Andri Snær Magnason
© Anton Smári
Andri Snær Magnason (1973) on islandi kirjanik, kes on kirjutanud nii romaane, novelle, näidendeid, luulet, lastekirjandust kui ka esseistikat. Pole ime, et Magnason on võitnud Islandi Kirjandusauhinna nii parima ilukirjandusteose, parima lasteraamatu kui ka parima akadeemilise kirjutise kategoorias. Lisaks sellele on Magnason kolme dokumentaalfilmi režissöör. Aga see pole veel kõik: Magnason kandideeris 2016. aastal Islandi presidendiks, pälvides pea 15-protsendilise toetusega auväärse kolmanda koha. Magnasoni ühiskondlik-poliitilises agendas ja kirjanduslikus loomingus mängivad väga olulist rolli keskkondlikud teemad. Sellist fookust esindab näiteks 2019. aastal avaldatud „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust“ („Um tímann og vatnið“, eesti k Postimees, 2022, tlk Lemme Saukas). Raamat teeb seda, mida paljud meist teha ei taha – heidab julge pilgu maakera tulevikku ja sellega kaasnevatesse muutustesse nagu liustike kadumine, merepinna ja merevee happesuse tõus ning muud nähtused, mida on mugavam liigitada kõrvaliste või paisutatud probleemide hulka. Eesti keeles on Magnasonilt ilmunud ka lastele kirjutatud „Sinise planeedi lugu“, („Sagan af bláa hnettinum“, eesti k Eesti Raamat, 2016, tlk Lemme Saukas). Teose keskmes on taevakeha, millel elavad lapsed ei saa täiskasvanuks. Nende planeedile suure plahvatusega laskuv täht paneb käima ohtlike sündmuste seeria, milles pannakse laste leidlikkus ja sõprus korralikult proovile.
/HeadRead 2023/
Katkend:
Ajast ja veest. Jutustus tulevikust, Postimehe Kirjastus 2022, Islandi keelest tõlkinud Lemme Linda Saukas Olafsdóttir. Lk 261 – 274.
Intervjuu dalai-laamaga Tema Pühaduse külalistetoas Dharamsalas
9.juunil 2010
Lendame Dehlisse ja viibime seal kaks päeva. Ma pole kunagi varem Indias käinud, pole varem seda kultuuriruumi kogenud. Ma pole harjunud nii suure rahvasumma ja kuumusega, satun segadusse ja muutun umbusklikuks, ma ei mõista, kas inimesed tahavad mind aidata, iseenda vee peal hoidmiseks tüssata või mõlemat korraga. Kenasti kaunistatud TATA kaubikud kihutavad mööda nagu ümbersündinud ninasarvikud. Lõputu inimmeri. Kirevad rõivad, ilusad inimesed, noored ja vanad. Mina olen võõras ja vahakarva, ei sobi nendega kokku. Jalutame mööda hindu templist. Mõtisklen omaette, milliseks meie oleksime arenenud, kui kristlus poleks aastal 1000 meieni jõudnud.
Kahtlemata oli germaani muinasjumalate maailm kogu oma mitmekesisuses hinduismi sarnane. Näen pühapilte: sinist värvi Krišnat, paljukäelist Kālit – aja, hävingu ja loomise jumalannat. Seal on Šiva linga, Himaalaja jalgadega Kamadhenu ja elevantjumal Ganeša, kelle ümber on vilkuvad diskotuled, plastmassist lilled, viiruk ja vana raadio. Kõnnime edasi, pime naine sirutab käe välja, tema järel tuleb matuserongkäik. Kanderaamil kollaste lillede all puhkab naine ja mina ehmun. On kuidagi ebamugav surnud inimest näha. Seal pulbitseb elu, kuid sama silmatorkav on surm. Lõpnud rott, lõpnud koer, kägaras istuv mees, kel surm juba suu juures. Tema kõrval last imetav naine. Meri uhab kõik kokku – tunnetan paljude aastatuhandete pikkust järjepidevust. Kõik, mis on uus, on samas ka mingil moel vana ja mõne aja pärast ei tajugi ma enam korratust, vaid näen, et kõik liigub mingisuguse tantsu rütmis. Ma ei pääse üle tänava enne, kui selle tantsu ära õpin. Astun sammukese edasi, siis vajutab veoautojuht pidurit, siis astun mina järgmise sammu ja mootorratas aeglustab käiku ja nõnda edasi. Ühiskond näib olevat keerulisem ja tundlikum kui Hiinas, kastisüsteem igijuurdunud, proletariaadi ülestõus ja kultuurirevolutsioon ei ole usku ja traditsioone maha murdnud. Kuid siin maal elab miljard inimest, kes on ootamas vaesusest tõusmist. Kõige käepärasem võimalus selleks on kasutada tänapäevast tehnikat. Visata lõkkesse sütt juurde, avada uusi tulemägesid, võimendada Dettifossi naftakose voogu.
Sõitsime Dharamsalasse Fokkeriga. Mägikülades on elu-olu veidi mugavam, ruumi rohkem ja õhk värskem. Teede ääres vedeleb palju plasti ja prügi, kõik on pisut räsitud, aga sellegipoolest võluv. Turistid väldivad silmsidet ja vaatavad, et ükski lääne inimene pildi peale ei koperdaks. Nad tahavad koju minnes jutustada oma täiesti erilistest ja eksootilistest elamustest. Igal pool on näha noori tumepunastes maani rüüdes mehi hommikupalveid retsiteerimas, mõned inimesed on kohvikus, mobiilid käes ja püha lehm nuhutab prügitünni sisu. Läksime templi hoovi, et ringi vaadata. Kostis kära, hõikeid ja karjeid, nagu tülitseks kamp mehi, aga tuleb välja, et need olid mungad, kes harjutasid paarides väitluskunsti, peaaegu nagu väitlusvõitluskunsti. Üks seisab ja küsib, teine istub ja vastab. Küsija esitab küsimuse tiibeti keeles Bodhvisattva elukäigust. Teine vastab; ja kui vastus on vale, karjatab esimene ja annab vastajale õhulöögi.
Tippisime munkadest mööda ja lähenesime dalai-laama eluasemele, kus ta on koos pagulasvalitsusega resideerunud alates põgenemisest 1959. aastal. Läbisime turvakontrolli, mungad võtsid meid vastu ja saatsid edasi Tema Pühaduse külalistetuppa. Kogu ruum on ehitatud traditsiooniliste tiibeti budistlike kaunistustega kuldsetes, sinistes ja kollastes toonides. Mandalad mustrid ja sümbolid, mille igivanad juured ulatuvad Tiibeti mägismaale. Abilised ütlevad meile tere tulemast. Dalai-laama astub sisse ja asetab mu õlgadele valge salli. Ta ütleb, et soovinuks Islandil rohkem ringi vaadata, kui oleks olnud aega. Hea meelega tuleks ta uuesti.
Ma jutustan talle, et töötan ikka veel Auծhumla-projekti kallal, mis räägib ajast, liustikest ja pühadest järvedest.
„Ah! Yes, the Magic Cow,” vastab ta naerdes.
Ma seletan, et kirjutan sellest, kuidas maailmas on kõik muutuma hakanud.
„Sina oled dalai-laama 1391. aastal sündinud 14. taaskehastus ja kui lugeda su elukäigi kohta alates 1935. aastast, siis tundub, et oled selle ühe elu jooksul kümme elu läbi teinud.”
„Mõnes mõttes võib nii öelda küll, jah. Ma sündisin vaeses külas ja seal veetsin ma oma elu esimesed viis aastat. Siis kolisime Lhasasse, minust sai ametlikult dalai-laama ja tiibetlaste vaimne juht. Aga tegelikult olin ma lihtsalt kärsitu väike munk. Ma tahtsin ainult mängida, mitte õppida. Õppimine oli minu jaoks suur katsumus. Õpetajal pidi selle väikese sõnakuulmatu munga jaoks piits olema. Sel ajal õppisime me koos, mina ja mu vanem vend ning seepärast oli õpetajal koguni kaks piitsa, üks tavaline, teine kollane – püha piits püha õpilase peal pruukimiseks! Ma olin kärsitu ja rumal õpilane ja õpetajal tuli piits üsna sageli tarvitusele võtta.”
Ta kallutas end naerdes minu poole.
„Aga ma olen loodud nii, et püha piits ei põhjustanud mulle püha valu, ainult tavalist valu. Hehehee! Nii et piitsahirmust püsisin õppimise juures. See oli üks ajajärk!
Kui ma sain kuueteistaastaseks, tungisid Hiina kommunistid meie maale ja ma kaotasin vabaduse. Algas teine elu, teine aeg, üheksa aastat kestev ajajärk.”
„Sa suhtlesid sel ajal seltsimees Maoga.”
„Jah, muidugi. Ma kohtusin Maoga aastatel 1954 ja 1955 mitmel puhul ja tema käitus minuga, nagu oleksin ma tema poeg. Meil oli lähedane suhe ja ma vaatasin talle alt üles. Algul olin pisut umbusklik, aga kui olin koos Maoga Pekingis ära käinud ja paljude teistega kohtunud, kuidas neid nüüd nimetatagi – vabaduskangelastega, kommunistidega, siis hakkasin neid usaldama. Nad olid kenad inimesed, kes hoolisid lihtrahva ja tööinimeste käekäigust. Nii et mind ennastki tõmbas sotsialismi ja marksismi poole. Ma palusin isegi Hiina valitsuselt luba astuda kommunistlikusse parteisse. Nii suur oli mu usk. Kui ma Mandri-Hiinast lahkusin, olin ma veendunud, et Tiibet võib Hiina kommunistide ja esimees Mao abil arengus tänapäevale järele jõuda. Siis toimus 1956. aasta ülestõus. Kirjutasin esimees Maole, sest ta oli mulle öelnud, et kui raskustesse satun, kirjutagu ma otse temale. Ma kirjutasin talle vähemalt kaks või kolm kirja, aga vastust ei saanud. Minu usaldus hakkas kokku kuivama.
1956. aastal külastasin ma Indiat ja kohtusin Pandit Nehruga. Me leidsime ühise keele ja arutlesime paljude asjade üle. Tiibet oli siis okupeeritud ja paljud tiibetlased soovitasid mul mitte tagasi pöörduda. See oli kuldne võimalus jäädagi vabale maale elama. Arutasin seda Nehruga, kuid tema soovitas mul Tiibetisse naasta. Sul on Hiina võimudega eriline kontakt, ütles ta, seepärast peaksid sa võitlust jätkama. Tiibetis.
Siis tuli 1957. aasta saja lille kampaania, inimesed pidid kuulda saama sajast erinevast seisukohast, aga kampaania lõpp kujunes jubedaks. Peale seda algas haritlaste ja partei liini mittetoetavate inimeste tagakiusamine.
Mao ütles, et kommunistid peavad saama kriitikat nii seest- kui ka väljastpoolt, muidu on nad nagu kalad kuival maal. Seda ta ütles, aga tegutses sellele risti vastu.”
„Ja kas ta oli siis nagu kala kuival maal?”
„Siis tulid rasked ajad ja Mao mõtles rohkem oma võimule kui ideoloogiale. Mina ise pean ennast marksistiks, pean õigeks hüvesid jagada ega mõtle ainult omakasule nagu kapitalistid. Vahel ma arvan, et Lenini ja Stalini, samuti esimees Mao võimuahnus tallas marksismi õilsa ideoloogia porri. Esiotsa oli Mao hea kommunist, hiljem rikkus võim ta ära. See on minu kogemus. Kas see on õige või vale, selle üle peavad otsustama ajaloolased!”
„Ja sa põgenesid 1959. aastal Indiasse?”
„Üheksa aastat püüdsin ma relvi vaikima panna, aga see ei õnnestunud. 1959. aastal toimus ülestõus, kui Hiina valitsus asus täide viima ebareaalseid parandusmuudatusi. Ülestõus sai alguse Tiibeti idaregioonist, mis oli Hiina ülemvõimu all, aga see toimus ka Hiina Gansu, Sichuani, Yunnani ja Quinghai provintsis ning levis üle kogu Tiibeti. Seal läks asi täiesti käest, eriti alates 1959. aasta 10. märtsist. Ma püüdsin terve nädala anda endast kõik, aga mul ei läinud see korda. Lahkusin seitsmendal ööl oma paleest Lhasas ja jõudsin lõpuks Indiasse. Nii et 1959. aasta aprillis algas uus elujärk, mis kestab tänini. Ma olin kurb. Ma olin kodutu. Aga selle kohta ma ütlen: kodutuna leidsin endale uue õnneküllase kodu siin Dharamsalas, Indias. India valitsus võttis meid soojalt vastu ja pakkus poliitilist varjupaika. Mitte ainult mina ei saanud siin varjupaika, teretulnud on kõik Tiibeti põgenikud. India riik andis meie inimeste jaoks maad ja kinkis noorele põlvkonnale hariduse. Nii et enam kui viiskümmend aastat põgenikuelu on minu jaoks isiklikult olnud õnnelik aeg. Olen olnud vaba. Ma võin reisida kuhu iganes, isegi Islandile, ma võin vabalt sõna võtta, keegi ei valitse mu üle ja mulle meeldib see.”
„Aga eesmärk on ikka koju tagasi pöörduda?”
„Jah, see on kõigi tiibetlaste eesmärk.”
„Kas sa näed ette, et see võib juhtuda?”
„Jah, tõenäoliselt küll. Sest probleem on poliitiline ja praegune olukord ei rajane realistlikul poliitilisel nägemusel, vaid väga kitsal vaatenurgal, Hiina äärmuskommunistide lühiajalisel mõtlemisel. Kohe, kui nad meelt muudavad ja muutuvad realistlikumaks, laheneb see asi ära. See pole probleem. Samal ajal on umbes 200 miljonit hiinlast budistid. Ja paljud hiinlased on minuga ühendust võtnud, kuigi nad seda ei tohi. Nad on soovinud budismi kohta õpetust ja juhatust.”
„Sinu meel on kerge. Kuidas sa end tundsid, kui kogu vastutus Tiibeti eest oli sinu õlgadel?”
„Neil aastail ei olnud mul kogemusi ega formaalset haridust, mis puudutab ilmalikke asju. Ja olukord oli kohutav, nii raske, et ma kogusin endasse palju ärevust ja muret. Aga mul olid head nõustajad ja ma olen selliseks loodud, et saan kõigiga hästi läbi. Nii et kui ma tegelesin raskete probleemidega, andsid mõnikord palee põrandapühkijadki mulle nõu. Nad olid avatud meelega, neid võis usaldada, sest nad toetusid omaenda tervele mõistusele. Nad kuulsid ka väljaspool kõiksugu jutte ja tõid mulle uudiseid. Nad aitasid vahel väga palju!”
Ta vaatab mulle otsa ja naeratab kogu oma näoga.
„Ja nii oli mul vaatamata raskele olukorrale siiski mingi toetuspind. Ma suutsin vastu võtta otsuseid ja nendele kindlaks jääda. Isegi kui kõik ei läinudki hästi, ei olnud mul kahju, sest olin põhjalikult nõu pidanud. Peale selle on meil, budistidel, ka salajased vaimsed meetodid, mida uurida. Sina ei saa sellest aru saamagi! Hehee! Kõik on väga salapärane! Aga minu kogemuste kohaselt, alates sellest ajast, kui olin kuueteistaastane, kuni tänase päevani, kui lähenen seitsmekümnele, on nii mõnigi asi, mis on rajatud neile salapärastele uurimustele, osutunud õigeks. Nii et ma usun neid meetodeid täielikult.”
Tunnen nende salapäraste uurimuste vastu huvi.
„Kas sa annaksid mulle neist pisut aimu? Kuidas tajuda tulevikku ja võtta vastu õige otsus?”
„See on omamoodi teadus. Kõigepealt kasutad sa omaenda andeid, võimet olukorda põhjalikult analüüsida. Siis otsid teiste käest nõu. Kui kõik osutab ühes suunas, pole mingit salajast uurimismeetodit vaja. Aga kui oled tupikus, on hea võtta abiks müstika.”
„Kas keegi oraakel või ennustajamunk?”
„Oraakel on midagi muud, see on pigem nagu nõustaja. Ma küsin nõu ja saan tema nägemuse, kuid mitte lõplikku vastust. Lõpliku vastuse saan, kui otsin abi veelgi kõrgemalt, meetodiga, mida siin ennist nimetasin. Müstilise meetodiga.”
„Kas sul on kiri, mis puudutab su taassündi, valmis kirjutatud?”
„Eelmises või järgmises elus?”
„Järgmises elus,” vastan ma.
„Ei-ei. Dalai-laama üldiselt kirja ei kirjuta, kuigi mõned laamad on seda teinud.
Mõnikord on nad kirjutanud, kus nad uuesti sünnivad ja annavad isegi vanemate nimed. Aga 13. dalai-laama ja tema eelkäija endast kirja maha ei jätnud, vähemalt pole meil selle kohta andmeid.
Mõned läänemaailma inimesed arvavad, et dalai-laama on Tiibeti budismis peatähtis, aga see pole nii. Tiibeti budismi vaim elab niikaua, kui Tiibeti rahval on mingisugunegi vabadus. Viimase kuuekümne aasta jooksul, kultuurirevolutsiooni aeg kaasa arvatud, on tehtud süsteemset hävitustööd, aga Tiibeti kultuur pole välja surnud. Põhjus on see, et vaim elab ja kui see vaim on südamesse juured ajanud, ei hävita teda ükski vägi. Vahepeal on Tiibetis ja Hiinas üles kasvanud kolm-neli põlvkonda.
Hiinaski on mõned sajanditevanused kombed kaduma läinud. Aga dalai-laama traditsioon – kunagi see tekkis ja kunagi lakkab see olemast. See pole probleem. Aga kui rahvas soovib seda traditsiooni elus hoida ja võtab vastutuse enda kanda, siis säilib traditsioon ka pärast minu surma. Mina jälgin siis asjade käiku oma salapärasest kohast ja vaatan, mis nad teevad! Hee-hee! Kuidagi teistmoodi ma siis otseselt seotud enam ei ole.”
„Ja surma palge ees seistes, kas tunned hirmu või oled uudishimulik või …?”
„Mõnikord uudishimulik. Hirmu ei tunne. Minu peamine mure on selles, et kui ma praeguses olukorras suren, jäävad miljonid tiibetlased ja paljud mu sõbrad väga kurvaks. Sellepärast tunnen vahel …”
Ta jääb hetkeks mõttesse.
„Eks see ole tõsiasi, et kõigil tuleb lahkuda. Surma eest ei pääse keegi, niisugune on tõelisus. Surm on elu osa, nii et see pole probleem. Oluline on, et su elul oleks tähendus, et sa oma elu jooksul tooksid teistele kasu. Siis ei tunne sa kahetsust.”
„Miljonid tiibetlased ootavad sinu kojusaabumist. Kui sa nendelt salapärastelt jõududelt küsid, kas siis on midagi, mis annab mõista, kas ja millal sul oleks võimalik Tiibetisse tagasi pöörduda? Kas sa pääsed kunagi koju?”
„Jah, ja see ei tule välja ainult minu müstilistest uuringutest, vaid paljud müstilised uuringud näitavad, et lõpp saab olema helge, see on ainult aja küsimus. Mõned ennustused on sajanditevanused ja need kõik ütlevad, et see on ajutine olukord.
Kuuskümmend aastat ei ole pikk aeg, või kuidas? Vähemalt mina arvan, et lühinägelike kommunistide süsteemil pole tulevikku. See on ilmselge.”
„Raske on olla kaua aega lühinägelik. Võib-olla kuuskümmend aastat…”
„Nüüd on kuuskümmend aastat möödas. Vaata Nõukogude Liitu. See elas seitsekümmend aastat ja siis muutusid kõik vanad idabloki riigid tundmatuseni. Kunagi valitses Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal diktatuur. Hiinagi on muutumas tänu haridusele ja sellele, et infole pääsetakse ligi ja valitsus ei suuda olukorda täielikult ohjata.”
„Nii et sa oled optimistlik …”
„Vaata, tänapäeva reaalsus on hoopis teine, kui oli viiekümnendate, kuuekümnendate ja seitsmekümnendate reaalsus. Paljudes maakohtades valitseb ikka veel vaesus, aga muidu on nii mõndagi muutunud. Noored hiinlased kannavad trendikaid riideid ja matkivad Lääne kombeid. Budistlikus õpetuses on kõige olulisem, et midagi ei seisa paigal, kõik on liikumises ja muutumises. Nagu ma varem ütlesin, on kõik seotud ja vastastikku sõltuv. Hiina oli 1950-1960ndatel isolatsioonis, isegi 1970ndatel tahtsid valitsusjuhid riiki eraldatuses hoida. Nüüd on see teistmoodi. Varem luges valitsuse kurss – mida nad ütlesid, seda peeti tõeks. Aga alates Deng Xiaopingi ajast on miljonid tudengid õppinud välismaal ja Hiinas töötab juba hulgaliselt välisfirmasid. Nüüd kasutab Hiinas igaüks oma silmi ja kõrvu. Varem oli vaid üks silm ja üks kõrv. Tõde on pikas perspektiivis vägevam kui jõuvahendid. See on minu loogika. Inimese loomus on tugevam kui kunstlikult tekitatud süsteemid. Need ei jää kunagi püsima.”
/…/
Elin Cullhed
Elin Cullhed (1983) on rootsi kirjanik. Kriitikute tähelepanu pälvis juba tema 2016. aastal ilmunud ilukirjanduslik debüüt, tänapäeva teismeliste elu käsitlev noorteromaan „Jumalad“ („Gudarna“). Esimesest täiskasvanutele kirjutatud romaanist, 2021. aastal avaldatud „Eufooriast“ („Eufori“, eesti k Varrak, 2022, tlk Maarja Aaloe), sai Rootsis aasta ilukirjanduslik sündmus, mistõttu pälvis teos ka prestiižse Augustpriseti. Romaani keskmes on üks 20. sajandi teise poole märgilisemaid kirjanikke, ameerika luuletaja ja prosaist Sylvia Plath (1932–1963). Cullhed keskendub Plathi liiga vara katkenud elu viimasele, enesetapuga lõppenud aastale. Cullhed on öelnud, et teda inspireeris kirjutama Plathi dilemmade sarnasus tema enda elus kesksete küsimustega. Romaan räägib sellest, kuidas kliinilise depressiooni all kannatav geniaalne poetess püüab sobitada omavahel kirjaniku- ja pereelu, olla mõlemas täiuslik, kusjuures seda taotlust komplitseerib tema kuulus ja andekas abikaasa, luuletaja Ted Hughes. Cullhed käsitleb julgelt kahe keeruka isiksuse abielu purunemist ja sellega kaasnevaid vastuolulisi tundeid, suutes vältida Plathi liigset õilistamist, ent tunnistades samas tema isikupära, tema loomuse ühtaegu õrna ja raevukat jõudu.
/HeadRead 2023/
Katkend:
Eufooria, Varrak 2022. Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe. Lk 222 – 231.
Ema ja mina. See oli viimane kord, kui nägime. Üldse viimane kord. Viimane kord elus. Ema kontsaklõbin asfaldil. Iga sammuga tallus ta mu lömaks nagu prussaka. Ja Ted käis kõrval nagu sõdur. Asfalt oli nende lava, rong oli varsti Aurelia päralt, kuhu nad ka ei läinud, igal pool oli neil lava.
Ema oli juba nädal aega Winifred Daviese juures elanud, öeldes võltsilt, et nii olevat „praktilisem”. Mu emale ei meeldinud määrdunud tassid ja halvasti kirjutatud lood. Talle kõlbasid ainult õnnelikud lõpud, tõeline armastus, villane kangas, ehtne siid ja korralik seep. Pigem häbeneda vaikides ja hambaid kokku surudes kui armastada pööraselt ja hullumiseni.
Ta lahkus.
Kõndisin asfaldil väsinud tühjade sammudega, püüdes neil kannul püsida, peaaegu oleks võinud arvata, et ema on Tediga abielus. Ma tegin tõesti vea. Emal oli olnud õigus. Ta palus mul tookord järele mõelda. Aga ma valisin Tedi, valisin selle väsimatu aju, valisin armastuse ja kunsti.
Mu ema polnud kunagi julgenud; tema valik oli akadeemilisest ringkonnas. Kuivik, aga kindla peale minek. Otto. Sügavate teadmistega range mees, mis sest, et igava sisemaailmaga.
Ooooohhh, ma tahtsin elada! Tahtsin eemale ema ühekülgsest Ameerika eeslinnaelust ja kõndida kõrgematel kontsadel kui tema. Pariisis, Londonis, Hispaanias! Mina huulepulgakujuline ilus gasell, lisaks hiilgav mõistus, sama erakordne kui Tedil.
Ja vaat mis sellest sai.
Sügisel pidin saama kolmkümmend, suvi, millest olin unistanud, oli läinud aia taha. Aga ma ei olnud kibestunud, kavatsesin Tedita hakkama saada.
„Head aega, ema,” ütlesin, kuigi rongi väljumiseni oli veel mitu minutit aega.
Ta vaatas mind karmi ja austrialiku pilguga.
Temaga olin alati soovinud olla keegi teine.
Pagan, Sylvia, mõtlesin, ma ei taha olla väärtusetu! Ma ei ole enam kunagi väärtusetu.
Ted vaatas mind haletsevalt selle oma uue pilguga, mis tal alles mõni nädal tagasi oli olnud ja mis ütles, et ma olen kaotaja.
Igatsesin ta paljast keha, tahtsin öösel tema kaissu, või ei, ei tahtnud, ma vihkasin teda, kahetsesin, et olin talle iseendast nii palju andnud, muudkui andnud oma keha.
Seisime perroonil. Sirutasin käed välja, lootuses ema kallistada.
Ta oli soe ja kindel, õlanukid kõvad nagu riidepuu, ta hoidis nüüd ümbert kinni oma tütrel, oma eksitusel, ja ma oleksin tahtnud ta käte vahele langeda ja kõike selgitada, kuid samas teadsin, et ei saa, sest mu ema ei osanud lohutada, ainult muretseda.
Mõtlesin laulule, mida ta laulis üle-eelmiste jõulude ajal, „Edelweiss, bless my homeland forerver”, ja tundsin sügaval sisimas tungi pakkida end tema kohvrisse ja sõita koju Ameerikasse. Valgusesse, väärikusse. Aga mul olid mõned kivid südamel. Pidin selle konflikti ise lahendama.
Ema kummardus meie laste juurde, ainult Nicholas naeratas natuke.
„Head aega, tütreke,” ütles Aurelia ja kallistas mind viimast korda. Vaatasin talle otsa, peaaegu tundus, nagu oleks ta nutnud. Minu ema, ja nutab? Seda polnud kunagi juhtunud, aga ta silmanurgas oli midagi märga. Sellegipoolest ei pannud see minus midagi liikuma. Olin kivistunud. Ta silitas vargsi mu kätt. „Ole tugev, mu tubli tüdruk!”
Sõdur seisis ja vaatas pealt, kraapis kinganinaga asfalti. Vaatas pealt midagi, mis tema meelest oli tülgastav. Meie armastus. Minu ja ema. Nii et see oligi siis meie abielu mudeliks, mõtles ta kindlasti. Ebaküps, pinnapealne, ameerikalik, vildakas armastus.
Ja mina ütlesin sisimas, keel kõvasti hammaste taga: kurat võtaks, Ted. Sa ei pea ka seda momenti ära rikkuma.
Siis oli ka see hetk möödas ja ema asus lapselastele oma vähem komplitseeritud armastust jagama.
*
Olin oma majas üksi, seisin köögis, kummargil külma praeliha kohal.
Mu ema, Ted, lapsed; kõik olid ära sõitnud.
Nüüd taipasin, miks me ostsime maja, kus kohe teisel pool aeda olid hauakivid.
Meie maja oli ka hauakivi, ehkki märksa majesteetlikum.
Mõtlesin kõigele, mis sellest ajast peale oli mu kehast läbi lohistatud, alates siia saabumisest täpselt aasta tagasi.
Orkaan oli meie elust läbi käinud ja jätnud mu randa uhutuna maha.
Üks väike kuu oli selle kohal taevas rippunud, kogu oma süütuses, väiksuses, ja meile valgust heitnud.
Tobe kuu, mida ma oma luuletustes olin kasutanud!
Minu kohmakas, naeruväärne romaan, millesse ma olin uskunud.
Kõik oli rusudeks!
Miski polnud tõsi!
Mu keha, mis lõhestati keskelt, sest kuu ihaldas sinna sisse panna lapse, kes seejärel pidi välja tulema.
Seitsmeteistkümnendal jaanuaril ta tuli.
Ja nüüd oli varsti seitsmeteistkümnes august, Tedi sünnipäev.
Ja tema naine lebas nagu kala kuival ja ahmis õhku.
Kord küsisin preestrilt aia taga asuva kiriku võtit, aga ta ei tahtnud anda.
Palusin võtit, et saaksin vahel sinna minna ja ammutada natuke eluks vajalikku valgust.
Proovida, kas ükskord ometi usk valgustaks mind.
Nagu Ted ütles:
Sina oled meil kirjasõna usku, aga ilma religioonita.
Ja ühes teises meeleolus sõnastas ta selle teisiti:
Sylvia, sa oled üks igavene fašist!
Ma nutsin, nutsin, nutsin, nutsin.
Peagi jäid minust järele ainult kuivetud, soolased, lohkus põsed.
Mind on alati surma poole tõmmanud, selles oli Tedil õigus, aga mitte nii, nagu tema seda esitas, mitte mädanemise, isa amputeeritud jala, laipade anatoomia, arsti skalpelli poole. Nagu minu jaoks ei olnud ühel pulgal ka kuu ja liha. Loom ja inimene.
Mulle jäi mulje, et Ted ei jätnud mind maha ainult egoistlikel põhjustel – see tundus olevat ka omamoodi kasvatus – sind tuleb kasvatada! Võta end kokku, Sylvia! Saa selleks, kelleks alati oled tahtnud saada! Sa oled rohkem väärt, ära pisenda ennast!
Ta oli tahtnud minusse elu sisse puhuda ja samas oli tema see, kes tegi minust nuku …
Olin nukk, sest mu kehas polnud üldse jõudu, kas mul hakkas jälle palavik tulema, kus oli kraadiklaas?
OOOOOOOOOOH, tõusin sellest üksildasest voodist üles ja tiirutasin öösärgis mööda laudpõrandat ringi. Lõin endale vastu põski, mu juuksed hõljusid õhus nagu kuivanud mererohi, kulla Sylvia, tee enda sees surnud Tedist pilt, tulista teda püstolist! (ütlesin iseendale). Katsetasin toas oma häält, lasin sel paisuda – valjemaks, valjemaks. Nüüd rääkisin omaette valjusti ja selgelt, lahtise aknaga magamistoas. SYLVIA! ütlesin ma. NÜÜDSEST SA EI LASE ENAM TEDIL OMA ELU DIKTEERIDA. NÜÜD IMED TA TOLMUIMEJASSE! Naersin selle metafoori peale. Hahaa, ta on nii väike, et mahuks ära tolmuimejakotti. NAGUNII EI OLNUD MINU ELUS SINUGA, TED, RÕÕMUL KUNAGI KOHTA. ALGUSEST LÕPUNI TUNDSIN AINULT HÄBI JA MEELEHEIDET. NÜÜD LASEN SINUST LAHTI, NAGU UNENÄOS KUKUVAD HAMBAD SUUST. SURM, SURM, VÄLJA MU MAJAST! NÜÜD OLEN VABADUS ISE!
Ainult mõni kuu oli jäänud seal majas üksi olla, üksi oma lastega suures hauakambris – seejärel pidi maja olema tühjaks tehtud, üürilised sees ja mina siit kusagil kaugel, Iirimaal, Londonis. Kui ma vaid teaksin kuhu minna?
Helistasin kõikidel numbritel, mis mul nimekirjas olid (telefon oli nüüd korda tehtud, üks töömees käis ja pani uue stepsli). Elizabeth Compton aitas mind – sõbralik hing, kes praegugi mu lapsi hoidis -, aga ma vajasin alalist abilist. Lapsehoidjat. Kruttisin telefonijuhet ümber sõrme ja püüdsin mitte mõelda sellele, kuidas ma hoidsin telefonijuhet käes sel korral, kui Assia kähisev hääl tuli läbi telefonitoru nagu aur, mürgigaas, mis halvas Tedi.
Mul vedas, ühe sõbranna õe teismeline tütar oli valmis mõnel õhtul nädalas lapsi hoidma. Bingo! Siis sain kirjutada, ratsutama minna, tunda end vabana, iseendana.
Nüüd tuli end kokku võtta, inimeseks hakata.
Oligi juba aeg välja kolida sellest vanast tolmusest majast! Sellest hauakambrist, kuhu ta mu maha jättis.
Meenutasin, kuidas ma tookord preestrilt kirikuvõtit küsisin, aga ta ei usaldanud seda mulle … Mida ma ette kujutasin? Et lähen heidan sinna jääkülmale põrandale aeglast surma surema ja vaatan, kas keegi tuleb mind otsima? Drama queen. Nüüd oli aeg tuhast tõusta, nüüd oli aeg aiast vilju korjata.
Helistasin hobuste omanikule. Nüüd tahtsin võtta ratsutamistunde, oi pagan, millist vabadust ma nüüd endale lubada sain, tundsin vajadust kihutada läbi mõõtmatu avaruse, anda reaalsuse juhtimine üle suuremale loomale kui ma ise, suuremale loomale kui Ted ja suuremale loomale kui MINA. Devon sobis selleks otstarbeks, ma lähen hauakambrist välja, istun hobuse selga ja näen enda ees avanemas kõiki neid vaateid, mis tahtsid minuga trikitada ja mind labürinti sulgeda. Näeksin Devoni künkaid ülalt, hobuse seljast.
Tütarlaps, kes mind tallis vastu võttis, oli noor ja nipsakas. Mis siis ikka, olin Tedile suure suuga rääkinud oma ratsutamistundidest, nüüd tegin selle teoks.
„Temast võib saada teie hobune,” ütles tütarlaps.
Ma kartsin hobuseid.
Hobuste juuresolekul tundsin end väikese tüdrukuna.
Mul pistis südames, olin väsinud, olin kahe lapse ema, aga siiski – siiski; kas ma tohtisin olla väike tüdruk? Ka mina?
Hobune pööras pead, tema pruunid silmad, emane, mära, minu jaoks lihtsalt üks selg.
„Mis ta nimi on?” küsisin ma ja vaatasin sellesse sametpruuni silma.
„Ariel,” ütles tallitüdruk.
Asetasin käe hobuse soojale kõhule. Karv oli lühike ja karm.
Tüdruk näitas, kuidas sadulat kinnitada, kuidas üles ronida ja sadulas istuda.
„Te ei karda hobuseid, ega?” küsis ta.
„Ma ei karda midagi.”
Mul tuli traavi sõita, esimene tund oli traavisõit, tüdruk pidi juhtima mind ja Arieli köie otsas mööda ringikujulist rada, ringi.
„Kas ma galopeerida ka saan?” küsisin ma. „Ma tunnen, et Ariel ei taha traavi sõita”.
Tallitüdruku näol oli nõutu ilme, ta ei teadnud, kuidas minusse suhtuda.
Sain temast aru. Sain temast aru – jumaluke, ma polnud tõesti mingi lihtne juhtum – mina oma jumalike mõtete ja kõrgintellektuaalsete lahendustega rasketes eluküsimustes! Tundsin end sellest mõttest ülendatuna, ekstaatilisema.
Ehk et ta ei vastanud midagi.
Laskusin vastu Arieli kaela, haarasin valjastest, mille küljes oli tüdruku käes olev köis, ja tõmbasin köit jupphaaval enda poole, kuni ta lahti lasi.
Keegi ei hoidnud mind kinni – olime ainult mina ja Ariel.
Nii et ma kannustasin hobust, olin seda varem teinud, kusagil sisimas teadsin, kuidas see käib, umbes nii nagu sünnitamisega – aga need teadmised on sul sügaval sees olemas! Ja inimesed arvavad, et ainult mingid igavad treenitud ratsatüdrukud oskavad hobuse seljas istuda. Phäh! Minuga oli teine lugu.
Ratsutasime Arieliga mööda Devoni kuppelmaastikku, künkanõlvadel põllud ja kariloomad nii kaugele, kui silm ulatus, ja kusagil kauguses silmapiir. Künkad ümbritsesid meid paksu polstrina, Inglismaal olevat igal pool mereni kõigest sadakond kilomeetrit, aga millise mereni? See polnud minu meri. Surusin kõhu vastu Arieli selgroogu, tema jumalikku soojust, mis levis mu kehas igale poole ja lõdvestas mu lihased, Arieli kapjade rütm, kui ta kappas läbi selle iidse maastiku, mina kuningana seljas. Ei mingit kiivrit – ainult nähtamatu aupaiste. Kui ta oleks mu seljast maha visanud, oleksid Frieda ja Nick emast ilma jäänud, aga sel juhul oleks see olnud Saatana tahe ja saatuse iroonia ning mina ei saanud sinna midagi parata.
Naersin sisimas selle lihtsa saladuse üle, mille Ariel mulle paljastas, nimelt sain aru, miks Inglise ratsatüdrukud võisid rahumeeli igavad olla, pidamata läbi elu täiustumise poole püüdlema nagu mina: hobuse seljas istuda oli mõnus, see kutsus jalgevahes esile tuttava erutuse, mis varem või hiljem viis orgasmini. Ilmetud ratsatüdrukud võisid end mõnuga looma vastu nühkida, üles ja alla, sellest piisas, nad ratsutasid ega vajanudki seetõttu mingit meest, mingit peenist. Nii et nüüd teadsin isegi seda!
„Ariel, ma armastan sind,” ütlesin ma, kui mitu tundi hiljem tagasi jõudsin. Kabjad kraapisid killustikus. Päike oli North Tawtoni kohal loojunud, mu suu kuivas tuulest, mis oli minust läbi puhunud, ja mul oli janu. Lapsed olid nüüdseks Elizabethi juures juba uinunud. Jumal küll, mis ema ma selline olin!
Tall oli tühi, lambid kustutatud.
Tallitüdruk istus, selg vastu küüni. Minu meelest oleks ta pidanud püsti kargama, mitte seal tukkuma! Jumal küll, ma ju maksin oma elamuse eest, miks oleksin siis pidanu õue peal mingeid mõttetuid ringe tegema. Tahtsin hoopis kapata läbi elu nagu jumalanna, kelle rolli elu mulle keelanud oli.
Tõmbasin taskust mõned paberrahad.
„Siin on raha,” ütlesin tallitüdrukule ja viskasin talle rahatähed. Nägin, et ta alahuulel olid pisarad, et ta nägu tõrkus minu poole vaatamast, et miski vaevas teda.
„Mis siis nüüd ON?” küsisin ma temalt. „Kas ma ei võinud galopeerida? Ma ju maksan selle eest!”
Tüdruk ütles väriseva häälega:
„Ma lihtsalt muretsesin, et midagi juhtus. Polnud ju kokku lepitud, et te hobusega kaugele lähete. Mitte esimesel korral.”
„No jumal küll, vabandust,” ütlesin ma ja kummardusin, et Arieli kaelale suudelda. Silitasin teda, tänasin vabaduse eest, mida ta oli mulle võimaldanud.
Alati need lihtinimesed, kes seisid kahe jalaga maa peal ja tahtsid keelata mulle mu vabadust, pisendada mu õnnetunnet.
„Pealegi peate edaspidi kiivrit kandma.”
Naersin kõva häälega selle tühise talliplika üle, kes tahtis olla tähtsam minust, kahekümne üheksa aastasest kahe lapse emast, kellel oli mees ja kes oli kirjanik – mu luuletus „Kolm naist” pidi kõigest paari päeva pärast raadiost eetrisse minema. Ajasin pea kuklasse, nagu hirnuksin.
„Kurat, siin on ikka rõve hais,” ütlesin ja läksin nina kinni hoides oma musta autoni.
Linke:
Piret Põldver „Kas naine tohib kirjutada? Sylvia Plathi päevik”, 26.05.2023 Sirp, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kas-naine-tohib-kirjutada-sylvia-plathi-paevik/
Aivar Loog „Arvustus/ Meeleheitel kirjanikust koduperenaine”, 24.05.2023,
https://kultuur.postimees.ee/7781077/arvustus-meeleheitel-kirjanikust-koduperenaine
Eia Uus „Rootsi kirjanik kehastub Sylvia Plathi „avatariks””, 24.05.2023 Eesti Ekspress,
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120191658/rootsi-kirjanik-kehastub-sylvia-plathi-avatariks
Nädala autor 