Hanne Ørstavik
Hanne Ørstavik (s. 1969) on avaldanud neliteist romaani, eesti keeles on ilmunud neist kaks — „Armastus” (1997, e.k 2021) ja „Kirikuõpetaja” (2004, e.k 2010), mõlemad Sigrid Toominga tõlkes. Ørstavik on üks Norra omanäolisemaid autoreid, kelle teosed on pälvinud mitmeid auhindu, sh Brage’i preemia, ning keda on tõlgitud enam kui 30 keelde. Ta on õppinud Oslo ülikoolis psühholoogiat, prantsuse keelt ja sotsioloogiat ning hiljem osalenud loovkirjutamise kursustel.
Eesti keeles ilmunud romaanide tegevuspaigaks on kauge ja karm Põhja-Norra ning ka nende teemad on tõsised. „Armastus” on väike, aga väga mõjus teos, mis jutustab loo üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest. Nii ema kui poeg otsivad armastust, aga väga erinevast kohast. See on meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud jutustus, kus ema ja poja lood ootamatult vahelduvad, kasvatades ärevust ja pinget lõpuni välja. „Armastus“ valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.
Kui „Armastuse” tegevusajaks on üksainus õhtu, siis „Kirikuõpetaja” tegevus toimub nädala jooksul. Siin on peategelaseks noor naiskirikuõpetaja Liv, kelle mõtted on klammerdunud minevikku. Jutustuses vahelduvad olevik, Livi enda minevik ning Norra minevik, kuna Liv kirjutab doktoritööd saamide ja norralaste verisest usutülist 1852. aastal. Suur osa romaanist on pühendatud religiooni ja usu üle mõtisklemisele.
Foto: Baard Henriksen
Kahte raamatut ühendab teemana inimese üksildus ning suutmatus jõuda teise inimeseni, mis pahatihti lõpeb traagiliselt. Keeleliselt täpsetest romaanidest õhkub põhjamaist jahedust. Tõlkijat Sigrid Toomingat tsiteerides võib autorit nimetada „süüviva ja tundliku psühholoogilise romaani viljelejaks, kes ei tee silma publikule, vaid vajutab oma teostes tõde otsides inimelu valupunktidele”.
Kui Hanne Ørstavik saaks soovida võimatut, siis sooviks ta tervenenud maailma, kus inimesed elaksid armastades ja hoituna, ning saaksid õhtuti turvaliselt magama minna.
Kohtumine kirjanikuga Prima Vista 2023 raames toimus 11. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis.
/Prima Vista 2023/
Katkend:
Kirikuõpetaja, Eesti Raamat 2010. Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Lk 44 – 50.
Õues laius fjord ja sees laiutasin mina. Olin siin. Oli kevad. Püüdsin mõtet millessegi kinni haakida. Kuid näis, nagu libiseks kõik eest.
Kevad väikses Lõuna-Saksa linnakeses, millest sügavas orupõhjas voolas läbi jõgi. Või siis voogas – hallikasroheline, vaikne ning malbe suurte puude all, mille lehed rippusid vee kohal. Pikk madal laid, kus sai jalutamas käia, pingid teeradade servas viluvarjus. Tagantjärele mõeldes tundus seal kõik nii vaikne. Sügis oli nii soe. Mäeküljel asus linn, keskaegsed vahvärk-majad. Kõige tipus iidne kindlus või loss, nagu seda kutsuti, kus asus teoloogiateaduskond nimetusega Evangelischer Stift. Sealsest seminariruumist paistsid Österbergi ja Wanne pool rohelised vallseljakud. Kaugel eemal tõusis tööstushoonete kõrgetest korstnatest suitsu; ka teispool linnanõlva olid vabrikualad, kuid neid polnud näha ei lossist ega mu üürikorterist, mis asus kaugemal teisel kõrgendikul. Lained ja kaared, nõod ja uurded – paistis, nagu oleks linna varjul seal, kus jõgi tegi looke, nagu oleks see ära peidetud, redutav ning salajane.
Kodutee viis läbi iidse rohtukasvanud botaanikaaia haiglakompleksist mööda, üle risttee ning väiksest järsust tõusust üles. Hohe Steige. Siis ring ümber Schillerstraẞe ning seejärel pööre vasakule, Lessingwegile. Otsisin võtme välja, lipsasin läbi pimeda aia, keerasin ukse lahti, vuhkisin teisele korrusele ja olingi oma toas. Astusin aknale, vaatasin välja. Akna taga aias olid suured rohelised puud, mis sulgesid vaate. Kuid siis langesid lehed maha ja talvel ulatus pilk kaugele. Ja siis, ühel veebruarikuu päeval, kohtasingi ma Kristianet.
Mõelda vaid, aasta tagasi märtsi lõpul seisin ma oma üüritoa aknal. Seesama keha, needsamad silmad. Ja Maja seal all oma muusikas – aasta tagasi, enne augustamist. Ja tüdruk vee ääres kividel – küllap see oli ta õpinguaja lõpp, just enne ametitunnistuse kättesaamist, sest lensman oli telefoni öelnud, et ta lõpetas äsja. Tüdruk oli keevitaja. Eelmise aasta märtsikuu lõpul tõusis ta magamast, istus köögis ja sõi hommikust, pani riidesse ning läks välja. Ta elas vist ikka veel vanemate juures. Tuli neile helistada.
*
„Olen omas waikses meeles rõõmutsend, et kõik kurjuse wäed on nähtawaks saand ja wälja löönd. Kui palju parem on siiski see, kui et kõik see üles leidmata oleks jäänd ümber ringi pimeduses hiilima.”
Mõtles kirikuõpetaja tükk aega enne ülestõusu.
Kuid kas pole alati nõnda, et meile näib, nagu oleks meil asi selge, ent see pole teps mitte nii.
Uurisin pabereid, dokumente. Millal see ülestõus algaski? Mitte ometi 8. novembri hommikul. See pidi algama varem. Kas juba 14. sajandil, kõige varasema koloniseerimise käigus, kui rajati esimene Norra asundus? Dokumendid kujutasid endast patakat lühikesi nihetega lugusid, mille olid lõigud vahel puudu, aga kui ma need ülestikku ja üksteise kõrvale laotasin, muutus sündmuste kulg jämedates joontes hoomatavaks.
Üks salkkond sõitis kirikukülla 1852. aasta 8. novembri hommikul. Nad tulid põhjapõtrade ja regedega üle üle lummetuisanud jõejää, saabusid tundru telklaagrist, käinud enne ühest teisest asulast läbi, et koguda rahvast juurde, ning peksnud, hurjutanud ja ähvardanud neid, kes tulemast tõrkusid. Kolmkümmend viis täiskasvanut oli neid olnud ja kakskümmend kaks last alla kolmeteistkümne eluaasta. Kirikukülla pidid nad sõitma selleks, et lüüa plats puhtaks. Nad pidid tegema usutööd, põletama tuhaks kurjuse. Nad olid Jumala saadikud, neil oli püha tee jalge all vabaduse, tõe ning meeleparanduse nimel.
Nad olid asunud teele aohakul ja kui nad kella kaheksa paiku pärale jõudsid, oli suur valge väljas. Relvastatud roigaste ja aiateivastega, tormasid nad rüsinal kaupmehe õuele. Õu oli küllap lumest puhtaks roogitud. Sealsamas seisis kaupmees ühes nimismehega, kes oli tema kostiline. Nimismehel kirikukülas eraldi elamist ei olnud, sest nimismees oli alati olnud mõni kohalik saam, aga sel aastal oli seks tarbeks esmakordselt norralane toodud.
Mida need kaks õuel tegid? Seda polnud kuskil kirjas. Laadisid kaupu? Lõhkusid puid? Seisid ja ajasid juttu, suitsud näos?
Kaupmees materdati roigaste ja teivastega sealsamas oma taluõuel lumele surnuks. Nimismees pages majja ning jooksis pööningule, kus ta pani enda luku taha. Mõned teavad, et ta oli juba haavatud. Ta saadi kätte paar tundi hiljem. Siis oli neil kirves kaasas. Nad lõid ukse kirvega maha ja läksid tema juurde. Kas ta lamas voodis, kasukas verd täis valgunud? Või oli ta röötsakil asemel, pooleldi sängi taga peidus? Põlvili, otsekui palvetaks?
Räägitakse, et kaks tükki hoidsid teda kätest ja üks suskas noaga. Hiljem räägiti, et nuga olnud nii nüri, et mees pidi puuhaluga tagant aitama, et see sisse läheks.
Siis tühjendasid nad maja ja poe kõigest, mida tarvilikuks pidasid, et toimetada vangid tundrule laagrisse. Kohv, suhkur, või ning jahu. Karvasaapad ja villased riided. Kirved, noad ja õmblusnõelad. Nad tühjendasid ka laohoone ning ladusid kaubad kelkudele.
Nende vahel sõelusid lapsepõngerjad. Sõelusid täiskasvanute vahel, kes voorisid sisse ja välja ning tassisid majast kraami, ja sealsamas õuelumel lebas kaupmehe surnukeha, verine ja ärahammustatud ninaga, sest võitluse käigus oli keegi selle otsast kaksanud. Ülestõusnud väitsid, et tahtsid kõik mittevajaliku maha jätta. Mittetarvilik on kuradist, ütlesid nad, ning tuleb ära põletada. Aga kirjas seisab, et lapsed leidsid endale murakaid ja leiba, juustu ja piima, viigimarju ja naereid.
Siis lõid nad kõik aknad puruks ja läitsid suure puhvetkapi all kasenotid. Nimismehe laip põletati majja sisse.
Naised, lapsed ja teenijarahva võtsid nad kaasa kiriklasse, kus ka kirikuõpetajat kinni hoiti. Seal koguti nad suurde elutuppa, nüpeldati neid kasevitste ja keppidega, riietati lahti ning nahutati üle kere. Ka lapsed olid seal – räägitakse kätkites imikutest ning põngerjatest, kes vudisid töinates ringi. Peks ja nuhtlemine oli vajalik inimeste äratamiseks, pihiks ja meeleparanduseks. Ka kirikla aknad löödi katki. Küll seal võis külm olla – väljas oli ligemale kolmkümmend miinuskraadi.
Õhtu poole saabus ühest teisest tundraasulast, miili kauguselt jõe alamjooksult abiväge. Tulijate ja ülestõusnute vahel läks kähmluseks, lööming toimus videvikus.
Vahepeal vabastati kiriklas kinnipeetud. Ülestõusnutest saadi jagu, nad seoti kinni ning pandi, nii naised kui ka mehed, kirikla aita luku taha. Mõnda hoiti aidas kinni kuni 19. detsembrini, mil lahkus viimane vangivoor – mitme tunni tee üle lumiste tundrute mere äärde -, kus vahialused kinniseotult põhjapõdrarakendi taga reel lamasid.
Aga kuidas see algas? Ja millal?
Kuulsin alt Maja juurest muusikat, kuidas nad seda nimetasidki – funk, hauss, reiv? Lõputu voogamine ja bassitümpsud. Nagu pikk veniv joig, otsekui kujutaks muusika maastikku. Või olen lihtsalt nii harjunud, mõtlesin, harjunud nägema silme ees mägitundrat, niipea kui kuulen joigu ning kujutlen seda joiu taustale, nii et see toimub vaid minu peas.
Mine tea, äkki võis alguseks arvata eelmise suve riidu, mis puhkes juunikuul suvekarjamaa serval saarekirikus? Siis olla samad saamid, nagu õpetaja aru andis, lärmanud jumalateenistuse ajal nõnda, et teenistust õnnestus vaid suurivaevu läbi viia. Üks neist olevat püsti karanud ja õpetajale vastu kähvanud, nimetades teda petiseks ja ümberpööramata krantsiks. Ta olevat nimetanud kirikuõpetajat kuradiks.
Tol päeval peale lärmamise muud ei sündinudki, nii et saarel ei saanud keegi viga. Kuid juhtunul olid õiguslikud tagajärjed: hakatuseks mõisteti süüdi seitse saami, kuid talve poole teisigi, kellele kõigile määrati trahvid ja päevad või nädalad türmis vee ja leiva peal kinniistumist.
Oktoobris, neli kuud peale saarekirikus toimunud sündmusi, olla kirikuõpetaja kirikla suurtoas löönud kepiga kokkukogunenud inimesi, kes olid saamid. Ülestähenduste järgi toiminud ta nõnda hädakaitseks ning ta kirjutas piiskopile, et nood olevat ta sisse piiranud. Võib vaid oletada, et ta tundis end ohustatuna, ning võib oletada, et ta tegi seda hirmust. Aga seda ta oma kirjas ei maininud ja nimetas üksnes hädakaitset.
Siis juhtus aga nõnda, et advendi esimesel pühapäeval tolsamal 1851. aastal olevat üks noor naine rikkunud kirikurahu. Selle põhjal, mis kirjas seisab, võib oletada, et ta oli ühe hiljem ülestõusu eest hukatu minia.
Tollesama päeva hommikul enne jumalateenistust oli rühm saame käinud kirikuõpetaja juures, et kõnelda armulauast, et õpetaja saaks anda oma hinnangu, kas nad on ikka säärased patused, kes kahetsevad südamest ning on seega väärilised vastu võtma sakramenti ning saama armulaual oma patud andeks. Kirikuõpetaja kihutas nad välja.
Pärast seda juhtuski kirikus nõnda, et üks naine tõusis püsti, kui õpetaja pidi just jutlust alustama, tõusis püsti ja hüüdis, et too jutlustab võltsi valeõpetust. Ärge kuulake teda! Kuidas saab sinusugune, kes elab pimeduses, näidata teistele valgust ja teed? Naine oli 24-aastane ja arvatavasti viimaseid päevi rase. Teisedki tõstsid häält, nii poolt kui vastu, ja kisa paisus nõnda kõrvalukustavaks, et õpetaja ei saanud tükil ajal suudki lahti.
Hiljem peeti naise üle kohut ja mõisteti ta kirikurahu rikkumise eest rohkem kui aastaks türmi. Räägitakse, et selle peale olevatki nad väikese seltskonnaga tundrutele pagenud ning sinna elama asunud, et pääseda naise vangistamisest. Neid oli vaid käputäis: naine oma mehega, mehe vennad, mõned eakamad inimesed, vanemad ja ämmad-äiad, ning lisaks lapsed.
Ning alles aasta hiljem, 8. novembri ööl 1852. aastal pöördus toosama seltskond tundrupagulusest tagasi. Nad pöördusid tagasi, põhjapõdrad regede ees, kilbiks ja mõõgaks õiglus, mille nad kätte olid võitnud – keel, piiblisõnad. Sest kas ei seisa siis kirjas, et usk võib liigutada mägesid? Kas ei seisa siis kirjas, et tagumised saavad esimesteks? Kas ei seisa siis kirjas, et kes palub, sellele antakse? Et kes koputab, sellele avatakse? Ja kas ei tahtnud nad just seda, et neile avataks? Et see, mis kirjas, ometi toimiks, ja et see, mis kirjas, saaks viimaks ometi tegelikkuseks. Ka nende jaoks. Sest on ju kirjutatud, et Jumala ees on kõik võrdsed.
Tundsin, kuidas käed külmetavad. Istusin vibreerivas muusikas ning vaatasin enda ees laual lebavaid materjale ja mu oma märkmeid. Oli, nagu moonduksid mõtted meduusideks ja pea täituks veega, milles mõtted loksuvad sihitult ringi ning kanduvad edasi tõmbudes ja tõukudes.
Ja kuidas on minuga, kes ma lasin jalga süstemaatilise teoloogia doktorantuurist, panin Saksamaalt tuhatnelja plagama ning põrutasin siia kaugele põhja. Ära sealt, rutem kui muidu!
Ma ei suutnud sedagi näha, millal see liikumine alanud oli – näis, nagu polnuks mitte millelgi selget algust, koondekohta, kindlat punkti, vaid nagu oleks kõik pigem hakanud pihta millestki vaevuaimatavast ja undlikust, millestki hajunust, enne tulede süütamist pimedasse saali hajunust, suurtest lagedatest lumeväljadest, pakasest ning talveööst kusagil kaugel mägitundras.
Püha Isabeli portree piilus teiste paberite vahelt välja. Võtsin postkaardi pihku ja uurisin seda. Püha Isabel on kellegi kohal kummargil ja vaatab teda. Pildil on vaid tema nägu, tema pruunid silmad. Pilk on rahulik, nagu silmitseks ta haiget last. Maal on pärit 16. sajandist. Juukseid pole näha, sest ta kannab nunna või halastajaõe peakatet – mine tea, äkki oli see tollal üks ja sama.
Mõtlesin ristikäigule kloostris, kus ma olin postkaarti tol pühapäeval toe najal silmanud. Instituudis olin näinud kloostri pilti, uurinud järele selle lahtiolekuajad, helistanud ja küsinud, kas võin tulla, ning sõitnud bussiga kohale. See oli veebruari lõpus ja buss peatus küla servas lagendiku veerel, kust oli tükk maad jalgsi kõmpida.
Klooster jättis sünkjate põldude ja raagus puude vahel räämas mulje. Ning sees oli veel külmem kui väljas. Kirikust avanes suur raske uks käiku, mis viis kloostrisse. Üks nunn laskis mu sisse ning juhatas teed. Noogutas siis ja jättis mu omapäi.
Ristikäik ümbritses neljast küljest väheldast aeda. Aia poole avanesid igast küljest võlvaknad. Seal käisid nunnad ristide ja palvehelmestega palumas. Tegin tasakesi mitu tiiru. Aeda ja akendesse välgatas päikest, kahvatut talvepäikest, mis heitis kiviplaatidele heledaid laike. Päikeselaikudes oli pisut soojem, nii et jäin sinna seisma. Valitses täielik vaikus.
Valitses samasugune vaikus, nagu minus oli valitsenud juba tükk aega, kogu sügise sügaval Saksamaal, kogu jõuluaja ja terve pika jaanuarikuu. Olin põhiliselt üksi. Käisin mõnes loengus, mis oli väitekirja huvides vajalikud, ja teooriaseminaris, mis oli kõigil ühine, ning sekka paar töörühma poisiga õlut joomas, muidu aga vahtisin päevad otsa niisama ringi, vahetamata sõnakestki kellegi teise kui poemüüja või raamatukoguhoidja või piletööriga kinos, kus ma õhtuti vanu filme ikka ja jälle üle vaatasin. Otsekui viibiksin kummalises sügavikus, otsekui oleksin kusagilt läbivajunud.
Aga paistis, et olin langenud liialt sügavale, millestki sootuks välja, sest ka mu mõtted, mu oma mõtted olid mulle kaugeks jäänud, nii et liikusin ringi pehmes ja vormitus hämarolekus ega teadnud, mida see endast kujutab või kas see on hea või halb – ma ei saanud pihta, mul polnud, millega kombata, ma olin eikeegi.
Too päev, kui ma seisin kõledas ristikäigus ja selle vaikuses ja tundsin näol päikese puudet. See oli otsekui künnis. Olin millegi ligilähedal, millegi õhkõrna, heleda ja klaari.
Kirikust väljudes leidsin brošüüride ja infolehtedega kaetud laualt Püha Isabeli kujutava postkaardi, mis seisis toe najal, ja kui ma siis kirikuukse avasin ja sealt kaart pihus väljusin, kohtasingi Kristianet. See juhtus tol päeval, kui tal müts minema lendas ja me ajasime seda õue pidi taga, jõudsime müüri äärde, lõkerdasime naerda ja sõitsime üheskoos koju.
Ei, ma ei sõitnud Saksamaalt ära selleks, et saada minema, vaid et saada sisse. Millegi juurde sisse. Kuid mille juurde. Mille juurde, Liv?
Kas Jumala juurde? Jah – kui kasutada seda sõna, siis nimetaksin seda just Jumalaks. Ja mitte vaimsuseks, selleks elukaugeks esteetikaks, vaid hoopis kohuseks, hoiakuks. Just selle ruumi tahtsin jätta teiste jaoks lahti, et see jääks inimeste vahel lahti, et see jääks meie kõigi ümber lahti. Jumal kui kohustuslik ja kohustav ligimesearmastus. Kui peaksin midagi nimetama Jumalaks, siis nimelt seda. Aga mõttes, omaette ei kasutanud ma sõna Jumal. Ei, vaid ma olingi selleks siia sõitnud, et tahtsin sellesse sisse või hoopistükkis välja pääseda. Teiste juurde, selle juurde. Selle juurde, mis lihtsalt oli. Nagu see kahvatu valgus, mis paistis tol päeval kloostri ristikäigus. Tahtsin sellesse jäädagi, kas või selle ligilähedusse. Et ma võiksin vaid jääda.
Linke:
Øyvind Rangøy „Jõhker ja hell”, Sirp 5.05.2023
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/johker-ja-hell/
Hanne Orstavik (Norra) – videotervitus
https://www.youtube.com/watch?v=iAPhxCgYmuQ
Lina Nordquist
Lina Nordquist (s 1977) on ilukirjanduses uustulnuk. Tema debüütromaan „Järgnen sulle” (Dit du går, följer jag, 2021), mille Tiina Mullamaa tõlkes on eesti keeles välja andnud kirjastus Eesti Raamat, kirjeldab ühes majas elanud suguvõsa lugu 19. sajandi lõpust 1970. aastani.
Kohtame kaht minajutustajat kahel erineval ajastul – Unni põgeneb 19. sajandi lõpul Norrast ja asub oma perekonnaga elama Rootsi metsade rüpes asuvasse hütti. Unni poja Roari minia Kåra ei tunne end hästi ei hütis ega ka perekonnas. Kahe naise jutustused esitatakse lugejale vahelduvates peatükkides paralleelselt. Romaani keskmes on suur vaesus, vaimse tervise probleemid ning sügavale peidetud saladused.
Pealkiri, mis pärineb Ruthi raamatust vanas testamendis, väljendab lojaalsust ja kokkukuuluvustunnet keerulistes olukordades. Need väärtused on Unni ja Kåra jaoks väga erineva tähendusega. Lisaks headele sissevaadetele kujutatud ajaperioodi, loodusesse ja psühholoogiasse paistab silma romaani kaunis ja lüüriline rootsi keel.
Varsti peale debüüti ilmus Lina Nordquisti teine romaan „Elu enne surma” (Livet innan du dör, 2022). Siin on aeg ja keskkond täiesti teistsugused – seekord kirjeldatakse kaasaegse linnaruumi eramajade rajooni üheainsa suveõhtu jooksul. Selles kohtuvad inimesed, kellel on ebameeldivad saladused või traumad. Sarnaselt romaaniga „Järgnen sulle” jutustatakse lugu vaheldumisi erinevate tegelaste vaatenurgast.
Enne romaanikirjanikuks hakkamist tegi Nordquist karjääri teadlasena. Ta õppis kõigepealt farmaatsiat ja kaitses 2007. aastal meditsiinidoktori kraadi Uppsala ülikoolis. Teadustöö ja kirjutamise kõrval on Lina Nordquist osalenud pikka aega Liberaalide partei töös ja tegelenud peamiselt tervishoiupoliitikaga. Ta on alates 2018. aastast Rootsi parlamendi liige ja täidab alates 2022. aastast vastutusrikast kohta parlamendi Liberaalide partei fraktsiooni juhi ja partei aseesimehena.
„Ausalt öeldes ei meeldi mulle sõna „võimatu”. Kunagi peeti võimatuks – isegi kujuteldamatuks – kosmosereise ja naist presidendina. Kes annab meile õiguse otsustada, et miski on võimatu? Loomulikult peaksime me unistama. Me peaksime ette kujutama, janunema ja igatsema! Ja me ei tohiks unustada oma ainsat piirangut – kas me soovime midagi piisavalt, et sellele pühenduda?”
Lina Nordquist /Prima Vista 2023/
Kohtumine:
Kohtumine kirjanikuga Prima Vistal reedel, 12. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis.
Katkend:
Järgnen sulle, Eesti Raamat 2022. Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa. Lk 302 – 309.
Unni
Trööbeldis
Liblikatiivad enam tagasi ei tulnud, küll aga mina ise. Mina, kes ma olin näost kahvatum ja kelle piirjooned olid ähmastunud, kelle nahk oli nagu kollakaks tõmbunud portselan ja kelle silmad olid nüüd hallikad: ühel õhtul, vaid mõni nädal enne sinu üheteistkümnendat sünnipäeva, sain ma oma värvid tagasi.
Alguses paistis kõik halb. Me olime läbi metsa koju tassinud mõned loomaraiped. Kaks neist olid oravad, aga meil oli õnnestunud saada ka üks metskits. Keelatud toidu raskest kehast jäid metsateele jäljed, sest süles kanda me seda ei jõudnud. Õhk kubises sääskedest, need kihasid me pea kohal. Lendasid suhu ja silma ning hammustuse kohad kipitasid.
„Oi, kui ilus kõik on valges!” ütlesin, kui metsast välja astusime.
Sa olid nõus, hingasid raskelt.
„On jah. Ja siin pole nii palju sääski ka. Ja mustikavarred ei torgi enam jalgu,” laususid sa. „Nüüd on nii vähe jäänud.”
Viimase jupi kõndisime juba mööda suvist aasa. Sa vaatasid üle õla tagasi jälgedele, mis metskitsest aasa peale jäid, kui teda kodu poole tarisime.
„Oota natuke, ema. Ma kergitan veidi heina ja lilli.”
Sa kummardasid oma kõhetu keha heina kohale ja andsid oma parima, kuid lohistamismärgid olid siiski näha. Rohi oli selle lootusetult lõdva loomaraipe lohistamisest lamandunud.
„No nii! Mõne tunni pärast pole jälgedest vähimatki alles,” ütlesid sa, kui tagasi tulid.
„Me peame kohe tükeldama hakkama,” laususin ma otsustavalt. „Pole mõtet liha seisma jätta.”
Ma võtsin üdikondid puljongi tegemiseks enda peale, aga sina tükeldasid ja soolasid köögilaua ääres lihatükke.
Ta saabaste astumist oli kuulda juba enne, kui teda Rävbacka poolt tulemas nägin. Vetruv krigin teepinnal, hingetõmbed nii nina kui suu kaudu. Me pühkisime kõik lihatükid ja luud-kondid, mis mahtusid, riidekirstu, ülejäänu pressisid sa sahvrisse ning mina nühkisin nagu hull ja sina lükkasid kõik noad ja lõikelauad köögisohva alla. Uksel seisva mehe piirjooned olid tumedad, aga mina teadsin, et tal on tugevad käed ja märjad huuled. Tema, kes hammustas, rebis ning paiskas mu tungaltera, külma higi ja kõhukrampide kätte. Tema, kes oli võtnud minult mu Tillu ja purustanud rõõmusära sinu silmades. Ta tuli nüüd jälle, nagu oleksin ma mõni söödav puuvili, niiske ja vaagnal ootamas, hea võtta igaühel, kes aga tahab. Ma oleksin tahtnud laua alla pikali heita ja kiunuda nagu vana koer, aga seisin edasi ja pigistasin huuled kokku. Ma manitsesin oma pilguga sind lahkuma. Sina jäid paigale.
Me olime lõunapoolsele aknale pannud tomateid, et need saaksid seal lindude eest varjul küpseda. Meie ainukesed. Metsaomanik katsus neid. Toppis ühe suhu. Siis sirutas käe ja võttis veel ühe.
„Need on ema tomatid.”
Su hääles oli hirm, kuid see oli siiski selge ja kindel. Mees ei vastanud, ei teinud sind märkamagi, lihtsalt võttis me viimased tomatid, ise vaatas läbi akna kõveraid taimevarsi suvisel aasal. Ta alahuulele tekkis süljenire ja jäi sinna rippuma, nagu ei tahaks tilgad lahti lastagi. Niisuguseid tilku võis ikka ja jälle nagu mürki minusse pritsida ja mina pidin tundma ta väikeseid liblikateks moondatuid rusikaid enda sees vehklemas. Tekkis õhupuudus, roided haarasid kitsa puurina mu kopsude ümbert kinni. Ma oleksin tahtnud kakelda, samal ajal aga istuda toanurka, otse köögilaua taha, kuhu alati kogunes tolmu, oleksin tahtnud sinna jäädagi, kaetuna üha tihedama kangakihiga, endal käed nagu surnud ämblikud põlvede ümber. Aga sina, mu Roar? Kes sind siis kaitseks? Ma valmistusin seisma sirge seljaga, kägarasse tõmbuma, tapma, põgenema. Süda mu sees kloppis. Me oleksime võinud minema jooksta, aga see oli meie kodu ja minu köök.
Ära kunagi harju halvaga.
Seisin liikumatult. Jäin oma põrandaplankudel vaikselt paigale ja vaatasin, kuidas mu kleidivoldid maha varje heitsid. Sina, Roar, seisid samal põrandal veidi eemal ja vaatasid mulle otsa. Me ootasime, mis ma nüüd teen.
Kes ma tahan olla?
„Ma ei taha enam.”
See olin mina ise, kes seda ütles.
„Minu ja Armodi järelmaks pidi kestma kümme aastat, niisugune oli kokkulepe. See aeg on nüüd kuhjaga möödas ja me ei peaks enam võlgu olema.”
Ma ei saanud isegi aru, kuidas ma üldse julgesin. Suurtalunik paistis olevat üllatunud, või ehk hoopis lõbustatud.
„Nii et sa otsustad nüüd ise, sa igavene kondine lits?”
Ta ütles seda, hammaste vahel mu viimased tomatid, ma nägin näritud sööki ta suus ja ajasin selja sirgu.
„Ma ei taha enam,” ütlesin uuesti. „Nüüd aitab.”
„Mis siis nüüd saab, sa igavene kõhn inetu lehm? Siin tööpinnal on näha verd: kuidas sa seda nimismehele seletad, mis?”
Ta sõnadel oli kõrbehais juures. Ja silmad olid kummalised.
Ma hõõrusin sõrmenukke, vaatasin sulle otsa, vaatasin vereplekke, mida polnud jõudnud ära pühkida, ja teadsin, et mehel on õigus. Andsin alla ja mees vaatas mulle otsa, astus kaks sammu minu poole ja tõmbas mind enda vastu. Käsivarrel, millest ta haaras, oli päris valus. Ta suu oli veel täis näritud tomatipudi, kui ta mind ümber pööras, lennutas lõikelaua ja mu ilusa laualt põrandale ning tagus mu nägu kõvasti vastu Armodi valmistatud köögilauda. Uhmer kukkus põrandale täpselt siis, kui mu lõual lahvatas valu. Teravad tähed lõikasid silmalaugude taga. Kostis tume mütsatus, kui marmoruhmer põrandalaudadele prantsatas.
Jookse minema, Roar!
Tundsin suus raua maiku. Hammaste vahel rähka. Mu purunenud hamba kilde. Sain lauanurgaga vastu vahelihast, kui mees mu seeliku üles rebis, hoidis kõva haardega ümber kaela mu nägu all ja hakkas end minu peal jõnksutama.
Ma ei saanud hingata.
Paanika andis järele, muutudes vaikivaks alistumiseks. Siiski jäi minusse uhke tunne sellest, et olin talle ära öelnud. Tahtsin, et oleksin karu, metsik ja ühtaegu tugev. Ta surus mu nägu vastu lauda ja pigistas hingekõri kokku. Päikesekuma paistis mu silmanurkadesse ja ma olin täielikus pimeduses, saamata hingata. Metsaomanik ägas mu selja taga: ta oli nagu tainas, kuid tugev, ja ma tundsin ta kurjust oma alakehas vaagnas pea kurgus. Ruumi värvid sulasid kokku. Kõik hakkas mustaks minema. Kas kaotasin teadvuse? Tahtsin järele anda. Ma olin püüdnud, nüüd olin valmis alla andma. Ei tahtnud enam hingata ega õhku saada, tahtsin, et õunad puudelt maha kukuksid ja heina sisse ära mädaneksid.
Aga sina olid mind kuulnud, Roar.
Sa olid kuulnud, et ma ütlesin metsaomanikule ei.
Nüüd kordasid sa minu sõnu sama selge häälega mis ennegi.
„Mu ema ei taha enam.”
Su hääl oli segane, kui see mu teadvusse jõudis, aga see polnud kaugel, sa seisid päris meie lähedal ja ma olin valmis surema, aga armastasin sind nii väga. Mu lapseke, mu väeüksus, kelle oli saanud küllalt. Mees lõpetas jõnksutamise ja mu keha vajus vastu lauaplaati ja kukkus põrandale, kui ta käe mu kaela ümbert lahti laskis. Võtsin peast kinni. Mu kael oli nüüd vaba. Mu valutavatesse kopsudesse tuli õhku. Aga kuhu ta nüüd oma käed topib?
Ära tule nii lähedale, Roar, ära tule nii lähedale!
Lebasin põrandal ja nägin, mis toimub. Pilt, mis minuni jõudis, oli ähmane, kuid ma nägin. Nägin meest möirgamas ja sinu poole pöördumas. Ta elund võnkus paljastel reitel, püksid tilpnesid pahkluude juures, kui ta haaras su õlavarrest, just nagu ta oli äsja haaranud minu omast. Ma nägin su näost, et sul on valus. Mehe keha oli nii jäme ja sinu oma oli nii kõhn. Ta sihtis, hoidis sind käega ikka kinni hoides parajal kaugusel, nii et sa ei pääsenud. Andis tugeva rusikahoobi. Ma pidin jalule tõusma. Pidin sisse hingama ja püsti tõusma.
Ei!
Esimene hoop läks vastu pea külge, täpselt sinna, kus see tume salguke alati su tedretähni kattis, kui sa puid tegid.
Jookse, Roar! Tõmba lahti ja jookse!
Mehe järgmine hoop tabas su kukalt, täpselt sinna, kus su juuksed on õhemad, nagu udemed, ja natuke lokkis. Kukal, kust ma su pead hoidsin, kui sa veel väike olid, su juuksed olid nagu villpea ja sa ei suutnud rahuneda. Su peake liikus edasi-tagasi nagu lilleõis tuule käes.
„Jookse, Roar!”
Kopsud valutasid, kuuldus vaid sosinat.
„Jookse minema!”
Ta lõi sind, mu kõhnuke laps, sepahaamritaoliste rusikatega. Nägin, kuidas sa langesid põrandale nagu kuivanud leht. Jäid lamama lauajala kõrvale, mille Armod kunagi nii ilusti ära õlitas, kohale, kus tema tavaliselt seisis, uhmri kõrvale, mille teie Tone Amaliega mulle kunagi kinkisite. Sa ei liigutanud, ma pidin su juurde saama, kuid mu nägemisväli oli udune ja keha ei kuulanud sõna.
Su keha jäigi liikumatuks. Mu kõhn laps lamas metsaomaniku jalge juures kaltsuvaibal maas.
Kui sa nüüd sured, siis suren mina koos sinuga.
Mu ümber tümpsus miski ja ma ei mõistnud, mis hääl see on. Siis sain aru, et hääl, mida kuulsin, tuli minu seest. See oli mu süda, mis kutsus hädaabi.
Su käsi liikus, Roar!
Ninast jooksis verd, kulm oli lõhki, kuid sa tõusid põrandalaudadelt ja olid nii pikk, kasvasid mu silma all lausa mitu sentimeetrit. Sa olid pikem kui see mees, kuigi olid alles laps ja nii kohutavalt peenike, ja su silmad ahenesid verejooksu taga nagu kaks sihikut relval. Kuid sina silmi kõrvale ei pööranud. Mees heitis sulle pilgu, terava nagu nuga. Jäid paigale, kui ta sinu poole astus. Ma panin silmad kinni ja kuulsin sind möigavat nagu loom, kui ta pigistas kinni kõik õhuteed su kopsudesse ja hakkas su kurgust viimast elunatukest välja suruma.
Tugev hoop, heli oli hirmutavam, kui kunagi kuulnud olin. Tume mütsatus. Ma ei tahtnud enam näha, ei tahtnud enam üldse olemas olla. Nüüd oli kõik möödas.
Kui ma nüüd veel mõned minutid elan, siis vean oma keha metsajärve tumeda silma juurde, ja seal mu tee lõppeb.
Sammud üle põranda. Kõrvus kohises. Mu näole langes kellegi vari.
Midagi ei juhtunud.
Midagi kerget puudutas mu põske. Ma pean vaatama, kuigi ei tahaks.
Roar!
Roar, mu Roar!
Sa polnud veel olnud valmis surema. Su keha ei olnudki murdunud, see polnud sinu keha, mis maha kukkus. Sa seisid kummargil mu kohal, laskusid siis põlvele ja puudutasid mu põske. Ulatasid mulle käe ja aitasid mul istuli tõusta. Õlavarrelihased olid pingul ja käed valmis. Sa hoidsid pihus mu ilusat uhmrit, uhmrit, mille teie Tone Amaliega mulle kunagi väga ammu kinkisite, siis kui sündis Tillu.
Rohelisel marmoril olid kleepuvad kahvatud juuksekarvad.
Sirutasin käe millegi järele, mis võiks mind püsti hoida, haarasin kinni lauaplaadist ja vaikusest. Kas me jõuaksime kaduda, kui ma nüüd jalule saan? Kus on metsaomanik? Kas on midagi, millega ma meid kaitsta saaksin, kui ta uuesti pihta hakkab, midagi teravat või kõva? Kas jõuame minema joosta, aga kuhu? Kõrvu täitis raske hingamine. Pikki minuteid. Mu vaateväli selgines. Mees oli pikali maas. Lamas, püksid nagu silmus põlvede ümber. Paremale poole ta pea kõrvale tekkis erepunane vereloik. Me vaatasime teineteisele otsa. Roar, ja sina pöörasid pilgu taas me onni põrandale, hoidsid uhmrit ikka käes. Uhmer oli plekke täis: punane, pruun, nahatükid ja paar juuksekarva. Ka sinu nägu oli plekiline: punane, pruun, kollane, täiesti läbipaistev. Verenired ja märjad jutid jooksid üle põskede, mu poeg, ja üle su huulte oli voolanud tatti, kuid sa ei paistnud seda märkavat. Sa lihtsalt vahtisid murelikult seda tohutut kehakotti, mis meie ees põrandal lebas, sa olid sama liikumatu kui see. Su õlad olid longus ja ma mõistsin, et su kael valutab, nägin, et sulle hakkab näkku tekkima sinikas. Ka minu keha valutas, valu kiirgas läbi lõualuu ja mu keele olid purunenud hambakillud. Mu oimukohalt tilkus verd. See oli haav, aga ma ei tea, kust ma selle sain.
Loik valgus üle põrandalaudade. Keha maas ei liigutanud. Kuulda polnud midagi. Oi, kuulsin küll! Kuulsin, et mu hingamine hakkab rahunema. Ja linnud sidistasid seina taga – siin sees aga oli kõik nii omapäraselt vaikne. Kas ta on äkki …?
Ma ei söandanud. Iga viimanegi nahariba ja korts värises. Ma ei söandanud ei tahtnud ei suutnud. Siiski liikusin lähemale. Jäin veidi kaugemal paigale ja sirutasin käe jämeda õla poole. See oli mu sõrmede alla lõtv. Keegi ei rünnanud mind, ei möiranud ega mõnitanud mind, kui ma teda õlast külje poole tõmbasin. Lihamass veeres selili ja tõmbas kaasa ka mehe raske pea.
Ta rinnakorv oli liikumatu. Sa sorisid metskitse lihatükkide vahel, mille olime puukirstu toppinud, ja tõmbasid välja Armodi peegli. Hoidsime seda mehe suu ees ja vaatasime teineteisele otsa, kui see uduseks ei tõmbunud. Korjus. Surm meie vabadikukohas.
Nädala autor 