Nädala autor

Eve Pormeister

9. märts 2022 at 12:42 p.l. (Määratlemata) (eesti, kirjandusauhinnad, kirjandusteadus, Pormeister, saksa)

Eve Pormeister (1956) – Eesti germanist, kirjandusuurija ja kultuurivahendaja.
Eve Pormeister lõpetas Lydia Koidula nim. Pärnu II Keskkooli 1974. aastal. 1980. aastal omandas ta uurimusega Gertrud Leuteneggeri proosast ja kirjanduskäsitusest (“Erzählende Prosa und Literaturauffassung von Gertrud Leutenegger”) Leipzigi Ülikoolis diplomigermanisti kraadi. 1992. aastal sai ta Tartu Ülikoolis väitekirjaga “Põhilised arengusuunad 1970. ja 1980. aastate Šveitsi kirjanduses” (“Grundlegende Entwicklungstendenzen in der Schweizer Literatur der 70er und 80er Jahre des 20. Jahrhunderts”) filosoofiamagistri kraadi saksakeelses kirjanduses. 2003. aastal kaitses ta sealsamas Claus Sommerhage juhendamise all väitekirja “Naiselikkuse pildid saksakeelses Šveitsi naiskirjanduses” (“Bilder des Weiblichen in der deutschsprachigen Schweizer Frauenliteratur”) ja sai filosoofiadoktori kraadi.

2022. aastal: Eve Pormeister – Kultuurkapitali esseistika nominatsioon 2021. aastal ilmunud raamatu “Näen, kuulan, tunnetan” eest.

Katkend:

„Näen, kuulan, tunnetan”. Vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil. EKSA 2021, lk 390 – 398.

Tõlkemaastikud
Ain Kaalep – kirjandusliku elamuse taaslooja

Luuletaja ja kirjandusliku elamuse interpreteerija (Ain Kaalep käsitleb nii sõnade kui piltidega töötava interpreteerija suhet teksti ja määratleb nende ühisosa – elamuse tõlgendamise – põhjal mõlema eetilise ja esteetilise suuna ja ülima eesmärgi: kooskõla saavutamine originaali autoriga. Vt Ain Kaalep, Maavallast ja maailmakirjandusest. Vestlusi. Vaatlusi. Arvustusi. Käsitlusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 260, 264. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis. Käesolevas artiklis toetun muu hulgas meie vestlusele 17. mail 2006. aastal Elvas)

Ain Kaalepi kui tõlkija juured on, kasutades Karl Ristikivi sõnu, „lapsepõlves, / kodumullas ja maakamaras, / murukoplis, / kus aabitsalapsed mängivad” (Karl Ristikivi, Inimese teekond. Luuletusi. Tallinn: Varrak, 2003, lk 10.) – igas paigas, kust ta kunagi mööda käinud. Ta on rännanud aomaastikel ja järvemaastikel, klaasmaastikel ja peegelmaastikel, elumaastikel ja tõlkemaastikel, kus peegeldanud ehk tõlkinud nii oma kui võõrast, mitte niivõrd suurest valust, kuivõrd lihtsast lõbust öelda igasuguseis asju täpsemas ja ilusamas vormis. Juba koolipoisina võrdles ta mõnikord luuletamist ristsõnamõistatuste lahendamisega. (Ain Kaalep, Kolm Lydiat. (Eesti mõttelugu 18) Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 550.) Võib-olla hoomas temagi kogu meie elu suure tekstide kogumikuna, mille üheks võimalikuks tõlkimisvahendiks on luulekeel.

Ristsõnamõistatuste lahendamisena tundus talle küllap teistegi rahvaste loomingu mõtestamine ja tunnetamine, sest on ju tõlkimine nagu sukeldumine üha uutesse eludesse ja tekstimaailmadesse, helidesse, värvidesse, piltidesse. See oleks nagu kirjanduselamuse taasloomine, ise luuletamine, algupärandi esindamine tulemkultuuris. Ain Kaalep on luuletaja ja tõlkija, kellele lihtsalt „pakub lõbu öelda eesti keeles sedasama, mis (talle) meeldiv poeet ütleb talle mõnes teises keeles”; kes tunneb rõõmu, kui avastab mõne hinge- ja mõttesugulase lausa maailma teisest nurgast; kes tunneb puhtlingvistilist naudingut alg- ja tulemkeele struktuuride võrdlemisest ja huvitub eesti keele võimaluste edasiarendamisest. Ehk üllatus ta esiti isegi, kui avastas oma „tõlkimismängus”, et türgi keele struktuur on eesti keelele võrratult lähem kui näiteks saksa keele oma ning et soome-ugri ja tatari keeled on „õed”, tõsi küll, väga ürgsetest aegadest.

Üheks tõlkemaastikuks, kuhu Ain Kaalep ikka ja jälle naasis, on saksa keeleruum, mille kolme maa kirjanduse, eelkõige luule eestindamise eest kandis ta hoolt üle poole sajandi. Südant valutas ta omagi maa kirjanduse võõrsil leviku pärast, tõdedes juba 1971. aastal, et väikerahva kirjanduse kõige paremateks edasikandjateks oleksid teiste rahvaste kirjandusinimesed ning et Eesti peaks leidma ja „hästi läbimõeldult” toetama „sääraseid muumaiseid kirjandusinimesi, kes meie kirjandust tundma õppida, vaagida ja tõlkida tahaksid” (lk 112). Saksakeelsetel maadel teadupärast ei tule selle eest ise hoolt kanda, sest eesti loovinimesed on altid otsima kontakte nende rahvaste loominguga, ühelt poolt rikastamaks oma kultuuri ja teisalt võrdlusvõimaluste kaudu kinnitamaks, et eesti kirjandus vastab, nagu Kaalep usub, „maailmastandardile” (lk 112).

Milline on aga eesti kultuuri/kirjanduse suhe kolme suure saksakeelse kultuuriruumiga? Eesti ja saksa kirjanduse suhete juuri tuleks otsida XIX sajandist, kui eesti kultuurielus domineerisid saksa mõjud, ja neid ühendavaks ajalooliseks sillaks on baltisaksa kultuur. Tollest kogemusest johtuvalt kipumegi saksa kirjanduse iseloomustamisel ning hindamisel puhuti liigagi enesekindlad olema, arvates, nagu Ain Kaalep oma essees „”Vaesest mängumehest” ja austria kirjanduse vaimsusest” sõnab, et „saksa kirjanduse vaimsus meile hästi läbiseeditult tuttav on” ja et saksa kirjandus hõlmab kõik need teised kirjandused. Kuid erudiit Kaalep ise nii ei arva. Ta avab oma teravapilgulised, tundlikud silmad, vaatab ja näeb „kirevust” ja „partikularismi”. „”Saksamaa ühendamise bismarcklik kõmin ja hitlerlik plärin oleksid nagu meiegi kõrvus summutanud teised kõlad, ka omaaegsete arvutute residentslinnade-linnakeste sümfooniaorkestrite ja ooperiteatrite helina” (lk 102) – seda nii Saksamaal kui ka Austrias ja Šveitsis, mis paljude silmis on ühtne ja tsentraliseeritud saksa kultuur. Ühist nime aga neile panna ei saa. Seda ühtsust lihtsalt ei ole. On Austria, Šveitsi ja Saksa ning kirjandusajaloo seisukohalt veel baltisaksa sõnakunst – seega s a k s a k e e l n e kirjandus.

Võtkem kõigepealt Saksamaa, mille kohta Ain Kaalep kirjutab:

Isegi keelelist ühtsust ei saa aluseks võtta: sellesse kuuluvad geograafiliselt ka slaavlastest sorbid ja anglosaksidele lähedased (ida-) – friisid, kumbki omakeelse kirjandusega; sellesse kuuluvad kahtlemata saksa natsiooni koosseisu arvestatavad alamsakslased, kes viljelevad kirjandusliku keelena ka enda oma (aga sellesse ei kuulu samal ajal hollandlased ja flaamid, kelle keel on ometigi ajalooliselt lihtsalt alamsaksa murdeid, nagu ilmselt mitte ka luksemburglased, kes oma saksa murde letseburgi keele nime all kirjakeeleks on arendanud); sellesse kuuluvad muidugi baierlased, tüüringlased jne., kes vahel kohalikes murdeiski kirjutavad (räägivad niikuinii!); kuuluvad ka hoopis teistel maadel alanud või elavad sakslased oma kirjandusega (milledest me baltisaksa omaga millegipärast kole vähe oleme tegelenud) (…). (Lk 102)

Lisagem neile praegu ühe suurema võõrkogukonnana türklased ja nende saksakeelne kirjandus, mille puhul kerkib üles küsimus, kas see üldse on seotav saksa kirjandustraditsiooniga ja kuidas tuleks seda klassifitseerida. Eksiilkirjandus? Interkultuurne kirjandus? Kanaakide kirjandus (sks Kanakenliteratur)? /Mõiste kanaak tuleneb algselt rassistlikult ja halvustavalt mõeldud nimetusest kanaagid (sks Kanaken), mida sakslased kasutasid sisserändajate, esmajoones endiste türgi ja araabia päritolu võõrtööliste kohta. Mõiste teadliku kasutamisega tunnistavad noored türklased oma kõrvalseisja rolli ühiskonnas. Laimusõna kanaagid kasutatakse positiivses mõttes, väljendamaks kuuluvust iseteadlikku agressivselt toimivasse kultuuri kultuuride vahel. Saksamaal sai mõiste kanaak tuntuks Feridun Zaimoğlu raamatu „Kanak Sprak” (1995) kaudu./ Teine saksa kirjandus? Jne.

Ka grupeeringut „šveitslased” ei saa teatavasti mõista ei päritolu ega kommete põhjal kokkukuuluva inimeste ühendusena, mille oleks ühine poliitilis-kultuuriline minevik ning areng, sest Šveits ei ole esialgselt natsioon, vaid kogukondade liit, „vandeühendus” (sks Eidgenossenschaft), mis oma praegusel kujul eksisteerib eelkõige poliitilise tahte kaudu kolme suure Euroopa ääreala (saksa, itaalia ja prantsuse) ja väikese retoromaani rahvuse liiduna. Pigem on multinatsioon täpne mõiste, hõlmamaks selle maa erinevaid rahvusi. /Vt põhjalikumalt: Eve Pormeister, Mida tänapäeval tähendab Šveits, Akadeemia 2001, nr 5, lk 978./

Ja kui teha põgus ekskurss nt 1910. aasta Austria-Ungari keisririiki, siis satume suurde 28-miljonilisse rahvaste paabelisse, kus niinimetatud austerlastest moodustavad sakslased kõigest 33 %.

Tõepoolest võiksid, nagu Ain Kaalep arvab, nii šveitslased kui ka austerlased avaldada „energilist protesti” (Lk 102), kui tahaksid neid pidada saksa kultuurialasse kuuluvaks. /Esindatud on veel: 22% tšehhid, 15% poolakad, 12% ukrainlased, 5% sloveenid, 3% itaallased, 3% serbohorvaadid ja 7% teised rahvused./ Erinevad topograafilised, konfessionaalsed, ajaloolised ja kultuurilised juured ning traditsioonid, nagu ka mõlema riigi suveräänsus lausa nõuavad – hoolimata ruumilisest naabrusest ja keelevendlusest (sks Geschwisterschaft in der Sprache) – et respekteeritaks nende maade kirjanduse iseseisvust. Muidugi ei tähenda see, nagu oleks meil kavas neid kirjandusi ülejäänust isoleerida ning teravaid piire tõmmata. Vastupidi, autonoomia ei välista sugugi piiride avatust. Teisalt ei saa eitada, et erinevate kirjanduste autonoomia tähendab mitmekesisust ja teadlikus läbikäimises nii lähedase kui ka võõraga /”Üks sajanditevanuse kultuuriehitise alustalasid on „oma” ja „võõra” piiritlemine. Kuid saavutanud kunsti struktuuritasandi, saavutab kultuur ka kõrgema vaatepunkti, millest nähtuna fundamentaalsed vastandused ilmuvad meile teatava kõrgema ühtekuuluvusena.” (Juri Lotman, Semiosfäärist. Tlk Kajar Pruul. (Avatud Eesti raamat.) Tallinn: Vagabund, 1999, lk 185.)/ tekib vastuliikumine kultuuride „uniformeerimisele”. „Mida enam on diferentseerumist, seda enam on kultuuri. Hääled, kude, värvid, rütmid ei saa kunagi olla küllalt autonoomsed ja mitmekesised,” selgitab Šveitsi kirjanik Gertrud Leutenegger. Ja mõeldes näiteks Johann Gottfried Herderile, kes samuti rõhutas iga kultuuri iseseisvuse tunnustamist ja detsentralisatsiooni põhimõtet inimühiskonna arengus, tõdegem veelkord, et nii saksakeelse Šveitsi kui ka Austria ja Saksa kirjandus kujutavad endast ühise vaimse ruumi alusel üht s a k s a k e e l s e t kirjandust, mis moodustab killukese, ent üpris suure killukese Ain Kaalepi tõlkemaastikest.

Esimeste sammude tegemiseks saksakeelsel tõlkemaastikul pidi tulevane luuletaja ja näitekirjanik kõigepealt ära õppima esmavajaliku: keele, sest ka selle teekonna alguses on Sõna. Esimesed kokkupuuted võõra keelega toimusid kolme-nelja-aastaselt saksa lasteaias Tartus, kusjuures mõju avaldas kindlasti ka sakslannast lapsehoidja preili Ireene Beern. Keeleõpingutele põhikoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis järgnes saksa keele lõplik omandamine Stalini päevil, mil noor kirjandushuviline luges Heinrich Heine (1797-1856), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832) ja Friedrich Schilleri (1759-1805) raamatuid, mille oli tema perekonnale kinkinud 1939. aastal Saksamaale ümberasunud perekond Beern. (Vt Ain Kaalep, Heinrich Heine. – Akadeemia 1997, nr 12, lk 2554) Ent Ain Kaalepi huviorbiiti ei sattunud üksnes saksa klassika, vaid samuti omapärase austria luule looja Nikolaus Lenau (1802-1850) ning Šveitsi kirjanduse ühe suurima meistri Conrad Ferdinand Meyeri (1825-1898) looming, kes end talle iseäralikult ilmutas ja kelle ballaad „Jõejumal” („Der Stromgott”) ajendas teda 1957. aastal kirjutama hingelist Koidula-ballaadi „Kroonlinnas”. (Vt Ain Kaalep, Kolm Lydiat, lk 536-565.)

Erilise elamuse sai Ain Kaalep siiski pisut varem – gümnaasiumi päevil Saksa okupatsiooni ajal, mil ta süüvis ühte juugendstiilis piltidega kaheköitelisse väljaandesse. Selle tollal keelatud autori Heinrich Heine luuletus „Doña Clara” kujuneski 1943. aastal Kaalepi esimeseks tõlkekatsetuseks, (1997. aasta Akadeemias nr 12, lk 2550-2554 avaldas Ain Kaalep „Doña Clara” uue tõlkevariandi, kus riimita neliktrohheuse asemel on ta kasutanud süllaabilise ilmega kaheksasilbikut, märkimaks tugevamini hispaaniapärasust.) mille kulminatsiooniks on kindlasti 1956. aastal ilmunud Heine-tõlked kogumikus „Luuletused ja poeemid”. (Toetun Imbi Härsoni usutlusele Ain Kaalepiga 6. mail 2005 seoses seminaritööga Viljandi Kultuuriakadeemias(…)).

„Eks ole igal teadlikumal kirjandussõbral oma meeliskirjanikud. (…) leitakse meeliskoolkondi, -voole, ja lõpuks -kirjandusigi,” (lk 101) kirjutab Ain Kaalep 1969. aastal. Kõige lähedasem saksakeelsetest maadest oli talle Austria, mille traditsioonid on tihedalt seotud romaani maadega – sinnagi ulatusid tema tõlkijahuvid. Sellel eelistusel on täiesti subjektiivsed põhjused, nimelt Ivar Ivaski, suure Austria ja Heimito von Dodereri (1896-1966) sõbra isiklik mõju. Tema oli see, kes saatis Eestisse palju Austria kirjandust ja tänu kellele Ain Kaalep avastas muide ka Albert Paris Gütersloh`(snd Albert Conrad Kiehtreiber, 1887-1973). Enne Ivar Ivaski kirju aga, kui Loomingu Raamatukogu oli Kaalepilt tellinud Max Frischi (1911- 1991) „Homo faberi” tõlke, jäänukski ta ehk Šveitsi sõbraks. Kaalepi tõlkebiograafia seisukohalt ei ole oluline mitte üksnes „Homo faberi” tõlkimise fakt, vaid samuti selle teose (temaatiline) funktsioon eestlase tõlgitud saksakeelse vanema ja noorema põlvkonna autorite vahelise sillana. Suhteliselt vabal Hruštšovi ajal 1965. aastal eestindatud Max Frischi romaanis tõstatud küsimus „Füüsikud või lüürikud?” tekitas tollal Eestiski vastukaja. Vastukajana võib vaadelda samuti Gertrud Leuteneggeri 1975. aastal kirjutatud ridu, kes on pea ainukene sõjaaegne noorema põlve saksakeelne autor, keda Ain Kaalep on tõlkinud.

On üks leiutajasiluett, mis meid ehmatab: tehnik oma laboris, kättesaamatus kauguses süvenenud kõrvetavate gaaside, surmavate kiirguste kohale, mida ta, ise teadlik nende hävitusjõust, ometi oma kätest valla päästab, aga see, et me edasi elame ja purustustega harjume, teeb meid temasarnaseks, ja kas me isegi ei tõmba iga päev oma kätt mõnest saatusest eemale.

(Gertud Leutenegger, Luulet. Tlk Ain Kaalep, Eve Pormeister. – Akadeemia 2003, nr 4, lk 811. )

Noorema põlvkonna autorite vähesuse põhjus Ain Kaalepi tõlkemaastikel peitub ilmselt igipõlises põlvkondadevahelises kokkupõrkes elu tunnetamisel ja keele kasutamisel. Muidugi võib kirjandus kajastada igasuguseid elamusi, kuid mitte piinlikkusi. See ei tähenda sugugi, et ta noorema generatsiooni esindajaid ei oleks tundnud, kuid eakaaslastele või vanematele oli lihtsam ligineda.

Ent autorite sünniaeg, mis peale tellimustööde (nt Schiller) ja teiste tõlkijate (Aleksander Kurtna, Harald Rajamets) soovituste mõjutas Ain Kaalepi valikuid, ei ole ainumäärav. Tema teejuhiks tõlkemaastikel oli omaenda lugemiskogemus. Siit joonistub välja teinegi huvitav tahk, mida luuletaja-tõlkija oma valikutel silmas pidas: „apollonlikkuse” ja „dionüüslikkuse” eristamine, st kaunite kunstide viljelejate jagamine päikese ja kunstide jumala Apolloni ning ekstaatilise viljakusjumala Dionysose austajateks. Kuuludes ise esimeste hulka, on Kaalep „dionüüsoslikke” poeete tõlkinud vaid talle lähedasemale „apollonlikule” luulele kontuuri andmiseks. Dionüüsoslikku joobumist elamustest pidas ta vajalikuks üksnes sel määral, nagu see soodustas järgnevat vaimset kristalliseerumist: „Kas pole just selles maailmakirjanduse arengu suur dialektika, kas just niimoodi ei avaldu ajaloo progress muusade, Apolloni kaaslannade valdkonnas?” (Ain Kaalep, Peegelmaastikud, Luuletõlkeid. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 309.) Ain Kaalep seega kinnitas Friedrich Nietzsche mõtet apollonlikkuse ja dionüüsoslikkuse dialektilisest sünteesist ning kangastas nende pooluste vahel heitleva Gustav von Aschenbachi kuju Thomas Manni novellist „Surm Veneetsias” („Der Tod in Venedig”, 1911, e k 1998, tlk Heli Mattisen).

Linke

Aija Sakova „Ilmus kirjandusuurija Eve Pormeistri filosoofiline tekstikogumik”. Postimees 29.10.2021,
https://kultuur.postimees.ee/7373971/ilmus-kirjandusuurija-eve-pormeistri-filosoofiline-tekstikogumik

Loetud ja kirjutatud. Eve Pormeister „Näen, kuulen, tunnetan”, Vikerraadio 27.11.2021. Saatejuht Valner Valme.
https://vikerraadio.err.ee/1608402398/loetud-ja-kirjutatud-eve-pormeister-naen-kuulan-tunnetan

Eve Pormeister Viivi Luigest. Kui mitte enne, siis Roomas saad sa seda näha ja kuulda. 01.11.2016, kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/314430/eve-pormeister-viivi-luigest-kui-mitte-enne-siis-roomas-saad-sa-seda-naha-ja-kuulda

Eve Pormeister. Miks õitsesid Hamburgis 1943. aasta sügisel kastanid ja sirel?, 03.05.2019. kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/936064/eve-pormeister-miks-oitsesid-hamburgis-1943-aasta-sugisel-kastanid-ja-sirel

Püsiviide Lisa kommentaar