läheb, bede?” karjub ta mulle. „Kas bersenussist jäi väheks ja bunabea nussis siinul ajud ka ära või?”
Ma rebin oma esmaabisideme pakendi katki, võtan sideme välja ja seon selle endale näo ette, nii et ainult silmad jäävad välja. Ma võtan püssi. Ma tõmban selle vinna. Ma veendun, et kaitseriiv on peal. Ma võtan kahe käega püssi labast kinni, keerutan seda mitu korda pea kohal ja siis lasen järsku lahti. Püss lendab õhus, libiseb natuke mööda maad ja jääb seisma umbes võrdsel kaugusel meie vahel. Nüüd olen ma täpselt nagu tema. Nüüd on ka minul šanss võita.
„See on sulle, jobu!” karjun ma talle. Ta heidab mulle korra segaduses pilgu ja pistab siis püssi poole jooksu. Tema jookseb püssi poole ja mina tema poole. Ta jookseb minust kiiremini ja jõuab püssini enne mind. Aga mina võidan, sest nüüd olen ma täpselt nagu tema ja tema, püss käes, on täpselt nagu mina. Tema ema ja õde kepivad juutidega, tema sõbrad lamavad haiglates nagu juurviljad ja tema seisab minu ees nagu püssiga pede ja ei saa midagi teha. Kuidas ma üldsegi saaksingi kaotada?
Ta tõstab püssi maast üles, kui ma olen temast vähem kui viie meetri kaugusel, võtab püssil kaitseriivi maha, sihib ja vajutab päästikule. Ja siis ta avastab sedasama, mida mina eelmisel kuul selles põrgus: et see püss pole persetki väärt. Kolm ja pool kilo vanarauda. Sellega pole midagi peale hakata. Lihtsalt võimatu. Ma jõuan temani enne, kui ta jõuab selja sirgu ajada, ja löön teda jalaga näkku. Kui ta maha kukub, siis tõmban ma ta juukseidpidi püsti ja võtan tal kufiya näo eest. Tema lõust on minu ees, ma võtan sellest kinni ja virutan selle metsikult vastu elektriposti. Üks kord, kaks korda, kolmandatki korda. Vaatame, missugune punapea teda nüüd persse nussima hakkab.
Stanislaw Lem
Stanisław Herman Lem (12. september 1921 Lviv – 27. märts 2006 Kraków) oli juudi päritolu Poola kirjanik, filosoof ja satiirik.
Lem on tuntud põhiliselt oma teadusliku fantastika järgi. Tema teoseid on tõlgitud 41 keelde ja tema raamatuid on müüdud üle 27 miljoni eksemplari.
“Oma autobiograafias peab Lem oluliseks perekonna, eelkõige arstist isa ja tema meditsiiniraamatute mõju, läbielatud sõdu ja okupatsioone, millest nende pere imekombel välja tuli, kuigi nad aeti minema kodulinnast Lwówist (Lvivist) ja Lemi onu lasid sakslased koos hulga teiste poola haritlastega sõja alguspäevil maha. Nimetamisväärt on, et koolipõlves tehtud intelligentsitestide järgi oli noor Stanisław kõige kõrgema IQga koolilaps Lõuna-Poolas (IQ = 180).
Lemi viimastest mõtteavaldustest kõlab sügav pessimism ja misantroopiani ulatuv pettumus inimeses. Toonasest tehnooptimismist või vähemalt vaimustusest tehnoloogia võimaluste üle, mida kajastab näiteks raamat “Summa technologiae”, ei ole midagi järele jäänud. Ta leiab, et inimene on tapja-ahv, kelle kätte on antud habemenuga.
Nõukogude Liidus oli Lem populaarne, võib-olla populaarsemgi kui oma kodumaal, kus tema fantaasiarikas ratsionalism ja klerikalismi põlgus leidsid vähe vastukaja. Ning kindlasti ka Eestis, kus Lemi jutte on uuesti avaldatud ka iseseisvusajal. Lemi tähendust kultuurile, mida peaaegu söandan nimetada nõukogude kultuuriks, ilmestab seegi, et tema romaani “Solaris” järgi tegi filmi Andrei Tarkovski. Lem oma science fiction’iga oli üks meie aknaid vabamõtlemisse nagu Norbert Wiener oma küberneetikaga. Tema aitas teadlaste ja tehnikute seas levitada filosoofilis-esseistlikku mõtet, näha teaduse ja tehnika saavutusi, probleeme, ent ka ohtusid laiemas perspektiivis, mille eest peame talle olema tänulikud.
Ühes oma viimases intervjuus ütleb Lem, et ta ei usu elusse pärast surma, kuna selle kohta ei ole mingeid usaldusväärseid tõendeid. Tunnen, et siingi olen temaga solidaarne. Oleks imelik öelda talle “Puhaku rahus”, sest seda, kes võiks puhata, ei ole enam olemas.” /Jaan Kaplinski Stanisław Lem`ist/
Katkend: Robotite muinasjutud, Päike ja Pilv 2021, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Kuningas Globares ja targad
Epariidi kuningas Globares kutsus oma palge ette kolm kõige suuremat tarka ja ütles neile:
„Tõepoolest, kohutav on saatus kuningal, kes on kogenud kõike, mida kogeda võib, nii et see, mida talle räägitakse, kõlab kui tühja tünni kõma! Ma tahan imestada, aga tunnen tüdimust, ma tahan vapustusi, aga kuulen viljatut loba, ma nõuan ebatavalisust, aga mind kostitatakse lamedate kiitustega. Kas teate, targad, et ma käskisin täna hukata kõik oma narrid ja pajatsid, koos oma nõunikega, nii avalike kui ka nende salajastega, ja sama saatus ootab ka teid, kui te minu käsku ei täida. Las igaüks jutustab mulle kõige kummalisema loo, mida ta teab, ja kui see mind naerma või nutma ei aja, ei hämmasta või ei kohuta, ei lõbusta või ei pane järele mõtlema – siis jääte peajagu lühemaks!”
Kuningas andis märku ja targad kuulsid raudset sammukaja: timukad ümbritsesid neid trooni jalamil, nende paljastatud mõõgad helkisid kui leegid. Tarku haaras rahutus ja nad nügisid üksteist küünarnukkidega, ükski nendest ei tahtnud sattuda kuninga viha ja timuka mõõga alla. Kuni esimene tarkadest hakkas rääkima:
„Kõrgeauline isand! Kõige kummalisem nii nähtavas kui ka nähtamatus kosmoses on kindlasti lugu tähehõimust, keda kroonikates on nimetatud tagurpidisteks. Juba oma algusaegadest peale tegid tagurpidised kõike vastupidi kui mingid mõistusega olendid. Nende esivanemad asusid elama Urduuriale, vulkaanide planeedile; igal aastal sünnitab see uusi mäeahelikke ning nendega kaasnevad kohutavad maavärinad, mis purustavad kõik ehitatu. Aga et häda ja õnnetus oleks täielik, lõikub Urduuria orbiiti meteoriidihoovus; kakssada päeva aastas pommitab see planeeti kivirahega. Tagurpidised (keda tollal ei kutsutud veel nõnda) ehitasid hooneid terasest, aga ise liikusid sellise hulga raudlehtede turvises, et olid kui kõndivad soomuskünkad. Ometi neelas kataklüsmides avanev maapõu nende raudlinnu ja meteoriitide vasarad purustasid nende soomusrüü. Kui juba kogu rahvast ähvardas häving, kogunesid targad nõu pidama ja esimene ütles: „Meie rahvas ei jää sel kombel kestma ja ei ole muud pääsu kui transmutatsioon. Maapinnas avanevad lõhed ja et siis mitte neisse langeda, peab iga tagurpidine olema laial ja lamedal alusel, meteoriidid lendavad ülevalt kaela, igaüks peab seega olema teravatipuline. Kui me oleme koonusekujulised, siis ei ähvarda meid miski.”
Teine tagurpidiste tark ütles: „Ei, mitte nii ei tule talitada. Kui maapinnas avanev lõhe on piisavalt lai, neelab see ka koonuse, aga diagonaalselt langev meteoor tabab ikkagi koonuse külgi. Ideaalne on kerakujuline. Sest kui maapind hakkab värisema ja võnkuma, veereb kera ise minema, aga langev meteoriit tabab munajat külge ja libiseb maha; paremasse tulevikku jõudmiseks peaksime ümber kujunema kerajateks.”
Kolmas tagurpidiste tark ütles: „Ka kera saab purustada ja maapõu võib selle neelata, nagu iga muugi materiaalse keha. Ei ole sellist kilpi, mida piisavalt tugev mõõk ei läbista, ega mõõka, mis piisavalt kõva kilbi vastu ei nürine. Mateeria, vennad, on igavene muutumine, igavene ja täiuslik ehk siis objektiivne!”
„Ja mis see siis oleks?” küsisid teised targad.
„Ma ei vasta sõnade, vaid tegudega,” ütles kolmas tark. Ja ta hakkas teiste silme all end lahti riietama ning heitis endalt kristallidega ehitud pealisrüü, ja ka teise, kuldse kanga, ja selle all oleva hõbedase, võttis kaane rinnalt ja rinnakorvilt, ja mida edasi, seda kiiremini ja põhjalikumalt kooris ta end, šarniiridest muhvideni, muhvidest kruvideni, kruvidest traadikeste ja viimsetegi kübemeteni, kuni jõudis aatomiteni. Ja hakkas see tark oma aatomeid lüdima, ja lüdis neid nõnda, et ei olnud näha midagi peale, tema sulamise ja kahanemise, aga ta tegutses nii osavalt ja kiirelt, et nende kõdrimiste käigus, teiste tarkade hämmastunud pilkude all, jäi järele üksnes nii täiuslik kohalolematus, olemise nii täpne pahupool, et muutus uueks olemiseks. Seal, kus tal enne oli üks aatom, ei olnud tal ühtegi, kus oli neid enne kuus, oli kuue aatomi puudumine, kus enne oli kruvi, oli nüüd kruvi puudumine, täiuslikult samane ega erinenud sellest millegagi. Sel kombel muutus ta vaakumiks, mis oli korraldatud samamoodi, kui ta enne oli korraldatud materiaalsena; ja tema olematus oli mitte millegagi tuhmistatud olemine, sest ta tegutses nii kiiresti ja manööverdas nii osavalt, et mingi osa, mingi materiaalne sissetungija ei määrinud tema ideaalset kohalolematu kohalolekut! Ja teised nägid tühjust, mis oli vormilt selline, nagu tark oli olnud enne, hetke eest, nad tundsid ära tema silmad musta värvi puudumise tõttu, tema näo helesinise läike puudumise tõttu ja tema jäsemed puuduvate sõrmede, liigeste ja õlakaitsmete järgi! „Vaat sel kombel, vennad,” ütles Kohalolev Kohalolematu, „kehastumise kaudu olematusse ei saa me mitte ainult vägeva immuunsuse, vaid ka surematuse. Sest üksnes mateeria muutub, ja olematus ei saada teda pideva ebakindluse teel, seepärast on täiuslikkus vaid olematuses, sest olemises, ja tuleb saada esimeseks, mitte teiseks!”
Nii nad siis ka otsustasid ja nõnda ka tegid. Sestpeale on tagurpidised alistamatu hõim. Oma elu ei võlgne nad mitte sellele, mis neis on, vaid sellele, mida neis ei ole, üksnes sellele, mis neid ümbritseb. Ja kui keegi neist kodust välja läheb, siis on nähtav tema kodust olematust, ja kui astub udu sisse – siis udu paigalist olematust. Peletades endast mateeria, ebakindla ja muutuva, tegid nad võimatu võimalikuks …”
„Aga kuidas nad rändavad kosmose vaakumis?” küsis Globares.
„Vaid seda üht asja nad ei suuda, auväärt kuningas, sest väline vaakum sulaks kokku nende isiklikuga ja nad ei oleks enam kohalikult korraldatud olematused. Seepärast peavad nad pidevalt valvama oma olematuse puhtuse üle, oma isikute vaakumi üle, ja sellises valvamises kulub nende aeg – neid kutsutakse ka olematuteks või neantideks …
„Tark,” ütles kuningas, „see ei ole eriti tark lugu, sest kuidas saab asendada materiaalset mitmekesisust selle ühetaolisusega, mida ei ole? Kas siis sama asi on kalju ja maja? Aga kalju puudumine võib võtta ju sama kuju kui maja puudumine, seetõttu muutuvad need justkui üheks asjaks.”
„Isand,” kaitses end tark, „on olematuse mitmesuguseid vorme …”
„Eks me kae,” ütles kuningas, „mis juhtub, kui ma käsin sul pea maha võtta: kas selle puudumine muutub kohaloluks, mis sa arvad?” Kuningas naeris parastavalt ja andis timukatele märku.
„Valitseja!” karjatas tark, kes oli juba raudsete kämmalde haardes. „Sa hakkasid naerma, minu lugu tegi sulle nalja, antud lubaduse kohaselt peaksid kinkima mulle elu!”
„Ei, ma lõbustasin end ise,” ütles kuningas. „Või teeme nii, et sa valid vabatahtlikult surma, siis sinu nõusolek teeb mulle nalja ja ma täidan su soovi.”
„Ma olen nõus!” hüüdis tark.
„Eks hukake siis ta, kui ta seda ise palub!” kamandas kuningas.
„Aga, isand, ma nõustusin selleks, et sa ei laseks mind hukata …”
„Kui sa olid nõus, siis tuleb sind hukata,” seletas kuningas. „Aga kui sa nõus ei ole, siis ei aja sa mind naerma, ja seetõttu tuleb sind ka siis hukata …”
„Ei, ei, vastupidi,” hüüdis tark. „Kui ma nõustun, siis ajab see sind naerma ja pead kinkima mulle elu, aga kui ma ei nõustu …”
„Küllalt!” ütles kuningas. „Timukas, täida oma kohust!”
Mõõk helkis läbi õhu ja targa pea langes.
Pärast hetkelist surmavaikust lausus teine tark:
„Kuningas ja valitseja! Kõige kummalisemaks tähehõimuks on kahtlemata polüandid, keda nimetatakse ka mitmikeks või hulklasteks. Kõigil neil on vaid üks keha, aga see-eest seda rohkem jalgu, mida kõrgemal ametikohal nad on. Mis peadesse puutub, siis on need neil olude järgi: iga ametikoht tuleb koos sellele vastava peaga, vaestel peredel on hulga peale üks pea, rikastel on neid varakambris varuks mitmeid, iga olukorra jaoks: neil on hommikused ja õhtused pead, strateegilised sõja puhuks ja kiirpead, kui neil on rutt, samuti külmalt kaalutlevad pead, plahvatuslikud pead, kirglikud ja lõbusad pead, armupead, leinapead, ja seetõttu on nad varustatud igaks elujuhtumiks.”
„Kas see on kõik?” küsis kuningas.
„Ei, isand!” vastas tark, nähes, et tema asjalood on halvad. „Mitmikud on saanud oma nime ka sellest, et kõik on ühendatud oma valitsejaga, ja seda sel kombel, et kui nende enamus peab kuninga tegevust üldisele heaolule kahjulikuks, siis see valitseja kaotab konsistentsi ja laguneb laiali …”
„Banaalne lugu, et mitte öelda – monarhi vastu mässule õhutav!” ütles Globares mornilt. „Kuna sa ise, tark, rääkisid nii palju peadest, siis ehk ütled mulle, mis sa arvad: kas ma käsin sul nüüd pea maha võtta või mitte?”
„Kui ma ütlen, et käsib,” mõtles tark palavikuliselt, „siis teeb seda, sest on vihane mu peale. Kui ma ütlen, et annab armu, siis üllatan teda, ja kui ta on imestunud, siis peab mulle leppe järgi elu kinkima.” Ja ütles siis: „Ei, kuningas, sa ei käsi mind hukata.”
„Sa eksisid,” lausus kuningas. „Timukas, tee oma tööd!”
„Aga isand!” hüüdis tark timukate haardes, „kas sa siis ei üllatunud mu sõnu kuuldes? Kas sa pigem ei oletanud mind ütlevat, et käsid mind hukata?”
„Sinu sõnad ei üllatanud mind,” vastas kuningas, „sest neid dikteeris hirm, mis on sulle näkku kirjutatud. Küllalt! Pea maha!”
Ja metalse kolinaga veeres põrandale teisegi targa pea. Kolmas tark, vanim neist, vaatas seda stseeni täiesti rahulikult pealt. Kui kuningas uuesti nõudis üllatama panevat lugu, ütles tark:
„Kuningas! Ma võiksin jutustada tõepoolest erakordse loo, aga ma ei tee seda, sest ma tahan sind pigem siirusele kallutada kui sind imestama panna. Ma panen su olukorda, kus sa ei saa mul pead maha võtta, tuues ettekäändeks selle mängu, milleks sa proovid tapmist keerata, oled oma loomult küll julm, aga siiski ei söanda tappa ilma võltsettekäändeta. Sa tahaksid meil pead maha võtta nõnda, et pärast räägitaks – kuningas lasi hukata lollid, kes nimetasid end tarkadeks. Mina aga soovin, et räägitaks tõtt, seepärast ma vaikin.”
„Ei, ma ei anna sind praegu timuka kätte,” ütles kuningas. „Ma soovin erakordset elamust, ausalt ja siiralt. Sa tahtsid mind vihale ajada, aga ma oskan oma viha taltsutada nii kaua kui vaja. Ma ütlen sulle: räägi ja päästad nii võib-olla mitte ainult enda. See, mida jutustad, võib isegi ääri-veeri majesteeti solvata, mida sa oled ju juba teinud, aga seekord peab see olema nii kohutav solvang, et muutub juba kiituseks, mis jälle oma mõõtmetelt muutub raskeks solvanguks! Proovi siis ühe hoobiga nii ülendada kui alandada, tõsta oma kuningat ja teda jalge alla trampida!”
Vaikus võttis maad, õukondlased nihelesid veidi, justkui järele proovides, kui hästi püsib neil veel pea kaela otsas.
Kolmas tark näis olevat sügavais mõtteis. Lõpuks ta lausus:
„Kuningas, ma täidan su soovi ja ilmutan sulle, miks ma seda teen. Ma teen seda kõigi juuresolijate jaoks, enda jaoks, aga ka sinu jaoks, et aastate pärast ei öeldaks – oli kord kuningas, kes oma kapriisi tõttu hävitas riigis tarkuse; isegi kui nõnda on veel praegusel hetkel, mil sinu soov ei tähenda mitte midagi või peaaegu mitte midagi, siis minu ülesandeks on anda sellele hetkelisele soovile väärtus, teha see oluliseks ja püsivaks, ja seepärast hakkangi rääkima …”
„Vanatoi, küllalt sissejuhatusest, mis uuesti külgneb majesteedi solvamisega, aga selle naabruses pole kiituse haisugi!” ütles kuningas vihaselt. „Räägi!”
„Kuningas, sa kuritarvitad võimu,” vastas tark, „ometigi sinu kuritarvitused pole midagi sulle tundmata kauge esivanema, Epariidide dünastia alusepanija omade kõrval. See sinu kauge esiisa, Allegoorik, kuritarvitas ka oma monarhivõimu. Et mõistaksid tema kõige jultunumat kuritarvitust, heida palun pilk öisele taevalaotusele, mis paistab paleesaali laeakendest.”
Kuningas vaatas tähti täis taevasse ja vana tark jätkas:
„Vaata ja kuula! Kõige olemasoleva üle võib ilkuda. Mingi tiitel ei kaitse ju selle eest, teada ju, et nii mõnigi julgeb naerda isegi majesteedi üle. Naer lööb valusasti troonide ja riikide pihta. Ühed rahvad naeravad teiste rahvaste üle või siis ka iseenda üle. Vahel ilguti isegi seda, mida olemas ei ole – kas ei naerdud siis müütiliste jumalate üle? Isegi tõsised ja traagilised asjad on olnud pilkeobjektiks. Piisab, kui meenutada võllahuumorit, surma ja kadunukeste üle naermist. Pilkamisest ei pääsenud taevakehadki. Võtame kasvõi päikese ja kuu. Kuud kujutatakse kiitsaka kelmina, kel on narrimüts ja sirbina esileulatuv lõug, päikest aga priske ja heasüdamliku paksukesena, keda ümbritseb tokerjas aupaiste. Ja ometigi, ehkki irvitamise objektiks on nii elu kui ka surma kuningriik, sama hästi nii väikesed asjad kui suured, on midagi, milleni üle senimaani ei ole veel julgenud irvitada ega naerda. Ning see ei kuulu selliste asjade hulka, mida saaks unustada, mis jääks kahe silma vahele, sest see kujutab endast kõike, mis eksisteerib, ehk siis kosmost. Kui sa aga hakkad mõtlema selle üle, kuningas, siis sa mõistad, kui naljakas on kosmos …”
Siinkohal imestas kuningas Globares esimest korda ja kuulas kasvava tähelepanuga targa sõnu, kui too rääkis:
„Kosmos koosneb tähtedest. See kõlab aukartust äratavalt, aga kui me sügavamalt järele mõtleme, siis on raske naeru tagasi hoida. Sest tegelikult – mida kujutavad endast tähed? Leekivad kerad keset igavest ööd. Näiliselt pateetiline pilt. Kas ka loomult? Sugugi mitte, üksnes mõõtmetelt. Ent ainuüksi mõõtmed ei saa määrata nähtuse kaalu. Kas kretiini kritseldus, mis paberilt suurendatud üle laiuva platoo, muutub sellega millekski ülevaks?
Paljundatud rumalus ei lakka olemast rumalus, sest kasvab vaid selle naeruväärsus. Kosmos on just selline kritseldus, mis koosneb laiali pillutatud punktikestest! Kuhu ka ei vaataks, kuhu ka pilku ei suuna – sellest pole pääsu! Loomise monotoonsus tundub kõige triviaalsem ja lamedam kontseptsioon, mida võib endale ette kujutada. Täpiline mitte miski, lisaks veel lõputu – kes küll klopsis kokku sellise mõttetuse, mis justkui alles ootaks oma loojat? Ehk vaid kretiin. Võtta tühjuse mõõtmatud alad ja pista punkte sinna-tänna, nagu juhtub – kuidas võib sellist konstruktsiooni pidada harmooniliseks ja majesteetlikuks? See surub su põlvili? Ehk vaid meeleheitest, et sellest ei ole pääsu. Sest see on vaid alguse autoplagiaat ja see algus omakorda oli kõige mõttetum asi kõigist võimalikest, sest mida võib teha, kui sul on käes sulg ja ees valge paberileht ja pole mingitki aimu, millega seda täita! Joonistustega? Jah, aga tuleb ju teada, mida joonistada. Aga kui ei ole midagi meeles mõlkumas? Kui kujutlusest ei ole haisugi? Egas midagi, sulg kukub justkui iseenesest paberile, tahtmatu puudutusega tekitab punkti. Aga korra pandud punkt loob – selles mõttetus omaette olemises, mis saadab sellist loomeimpotentsust – mustri, mis on sugestiivne seetõttu, et peale selle ei ole absoluutselt mitte midagi ja et seda saab kõige väiksema pingutusega korrata lõpmatuseni. Korrata, aga kuidas? Punktid võivad ju moodustada mingi konstruktsiooni. Aga kui ka seda ei suuda? Siis ei jää muud kui raputada sulge ja pritsida tinti, nii nagu juhtub.”
Seda rääkides võttis tark suure paberilehe ja tindipotti pistetud sulega pritsis seda mitu korda; seejärel võttis põuest taeva kaardi ja näitas kuningale nii esimest kui ka teist. Sarnasus oli hämmastav.
Miljardid punktid olid paberil, suuremad ja väiksemad, sest vahel oli sulelt rohkem tinti tilkunud, vahel vähem. Ja taevas kaardil paistis samasugune. Troonil istuv kuningas vaatas mõlemat poognat ja vaikis. Tark jätkas:
„Sind on õpetatud, kuningas, et universum on suurepärane, vägev oma määramatuses, majesteetlik, täis pikitud tähti. Aga vaata, kas see auväärne, kõikjalolev ja igavene konstruktsioon ei ole äärmise rumaluse vili, kas see ei ole mõtte ja korra vastand? Küsid, et miks keegi ei ole seda siiani märganud? Sest rumalus on kõikjal! Aga see üleüldine rumalus on seda enam pilkamist väärt, see nõuab distantseerivat naeru, sest selline naer on ühtlasi mässu ja vabanemise ettekuulutus. Kindlasti tuleks just selles vaimus kirjutada paskvill universumi kohta, et see kõige suurema mõttetuse teos saaks teenitud hinnangu, et seda ei saadaks enam tundeküllased ohked, vaid irooniline naer.”
Tummaks löödud kuningas kuulas ja tark jätkas pärast hetkelist pausi:
„Iga teadlase kohuseks oleks kirjutada selline paskvill, ent sel juhul tuleks puudutada esmast põhjust, mis kutsus ellu sellise vaid iroonilist muiet vääriva konstruktsiooni, mida kutsutakse universumiks. Ja see viib meid aega, kui mõõtmatus oli veel täiuslikult tühi ja alles ootas oma loomist, selles olematusest idanevas maailmas oli vaid käputäis taevakehasid, mida valitses sinu esiisa Allegoorik. Ta kavatses tollala võimatut ja meeletut asja, ta otsustas asendada loodust selle lõputult kannatlikus ja aeglases loomingus! Ta otsustas looduse asemel ise luua rikkaliku kosmose, mis on täis hindamatuid veidrusi. Aga et ta ise ei osanud seda teha, siis käskiski ta ehitada kõige targema masina, et see teeks seda tema eest. Seda moolokit ehitati kolmsada ja siis veel kolmsada aastat, aja arvestamine käis siis muuseas teisiti kui praegu. Vahendeid kokku ei hoitud ja mehaaniline koletis sai määratud mõõtmed ja piiritu jõu. Kui masin oli valmis, käskis usurpaator selle käima panna. Ta ei aimanud, mis on selle tagajärjed. Masin oli Allegooriku ilmatuma upsakuse tõttu juba liiga suur, ja seepärast oli selle tarkus juba ammu veerenud alla geniaalsuse mäetipust täielikku mõttekaosesse, tsentrist purskuvate voolude ja pingete somnambuulsesse pimedusse, käristades katki igasuguse sisu, nii et see üleskeeratud metagalaktiline monstrum, töötades täistuuridel, hakkas vaimus laiali valguma juba esimeste välja lausumata sõnade juures, ja sellest justkui kohutava pingega mõttekaosest, kus kuhjade viisi pooltooreid mõisteid muutsid vastastikku üksteist tühiseks, nende krampide, pingutuste ja tulutute kokkupõrgete ainsaks tulemuseks jäid kirjavahemärgid. See ei olnud ju kõige targem masin kõigist võimalikest, Kosmokreaator Omnipotens, vaid arutu usurpaatori sünnitatud vare, mis suutis, märgiks, et oli määratud tegema suuri tegusid, välja kogeleda üksnes punkte. Ja mis siis sai? Valitseja ootas oma plaanide kõige täiuslikumat täitumist, plaanide, mis olid julgemad kõigest, mida on mõtlev olend kunagi välja nuputanud, ning keegi ei julgenud talle teatada, et ta seisab mõttetu lalina allikal, mehaanilise agoonia alguses, mis tuli surnuna ilmale. Ent pimesi kuulekad määratu suured täidesaatvad masinad olid juba valmis täitma iga käsku, seega hakkasid need ette antud taktis mateeriast välja kiskuma seda, mis kolmemõõtmelises ruumis vastab punkti kahemõõtmelisele pildile: kerasid – ja sel kombel, aina ühte ja sama korrates, kuni sisemine kuumus hakkas ainet üles kütma, kopsisid masinad tühjusesse tulekerasid, ja selles kokutamise taktis sündiski kosmos! Sinu esiisa oli seega universumi looja, aga samas tekitas see totruse, millele ei ole kunagi võrdset. Sellise untsuläinud teose hävitamine oleks kindlasti palju mõistlikum ja eelkõige – ettekavatsetud tegu, mida ei saa öelda tollal loodu kohta. See on kõik, mida ma pidin sulle selgitama, kuningas, maailmade looja Allegooriku järeltulija.”
Kui kuningas saatis juba ära uuesti soosingusse sattunud targad, külvates nad üle kingitustega, eriti esile tõstes kõige vanemat nendest, kes oskas talle ühe hoobiga pakkuda kõige suuremat kiitust ja kõige suuremat solvangut, siis üks noor õpetlane, kui jäi vana targaga nelja silma alla, küsis, kui palju oli tõtt tema jutustuses.
„Mida ma peaksin sulle ütlema?” vastas vanamees. „See, mida ma rääkisin, ei tulnud teadmistest. Teadus ei tegele olemise selliste omadustega, mille hulka kuulub naeruväärsus. Teadus seletab maailma, aga meid sellega lepitada suudab üksnes kunst. Mida me tõepoolset kosmose tekkimisest teame? Sellist määratu suurt tühjust võib täita legendide ja müütidega. Ma soovisin mütologiseerimises jõuda ebatõenäosuse piirini ja ma arvan, et olin sellele lähedal. Seda tead ka sina, seega tahad üksnes küsida, kas kosmos on tõepoolest naljakas. Aga sellele küsimusele peab igaüks ise vastuse leidma.”
Eesti keeles ilmunud loomingut
Solaris. Eeden, Eesti Raamat 1989, tlk A. Puu.
Ijon Tichy mälestused, Perioodika 1967, tlk Jaan Kaplinski.
Ijon Tichy kosmoselendude päevikud; Ijon Tichy mälestused, Vagabund 2003, tlk Olev Jõgi, J. Kaplinski, H. Lindepuu.
Tagasitulek tähtede juurest, Eesti Raamat 1976, tlk Gunnar Kaarend.
Robotite muinasjutud, Päike ja Pilv 2021, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Nädala autor 