Agneta Pleijel
1940. aastal Stockholmis sündinud Agneta Pleijel on üks silmapaistvamatest praegu elavatest rootsi kirjanikest. Ta on kirjutanud romaane, näidendeid, lüürikat, kirjanduskriitikat ja olnud tegev kultuuriajakirjanikuna. Pleijel debüteeris näitekirjanikuna 1970. aastal, tema esimene luulekogu ilmus 1981, läbimurde kirjanikuna tõi 1987. aastal esikromaan ”Tuulepiilurid” (Vindspejare).
Eesti keeles on ilmunud Pleijeli ”Talv Stockholmis” (Loomingu Raamatukogu, 2000, tlk Irja Kiisküla) ja ”Ennustus. Ühe tüdruku mälestused” (Varrak, 2019, tlk Kadi-Riin Haasma).
Pleijeli viimane romaan ”Kaksikportree” (Dubbelporträtt, 2020) ilmus Anu Saluääre tõlkes eesti keeles 2021. Romaan põhineb tõsielulisel sündmusel: maailmakuulus kunstnik Oskar Kokoschka maalis 1969. a. portree veel kuulsamast detektiivromaanide autorist Agatha Christiest. Dialoog ja kuue maaliseansi kirjeldused on Pleijeli väljamõeldis, kuigi paljud mälupildid, mis vestluse käigus esile kerkivad, on ajalooliselt aset leidnud. Kokoschka ja Christie vestlused maaliseanssidel käsitlevad enamasti elu ja kunsti vahelisi seoseid.
Agneta Pleijel on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Tema kohtumine lugejatega toimub 12. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis ja kannab pealkirja „Partii sule ja pintsliga“. Temaga vestleb kirjandusteadlane Esbjörn Nyström (Rootsi). Rootsi keeles, sünkroontõlkega eesti keelde.
Katkend:
Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Kirjastus Varrak 2021. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. Lk 40 – 50.
RUUM ON TUBAKASUITSU täis. Kokoschka ajab end jalule, kummardub proua Christie käe kohale ja suudleb seda. Kirjaniku meelest on see koomiline, aga Kokoschka on ju idaeurooplane. Proua Christie on suurt kasvu, täheldab kunstnik, ja mähitud justkui mingisse roosasse laudlinasse.
Proua istub kergelt hingeldades tugitooli.
Ole nüüd tubli tüdruk, see ei tee haiget. Max paitab südamlikult naise põske ja jätab nad omavahele. Kokoschka seab end proua ette molberti taha istuma. Kirjanik silmitseb tema kiitsakat kogu. Nad jälgivad teineteist ja ei vaheta mõnda aega sõnagi.
Proua Christie, alustab Kokoschka sõbralikult.
Härra Kokoschka, vastab proua kerge grimassiga.
Te ei arva ometigi, et meie kohtumine on juhus, ütleb kunstnik.
Muidugi on see juhus, vastab kirjanik. Te saite tellimuse ja võtsite selle vastu. Ma ei ole sellest erilises vaimustuses, parem on see otsekohe üles tunnistada.
Kunstnik tõuseb püsti ja nihutab pisut rahutult molbertit. Seejärel võtab ta maalimiskastist välja kokkulapatud triibulise põlle ja seob selle ette. See annab talle kõhetu köögitüdruku välimuse. Nägu meenutab vana indiaanlast. Nagu mõnd Karl May kirjeldatud tegelast, võib olla Winnetoud.
Minu arust me sageli ülehindame juhust, jätkab ta. Tegelikult sõltub kõik ühest ja teisest, ja kuulub kokku sellega, mis on varem juhtunud ja mis määrab tulevikku. Saame omavahel pisut tuttavamaks, enne kui tööle asume, proua Christie.
Ma arvasin, et ma pean täna ainult liikumatult istuma ja vait olema.
Te võite asendit muuta, millal aga tahate. Kui te räägite, siis on see ainult meeldiv.
Millest siis, härra Kokoschka?
Millest tahes, mis aga pähe tuleb.
Mulle ei tule midagi pähe. Mulle ei meeldi ennast maalida lasta. Punkt. Ma ei ole suurem asi vestleja. Aga rääkige parem teie ise.
Kokoschka süütas sigareti. Ja ulatab tema poole viskiklaasi. Proua raputab pead. Ta ei ole õppinud viskit jooma, kuigi on proovinud. Tal ei ole kunagi õnnestunud ka suitsetama õppida.
Kas te tõesti olete proovinud?
Tõesti olen proovinud. Aga jooge teie. Tõmmake suitsu. Ja rääkige, nii palju kui tahate. Mulle tuleb harva midagi huvitavat pähe.
Kokoschka puhkeb naerma.
Räägime surmast, armastusest ja kunstist, teeb ta ettepaneku, vabalt valitud järjekorras.
Proua Christie muigab mokaotsast. Minu tütrepoeg Matthew väidab, et te maalite iseloomusid. See kõlab õudselt. Ise ma ei ole kahjuks teie maale näinud.
Kokoschka tuhnis maalimiskastis, leiab Fischerilt saadud foto ja hoiab seda Agatha silmade ees. Proua kummardub tugitoolis ettepoole, et paremini näha, ja kortsutab kulmu. Siis vangutab pahaselt pead.
Jah, see olen mina. Ammu aega tagasi. Ärgem rääkigem surmast.
Räägime siis kunstist, proua Christie. Kes te kunstnikuna olete?
Proua Christie ohkab. Mul on tõeliselt piinlik, härra Kokoschka, et minu mees ja tütrepoeg on teile augu pähe rääkinud. Ma olin ägedalt selle vastu. Ma kirjutan lihtsaid kriminaalromaane. Minu ämm, minu esimene ämm, pidas seda häbiväärseks. Kirjutagu ma parem kuulsate meeste elulugusid, oli tema arvamus. See sobis tema meelest naisterahvale paremini. Oijah.
Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?
Kokoschka vaatas teda oma toolilt, jalg üle põlve.
Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab proua Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.
Kirjutamine on lasknud mind rahus olla.
Kokoschka paneb tähele tema käsi. Parema käe sõrmed trummeldavad leentooli käetoel, elavalt ja pisut ebarütmiliselt. Proua ei paista ise seda märkavat, kuid see peegeldab tema ärritust. Sõrmede liikumine võlub Kokoschkat.
Võtame siis armastuse, proua Christie, jätkab ta. Millal see tüdruk pildil esimest korda armus?
Proua Christie näole ilmub tüdimuse vari. Odav küsimus; see tuleks justkui mõnelt vanapapilt, kes rongisõidul väikesel tüdrukule karamelli pakub. Seda sorti kommionude eest hoiatati alati. Ta raputab pead. Mõtleb hetke ja teeb otsuse.
Härra Kokoschka. Jutustage mulle Alma Mahlerist. Te olevat temaga tuttav olnud.
Kokoschka on jahmunud. Ka omaenda reaktsioonist. Alma – see on tõepoolest väga ammu. Ta vaatab maha, kopsakate kingade poole proua Christie jalas. Talle näib, et nende üle voolab vesi. Proua on vee-olend. Esmamuljes on alati oma tõde. Proua Christie sõrmed jätkavad trummeldamist.
Kokoschka paneb foto maalimiskasti tagasi.
Temast, Oskar-poisist, pole lapsepõlvefotosid. Ta sündis Pöchlarni väikelinnas, kuid perekond kolis peagi Viini.
Fotosid ei ole; tuleb minna ja astuda üle Viini tööliskvartali rentslis murduva päikesevalguse.
Kümneaastane poiss puust trepil üsna räpases ümbruses.
Majade ümber röhivad sead ja joogivett tuleb tuua pumbakaevust. Rahvas loobib igale poole rämpsu laiali. Poiss näeb, kuidas ema Romana tuleb raske veeämbriga. Ema ulatab talle seelikutaskust tüki leiba.
Poiss näsib seda hajameelselt. Sakris peaga isa tuleb majast välja, istub trepile ja poiss nihkub pisut kõrvale. Ta näeb midagi hämmastavat.
Surnud oravapoeg!
See ujus kraavis, pooleldi läbiligunenud ajalehel. Väike märg keha, kuidas ta suri? Mingi putukas nõelas? Rott hammustas? Roheline hommikuvalgus vee peal moodustab kauni surnukirstu ümber oravapoja, kes koos muu kõntsaga minema ujub.
Ptüi, kurat, ütleb isa, kõige ots on mädanemine ja lagunemine.
Isa Gustav on enneaegselt murtud, mürgise keelega mees. Pärit kullasseppade suguvõsast, kes polnud tuntud mitte ainult Austrias, vaid kellel olid kontorid ja Pariisis ja Madridis. Suguvõsas on mitmeid jõukureid. Gustav ei ole jõudnud kaugemale kellade müütamisest Viini eeslinnades. Seejärel oli ta mõnda aega raamatupidaja abiline.
Ja siis töötu. Lugemusest tal puudu ei tule, aga ta istub enamasti kodus, paneb tina ja otsib raamatutest oma melanhooliale tuge.
Kui Oskari ema, palju noorem ja lihtsamast perekonnast, ei oleks kvartalit mööda ringi saginud, pesnud pesu, aidanud kolida, küpsetanud pagariäridele leiba ja sahkerdanud tubakaga, siis ei oleks neil leiba laual olnud. Oskaril on noorem õde ja noorem vend. Ema on leidlik ja töökas. Tema silmad võivad vihast välkuda. Aga ta leiab alati nõu. Oskar jumaldab oma ema.
Ta ei talu enam isa süngeid ennustusi ega suuda päästa surnud oravapoega. Ta võtab ranitsa kooliõpikutega, heidab selle sõnatult õlale ja läheb. Üks majasein lõõmab kuldpunaselt. Oskar näeb vankrit sinise hobusega ja rohelise kutsariga, ja roosas kleidis tüdrukut lillade varjudega puiesteel. Koolis pole Oskar kuigivõrd helge pea, kuid ta joonistab ja maalib.
Kooli lõpus esitab ta äkilise mõttesähvatuse ajel oma proovitööd Kunstgewerbeschule`sse. See ei ole mingi akadeemia, vaid kunstkäsitöökool. Ta võetakse koos sadade teiste taotlejatega vastu. Sellele järgneb Gustavi näägutamine: kunstnikuks mõtled hakata või?
Ptüi, kurat. Tahad kerjakotti kanda nagu mina?
Aga Romana on uhke nagu kukk. Sa oled minu poeg. Sind ootab ees suur tulevik. Meie mõlemad oleme tulehinged.
See on tõsi: nad mõlemad on sündinud tulekahjude ajal.
Miski ei või kõigutada Oskari veendumust, et maailm kõneleb meiega valguse ja värvide kaudu ja et silm on loodud selleks, et neid tõlgendada. Seda on näha ühelt hilisemalt fotolt temast ja tema maalikunstnikest sõpradest, Schielest ja Oppenheimerist.
Teistel on seljas ülikond. Temal on jalas liibuvad valged püksid ja seljas mahalõigatud hõlmadega frakikuub, pea paljaks nuditud. Käed püksitaskutes ja iseteadlik nägu peas.
Esimene näitus: ta katab seinad musta värviga, nii et külastajad astuvad pimeruumi ja maalid kerkivad šokeeriva mõjuga esile.
Neid peetakse vormituteks. Arusaamatuteks.
Sündsusetuteks ja kriiskavateks.
Kõik see tuhiseb Kokoschkal läbi pea, kui ta tõuseb molberti tagant toolilt ja liipab paar sammu üle põranda proua Christie poole. Mälestused on ootamatult temas tiirlema hakanud. Ta kõnnib koos sõber Loosiga Ringstrassel lumetormis. Sõber, arhitekt Loos, temast kõvasti vanem, võttis temaga ühendust pärast esimest näitust, mida ta pidas geniaalseks. Oskar esindas uut Viini, tarretunud kunsti, kirjanduse ja filosoofia vastast opositsiooni.
Tema nooruslikus enesekindluses oli siiski üks haav: naine.
Sugukihk ja bordellid. Midagi muud saadaval ei olnud. Kui tema arutu armumine ühe sõbra õesse lõppes sellega, et tüdruk tegi suhtele lõpu, paisati ta ahastusekuristikku, melanhooliasse ja enesetapumõtetesse. Sel ajal oli ta kirjutama hakanud ja tema Viini kabareelavadele mõeldud tükid olid kui metsikud möirged. Naise üleolekust. Mehe nõrkusest.
Ei mingit grammatikat, hullumeelne süntaks. Nagu näiteks „Mõrvarid, naiste lootus”. Mees tapab naise. Enne suremist torkab naine meest noaga ja mees kärvab. Sood on teineteisest nii kaugel, et nad ei küündi iial teineteiseni. Kõiges on lõhed. Iga pind võib puruneda ja iga side rebeneda. Miski ei ole see, mis ta näib olevat. Ainus, mille juurde jääda, on kunst.
Oskar on õnnetu ja Loos on talle toeks.
Aga mitte ainult Loos, ka Karl Kraus peab teda geniaalseks maalijaks. Karl Kraus ülistab teda oma ajakirjas „Die Fackel”, mis tunnetab aja pulssi. Karusil on Viini teravaim sulg ja ta rebib püksid jalast topeltmoraalil, topeltmonarhial ja antisemitismil.
Kokoschka istub jälle molberti taha, Loosi hääl ikka veel kõrvus: vaata enda ümber ringi, Kokoschka. Viin on puha sõnnik. Sõnnikust kujud ja büstid nagu sõnnikuvorstid. Lossid nagu sõnnikuhunnikud ja ooperimaja nagu sakiline kakandus.
Kõik see väärib hävingut. Tal on meeles, kuidas Loos nimetas mõttetut dekoori: kuritegu. Pompoosne hooplemine: paisuvate musklitega Atlased, prinkide rindadega jumalannad, kõik need keerubid ja viinamarjakobarad – mis ümbritsevad haisvat sisikonda.
Loos projekteeris vabrikuid ja kortermaju range asjalikkusega ning kakanduse täieliku puudumisega. Ta ei olnud mitte ainult sõber, vaid ka nagu isa.
Nad olid ühel meelel. Et ehtne kunst on võimeline kulisse maha rebima ja läbi valskuse tungima. Nad mõlemad jumaldasid Gustav Mahleri muusikat, see võttis neil otsekui kõrist kinni. Trompetid, löökpillid ja litaurid, kõuemürin. Tormid ja crescendo`d, mis kasvasid orgasmiks, et otsekohe muutuda õrnuseks, südamlikkuseks ja lihtsuseks, mis toob pisarad silma. Kokoschka ei tea, kuidas ta suudaks sellele irooniliselt jäigale proua Christiele Almast jutustada. Ta võtab maalimiskastist söepulga, kaalub seda käes, kuid ei kasuta seda.
Alma Mahler, ütleb ta pikkamööda, nagu maitseks seda nime. Tõsi ta on, meil oli mitu aastat suhe.
Tõesti? Rääkige.
Kõige lihtsam on vist öelda, et mind tabas armastus, mis oli minu jaoks liiga suur. Seda peaks nimetama hulluseks.
Rääkige hullusest lähemalt. See huvitab mind, ütleb proua Christie.
Kokoschka võtab viskiklaasist lonksu ja tõmbab kätega läbi harali juuste.
Link
Helen Pärk. AK, vestlused elu elementaarosakestest, postimees.ee
https://kultuur.postimees.ee/7469225/vestlused-elu-elementaarosakestest
Agneta Pleijel “Kaksikportree”
Agneta Pleijel „Kaksikportree“
https://www.literaturfestival.com/autoren-en/autoren-2002-en/agneta-pleijel
Timur Vermes
Saksa kirjanik Timur Vermes sündis 1967. aastal Nürnbergis, isa poolt on ta Ungari juurtega. Vermes õppis ülikoolis ajalugu ja politoloogiat ning tegi enne esikromaani ilmumist ajakirjanikuna kaastööd ajalehtedele. 2012. aastal ilmunud debüütromaan “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”) osutus tõeliseks bestselleriks, mis tänaseks on tõlgitud rohkem kui 40 keelde. Eesti keeles andis romaani Piret Pääsukese tõlkes välja kirjastus Kunst. Romaani põhjal valmis 2015. aastal menukas mängufilm.
Satiirilises romaanis “Ta on tagasi” ärkab Hitler ellu tänapäeva Berliini tühermaal. On aasta 2011. Ootamatult välja ilmunud veidrikku peetakse geniaalseks koomikuks ning õige pea sattub taas ellu ärganud Hitleri televisiooni, kus saab oma saate, äratab tähelepanu ja hakkab poolehoidjaid koguma.
Autor parodeerib romaanis teravalt tänapäeva kergesti manipuleeritavat massimeediat ja parteipoliitikat ning laseb Hitleril koos lugejaga naerda nüüdisaegse maailma kitsaskohtade üle. Kogu see lugu pole mitte ainult naljakas, vaid hoiatab ja paneb mõtlema.
Timur Vermes esineb kirjandusfestivalil Prima Vista 9. mail kell 17.30 Tartu Linnaraamatukogus, vestluskaaslaseks ajaloolane Olaf Mertelsmann.
Foto: Christopher Civitillo
Katkend: Ta on tagasi, Kirjastus Kunst 2013. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 17 – 23.
Kui ma taas teadvusele tulin, lamasin maas. Keegi asetas mulle midagi niisket laubale.
„Kuidas te ennast tunnete?”
Üks mees oli minu kohale kummardunud, ta võis olla neljakümneviiene, võib-olla ka üle viiekümne. Seljas oli tal ruuduline särk, jalas lihtsad püksid, nagu neid kannavad töölised. Seekord ma teadsin, mida tulen kõigepealt küsida.
„Mis kuupäev meil on?”
„Ee … 29. august. Ei, oot-oot, kolmekümnes.”
„Mis aasta, mees,” kraaksatasin ma end istuli ajades. Niiske lapp kukkus mulle inetult sülle.
Mees vaatas mind kulmu kortsutades.
„2011,” ütles ta ja silmitses mu kuube. „Mis te siis arvasite? 1945?”
Ma otsisin sobivat vastust, aga siis pidasin paremaks püsti tõusta.
„Te peaksite ehk veel veidi lamama,” ütles mees, „või istuma. Mul on kioskis tugitool.”
Tahtsin nüüd öelda, et mul pole lõdvestumiseks aega, kuid pidin endale tunnistama, et mu jalad värisesid veel liiga tugevalt. Niisiis järgnesin talle kioskisse. Ta isa võttis istet toolil väikese letiakna juures ja vaatas siis mulle otsa.
„Lonks vett? Ehk natuke šokolaadi? Müslibatoon?”
Ma noogutasin, pea uimane. Ta tõusis, tõi pudeli mineraalvett ja kallas seda mulle klaasi. Ühelt riiulilt võttis ta mingi kireva tahvli, küllap puutumatu toiduvaru, värvilises hõbepaberis. Ta avas paberi, paljastades millegi, mis nägi välja nagu tööstuslikult kokku pressitud vili, ja surus selle mulle pihku. Nähtavasti polnud veel kadunud kitsaskohad leivaga varustamises.
„Te peaksite korralikult hommikust sööma,” ütles ta. Siis võttis ta uuesti istet. „Väntate siin kuskil lähedal?”
„Väntame?”
„Noh, dokumentaali. Filmi. Siin kandis ju pidevalt vändatakse midagi.”
„Filmi…?”
„Kulla mees, te olete omadega ju ikka vähe segi.” Ta naeris ja osutas käega minu poole. „Või käite alati nõnda ringi?”
Vaatasin ennast ülalt alla. Ma ei suutnud tuvastada midagi tavatut, kui tolmu ja bensiinihaisu muidugi mitte arvestada.
„Tegelikult küll,” ütlesin mina.
Võis ju aga olla, et ma olin oma nägu vigastanud. „On teil peeglit?” küsisin ma.
„Ikka,” vastas tema ja osutas sellele, „teie kõrval, kohe Focus`e peal.”
Ma järgisin tema näppu. Peegel oli oranžis raamis, ettevaatuse mõttes oli ta sellele peale kirjutanud Der Spiegel, justkui poleks muidu sellest aru saadud. Alumine kolmandik sellest oli mingite ajakirjadega kaetud. Pöördusin vaatama.
Minu peegelpilt nägi üllatavalt laitmatu välja, isegi mu kuub paistis korralikult pressitud – ilmselt oli kioskis selline soodne valgustus.
„Peate tiitellugu silmas?” küsis mees. „Neil on ju igas kolmandas väljaandes mõni lugu Hitlerist. Ma arvan, et teil pole enam vaja intensiivsemalt ette valmistada. Te olete hea.”
„Tänan,” ütlesin ma mokaotsast.
„Jajah, päriselt,” lausus tema, „ma olen „Allakäiku” näinud. Kaks korda. Bruno Ganz – see mees oli suurepärane, aga teie vastu ta ei saa. Kogu hoiak ja … võiks arvata, et teie see oletegi.”
Ma tõstsin pilgu: „Mis ma olengi?”
„Noh, nagu te oleksitegi Führer.” Seejuures tõstis ta mõlemad käed, surus kummagi keskmise nimetissõrme kokku, kõverdas neid ja sirutas kramplikult kaks korda üles-alla. Ma ei suutnud seda hästi uskuda, kuigi paistis nii, et pärast kuutkümmend kuut aastat oli see kõik, mis kunagi nii krapsakast Saksa Tervitusest veel alles oli jäänud. See oli vapustav, kuid siiski märk sellest, et minu poliitiline tegevus polnud vahepeal täiesti tagajärjetuks osutunud.
Tõstsin käe tervituseks vastamiseks: „Mina OLEN Führer.”
Ta naeris jälle: „Uskumatu, see mõjub nii loomulikult.”
Ma ei suutnud tema pealetükkiva lõbususega korralikult tegelda. Pikkamisi hakkasin taipama oma olukorda. Kui polnud tegemist unenäoga – ja selle kohta kestis see siin ilmselt liiga kaua -, siis viibisin ma tõepoolsest aastas 2011. Siis olin ma maailmas, mis oli minu jaoks täiesti uus, ja pidin tunnistama, et ka ma ise kujutasin selle maailma jaoks uut elementi. Kui see maailm kas või kohati loogiliselt funktsioneeris, siis eeldas ta minult, et ma olen kas 122 aastat vana või – mis tõenäolisem – juba ammugi surnud.
„Mängite ka muid asju?” küsis ta. „Olen ma teid juba kuskil näinud?”
„Ma ei mängi,” vastasin ma, küllap veidi järsult.
„Muidugi mitte,” ütles ta ja tegi veidralt tõsise näo. Siis pilgutas ta mulle silma. „Kus te esinete? Kas teil on oma programm?”
„Loomulikult,” vastasin ma, „juba aastast 1920! Rahvuskaaslasena peaksite ometi neid kahtekümmet viit punkti tundma.” (Vihje 24. veebruarile 1920, kui Müncheni Hofbräuhausis nimetati Saksa Töölispartei (DAP) ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP) ja loeti ette selle programmi 25 punkti.)
Ta noogutas usinalt.
„Hoolimata sellest pole ma teid veel kuskil näinud. On teil oma flaier? Või kaart?”
„Kahjuks mitte,” laususin ma nukralt, „kaart on peakorteris.”
Püüdsin endamisi selgusele jõuda, mida peaksin järgmisena ette võtma. Paistis olevat selge, et ka Riigikantseleis, isegi Führerbunker`is
võib 56-aastane Führer mõjuda uskumatuna, jah, päris kindlasti. Ma pidin aega võitma, oma võimalusi analüüsima. Vajasin mingit peavarju. Korraga taipasin lausa valulikult, et mul pole taskus pennigi. Hetkeks meenus ebameeldiv aeg kodutute meeste öömajas, 1909. See oli olnud vajalik, muidugi, see oli andnud kogemusi, mida ei suuda anda ükski ülikool maailmas, ja ometigi polnud see kasinaga läbiajamise faas aeg, mida oleksin nautinud. Sünged kuud möödusid mu vaimusilma ees, halvustamine, põlastus, ebakindlus, mure hädavajaliku pärast, kuivanud leib. Mõttessevajunult, äraolevalt lõin ma hambad kummalisse vilja hõbepaberis.
See maitses üllataval kombel magusalt. Ma silmitsesin toodet.
„Mulle maitsevad need ka,” ütles lehekaupmees, „kas tahate veel üht?”
Raputasin pead. Mul oli praegu suuremaid probleeme. Vaja oli kindlustada endale kõige lihtsam, primitiivsem igapäevane toimetulek. Ma vajasin peavarju, veidi raha, kuniks saan asjadest rohkem selgust, võimalik, et vajasin tööd, vähemasti ajutiselt, kuniks selgitan välja, kas ja kuidas saan oma valitsemistegevust jätkata. Sinnamaani oli vaja kuidagi leiba teenida. Võib-olla maalides, võib-olla kuskil arhitektuuribüroos. Enesestmõistetavalt poleks ma esialgu ka füüsilist tööd ära põlanud. Loomulikult oleks minu teadmisi saanud edukalt kasutada saksa rahva heaks sõjakäigul, kuid aktuaalset olukorda tundmata oli see illusoorne. Ma ei teadnud isegi seda kellega Saksa Reich`il üldse veel ühine piir oli, keda püüti haavata, kelle poole võis tulistada. Niisiis pidin ilmselt kõigepealt endale oma käteoskustega sissetulekut muretsema, ehk mõne harjutusväljaku või maanteelõigu ehitusel.
„Räägime nüüd tõsiselt,” jõudis mu kõrvu lehemüüja hääl. „Kas te olete veel amatöör? Sellise numbriga?”
See mõjus nüüd küll õige mühaklikult. „Ma ei ole mingi amatöör!” vastasin talle rõhutatult. „Ma ei kuulu ometigi nende kodanlike laiskvorstide hulka!”
„Ei-ei,” vaigistas mind mees, kes paistis südamepõhjas aus inimene olevat. „Ma pidasin silmas, et mis ametit te ka peate.”
Mnjah, mis ametit ma pean? Mida oli mul talle välja pakkuda?
„Ma … ma olen praegusel ajal veidi … tagasi tõmbunud,” kirjeldasin ma ettevaatlikult oma olukorda.
„Ärge saage minust valesti aru,” kiirustas lehemüüja ütlema, „aga kui te tõesti pole veel … see on ju lausa uskumatu! Ma pean silmas, et siit käib sageli keegi mööda, terve linn on täis agentuure, filmimehi, teletegelasi, need rõõmustavad alati vihje üle, uue näo üle. Ja kui teil kaarti pole – ma pean silmas, et kuidas ma teid siis kätte saan? On teil telefon? Meil?”
„Ee…”
„Või kus te elate?”
Sellega tabas ta tõesti valusat kohta. Teiselt poolt paistis, et tal pole midagi autut mõttes. Ma otsustasin riskida.
„See korteri asi on praegusel ajal veidi … kuidas ma peaksin ütlema… selgusetu…”
„Nojah, või on teil ehk sõbratar, kelle juures te elate?”
Viivu jooksul mõtlesin ma Eva peale. Kus küll tema võis olla?
„Ei,” pomisesin ma harjumatult lööduna, „südamedaami ei ole. Enam.”
„Oo,” ütles lehemüüja, „mõistan. See on vist alles õige värske lugu.”
„Jah,” tunnistasin ma, „see kõik siin on … minu jaoks õige värske.”
„Viimasel ajal asjad enam ei sujunud, mis?”
„See peab paika,” noogutasin ma, „Steineri (Felix Steiner (1896-1966) Waffen-SS kindral, andis end mais 1945 ameeriklastele vangi.) grupi rünnak jäi andestamatul moel ära.”
Ta vaatas mulle hämmeldunult otsa: „Ma pidasin teie sõbratari silmas. Kes süüdi oli?”
„Ma ei tea,” tunnistasin ma, „lõppude lõpuks küllap Churchill.”
Ta naeris. Siis silmitses ta mind pikemat aega mõtlikult.
„Teie suhtumine meeldib mulle. Pange tähele, ma teen teile ühe ettepaneku.”
„Ettepaneku?”
„Ma ei tea, mis nõudmised teil on. Aga kui te midagi erilist ei vaja, siis võite korra või paar siin ööbida.”
„Siin?” Ma vaatasin kioskis ringi.
„Kas võite endale Adloni hotelli lubada?”
Tal oli õigus. Ma langetasin pilgu.
„Te näete, et ma olen praktiliselt rahata…” tunnistasin ma.
„No vot. Ja pole siis ime, et te vaatamata oma oskustele ei söanda avalikkuse ette astuda. Te ei tohiks ennast peita.”
„Ma ei peitnud ennast!” protesteerisin ma. „Põhjuseks oli pommisadu!”
„Jajah,” rehmas ta, „niisiis veelkord: te jääte päevaks-paariks siia ja ma teen oma ühe või teise kundega juttu. Eile saabus uus Theater heute ja siis ka üks nendest filmiajakirjadest, seda tulevad nad nüüd riburadamisi ostma. Ehk meil näkkab. Ausalt, tegelikult ei pea te isegi midagi oskama, ainuüksi mundri olete ju superhästi järele teinud…”
„Kas see tähendab, et ma jään nüüd siia?”
„Esialgu. Päevasel ajal püsite minu juures, kui keegi tuleb, saan teid kohe esitleda. Ja kui keegi ei tule, siis on vähemalt mul endal lõbus. Või on teil kuskil mõni muu ulualune?”
„Ei,” ohkasin ma, „see tähendab, kui välja arvata Führerbunker…”
Ta naeris. Siis vakatas.
„Öelge, ega te siin mul ometi kioskit tühjaks ei tee?”
Ma vaatsin talle nördinult otsa. „Kas ma näen välja nagu kurjategija?”
Ta silmitses mind. „Te näete välja nagu Adolf Hitler.”
„Täpselt nii,” ütlesin mina.
Lingid:
https://kultuur.err.ee/1086309/21-sajandi-50-olulist-romaani-richard-powers-ja-timur-vermes
https://arvamus.postimees.ee/2659316/hitler-on-tagasi-ehk-kas-rahvas-valib-idioote
Hitler pole ju kunagi ära olnudki!
https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot/same-series
https://arhiiv.err.ee/seeria/jarjejutt-timur-vermes-ta-on-tagasi/lavastuslik/69
https://www.sueddeutsche.de/kultur/bestseller-roman-er-ist-wieder-da-ha-ha-hitler-1.1568685
https://taz.de/Timur-Vermes-Satire-Er-ist-wieder-da/!5070624/
Nädala autor 