Birutė Jonuškaitė
Birutė Jonuškaitė on Poolas leedulaste etnilises piirkonnas sündinud leedu kirjanik, esseist ja publitsist. Lõpetanud ajakirjanduse eriala Vilniuse ülikoolis, jäi ta päriseks Vilniusesse elama ning on öelnud, et ei taha Vilniust vahetada ühegi linna vastu kogu maailmas, ehkki tal on olnud võimalusi paljudes paikades olla ja pikemat aega koguni välismaal elada. Kuna ta on lapsepõlvest saadik olnud kakskeelne, kahe kultuuri (leedu ja poola) inimene, on ta kogu elu kirjutamise kõrval tõlkinud ka poola kirjandust leedu keelde. Jonuškaitė on kogunud materjali Czesław Miłoszi kohta juba 1980. aastast alates, oli üks esimesi, kes kõndis Miłoszi lapsepõlve radadel ning kirjutas veel enne Leedu iseseisvuse taastamist temast artikleid, tõlkis leedu keelde romaani „Issa org“ katkendi ja avaldas selle kultuuriajakirjas. Kokku on ta tõlkinud umbkaudu 35 poola kirjanduse proosa- ja luuleraamatut.
Ent Birutė peamine tööpõld on ilukirjanduslik proosa. Ta on avaldanud kuus romaani, mitu jutuvalimikku, kolm esseekogu ja kaks luuleköidet. Tema loomingut on korduvalt auhinnatud Leedu kirjanduspreemiatega ja kahel korral on ta pälvinud Leedu Kultuuriministeeriumi preemia kultuuriteemalise publitsistika eest. Poola Vabariigi presidendi otsusel auhinnati teda Kuldristiga eriliste teenete eest Poola-Leedu kultuurisidemete arendamisel (2016). Samal aastal sai Jonuškaitė Leedu Vabariigi valitsuse kultuuri- ja kunstipreemia. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Esimene eesti keelde tõlgitud Birutė raamat (tõlkija Tiiu Sandrak) – romaan „Maranta“ valiti Leedu Aasta Raamatu konkursil viie 2015. aasta parima täiskasvanutele mõeldud raamatu hulka. Autor pälvis nimetatud romaani ja selle teise osa „Maestro” eest Balti Assamblee kirjanduspreemia 2020. aastal. Poolakeelne „Maranta” väljaanne (tõlkija Agnieszka Rembiałkowska) leidis Poolas palju soodsat vastukaja ning valiti eelmisel aastal Gdynia kirjanduspreemia lõppvoorus viie nomineeritud raamatu sekka.
Jonuškaitė on leedu kirjanduses ainuke proosakirjanik, kelle loomingus kajastuvad muude universaalsete teemade kõrval eredalt Poola leedulaste piiriäärse elu probleemid – väikese kodumaa temaatika. Kriitikute arvates saab „Marantat” lugeda kui ühe suguvõsa lugu, mida Sejny kandi koloriidi, traditsioonide ning mentaliteedi taustal esitatakse kolme naise – vanaema, ema ja lapselapse – erineva elu maailma, usu ning väärtushinnangute kaudu. Samuti võib romaani lahti harutada kui põnevalt põimitud värvikat detektiivilugu, mis lõpeb ootamatult, sest jääb ju segaseks, kas oli laip või ei olnud. Niisamuti on romaan kui omapärane varjatud teoloogiline traktaat (ärgem unustagem, et toataime Maranta leuconeurat kutsutakse mõne rahva, näiteks taanlaste seas Jumala Kümne Käsu taimeks). Seda saab lugeda kui filosoofilis-psühholoogilist teost, kus kõneldakse meie eluvalikutest olukorras, kus me ei tea, kes me oleme, ega suuda hoomata mõnda tõde enda ja maailma kohta. Autor väidab, et paljusid meist saadab sündimisest saadik nii- või naasugune vari, mis jälgib meid, kui võtame vastu olulisi otsuseid, teeme karjääri, emigreerume või tuleme tagasi, kogeme edu ja valmistame oma lähedastele pettumust.
Alates 2018. aastast on Birutė Jonuškaitė Leedu Kirjanike Liidu esinaine.
Katkend:
Maranta, Eesti Raamat 2021, leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak. Lk 131 – 139
1998.aasta kevad. Sinu esimene kevad Pariisis! Tõmbad kopsud õhku täis ja peaaegu kerkid Sacré-Cœuri basiilika trepi kohale. Valevust kiirgav linn su jalge ees! Kas sa kujutad teda sellisena ette? Tõesti ei arvanud, et tunned sedasama, kogu hinge ja keha hõivavat kergust nagu isa nurmedel kõige kõrgema künka otsas – taltsutamatut soovi käed laiali sirutada ja üle järve kauge silmapiiri poole hõljuda. Ainult siin ei lõpe nurmed sakilise metsaviiruga – valgete linnamajade kontuurid lahustuvad mahedalt taevasinas.
Seisad, pildistad. Pilguga. Imad endasse nagu käsn. Igal sammul ahmid õnnest õhku. Pariis lööb jalust. Isegi ka otseses tähenduses. Kõht kleepub iga päevaga üha enam selgroo külge, ent ikkagi mõtled omaette, et pole aega sõbranna poole lõunat või külluslikku õhtueinet sööma minna.
Tee peal saad endale lubada vähemalt kohvilonksu või mõne piruka. „Vaata, et ka sulle ei peaks hauakivile kirjutama „Suri Pariisis hulkumisest”,” ütleb sõbratar naerdes, jälgides, kuidas sa õhtuti jaksad väsimusest vaid mõne lusikatäie suppi neelata. Sageli sa uinud siinsamas, vajudes longuspäi lauale taldriku kõrvale.
Peaaegu nädal aega jõlgud nagu täitmatu hiir Louvreis. Ja ikka pole veel küllalt. Ja läheksid uuesti, kuigi ka soodushinnaga piletid pole odavamate killast. Kui palju päevi veedad sa Pére-Lachaisei kalmistul! Võiksid juba peaaegu ise giidiks hakata: „Härrad ja prouad, kas soovite näha kunstnik Amedeo Modigliani hauda Või ajakirjanik Victor Noiri oma? Või ehk Oskar Wildei oma? Lähme. Gdzie ležy Frederic Chopin? Tak, mogę zaprowadzić, proszę za mną.”(Kus puhkab Frédéric Chopin? Jah, võin juhatada, palun minu järel. (poola k.))
Aeg Pariisis hakkab halastamatult otsa saama. Peagi tuleb kohver pakkida ja suurlinn vahetada sünnimaa mäe vastu: sealt võid Eiffeli torni näha vaid siis, kui pigistad silmad tugevasti kinni. Kuid seni turritab ta veel lõbusalt harkisjalu silmapiiril. Tõtt-öelda ei huvita sind mitte torn. Juba ei tea mitmendat korda lähed Montmartreile üksteise kõrval töötavaid kunstnikke jälgima. Muigan omaette – Nicolas Malebranchei järgi „väljub minu hing silmade kaudu, et jalutada asjade vahel”: kogu ristkülikukujulise skvääri, kuhu on ajutise sini-valgetriibulise presentkatuse all sisse seatud välikohvik, on „okupeerinud” joonistavad mehed (ringi käies leiad vaid kaks naiskunstnikku) ja peaaegu kõik nad töötavad klapptoolidele rivistunult hiigelsuurte vihma ja päikese eest kaitsvate siniste, roheliste, valgete varjude all, otsekui oleksid need veel üks ajutine kirjute seenekübarate kohvikuaed, ainult et tunduvalt kõrgem kui päriskohvik, ja see eraldab einestavate inimeste territooriumi ringiratast liikuvast inimvoolust.
Paistab, et kõigil on tööd: üks, lopsakate poola aadlimehe vuntside, paksuklaasiliste prillide ja nokkmütsiga, joonistab vankris lamavat sõstrasilmset lapsukest, kelle vanemad on nagu medali kaks külge – valge ja musta näoga – kummargil tite kohal, jälgivat protsessi, ehkki lapsele see eriti ei meeldi, sest ta sipleb paljaste jalakestega ja kortsutab kulmu otsekui mõistes, et poseerimine on allaandlik luba olla paljaks varastatud ning pealegi – igav.
Joonistaja lükkab mütsi kuklasse, kratsib karvast lõuga, kerib punakad särgikäised üles, ja paberile ilmuvad pontsaka lapse pruunid silmad, ümar nägu ja naljakas lõualott. Jälgid tema töö tehnikat – kas ta joonistab nüüd štrihhidega või hõõrub sõrmedega?
„Šlahtitši” kõrval on end kõrgele toolile sättinud hiinlane: väike, kiitsakas, kortsuline nagu kuivanud puuoks, džiinides, rusikasuuruse tagumiku ümber tõmmatud lai pruun rihm, ise peitunud punasesse dressipluusi, kust kumab vastu lahke naeratus – pole ei kaela ega nägu, üksnes see naeratud ja koomiliselt veidi laiali ja seda naeratust mõlemalt poolt koos hoidvad kõrvad otsekui Potsatajal, aga silmade asemel on maailma kõige õnnelikumat inimest peegeldavad pilud: mees maalib noort neidu, mehe käsi on väike ja peenike, nii et tundub, nagu ei joonistaks mitte tema, vaid pliiats ise veab kätt paberilehte mööda, tõmmates julgeid, täpseid jooni, visates varje, siin vajutades, seal vaevu õrnalt puudutades ja naudinguga rõhutades tütarlapse näoovaali, sirgeid kulmukaari, ninasõõrmeid.
„Jooned on distsiplineeritud, pretsioossed, kuid samal ajal liikuvad, loomingulised, rahutud. Kõik on isiklik, avameelne, intiimne,” rulluvad minevikust lahti kellegi õppejõu öeldud ja siin elavaks muutunud sõnad.
Sulle meeldib jälgida neid sünnitusi: näed, kuidas kunstnikud tuhnivad molberti külge kinnitatud sahtlites, otsivad vastava teravuse või pehmusega pliiatseid, ja ka sahtlid on ühtedel päris väikesed ja teistel ulatuvad väljatõmmatuna molberti mõlemale küljele; neis vedelevad pliiatsite, kustukate ja muude vahendite kõrval ka väike peegel, eskiisilehed, räpased kaltsud, veepudelid.
Jälgid, kuidas meister hoiab kriiti käes, millisest punktist alustab kunstnik portree tegemist, kuidas selle lõpetab, märkad käelaba iga liigutust, märkad, millal pigistab missugune sõrm tugevamalt söetükki või pliiatsit, analüüsid mitte ainult joonistustehnikat, vaid ka loojate enda näo väljenduslikkust, huulte närimist, tahtmatuid juuste sasimisi, ohkeid, fraase või isegi pingelist vaikust, milles on kuulda vaid pliiatsi sahinat paberil.
„On ju nad, koloriitsed härrased skulptorid ja maalijad värviplekilistes hõlstides, tavaliselt üsna rumalad, lobisejad, spontaansuse meistrid, armsad poisid, kuid mitte ometi geeniused; nad produtseerivad peaaegu samamoodi, nagu ämblik koob oma võrku, sõltuvalt käe ehitusest, silmaterade asendist, sellest, mida tänapäeval nimetatakse ilusaks, ja sõltuvalt alkoholi äratatud kujutlustest,” lugesid üsna hiljaaegu kellegi kuulsa luuletaja esseistikaraamatust. Võib-olla ongi tal õigus, aga võib-olla kirjutas ta lihtsalt inimlikust kadedusest, ehkki teise gildi kolleegile, sest kadetsemishaigust põevad peaaegu kõik loomeinimesed. Aga võib-olla see ongi … käimalükkav tõukejõud?
Nüüd on nad kõik sinu silme alla rivistunud, siin, kõigi loojate Mekas. Kõnnid juba vaat et kolmandat korda sama ringi mööda, näed, et just äsja portree lõpetanud auväärses eas, muljetavaldavate lõua alla ulatuvate vuntside ja kahlus tokerjate bakenbardide omanik, kel kottis silmaalused ja vesised silmad. Toetub hooletult toolile, kohendab ennast, käed kõrvalseisvate toolide korjudel, laialt harkis jalad, millele vajunud ruudulise särgiga kaetud pirakas kõht, tema džiinidega vägagi sobiv müts, ja sa mõtled, et see onuke sarnaneb täissöönud laisa kassiga, kes saab päevast päeva tolgendada siin, teiste samasuguste seltsis, sest võib-olla ei oleks ta võimeline midagi muud tegemagi, sest ta on nende tänavate ämblikuvõrgu koostisosa, nagu ka plakat Tournée du Chat Noir, Restaurant Le Consulat, Cabaret de la Bohème või kabaree Au Lapin Agile.
Kas ta kaob unustusehõlma ühes oma kaasaegsetega ning keegi ei otsi märke tema olemasolust? Pole sinu otsustada, sest sina ei tunne neid, kuid loodad, et paljude aastate pärast astub mõni pintslitest ja värvilõhnast joovastunud tudeng samu tänavaid mööda ning otsib siin ja praegu töötavate inimeste jalajälgi samamoodi, nagu sina otsid praegu, millises kabareenurgas prassisid Picasso, Modigliani või Apollinaire.
Sobrad mälus, loed teatmeteoseid, lappad infokeskusest saadud linnaplaani ja rõõmustad, et võid jälgida pariislaste paraadi, sest sind huvitavad just nemad, mitte aga fotokate kaelarihmadesse rakendatud turistide mass.
Jälgid erksat vormikat prouat, kel ebatavaline hõljuv „kroon” kõrgele ülespoole sirutuva „sarvega” – peaaegu et tagurpidi näkisaba – mustadel lühikestel juustel ja kes komistab trepimademel, kui astub sisse Galerie dArt Céramiquei, ning püüad meelde jätta tema meeldiva naeru – purpurpunaselt põlevate huultega pärani suu, kelmikad liigutused, mis sobivad suurepäraselt tema volüümikale, kuid vilkale tagumikule.
Tahad ajukurdudesse salvestada inimeste muretu meeleolu, millest on kodumaal nii puudu, inimeste lõõgastunud pilgud, näomiimika, käeviiped, meeldivad vabandamised ja kirglikud vaimustumised igast pisiasjast – kogu ebatavaliste nägude galerii, aga eriti kunstnike oma, sest igaüks neist kunstnikest on oivaline Montmartrei visiitkaart, kes on endasse imanud kogu siinse künka koloriidi – saabunud turistide kirjust massist iseäranis erineva – ühes endisaegse ja praeguse elu värvidega, ühes eriliste sündmuste ja argipäevaga. Vaat too jaapanlane on otsekui välja astunud Nagisa Oshima filmist „Tunnete impeerium”: seljas rippuv džemper hall nagu mingi kott, samasugused hallid püksid, kõige tavalisemad valge tallaga spordijalatsid ja tüüpiline keskealise mehe pundunud nägu pikkade, juba halliks tõmbuvate ja allapoole laienevate vuntsidega ning kummiga üles pealaele naljakaks tutiks tõmmatud õhukeste sassis juustega, millest osa on välja tulnud ja tolknevad turja peal; ning tugevad kulmud tõusevad kord lendu nagu linnud, kord laskuvad alla, kui kunstnik piidleb temale poseerivat umbes viieaastast last. Kui arvad, et aeg on juba maha jätta see elavate eksponaatide galerii ja minna tagasi sõbratari juurde tema Ladina kvartalis üüritud korterisse, märkad korraga veel üht meistrit, kes on ilmselt alles äsja sättinud tooli molberti teistest pisut eemale, mitte kohviku piirdeaia kõrvale, vaid maja juurde, kahe rohelise ukse vahele, millel on poolenisti sinised, poolenisti valged kattevarjuga fonolukud. Kui varem siit möödusin, ei olnud meest veel. Nüüd ta istub, jalg üle teise jala, käed põlvedel risti, rahulikus puhkaja poosis, möödujate suhtes ükskõikne, otsekui teda ei huvitaks eriti, kas keegi peatub ja himustab poseerida, küsib, kui palju maksab portree, kas mõni klient üldse leidub; istub ilma ennast pakkumata, teistsugune kõige teiste – teenistusvalmite, pidevalt naeratavate, kõnetavate keskel, eemalt kaugelt helendades mitte valgete, vaid otsekui mingit veidrat tooni vandlikarva, õlgadeni langevate juustega. Esmapilgul meenutasid need sulle Tadulise lemmiku, õunikhobu Hõbedase lakka; temasse olid sinagi armunud harvaesineva graatsia ja pöörase loomuse pärast. Istub, vaadates üle kogu värvikirju platsi, lõug otsustavalt ees; niisugust nägu pole võimalik mitte märgata, sest see kooskõla – suured, liigutavad, pisut pungis pruunid silmad, kohevad kulmud, rangekujulisi põsesarnu raamistav lakk ja sellest veelgi heledamad vuntsid ning tihe habe, mis peaaegu lahustub heledal lõuendsärgil, - kerkis sinu silme ette otsekui värvilise keskkonnaga sobimatu kaader saja aasta eest tehtud fotolt ning ... tarretas su paigale. Vist samamoodi tarretuvad hüpnotiseeritud maod: seisid lummatult, mitte sammugi ei edasi ega tagasi, kuni lõppude lõpuks „maandus” ta oma nägemisvälja tagasi ja märkas sind, kes sa tammusid mõne sammu kaugusel, möödujad tõukasid sind ja tõttasid edasi, kuid sina ei liigutanud end. Huulenurgad värahtasid vaevu-vaevu, juba arvasid, et ta lausub madala Serge Gainsbourgi häälega „Ne dis rien” („Ära ütle midagi”, prantsuse laulja, laulukirjutaja, näitleja S. Gainsbourgi (1928-1991) laul. Toim.), ent tema tõstis ainult ühe põlve teiselt maha, ajas jalad harki, hõõrus peopesadega mööda sääri, nii nagu teevad mõnda tööd tegema valmistuvad inimesed. Siis panid sa tähele, et tal on linased püksid jalas ja üleskeeratud särgi varrukasuust ulatuvad välja tumeda tiheda karvaga kaetud käsivarred, karvad katavad ka sõrmi, mis juba sirutuvad toolikorju haarama, et ta saaks seda molbertile lähemale tõmmata, mugavalt sättida ja alustada seda, mis on vältimatu. Vaid nii palju sa teadsidki: vältimatu. Sellepärast tegid sammu mitte kõrvale, mitte mööda, mitte tagasi, vaid lähemale, peatusid molberti ees, suutmata pöörata pilku mehe silmadest, mida olen, nagu tundus, juba näinud: kulmud nagu mustad lendavad rongad, range lõuajoon, ainult ... nina ei ole sama pikk ja kühmuline, just, ta on ju peaaegu elav Antonia Pollaiuolo! (Pollaiuolo, Antonio Benci, nim (u 1431-1498), itaalia maalikunstnik, skulptor ja kullassepp. Tegutses koos vend Pieroga Firenzes. Toim.) Mees kinnitas valge paberilehe molbertile, tõmbas lahti sahtli ja võtnud sealt pliiatsi, hakkas sehkendama – sahh, sahh, esimesed jooned, sulle tundub, et ta koorib oma külgetõmbejõuga kihthaaval sinu nägu ja sätib nagu laps mosaiigina kokku: tükk tüki haaval, kiiresti ja täpselt, peljates, et sa toibud, et sa hakkad valu pärast karjuma, et sa rebid end tema magnetväljast eemale. Haarab kiirustades teise pliiatsi, kolmanda, varjutab, skaneerib sinu silmaavad ja ninasõõrmed, sa tunned, kuidas ta kopeerib kõrvajoone, kõrva taga krussi tõmbuvad juuksekahlud, jõuab palmikuni, mis libiseb kui madu üle vasaku õla, üle rinna, talje, kuni lõpuks jääb pidama suisa rebadel. Tõuseb segadus, tunned, kuidas see must sügavik värahtab, virvendab, tekitades juba mõlemapoolse imestuse, tõuseb juuksepalmiku otsast üles tagasi, ronib üle rinnakumeruse, piiludes läbi pluusi pitsimustri sinu päevitunud nahka, ronib kaelani, raske, aina põletavamaks muutuv pilk libiseb palmikult ja kaelalt parema õlani, mida varjab vaid rinnahoidja kitsas õlapael, sest pluusikaelus on tunduvalt alla vajunud, kuid sa ei suuda kätt tõsta ja riiet kohendada, sest sa ei suuda kohe üldse mitte midagi, ainult seista tema pilgu lummuses. Seisaksid liigutamata isegi siis, kui ta rebiks sinult pluusi, selle järel rinnahoidja ja isegi poolpaljaks jäädes ei asetaks sa oma käsi nii nagu Jeune fille – noor tütarlaps parun Guérini maalil, kes tahaks katta oma alastust, sa ei hooli põrmugi pilgu tagasihoidlikust langetamisest, sest tunned, et sa ei poseeri mitte Tomis Couture`i moefirma jaoks. (Guérin, Pierre-Narcisse, parun (1774-1833), prantsuse maalikunstnik, ajalooliste ja mütoloogiliste maalide ning portreede autor, esindas klassitsismi. Kõnealusel maalil „Noore tütarlapse rinnapilt”püüab neiu oma alastust küll nii kinni katta, et võimalikult palju näha oleks. (Toim.)). Seda inimest ei huvita sinu hinge ilu, tema tungib sügavamale, kõige tumedamatesse hingesoppidesse, kus varjavad end kõige nilbemad tunded, plahvatusohtlikud mõtted, mustimad ihad ja mõistust varjutavad fantaasiad.
Väl – ti – ma – tu: teie vahel kõigub ainus sõna nagu mingi jõuluvanik, tuimendades ümberkaudset häälekõma, teispool skvääri Charles Aznavouri laulu kõõrutava bardi ja laste kilked.
Nina Lykke
Nina Lykke (s. 17. juunil 1965 Trondheimis) kasvas üles Oslos, lõpetas Kopenhaageni graafikakolledži ja on alates 1989. aastast töötanud Oslos graafilise disainerina. Ta on teist korda abielus ja kahe täiskasvanud tütre ema.
Tema neljast teosest on romaan „Full spredning“ (2019) ilmunud eesti keeles Sigrid Toominga tõlkes aastal 2021 pealkirjaga „Surmahaigus“ Põhjamaade romaani sarjas.
Nina Lykke töid iseloomustab huumoriga segatud satiir ja traagilised teemad. „Surmahaiguse“ minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi oma paarikümneaastasele abielule ja selle lagunemisele, ajades vahepeal juttu nurgas seisva plastmassist luukere Torega. Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega nii perearsti töö kui ka tänapäeva elu kohta. Läbivateks teemadeks on truudu(setu)s, abielu lagunemine, keskklassi tõeline ja näiv elu, vananemine, meditsiin, dementsus, nutielu. „Surmahaigus“ on Nina Lykke neljas romaan, mis pälvis 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna ning toodi 2021. aasta sügisel Norra rahvusteatris ka lavale.
Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?
Nina Lykke: „Näen nalja ja koomikat peaaegu kõiges. Niisiis pole minu jaoks “mängul” (mida antud juhul tõlgiksin kui nalja/naeru) ja mängulisusel piire. Minu ainus vastuväide või tõke tekib siis, kui kõik loos või raamatus või filmis on koomiline, sest sellisel juhul kaob nali ära. Põhitoon peab ikka olema tõsine ja naljast saagu omamoodi kõrvalprodukt.”
Kohtumine Prima Vistal
Nina Lykke kohtumine lugejatega toimub neljapäeval, 12. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus, õhtu kannab pealkirja „Mänglev tõsidus” (A Playful Seriousness) Nina Lykkega vestleb tõlkija Sigrid Tooming. Vestlus on norra keeles, sünkroontõlkega eesti keelde. Kohapeal saab soodsalt osta autori romaani „Surmahaigus”.
Vaata Nina Lykke tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=BxRqzSv3gQQ.
Katkend:
Surmahaigus, Eesti Raamat 2021, norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Lk 198 – 207.
15
Detsembri keskel leppisime kokku, et ei võta enne ühendust kui jaanuari keskel. Neli nädalat kasinust. Lubasime teineteisele pühalikult, et sestpeale pöörame kogu tähelepanu jõuludele ja perekonnale.
Samal õhtul, kui otsus sai tehtud, tõin jõuluehtekarbid pööningult alla. Kempsurullipäkapikud, mille tüdrukud olid lasteaias teinud, keraamilise jõulusõime, mille Aksel ja mina ostsime kunagi saja aasta eest Madeiralt, kuusekarra ja Norra lipud. Torkasin nelgid apelsinidesse ja riputasin need punast paela pidi akende ette. Kõik pidi olema nagu alati, see oli tüdrukutele oluline, ja sellepärast mässasin ma igal õhtul pärast lisatööd patsientidega, kes hakkavad end alati juba novembri algul saabuvateks pühadeks üles kruttima. Olen jõudnud järeldusele, et pühad võimendavad hüsteeriat umbes nelikümmend protsenti, ja pärast pikki pingelisi tööpäevi hakkasin kella kuue-seitsme ajal õhtul sõitma ringi mööda pikalt avatud ostukeskusi, tegin sisseoste, küpsetasin piparkoogifiguure ja võtsin välja advendiküünlajala. Õhtul enne tüdrukute tulekut põletasin kolm neljast advendiküünlast madalaks, et näiks, nagu oleksime kogu detsembri igal pühapäeval küünla süüdanud.
Varem küsisin Akselilt iga natukese aja tagant, kas ta võtaks pisut enam kodutöid enda peale, misjärel ta alati tõusis ja tolmuimeja välja kraamis. Läksin talle järele, tõmbasin tolmuimeja kontaktist välja ja ütlesin:
„Ma ei taha, et sa praegu tolmu võtaksid. Ma ei mõelnud seda nii. Ma tahan, et sa vaataksid, millal on vaja tolmu võtta või vannituba pesta. Sa võid isegi paluda minul vannituba pesta või tolmu võtta, kui vaid märkad, millal seda teha tuleb.”
Aksel seisis, tolmuimeja käes, noogutas ja ütles, jah, olgu pealegi, ning ma arvasin iga kord, et ta sai aru, mida ma mõtlen. Rääkisime ju mõlemad norra keelt, ta seisis minu ees, vaatas mulle silma, noogutas ja ütles, et saab aru, mida ma mõtlen, ning jätkas seejärel tolmu võtmist ega teinud midagi muud järgmise korrani, kui küsisin, kas ta ei võtaks enda peale pisut rohkem vastutust kodus, mispeale ta hakkas veelkord tolmu võtma või tühjendas nõudepesumasina ja nii edasi. Ajapikku sain aru, et selles asjas muutust ei tule. Et kui ma tahan Akseliga koos elada, siis just neil tingimustel. Mitte miski ei muutu. Nii et üritasin sellega rahu teha. Üritasin suhtuda Akselisse nagu mingisse eksootilisse olendisse, kellega ei ole võimalik suhelda. Kui ma suutsin selles vaatepunktis püsida, läks kergemaks. Aga pärast seda, kui tüdrukud omaette elama asusid, mõtlesin tihti, kuidas oleks, kui võiksin mõelda ainult enda peale, koristada ainult enda järelt.
Aga mis siis, kui ma vanaks saan. Üksindus, vanadus, parem ikka kahekesi olla. Aga kas on, mõtlesin ma. Kas tõesti on parem koristada ja pesta veel kaheksakümneaastaselt kahe järelt, mõelda kahe eest. Plaanida puhkusi, osta pileteid, vastata küsimustele: millal me kohale jõuame, millal me koju tagasi jõuame, mis me õhtuks sööme, millal tüdrukud tulevad, millal nad ära lähevad, mis kell pidu algab, mis kell me selle või teisega kokku saame, millal lennuk koju läheb, kui kaua veel on jäänud, mis kell me kohale jõuame.
Kui ma meenutan meie elu Grendas praegu siin istudes, mil mu soov on kuhjaga täitunud, sest nüüd on mul tõesti ainult enda tagant koristada, siis mõtlen eelkõige puulusikatele.
Ostsin Lanzarotel turult paar puulusikat. Need olid voolitud erilisest tumedast ja läikivast puuliigist ega talunud masinpesu. Lusikaid oli mõnus käes hoida, nendega oli hea segada ja ma näitasin neid Akselile ja ütlesin, et neid ei tohi panna nõudepesumasinasse, vaid tuleb pesta käsitsi. Nõudepesumasinat täitis ja tühjendas Aksel aeg-ajalt oma algatusel; ta noogutas ja ütles, et peab selle meeles, ning pani lusikad nõudepesumasinasse. Ikka ja jälle pani ta nad nõudepesumasinasse ning ikka ja jälle võtsin ma need välja ja ütlesin, et neid ei tohi masinas pesta.
Kahekümne esimesel korral jätsin ma järele. Sain aru, et ta teeb seda niikuinii, kui palju ma ka ei paluks ja kui palju ta ka niisama tõsiselt ei lubaks, et ta enam ei tee, selle järel ta jätkas nende masinasse panemist, nii et need muutusid pinnuliseks, halliks ja tuhmiks.
Nii groteskne pisiasi, mikroskoopiline ja banaalne, ning ometi – oleks ta kasvõi protestinud. Oleks ta öelnud: ei, kas tead, ma arvan, et need kuradi puulusikad käivad jah nõudepesumasinasse, ma arvan, et absoluutselt kõik tuleb nõudepesumasinasse panna, kaasa arvatud plastkausid, mille kummitihend ka masinas rebeneb ja hukka saab. Kas see polegi siis nõudepesumasina mõte, et me ei peaks midagi käsitsi pesema? Kas sa ei leia, et meie säästetud aeg ja energia kaalub üles pinnulised puulusikad ja rebenenud kummitihendid? Ta oleks võinud seda öelda ja ma oleksin vastanud: jumala eest, sul on õigus! Ja ma oleksin teinud, nagu ta ütles. Selle asemel seisis ta minu ees, noogutas tõsiselt ja ütles, vabandust, anna andeks, ma enam ei tee, ning pani puulusikad järjekindlalt pesumasinasse. Ma ei saa sellest ikka veel aru ja praegu, kui ma siin istun ja seda meenutan, koonduks kõik justkui puulusikatesse. Pisimate, vähimate detailideni. Sest puulusikaid kasutasin ma Bjǿrni asjas ettekäändena. Nii nagu täna hommikul hemorroididega mehega, kes pani mu mõtlema, milleks muuks ta võimeline on, oli ka puulusikatega: kui Aksel need ilusad puulusikad kuradile saatis, siis mille muu on ta aastate jooksul kuradile saatnud?
Võtame või jõulupuu. Iga aasta sama nali. Kui jõuludeni oli jäänud nädal aega, küsisin Akselilt, millal talle sobib jõulupuu osta, sest ta väitis alati, et võib ise osta, ja ta hakkas mämmutama, ütles, et ei tea, aga mõtleb selle üle, ent ei teinud seda, ja mõne päeva pärast küsisin uuesti, millal talle sobiks puu ära tuua, mille peale ta küsis, kas me tõesti vajame jõulupuud, kui tüdrukud on suured. Pidasime sellist arutelu alati jõulude ajal. Ka siis, kui tüdrukud olid väikesed – aga tookord kasutas ta looduskaitseargumenti, et pole kuigi loodussõbralik osta puu, tuua tuppa ja visata paari nädala pärast välja – ja nagu tavaliselt vastasin ma, et minu arvates on meil jõulupuud vaja, tüdrukud võivad küll suured olla, aga eelmisel aastal puhkes noorem nutma, kui unustasime telekast vaadata „Kolme pähklit Tuhkatriinule”, nii et jõulud hõlmavad midagi märksa suuremat, on suuremad kui nende osade summa, ütlesin ma, ning näib, nagu viiksid need puhad meid rööpast välja täpselt nagu mullu ja tunamullu.
Akselil ja minul olid meie väikeses jõulunäidendis kindlakskujunenud repliigid ning Akseli vanematele olid jõulud tipphooaeg. Kas olid kingitused valed või puudu, kas oli neid liiga palju või vähe, kas olid kingid liiga kallid või oli probleem meie põlvkonna lastekasvatuses, mida andis kombineerida irisemisega liiga kallite kingituste üle. Akseli vanemate mõnuõhked, kui tüdrukud oma mobiili lahti pakkisid, niisama mõnulev liigvarajaste jõulude, materialismi ja raha ületähtsustamise manamine, mis oli hakanud käärima oktoobrist saadik, saavutas jõuluõhtul haripunkti.
Aksel oli pärinud vanemate suhtumise jõuludesse ja kuigi ta nende kombel ei mananud, tõrkus ta vastu, kui jutt käis ikka ja jälle jõulupuust – tarbijahullus, meil on olemas kõik, mida vajame, ja tüdrukutel ka; toidust, ribikilo eest kolmkümmend krooni, mõtle kliima peale, see ei ole loogiline; jõulueelsest suurpuhastusest – miks just jõulude ajal põhjalikult koristada, siis on muudki tegemist kuhjaga, miks mitte oodata jaanuarini.
Tänavustel jõuludel oli meie kord Akseli vanemaid võõrustada ja kui nad uksest sisse astusid, olid nad ärritunud näoga; mis seal juhtuda võis, kas sõitis taksojuht valesti, käitus keegi metroos ebaviisakalt või seisis noortekamp ukse ees ja takistas väljumist.
Kui ma nägin nende pahameelest lõkendavaid nägusid ilma nelja detsiliitri Chablis`ta, mis oleks mul muidu selle aja peale keres olnud, ning kuulasin seejärel ähkimist, ohkimist ja hädaldamist veel enne, kui nad üleriided maha said – erutunud näod ja suud, mis muudkui vatrasid ja käisid – , tundsin kainest peast, et upun. Tõin ettekäändeks, et pean kööki minema, et midagi on ahjus, ning jäin pliidi ette seisma ja vaagima, kas ei peaks viskama hinge alla suure teeklaasi akvaviiti, mis ootas külmkapis.
Teisel jõulupühal kell kuus hommikul saatsin Bjǿrnile sõnumi ja nüüd oli minu kord kirjutada:
ärkvel
ilma suure algustähe ja küsimärgita, ja sain kahe sekundi pärast vastuse:
JAAAAA
ning sõitsin kolmandal jõulupühal ema hooldekodus külastamise ettekäändel autoga Fredrikstadi hotelli. Sinnasõit võttis tund aega ja pärast tund aega tagasi. Käisin ära kolm tundi ja kui ma tagasi jõudsin, lesisid kõik kolm, Aksel, Ida ja Silje, teleka ees tekkide, patjade, kartulikrõpsude ja kommidega, samas asendis nagu siis, kui ma ära läksin.
„Kuidas vanaemal läheb,” küsis Ida.
„Nagu ikka,” vastasin ma.
„Äkki läheks homme kõik koos külla,” ütles Silje.
„Jah, läki pealegi,” vastasin ma.
Pärast uusaastat kerkis nagu harilikult küsimus, millal jõulukuusk välja visata, ning nagu harilikult olin utsitaja mina ja Akseli repliik oli: „Algul oli sul kange häda kuusk majja saada ja nüüd sellest lahti saada,” ja mina vastasin alati: „Eks jätame kuuse järgmiste jõuludeni, siis pole vaja uut osta.”
Ükskord jäi ema ja minu pool jõulupuu tuppa kuni lihavõteteni ning seepärast oli Akseli järgmine repliik: „Piisab, kui jätame lihavõteteni.”
Lõpuks olin mina see, kes viis kuuse välja, pühkis ja tõmbas tolmuimejaga ära tee peal pudenenud okkad. Ja miks mitte, mina ju käisin peale, et me kuuse tooksime.
Teine asi, millega ma vaeva nägin ja peale käisin, oli meie suhtlusring. Kui ma praegu siin istun, hämmastab mind, miks ma ei võinud kõike sinnapaika jätta nagu Drammenis-käigud omal ajal.
Aga asi oli hariliku Norra tuumikpere eluviisis, mille kohta mul oli nii palju ettekujutusi, mille tasemel ma püüdsin olla ning mis pani mind sõlmima kokkuleppeid ja korraldama pidusid, õhtusööke ja isegi reise.
Lõpuks, mõne aasta eest, ma loobusin. Kaks sündmust aitasid mul viimaks lahti lasta. Esimene oli nädalalõpureis Pariisi ühe Grenda paari, toimetaja ja kirjanikuga. Ma eelistasin puhkusereisi viimse üksikasjani ette planeerida, nii pikalt kui võimalik, aga kuna sellele paarile meeldis tänavatel hulkuda ja teha, mis pähe kargab, ja kuna minu eesmärk oli nagu tavaliselt näida spontaanse ja paindliku inimesena, kelle jaoks pole mingi löök, kui mõni restoran või muuseum on kinni või lookleb ukse taga viiesajast jaapanlasest koosnev järjekord, siis jätsin lahtiolekuajad kontrollimata ja piletid ette tellimata, sest kartsin, et muidu naeraksid nad mind ja mu paberilehti, kuhu kirjutasin alati kõik üles ja mida hoidsin mapi vahel, kui reisisin koos Akseli ja tüdrukutega.
„Rahune ometi,” ütles Aksel. „Küll kõik saab korda.”
Lennuk väljus kell kaheksa hommikul ja teine paar pani ette, et kohtuksime Gardermoeni kalarestoranis, et hommikust süüa. Mina seda restorani valinud ei oleks, vähemalt hommikusöögiks. Aga kui me olime end lennule registreerunud ja restorani üles leidnud, siis neid seal ei olnud. Sellegipoolest ostsime Aksel ja mina kuulekalt krevetivõileiba, aga alles siis, kui olime need ära söönud ja tabloole ilmus Minge väravasse, saabusid nad, kummalgi käes Starbucksi tops.
„Me sõime hommikust hoopis Starbucksis,” ütles kirjanik, „sest leidsime, et mereandide söömiseks on pisut liiga vara.”
Kumbki neist ei maininud, et kalarestoranis kohtumine oli nende idee.
„Mis siis sellest,” ütles Aksel, kui me lennukis istusime, paar rida neist kaugemal. „Me saime hommikust süüa, jõudsime lennukile, kõik on terved, ja nüüd läheme Pariisi.”
„Ma lihtsalt ei saa sellest aru,” vastasin ma. „Et nad seda isegi ei kommenteerinud, et nad ei vabandanud. Me ju leppisime kokku, et sööme hommikust selles neetud kalarestoranis.”
Püüdsin valada oma pahameelt pigem muude asjade peale, näiteks selle peale, et igal pool ümberringi näppisid kõik telefoni ega jälginud ohutusreegleid tutvustavat stjuardessi. Kui lennuk õhku tõusis, nägin, kuidas üks poiss istus iPadi süüvinult, suured kõrvaklapid peas, ühes käes limonaadipudel ja teises pakk kartulikrõpse. Seal ta istus tohutute mootorite möirgamises, ent tundus loid ja huvitu, nagu oleks tal siiralt ja südamepõhjast igav. On vast maailm, on vast elu, mis asja me teeme. Mis asja me teeme. Nii kui saabus kära, ostsin kaks õlut ja jõin need kulinal ära. Õlu ei aidanud ja mõte ei andnud rahu, me ju leppisime kokku hommikust süüa, ning kui me olime maandunud ja ootasime rongi, ei suutnud ma pidada ja küsisin, kas polnud nii, et me pidime Gardermoenis koos hommikust sööma, kas me ei olnud nii kokku leppinud? Tegin näo, nagu oleks see mulle äsja pähe karanud, et kindlasti oli see minu süü ja nii edasi.
„Seda küll,” ütles toimetaja. „Me olime teel sinna, aga ei jõudnud nii kaugele. Mis meil juhtuski?”
Kirjanik: „Juhtus see, et me möödusime Starbucksist ja sa tahtsid seda kohvi, mida sa alati …”
Toimetaja: „Jah! Nii oligi! Ma ei teadnud, et Gardermoenis on Starbucks!”
Kirjanik näitas toimetaja peale ja hüüatas: „Nii et see on tema süü! Mitte minu!”
Toimetaja patsas talle õlale ja kõik naersid. Mina ka. Kui me seal nii naersime, mõtlesin, et see on viimane kord, kui ma sõidan kuhugi kellegi muu kui oma perega.
Ja nii jäi.
Kui see paar tegi ettepaneku uuele reisile minna, seekord Berliini, kuna meil oli Pariisis nii tore olnud, vastasin: meie lööme kampa!, aga ei liigutanud lillegi. Nad kirjutasid, et tunnevad kaht teist paari, kes on meie reisist kuulnud ja tahavad ka kaasa tulla, ja ma vastasin: Kui tore! Seltsis ongi segasem!
Paar nädalat enne ärasõitu, kui isegi need spontaansed ja muretud inimesed hakkasid huvi tundma, kas poleks aeg hotelli kinni panna ja lennupiletid osta, jätsin ma vastamata. Nüüd saabusid kirjad tihedamalt, aga ma ei vastanud. Kui kujuteldava nädalalõpureisini Berliini oli jäänud kaks päeva, kirjutasin ja ütlesin, et me ei ole kõige paremas vormis ja peame kahjuks koju jääma, millest on väga kahju, aga soovin neile head reisi. Nautige Berliini.
Aksel ei ole mind seltskondlike ürituste planeerimisel kunagi aidanud. Ta sai kõik kirjad, kuid ei vastanud neile, mistõttu mul oli seda kättemaksu käkitegu orkestreerida, ja pean tunnistama, et see pakkus mulle suurt naudingut. Palju suuremat kui siis, kui ma oleksin algusest peale selge sõnaga ära öelnud.
„Sa oled tõesti pika vihaga,” ütles Aksel, kui ma rääkisin, mida olin teinud ja miks. „Meil oli ju Pariisis nii lõbus, näiteks ühel õhtul seal restoranis, ma mäletan, et sa naersid nagu kõik teised.”
„Ma olin purjus. Ma hakkasin jooma juba lõunast ja jõin kogu ülejäänud päeva, kõik kolm päeva, mis me seal olime, kas sa ei mäleta? Ma olin kogu aeg purjus. See oli ainus viis seda välja kannatada. Kuidas nad pirtsutasid, kui me üritasime kusagile sööma minna, igal restoranil oli midagi viga, igal jumala hommikul magasid nad sisse, see oli nagu vedada kaasas kahte arengupeetusega teismelist.”
Võib-olla olin jõudnud kriitilisele piirile, sest nüüd kukkusid kõik asjad üksteise järel kokku.
Nädala autor 